1-14-798/96 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

19. jaanuar 2015, Tartu

Kriminaalasja number 1-14-798 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Tiit Lõhmus ja Mati Kartau Vaidlustatud kohtuotsus Viru Maakohtu 25. novembri 2014 otsus K.Z-i süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9 järgi; T.K süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9, § 200 lg 2 p 4, 7, 8, § 263 p 1, 3, 4 järgi; M.P süüdistuses KarS § 274 lg 1, § 199 lg 2 p 4,7,8, § 200 lg 2 p 7, 8, § 263 p 1, 3, 4 järgi kokkuleppemenetluses Apellatsiooni esitaja

M.P ,

ik XXX, elukoht XXX, EV kodanik,

algharidus, emakeel vene keel, töötu;

varem kriminaalkorras korduvalt karistatud

Resolutsioon

1. Tühistada Viru Maakohtu 25. novembri 2014 otsus kriminaalasjas nr 1-14-798 ning tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile.

2. T.K ja M.P suhtes valitud tõkend jätta muutmata.

3. Apellatsioon jätta läbi vaatamata.

Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule

10 päeva jooksul Tartu Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Maakohtu 25. novembri 2014 otsusega kokkuleppemenetluses tunnistati K.Z süüdi KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9 järgi ning mõisteti talle karistuseks 9 kuud vangistust. KarS § 65 lg 1 alusel moodustati edasiselt liitkaristus ning loeti see täielikult ärakantuks.

T.K tunnistati süüdi KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9 järgi ning mõisteti talle karistuseks 9 kuud vangistust; KarS § 200 lg 2 p 4, 7, 8 järgi ning mõisteti talle karistuseks 3 aastat vangistust ning KarS § 263 p 1, 3, 4 järgi ja mõisteti talle karistuseks 1 aasta vangistust.

Vastavalt KarS § 64 lg 1 mõisteti süüdistatavale liitkaristuseks 3 aastat vangistust. Pärast liitkaristuse moodustamist KarS § 65 lg 1 alusel ja KarS § 68 lg 1 alusel eelvangistuses viibitud aja mahaarvamist mõisteti lõplikult ärakandmisele 1 aasta 8 kuud ja 2 päeva vangistust.

T.K-le suhtes valitud tõkend vahistamine jäeti kuni kohtuotsuse jõustumiseni või karistustähtaja saabumiseni muutmata.

M.P tunnistati süüdi KarS § 199 lg 2 p 4, 7, 8 järgi ning mõisteti talle karistuseks 4 kuud vangistust; KarS § 200 lg 2 p 7, 8 järgi ning mõisteti talle karistuseks 3 aastat vangistust; KarS § 263 p 1, 3, 4 järgi ning mõisteti talle karistuseks 1 aasta vangistust ja KarS § 274 lg 1 järgi ning mõisteti talle karistuseks 6 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 loeti liitkaristuseks 3 aastat vangistust ja pärast KarS § 68 lg 1 kohaldamist mõisteti lõplikuks ärakandmiseks 2 aastat 11 kuud ja 28 päeva vangistust.

M.P-le valitud tõkend vahistamine jäeti kuni kohtuotsuse jõustumiseni või karistustähtaja saabumiseni muutmata.

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni M.P, kes vaidlustab enda süüditunnistamist röövimise episoodis, kinnitades, et ta ei ole seda tegelikkuses toime pannud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

3. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leiab esitatud apellatsiooni piirest väljudes, et maakohtu otsus tuleb tühistada ning kriminaaltoimik tuleb tagastada prokuratuurile. Konkreetselt märgib kohtukolleegium järgmist.

4. Kriminaalmenetluse seadustiku § 318 lg 3 p 4 sätestab, et apellatsiooni ei saa esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale, välja arvatud juhul, kui on tegemist käesoleva seadustiku 9. peatüki 2. jao sätete või § 339 lõike 1 rikkumisega. Süüdistatav ja kaitsja võivad esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni ka juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe.

5. M.P poolt esitatud apellatsiooni osas märgib kohtukolleegium, et tulenevalt KrMS

§ 247 lg-st 2 saab süüdistatav sõlmitud kokkuleppest loobuda hiljemalt kokkuleppe kohtulikul arutamisel maakohtus. Apellatsioonis ei ole enam võimalik kokkuleppest loobuda. See järeldub üheselt KrMS § 318 lg 3 p-st 4 ja lg-st 4, mis ei nimeta apellatsiooni võimaliku alusena asjaolu, et süüdistatav on pärast kokkuleppe arutamist maakohtus oma seisukohta kokkuleppe suhtes muutnud

(RKKKo 3-1-1-81-11, p 27). Seega ei tingi süüdistatava väide, et tema ei ole tegelikkuses talle omistatud tegu toime pannud, apellatsioonimenetluse läbiviimist ning apellatsioon tuleks KrMS § 326 lg 2 ls 1 alusel tagastada. Käesolevas kaasuses ei saa selle tõdemusega aga piirduda.

6. Kohtupraktikas on asutud nimelt seisukohale, et kohus ei saa kokkuleppemenetluse raames otsust tehes siiski piirduda pelgalt ja formaalselt üksnes selle kontrollimisega, kas süüdistatav on kokkuleppest aru saanud, kas kokkuleppe tekst väljendab tema tõelist tahet ja kas ta ka nüüd - kohtus

- on kokkuleppes märgituga nõus. Selline kohtu avaramat pädevust rõhutav järeldus tuleneb KrMS § 248 lg 1 p-s 3 sätestatust, mille kohaselt peab kohus keelduma kokkuleppemenetlusest ja määrusega tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile siis, kui tal tekivad KrMS §-st 306 lähtuvad kahtlused (vt RKKKo 3-1-1-79-05).

7. Edasiselt on asjassepuutuvas praktikas sedastatud, et kui kohus on kontrollinud süüdistatava tegeliku tahte ning sõlmitud kokkuleppe kooskõla, on kohtul üldjuhul tõesti alus eeldada süüdistatava nõustumist süüdistusega täies mahus.

Kuid ühtlasi on peetud vajalikuks toonitada, et selline eeldamine saab kohtu poolt ka kokkuleppemenetluses lähtuda vaid kohtuotsuse tegemise ajal kehtivast seadusest ja hetkel valitsevast kohtupraktikast. See tähendab muuhulgas, et kohus ei saa ka kokkuleppemenetluses kohtuotsust tehes eirata põhiseaduse § 23 lg-s 2 ja KarS § 5 lg-s 2 sätestatud kergema karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõtet (vt RKKKo 3-1-1-52-07, p 8).

8. Põhiseaduse § 23 lg-s 2 ja KarS § 5 lg-s 2 sätestatu on printsiibina absoluutselt siduvad nii kohtuasja lahendavale kui ka kohtukaebust läbivaatavale kohtule. Viimasena nimetatu tähendab seda, et ka kokkuleppemenetluses on apellatsioonikohus seotud KrMS § 331 lg-s 3 sätestatud põhimõttega ning kohustatud väljuma apellatsiooni piirest, kui ta tuvastab materiaalõiguse väära kohaldamise, millega on süüdistatava olukorda raskendatud ning seda sõltumata sellest, kas konkreetse süüdistatava suhtes on kasutatud apellatsiooniõigust või mitte.

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on kokkulepet kinnitades eiranud p-des 6-7 kajastatud põhimõtteid. Nimelt on kohtuotsusega tunnistatud T.K süüdi selles, et ta 31.07.2013 kella 13.20 paiku, viibides alkoholijoobes avalikus kohas, tegutsedes koos M.P-ga , tajudes, et oma tegudega rikub reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, kolmandate isikute juuresolekul tungis kallale A.M. ile. Seejuures T.K võttis taskust noa ja suunas noaga käe kannatanu poole, aga M.P lõi rusikaga kannatanut vastu pead, tekitades viimasele füüsilist valu. Kohtuotsuse kohaselt rikkusid T.K ja M.P avalikus kohas teiste isikute rahu vägivallaga, relvana kasutatava muu esemega ähvardades ja isikute grupis, s.t nad panid toime KarS § 263 p-des 1, 3, 4 ettenähtud kuriteo.

10. Kirjeldatud viisil toimides on maakohus vääralt kohaldanud materiaalõigust ning eiranud KarS § 5 lg-s 2 sätestatud kergema karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõtet. Nimelt ei ole alates 1. juulist 2014 (RT I, 13.03.2014, 4) enam kriminaalkorras karistatav avaliku korra rikkumine isikute grupis, s.o T.K-le ja M.P-le KarS § 263 p-s 4 inkrimineeritud käitumine. Seega pidanuks maakohus kontrollima, kas süüdistatavate käitumine kokkuleppes märgitud kujul on kriminaalkorras karistatav ka kohtuotsuse tegemise ajal; kuivõrd vastus sellele küsimusele on eitav, pidanuks maakohus edasiselt juhinduma KarS § 5 lg-s 2 sätestatust ning keelduma kokkuleppe kinnitamisest ning tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile KrMS § 248 lg 1 p 3 alusel. Kuivõrd maakohus seda ei teinud, teeb seda apellatsiooni piirest väljudes ringkonnakohus.

11. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 331 lg-st 3, § 341

1 p-st 1 tühistab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse ning tagastab kriminaaltoimiku prokuratuurile.

Paavo Randma

Tiit Lõhmus

Mati Kartau