2-13-35815/20 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr 2-13-35815

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Hiie Lindmets

Otsuse avalikult teatavaks-

tegemise aeg ja koht

19. jaanuar 2015, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-13-35815

Tsiviilasi

DHL Estonia AS hagi Bottom Line Technologies LLC

vastu 4341,20 euro ja lisanduva viivise nõudes

Tsiviilasja hind

5087,94 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

hageja DHL Estonia AS (rk 10451175; asukoht Betooni 6,

11415 Tallinn), lepinguline esindaja advokaat Kalju Hanni,

e-post kalju@heringson.ee;

kostja Bottom Line Technologies LLC, kes tegutseb Bottom

Line Technologies LLC Eesti filiaali kaudu (rk 10211258;

asukoht XXXX, 50405 Tartu), lepinguline esindaja Evely

Kasch, e-post evely@fastway.ee

Kohtuistungi toimumise aeg

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta DHL Estonia AS hagi Bottom Line Technologies LLC vastu 4341,20 euro ja

lisanduva viivise nõudes rahuldamata.

Otsus toimetada kätte poolte esindajatele.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

Jätta poolte menetluskulud DHL Estonia AS kanda.

Määrata tsiviilasjas nr 2-13-35815 Bottom Line Technologies LLC menetluskulude

rahaliseks suuruseks 1012 (üks tuhat kaksteist) eurot ja 50 senti (lepingulise esindaja

õigusabikulud).

Välja mõista DHL Estonia AS-lt Bottom Line Technologies LLC Eesti filiaali kasuks

menetluskulud 1012,50 eurot.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda

apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega

kirjalikus menetluses.

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse.

2(8)

Hageja nõue

01.08.2013 esitas DHL Estonia AS (hageja) Tartu Maakohtusse hagi Bottom Line

Technologies LLC (kostja) vastu 4341,20 euro (4091,71 eurot põhinõue ja 249,49 eurot

sissenõutavaks muutunud viivis 31.07.2013 seisuga) ning lisanduva viivise väljamõistmiseks.

2013 jaanuaris tegi kostja hagejale lepingu sõlmimise ettepaneku, mille alusel väljastas hageja

kostjale allkirjastamiseks kullerteenuste lepingu. Kostja allkirjastas lepingu 04.01.2013 ja palus

05.01.2013 hagejale edastatud elektronkirjas väljastada kostjale kliendikoodid seoses Hiinast

saabuvate saadetistega. 07.01.2013 edastas hageja kostjale kliendikoodid ja rõhutas seejuures, et

kostjale kehtivad baashinnad, mitte 2012 tehtud hinnapakkumine. Seega oli 2013 jaanuaris

poolte vahel sõlmitud kullerteenuste leping, mille alusel kehtis kostja suhtes standardhinnakiri

(baashinnad).

Kostja asus teenust kasutama ning hageja väljastas kostjale vastavalt osutatud teenusele arved.

Kostja jäi arvete tasumisega viivitusse summas 23 258,88 eurot vaatamata hagejapoolsetele arve

kujunemise selgitustele. Sooviga tagada heade kliendisuhete jätkumine, edastas hageja

20.03.2013 kostjale uue hinnapakkumise ning teatas, et vähendab väljastatud arvete summat

5787,37 euro ulatuses. Ülejäänud summa palus hageja tasuda märtsikuu jooksul. 10.04.2013

tasus kostja kokku 13 379,81 eurot. Seega on kostjal jätkuvalt tasumata 4091,71 eurot

(23 258,88 – 5787,37 – 13 379,81).

Vastavalt poolte vahel sõlmitud lepingu p-le 10 on hageja õigustatud arvestama viivist 0,05%

päevas tasumata arve summalt. Kuna kostja ei tasunud täiendava tähtaja jooksul kõiki arveid,

arvestas hageja alates 01.04.2013 tasumata põhinõudelt 4091,71 eurot viivist, mis 31.07.2013

seisuga on 249,49 eurot.

Hageja märgib, et on kostjale korduvalt selgitanud nii telefonivestlustes kui 04.03.2013 ja

02.04.2013 elektronkirjades arvete hinnakujundamise aluseid. Hageja selgitab veelkord, et arve

esitamise aluseks ei ole saatelehele märgitud kaal, vaid kaaluraportid, mis koostatakse iga

lähteriigi DHL-i terminali poolt. Kõik väljaminevad saadetised mõõdetakse ja kaalutakse

elektrooniliselt, sh nii reaalkaal (tegelik füüsiline kaal) kui mahukaal (pikkus × laius × kõrgus

(cm) / 5000). Teenustasu arvestatakse neist suurema alusel. Kaaluraport edastab andmed

üldisesse arvestussüsteemi, mille tulemus nähtub omakorda kliendile esitataval arvel.

Elektrooniline kaaluraport saadetakse Malaisias asuvasse Kuala Lumpurisse, kus koostatakse

arve, mis omakorda saadetakse elektrooniliselt kliendi lepingus märgitud aadressile. Hagi

aluseks olev nõue tuleneb arvetest nr TLLI034565, TLLI034723, TLLI034868, TLLI034913,

TLLI035007, TLI35309, TLI35358 ja TLI35893. Kostjale väljastatud arvete aluseks oli hageja

kodulehel www.dhl.ee avaldatud baashinnakiri. Hinnakirjas on ära toodud täpse hinna

määramise juhised. Juhise kohaselt tuleb esmalt leida siht- või saateriigi tsoon ja seejärel leida

mahukaalu ja tsooni kokkupuutepunkt. Näiteks hageja poolt kostjale väljastatud arvel

nr TLLI034565 on saadetise nr 8683713334 mahukaaluks märgitud 134,5 kg ja hinnaks

3000,80 eurot. Saadetis on saadetud Eestisse Hiinast. Kui võtta hinnakirjast Hiina tsooni nr 8

ning mahukaalu 134,5 kg kokkupuutepunkt, siis antud 100 kg hind on 2317,70 eurot. Hind iga

lisanduva 0,5 kg kohta vahemikus 70 – 300 kg on 9,90 eurot. Kuna juurde on vaja lisanduva

34,5 kg hinda, tuleb 34,5 kg korrutada kahega (hind on 0,5 kg täpsusega) ehk 34,5 × 2 × 9,90 =

683,10 eurot. Saadetise mahukaalust 134,5 kg tulenevalt on teenuse hind 3000,80 eurot (2317,70

+ 683,10). Lisaks mahukaalule lisandub arvele kütuselisa. Arvel nr TLLI034565 on saadetise

nr 8683713334

kütuselisaks

510,13 eurot.

Kütuselisa

arvutamise

aluseks

on

reaktiivmootorikütuse indeks, mis vastab USA Energiaministeeriumi andmetele. Hetkel kehtib

kütuselisa 17%, ka 2013 jaanuaris kehtis kütuselisa 17% ehk siis 3000,80 × 17% = 510,13 eurot.

Põhistamaks kostjale väljastatud arveid on hageja kostja saatelehti ja arveid võrreldes tuvastanud

saadetiste mahu- ja reaalkaalu ning palub lugeda kostjale esitatud arvete tõesus põhistatuks.

Arvete nr TLLI034565 ja TLLI034723 õigsust tõendab hageja täiendavalt kaaluraportiga. Kuigi

hagejal ei ole õnnestunud saada kõikide saadetiste kaaluraporteid, kinnitab juba esitatud raport

veelkord hageja väidete tõele vastavust.

3(8)

Hageja poolt etteteatamiseta krediidilimiidi suurendamise kohta märgib hageja, et kostja näol on

tegemist majandus- ja kutsetegevuses tegeleva oma ala professionaaliga, kellele on ette nähtud

kõrgendatud hoolsuskohustus. Selle kohustuse täitmist eeldades oli kostja teadlik ka sõlmitud

lepingu sisust, sh p-s 8 märgitust, millest tulenes hageja õigus ette teavitamiseta krediidilimiiti

suurendada. Hageja märgib ka seda, et automaatselt ei ole teenuse osutamise lõpetamine

võimalik. Kuna kauba täpne maksumus ilmneb teatud aja pärast, arve koostamine, väljastamine

ja sissenõutavaks muutumine võtab veelgi täiendava aja, siis hageja poolt üle maailma kostja

kaupade tellimuse automaatne peatamine, ootamaks, millal viimane tasub maksmata arve,

põhjustaks kostjale arvatavasti märkimisväärse kahju (transpordi hilinemine, ümberplaneerimine,

laoteenuse maksumus jne). Eeldatav teenuse maksumus oli kostjale igal juhul ka varasemalt

teada, arvestades seejuures, et juba kostja esimese saadetise transpordi maksumus

(7694,96 eurot) ületas seatud krediidilimiiti (350 eurot) kordades. Isegi kui jaatada võimalust, et

kostjale tuli teenuse maksumus üllatusena (millega hageja ei nõustu), siis vaatamata arvete,

millest nähtus osutatud teenuste maksumus ja mis olid juba muutunud sissenõutavaks (arved nr

TLLI034565, TLLI034723, TLLI034868, TLLI 034913), väljastamisele, jätkas kostja teenuse

tarbimist (arved nr TLLI035007, TLLI035309, TLLI035358, TLLI035893). Peale esimeste

arvete saamist ei lõpetanud kostja teenuse kasutamist, vaid soovis selgitust arvete suuruse osas

(mida hageja korduvalt tegi). Hageja eeldas heas usus, et tema selgitused kostjale on

ammendavad ning sooviga hoida häid kliendisuhteid jätkas teenuse osutamist. Kostja viited

hageja sisedokumendis esitatud ettemaksukliendi märkele on kohatud ega oma käesoleva asja

lahendamisel tähtsust. Hageja ei lähtu lepingulistes suhetes oma sisedokumentide tehnilistest

märgetest.

Hageja palub hagi rahuldada, mõista kostjalt hageja kasuks välja 4341,20 eurot (4091,71 +

249,49) ja põhinõudelt 4091,71 eurot lisanduva viivise 0,05% päevas alates hagi esitamisest kuni

põhinõude tasumiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Hageja lisas oma nõude põhjendamiseks kohtule koopiad poolte vahel sõlmitud lepingust,

18.05.2012

hageja

hinnapakkumisest,

29.10.2012

hageja

elektronkirjast,

poolte

elektronkirjavahetusest 05.01.2013 kuni 07.01.2013, 01.02.2013 kostja selgitusnõudest, hageja

04.03.2013 ja 02.04.2013 elektronkirjadest hinna arvestuse kohta, kostja tasumata arvete

koondist, hageja 20.03.2013 hinnapakkumisest, kostja tasumata ja krediteeritud arvete koondist,

kostja 16.05.2013 vastusest pretensioonile, kostjale väljastatud arvetest, hageja 2013 hinnakirjast

ja teenustejuhist, kaaluraporti näidisest ja kaaluraportist (tl 8-21, 70-100, 120, 152-153).

Kostja vastus

Kostja ei võta hagi õigeks ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Kostja tegi hagejale pakkumise lepingu sõlmimiseks, kuid seda hageja poolt varem pakutud

tingimustel. Kostja lähtus oma ettepanekus hageja poolt pakutud hinnast ja kokkulepitud

krediidilimiidist 350 eurot. Hageja ei lükanud kostja pakkumist tagasi, vaid saatis kostjale

kliendikoodid. Kostja ei saanud kuidagi teada, et hageja kliendikoode ja lepingut saates teeb

kostjale uue hinnapakkumise lähtumaks standardhinnakirjast. Kostja märgib, et kullerteenuste

leping hakkas kehtima selle allkirjastamisest 01.02.2013, aga kostja kaubanäidised saabusid

jaanuaris 2013. Kuna perioodil 05.01.2013 kuni 31.01.2013 ei olnud pooli siduvat

hinnakokkulepet, siis on hind käsitletav lahtise tingimusena ning maksmisele kuulub mõistlik

hind. Kostja on seisukohal, et mõistlik ja tavapärane hind on hageja poolt 18.05.2012 ja

01.03.2013 tehtud hinnapakkumistes ja kostja poolt 01.01.2013 lepingu sõlmimiseks tehtud

ettepanekus, mis tugines samuti hageja enda teenuse hinnapakkumisele. Kuna kostja on hagejale

teenuste eest mõistliku hinna, millega hageja tavapäraselt teenust osutab, tasunud, ei ole kostjal

võlgnevust hageja ees.

Juhul, kui kullerteenuste leping on kehtiv, selgitab kostja, et on korduvalt pöördunud hageja

poole selgitusnõudega arvete kohta, kuid hageja ei ole välja toonud seda, missuguste algandmete

alusel on arved koostatud. Alusdokumentide esitamise asemel esitas hageja 01.03.2013 kostjale

uue hinnapakkumise. Kostja eeldas kaupu tellides, et kauba saatja poolt saatelehele märgitud

4(8)

kaal on hinna arvutamise aluseks. Muul juhul puuduks kostjal üldse teave transpordikulude

kohta. Näiteks kaubasaatelehel nr 8639282282 on märgitud kaal 10 kg, mis võib olla nii

reaalkaal kui mahukaal, sest mõlemat väljendatakse kilodes. Kui saatelehel on täidetud ainult

kaalulahter ning kauba pikkust, laiust ja kõrgust märgitud ei ole, siis on selge, et hinnaarvestuse

aluseks saavad olla vaid täidetud lahtrist tulenevad andmed. Samas on hageja esitanud sellele

kaubale arve nr TLLI035007 32 kg kohta, mis on kolm korda suurem. Sama olukord valitseb

kõigi hageja poolt esitatud arvete osas. Seetõttu leiab kostja, et hageja poolt kohtule esitatud

kostja tasumata arvete ja krediteeritud arvete koondid ei tõenda esitatud arvete õigsust ega kostja

väidetavat võlgnevust hagejale.

Kui arve koostamise aluseks on kaaluraport, peab see olema arve õigsuse kontrollimiseks

esitatud. Praegusel juhul ei ole kauba saajal (kostjal) võimalik alusdokumente kontrollida, sest

hageja ei ole kaaluraportit esitanud. Kostja hinnangul ei saa temale esitatud saatelehti, kus pole

kauba mõõtusid, ja arveid võrreldes tuvastada saadetiste mahukaalu ja reaalkaalu ning lugeda

sellega arvete tõesus põhistatuks nagu taotleb hageja. Kostja leiab, et niisugune tuvastamine ja

„mõõtude tuletamine“ on kontrollimatu. Kostja märgib, et hageja poolt tõendina esitatud

kaaluraport on esitatud hilinemisega (19.12.2014, kui tähtaeg oli 18.12.2014), samas nähtub faili

sätetest, et kaaluraportina esitatud Exceli tabel on loodud 17.09.2014. Kostja arvates ei ole

kohtule esitatud Exceli tabel DHL-i serveri andmebaasi väljatrükk (puudub loogiline struktuur,

kellaajad ei jookse süsteemselt, nii reaal- kui mahukaalu andmed asuvad ühes andmevälja tulbas,

tabel on justkui tagurpidi koostatud), vaid tegemist on hiljem käsitsi sisestatud andmetega.

Hageja poolt 02.04.2014 näidisena esitatud kaaluraport ja 19.12.2014 väidetava tõendina esitatud

kaaluraport ei ole võrreldavad. Lisaks eeltoodule puudub sellel „raportil“ andmete õigsust

kinnitava isiku kinnitus. Kostja leiab, et ei orienteeruvad (tuletatud) arvestused ega tagurpidi

arvestused saa olla arve esitamise alusdokumendiks ega võimalda tegelikult usaldusväärselt

kontrollida arvete õigsust.

Kostja ei nõustu hageja käsitlusega krediidilimiidist. Kostja märgib, et krediidilimiidi 350 eurot

kehtestamise puhul võib eeldada ainult krediidilimiidi ühepoolset vähendamist, mitte vastupidi.

Hageja ühepoolne krediidilimiidi määramatu „korrigeerimine“ (suurendamine) teist poolt sellest

teavitamata on vastuolus krediidilimiidi olemusega. Lisaks on krediidilimiidi niisugune

suurendamine

vastuolus

ka

hageja

enda

sisedokumendiga,

mis

käsitleb

kostjat

ettemaksukliendina. Kostja leiab, et hageja on käitunud hea usu põhimõtte ja heade kommete

vastaselt ning tekitanud kostjale ettenägematute kulude tekitamisega majandusliku kahju. Kui

hageja oleks järginud krediidilimiiti, esitanud kostjale arve koheselt kauba saabumisel ja

järginud sisedokumenti, oleks kostja saanud vältida ebamõistlike kulude tekkimist eos.

Kostja lisas vastusele koopiad 01.03.2013 hageja hinnapakkumisest, kaubasaatelehest

nr 8639282282, arvest nr TLLI035007 saatelehe nr 8639282282 kaubale, kaubasaatelehtedest

nr 8543472685, 8639282282, 6211868003, 6211868014, 4032636226 ja 9471239875, arvutusest

maikuu 2012 ja märtsikuu 2013 hinnakirjade alusel (tl 41-44, 109-114, 125-127).

Kohtu põhjendused

1. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lg 1 alusel lahendab kohus tsiviilasja

kirjalikus menetluses (tl 147-148).

2. Kohus leiab, et hageja nõue ei ole põhjendatud ja hagi tuleb jätta rahuldamata.

3. Hageja on esitanud kostja vastu kullerteenuste lepingu rikkumisest tulenevad nõuded, paludes

kostjalt välja mõista põhinõudena osutatud teenuse eest tasumata 4091,71 eurot ning 31.07.2013

seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 249,49 eurot koos hagiavalduse esitamisest 01.08.2013

lisanduva viivisega.

Kostja on hageja nõudele vastu vaielnud, leides esiteks, et tal ei ole võlgnevust hageja ees, kuna

teenuse eest on mõistlik hind tasutud. Teiseks on kostja leidnud, et tõendamata on temale

esitatud arvete õigsus.

5(8)

4. Asja materjalidest nähtuvalt on pooled 2012 kevadel ja sügisel pidanud läbirääkimisi, mis on

suunatud kullerteenuste lepingu sõlmimisele.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 9 lg 1 sätestab, et leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele

nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on

piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe.

Hageja 18.05.2012 elektronkirja (tl 8) kohaselt on kostjale saadetud tähtajaline (kehtib kuni

31.05.2012) hinnapakkumine (tl 9) hageja eksport ja import lennukulleri teenustele (sisaldavad

allahindlust võrreldes standardhinnakirjaga) koos hinna arvutamise reeglitega. Lisaks on hageja

saatnud kostjale info tellimuste vormistamise kohta koos kolme kliendikoodiga (323078269,

953986798, 953986800), mis on kostjale uuesti saadetud 07.01.2013 (tl 12). Vaidlust ei ole

selles, et kostja ei ole 18.05.2012 hinnapakkumist tähtaegselt allkirjastanud ega kullerteenust

kasutama asunud.

Hageja 29.10.2012 elektronkirjast (tl 10) nähtub, et kostjale on allkirjastamiseks saadetud leping

juhuks, kui kostja otsustab tulevikus DHL Expressi kaudu saadetava saadetise transpordikulud

maksta saatja asemel ise. Kostjal on palutud sellest hagejale kindlasti teada anda, et hageja saaks

kostjale teha uue hinnapakkumise, sest eelmine kehtis kuni 31.05.2012. Sellega on hageja kohtu

hinnangul täitnud VÕS § 14 lg-tes 1 ja 2 sätestatud nõuded, mille kohaselt peavad lepingueelseid

läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud mõistlikult

arvestama üksteise huvide ja õigustega ning teatama teisele poolele kõigist asjaoludest, mille

vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Kohtu arvates saab

eeldada kostja huvi olla hageja lepinguliseks kliendiks just hinnapakkumisest tuleneva soodsama

teenustasu tõttu.

Kostja 05.01.2013 elektronkirjast (tl 13) nähtuvalt tuleb kostjale selle (jaanuar) kuu ja järgmiste

kuude jooksul Hiinast mitu saadetist, mistõttu soovib kostja neile saata oma firma kliendikoodid,

kuid ei leia neid kuskilt. Kostja märgib, et saatis täna (05.01.2013) hagejale nende poolt

allkirjastatud lepingu ja jääb kliendikoode ootama. Kohtule ei ole teada, et kostja oleks hagejalt

peale 29.10.2012 elektronikirja saamist ja enne 04.01.2013 kullerteenuste lepingu (tl 11)

allkirjastamist küsinud uut hinnapakkumist.

TsMS § 230 lg-te 1 ja 2 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid,

millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti, kusjuures tõendeid

esitavad menetlusosalised. Kostja on 04.11.2013 vastuses hagiavaldusele (tl 37-40) väitnud

(p 3.1), et tegi 01.01.2013 hagejale lepingu sõlmimise ettepaneku, kus tugines hageja enda

hinnapakkumisele. Samas on kostja seda väidet esitades jäänud paljasõnaliseks. Kostja poolt

04.01.2013 kullerteenuste lepingu allkirjastamist ja 05.01.2013 hagejale saatmist saab kohtu

arvates pidada kostja tahteavalduseks olla hagejaga lepinguliselt seotud just lepingus sätestatud

tingimustel. Kostja, omades majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isikuna lepingute sõlmimise

kogemust, pidi mõistlikult võttes aru saama, et kehtiva (kahepoolselt allkirjastatud)

hinnapakkumise puudumisel kehtib tema suhtes lepingu p-s 5 sätestatu, mille kohaselt võetakse

sel juhul teenuse hinna määramisel aluseks standardhinnakiri koos standardtingimustega. Hageja

on seda 07.01.2013 elektronkirjas (tl 12) kostjale kliendikoode uuesti saates ka üle kinnitanud.

Kostja on seda teades asunud 2013 jaanuaris hageja pakutavat kullerteenust kasutama.

Kohtu hinnangul järeldub eeltoodust, et pooled saavutasid vastastikuste tahteavalduste

(allkirjastatud lepingu ja kliendikoodide teineteisele saatmine) vahetamise teel kokkuleppe

kullerteenuste osutamiseks kostjale hageja standardhinnakirja alusel, kuivõrd pooled ei olnud

eelnevalt allkirjastanud hinnapakkumist. Kohus on seisukohal, et kuigi VÕS § 11 lg 4 kohaselt

loetakse kirjalik leping sõlmituks, kui lepingupooled on lepingudokumendi allkirjastanud

(lepingu p 14 kohaselt jõustub leping allkirjastamisel), ei muuda hageja poolt lepingu 01.02.2013

allkirjastamine seda kuni 31.01.2013 hinna osas sõlmituks lahtistel tingimustel VÕS § 26

(omavahelisel kokkuleppel lahtiseks jäänud tingimus) ega § 27 (tahtmatult lahtiseks jäänud

tingimus) tähenduses nagu on leidnud kostja. Kostja teadis 04.01.2013 lepingut allkirjastades ja

07.01.2013 kliendikoode saades, et tal ei ole hagejaga kehtivat hinnakokkulepet, mistõttu

6(8)

kohaldub tema suhtes standardhinnakiri (baashinnad). Pealegi nähtub kullerteenuste lepingust, et

teenuse osutamise aluseks ei ole mitte pooltevaheline kirjalik leping, vaid teenuse osutaja poolt

tellijale antud kliendikoodid – iga isikut, kes teab ja kasutab tellija kliendikoode, käsitletakse

tellija poolt volitatud lepingupartnerina ning tellija on kohustatud tasuma arved kõigi saadetiste

transpordi eest, mille saatelehele on märgitud tellija kliendikoodid (lepingu p 3). Seega piisanuks

kostjal hagejaga lepingulises suhtes olemiseks temale 18.05.2012 väljastatud kliendikoodide

kasutama asumisest. Teenuse soodustingimustel kasutamiseks tulnuks kostjal tähtaegselt

allkirjastada hinnapakkumine või tähtaja möödumisel küsida hagejalt uut hinnapakkumist. Antud

juhul on kohus tuvastanud, et kostja ei teinud kumbagi, vaid asus 07.01.2013 temale uuesti

saadetud kliendikoode kasutama. Seejuures on hageja 07.01.2013 elektronkirjas täiendavalt

rõhutanud, et kostja suhtes kehtivad baashinnad.

5. Vaidlust ei ole selles, et kostjale on teenuse kasutamise eest väljastatud kaheksa arvet (tl 18,

70-78) summas 23 258,88 eurot. Samuti puudub poolte vahel vaidlus selles, et hageja on

teenustasu krediteerinud 5787,37 euro võrra (tl 19-20) ja et kostja on hagejale tasunud kokku

13 379,81 eurot (tl 20).

Kostja on keeldunud hageja poolt nõutavat teenustasu 4091,71 eurot maksmast põhjusel, et

tõendamata on temale esitatud arvete õigsus. Kostja eeldas, et hinna arvutamise aluseks on saatja

poolt saatelehele (tl 42, 109-114) märgitud kaal ja kui saatelehel on täidetud ainult üks

kaalulahter, saavad hinnaarvestuse aluseks olla vaid täidetud lahtrist tulenevad andmed.

Lepingu p 5 näeb ette, et saadetise hinnakalkulatsiooni aluseks võrreldakse omavahel saadetise

reaalkaalu ja mahukaalu ning teenustasu arvestatakse neist suurema alusel. Kumb on suurem, kas

reaal- või mahukaal, nähtub hageja väitel elektroonilisest kaaluraportist, mis on arve esitamise

aluseks.

Hageja on 02.04.2014 esitanud kohtule kaaluraporti näidise (tl 120) ja 18.12.2014 kell 19.05

kaaluraporti (tl 151, 152-153) haginõude aluseks olevate arvete nr TLLI034565 ja TLLI034723

õigsuse tõendamiseks. Kohtu hinnangul on kaaluraport esitatud tähtaegselt kooskõlas TsMS

§ 330 lg-ga 1 – 05.12.2014 määruses määras kohus pooltele avalduste ja dokumentide esitamise

ning kompromissile jõudmise tähtpäevaks 18.12.2014 (tl 147-148). Samas on kohus seisukohal,

et 02.04.2014 esitatud kaaluraporti näidise ja 18.12.2014 esitatud kaaluraporti võrreldamatus

viitab kaaluraporti ilmsele ebausaldusväärsusele. Kohus nõustub siinkohal kostja seisukohaga, et

kaaluraportina esitatud Exceli tabelis ei viita miski sellele, et tegemist on üldse DHL-i serveri

andmebaasi väljatrükiga. Seega ei võimalda kohtule esitatu usaldusväärselt kontrollida arvete

nr TLLI034565 ja TLLI034723 õigsust, mistõttu jätab kohus kaaluraportina esitatud tõendi selle

ilmse ebausaldusväärsuse tõttu TSMS § 238 lg 5 teise lause alusel arvestamata. Kuivõrd hageja

ei ole esitanud kohtule kostjale esitatud arvete õigsust kontrollida võimaldavaid algdokumente ja

kohus ei pea põhjendatuks lugeda arvete tõesus põhistatuks saatelehtede ja arvete võrdluse abil

tuletatud mahu- ja reaalkaalu alusel (tl 137-138, hageja 08.08.2014 täiendava seisukoha p 2), on

kostja võlgnevus hagejale summas 4091,71 eurot tõendamata.

6. Eelpooltoodu alusel asub kohus kokkuvõtlikult seisukohale, et hagi kostjalt 4341,20 euro ja

lisanduva viivise väljamõistmiseks ei ole põhjendatud ega kuulu rahuldamisele. Kuivõrd hageja

põhinõue jääb rahuldamata, jääb rahuldamata ka hageja kõrvalnõue nii sissenõutavaks muutunud

viivise kui ka alates hagiavalduse esitamisest lisanduva viivise väljamõistmiseks. Kohtu arvates

ei ole olukorras, kus kohus on leidnud, et hageja nõue jääb rahuldamata selle tõendamatuse tõttu,

vajadust võtta seisukohta krediidilimiidi ühepoolse suurendamise kohta.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

7. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-

le 4 näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest

peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse.

7(8)

Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuivõrd kohus jättis hageja hagiavalduse rahuldamata, tuleb menetlusosaliste menetluskulud

jätta täielikult hageja kanda.

8. TsMS § 174 lg 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega

seoses kulud tekkisid. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise

suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

Kostja menetluskulude nimekirja (tl 192-193, 196) kohaselt moodustavad kostja kulutused

õigusabile kokku 1567,50 eurot ilma käibemaksuta (õigusabi teenuse osutaja ei ole

käibemaksukohustuslane). Kostjale on osutatud õigusabi kokku 16 tundi 30 minutit hinnaga

95 eurot tunnis. Kostja kinnitab avalduses, et kõik kulud on kantud seoses antud

kohtumenetlusega. Avaldusele on lisatud kaks õigusbüroo arvet nr 130024 ja 150001 (tl 194-

195).

Hageja on 16.01.2015 esitanud seisukoha kostja menetluskulude kohta (tl 197-199), mille

kohaselt ei tohiks menetluskulude kindlaksmääramisel arvestada arvel nr 130024 märgitud

kuluga summas 285 eurot, kuivõrd tegemist on menetlusvälise kuluga. Samuti võiks hageja

hinnangul lugeda juristist kostja esindaja tunnitasumääraks mitte enam kui 70 eurot, vastasel

juhul vastab juristi tunnihind sisuliselt vandeadvokaadi kvalifikatsiooni eeldava õigusnõustamise

hinnale.

Hagiavalduse kohtusse esitamise ajal 01.08.2013 kehtis TsMS § 175 lg 1 redaktsioonis, mille

kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi

kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud ja ta menetluskulude

kindlaksmääramise avaldusele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda üksnes selle kontrollimisega,

et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad TsMS § 175 lg 4 alusel kehtestatud piirmäärast.

Kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise

esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus ka lepingulise esindaja kulude

põhjendatust ja vajalikkust. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav

advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt.

Riigikohus on 26.06.2014 määrusega nr 3-2-1-153-13 tunnistanud põhiseadusega vastuolus

olevaks ning kehtetuks nii TsMS § 175 lg 4 kui Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määruse nr 137

„Lepingulise

esindaja

kulude

teistelt

menetlusosalistelt

sissenõudmise

piirmäärad“

(vt resolutsiooni p-d 4 ja 5).

Kohtu hinnangul tuleb eespool märgitust lähtudes antud juhul asuda seisukohale, et

menetluskulude hüvitamise kriteeriumiks on üksnes esindaja kulude põhjendatus ja vajalikkus.

Seejuures on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude ulatuse kindlaksmääramine

kohtu kaalutlusotsus. Esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamise eesmärgiks on

vastaspoole kaitsmine põhjendamatute ja ülemääraste kulude hüvitamise eest.

Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse

ja vajalikkuse hindamisel arvestada kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja

mahuga. Tsiviilasja keerukus tuleneb asja olemusest. Asja keerukus võib seisneda ka tõendite

hindamises, eelkõige kui hinnatavate tõendite maht on suur. TsMS § 175 lg 1 annab kohtule

võimaluse

hinnata

esindaja

töö

mahtu

ka

selle

kaudu,

kuivõrd

tema

koostatud

menetlusdokumendid asjas erinevad või sarnanevad. Kohtumenetluses korduvate seisukohtade

puhul ei saa eeldada, et dokumentide koostamisele ja seisukohtade esitamisele aega ei kulu, kuid

see ei saa olla nii ajamahukas. Lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse

hindamisele tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (so tunnitasu)

põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on

põhjendatud ja vajalikud. Senises kohtupraktikas on mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud

tunnitasu 120 eurot nii ilma käibemaksuta kui koos käibemaksuga.

Kuivõrd menetluskuludeks TsMS-i mõttes on need menetlusosaliste esindajate ja nõustajate

kulud, mis on seotud konkreetse tsiviilasjaga, st hagiavalduse koostamise ja edasise menetlemise

8(8)

kulud (vt 3-2-1-161-11 p 8), siis on õige hageja seisukoht, et arvel nr 130024 kajastatud kulu

summas 285 eurot ei ole käesoleva tsiviilasja kulu, kuna hageja pretensioonile vastamine on

toimunud 16.05.2013 (tl 21), aga hagiavaldus on kohtusse esitatud 01.08.2013 (tl 2). Samuti

nõustub kohus hagejaga selles, et kostja esindaja tasu 95 eurot tunnis ei saa pidada põhjendatud

ja mõistlikuks tasuks, sest ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.

Kohtu hinnangul tuleb Tallinnas asuvas õigusbüroos töötava juristi mõistlikuks tasuks pidada

75 eurot tunnis.

Kohus,

arvestades

käesoleva

vaidluse

sisu,

hageja

nõude

olemust

ning

kostja

menetlusdokumentides esitatud õiguslikke põhjendusi ja hinnates kostja lepingulise esindaja

poolt tehtud menetlustoimingute mahtu ja sisu võrrelduna arvel nr 150001 märgitud ajakuluga

(13 tundi 30 minutit), leiab, et kostja õigusabikulud taotletud suuruses on vajalikud ja

põhjendatud TsMS § 175 lg 1 tähenduses, vastates käesoleva tsiviilasja keerukusele ja mahule.

Eeltoodud kohtu põhjendustest tulenevalt määrab kohus tsiviilasjas nr 2-13-35815 kostja

menetluskulude rahaliseks suuruseks 1012,50 eurot (13 tundi 30 minutit × 75 eurot).

Kohtuotsuses määratud menetluskulude jaotust arvestades kuulub nimetatud summa hagejalt

kostja kasuks väljamõistmisele.

/allkirjastatud digitaalselt/

kohtunik