3-14-51610/44 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 16.01.2015. a, Tallinn Haldusasja number 3-14-51610 Haldusasi P.J.`i kaebus Tallinna Vangla tegevusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 5000 eurot Menetlusosalised Kaebaja – P.J. Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Ave Kasvandik Asja läbivaatamine Avalikul kohtuistungil 18.12.2014. a RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord ja tähtaeg Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul arvates selle avalikult teatavaks tegemisest, s.o hiljemalt 16.02.2015, esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

KAEBUSE ASJAOLUD

1. 29.04.2014 saabus Tallinna Vanglas viibivale P.J.ile kiri Merike Borunova advokaadibüroolt. Nimetatud kuupäeval kinnipeetavatele kirju jaganud I üksuse valvur Svetlana Okuneva andis P.J.ile advokaadibüroost saabunud kirja üle avatuna. P.J. keeldus kirja vastu võtmast ja märkis oma kirjavahetuse kaardile 29.04.2014 saabunud kirja reale „Kiri oli avatud“. Ka 30.04.2014 ei võtnud P.J. kõnealust kirja vastu, mistõttu Tallinna Vangla andis kirja Eesti Postile saatjale tagastamiseks.

2. 05.05.2014 esitas P.J. Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses 29.04.2014 talle saabunud kirja avamisega. Taotluses märgitakse, et 29.04.2014 kella 13.00 ja 14.00 vahel tõi valvur S. Okuneva taotlejale kirja M. Borunova advokaadibüroolt ning et kiri oli avatud. Taotleja keeldus kirja vastu võtmast ja palus rikkumise fikseerimiseks kutsuda vangla peakorrapidaja. Peakorrapidajat ei kutsutud ja kiri jäi S. Okuneva kätte. 30.04.2014 jagas kirju teine ametnik ja kaebaja nägi M. Borunova kirja ja ümbrikku jälle lahtistena kausta vahel. Taotleja palve kutsuda peakorrapidaja jäi tulemuseta. Sellega seoses esitas taotleja vanglale avalduse säilitada videomaterjal kambri nr 218 ees 29.04.2014 juhtunu kohta ja säilitada kiri koos ümbrikuga turvalisel viisil. Taotleja märgib, et kirja ümbrikul oli saatja aadressi kohal selgelt märgitud „advokaadibüroo“ ning palub hüvitada talle sõnumi saladuse rikkumisega tekitatud mittevaraline kahju summas 500 eurot. Tallinna Vangla P.J.i taotlusele tähtaegselt ei vastanud.

3. 29.07.2014 esitas P.J. Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 500 eurot. 16.09.2014 avalduses suurendas kaebaja nõutavat summat 5000 eurole.

KAEBAJA SEISUKOHT

4. 29.04.2014 hommikul/lõunal tõi Tallinna Vangla ametnik S. Okuneva kaebajale kirja kaebaja advokaadilt M. Borunovalt. Ümbrikul oli saatja aadressina märgitud „Merike Borunova Advokaadibüroo, Rävala pst 8, Tallinn, 10143“. Kiri oli avatud ning kaebaja tegi vastava märke oma kirjavahetuse kaardile. Kaebajale ei ole teada, kas kiri avati kambri juures või juba varem ja ta ei saanud näha seda, mis toimub väljaspool kambriluuki, sealhulgas kirja avamist S. Okuneva poolt, sest ta ei kummardunud sel ajal luugini. Seega võis keegi juba varem kirja sisuga tutvuda.

Kaebajale sai teatavaks, et tegemist on advokaadibüroost saabunud kirjaga siis, kui ta kirjavahetuse kaardile allkirja oli andnud, misjärel keeldus kaebaja kirja vastu võtmast. 30.04.2014 tuli kirju jagav ametnik sama kirjaga, kuid kaebaja ei võtnud seda ka sel korral vastu. Kaebaja nägi, et kiri oli lahtiselt kirjakausta vahel ning paistis nagu oleks see küljelt lahti lõigatud (kaebaja nägi rebitud äärt). Tavapäraselt avatakse kirjade jagamise korral kambriluuk, ametnik ütleb kinnipeetava nime, kes tuleb luugi juurde ja esitab oma nimesildi.

Ametnik asetab luugile kirjavahetuse kaardi, kuhu kinnipeetav annab allkirja kirja kättesaamise kohta. Saatja andmed on kaardil kas juba täidetud – nagu käesoleval juhul – või täidab ametnik need luugil; seejärel avab ametnik kirja. Kinnipeetav võib seda jälgida, kui ta kummardub luugini, mis asub umbes meetri kõrgusel põrandast (kaebajale alla puusa). Kaebaja seda ei tee, kuna see on alandav ning seljaja puusavalude tõttu temale ebamugav. Kuna kaebaja leiab, et ta ei saanud olla kindel, et temale saadetud kirja ei ole enne talle üleandmist loetud, leiab kaebaja, et rikutud on tema õigust sõnumi saladusele ning talle on sellega mittevaraline kahju tekitatud.

Erikaitse all olevate kirjade avamine vangla poolt on selgelt keelatud ja need tuleb saajale samal päeval suletuna üle anda. Kõnealusel ajal oli kulgemas mittevaralise kahju hüvitamise nõude menetlus ning kriminaalmenetlus (seoses II astme kuriteoga), kiri puudutas neid küsimusi. Välistatud ei ole, et kellelgi oli huvi ühe või teise asja vastu. Kaebajale tekkinud mittevaraline kahju väljendub solvumises ja nördimuses. Tegemist on süülise rikkumisega, kuna Tallinna Vanglal on kohustus oma töötajaid enne tööle lubamist koolitada. Kirja avanud valvur pidi nägema kirjet saatja kohta ja olema teadlik oma tegevuse seadusvastasusest, kuid Tallinna Vangla ei ole tema suhtes algatanud ei kriminaalega distsiplinaarmenetlust.

Seega kiidab Tallinna Vangla oma töötaja seadusvastase käitumise heaks, luues karistamatuse õhkkonna. Kaebaja loodab, et rahalise hüvitise väljamõistmine avaldab vastustajale tõsiselt võetavat mõju, kuna varasemad hoiatused ja vabandused ei ole oma eesmärki saavutanud. Kaebaja viitab lisaks, et talle saadeti Harju maakohtust eelnimetatud kriminaalasjaga seoses kiri, milles olid tagastatud asitõendid. Ka selle kirja ümbrik oli lahti.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Vastustaja Tallinna Vangla palub jätta kaebuse rahuldamata järgmistel põhjendustel. Kiri Merike Borunova advokaadibüroolt, mis oli adresseeritud P.J.ile, saabus Tallinna Vanglasse tavapostiga. P.J.i kirjavahetuse kaardilt selgub, et kõnealune kiri saabus Tallinna Vanglasse 29.04.2014. 29.04.2014 jagas P.J.ile ja tema sektsioonis olevatele kinnipeetavatele kirju Tallinna Vangla I üksuse valvur Svetlana Okuneva. Valvur S. Okuneva avas P.J.i juuresolekul Merike Borunova advokaadibüroolt saabunud kirja, arvates ekslikult, et tegemist on tavakirjaga, mitte kinnipeetava advokaadist esindajalt saabunud kirjaga.

Valvuri eksimuse tingis asjaolu, et kiri oli tavalises valges kirjaümbrikus ja aadressiväljad käsikirjas pastapliiatsiga täidetud, mistõttu ei olnud advokaadibüroo saatjana ümbrikult visuaalselt kergesti eristatav. Valvuri selgituste kohaselt ei jõudnud ta kirja ümbrikust välja võtta, sest P.J. hakkas koheselt avatud kirja nähes valjuhäälselt protesteerima ning keeldus kirja vastu võtmast. Inimliku eksimuse ilmnedes S. Okuneva oma õigusvastasest tegevusest ehmus ja vabandas kinnipeetava ees koheselt. Seega ei ole vaidlust selles, et vangla on P.J.ile saabunud kirja küll õigusvastaselt avanud, kuid P.J.i sõnumisaladus ei ole saanud sellest rikutud ja mittevaralise kahju rahaline nõue on põhjendamatu.

Puuduvad tõendid, et ükski vanglateenistuse ametnik oleks P.J.ile saabunud kirja sisuga tutvunud. Ka P.J. on kohtule väitnud, et ta ei tea, kas kirja sisuga tutvuti. Arvestades kinnipeetavatele saabunud ja kinnipeetavate poolt saadetavate kirjade hulka, on täiesti põhjendamatu arvata, et ametnikel on mingisugune huvi kirju lugeda. Vanglal ei ole ühtegi põhjust kahelda S. Okuneva kirjalikus selgituses, et kirja avamine tema poolt oli ekslik ja et ametnik kirja sisuga tutvunud ei ole. Samuti ei ole alust arvata, et kirja avaja ei olnudki S. Okuneva ja S. Okuneva võtab endale vastutuse kellegi teise õigusvastase tegevuse osas.

Õigusaktist tuleneb kohustus avada kiri kinnipeetava juuresolekul. Ka olukorda, kus ametnik on koridoris ja kinnipeetav kambris ning kinnipeetaval on võimalik toimuvat näha avatud toiduluugi kaudu, saab käsitleda kirja üleandmisena kinnipeetava juuresolekul. Üksnes asjaolu, et P.J.il on ebamugav kummardada ja ta ei vaata ametniku tegevust, ei saa olla kaebuse rahuldamise aluseks. Vanglas on ametnike ja kinnipeetavate vaheline suhtlemine, dokumentide tutvustamine, kätteandmine vms toiduluugi kaudu tavapärane, mistõttu ei olnud P.J.i jaoks tegemist mingisuguse erakordse olukorraga.

Käeoleval juhul soovib kaebuse esitaja selles osas enda huvipuudust ametniku tegevuse vastu ebamugavusega õigustada. Kuigi RVastS § 9 lg 1 ei näe ette, et võimalik sõnumisaladuse rikkuja peab olema saadud infot kuidagi ära kasutanud, on siiski hüvitamisnõude esmaseks tingimuseks kahju tekkimine hüvitise nõudjal ja selle tekkimist peab tõendama kahju saaja. Mittevaralise kahju all peetakse silmas ennekõike mittevaralise õigushüve rikkumisega kaasnevat füüsilist või hingelist valu või kannatust. Hingelised kannatused võivad olla näiteks alandustunne, solvumine, hirm, nördimus, mure ja kaotusvalu.

Samas ei tähenda mitte igasugune valu või kannatus siiski moraalset kahju. Valu ja kannatus peab esinema teatud intensiivsusega, mille aste jääb enamasti kohtu hinnata. Sisuliselt ei ole kaebaja endale tekkinud kahju kohta midagi öelnud. Tema nõude aluseks on ainult väidetav vastustaja õigusvastane käitumine, mis seisneb kirja avamises. Kuna kaebaja ei ole pidanud vajalikuks temale saabunud kahju selgitada ega põhjendada, siis võib asuda seisukohale, et kaebaja on pöördunud kaebusega kohtusse ainuüksi seetõttu, et saada kergekäeliselt hüvitist.

Vastustaja on seisukohal, et kuna puudub kahju, mille hüvitamist kaebaja rahaliselt nõuab, siis on täitmata üks kohustuslikest eeldustest hüvitamisnõude rahuldamisel. Vangla ei avanud kaebuse esitajale advokaadibüroost saabunud kirja mitte selleks, et kaebuse esitajale tekitada emotsionaalseid pingeid, üleelamisi ja kannatusi, vaid tegemist oli vangla eksliku tegevusega. Kuigi RVastS § 9 lg 1 näeb ette mittevaralise kahju hüvitamise rahas, on Riigikohtu senises praktikas (11.12.2009 otsuse asjas nr 3-3-1-80-09 p 12; 05.11.2006 otsuse asjas nr 3-3-1-44-06 p 14) kahjunõude rahuldamise ulatuse osas leitud, et mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega põhjustatud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine.

Käesoleval juhul on vangla tunnistanud oma õigusvastast tegevust ning kaebuse esitaja ees vabandanud. Vastustaja leiab, et vabandamine ja kohtumenetlus iseenesest on asjaolusid arvestades piisav.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Kaebaja taotleb mittevaralise kahju rahalist hüvitamist seoses Tallinna Vangla ametniku poolt temale advokaadibüroost 29.04.2014 saabunud kirja avamisega. Asjaolus, et kiri anti kaebajale üle avatuna, vaidlust ei ole. Vaidluse all on eelkõige see, millal kiri avati ning kas võidi tutvuda ka selle sisuga, s.o kas rikuti kaebaja õigust sõnumi saladusele.

7. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Sama sätte lõike

2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. RVastS § 7 lg-st 4 tulenevalt kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks RVastS-le ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. RVastS § 7 lg-st

1 ja § 9 lg-st 1 ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg-st 5 tulenevalt peavad mittevaralise kahju rahaliseks hüvitamiseks olema korraga täidetud järgmised eeldused: - asutuse tegevus peab olema olnud õigusvastane; - asutuse tegevus peab olema tekitanud mittevaralise kahjuna käsitatava füüsilise või hingelise valu või kannatuse; - tegevuse ja kahju vahel peab esinema põhjuslik seos; - kahju ei ole kõrvaldatav muude õiguskaitsevahenditega; - asutuse tegevus peab olema alandanud isiku väärikust, kahjustanud tema tervist, võtnud talt vabaduse, rikkunud tema kodu või eraelu puutumatust või sõnumi saladust või teotanud tema au või hea nime; - isiku õiguste rikkumine peab olema olnud süüline. Järgnevalt kontrollib kohus, kas eelnimetatud mittevaralise kahju hüvitamise eeldused on täidetud.

8. Vangistusseaduse (VangS) § 29 lg 1 kohaselt avatakse kinnipeetavale saadetud või tema poolt saadetavad kirjad, välja arvatud sama paragrahvi lõigetes 4-5 sätestatud isikutele ja ametiasutustele adresseeritud kirjad, vanglateenistuse ametniku poolt kinnipeetava juuresolekul ning võetakse sealt ära esemed, mille omamine vanglas on vangla sisekorraeeskirjadega keelatud. Seejuures võib kinnipeetava kirjavahetuse teel edastatavate sõnumite sisu kontrollida üksnes kohtu loal ja jälitustegevuse seaduses sätestatud alustel ja korras (lg 2). VangS § 29 lg 4 kohaselt on keelatud kontrollida kinnipeetava kirju ja telefonikõnesid kaitsjale, advokaadist esindajale, prokurörile, kohtule, õiguskantslerile ja Justiitsministeeriumile. Vangla sisekorraeeskirja § 50 lg 2 sätestab, et VangS § 29 lõikes 4 ja §-s 107 sätestatud isikutelt ja ametiasutustelt kinnipeetavale saabunud kiri antakse kinnipeetavale allkirja vastu viivitamata kätte suletud ümbrikus. Tallinna Vangla kodukorra p

15.1.1 kohaselt annab kinnipeetavale saadetud kirjad kirjavahetuse eest vastutav vanglatöötaja üle allkirja vastu.

9. Kirju jaganud vanglaametnik S. Okuneva 31.07.2014 seletuskirja (tl 17) kohaselt avas ta kaebajale advokaadilt saabunud kirja kogemata, kuna ta pidas seda tavakirjaks. Kiri oli tavaümbrikus ja sellele oli pastapliiatsiga peale kirjutatud. S. Okuneva märgib: „Kirja ma välja ei jõudnud võtta kuna kinnipeetav ütles, kes selle lahti tegi. Ütlesin, et mina tegin ning kui avastasin, et tegu on advokaadibüroolt saadud kirjaga, siis vabandasin kinnipeetava ees, kuid kinnipeetavat see ei huvitanud ning ta ei võtnud seda kirja enam vastu.“

10. M. Borunova selgituse (tl 23) kohaselt avati kiri kleebise avamise teel, mida saab teha vaid ümbriku tagaküljelt, kus on näha saatja andmed. Kaebaja poolt istungil esitatud väide, et ümbrik oli küljelt lahti lõigatud, ei vasta seega tõele. Kaebaja seisukohaga, et M.Borunova on 80 a vana ning tema väljendid eesti keeles ei pruugi õiged olla, kohus ei nõustu. Kohtul ei ole alust kahelda, justkui advokaat oma vanusest tulenevalt või siis keeleoskuse tõttu ei oleks suutnud end kohtule vastates selgelt väljendada ja et seda tuleks veelkord üle kontrollida.

Kaebaja enda väidetel kasutab ta selle advokaadi abi, seega saab eeldada, et kaebaja peab teda kompetentseks; sedasama kinnitab ka tõik, et isik annab õigusabi jätkuvalt ja omab suurt töökogemust. Kohtul puudub igasugune alus arvata, et M. Borunova on oma vastuses silmas pidanud midagi muud, kui ta sinna tegelikult selgelt märkinud on. Hiljem on kinnitanud kohtuistungil S.Okuneva, et ümbriku avas ta kleebise lahtirebimise teel, kleebis asub ümbriku ülalpool ääres, mitte küljel. Kuna kohtuistungi ajaks on toimikus olemas ka ümbriku koopia, mille M.Borunova kohtule saatis, siis tlk 24 uurimisel sai kaebaja ise veenduda, et ümbriku kleebisäär on ülal.

Eesti Posti juhise (vt https://www.omniva.ee/era/kiri/pakendamine_ja_adresseerimine) kohaselt tuleb kirja saatja aadress märkida ümbriku esiküljele ülemisse vasakusse nurka. Käesoleval juhul oli saatja aadress kirjutatud ümbriku tagaküljele kleebise peale (koopia ümbrikust, tl 24), kuid saatja aadressi märkimise viis ei saanud siiski kohtu hinnangul mõjutada seda, kas ametnik oleks pidanud kirja avades nägema, et see on saabunud advokaadibüroost. Kuna ümbrik avati kleebise avamise teel, siis oleks vanglaametnik elementaarset hoolsust järgides pidanud nägema saatja aadressi või isikut ka siis, kui andmed olid ümbriku teisel poolel.

Kaebaja väitel oli kirjavahetuse kaart juba enne tema poolt kirja kättesaamist täidetud. See väide vastab tõele ning kaebaja kirjavahetuse kaardile (tl 11) on kuupäeva 29.04.2014 juurde märgitud „Merike Borunova advokaadibüroo“, mille kaebaja on maha tõmmanud ja kirjutanud peale „Kiri oli avatud“. Kirjavahetuse kaart oli enne kaebajale üleandmist täidetud. Tunnistajana asjas üle kuulatud S.Okuneva kinnitas, et kaardikanne oli tehtud varem, seejärel asus ta muid ülesandeid täitma ja kirju jagama. Eksimus oli ametnikule välditav ja kaebajale advokaadist esindaja poolt saadetud kirja avamine oli seega õigusvastane.

11. Kaebaja aga ei nõua kirja avamise õigusvastasuse tuvastamist, vaid mittevaralise kahju hüvitamist. Mittevaralise kahju hüvitamine on võimalik vaid RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud juhtudel ning ainuüksi haldusorgani toimingu õigusvastasus selleks alust ei anna. Seega tuleb kohtul lisaks tuvastada, kas vangla rikkus ka sõnumi saladust.

12. Kaebaja märkis kohtuistungil (vt protokolli lk 3, tl 88), et S. Okuneva ei avanud kirja tema juuresolekul ega saanud eksida, arvates, et tegemist on tavakirjaga. Kirjavahetuse kaardil oli märgitud, et kiri saabus advokaadibüroolt. Kaebaja arvates on kirja avamine juba iseenesest sõnumisaladuse rikkumine.

13. Tunnistaja S. Okuneva selgitas istungil, et kambri toiduluuk on umbes tunnistaja puldi barjääri kõrgune ja sellest on näha, kuidas ametnik kirja avab. S.Okuneva ise eeldab, et P.J. pidi igati nägema, mida ta kirja üleandmiseks tegi ja oli kuulda, et ta kirja avab kleebise rebimisega. Ka kaebaja seejuures märkis kohtuistungil, et tunnistajate puldi kõrgus kohtus võib olla kambri luugi kõrgune. S. Okuneva selgitas, et täitis eelnevalt kirjakaardi, märkides P.J.i kaardile, et talle tuli kiri advokaadibüroolt ja ometi selleks ajaks, kui ta täitis muud ülesanded ja sektsiooni 1-5 jõudis, oli ta selle unustanud. Kuna ta unustas kaardile tehtud kande sisu, siis ta tegi kirja lahti, avades selle käsitsi (ilma noata) kleebise kohalt, nii nagu ta teeb seda tavaposti üle andes. S.Okuneva kinnitab, et ta kirja ümbrikust välja ei võtnud, kuna siis meenus talle, et tegemist on advokaadi kirjaga. S. Okuneva kinnitab, et ta koheselt vabandas kaebaja ees. Sellest hoolimata keeldus kaebaja kirja vastuvõtmisest. S. Okuneva ütlustel jättis ta tööülesannete täitmise lõppemiseni kirja enda mapi vahele ja ta pani ise kirjale lipiku (tekstiga

„Tagastada saatjale, kuna adressaat ei soovinud kirja vastu võtta!“) ja sulges selle kahe klambriga. Kirja jättis S. Okuneva postiruumi.

14. Kohus vaatas istungil koos menetlusosaliste ja tunnistajaga videosalvestist kõnealusest sündmusest ja sellelt (vt kambrite nr 212 – 218 poolse kaamera salvestis) on näha üksnes see, et S. Okuneva seisab pikemal ajaperioodil kambriluugi juures, kuid seda, mida S. Okuneva täpsemalt teeb, videosalvestiselt näha ei ole, kuna kamber asub ühe koridori otsas, mis tähendab, et selle juures toimuv jääb ühest kaamerast üsna kaugele ja teise kaamera vaateväljast täiesti välja. Lisaks ilmub koridori teine valvur, kes avab teise kambri ukse, mis vahepeal varjab S. Okuneva tegevust kaamera eest.

15. Arvestades kambri toiduluugi ligikaudset kõrgust ja kaebaja pikkust (1,76 m), pidi kaebajal olema ukse juures seistes võimalik näha, mida S. Okuneva luugi juures teeb ja kaebaja kirjeldades järgmise päeva sündmust märkis, et ta nägu luugist postikäru liikumist. Kaebaja nimetab lisaks, et ta kummardas ja vaatas koridoris toimuvat. Seega on põhimõtteliselt kaebajal võimalik huvi korral nii kummarduda kui ka näha ukse taga toimuvat ja luugi kõrgus ei saaks seda takistada. Loogiliselt oleks nägemistakistus luugist seletuv siis, kui luuk jääb isiku suhtes liiga kõrgele, antud juhul niisugust olukorda ei esinenud.

Siiski jäi kaebaja selgelt selle juurde, et tema S. Okuneva tegevust ei jälginud ega näinud ka seda, kas kiri avati luugi juures või tehti seda juba varem, mistõttu luugi kõrgusele omistab kaebaja üleliigse tähelepanu. Kaebajast võib aru saada nii, et ta ei jälginud, mis S.Okuneva tegelikult ukse juures tegi, mistõttu ta ei saa ise ka otseselt väita, et ta nägi, et S.Okuneva kirja avas kambri juures ega ka seda, et S.Okuneva oleks seda kirja jõudnud kuidagi lugeda või silmata ümbriku sisu. Ka ei soovinud P.J. kohtuistungil midagi täpsemat meenutada, mis talle S.Okuneva ukse juures rääkis, kui kohus kandis ette S.Okuneva kirjaliku seletuse tlk 17, millele vastas P.J. lühidalt, et ta ei mäleta.

Siiski tunnistas kaebaja peale tunnistaja S.Okuneva ärakuulamist, et S.Okuneva seletas asja kambri juures ja vabandas koheselt ning tema ise tõepoolest lausus S.Okunevale halvustavalt midagi „silmade volksutamisest“. Kohus nõustub kaebajaga, et videosalvestisega ei saa kontrollida kellegi jutuajamise sisu ja salvestise kvaliteet ei võimalda ka valvuri täpsemaid tegevusi jälgida, kuigi on näha, et S.Okuneva oli kaebaja kambri ukse luugi juures, ta oli seal suhteliselt pikka aega (ca 4-5 minuti vältel) ja ta liikus mapiga, mitte ei kasutanud käru.

Kohtule ei ole teada ühtegi asjaolu, mis annaks alust kahelda tunnistaja S. Okuneva väites, et ta avas P.J.ile saabunud kirja alles kambriluugi juures vahetult enne selle üleandmist, kuid ta ei jõudnud kirja ümbrikust välja võtta ega selle sisuga tutvuda. Puudub igasugune alus arvata, et S. Okuneva tunnistades enda süüd kirja kambriluugi juures avamisest, ei olnud veendunud, et ta sai kirja selle üleandmiseks P.J.ile suletult. S.Okuneva on selgelt algusest peale tunnistanud ümbriku avamist kambriluugi juures, lisaks on ta selle teinud teatavaks koheselt vangla ametnikele, ka P.J.ile ja Tallinna vangla on kokkuvõttes kinnitanud, et see fakt sai koheselt teatavaks, kuna S.Okuneva oma tegevusest teatas.

Vangla on jäänud ka kohtus sellesama selgituse juurde. Seega ei saa vangla kirjalikust vastustest järeldada, justkui ei eristaks vangla enda või oma töötaja tegevust või justkui saaks sõnakasutusest „vangla“ järeldada midagi muud, kui seda tunnistas S.Okuneva. Samas ei ole mingit teavet selle kohta, et S.Okuneva oleks pidanud või olnud kuidagiviisi kursis P.J.i vaidlustega vanglaga, millest võinuks üldse tekkida kahtlusi tema huvi kohta P.J.i kirjavahetuse või siis selle sisu vastu. Kui S.Okuneva tunnistab, et ta seda tegi, siis isegi juhul, kui vangla muul töötajal oleks olnud selle vastu huvi, ei saadud kirja avada sellisest huvist muu isiku poolt, kuna selle avas S.Okuneva.

Kui muu töötaja selline huvi esineks, siis oleks loogiline, et kiri oleks avatud juba enne selle kambriluugini jõudmist. VangS § 29 lg 1 kohaselt tuleb tavalised kirjad avada kinnipeetava juuresolekul. Tavapärane post avatakse kambriluugi juures ning ekslikult käitus S. Okuneva kaebajale advokaadilt saabunud kirjaga nagu tavalise postiga, s.o avas ümbriku eesmärgiga kontrollida selles keelatud esemete või ainete olemasolu, mitte kirja sisuga tutvumiseks. Kohtul ei ole kahtlust, et ümbrik avati kambriluugi juures S.Okuneva poolt kaebaja juuresolekul ning kaebajal oli reaalne võimalus seda ise jälgida, objektiivseid takistusi selleks ei olnud.

Seda ei mõjuta kaebaja väide, et ta ei jälginud ametniku tegevust.

16. S. Okuneva edasisele käitumisele ei ole alust teha etteheiteid: ta vabandas kaebaja ees, mida kaebaja ka ise istungil möönis ning sulges ümbriku avamise kohalt klambritega, lisades juurde sildi märkega, et kiri tuleb tagastada saatjale, kuna adressaat ei soovinud seda vastu võtta. Kaebaja kinnitas, et ta ei soovinud seda vastu võtta ja ta kirja vastu ka ei võtnud. Seega vaidlust selles osas ei ole ning see selgitab, miks kiri jäi edasiselt S.Okuneva kätte, mitte ei antud üle kaebajale. Kaebaja selgitas oma tegevust sellega, et ta soovis fikseerida fakti, ta sai teha ka vastava märke kaardile, et kiri oli avatud ning ta seda vastu ei võtnud. Teine vanglaametnik püüdis kirja 30.04.2014 uuesti kaebajale üle anda (vt P.J.i kirjavahetuse kaart, tl 11), kuid teistkordse keeldumise järel saadeti kiri kohe saatjale tagasi (mida näitab 30.04.2014 kuupäevaga tempel ümbriku koopial). Kirja saatjale tagastades käitus vangla korrektselt ega viivitanud selle saatmisel. Advokaat M. Borunova on kinnitanud, et kiri jõudis talle tagasi ja selles sai veenduda ka kaebaja. Kohtuistungil uuriti toimikus olevat kirja advokaadilt vastuseks kohtule tlk 23-24 ja sealt on näha (koopiast ümbriku esi ja tagumisest poolest), kuidas kiri liikus ja liikumise kuupäevad. Kaebaja nimetas veel, et ta ise helistas koheselt advokaadile ja teatas juhtunust ning sai seeläbi teada ka kirja sisu.

17. Riigikohtu praktika kohaselt ei ole tegemist sõnumisaladuse rikkumisega, kui kinnipeetava kiri avatakse tema juuresolekul, vanglaametnik selle sisuga ei tutvunud ning edastab kirja kohe kinnipeetavale (vt Riigikohtu otsus nr 3-4-1-3-09, p 16). Asjas, kus kaebaja nõudis mittevaralise kahju hüvitamist seoses advokaadilt saabunud kirja avamisega, on ka Tallinna Ringkonnakohus leidnud, et kui sõnumisaladuse rikkumine pole leidnud tõendamist, pole mittevaralise kahju hüvitamise eeldused täidetud (25.03.2014 otsus asjas nr 3-13-641). Kuna kohus ei tuvastanud kirja sisuga tutvumist, seda ei saanud ega saaks kaebaja ka ise väita, kui ta tõepoolest ei jälginud tegevust, ent nagu nähtus tunnistaja S.Okuneva ütlustest, ta kirja ei saanud välja võtta.

Siinkohal kohus nimetab lisaks, et kirja sisuga tutvumise võimalus praktiliselt puudus, see oleks äratanud kaebaja tähelepanu ka siis, kui ta tegevust ei jälginud. Kohus nõustub kaebajaga, et kaebaja kirjutas õigustatult kaardile märkuse kirja avamise kohta, millega tagas sündmuse fikseerimise. Kohus loeb, et ei saa lugeda tõendatuks, et vangla oleks avanud kirja enne, kui seda tegi S.Okuneva ja kohtul ei ole alust kahelda S.Okuneva tunnistuses, et ta tegi seda niimoodi, nagu ta seda on kirjeldanud algusest peale, so kirja rebimisega ülalt äärest, mitte küljelt ning et ta tegi seda kambriukse juures.

S.Okuneva siiruses ei saa kahelda ka peale tema ärakuulamist istungil, ta kahetseb oma siiralt oma hooletust ning ta on vabandanud koheselt, ta ei ole ta püüdnud kaebaja eest oma eksimust varjata. Kuigi kaebaja seda vabandust vastu ei võtnud, võib arvata, et ta tõesti oligi ärritunud ning omakorda püüdis S.Okunevat sõnadega haavata, on tunnistaja oma ülestunnistuse kaebajale kohapeal esitanud ning vabandanud. S.Okuneva valdab vabalt eesti keelt ning ei saa tekkida kahtlusi, et ta keelebarjääri tõttu oma sõnades või seletustes kaebajale kuidagi eksis.

Kui kaebaja poleks veendunud S.Okuneva isiklikus süüs, puudunuks vajadus sündmuskohal koheselt ka seda ametnikku isiklikult haavata. S.Okuneval puudu kohapeal võimalus kaebajale veelgi enam ebameeldivusi põhjustada, kui kiri jäi üle andmata, sest kirja kaebaja vastu ei võtnud ka siis, kui fikseeriti S.Okuneva üleastumine. S.Okuneva ei lahkunud kaebaja kambri juurest enne, kui oli saanud kaebajalt vastuse, mis kinnitas, et kaebaja kirja vastu ei võta ja S.Okunevast ei sõltunud enam see, et kiri jäi kaebajale sündmuse lõpuks samal päeval üle andmata.

Kirja ei soostunud kaebaja vastu võtma ka järgmisel päeval, mistõttu saadeti see viivituseta ära selle saatjale, et saatja oleks teadlik, et P.J. seda kätte ei saanud. Seega ei ole tegemist sõnumi saladuse rikkumise juhtumiga ning mittevaralise kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud. Kaebaja ei ole ka näidanud, et kõnealune intsident oleks talle mingisuguseid raskeid tagajärgi kaasa toonud; kuigi post jäi saamata sellel konkreetsel päeval ja ka järgmisel, kui kaebajal oli siiski veel võimalus see kiri vastu võtta. Kirja sisu sai talle tema väidetel teatavaks vahetult advokaadi kaudu ning kaebaja ei nimeta, et tal edasiselt enda õiguste kaitse ei olnud võimalik justnimelt kirjaga juhtunud intsidendi tõttu.

Kaebajal ei olnud küll võimalust ära hoida kirja avamist, ent oli võimalik vältida selle jäämist ametniku kätte või siis selle tagasi saatmist. Kuigi kaebaja nimetas veel, et ta esitas hiljemalt järgmisel päeval oma kirjaliku tahteavalduse, ei saaks kaebaja ette heita vanglale, et sellele oleks saadud reageerida enne, kui see suunati postiringlusesse ja täitjani. Kaebaja ei saanud eeldada, et vangla jätab tema kirja niisama seisma ja ei saada seda tagasi. Kaebaja ei märgi, et ta oleks andnud selged juhised S.Okunevale, mida viimane peaks kirjaga tegema, mistõttu selle tagasi postitamine peale kahekordset kirja mittevastuvõtmist oli vangla loogiline tegevus.

S.Okuneva oli kirja sulgenud nii, et selle klammerdamine ei võimaldanud seda ümbrikku vigastamatult avada ja selles sai kaebaja kohtus veenduda. Kui kaebaja leidis, et talle saabuks kirja andmisega S.Okuneva kätte või siis vangla muule töötajale ikkagi kahju, siis saanuks ta seda tagajärge siiski ise ära hoida. Kui kaebaja andis oma tahteavaldusest teada kirjaliku avaldusega, mis registreeriti vanglas 30. 04.15.a., siis võis kiri olla juba tagastatud. Kaebaja seletusest võib siiski aru saada, et veel järgmisel päeval sooviti talle posti üle anda, mis tähendab, et vaatamata avalduse liikumisele oli tal posti saamise võimalus olemas.

Isegi kui advokaadilt saabunud kirja poleks veel jõutud postitamisele saata, ka siis saab järeldada, et kaebaja poleks oma kirjaliku avalduse alusel seda vastu asunud võtma. See võimalus oli teistkordselt antud samal päeval ja ka avalduse sisu ei märgi selgemalt, et ta tahaks seda kirja endale tagasi, seega oli kiireim viis tegutseda nii, et sega asuti peale teistkordset keeldumist tagastama advokaadile. Kaebajat ei ole jäetud vastuseta, sest tema avaldust püüti lahendada ja tlk 14 on vastus, milles märgitakse, mida suudeti teha ja mis saab säilitada.

Kaebaja selgitus kohtule, et ta oli pahandatud ja on seda pidevalt juba pikka aega, on seotud tema etteheidetega õiguskaitse süsteemile, kuna ta on nördinud, kuidas käituti tema lähedastega seotult tema enda kriminaalasjaga. Kuid sellel kaalutlusel ei tohiks igal tingimusel jätta konstruktiivseid lahendusi kõrvale, kui need intsidentide puhul on ainuvõimalikud väljundid. Sellel eesmärgil kättemaks vanglale ei viiks ühelegi isiku rahu säilitavale sihile. Kohus nõustub, et kaebaja võis tunda suhtlemisel S.Okunevaga nördimust ja oli ärritunud, mida kinnitab ka asjaolu, et ta ei võtnud sisuliselt vabandust vastu ja omakorda haavas ametnikku sõnadega, ent üldine põlgus vangla või süsteemi vastu ei õigusta antud juhtumil kannatuste rahalist hüvitamist.

Kohus nõustub, et kui vangla nõuab täpset korra järgimist kinnipeetavalt, siis tuleb tal ka endal seda järgida.

18. Oma 16.09.2014 avalduses on kaebaja märkinud, et talle saabus hiljuti Harju Maakohtust kiri, mille ümbrik oli samuti lahti. Samas kohtuistungil vastas kaebaja kohtu küsimusele, kas peale kõnealust juhtumit on talle veel avatud kirju toodud, et „Peale seda juhtumit tuuakse minu kirjad „vati“ sees.“ Seega on kaebaja väited selles osas vastuolulised ning kohus ei saa praeguses asjas arvestada teise väidetava kirja avamise juhtumiga, ent nagu nähtub, on kaebaja erinevatel aegadel avaldanud kohtule liialdusi, mis ei tee kaebaja väiteid usutavamaks. Samas saab märkida, et puudub võimalus ka kahtlustada, et kaebajale sooviti või soovitakse põhjustada pidevalt ebameeldivusi.

19. Asjaolu, et vangla ei ole S. Okuneva suhtes algatanud kriminaalvõi distsiplinaarmenetlust, ei tähenda, et vangla oleks ametniku õigusvastase tegevuse heaks kiitnud. Arvestada tuleb, et tegemist ei olnud tahtliku rikkumisega ning ametnik on oma veast aru saanud ja vabandanud. Igale rikkumisele ei pea tingimata järgnema distsiplinaarset karistust, et kinnitada ametniku vea tuvastamist või siis tema tegevuse hukkamõistmist. Vangla on teadlik, et iga ametniku vea eest vastutab vangla ja vastustaja tunnistab, et õigusvastase tegevuse eest ta kannab vastutust kaebaja ees. Asjaolu, et vangla ei märkinud ega tunnista kirja avamist, ei tähenda, et ta ametniku õigusvastast tegu poleks tunnistanud, vastavalt ta ongi oma vastustes märkinud.

20. Kuna mittevaralise kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud, tuleb kaebus rahuldamata jätta. HKMS § 41 lg 5 sätestab, et kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja mõistmata, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse.

Arvestades, et kaebaja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist ning vastavad eeldused ei ole täidetud, siis ei ole alust kohtuotsuse resolutsioonis tuvastada vangla tegevuse õigusvastsust. Kohtul ei ole alust ka eraldi tuvastada advokaadi kirja avamise õigusvastasust, kuna kaebaja ei ole sellist nõuet esitanud ning liiatigi on selle eest kaebaja ees juba vabandatud. Kohtul ei ole alust kahelda ametniku vabanduse siiruses. Vabandus on kohtu hinnangul kõnealuse rikkumise heastamiseks piisav.

21. HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb täies ulatuses rahuldamata, kannab menetluskulud kaebaja. Kaebaja oli riigilõivu tasumisest vabastatud, riigilõiv jääb kaebuse rahuldamata jätmise tõttu riigi kanda (HKMS § 118 lg 3). Muude menetluskulude hüvitamist ei ole taotletud. Seega jäävad ülejäänud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Karin Kalmiste Kohtunik