1-15-341/3 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

20. jaanuar 2015 Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-15-341

Kohtukoosseis

Maarika Kuusk, Aarne Sarjas, Mati Kartau

Taotluse esitaja ja taotluse liik

Arno Nilenderi riigi õigusabi taotlus Riigiprokuratuuri 13.

jaanuari 2015 määrusele määruskaebuse esitamiseks

RESOLUTSIOON

Jätta Arno Nilenderi taotlus riigi õigusabi saamiseks Riigiprokuratuuri 13. jaanuari

2015 määruse vaidlustamiseks rahuldamata.

RÕS § 15 lg 8 ja KrMS § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu

Ringkonnakohtule kümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud

määrusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.

18.11.2014 registreeriti Lõuna Ringkonnaprokuratuuris Arno Nilenderi kaebus Tartu

Vangla poolt koostatud kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatise peale. Kaebaja leiab, et

Tartu Vanglas on teda kahel korral karistatud distsiplinaarsüüteo eest ebaseaduslikult, sest teda

saab karistada vaid kohus, mitte vangla. Samuti ei ole A. Nilender rahul sellega, et talle ei

võimaldatud kaitsja abi distsiplinaarsüütegude menetlemisel, ehkki ta seda taotles. Tartu

Vanglale esitatud kuriteoteates soovib A. Nilender talle määratud distsiplinaarkaristuste

tühistamist.

2.

03.12.2014 jättis ringkonnaprokurör määrusega kaebuse rahuldamata.

Ringkonnaprokurör märkis, et esitatud kuriteoteates olevad väited annavad aluse kontrollida

KarS § 324 kuriteokoosseisu olemasolu, mida Tartu Vangla on ka teinud. KarS § 324 kirjeldatud

kuritegu näeb ette karistuse kinnipidamiskoha ametniku poolt kinnipeetava, arestialuse või

vahistatu õiguste ebaseadusliku piiramine eest ametiseisundit ära kasutades. Objektiivsest

küljest võib vaadeldav süüteokoosseis seisneda nii aktiivses kui passiivses teos, sh seaduslike

õiguste kasutamise takistamises ja see peab olema toime pandud seotuna ametiseisundi

kuritarvitamisega. Subjektiivsest küljest eeldab antud süüteokoosseis aga tahtlust kõigi selle

objektiivsete asjaolude suhtes.

Kriminaalmenetluse alustamata jätmise aluseks olevatest materjalidest nähtub, et A.

Nilenderit on Tartu Vanglas kahel korral (23.12.2013 ja 24.09.2014) distsiplinaarkorras

karistatud noomitusega. Vastavalt vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 63 lg-le 1 on

distsipliinirikkumine vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide

nõuete süüline rikkumine. Kui distsipliinirikkumine leiab distsiplinaarmenetluse käigus

tõendamist, siis võib vahistatu suhtes VangS § 100 alusel distsiplinaarkaristusena kohaldada

noomitust, isiklike vahendite arvel lisatoitlustamise õiguse keelamist kuni kaheks kuuks või

kartserisse paigutamist kuni 30 ööpäevaks. VangS § 64 lg 1 kohaselt viib distsiplinaarmenetluse

läbi vanglateenistus. Olles kõik asjaolud kindlaks teinud ja otsustanud distsiplinaarkaristuse

määramise vajalikkuse, teeb menetlust läbi viinud ametnik sellekohase ettepaneku

vanglateenistusele. VangS § 64 lg 4 kohaselt määrab distsiplinaarkaristuse vanglateenistus.

Karistus vormistatakse käskkirjana ning seda tuleb põhjendada. Käesoleval juhul on mõlemal

korral distsiplinaarkaristuse määramine vormistatud käskkirjana ning neid on piisavalt

põhjendatud. Kuna tulenevalt VangS § 64 lg-st 4 on Tartu Vanglal õigus määrata

distsiplinaarkaristusi, siis ei ole tegemist ebaseaduslike karistustega ning puudub KarS § 324

objektiivne külg. A. Nilenderi viide inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklile

6 ja Riigikohtu lahendile 3-4-1-1-97 on ebatäpne ja asjakohatu.

VangS § 11 lg 1 alusel kohaldatakse vangistusseaduses ja selle alusel ettenähtud

haldusmenetlusele haldusmenetluse seadust (edaspidi HMS). HMS § 13 lg 1 alusel on

haldusmenetluse osalisel õigus kasutada esindajat. Kuna tegemist on haldusmenetlusega, siis

ei ole Tartu Vanglal kohustust tagada haldusmenetluse osalisele esindajat. Haldusmenetluses

puudub kohustus esindaja olemasoluks, see on menetlusosalise vabadus ise otsustada, kas võtta

endale esindaja või mitte. Vastavalt riigi õigusabi seaduse § 10 lg-le 3 tuleb taotlus riigi

õigusabi saamiseks esindamisena haldusmenetluses esitada õigusteenuse osutamise eeldatava

koha järgsele maakohtule. Käesoleval juhul tulnuks taotlus esitada Tartu Maakohtule. Tartu

Vangla koostatud kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatises on põhjalikult selgitatud

haldusmenetluses olevaid võimalusi.

HMS § 57 lg 1 kohaselt peab haldusakt sisaldama viidet haldusakti vaidlustamise võimaluste,

koha, tähtaja ja korra kohta. Mõlema käskkirja lõpus nähtub korrektne viide käskkirja

vaidlustamise kohta. Haldusmenetluse osaline peab kasutama kohaseid kaebevõimalusi, mis on

ette nähtud haldusmenetluses. Käesoleval juhul ei nähtu, et A. Nilender oleks neid võimalusi

kasutanud.

3. Ringkonnaprokuröri määruse peale esitas süüdimõistetu A. Nilender kaebuse

Riigiprokuratuurile. Kaebuses palutakse jätkuvalt alustada kriminaalmenetlust

konkretiseerimata KarS §-i järgi. Uusi asjaolusid kaebuses lisatud ei ole. Kaebuses väidetakse, et

kannatanu ei ole ainult tema vaid paljud kinnipeetavad, keda karistatakse distsiplinaarkorras.

Ebaseaduslike distsiplinaarkaristusega on talle tekitatud tervisekahjustused (närvitsemine,

muretsemine) ja moraalne kahju. A. Nilender soovib 25 000 eurot hüvitist. Samuti väidab ta, et

isikuid paigutatakse kartsa ebaseaduslikult.

4. Riigiprokurör jättis kaebuse rahuldamata ning kriminaalasja alustamata, nõustudes

täielikult ringkonnaprokuröri seisukohtadega kriminaalasja mittealustamise kohta.

4.1

Distsiplinaarkaristuste vaidlustamise korda on ringkonnaprokuröri määruses piisava

põhjalikkusega selgitatud, samuti on A. Nilenderile selgitatud kuriteokoosseisu puudumist

vanglaametnike käitumises.

4.2

Täiendavalt lisas riigiprokurör, et A. Nilenderit on kahel korral karistatud

distsiplinaarkorras noomitusega ning kartsa paigutamisest ei saa juttu olla. Viide paljudele

kinnipeetavatele, kellede õigusi distsiplinaarkaristuste määramisega rikutakse, ei saa olla

käesoleva kaebuse lahendamise esemeks, kuna kriminaalmenetluse mittealustamise peale

saab Riigiprokuratuuri vastavalt KrMS § 207 lg 2 edasi kaevata vaid kannatanu. A. Nilender

ei saa olla teiste kinnipeetavate väidetavate rikkumiste osas kannatanu. Kaebus tuleb esitada

isiku poolt, kelle õigusi on konkreetselt rikutud. Puuduvad ka andmed, et teised kinnipeetavad

oleks A. Nilenderit volitanud esitama nende nimel kaebusi.

4.3

Kui A. Nilender leiab, et talle on tekitatud materiaalset kahju 25 000 euro ulatuses, on

tal selleks õigus pöörduda vastava tsiviilhagiga tsiviilkohtusse.

ÕIGUSABITAOTLUSE SISU

5. A. Nilenderi esitatud kaebuses taotletakse riigi õigusabi andmist, et vaidlustada

Riigiprokuratuuri määrust, kuna KrMS § 208 lg 1 võimaldab seda teha vaid advokaadi

vahendusel.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus, tutvunud A. Nilenderi õigusabitaotluse ja Riigiprokuratuuri

määrusega, leiab, et taotlus tuleb jätta rahuldamata.

6.1

RÕS § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku

seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab

seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast

õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut.

6.2

Lisaks majanduslikule seisundile näeb aga riigi õigusabi seadus ette, et hinnata tuleb

ka riigi õigusabist keeldumise aluseid (RÕS § 7). RÕS § 7 lg 1 p 5 järgi riigi õigusabi ei anta,

kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene. Taotlusest

nähtuvalt soovib A. Nilender Riigiprokuratuuri määruse vaidlustamiseks saada õigusabi

seetõttu, et ringkonnakohtule saab vastavalt KrMS § 208 lg-le 1 esitada määruskaebuse

üksnes advokaadi vahendusel.

6.3 Hinnates A. Nilenderi kaebuse perspektiivikust rõhutab ringkonnakohus, et

kriminaalmenetlust alustatakse KrMS § 193 kohaselt üksnes juhul, kui selleks on ajend ja alus

ning puuduvad KrMS § 199 lg-s 1 sätestatud asjaolud. Kohtukolleegium leiab, et

Riigiprokuratuuri kaebuse rahuldamata jätmise määruses on piisavalt põhjendatud, miks

käesoleval juhul puudub alus A. Nilenderi kaebuse alusel kriminaalmenetluse algatamiseks.

Ka ringkonnakohus leiab, et A. Nilenderi poolt esitatud kuriteoteates ei ole sedastatavad

kuriteo tunnused, mistõttu kriminaalmenetluse alustamine on KrMS § 199 lg 1 p 1 kohaselt

välistatud. Kuna ringkonnakohus jagab täielikult ringkonna– ja Riigiprokuratuuri määruses

esitatud seisukohti, ei pea kohus vajalikuks neid siinkohal korrata.

7. Eeltoodut arvestades ja juhindudes KrMS § 208 lg-st 1, RÕS § 7 lg 1 p-st 5 ja § 10 lg-

st 5 jätab ringkonnakohus A. Nilenderi taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.

Maarika Kuusk

Mati Kartau

Aarne Sarjas