3-14-50870/13 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-14-50870 Otsuse kuupäev

20. jaanuar 2015 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi Stanislav Korsak kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju summas 3795 euro hüvitamiseks Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja – Stanislav Korsak Vastustaja – Tallinna Vangla Resolutsioon

1. Rahuldada Stanislav Korsaki kaebus osaliselt.

2. Mõista Tallinna vanglalt Stanislav Korsaki kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 200 eurot.

3. Mõista Tallinna Vanglalt Stanislav Korsaki kasuks välja menetluskulud 6,03 eurot.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 19.veebruar 2015.a. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Stanislav Korsak esitas 04.03.2014 Tallinna Vanglale kahjunõude, taotledes mittevaralise kahju hüvitamist 15 eurot ööpäevas seoses ebapiisava isikliku kambripinnaga Tallinna Vanglas.

2. 21.05.2014 esitas S. Korsak Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu kahju hüvitamise nõudes. Tallinna Halduskohus edastas 21.05.2014 määrusega kaebuse alluvuse järgi Tartu Halduskohtule. Tartu Halduskohus võttis 22. augusti 2014 määrusega kaebuse menetlusse. 08.10.2014 määrusega määras kohus asja lahendamise kirjalikku menetlusse. Tallinna Vangla kaebuse esitamise ajaks ega ka hiljem S. Korsaki kahju hüvitamise taotlust ei lahendanud.

Kaebaja seisukohad

3. Kaebaja taotleb Tallinna vanglalt välja mõista talle tekitatud kahju perioodi 27.09.2012 kuni 05.06.2013 15 eurot ööpäevas seoses ebapiisava elamispinnaga. Kambris oli pidevalt 5-6 inimest ja kaebaja pidi olema 23 tundi päevas voodis pikali, kuna kambris ei olnud piisavalt ruumi liikumiseks. Kaebajal oli 2003. aastal autoavarii, mille tagajärjel sai vigastada tema selgroog ning seetõttu vajab ta stabiilset harjutuste tegemist, et kaebaja päris jalutuks ei jääks. Kuna kambri pind oli väike ja liikumiseks ruumi ei olnud, ei olnud võimalik harjutusi teha. Tallinna Vangla võimaldas päevas üksnes üks tund viibida värskes õhus, mil sai kasutada jalutusboksi 3x5 meetrit. Jalutusboksis viibis samuti 5-6 inimest korraga, seal oli must ja porine, puudus istepink ning ei olnud võimalik tegeleda kehakultuuriga. Kaebaja märgib, et pöördus mitmeid kordi seljaprobleemiga Tallinna Vangla arstide poole, et võimaldataks rohkem ruumi, et oleks võimalik võimelda. Öeldi, et midagi teha ei saa ning arstid kirjutasid välja üksnes tablette.

4. Ebainimlikes tingimustes viibimisega on Tallinna Vangla põhjustanud kaebaja väärikuse alandamist nii vaimselt kui füüsiliselt ja tervise kahjustamist. Kaebaja on seisukohal, et mõistlik kahju hüvitis perioodil 27.09.12 – 05.06.13 ebainimlikes tingimustes viibimise eest on 3795 eurot.

Vastustaja vastuväited

5. Vaidlust ei ole selles, et S. Korsak esitas Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse ja Tallinna Vangla ei lahendanud seda seadusega sätestatud tähtaja jooksul, kuid S. Korsak on 04.03.2014 taotluses taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist üksnes vähese isikliku ruumi tagamisega seonduvalt ja tervisekahju põhjustamist ei ole taotluse esitaja taotluses maininud. Sellest tulenevalt on vastustaja seisukohal, et S. Korsakil on kohtueelne menetlus tervisekahju põhjustamise osas läbimata, mistõttu tuleb väide tervisekahju põhjustamisest jätta kaebuse lahendamisel tähelepanuta.

6. Riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri andmetel paiknes S. Korsak ajavahemikul 27.06.2012 kuni 05.06.2013 Tallinna Vanglas. Ajavahemikul 27.06.2012 kuni 08.05.2013 oli S. Korsak vahistatu staatuses. Süüdimõistev kohtuotsus jõustus 08.05.2013. Seejärel rakendati S.Korsaki suhtes VangS § 14 lg-t 3 ning kinnipeetav viibis lukustatud kambris.

7. Vaidlusalusel ajaperioodil paiknes S. Korsak kambrites, kus oli WC kambris. Kamber nr 79 on kartsakamber, kus on WC kambris, kuid see ei ole seintega eraldatud eraldiseisev ruum. Tallinna Vangla lähtus kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg-s 6 sätestatust ja tagas S. Korsakile vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, millest ei ole maha arvestatud kambri tualettruumi ja mööblialust pinda. Ka väljapool vanglat ei arvestata (nt eluruumi ostmisel) WC pinda ruumi kogupinnast maha. WC ja ka mööblialuse pinna maha arvamine kambri põrandapinna suurusest oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise ruumiga või esemetega, mida kinnipeetav kasutada ei saa ja mis seetõttu vähendab põhjendamatult kambripinda. Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendites on enamasti WC pind arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Tallinna Vangla esimeses ja teises üksuses aga asuvad WC-d kambris ning see võimaldab kinnipeetavale privaatsuse.

8. Kaebajale oli tagatud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Isikute arv kambris pidevalt muutus ja sellega seonduvalt muutus ka põrandapind isiku kohta. 252 päevast 29 päeval oli S. Korsakile tagatud alla 3 m2, kuid vähemalt 2,5 m2 vaba põrandapinda ja 223 päeval oli vaba põrandapinda rohkem kui 3 m2. Seega enamuse Tallinna Vanglas viibitud ajast oli kaebuse esitajale tagatud rohkem kui 3 m2 vaba põrandapinda. Isegi, kui WC pind üldpinnast maha arvata, oli 237 päeval kaebuse esitajale tagatud rohkem kui 2,5 m2 vaba põrandapinda.

Sellest tulenevalt puudub Tallinna Vangla tegevuses kaebaja vanglasisesel paigutamisel õigusvastasus, sest kaebajale on olnud tagatud õigusaktides ettenähtud põrandapind. Seega on täitmata üks kahju hüvitamise nõude eeldustest.

9. Isiku arusaam, mille kohaselt iga vanglas esinev isikule subjektiive ebameeldivus peab kaas tooma hüvitise saamise, on väär. Mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning ka mittevaralise kahju tekkimine ei anna iga kord alust hüvitise väljamõistmiseks. Kahjuhüvitise maksmine on suunatud õigushüve terviklikkuse taastamisele või kompenseerimisele. Tekkinud kahju, mille hüvitamist taotletakse, peab olema tõsine. Vaid ebamugavustunnet ei saa seostada piinamise, tervise kahjustamise, alandamise või au ja väärikuse riivamisega. Väärikuse alandamisena ei ole käsitletavad igasugused hingelised üleelamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Tallinna Vangla tegevus ei viita sellisele õiguste riivele. Kaebajale kahju tekkimine ei ole tõendatud ning vangla ei ole tuvastanud, et kaebajale oleks mingisugust mittevaralist kahju tekkinud. Kaebuse esitaja ei ole esitanud vanglale pöördumisi, millest nähtunuks otseselt või olnuks võimalik välja lugeda, et ebapiisav põrandapind kaebuse esitajale tema poolt kaebuses kirjeldatud vaimseid kannatusi põhjustaks. Eeltoodust järeldub, et Tallinna Vanglas olles kaebuse esitajal ruumipuuduse osas pretensioone ei olnud ja vaimsed ja füüsilised üleelamised teda ei vaevanud.

Kohtu seisukoht

10. Stanislav Korsak on esitanud kohtule mittevaralise kahju hüvitamise kaebuse Tallinna Vangla vastu. Hüvitamiskaebuse nõudeks on hüvitise väljamõistmine kahju eest, mis tekkis kaebajale seoses nõuetele mittevastavates tingimustes kinnipidamisega. Kaebaja poolt kohtule esitatud kaebuses kui ka Tallinna Vanglale kohtueelses menetluses esitatud kahju hüvitamis nõudes on perioodiks, mille eest kahju hüvitamist kaebaja nõuab, märgitud 27.09.2012- 05.06.2013. Tallinna Vangla vastuse järgi on kaebaja viibinud Tallinna Vanglas perioodil 27.06.2012 kuni 05.06.2013.a. Kohus ei saa omavoliliselt kaebust laiendada ning saab kaebust läbi vaadata kaebaja poolt märgitud perioodi ulatuses, milles on ka kohtueelses menetluses nõue esitatud, seega perioodi 27.09.2012 kuni 05.06.2013 ulatuses. Kaebaja ei ole ka peale kohtu kaudu Tallinna Vangla vastuses saamist oma nõuet täpsustanud, kuigi vangla vastuses oli välja toodud periood, kui kaebaja Tallinna Vanglas viibis (tlk 30-32).

11. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu ja eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. S. Korsak on esitanud kaebuse, milles taotleb kahju hüvitamist inimväärikuse alandamise ja tervise kahjustamise eest tema kinnipidamisel Tallinna Vanglas. Kohus nõustub siin vastustaja seisukohaga, et kuna kaebaja ei ole kohtueelses menetluses vanglale esitatud kahju hüvitamise nõudes tervisekahjustamist märkinud, ei ole vastavaid seisukohti võimalik esitada ka kohtumenetluses. Kohus saab kaebust läbi vaadata ainult ulatuses, milles on läbitud kohtueelne menetlus, antud juhul ulatuses, mis on kaebaja poolt välja toodud ka vanglale esitatud kahju hüvitamise nõudes.

12. Kaebuse esitaja on viibinud Tallinna Vanglas perioodil 27.09.2012 kuni 05.06.2013 kokku

252 päeva. Kuni 08.05.2013 oli kaebaja vahistatu staatuses ja 08.05.2013 alates kuni 05.06.2013 süüdimõistetuna VangS § 14 lg 3 alusel vangla vastuvõtuosakonna lukustatud kambris. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustusega. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastustav minister vangla sisekorraeeskirjas. Ajal, kui kaebaja Tallinna Vanglas viibis, oli justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 6 lõikest 6 tulenevalt kinnipeetavale toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. VSkE § 7 lg 1 kohaselt kuuluvad toa või kambri sisustusse: ühevõi kahekordsed voodid, isiklike asjade hoiukoht, laud, istekoht igale kinnipeetavale, võimaluse korral valjuhääldi, riidenagi, pesemiskoht ja WC.

13. VangS § 41 lg 1 kohaselt kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. PS § 18 kohaselt ei tohi kedagi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (EIÕK) artikkel 3 keelab piinamise, ebainimliku ja alandava kohtlemise. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on leidnud, et isiku kinnipidamine kambris, kus ruumi on vähem kui 3 m2 iga kambris viibiva isiku kohta, kujutab endast inimväärikust alandavat kohtlemist ning on vastuolus EIÕK artikliga 3. EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele jms. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa (2012) p 145). Sama seisukohta on EIK korranud asjas Tunis vs Eesti (2013) (p 43-49), hinnates isiku kinnipidamist Tallinna Vanglas. Hinnates isiku kinnipidamist, leidis EIK, et sõltumata sellest, et

T. Tunis ei tõstatanud teisi kinnipidamistingimustega seotud etteheiteid, tuleb isiku kinnipidamist kambris, kus tema isiklik ruum on ca 2,5 m2, pidada EIÕK art 3 rikkumiseks ning määras sellega isikule tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks rahalise kompensatsiooni. Seega ei saa vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas hinnata üksnes vangla sisekorraeeskirja § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes peeti (Riigikohtu halduskolleegiumi 15.05.2010 otsus asjas nr 3-3-1-93-09).

14. Selleks, et hinnata, kas kaebaja isiklik ruum vastas õigusaktidest tulenevalt nõuetele, tuleb kindlaks teha, kuidas arvutatakse kinnipeetavale ette nähtud isiklikku ruumi. Otsuses Tunis vs Eesti jättis EIK kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpindalast välja tualeti aluse pindala. Seega tuleb ka antud juhul isikliku ruumi pindala arvutamisel kambri üldpindalast maha arvutada tualeti alune pind, kuna tualett ei ole eluruumina kasutatav. Samas ei ole EIK oma praktikas kambri pindalast maha arvanud mööbli alust pindala. Seda ei ole EIK teinud ka kaebaja poolt osundatud lahendis Tunis vs Eesti. Nii selle otsuse punktides 9, 11 ja 46 ja ka 09.11.2014 otsuses asjas Jevšik vs Sloveenia on EIK lähtunud isikliku ruumi arvutamisel kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate jagatisega, arvestamata seejuures kambris asuvat mööblit. Nii EIK lahendites kui ka VSKE § 6 lõikes 6 on räägitud vastavalt kas 3 või 2,5 ruutmeetrist põrandapinnast iga isiku kohta, mitte vabast põrandapinnast iga isiku kohta. Kambris asuvate esemete olemasolule on EIK osundanud ilmestamaks vaba ruumi vähesust olukorras, kus on juba ilma mööblita tuvastatud, et isiklikku ruumi on alla 3 m2.

15. Kohus lähtub kaebuse lahendamisel kaebaja kasutuses olnud isikliku pinna arvestamisel vastustaja vastuses esitatud andmetest. Vastustaja andmete järgi jäi S. Korsaki kasutuses olnud isiklik ruum koos WC-ga vahemikku 2,77 kuni 5,47 m2 (tlk.33-35), seejuures on kaebaja viibinud kambris, kus ühe isiku kohta oli isiklikku pinda alla 3 m2 kuid üle 2,5m2 (pind koos tualeti aluse pinnaga) 29 päeval. WC aluse pinna kambri pinnast maha arvamisel moodustas päevade arv, kus põrandapinda oli ühe isiku kohta alla 3 m2, kokku 100 päeva. Seejuures 16 päeval viibis kaebaja kambris 129 (periood 27.09.2012 - 11.10.2012 ja 23.10.2012 kuni 24.10.2012), kus kinnipeetava kohta oli põrandapinda 2,48 m2 ja 10 päeva kambris nr 431 ( periood 15.04.2013 kuni 24.04.3013), kus põrandapinda oli ühe isiku kohta 2,56 m2. Lisaks on kaebaja viibinud ühepäevaselt (26.11.2012 ja 31.01.2013) kambrites, kus põrandapinda on isiku kohta 2,41 või 2,42 m2. Kõikidel eelnevalt välja toodud päevadel on kambris olnud 6 isikut.

16. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 20.06.2014 otsuses asjas nr 3-4-1- 9-14 (p 44) märkinud, et „Tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSKE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil“. Samuti märkis Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 20.06.2014 otsuses a (p-d 37 ja 38) et 2,5 m2 on sedavõrd väike pindala, et pikka aega sellises kambris viibimine on tõenäoliselt inimväärikust alandav. Samas ei ole 2,5 m2 kambri põrandapinda ühe kinnipeetava kohta siiski nii väike pindala, mille puhul saab inimväärikuse alandamist koheselt eeldada. Riigikohtu halduskolleegium on märgitud 20.03.2014 otsuses leidnud, et „…VSKE § 6 lõike 6 v.r., mis nägi ette kambris vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, ei riivanud, arvestades VSkE regulatsiooni kogumis, kaebaja õigust inimväärikale kohtlemisele. …Õigusest inimväärikale kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetaval tagatud põrandapind ei võiks ühelgi juhul, ka erandlikel asjaoludel piirduda 2,5 m2. Olukorras, kus isiku kohta on tagatud küll kõigest 2,5 m2 kambri pinda, aga isik on kohustatud kambris viibima ainult ööajal, samas on tagatud kõik muud nõuetekohased tingimused elamiseks ja puhkamiseks, ei pruugi olla tegemist inimväärikuse alandamisega.“ (p.41) Seega saab Riigikohtu kui ka Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohtade järgi 2,5 m2 nõuet mõista selliselt, et vahemikku 2,5 kuni 3 m2 inimese kohta saaks lugeda õiguspäraseks, kui väikest ruumi kompenseeriksid muud positiivsed kinnipidamistingimused.

17. Antud asjas ei ole vaidlust selles, et kaebaja viibis vaidlustatud perioodil kinnistes kambrites vahistatuna 23 tundi ööpäevas, saades kambrist välja ainult tunniajalisele jalutusele. Kaebajal puudus sel ajal võimalus spordiga tegeleda või spordisaali külastada. Samas nähtub, et kaebaja viibis 252-st päevast ainult 36 päeva kambrites, kus ühe isiku kohta jäi pinda vahemikku 2,48 kuni 2,56 m2. Oluline on, et ka alla 3 m2 pinnaga kambrites (1 isiku kohta) ei viibinud kaebaja järjest, vaid osade kaupa. Nende perioodide vahel on pikki perioode, kus kaebaja on olnud kambrites, kus pinda ühe isiku kohta on järjest olnud 3,36 m2 (12 päeva), 4,03 m2 (5 päeva), 4,82 m2 (6 päeva), 3,63 m2 (19 päeva), 4,98 m2 (20 päeva), 3,74 m2 (32 päeva), 3,43 m2 (14 päeva).

18. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Halduskolleegiumi senise praktika kohaselt võib kahjunõue olla välistatud või avaliku võimu kandja vastutus piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti või toimingu vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või vähendanud ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti või toimingu vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi ( RKHK otsus asjas nr 3-3-1-32-02, p 25). Kohtul puudub veendumus, et kaebaja oleks saanud oma tegevuse või taotlustega mõjutada kambri valikut või suurema kambri pinna saamist. Seetõttu on kohus seisukohal, et RVastS §

7 lg 1 viidatud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine antud juhul ei takista hüvitisnõude rahuldamist.

19. Hindamist vajab ka vastustaja süü. Käesolevas asjas esitatud vastustaja seisukohtadest nähtub, et vastustaja oli teadlik ülerahvastatuse probleemist, samuti EIK praktikast. EIK praktika on ülerahvastatuse küsimuses olnud järjepidev. Kohus möönab, et vabade kohtade puudumise tõttu võis kaebaja kinnipidamise tingimuste parandamine olla keerukas, ning et enne 2013 ei olnud EIK selgelt väljendanud isikliku ruumi miinimumnõuet, kuid ei saa teha järeldust, et vastustaja ei oleks kaebaja õigusi rikkunud. On usutav, et kambrite ülerahvastatus oli tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest. Kuid kohus leiab, et kaebaja pikaajaline kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates tingimustes oli teadlik tegevus ja tuleb lugeda süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis. EIK on järjepidevalt, seda juba 11.02.2010 otsuses asjas Salakhudtinov vs Venemaa, selgitanud, et alla 3 m2 suurune põrandapind kinnipeetava kohta on iseseivalt EIÕK artikli 3 rikkumine.

20. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Tallinna Vangla on kohustatud hüvitama kaebajale Tallinna Vanglas kinnipidamisel isikliku ruumi vähesusest tingitud mittevaralise kahju rahalise kompensatsiooni maksmisega vastavalt RVastS § 9 lg-le 1. Kaebaja on taotlenud rahalise hüvitise 3795 ehk 15 eurot iga päeva eest, välja mõistmist. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse. Seetõttu ei ole määrav, kui suures ulatuses on EIK või siseriiklikud kohtud teistes asjades mittevaralise kahju hüvitisi välja mõistnud.

21. Kohus võtab hüvitise suuruse määramisel arvesse, et Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebaja 100 päeva paigutatud kambrisse koos sellise arvu kaaskinnipeetavatega, et tema isiklik ruum jäi alla 3,0 m2, sealhulgas 16 päeval, kus isiklik ruum jäi alla 2,5 m2. Ühe isiku põrandapinna sisse on arvestatud ka kambris oleva mööbli alune pind, seega jäi reaalselt liikumiseks vaba ruum veel väiksemaks. Kohus arvestab siinjuures eriti sellega, et kaebaja pidi vahistatuna sellisel pinnal viibima vähemalt 23 tundi ööpäevas. Samas arvestab kohus seda, et ei ole ilmnenud muid asjaolusid, mis oleksid võinud süvendada rikkumise mõju kaebajale või mille kumulatiivne toime ühes isikliku ruumi vähesusega oleks kvalitatiivselt muutnud kaebajale tekkinud mittevaralise kahju olemust. Kaebaja ei viibinud kõiki 100 päeva järjest kambrites, kus põrandapind oli alla 3 m2, selle perioodi sees oli perioode, kus kambris viibis vähem kui 6 kinnipeetavat või viibis kaebaja suurema põrandapinnaga kambrites. Ka on selle

100 päeva hulgas päevad, kus ühe isiku kohta oli kambris vaba ruumi kas 2,89 m2 (10 päeva või 2,9 m2 (46 päeva), ehk peaaegu 3 m2. Vastustaja poolt esitatud andmetest nähtub ka, et suurema osa vaidlusalusest perioodist on kaebaja viibinud kambrites, kus on kambris olnud 6 isiku asemel 5 või 4 isikut ja seega ka ruumi liikumiseks rohkem. Eeltoodu alusel ja asjaolusid kogumis hinnates peab kohus kaebajale tekitatud mittevaralise kahju eest kohaseks rahaliseks hüvitiseks 200 eurot. Seega rahuldab kohus kaebuse osaliselt.

22. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Kaebuselt on tasutud riigilõivu 113,85 eurot. Kuna kaebuse rahuldatud osa (200 eurot) moodustab kaebuse nõudest (3795 eurot) 5,3 %, siis tuleb Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulud summas 6,03 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/ Eda Muts kohtunik

/