3-14-52227/42 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Viive Ligi Määruse tegemise aeg ja koht

20. jaanuar 2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-52227 Haldusasi Politseija Piirivalveameti taotlus MK kinnipidamiskeskuses kinnipidamise loa pikendamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 27. novembri 2014. a määrus Menetlusosalised Taotleja – Politseija Piirivalveamet, esindaja Jelena Pribõslavskaja Isik, kelle suhtes taotletakse haldustoiminguks loa andmist – MK Menetluse alus ringkonnakohtus MK määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta MK määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 27. novembri 2014. a määrus haldusasjas nr 3-14-52227 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Venemaa Föderatsiooni kodanik MK lahkus päritoluriigist 17.05.2012 Leetu, kust saabus võltsitud dokumentidega Läti kaudu Eestisse ja elas siin võõra nime all. MK peeti 15.08.2013 kinni kahtlustatavana karistusseadustiku (KarS) §-s 348 sätestatud kuriteo (võltsitud tähtsa isikliku dokumendi teadlik kasutamine) toimepanemises. Isiku kinnipidamisel selgus, et ta on Venemaa Föderatsiooni õiguskaitseorganite poolt rahvusvaheliselt tagaotsitav. MK esitas enda isiku tuvastamiseks võltsitud Läti Vabariigi juhiloa. Harju Maakohus andis 17.08.2013 määrusega nr 1-13-7348 loa kohaldada MK-i suhtes väljaandmisvahistust kuni 25.09.2013.

2. Venemaa Föderatsiooni Peaprokuratuur esitas 10.09.2013 taotluse MK-i väljaandmiseks kriminaalmenetluse jätkamise eesmärgil ning 17.09.2013 taotluse MK-i väljaandmiseks

3-14-52227 2(6) süüdistatuna 2010. a aprillist kuni 17.03.2011 toime pandud kuritegudes (tapmise organiseerimine; eluohtliku tervisekahjustuse tahtliku põhjustamise organiseerimine isikute grupi poolt; tulirelva ja laskemoona ebaseaduslik hoidmine; ametivolituste ületamise toimepanemise organiseerimine; organiseeritud grupi poolt toime pandud kelmus eriti suures ulatuses; organiseeritud grupi poolt ja relva kasutamisega inimeselt ebaseaduslikult vabaduse võtmine). Harju Maakohus pikendas 24.09.2013 määrusega nr 1-13-7348 MK-i suhtes kohaldatud väljaandmisvahistust kuni tema väljaandmiseni või väljaandmisest keelduva otsuse tegemiseni.

3. MK esitas 31.10.2013 varjupaigataotluse.

4. Harju Maakohus tunnistas 19.11.2013 määrusega nr 1-13-7348 MK-i väljaandmise Venemaa Föderatsioonile kriminaalmenetluse jätkamise eesmärgil õiguslikult lubatavaks. Lahend jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 08.01.2014 määrusega nr 1-13-7348, millega jäeti MK-i määruskaebus rahuldamata.

5. Justiitsministri 28.04.2014 käskkirjaga nr 44 otsustati MK anda välja Venemaa Föderatsioonile süüdistatuna erinevate kuritegude toimepanemises tingimusel, et esitatud süüdistuse eest ei mõisteta kaebajale Venemaa Föderatsioonis surmanuhtlust. Käskkirja kohaselt keeldutakse MK-i väljaandmisest ka juhul, kui Politseija Piirivalveamet (PPA) tuvastab varjupaigataotluse lahendamisel isiku suhtes pagulasseisundi või täiendava kaitse seisundi. Tallinna Halduskohus jättis 30.06.2014 otsusega nr 3-14-50774 rahuldamata MK-i 11.05.2014 kaebuse justiitsministri 28.04.2014 käskkirja tühistamiseks. Otsus on jõustunud, sest Tallinna Ringkonnakohus jättis 30.07.2014 otsusega nr 3-14-50774 MK-i apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Riigikohus jättis 16.09.2014 määrusega nr 3-7-1-3-484-14 MK-i kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Harju Maakohus pikendas 14.08.2014 määrusega nr 1-13-7348 MK-i väljaandmisvahistust kuni 14.10.2014.

6. PPA lükkas 01.08.2014 otsusega nr 7001310111-1 MK-i varjupaigataotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 21 lg 1 p 4 ja lg 2 alusel tagasi, sest isiku suhtes esinesid VRKS § 20 p-des 10, 11, 12 ja 16 sätestatud asjaolud. Sama otsusega keelduti VRKS § 40 p 1 alusel MK-ile elamisloa andmisest. Tallinna Halduskohus jättis 19.12.2014 otsusega nr 3-14-51680 rahuldamata MK-i 06.08.2014 kaebuse PPA 01.08.2014 otsuse tühistamiseks. Kohtuotsus ei ole jõustunud. 7. PPA esitas 26.09.2014 halduskohtule taotluse loa saamiseks paigutada MK kinnipidamiskeskusesse, kuna isiku suhtes esinevad VRKS § 361 lg 2 p-des 5 ja 6 sätestatud asjaolud. Tallinna Halduskohus andis 02.10.2014 määrusega nr 3-14-52227 PPA-le loa MK-i paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni varjupaigamenetluse lõppemiseni, kuid mitte kauemaks kui 02.12.2014. Kohus ei pidanud võimalikuks anda luba isiku kinnipidamiseks VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel (säte ei võimalda kinnipidamist juhul, kui varjupaigataotlus on esitatud väljaandmise, mitte väljasaatmise vältimise eesmärgil), kuid rahuldas taotluse VRKS § 361 lg 2 p 6 alusel (s.o seoses isikust lähtuva ohuga avalikule korrale).

8. Politseija Piirivalveamet esitas 25.11.2014 halduskohtule taotluse pikendada VRKS §

361 lg 1 ja lg 2 p 6 ning § 36² lg 5 alusel luba MK-i kinnipidamiseks kinnipidamiskeskuses kuni tema varjupaigataotluse suhtes lõpliku otsuse jõustumiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. MK-i kinnipidamist tuleb jätkata, sest tema suhtes esineb VRKS § 361 lg 2 p-s 6 sätestatud asjaolu (s.o hädavajadus kaitsta avalikku korda). Tegemist on isikuga, keda kahtlustatakse väga raskete kuritegude toimepanemises ja isik kuulub väljaandmisele Venemaa Föderatsioonile. MK on ka ise kinnitanud, et teda on juba varem kriminaalkorras karistatud,

3-14-52227 3(6) samuti on tema suhtes alustatud kriminaalmenetlust seoses võltsitud tähtsa isikliku dokumendi teadvalt kasutamisega. Neil asjaoludel kujutab isik endast ohtu avalikule korrale, mida ei ole muude järelevalvemeetmetega võimalik piisavalt kõrvaldada.

9. MK palus jätta PPA taotlus rahuldamata ning vabastada ta kinnipidamiskeskusest ja paigutada varjupaigataotlejate majutuskeskusesse. Kuna MK ei ole ühtegi kuritegu toime pannud, siis on paljasõnalised väited, et isik oleks kinnipidamiskeskusest vabastamise korral ohuks Eesti ühiskonnale. Isikul on olemas piisavad rahalised vahendid enda ülalpidamiseks ja majutamiseks.

10. Tallinna Halduskohus pikendas 27.11.2014 määrusega PPA-le antud luba MK-i kinnipidamiseks kinnipidamiskeskuses kuni varjupaigamenetluse lõppemiseni, kuid mitte kauemaks kui 27.01.2015. Isiku kinnipidamine on VRKS § 361 lg 2 p 6 alusel jätkuvalt põhjendatud ning vastab VRKS § 361 lg-s 1 nimetatud põhimõtetele. Kuigi MK-i ei ole kriminaalkorras süüdi mõistetud, ei sätesta VRKS § 361 lg 2 p 6 selle normi kohaldamise eeldusena jõustunud süüdimõistva kohtuotsuse olemasolu, vaid kinnipidamist võib kohaldada avaliku korra kaitsmiseks ka sellekohase prognoosotsuse alusel. Isiku suhtes toimuvad süüteomenetlused näitavad, et temast lähtuvat ohtu avalikule korrale ei saa välistada ning avaliku korra kaitse tagab isiku kinnipidamine kinnipidamiskeskuses, mille eesmärk on tema isoleerimine ühiskonnast. Muud sama tõhusad järelevalvemeetmed (VRKS § 29 ja varjupaigataotlejate majutuskeskusesse paigutamine) puuduvad, mistõttu ei oma määravat tähtsust isikul väidetavalt rahalise vahendite olemasolu ja sugulaste elamine Eestis. Kuna MK- i perekond elab Moskvas, siis ei riiva kinnipidamiskeskuses viibimine ülemääraselt tema õigust perekonnaelule. Isik kuuluks ka Venemaale väljaandmise korral vahi alla võtmisele. Kohtule ei ole avaldatud uusi asjaolusid, mille tõttu oleks MK-i jätkuv kinnipidamiskeskuses pidamine põhjendamatu ja ebaproportsionaalne.

11. MK esitas halduskohtu määruse peale 08.12.2014 määruskaebuse. Tallinna Halduskohus ei pidanud 12.12.2014 põhjendatuks määruskaebust ise rahuldada ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

12. MK palub määruskaebuses Tallinna Halduskohtu 27.11.2014 määrus tühistada ja vabastada ta kinnipidamiskeskusest. Halduskohus on tõendeid hinnanud eelarvamuslikult ja ebaobjektiivselt ning jätnud arvestamata süütuse presumptsiooni põhimõttega. Määruskaebuse esitaja jätkuv kinnipidamine ei vasta proportsionaalsuse ja inimväärikuse põhimõtetele, moonutades põhiõiguste ja -vabaduste olemust. MK on kinnipidamiskeskuses järginud kõiki nõudeid ning aidanud kaasa keskuses kehtestatud korra järgimisele ja rikkumiste ärahoidmisele. Määruskaebuse esitaja on tõendanud seaduslikul teel saadud piisava raha (Soomes asuva korteri müügist saadud 45 000 eurot) olemasolu ning mitmete äriühingute valmisolekut tema töölevõtmiseks, kuna isik on majandusteaduste kandidaat ja tal on kaks kõrgemat eriharidust. Samuti on MK-il Eestis olemas elamispind ja sugulaste toetus ning varjupaigataotlejale väljastatavad dokumendid Eestis viibimiseks ja ettevõtlusega tegelemiseks. Varjupaika otsiva isiku paljasõnaliste süüdistuste alusel sotsiaalselt ohtlikuks tunnistamine kujutab endast inimõiguste rikkumist (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 21.01.2011 otsus asjas M.S.S. vs. Belgia ja Kreeka, avaldus nr 30696/09). Halduskohus on rõhutanud, et MK-i perekond viibib Moskvas, kuid ei ole täpsustanud, et see kujutab endast sunnitud ümberkolimist Peterburist, mille põhjuseks oli ähvardamine korrumpeerunud politseiametnike poolt. Kinnipidamine kahjustab nii isiku tervist kui ka tema perekonnaelu, mistõttu tuleks tal võimaldada viibida kas

3-14-52227 4(6) avatud tüüpi majutuskeskuses (Rakvere, Illuka) või enda poolt üüritud pinnal Tallinnas, kus isik saaks elada inimväärselt ja alluda kõigile PPA poolsetele kontrollimeetmetele. Kinnipidamiskeskuses kinnipidamine on sisuliselt vangistuslik karistus toime panemata teo eest ning tähtajatu vahi all pidamine.

13. Politseija Piirivalveamet palub kirjalikus vastuses jätta määruskaebus rahuldamata ning halduskohtu määrus muutmata. Käesoleval juhul tuvastatud asjaolude kogum õigustab MK-i jätkuvat kinnipidamist, sest tema puhul esineb VRKS § 361 lg 2 p-s 6 sätestatud alus ning varjupaigataotleja kinnipidamiseks piisab juba ühe aluse esinemisest (vt Tartu Ringkonnakohtu 29.11.2013 otsus nr 3-13-2162). Halduskohus kohaldas VRKS § 361 lg-t 1 ja lg 2 p 6 õigesti, arvestades muu hulgas kinnipidamise proportsionaalsusega (s.o eesmärgipärasuse, vajalikkuse ja mõõdukusega). MK-i kinnipidamise eesmärk ja vajadus on tagada avaliku korra kaitse. Isiku kinnipidamine on mõõdukas, sest ta kuuluks vahistamisele ka pärast tema Venemaale väljaandmist. VRKS § 361 lg 2 p 6 kohaldamine ei eelda jõustunud süüdimõistva kohtuotsuse olemasolu, vaid see võib toimuda ka prognoosotsuse alusel. MK-i kahtlustatakse väga raskete kuritegude toimepanemises ja tema väljaandmise on kohtud tunnistanud lubatavaks. Eestis on isiku suhtes algatatud kriminaalmenetlus KarS § 348 järgi. Määruskaebuse esitaja suhtes toimuvad süüteomenetlused näitavad, et temast tulenevat ohtu avalikule korrale ei saa välistada. Süütuse presumptsiooni põhimõte piirdub kriminaalmenetlusega, mida ei vii läbi halduskohus. MK-i suhtes ei ole võimalik tõhusalt kohaldada VRKS §-s 29 sätestatud leebemaid järelevalvemeetmeid, sest avalikku korda ei saa kaitsta muul viisil peale isiku kinnipidamise. Rahaliste vahendite ja Eestis sugulaste olemasolu isikust lähtuvat ohtu ei kõrvalda ega muuda tema kinnipidamist alusetuks. Kinnipidamiskeskusest vabastamisel kuulub MK koheselt Venemaale väljaandmisele. Isiku kinnipidamise kestus ei ole ajaliselt piiratud ja seda võib kuni kahe kuu kaupa korduvalt pikendada. Määruskaebuse esitaja ei ela Eestis perekonnaelu ning tema viited inimõiguste rikkumisele ei ole põhjendatud. Paljasõnaline on MK-i väide tema tervise halvenemisest kinnipidamiskeskuses viibimise tõttu. Kinnipidamiskeskuses viibivatele isikutele on arstiabi tagatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. VRKS § 3 lg 1 kohaselt on varjupaigataotleja välismaalane, kes on esitanud varjupaigataotluse, mille suhtes ei ole PPA otsust teinud. VRKS § 3 lg 2 näeb ette, et varjupaigataotleja õigused ja kohustused laienevad ka välismaalasele, kelle taotluse suhtes on tehtud otsus, kuid selle vaidlustamiseks kohtusse pöördumise tähtaeg ei ole veel möödunud või kohus on kohtumenetluse ajaks peatanud välismaalasele tehtud lahkumisettekirjutuse sundtäitmise. Kuivõrd praegusel juhul ei ole PPA 01.08.2014 otsuses VRKS § 25 lg-le 2 ja §

41 lg-le 2 vaatamata MK-ile lahkumisettekirjutust teinud, tuleb isiku suhtes jätkuvalt kohaldada varjupaigataotlejate suhtes sätestatut.

15. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja PPA seisukohaga, et MK-i puhul on VRKS §

361 lg-s 1 ja lg 2 p-s 6 sätestatud kinnipidamise eeldused täidetud. VRKS § 361 lg-st 1 tulenevalt on varjupaigataotlejat lubatud VRKS § 361 lg-s 2 sätestatud aluse esinemisel kinni pidada üksnes juhul, kui VRKS §-s 29 sätestatud leebemaid järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada ning isiku kinnipidamine on konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades proportsionaalne. VRKS § 361 lg 2 p 6 kohaselt võib varjupaigataotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada muu hulgas avaliku korra kaitsmise eesmärgil.

16. Korrakaitseseaduse (KorS) § 4 lg 1 kohaselt on avalik kord ühiskonna seisund, milles on tagatud õigusnormide järgimine ning õigushüvede ja isikute subjektiivsete õiguste kaitstus.

3-14-52227 5(6) Seega hõlmab avaliku korra kaitse vaieldamatult ka tegevusi, mille eesmärk on hoida ära õigusrikkumiste toimepanemist. KorS § 5 lg-test 1 ja 2 tulenevalt on oht avalikule korrale selline olukord, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset avaliku korra kaitsealas oleva õigusnormi või isiku subjektiivse õiguse rikkumine või õigushüve kahjustamine, kusjuures ohtu mõne kuriteo toimepanemiseks tuleb igal juhul lugeda vähemasti oluliseks (KorS § 5 lg 3) ning raskete kuritegude puhul koguni kõrgendatuks (KorS § 5 lg 4).

17. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et MK-il puudub varasem karistatus mõne kuriteo toimepanemise eest (1998. aastal määratud karistus omavoli eest on kustunud). PPA on oma seisukoha isikust lähtuva ohu kohta kujundanud MK-i suhtes nii Eestis kui ka Venemaal algatatud kriminaalmenetlusi kajastava teabe põhjal. Arvestades kriminaalmenetluse seadustiku § 436 lg 1 p-s 3 ja § 440 lg 1 p-s 1 sätestatut ning muid väljaandmise lubatavuse kriteeriume, tuleb kriminaalasja nr 1-13-7348 raames jõustunud kohtulahenditega MK-i väljaandmise õiguslikult lubatavaks tunnistamisest järeldada, et isikule Venemaal esitatud süüdistust ei ole alust pidada fabritseerituks. PPA ja halduskohus on õigesti märkinud, et VRKS § 361 lg 2 p 6 kohaldamine ei eelda süüdimõistva kohtuotsuse olemasolu. Kinnipidamiskeskuses kinnipidamise näol ei ole tegemist isiku karistamisega, vaid avalikku korda ohustada võiva varjupaigataotleja õiguste ajutise piiramisega kuni tema taotluse lõpliku lahendamiseni (otsuse jõustumiseni). Isiku liikumisvabaduse piirang ei ole olnud meelevaldne, vaid selle aluseks on MK-i osas tuvastatud asjaolud (mh Eestis teadvalt võltsitud Läti juhiloa kasutamine ja isikule Venemaal esitatud kahtlustus raskete kuritegude toimepanemises). Praegusel juhul on PPA 01.08.2014 otsusega MK-i varjupaigataotluse ka tagasi lükanud, asudes seisukohale, et tema ütlused väidetava tagakiusu kohta Venemaal ei ole usutavad, samuti puudub isikul täiendava kaitse vajadus. Kuigi haldusasjas nr 3-14-51680 toimuv vaidlus nimetatud käskkirja õiguspärasuse üle ei ole veel lõppenud, saab seda siiski arvestada isiku kinnipidamise proportsionaalsuse hindamisel.

VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud leebemate järelevalvemeetmete (elamine kindlaksmääratud kohas; perioodiline registreerimine; elukohast lahkumisest teavitamine; isikut tõendava dokumendi hoiule andmine) iseloomu arvestades ei saaks nende kohaldamine piisavalt tulemuslikult tagada avaliku korra kaitset (VRKS § 361 lg 2 p 6), sest ei välistaks isiku võimalust panna toime uusi õiguserikkumisi. Kuivõrd viimatinimetatut saab tõhusalt tagada üksnes isiku kinnipidamisega, siis tuleb kinnipidamist antud juhul pidada vältimatult vajalikuks. Kinnipidamine ei riku süütuse presumptsiooni põhimõtet, sest tegemist ei ole karistusega, vaid varjupaigamenetluse (s.o isiku hilisema võimaliku väljasaatmise) ja avaliku korra tagamisega, ning MK-i suhtes ei ole kordagi väidetud, et ta oleks temale süüks arvatud kuriteod tingimata toime pannud. Isiku süü olemasolu või puudumine tuvastatakse kriminaalmenetluse käigus.

18. MK-i vabastamist kinnipidamiskeskusest ei tingi ka isikul enda ülalpidamiseks rahaliste vahendite ja töökoha saamise võimaluse olemasolu, samuti Eestis sugulaste elamine ja võimalus tegeleda siin äritegevusega. Ükski nimetatud asjaoludest ei kõrvalda isikust lähtuvat prognoositavat ohtu avalikule korrale ega mõjuta asjaolu, et tema varjupaigataotlus on tagasi lükatud. Olenemata sellest, millisel põhjusel elab MK-i perekond Moskvas (s.o kas tegemist on sunnitud ümberasumisega Peterburist või mitte), pole vaidluse all see, et määruskaebuse esitajal Eestis perekonnaelu puudub. Venemaal elava perekonnaga on tal võimalik telefoni, posti või elektronposti teel ühendust pidada ka kinnipidamiskeskuses viibides. MK-i osas ei ole lisaks tuvastatud muid asjaolusid, mille põhjal tuleks tema VRKS § 361 lg 2 p 6 alusel kinnipidamist pidada sätte eesmärki arvestades ebaproportsionaalseks. Kahtlust ei ole selles, et kinnipidamiskeskuses viibimine tekitab isikule olulisi ebamugavusi ja kujutab endast põhivabaduste ulatuslikku piiramist, kuid määruskaebuse esitaja väited oma tervise

3-14-52227 6(6) halvenemise kohta on üldsõnalised ja tõendamata. Isik pole ka väitnud, et temale vajalikku ravi poleks võimalik kinnipidamiskeskuses saada. Oluline on küll arvestada ka isiku pikaajalise kinnipidamisega kaasneva kumulatiivse mõjuga ning tuleb tõdeda, et arvestades lisaks MK-i varasema väljaandmisvahistusega (ajavahemikul 17.08.2013–02.10.2014), on isiku kinnipidamine kestnud väga pikka aega (ringkonnakohtu määruse tegemise ajaks juba üle 17 kuu), kuid ainuüksi kinnipidamise kestus ei saa siiski õigustada avalikku korda ohustada võiva ja tõenäoliselt väljaandmisele kuuluva isiku kinnipidamiskeskusest vabastamist.

19. Eelneva põhjal jääb MK-i määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 27.11.2014 määrus muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Villem Lapimaa /allkirjastatud digitaalselt/

Viive Ligi /allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets