3-14-52210/42 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Ruth Plaks ja Virgo Saarmets Määruse tegemise aeg ja koht

19. jaanuar 2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-52210 Haldusasi Politseija Piirivalveameti taotlus UUM-i kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks Menetlusosalised Taotleja – Politseija Piirivalveamet Isik, kelle suhtes taotletakse haldustoiminguks loa andmist – UUM Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 25. novembri 2014. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus UUM-i määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta UUM-i määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 25. novembri 2014. a määrus haldusasjas nr 3-14-52210 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politseija Piirivalveameti (PPA) Põhja prefektuuri piirivalvebüroo Tallinna kordoni patrull pidas 18.09.2014 kell 12.25 Tallinna Vanasadamas 48-tunniks kinni Eesti Vabariigis ebaseaduslikult viibiva isiku, kes isikut tõendavate dokumentide puudumise tõttu tuvastati tema enda ütluste järgi kui Süüria Araabia Vabariigi kodanik UUM (sündinud xx.xx.xxxx Süürias). Isiku sõnul on ta Süüria kodusõja põgenik, kelle pass jäi kodumaale Süüriasse. Kinnipidamisel selgitas isik, et ta elas Türgis ja saabus Eesti Vabariiki läbi Läti Vabariigi autotranspordiga. Eestist soovib lahkuda niipea kui võimalik, et edasi liikuda Rootsi Kuningriiki, kus väidetavalt asuvad tema sugulased. UUM-i juurest leiti piletid Stockholm-Tallinn-Stockholm 17- 18.09.2014 reisilaevale Victoria I.

2. PPA tegi UUM-ile väljasõidukohustuseja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 11 lg 1, § 72 lg 2 p 3 ja § 72 lg 2 alusel 18.09.2014 koheselt sundtäidetava ettekirjutuse nr 1029914682 Eestist lahkumiseks. Tallinna Halduskohus andis VSS § 23 alusel 20.09.2014 loa isiku paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni 20.11.2014.

3-14-52210 2(5)

3. UUM esitas 25.09.2014 varjupaigataotluse ning isik peeti 48-ks tunniks kinni välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p-de 2, 4 ja 5 alusel. Tallinna Halduskohtu 26.09.2014 määrusega nr 3-14-52210 anti luba isiku paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni 26.11.2014.

4. Politseija Piirivalveamet esitas 19.11.2014 Tallinna Halduskohtule VRKS § 361 lg 2 p

4 ning § 362 lg-te 3 ja 5 alusel taotluse UUM-i kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kuni varjupaigamenetluse lõppemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Isiku kodakondsus ja varjupaigamenetluses tähtsust omavad asjaolud vajavad täiendavat kontrollimist. Puudub kindlus, et isik on pärit Süüriast. Rahvusvahelise kaitse taotleja 22.10.2014 intervjuu protokollist nähtub, et isikul ja tema perel on tihedad sidemed Türgiga ning seega on vaja välja selgitada, kas isik on Türgi või Süüria kurd ning kas isiku päritoluriigiks on Türgi või Süüria. Intervjuu protokollist nähtub, et isik ise ja tema perekond on dokumenteeritud ning isiku perekond on turvalises kohas Türgis. Samas ei ole isik kinnipidamiskeskuses viibimise vältel teinud jõupingutusi, et tõendeid hankida. Karistusseadustiku (KarS) § 259 lg 2 p 1 ja §

25 lg 2 tunnustel alustati 18.09.2014 kriminaalmenetlust nr 14230110912, mille raames kuulati tunnistajana üle ka UUM. Algatatud kriminaalmenetluse raames võivad ilmneda uued asjaolud, mis võivad anda teavet isiku tegeliku päritolu kohta ning sellest sõltub ka kaitsevajadus. Kriminaalmenetlus ei ole veel lõpetatud. UUM-i suhtes ei ole võimalik tõhusalt kohaldada järelevalvemeetmeid, kuna esineb põgenemisoht, mis ei ole ära langenud. Isik on kinnipidamisel kinnitanud, et ei soovinud Eestisse tulla, vaid tahtis läbida Eesti territooriumi transiidina, et jõuda Rootsi Kuningriiki, kus elavad tema sugulased. Viibides varjupaigataotlejate vastuvõtukeskuses, võib ta oma teekonda jätkata. 22.10.2014 intervjuust tulenevalt on isik oluliselt panustanud enda reisikorraldusele, et jõuda ebaseaduslikke vahendeid kasutades Euroopa Liitu ning kavandanud reisi pikka aega. Intervjuu protokollist nähtub, et isik ei teadnud, millises riigis ta viibis ja selle tõttu ei palunud ta koheselt varjupaika. Samas nähtub kriminaalasja nr 14230110912 menetluse käigus kogutud tõenditest, et isik saabus koos teiste samal ajal kinni peetud kaaslastega Eestisse juba 12.092014. Seega viibisid isikud Eestis kokku 6 päeva, enne kui suundusid sadamasse laevale plaaniga sõita Rootsi. Ei ole tõenäoline, et nad ei teadnud oma asukohariiki. Isik ei aita kaasa PPA poolt läbiviidavale menetlusele ja annab eri menetlustes vastuolulist infot ning varjab tahtlikult olulisi fakte. PPA-l on alust arvata, et isiku huvides ei pruugi olla kriminaalmenetlusele kaasaaitamine ning sellest tulenevalt ei ole ta huvitatud kriminaalmenetluse lõpuni Eestis viibima. Seega ei ole tagatud isiku kättesaadavus varjupaigamenetluse toimingute lõpuni. Isikul puuduvad reisidokumendid, mida oleks võimalik hoiule võtta. Senise praktika kohaselt ei ole PPA-l võimalik kuidagi takistada varjupaigataotlejate ebaseaduslikku edasiliikumist mujale Euroopa Liitu, kui varjupaigataotleja on seda varjupaigataotlejate majutuskeskuses viibides soovinud. Ööpäevaringset valvet varjupaigataotlejate majutuskeskuses ei ole.

5. UUM-i Tallinna Halduskohtu 24.11.2014 istungil antud ütluste kohaselt on tal pere ja lapsed ning ta tuleks kinnipidamiskeskusest vabastada. Käesoleval juhul on võimalik kohaldada VRKS-s sätestatud alternatiive. Isiku tegevust ei saa lugeda varjupaigaõiguse kuritarvitamiseks ning varjupaiga taotlemine ei toimunud väljasaatmise vältimiseks.

6. Tallinna Halduskohus andis 25.11.2014 määrusega loa UUM-i kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kuni varjupaigamenetluse lõppemiseni, kuid mitte kauemaks kuni 25.01.2015. PPA taotlus on VRKS § 361 lg 2 p 4 ning § 362 lg-te 3 ja 5 alusel põhjendatud. UUM-i kinnipidamine kuni varjupaigamenetluse lõppemiseni on taotluses toodud asjaoludel vajalik. Isik on dokumentide puudumise tõttu tuvastatud üksnes tema ütluste alusel,

3-14-52210 3(5) mistõttu on põhjendatud PPA vajadus kontrollida UUM-i ütlusi. PPA-l tuleb tuvastada isiku identiteet ning kodakondsus. Käesoleval hetkel puuduvad asjas igasugused tõendid, mis kinnitaksid isiku väiteid selle kohta, et ta on Süüria kodanik või elanik ja sõjategevuse eest põgeneja. UUM esitas varjupaigataotluse alles väljasaatmismenetluses (25.09.2014). Isik on saabunud Eesti Vabariiki ebaseaduslikult ning soovis minna Rootsi, mistõttu ei saa välistada ka seda, et varjupaigataotlus on esitatud väljasaatmise vältimiseks. UUM-i kinnipidamine on proportsionaalne ja vajalik, kuna tema kinnipidamiskeskusest vabastamine raskendaks oluliselt isiku identiteedi tuvastamist ning varjupaigamenetluse lõpule viimist. Isiku soovi jõuda Rootsi tõendab tema juurest leitud reisilaevale Victoria I soetatud piletid. Isikul puuduvad sidemed Eestiga, mistõttu ei ole võimalik kindlaks määrata kindlat elukohta. Dokumentide puudumise tõttu ei ole kohaldatav PPA-le välisriigi reisidokumendi või muu isikut tõendava dokumendi hoiule andmine. Esineb oht, et isikul puudub huvi jätkuva kriminaalmenetluse tõttu viibida Eestis. VRKS §-s 29 sätestatud muid järelevalvemeetmeid ei ole võimalik kohaldada.

7. UUM esitas halduskohtu määruse peale 10.12.2014 määruskaebuse. Tallinna Halduskohus ei pidanud 19.12.2014 põhjendatuks määruskaebust ise rahuldada ning edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. UUM palub määruskaebuses Tallinna Halduskohtu 25.11.2014 määruse tühistada ning teha uus määrus, millega määruskaebuse esitaja kinnipidamiskeskusest vabastada või saata asi tagasi halduskohtule. Dokumentide puudumine ei saa olla leebemate järelevalvemeetmete kohaldamata jätmise aluseks. Enamikel varjupaigataotlejatel puuduvad isikut tõendavad dokumendid. Põgenemisohu tuvastamine on äärmiselt subjektiivne. Vao varjupaigataotlejate majutuskeskuses elab palju taotlejaid, kelle suhtes on alustatud kriminaalmenetlust KarS § 259 alusel, ometi on vaid vähesed riigist põgenenud. Nende tegevuse tõttu ei tohiks karistada teisi varjupaigataotlejaid. PPA ega kohus ei ole põhjendanud, miks ei ole varjupaigamenetluse lõpuleviimine võimalik isiku viibimisel majutuskeskuses. Isiku kinnipidamine kinnipidamiskeskuses on vastuolus rahvusvahelise õigusega ning kinnipidamiseks puudub vältimatu vajadus. Kohus ei ole vältimatu vajaduse olemasolu sisuliselt hinnanud ega põhjendanud. Määruskaebuse esitaja varjupaigataotlus on põhjendatud ega ole esitatud väljasaatmise vältimiseks. Isik on pärit Süüria Araabia Vabariigist, kus vältab neljandat aastat konflikt. ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet on üheks riskigrupiks nimetanud Süüria kurde, kelleks on ka määruskaebuse esitaja. VRKS § 361 lg 2 p 5 tuleks kohaldada koostoimes ÜRO Pagulasseisundi konventsiooni art-tega 1 ja 33 ning VRKS § 4 lg-ga 1, millest tuleneb, et varjupaigataotlejat ei saa kinni pidada VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel, kui ta vastab VRKS § 4 lg-s 1 sätestatud kriteeriumitele ning teda ei saa päritoluriiki tagasi saata. Kuna määruskaebuse esitaja on pärit Süüria Araabia Vabariigist, kus julgeolekuolukord on äärmiselt ebastabiilne, ei saa teda kinni pidada alusel, et ta esitas varjupaigataotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Euroopa Liidu Kohtu tõlgenduse kohaselt ei saa juhul, kui isik on esitanud varjupaigataotluse kinnipidamiskeskuses, automaatselt eeldada, et ta tegi seda väljasaatmise vältimiseks. Määruskaebuse esitajat on kinni peetud 84 päeva, mis ei ole enam mõistlikult vajalik. Kinnipidamiskeskuses viibides ei saa UUM nõuetekohaselt täita VRKS § 11 lg 2 p-dest 3, 5 ja 8 tulenevat kaasaaitamiskohustust, kuna kinnipidamiskeskuses viibivatel isikutel ei ole võimalik kasutada internetti ning telefoni kasutamine on piiratud.

3-14-52210 4(5)

9. Politseija Piirivalveamet palub kirjalikus vastuses jätta määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määruse muutmata. PPA on oma taotluses piisavalt põhjendanud isiku jätkuva kinnipidamise vajalikkust ning kohus on nende seisukohtadega nõustunud. Käesoleval juhul ei ole leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine võimalik. Määruskaebuse esitaja elas pärast Süüriast lahkumist mõnda aega Türgis, seega saabus ta Euroopasse Türgist. Türgi Vabariigi võimude poole isik oma elu ja tervise kaitseks pöördunud ei ole. Eestisse saabudes ei palunud isik koheselt varjupaika, vaid esitas varjupaigataotluse alles pärast PPA ametnike poolt kinnipidamist. See viitab varjupaigasüsteemi kuritarvitamisele. Isik on kinnitanud, et tema tegelikuks soovis on jõuda Rootsi Kuningriiki. Kriminaalmenetlus, milles kaebaja on tunnistajana üle kuulatud, veel kestab. Määruskaebuse esitaja huvides ei pruugi olla kriminaalmenetlusele kaasaaitamine, mistõttu ei ole isik huvitatud kriminaalmenetluse lõpuni Eestis viibisest. UUM-i kinnipidamine on proportsionaalne ja vajalik, kuna tema kinnipidamiskeskusest vabastamine raskendaks oluliselt isiku identiteedi tuvastamist ja varjupaigamenetluse lõpuleviimist. Määruskaebuse esitaja põgenemise oht on piisavalt tõendatud. PPA ei ole taotlenud UUM-i kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamist VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel, vaid p 4 alusel. Halduskohus on kinnipidamise tähtaega pikendanud kuni varjupaigamenetluse lõppemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Seega ei pea PPA isikut ilmtingimata kinni kuni kohtumääruses märgitud ajani (25.01.2015). Kinnipidamise aluse äralangemisel isik vabastatakse koheselt. PPA on taotluses selgitanud, milliseid menetlustoiminguid on tehtud. Otsus isiku varjupaigataotluse suhtes peab olema langetatud hiljemalt 25.03.2015.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Halduskohus on kohaldanud VRKS § 361 lg-t 1 ning lg 2 p 4, samuti § 362 lg-d 3 ja 5 õigesti, tuvastades määruskaebuse esitaja kinnipidamiskeskuses jätkuvaks kinnipidamiseks VRKS § 361 lg-s 2 sätestatud aluse esinemise ja kinnipidamise kooskõla lg-s 1 nimetatud põhimõtetega. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega korda neid (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 203 lg 2, § 201 lg 4).

11. Kuigi halduskohus on vaidlustatud määruses märkinud, et „välistada ei saa ka seda, et varjupaigataotlus on esitatud väljasaatmise vältimiseks“, on PPA 19.11.2014 taotlus esitatud ja halduskohus on taotluse rahuldanud VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel, mille kohaselt võib varjupaigataotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada varjupaigataotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht. VRKS §

361 lg 2 p-le 5 on PPA tuginenud isiku esmakordsel kinnipidamiskeskusesse paigutamise loa taotlemisel.

12. Ringkonnakohtu hinnangul on PPA taotluses välja toodud asjaoludest tulenevalt põhjendatud eeldada isiku põgenemise ohu esinemist. Kinnipidamisel, samuti rahvusvahelise kaitse taotleja 22.10.2014 intervjuul antud ütluste kohaselt, oli isiku eesmärgiks jõuda Rootsi Kuningriiki. Intervjuu protokollist nähtub, et isik kavandas reisi pikka aega, samuti leiti isiku kinnipidamisel tema juurest piletid 17.09.2014-18.09.2014 reisile laevaga Victoria I. Kinnipidamiskeskusest vabastamine raskendaks ka isiku identiteedi ja kodakondsuse tuvastamist. Käesolevaks hetkeks puuduvad PPA-l tõendid, mis kinnitaks isiku väiteid selle kohta, et ta on Süüria elanik või kodanik ja sõjategevuse eest põgeneja. Isikul puuduvad igasugused sidemed Eestiga. Isiku kinnipidamiskeskusest vabastamisel ja VRKS §-29 sätestatud järelevalvemeetmetega

3-14-52210 5(5) (kindlaksmääratud kohas elamine, registreerimisele ilmumine, elukohast eemal viibimisest teatamine, dokumentide hoiule andmine) piirdumisel esineb reaalne oht, et isik võib põgeneda. Varjupaigamenetluse lõpule viimise tagamiseks on isiku kinnipidamise jätkamine vältimatu.

13. Varjupaigataotlejaga seotud olulisi asjaolusid, mis räägiksid isiku kinnipidamise jätkamise vastu, asjast ei nähtu. Kinnipidamise loa pikendamine kahe kuu võrra (kuni 25.01.2015) ei riiva ebaproportsionaalselt määruskaebuse esitaja õigust vabadusele. Kaks kuud ei ole ebamõistlikult pikk aeg varjupaigataotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks. Kinnipidamistähtajast olenemata tuleb vajalikud menetlustoimingud teha esimesel võimalusel (mida on oma määruses selgitanud ka halduskohus). Olukorras, kus varjupaigataotluse läbivaatamine piisava põhjalikkusega nõuab küllaltki palju aega, ei oleks põhjendatud sundida haldusorganit menetluse läbiviimisega ebamõistlikult kiirustama (arvestades ka VRKS § 18 lg-s 9 sätestatud tavapärast kuni 6-kuulist menetlustähtaega). Käesoleval juhul on tegemist kinnipidamistähtaja esmakordse pikendamisega, mistõttu ei ole isiku kinnipidamine kogumis kestnud väga kaua.

14. Määruskaebuse esitaja viitab võimatusele täita kinnipidamiskeskuses viibimise tõttu VRKS-st tulenevat kaasaaitamiskohustust. PPA on kinnitanud, et kinnipidamiskeskuses kinnipeetavatele on tagatud e-posti kasutamine, telefoni kasutamine nende endi rahaliste vahendite arvelt ning faksi kasutamine kinnipidamiskeskuse juhataja loal. Seega on ka UUM-il võimalik seadusest tuleneva kaasaaitamiskohustuse täitmiseks edastada dokumente faksi, posti ja e-posti teel. Süüria kodanikel on lisaks volitatud esindajad Eesti Inimõiguste Keskuses, kes saavad osutada abi dokumentide saamisel.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets