1-13-6363/84 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

20. jaanuar 2015, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-13-6363 Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Aarne Sarjas Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu Narva kohtumaja 10. novembri 2014 otsus Kaebuse esitajad ja kaebuse liik Süüdistatav N.P, apellatsioon RESOLUTSIOON

Jätta apellatsioon Viru Maakohtu 10. novembri 2014 otsuse peale kriminaalasjas nr 1- 13- 6363 läbi vaatamata.

Edasikaebamise kord KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu

Ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled kümne päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.

Esimese astme kohtu otsuse sisu

1. Viru Maakohtu 10.11.2014 otsusega tunnistati N.P süüdi KarS § 203 järgi ja talle mõisteti karistuseks 9 kuud vangistust.

1.1. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust 1/3 võrra ja karistuseks mõisteti 6 kuud vangistust.

1.2. KarS § 65 lg 1, § 64 lg 1 alusel liideti mõistetud karistus Tartu Maakohtu 22.01.2011 otsuse alusel mõistetud vangistusega 1 aasta 3 kuud 29 päeva ning liitkaristuseks mõisteti üksikkaristustest raskeima suurendamise teel 1 aasta 9 kuud vangistust. Liitkaristusest arvati maha Tartu Maakohtu 22.02.2011 otsuse järgi osaliselt ärakantud karistus 1 aasta 1 kuu ja 26 päeva vangistust ning lõplikult ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 7 kuud ja 4 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks loeti 04.10.2014.

Süüdistatava apellatsioon

2. Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni N.P, kes palub tühistada maakohtu otsuse mõistetud karistuse osas ja teha uus otsus, millega mõista N.P-le kergem karistus, vabastada ta vangistusest tingimisi või lugeda karistus alates 04.10.2014 kuni ringkonnakohtus lahendi tegemiseni kantuks. Alternatiivselt palub apellant võimaldada karistuse kandmise ositi.

2.1. N.P viitab oma raskele perekondlikule seisundile (kolm alaealist last), kellest kõige noorem on endiselt haiglas ning naise raskele vaimsele olukorrale, mis ei võimalda tal haiglas viibiva lapse eest hoolt kanda. Seega on tema kohalolek antud olukorras hädavajalik.

Samuti märgib apellant, et kuriteo toimepanemisest on möödas 5 aastat, ta on oma tegu kahetsenud ning selle toimepanemist tunnistanud. Eeltoodule tuginedes leiab apellant, et maakohus ei ole eeltoodud asjaoludega arvestanud ning pidanud ekslikuks asjaolu, et teda võib kuritegude toimepanemisest eemale hoida vaid vangistus ja seda ka siis, kui kuriteo toimepanemisest on möödunud ligikaudu 5 aastat.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

3. Ringkonnakohus, hinnates apellatsiooni põhjendatust, selle kohtuliku läbivaatamise perspektiivi, olemasolevat kohtupraktikat ja võimalikku tulemust, leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb KrMS § 326 lg 2 alusel jätta läbi vaatamata.

4. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (RKKKm 3-1-1-49-10, p 5).

Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik reeglina vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Ilmselt põhjendamatuks KrMS § 326 lg 2 teise lause mõttes tuleb lugeda sellist apellatsiooni, mida on põhjust pidada perspektiivituks ehk mille rahuldamist ei pea kolm ringkonnakohtu kohtunikku üksmeelselt võimalikuks. Tegemist on olukorraga, kus kaebus jääb prognoositavalt rahuldamata. Eelmenetluses menetlusökonoomilistel kaalutlustel apellatsiooni läbi vaatamata jätmine ei riku PS § 24 lg-s 2 sätestatud põhiõigust olla oma kohtuasja arutamise juures (RKKKm nr 3-1-1- 120-09, p 7).

5. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on N.P-le karistust mõistes põhjalikult motiveerinud mõistetava karistuse liiki ja määra (otsuse lk 4 – 5). KarS § 203 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Võttes arvesse süüdistatava varasemat korduvat karistatust erinevate kuritegude toimepanemise eest nii reaalse kui tingimisi täitmisele pööramata vangistusega, samuti rahalise karisusega, ei pidanud maakohus võimalikuks kohaldada süüdistatavale rahalist karistust ja mõistis N.P-le vangistuse sanktsiooni alumises määras, s.o 9 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust 1/3 võrra ja karistuseks mõisteti 6 kuud vangistust. KarS § 65 lg 1, § 64 lg 1 alusel liideti mõistetud karistus Tartu Maakohtu 22.01.2011 otsuse alusel mõistetud vangistusega 1 aasta 3 kuud 29 päeva ning liitkaristuseks mõisteti üksikkaristustest raskeima suurendamise teel 1 aasta

9 kuud vangistust. Liitkaristusest arvati maha Tartu Maakohtu 22.02.2011 otsuse järgi osaliselt ärakantud karistus 1 aasta 1 kuu ja 26 päeva vangistust ning lõplikult ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 7 kuud ja 4 päeva vangistust. Maakohus oli seisukohal, et karistus uue, tahtlikult toimepanedud kuriteo eest ei saa olla eelnevalt mõistetud karistusest kergem.

6. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesolevas kriminaalasjas on maakohus arvestanud karistuse mõistmise üldpõhimõtteid ja kehtivat kohtupraktikat ning seetõttu on apellatsioonis toodud taotlused mõistetud karistuse vähendamiseks, karistusest tingimisi vabastamiseks või karistuse kantuks lugemiseks, perspektiivitud. Ringkonnakohus võib jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (3-1-1-120-09, p 8.5).

7. Maakohus juba arvestas karistuse mõistmisel N.P süü tunnistamist ja kahetsust ning alaealiste lastega pere olemasolu. Samuti leidis maakohus, kuna tegemist oli ühe kuriteoepisoodiga, et isiku süüaste pole suur ning arvestas, et kuriteo toimepanemisest on möödunud rohkem kui 5 aastat. Rahalise karistuse või lühema vanglakaristuse kohaldamist ei pidanud maakohus korduvalt kriminaalkorras karistatud isiku puhul enam mõjusaks, leides, et karistus uue, tahtlikult toimepandud kuriteo eest ei saa olla eelnevast karistusest leebem. Seega on maakohus kõiki apellatsioonis esitatud asjaolusid karistuse mõistmisel juba arvestanud. Maakohtu poolt mõistetud karistus on kooskõlas Riigikohtu seisukohaga, mille kohaselt tuleb karistuse mõistmisel arvestada ka süüdistatava isikuga, sest kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda konkreetse isiku omadusi arvestades, s.o karistuse mõistmisel tuleb mh lähtuda võimalusest mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest (RKKKo nr 3-1-1-40-04, p 7; RKKKo nr 3-1-1-58-13, p 7). Lisaks ei ole kehtiva kohtupraktika kohaselt võimalik jätkuvalt uute kuritegude toimepanemise puhul kohaldada eelnevate karistusega võrreldes leebemaid karistusi (RKKKo 3-1-1-58-13, p 10; 3-1-1-13-11, p 9.1; 3-1-1-11-10 p-d 6.1-6.2; 3-1-1-12-05).

8. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 326 lg-st 2 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb jätta läbi vaatamata.

Tiit Lõhmus

Mati Kartau

Aarne Sarjas