3-14-51728/27 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(4)

K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Sullin Otsuse tegemise aeg ja koht

19. jaanuar 2015. a, Tallinn Haldusasja number 3-14-51728 Haldusasi A.G.i kaebus Politseija Piirivalveameti 02.07.2014 otsuse nr 15.3-3/349-1 tühistamiseks Menetlusosalised Kaebaja – A.G., volitatud esindaja August Käära Vastustaja – Politseija Piirivalveamet, volitatud esindaja Anastassia Malõševa Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Resolutsioon

1. Jätta A.G.i kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 18. veebruaril 2015. a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A.G. esitas 27.01.2014 tähtajalise elamisloa taotluse ettevõtlusega tegelemiseks Aaltouusi OÜ-s.

Politseija Piirivalveameti (PPA) 02.07.2014 otsusega nr 15.3-3/349-1 keelduti A.G.ile tähtajalise elamisloa andmisest järgmistel põhjustel:

1. Tähtajalise elamisloa taotlus ei ole põhjendatud, sest äriühing on äsja asutatud, selle majandustegevust ei nähtu ning puuduvad palgatöötajad. Investeerimistegevusega on võimalik Eestis tegeleda taotledes selleks pikaajalist viisat ning taotleda elamisluba siis, kui äriühingu tegevus on käivitunud ja majandustulemused olemas.

2. Taotlusest ei nähtu, et elamisloa alusel Eestis viibimine aitaks oluliselt kaasa ettevõtluseks antava elamisloa eesmärgi saavutamisele. Taotleja ei ole eelnevalt taotlenud Eesti viisat, kuigi vastaval eesmärgil on tal võimalik pikaajalist viisat taotleda. Eestis äritegevuse käivitamiseks ei pea taotleja Eestis püsivalt viibima, vaid võib viibida viisa alusel. Taotleja vastuväide, et Eestis viibimine on hädavajalik, on paljasõnaline, sest äriühing andis laenu juba 06.01.2014 ning taotleja ei ole Eestisse viisat taotlenud.

3. Välismaalasel puudub põhiõigus Eestis elada. Keelduva otsusega ei võeta isikult õigust taotleda elamisluba samal või muul alusel, samuti täita juhatuse liikme kohustusi viisa alusel Eestis viibides.

2. 11.08.2014 saabus Tallinna Halduskohtule A.G.i ja A. G. ühine kaebus, milles A.G. taotles PPA 02.07.2014 otsuse nr 15.3-3/349-1 tühistamist ning A. G. PPA 02.07.2014 otsuse nr 15.3-3/350-1

2(4) tühistuse tuvastamist või alternatiivselt tühistamist. Kohus tagastas 16.09.2014 määrusega A. G. kaebuse, kuna teise isiku nimel kaebuse esitanud isik ei tõendanud oma esindusõigust.

A.G.i kaebuse põhjendused:

1. Haldusakt ei ole piisavalt motiveeritud, on ebaproportsionaalne ja tugineb ekslikule arvamusele. Haldusaktis on oluliste vorminõuete puudused.

2. Haldusaktis on tuginetud nõuandva komisjoni seisukohale, mille kohaselt on ettevõtlust võimalik käivitada pikaajalise viisa alusel. Selline seisukoht viitab, et komisjon ei ole kokku puutunud ettevõtlusega ja komisjoni liikmed ei saa aru, et iga ettevõtlust tuleb juhtida, sh ka investeeringute tegemist ning ettevõtluse juhtimine mitte Eestis viibides on väga keeruline ja riskantne. Komisjoni seisukoha andmise ajaks olid juba esimesed lepingud sõlmitud ehk ettevõtte tegevus on juba käivitunud. Välismaalaste seaduse (VMS) § 192 lg 7 alusel oodatakse reaalseid tulemusi ühe aasta möödumisel elamisloa andmisest. PPA tegi lõpliku otsuse ilma asjatundjate komisjoni arvamuseta.

3. Kaebajale ei ole arusaadav haldusakti seisukoht, millega jäeti arvestamata kaebaja vastuväide Eestis viibimise hädavajalikkuse kohta. Kaebajal peab olema investeeringute üle reaalne kontroll ehk ta peab viibima ettevõtluse kohas, et paremini kontrollida ja teostada oma ärilist eesmärki. Kaebaja soovib investeerida Tallinnas asuvatesse projektidesse veel 450 000 eurot. Selliste investeeringute tegemine on võimalik üksnes pideva kontrolli all. Ettevõtet ei ole võimalik kaugelt juhtida, arvestades ka Euroopa liidu ja Venemaa Föderatsiooni vahelist poliitilist olukorda.

4. Haldusakt ei ole selgelt ja üheselt mõistetav ning selgitused on formaalsed. Haldusakti järeldused ja põhjendused ei ole jälgitavad. Haldusaktis ei ole faktilised asjaolud ja õiguslik motivatsioon omavahel loogilises seoses.

3. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

1. Vaidlustatud haldusakt on õiguspärane. Haldusakti tegemisel on tuginetud ka nõuandva komisjoni arvamusele. Vastustaja jääb haldusakti põhjenduste juurde.

2. Kaebaja ei ole selgitanud, milles seisneb haldusakti andmisel vorminõuete ja menetluskorra rikkumine. Haldusakt vastab seaduse nõuetele. Kaebaja vastuväited on haldusaktis toodud ja neile on vastatud. Otsuse põhjendused on jälgitavad.

3. Ettevõtluseks antava elamisloa eesmärgiks on võimaldada Eestisse elama asuda isikutel, kelle siia elama asumine on Eesti avalikes huvides, panustades Eesti majanduse või teaduse arengusse. Nimetatud asjaolu hindamiseks võib haldusorgan menetlusse kaasata eksperdi, kelleks on ka nõuandev komisjon. Komisjoni koosseisu kuuluvad PPA, Maksuja Tolliameti, ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda ja Töötukassa esindajad.

4. Kaebaja on oma tegevusega näidanud, et ei vaja Eestis ettevõtlusega tegelemiseks tähtajalist elamisluba. Kaebaja äriühing andis laenu juba 06.01.2014 ning kaebaja ei ole Eestisse viisat taotlenud. Lepingute sõlmimine võib olla vajalik ettevõtluse käivitamiseks, kuid ei tõenda ettevõtlust. Kaebaja ei ole tõendanud, et tema ettevõtte tegevuse iseloom nõuaks kaebaja Eestisse elama asumist elamisloa alusel.

5. VMS § 192 lg 7 ei sätesta, et ettevõtte äritegevuse tulemuslikkust saaks hinnata alles ühe aasta möödumisel, vaid luua välismaalasele alternatiiv elamisloa tingimuste täitmisel.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Kohus leiab, et kaebus on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Vaidlustatud haldusakt on õiguspärane ja selles ei esine menetlusega vormivigu, samuti kaalutlusvigu, mis tingiksid selle tühistamise.

5. Kaebaja leiab, et vaidlustatud haldusaktis on olulisi menetlusja vormivigu, kuid kaebaja väide on paljasõnaline, ühtegi menetlusja vormiviga ei ole välja toodud. Kohtule ei nähtu haldusaktist ühtegi menetlusja vormiviga, mis oleks mõjutanud asja otsustamist.

3(4)

Kaebaja leiab samuti, et talle ei ole haldusakti seisukohad arusaadavad ning haldusakti põhjendused ja selgitused ei ole jälgitavad. Erinevalt kaebajast on kohtule vaidlustatud haldusakt ning selles sisalduv haldusorgani mõttekäik arusaadav.

6. Vaidlustatud haldusakti alusena on vastustaja tuginenud VMS § 123 punktile 3, kuna tähtajalise elamisloa taotlus ei ole põhjendatud; ja § 195 punktile 3, kuna välismaalane ei tõenda, et tema elamisloa alusel Eestis viibimine aitaks oluliselt kaasa ettevõtluseks antava tähtajalise elamisloa eesmärgi saavutamisele. Kohus märgib, et VMS § 191 kohaselt on ettevõtluseks tähtajalise elamisloa andmise eesmärk on soodustada selliste äriühingute ja välismaa äriühingute filiaalide asutamist Eestisse ja füüsilisest isikust ettevõtjate elama asumist Eestisse ning nende tegutsemist Eestis, mis aitavad oluliselt kaasa Eesti majanduse arengule.

VMS § 112 kohaselt on tähtajaline elamisluba välismaalasele antav luba Eestisse elama asumiseks ja Eestis elamiseks vastavalt VMS-s sätestatud ja elamisloaga kindlaks määratud tingimustele. Seega on elamisloa andmise ajendiks isiku soov ja vajadus asuda Eestisse elama kindlal VMS-s loetletud eesmärgil, nt siin töötamiseks, elamiseks koos oma perega, õppimiseks vms. Elamisluba, ka elamisluba ettevõtluseks, ei ole soodustus, boonus või privileeg Eesti Vabariigile teenete osutamise (nt majanduse arendamise) eest. Kui isik reaalselt ei vaja elamisluba selleks, et Eestis elada, sest tal on võimalik oma õppetegevus, kokkusaamised perega või töö korraldada ilma Eestis elamata, võib PPA asuda seisukohale, et elamisloa andmine ei ole põhjendatud. Ainuüksi asjaolu, et plaanitav või toimiv äritegevus võib olla edukas ja tuua Eesti Vabariigile kasu laekuvate maksude ja investeeringute näol, ei ole elamisloa andmise aluseks, kui isik, kes seda taotleb ei vaja elamisluba reaalselt Eestis elamiseks. Seega, kui isik suudab ettevõtlusega tegeleda ka ilma Eestis elamata, ei ole elamisloa andmine põhjendatud. Elamisloa eesmärgiks ei ole muuta ettevõtlusega tegelejal Eestisse sisenemine, Eesti elektrooniliste teenuste kasutamine või Euroopa Liidus ringiliikumine lihtsamaks.

Arvestades asjaolu, et kaebajal puudub põhiõigus Eestisse elama asumiseks ja siin töötamiseks, ei pidanud vastustaja haldusaktis ka kaaluma ühel poolt avalikku huvi välismaalasele elamisloa andmiseks (või sellest keeldumiseks) ja teiseks isiku huvi Eestisse asuda. Kohtule ei nähtu asjas ühtegi muud olulist põhiõigust, mida tuleks elamisluba andes kaaluda (nt õigus perekonnaelule). Olukorras, kus isikul puudub põhiõigus või -vabadus Eestisse asuda, kontrollib kohus üksnes seda, kas haldusakti andmisel on järgitud menetlusreegleid ja kas haldusorgan on teinud kaalumisel olulisi kaalumisvigu. Kuna elamislubade andmisel on haldusorganil väga suur kaalutlusõigus, aheneb selle võrra ka kohtuliku kontrolli ulatus.

7. Kuigi haldusakti alusena on viidatud kahele erinevale õiguslikule alusele, tugineb vastustaja kummagi aluse osas samadele faktilistele asjaoludele ja nende alusel tehtud järeldustele, et kaebajal ei ole oma äritegevuseks elamisluba vaja, kuna äritegevuseks vajalikeks tegevusteks on kaebajal võimalik viibida Eestis ka viisa alusel. VMS § 105 lg 3 sätestab, et Eestis ajutiseks viibimiseks seaduslikku alust omav välismaalane võib Eestis viibida Eestis registrisse kantud juriidilise isiku või välismaa äriühingu filiaali juhtimisvõi järelevalvefunktsiooni täitmise eesmärgil kuni kuus kuud aasta jooksul. Kuna kaebaja on juba enne elamisloa taotlemist enda sõnul teinud investeeringuid, mis seisnevad kahe krediidilepingu sõlmimises (tl 67, tõlge tl 180; tl 69, tõlge tl 183), ei ole ta samas kordagi Eestis viibimiseks viisat taotlenud, viitab see sellele, et kaebaja ei vaja Eestisse investeerimiseks, mis on kaebaja äritegevuse sisuks, ilmtingimata elamisluba. Kaebajal on õnnestunud leida oma ettevõttele äripartnereid, sõlmida lepinguid ja teha oluline investeerimisotsus ka ilma elamisloata. Seetõttu on vastustaja kaebaja vastuväite lugenud vaidlustatud haldusaktis ka paljasõnaliseks (vt tl 11). Investeerimislepingu sõlmimisega ei tekkinud Eesti Vabariigile kohustust kaebajale elamisluba anda.

Arvestades elamisloa soodustavat iseloomu ja seda, et elamisloa saamine ei ole isiku põhiõiguseks, on elamisloa vajaduse põhjendamine ja tõendamine elamisloa taotleja ehk kaebaja ülesandeks. Vastustaja ei saa asuda kaebaja asemele elamisloa andmise vajadust põhjendama.

4(4)

Kaebaja on oma 26.06.2014 selgituses (tl 120 jj, tõlge tl 175 jj) toonud elamisloa andmise põhjendusena välja järgmised asjaolud – Eesti soodne ärikliima ja Eestis äriühingu registreerimine, soodne maksusüsteem, Tallinnas elamise mugavus ja projektides osalemise vajadus. Esimesed kolm asjaolu ei põhjenda mingil määral seda, miks isik vajab elamisluba ja miks peaks vastustaja selle talle andma. Ainuüksi Eesti ettevõtluskeskkonna meeldivus ja mugavamad elamistingimused ei ole VMS kohaselt kaebajale elamisloa andmise aluseks. Samuti ei ole elamisloa andmise aluseks Euroopa Liidu ja Venemaa Föderatsiooni keerukad poliitilised suhted (kaebuse punkt 6.1.1).

8. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja toodud asjaoludest ei nähtu, et ta peaks investeerimistegevusega tegelemiseks Eestis elama, vaid võib vajalikke tegevuse teha ka viisa alusel Eestis viibides.

Kaebaja on põhjendanud Eestis viibimise vajadust erinevate projektide osavõtu vajadusega, kirjeldades erinevaid tegevusi (vt tl 176 pöördel). Samas ei nähtu selliseid õiguseid või kohustusi kaebaja esitatud muudest dokumentidest. Snel Grupp OÜ-ga 06.01.2014 sõlmitud lepingu näol on tegemist krediidilepinguga, millest ei nähtu ühtegi krediidiandja õigust või krediidivõtja kohustust võimaldada krediidiandjal osaleda projektide arendustegevuses (tl 67-68, tõlge tl 180 jj) või muud moodi kontrollida laenusaaja tegevuse sisu. Selliseid õiguseid ei nähtu ka Rolan Investment OÜ-ga sõlmitud krediidilepingust (tl 69-70, tõlge tl 183). Kumbki ettevõte ei tegele ka äriregistri väljavõtete kohaselt ise arendustegevusega, vaid laenuandmisega (tl 103-104), mida kinnitab kaudselt ka Rolan Investment OÜ soovituskiri (tl 153-154, tõlge tl 172). Kohus ei pea eluliselt usutavaks, et isikule, kes on andnud laenu arendusprojekti investeerijale ja kellel puudub otsene seos arendajaga, võimaldatakse arendusprojektile sedavõrd suurt juurdepääsu ja otsustusõigust, kui kaebaja oma elamisloa põhjenduses kirjeldab. Kuigi kaebaja on esitanud ka dokumendid, millega soovib tõendada investeeringute tegemise soovi ka arendusprojektides aadressidel Tartu mnt 25 (tl 123 jj) ja Pärnu mnt 31 (tl 146 pöördel), nähtub kummagi objekti investeerimismemorandumist, et kaebaja kirjeldatud tegevuste läbiviimise tagab n.ö investeeringute manager, kelleks on Novira Capital OÜ (tl 124 pöördel kolmas lõik, tl 147 kümnes lõik, tõlge tl 168), mitte investor. Kaebaja ei ole elamisloa andmise menetluses tõendanud mingil muul moel oma tegelikku pidevalt Eestis viibimise vajadust, mis oleks suurem kui viisaga tagatud mahust. Seetõttu on vastustaja õigustatult seadnud kahtluse alla, kas kaebajal on vajalik äritegevuse juhtimiseks pidevalt Eestis viibida. Vastustaja kahtlust kinnitab ka asjaolu, et esimeste lepingute sõlmimine ehk kaebaja hinnangul investeerimine oli kaebajal võimalik ilma Eestis viibimata ja kindlust omamata, et Eestis pidev elamisloa alusel viibimine on võimalik.

9. Kohus nõustub vastustajaga, et käesolevas asjas ei kuulu kohaldamisele VMS § 192 lg 7. VMS § 192 lg 7 sätestab, et elamisloa taotleja võib täita VMS § 192 lg 2 tingimuse asemel ühe aasta möödumisel hoopis lõikes 7 loetletud tingimuse. Käesolevas asjas on kaebajal osalus äriühingus, millel on vähemalt 65 000 eurot kapitali, mis on investeeritud äritegevusse Eestis. Sellega on täidetud VMS § 192 lg 2 tingimus ja täiendavalt lõikes 7 sätestatud tingimuse täitmist ei kontrollita. VMS § 192 lg 7 ei anna isikule õigust nõuda kohe elamisloa andmist ja selle põhjendatuse kontrolli alles ühe aasta möödumisel elamisloa saamisest.

10. Kokkuvõttes leiab kohus, et haldusakt on põhjendatud ning selles ei esine kaalutlusvigu, mis võiksid tingida haldusakti tühistamise. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, jäävad poolte menetluskulud poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin