3-14-398/11 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht

16. jaanuar 2015. a, Tallinn Haldusasja number 3-14-398

Haldusasi V.S. kaebus Tööinspektsiooni kohustamiseks 04.03.2014 taotluse uuesti läbivaatamiseks ja uue otsustuse tegemiseks

Asja läbivaatamise kuupäev kirjalik menetlus Menetlusosalised kaebuse esitaja V.S. esindaja Aleksei Motuzov vastustaja Tööinspektsiooni esindaja Meeli Miidla-Vanatalu

RESOLUTSIOON

1. Jätta V.S. kaebus täielikult rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 16.01.2015. a, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna ringkonnakohtule (HKMS §

180 lg 1, § 181 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus (HKMS § 114, § 187 lg 4). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD

1. 12.12.2013 kell 6.40 leiti Tallinnas Sikupilli tänaval otsesõidutunnustega meesterahva surnukeha. Politsei tuvastas hukkunu isiku, kelleks osutus Maksu ja Tolliameti (edaspidi MTA) Põhja tollipunkti vaneminspektor-koerajuht V.S., millise sündmuse alusel politsei alustas kriminaalmenetlust KarS § 422 lg 1 tunnustel /tl 7/.

2. MTA-s läbi viinud uurimise käigus tuvastati järgmist: Ajavahemikul 11.11.2013 – 15.12.2013 oli V.S.il ajakava järgne puhkus /vt tööajatabel detsember 2013, tl 13/. 09.12.2013 moodustati peadirektori käskkirjaga 353-P teenistuskoerte atesteerimiseks neljaliikmeline komisjon, mille koosseisu määrati ka V.S.. Teenistuskoerte atesteerimise läbiviimise kohaks määrati Lõuna tollipunkt ja atesteerimise läbiviimise ajaks 12.12.2013. V.S. töötas summeeritud tööaja arvestusega, ühe töövahetuse kestus oli kuni 12 tundi ning vahetuse algus ja lõpp oli määratus vahetuse ajakavaga. Komisjonis töös osalemiseks katkestas V.S. 12.12.2013 oma puhkuse. Ajakava kohaselt algas V.S.i töövahetus sel päeval kell 6.00 ja töövahetuse lõpp oli planeeritud kell 18.00. Luhamaale sõiduks oli V.S.i kasutada ametisõiduk VW Sharan reg nr 552AKP. MTA töökeskkonnaspetsialisti TI-le päringust lähtudes V.S.i esimeseks ülesandeks 12.12.2013 oli minna OÜ Reller SV Sikupilli tänava tasulisse parklasse, kus vastavalt MTA ametiautode kasutamise korrale oli garažeeritud ametisõiduk VW Sharan reg nr 552AKP. Parklast pidi V.S. sõitma Lasnamäele, kus teda ootas teine Tallinna elav komisjoni liige A. P. Koos A. P oli planeeritud sõita Luhamaale, kus kell 11.00 algas Lõuna tollipunkti viie teenistuskoera atesteerimine. Sikupilli tänava parkimisplatsile liiklusõnnetuse tõttu V.S. ei jõudnud. Ametisõiduki dokumendid ja võti leiti hukkunu juures. Sündmuskohal oli ka hukkunule kuuluv ja MTA teenistusest vabastatud koer.

3. 06.01.2014 pöördus MTA Tööinspektsiooni (edaspidi ka vastustaja või TI) poole järelepärimisega, soovides TI hinnangut, kas järelepärimises kirjeldatud olukorras on tegemist tööõnnetusega töötervishoiuja tööohutuse seaduse (edaspidi TTOS) mõistes /tl 8/.

4. Tööinspektsiooni töökeskkonna osakonna tööohutuse peaspetsialisti 09.01.2014 vastuses nr 1.4-1/9-1 MTA järelepärimisele selgitati, et „Kui hr S. oli teel oma kodust tasulisse parklasse, siis ei ole tegemist tööõnnetusega. /..../ Kui hr S. liikus esmalt oma tavapärasesse töötamise kohta ning sealt edasi tasulisse parklasse, siis on juhtum vaadeldav tööõnnetusena TTOS § 22 lg 1 mõistes.“ /tl 9/.

5. 04.03.2014 esitas V.S.i lesk V.S. (edaspidi ka kaebaja või kaebuse esitaja) lepinguline esindaja Aleksei Motuzov TI Põhja inspektsioonile taotluse täiendava uurimise läbiviimiseks V.S.i surmaga lõppenud õnnetuse kohta. Taotluse esitaja leidis, et MTA päring TI-le ja sellele antud vastus on pinnapealsed ja formaalsed ning ei sisalda objektiivset uurimist kõikide juhtunu asjaolude kohta. Kaebuse esitaja hinnangul oli antud juhul tegemist töösisese aja ja õnnetusega, mis leidis aset V.S.i töökohal. Taotluse esitaja juhtis tähelepanu sellele, et vastavalt V.S.i ametijuhendile /tl 11-12/ on tema töökoha asukohaks Tallinn, Maardu ja Paldiski ning vastavalt tööajatabelis kajastatule oli 12.12.2013 tema tööpäev alates kella 6.00st kuni 18.00ni /tl 13/. Kriminaalmenetluse materjaliga on tõendatud, et liiklusõnnetus juhtus kella 6.10 ning 6.40 vahel, mil V.S. vastavalt MTA peadirektori käskkirjale nr 353-P liikus temale määratud töökohta, Luhamaal asuvasse Lõuna tollipunkti. Kokkuvõttes leidis kaebuse esitaja, et V.S.iga juhtunud liiklusõnnetus toimus teel tavapärasest töötamiskohast tasulisse parklasse ja oli põhjuslikus seoses tema tööga. Järelikult peab haldusorgan arvestama, et tegemist oli tööõnnetusega TTOS § 22 lg 1 mõistes /tl 14-17/.

6. Tööinspektsiooni Põhja inspektsiooni juhataja 04.04.2014 otsusega nr 1.4-1/386-1 (edaspidi ka Otsus) TTOS § 24 lg 4 ja 6, Vabariigi Valituse 03.04.2008 määruse nr 75 „Tööõnnetuse ja kutsehaigestumise registreerimise, teatamise ja uurimise kord“ § 5 lg 2 ning Tööinspektsiooni 17.10.2007. a käskkirjaga nr 1-02/37 kinnitatud „Tööinspektsiooni Põhja inspektsiooni põhimääruse“ p 17 alapunkti 7 alusel jäeti V.S. 04.03.2014 taotlus rahuldamata. TI leidis, et õnnetuse täiendava uurimise taotluse esitaja tugineb peamiselt kahele aspektile: õnnetus toimus tegelikult tööajal ja töötamise kohas ehk Tallinna linnas. TI märkis, et eeltoodud järeldused võivad küll olla osaliselt õiged, kuid asus seisukohale, et need asjaolud ei oma tööõnnetuse kvalifitseerimise aspektist antud juhul olulist tähendust, sest:

- TTOS § 22 lg 1 ei seosta õnnetuse määraltemist otseselt tööajaga, vaid rõhk on eelkõige õnnetuse ajal toimud tegevusel ehk kas õnnetuse toimumise ajal täideti tööülesandeid ning tegutseti tööandja huvides. Seejuures ei oma tähtsust, kas tööandja huvides tegutsemine toimus tavapärasel tööajal või mitte;

- Tööõnnetuse määratlemise aspektist ei saa vaadelda ametniku töötamise kohana avaliku teenistuse seaduse (edaspidi ATS) § 26 lg 1 ametikoha asukoha mõistet laiendavalt tõlgendades, vaid tuleb lähtuda töölepingu seaduse (edaspidi TLS) § 20 regulatsiooni analoogiast. TI asus seisukohale, et tööõnnetuse määratlemise aspektist tuleb ametniku töötamise koha mõistet tõlgendada kitsendavalt ja töö tegemise kohaks saab lugeda vaid kohta, kus ametnik reaalselt täidab või saab täita oma ametiülesandeid. Lähtudes eeltoodust jäi TI juba varem antud seisukoha juurde, et V.S. oli õnnetuse toimumise ajal alles teel ametiülesannete täitmise kohta ja tööteel juhtunud õnnetust ei saa vaadelda TTOS § 22 mõistes tööõnnetusena, sest see ei ole kooskõlas rahvusvaheliste tööõiguse põhimõtetega /tl 19-21/

7. 28.04.2014 sai Tallinna halduskohus V.S. kaebuse Tööinspektsiooni 04.04.2014 otsuse nr 1.4-1/386-1 tühistamiseks /tl 1-6/.

8. Pärast kohtu 15.05.2014 määrusega kaebuse käiguta jätmist /tl 23-24/ kaebaja 23.05.2014 muutis kaebuse nõuet, paludes tuvastada, kas TI on rikkunud kaalutlusõigust, ja tunnistada toiming uurimise algatamata jätmise osas õigusvastaseks; Vastustaja poolt kaalutlusõiguse rikkumise tuvastamise juhul kohustada vastustajat taotlust uuesti läbi vaatama /tl 27-30/.

9. Halduskohus 05.06.2014 määrusega võttis V.S. kaebuse menetlusse TI kohustamiseks 04.03.2014 taotluse uuesti läbivaatamiseks ja uue otsustuse tegemiseks /tl 33-34/ ning 15.08.2014 määrusega määras lahendada kaebus kirjalikus menetluses /tl 47/.

10. 01.08.2014 esitas vastustaja oma kirjaliku seletuse kaebuse kohta /tl 42-45/. Pooled neile täiendavate selgituste kohtule esitamiseks antud tähtajal täiendavaid sisulisi seisukohti ei esitanud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja V.S. ei nõustu TI Otsusega. Kaebaja leiab, et vastustaja asus ebaõigesti seisukohale, et tegemist ei olnud tööõnnetusega. Haldusakt võib seetõttu rikkuda kaebaja õigusi ATS § 49 lg 1 hüvitisele, mistõttu on kaebajal põhjendatud huvi kaebuse esitamiseks. Kaebuse esitaja on jätkuvalt seisukohal, et juhtumi asjaolude MTA poolne uurimine ja TI vastus MTA järelpärimisele olid üsna pinnapealsed ja formaalsed ning ei sisaldanud objektiivset uurimist juhtunu kõikide asjaolude kohta. TI töökeskkonna osakonna tööohutuse peaspetsialist oma vastuses viitab Tartu Ringkonna kohtu hinnangule haldusasjas nr 3-10-1138, mis kaebuse esitaja arvamusel ei ole antud juhtumi asjaolude arvestades asjakohane, kuna eelnimetatud lahendis käib jutt pigem töövälisest ajast. Kaebuse esitaja on seisukohalt, antud juhul on tegemist töösisese aja ja õnnetusega, mis leidis aset V.S.i töökohal. Vastavalt V.S.i ametijuhendile tema töökoha asukohaks on Tallinn, Maardu ja Paldiski ning vastavalt tööajatabelis kajastatule 12.12.2013 tema tööpäev oli alates kella 6.00-st kuni 18.00-ni. Vastavalt ATS §-le 35 ametniku tööaeg on aeg, millal ta täidab teenistusülesandeid. Vastavalt sellele toimub ka tasumine tööaja eest. ATS § 26 sätestatult ametikoha asukohaks on kohaliku omavalitsusüksuse territoorium, kus ametikoha ülesannete täitmine toimub. Kriminaalmenetluse materjaliga nr 13230200995 on tuvastatud, et liiklusõnnetus juhtus kella

6.10 ning 6.40 vahel, st ajal, kui V.S. vastavalt MTA peadirektori käskkirjale 353-P liikus temale määratud töökohta, ehk Luhamaal asuva Lõuna tollipunkti. Asjaolu, et V.S. oli teel parklasse, ei välista seda, et tema täitis oma tööülesandeid ja oli sel ajal oma töökohas. MTA töökeskkonnaspetsialist oma päringus TI poole samuti kinnitab fakti, et V.S., olles teel OÜ Reller SV Sikupilli tänava asuvasse parklasse, kus oli garažeeritud temale ametiülesannete täitmiseks väljastatud sõiduk, täitis oma tööülesande. Nimelt, kirjutab töökeskkonnaspetsialist oma päringus „Tema esimeseks ülesandeks 12. dets 2013 oli minna OÜ Reller SV Sikupilli tänava tasulisse parklasse, kus vastavalt MTA ametiautode kasutamise korrale oli garažeeritud ametisõiduk VW Sharan reg nr 552AKP“. Lisaks sellele 03.04.2014 kell 13.48 vesteldes telefoni (nr xxxxxxx) teel pr A. P.ga (Tallinnas elav komisjoni liige, kelle järgi V.S. pidi sõitma parklast Lasnamäele 12.01.2013) viimane kinnitas, et V.S.il vaatamata ajavarule oli plaanides kodust väljuda täpselt tööajakava järgi 12.01.2013 mitte hiljem kui kell 06.00 ja sellest oli neil juttu telefoni teel 11.01.2013 õhtul. See fakt veel kord kinnitab, et V.S., olles MTA ametnikuna ja täites temale antud tööülesannet, liikus temale määratud kohale, järgides tööajakava. Tööülesande täitmise faktile viitavad eelkõige konkreetse tööülesande saamine, vastav tööaja arvestus, lähetus, palga ja lisatasude maksmine, aruandlus jms. Vastustaja leiab, et tööõnnetuse määratlemisse aspektist ei saa vaadelda ametniku töötamise kohana ATS § 26 ametikoha asukoha mõistet laiendava tõlgendades, vaid tuleb lähtuda TLS §

20 regulatsiooni analoogiast ning et tööõnnetuse määratlemise aspektist tuleb ametniku töötamise koha mõistet tõlgendada kitsendavalt ja töö tegemise kohaks saab lugeda vaid kohta, kus ametnik reaalselt täidab või saab täita oma ametiülesandeid. Kaebuse esitaja ei näe, et sel juhul ATS § 26 oleks TLS §-ga 20 vastuolus. Töö tegemise kohaks võib pidada kohta, kus töötaja tööülesandeid täidab. TLS § 20 võimaldab pooltel töö tegemise kohas kokku leppida või jätta see seaduse kindlaks määrata. Töö tegemise koht tuleneb: seadusest – kokkuleppe puudumisel kohaldatakse seadust, st töö tegemise kohaks on töösuhtega rohkem seotud tööandja tegevuskoht; pooltevahelisest kokkuleppest – seadus eeldab, et töö tegemise koht lepitakse kokku kohaliku omavalitsuse üksuse täpsusega. Samas ei piira TLS poolte kokkuleppevabadust, pooled võivad töö tegemise koha kokku leppida ka teisiti, st kitsamalt või laiemalt. Töö tegemise koha kokku leppimisel peab lähtuma tehtava töö iseloomust, poolte vastastikusest huvist ning hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetest. Eeldusest laiemas või kitsamas töö tegemise kohas kokku leppimine peab olema põhjendatud. Tulenevalt põhimõttest, et kokku lepitud töö tegemise koht peab hõlmama kõiki tavapäraste tööülesannete täitmise kohti, on töö tegemise koha laiem määratlus põhjendatud eelkõige liikuva iseloomuga töö (nt koerajuht) korral, kus tööülesandeid täidetakse erinevates piirkondades. Näiteks koerajuhi, kes täidab tööülesandeid erinevates Tallinna linna piirkondades, puhul on põhjendatud töö tegemise kohana määratleda näiteks Tallinn, seevastu kõigi Tallinna linnavalitsuste loetlemine töö tegemise kohana koerajuhi töölepingus ei ole ilmselt kooskõlas normi eesmärgiga tagada pooltele kindlus selles, milles paikkonnas tööülesandeid täita tuleb. Seejuures põhjendatud ei ole töö tegemise kohaks pidada tööandja ettevõtte asukohta, kui töötaja viidatud aadressil reaalselt tööd ei tee või kui ta täidab tööülesandeid tavapäraselt mõnes muus kohas. Eeltoodu alusel ei ole alust arvata, et V.S.iga juhtunud liiklusõnnetus toimus töövälisel ajal ja kohas ning see tähendab, et õnnetus ei toimunud teel tööle, vaid teenistusülesande täitmisel. Järelikult peab arvestama, et tegemist on tööõnnetusega TTOS § 22 lg 1 mõistes. Kaebaja põhjendab kaebeõiguse olemasolu lähtuvalt viidatud Riigikohtu 13.10.2010 otsuse p-s

15 toodust: „Kolleegium on seisukohal, et isikul puudub subjektiivne õigus nõuda järelevalvemenetluse algatamist või konkreetse meetme rakendamist kolmanda isiku suhtes, kui pädevusja volitusnorm näevad järelevalveorganile ette kaalutlusõiguse nii järelevalvemenetluse algatamiseks kui ka järelevalvemeetme rakendamiseks. Puudutatud isik (isik, kelle õigusi võib kolmanda isiku õigusvastane tegevus rikkuda) võib aga nõuda, et järelevalveorgan otsustaks järelevalvemenetluse algatamise või järelevalvemeetme rakendamise küsimuse kaalutlusvigadeta, kui järelevalvet sätestav õigusnorm kaitseb ka tema õigushüve. Selleks et kontrollida, kas järelevalveorgani tegevuses esines kaalutlusviga, tuleb kohtul tuvastada, kas õigusnormi, mis sätestab kaalutlusõiguse, faktiline koosseis on täidetud. Kui selle õigusnormi faktiline koosseis on täitmata, ei pea järelevalveorgan järelevalvemenetluse algatamist või meetme rakendamist üldse kaaluma. Kui selle õigusnormi faktiline koosseis on täidetud, tuleb analüüsida, kas isik on õigustatud selleks, et järelevalveorgan tegutseks tema õigushüve (nt omand, elu ja tervis) kaitseks. Kui eelmainitud tingimused on täidetud, on kassaatoril õigus nõuda, et järelevalveorgan langetaks otsuse järelevalvemenetluse alustamise ja konkreetse järelevalvemeetme rakendamise kohta kaalutlusvigadeta.“.

Vastustaja Tööinspektsioon ei nõustu kaebusega ja palub jätta see rahuldamata. Kaebuse esitaja lähtub eeldusest, et vastustaja haldusakt võib rikkuda kaebaja õigusi ATS § 49 lg 1 hüvitisele, mistõttu on kaebajal põhjendatud huvi kaebuse esitamiseks. Eeltoodust järeldub, et kaebuse esitaja on algatanud vastustaja haldusakti õigusvastaseks tunnistamise protsessi eelkõige hilisema hüvitise nõude esitamiseks MTA-le. Vastustaja ei pea käesolevat vaidlust kaebuse esitaja huve silmas pidades perspektiivikaks, sest isegi juhul, kui Tööinspektsioon viiks läbi antud õnnetusjuhtumi uurimise, on TI uurimiskokkuvõte hilisema kahju hüvitamise nõude esitamisel vaid üks tõend paljudest, mis ei oma ettemääratud jõudu.

Kohtuvaidluse käigus hindaks kohus ikkagi algusest peale kõiki õnnetusjuhtumi asjaolusid ning otsustaks seeläbi, kas tegemist on õnnetusjuhtumiga, mis ATS § 49 lg 1 alusel annab õiguse hüvitise saamiseks. Lisaks tuleb märkida, et ATS § 49 regulatsioon on täienduseks TTOS-st tulenevale regulatsioonile, mis puudutab tööõnnetusi ja kutsehaigusi. Mõlema seaduse regulatsiooni tuleb kohaldada paralleelselt, kuid seejuures tuleb arvestada nende kohaldamise eeldusi. ATS-s tulenevad eeldused § 49 lõikest 1, 5 ja 10. TTOS-s tulenevad kohaldamise eeldused §-dest 22 ja 23.

Need ei pruugi aga alati kattuda. Vastustaja hinnangul võib antud juhul tegemist olla olukorraga, mis annab aluse ATS-st tuleneva hüvitise maksmiseks, kuid mitte tööõnnetuse regulatsiooni kohaldamiseks. ATS-s nimetatud seos teenistusülesannete täitmisega esineb reeglina juhtudel, kui ametnik hukkus teenistuskohas viibides, kuid seos võib eksisteerida ka juhul, kui ametnik hukkus muus asukohas või väljaspool tööaega. Laiendavat tõlgendamist on kasutatud ka kohtupraktikas, näiteks Riigikohtu lahendites 3-3-1-30-06 ja 3-3-1-26-08. Sellele käsitlusele vaatamata, et muuda see juhtumit veel TTOS mõistes tööõnnetuseks.

Et hinnata, kas ametiasutusel on hüvitise maksmise kohustus või mitte, tuleb lisaks seosele teenistusülesannete täitmisega hinnata juhtumi iseloomu. Selleks on ATS § 49 lõikes 1 sätestatud kindlad kriteeriumid, mis ei kattu TTOS-s antud tööõnnetuse mõiste eeldustega. TTOS § 22 annab legaaldefinitsiooni mõistele „tööõnnetus“, mille kohaselt peab õnnetuse käsitlemiseks tööõnnetusena olema täidetud kolm põhieeldust:

1) töötaja tervisekahjustuse olemasolu;

2) tervisekahjustus toimus tööülesannet täites;

3) tervisekahjustuse ja töötaja töö ning töökeskkonna vahel on põhjuslik seos. Antud juhul käib vaidlus selle üle, kas V.S. hukkus tööülesannet täites või mitte ehk kas tema viibimist õnnetuse ajal konkreetses kohas sai vaadelda tööandja huvides tegutsemisena ja tööülesannete täimisena või viibis ta siiski alles teel esimese tööülesande täitmise kohta. Vastustaja peab siinjuures oluliseks rõhutada eeltoodud käsitlust kitsalt TTOS mõistes. Samas on selge, et üks kolmest eeldusest, vaadelda juhtumit tööõnnetusena, on täitmata: ei ole tõendatud, et V.S.i poolt saadud tervisekahjustus oli põhjuslikus seoses tema töö või töökeskkonnaga TTOS mõistes.

Vastustaja jääb seisukohale, et hukkunu ei viibinud õnnetuse hetkel oma töökohas või töökeskkonnas, mille eest vastutab tööandja. Ta oli teel tööle. TTOS seaduse muutmisega juba 01.07.2003 muudeti tööõnnetuse mõistet eesmärgiga jätta välja õnnetused tööteel. Eurostati tööõnnetuste registreerimise ja uurimise metoodika (ESAW) ja ILO (Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni) käsitluse kohaselt tööteel juhtunud õnnetust ei loeta tööõnnetuseks, sest tegemist ei ole tööandja vastutusega. Seadus reguleerib töölepingu alusel töötavate isikute ja avalike teenistujate tööle esitatavaid töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid, tööteel viibides ei ole isik veel tööl ega täida tööandja korraldust, isegi mitte lähetusse minnes.

Seetõttu ei saagi V.S.iga 12.12.2013 juhtunud õnnetust vaadelda TTOS § 22 mõistes tööõnnetusena ning vastustajal puudub õiguslik alus tööõnnetuse uurimise läbiviimiseks.

KOHTU PÕHJENDUSED

1. Käesolevas asjas V.S. soovib, et kohus tuvastaks, et Tööinspektsioon jättis õigusvastaselt rahuldamata kaebaja 04.03.2014 taotluse V.S.i surmaga lõppenud õnnetuse osas täiendava uurimise läbiviimiseks, ning kohustaks vastustajat tema taotlust uuesti menetlema. Kaebaja on nimelt erinevalt TI-st seisukohal, et V.S.iga 12.12.2013 juhtunud õnnetust tuleb vaadelda TTOS § 22 mõistes tööõnnetusena. Seega on käesoleva vaidluse põhiküsimus, kas V.S.i surmaga lõppenud 12.12.2013 kella 6.10 ning 6.40 vahel toimunud liiklusõnnetus oli tööõnnetus või mitte. ATS § 49 lg 1 kohaselt, kui ametnik hukkub seoses teenistusülesannete täitmisega õnnetusjuhtumi või tema vastu toimepandud ründe või tema poolt kuriteo tõkestamise tagajärjel, makstakse tema lapsele, vanemale ja lesele ning perekonnaseaduse tähenduses tema ülalpidamisel olnud teisele isikule ühekordset hüvitist kokku hukkunud ametniku kümne aasta põhipalga ulatuses. Poolte vahel ei ole vaieldav, et kaebuse esitaja V.S. näol on tegemist V.S.i lesega, mistõttu kõnealuse õnnetusjuhtumi õigest kvalifitseerimisest võib sõltuda kaebaja õigus saada ülalviidatud ühekordset hüvitist ja Otsus võib rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi. Järelikult ei saa olla kahtlust tema kaebeõiguses.

2. Samas, kohus, analüüsinud asjassepuutuvaid õigusnorme ja kohtupraktikat, hinnanud menetlusosaliste kirjalikke seisukohti ning kõiki asjas kogutud tõendeid nende vastastikkuses seoses ja koosmõjus, leiab, et V.S. kaebus alusetu on ja see tuleb jätta rahuldamata. TI on õiguspäraselt asunud seisukohale, et V.S.iga 12.12.2013 juhtunud liiklusõnnetust ei vaadelda TTOS § 22 mõistes tööõnnetusena, ning seetõttu on vastustaja põhjendatult jätnud kaebaja 04.03.2014 taotluse rahuldamata. Kuna Otsus on õiguspärane, siis see ei saa rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi.

3. Kohus märgib kõigepealt, et ATS on nn üldseaduseks ametnike teenistusuhte reguleerimisel, sätestades avaliku teenistuse korralduse ja ametniku õigusliku seisundi. Lisaks on veel eriseadused, mille hulka kuulub ka TTOS. Nõnda TTOS § 1 lg 1 kohaselt see seadus sätestab nii töötajate kui ka ametnike, keda koos nimetatakse edaspidi töötajaks, tööle esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded, tööandja ja töötaja õigused ja kohustused tervisele ohutu töökeskkonna loomisel ja tagamisel, töötervishoiu ja tööohutuse korralduse ettevõtte ja riigi tasandil, vaidemenetluse korra ning vastutuse töötervishoiu ja tööohutuse nõuete rikkumise eest.

Seega nii „tööõnnetuse“ kui ka „töökoha“ (töötamise koha) mõiste sisustamisel tuleb lähtuda just selles seaduses sätestatust. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga Otsuses, et tööõnnetuse määratlemise aspektist tuleb ametniku töötamise koha mõistet tõlgendada kitsendavalt ja töö tegemise kohaks saab lugeda vaid kohta, kus ametnik reaalselt täidab või saab täita oma ametiülesandeid ning mille ohutuse eest tööandja saab vastutada. Seda kinnitab alljärgnev. „Tööõnnetuse“ mõiste on sätestatud TTOS § 22 lg-s 1:

Tööõnnetus on töötaja tervisekahjustus või surm, mis toimus tööandja antud tööülesannet täites või muul tema loal tehtaval tööl, tööaja hulka arvataval vaheajal või muul tööandja huvides tegutsemise ajal. Tööõnnetusena ei käsitata tervisekahjustust või surma, mis toimus loetletud juhtudel, kuid mis ei ole põhjuslikus seoses töötaja töö või töökeskkonnaga. Sama seaduse § 4 lg-s 1 on toodud „töökoha“ mõiste: Käesolevas seaduses mõistetakse töökohana füüsilisest isikust ettevõtja või äriühingu ettevõtte, riigi või kohaliku omavalitsuse asutuse, mittetulundusühingu või sihtasutuse (edaspidi ettevõte) territooriumil või tööruumis paiknevat töötamiskohta ja selle ümbrust või muid töötamiskohti, kuhu töötajal on töötamise ajal juurdepääs või kus ta töötab tööandja loal või korraldusel.

Sellega haakub TLS § 20 kohane „Töö tegemise koht“: Töötaja peab tööülesandeid täitma tööandja tegevuskohas, mis on töösuhtega kõige rohkem seotud, kui töö tegemise koht ei ole kokku lepitud. Eeldatakse, et töö tegemise koht lepitakse kokku kohaliku omavalitsuse üksuse täpsusega. Seevastu ATS §-s 26 ei avata „töökoha“ (töötamise koha) mõistet, vaid lg-s 1 sätestatakse üksnes minimaalsed andmed, mida haldusakt, millega isik nimetatakse ametikohale, peab sisaldama, sh p 6 järgi on selleks ka ametikoha asukoht, milleks loetakse kohaliku omavalitsusüksuse territooriumi, kus ametikoha ülesannete täitmine toimub.

ATS § 8 lg 1 järgi teenistuskoht on ametiasutuse koosseisus ettenähtud ametivõi töökoht.

4. Ülaltoodut arvestades, seadmata kahtluse alla kaebaja argumente, et vastavalt V.S.i ametijuhendile tema töökoha asukohaks oli (laiemas mõttes) Tallinn, Maardu ja Paldiski ning vastavalt tööajatabelis kajastatule oli 12.12.2013 tema tööpäev alates kella 6.00-st kuni 18.00- ni, on kohus vastupidiselt kaebajale seisukohal, et just asjaolu, et V.S. oli alles teel parklasse, nimelt välistab selle, et temaga juhtunut saaks käsitada tööõnnetusena. Vastustaja on Otsuses õigesti tõdenud, et TTOS § 22 lg 1 ei seosta õnnetuse määratlemist otseselt tööajaga (vastavalt ATS §-le 35 ametniku tööaeg on aeg, millal ta täidab teenistusülesandeid). See on vaid üks kriteeriumitest. Kuivõrd tööõnnetusena ei käsitata surma, mis toimus küll loetletud juhtudel, kuid mis ei ole põhjuslikus seoses töötaja töö või töökeskkonnaga, siis teel OÜ Reller SV Sikupilli tänava tasulisse parklasse toimunud liiklusõnnetust ei saa kuidagi käsitada tööõnnetusena TTOS mõistes. Et selline on olnud seadusandja tegelik tahe, ilmneb selgelt „Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse ning toote ohutuse seaduse muutmise seaduse“ eelnõust (1154 SE I) ja eriti selle juurde käivast seletuskirjast, kus TTOS osas on sõnaselgelt märgitud: „Paragrahvi 22 muutmise eesmärk on jätta tööõnnetuse mõistest välja õnnetused tööteel.

Eurostati tööõnnetuste registreerimise ja uurimise metoodika (ESAW) ja ILO käsitluse kohaselt tööteel juhtunud õnnetust ei loeta tööõnnetuseks, kuna tegemist ei ole tööandja vastutusega. See muudatus vabastab tööandja ja tööinspektori tööteel juhtunud õnnetuste uurimisest.“ Kõnealune seadusmuudatus tehti juba 29.01.2003 ja see jõustus 01.07.2003. Enne seda oli tööõnnetuse käsitlus teistsugune: „tööõnnetus on äkktervisekahjustus või surm, mis leiab aset tööandja antud tööülesannet täites või muul tema loal tehtaval tööl, tööaja hulka arvataval töövaheajal, tööteel või muus tööga seotud olukorras.“ Õnnetus V.S.iga toimus teel tööle avalikul teel: isik liikus kodust parklasse, et sealt auto võtta ja sõita täitma talle antud teenistusülesannet – osaleda teenistuskoerte atesteerimise komisjoni liikmena teenistuskoerte atesteerimise läbiviimisel Lõuna tollipunktis. Mõneti sarnases haldusasjas nr 3-10-1138 on Tartu ringkonnakohtu 09.03.2012 otsuses märgitud, et „… isegi siis, kui parkla kuulunuks tööandjale, ei olnud parkla töökohaks, kus kaebaja oma tööülesandeid täitis TTOS § 4 lg 1 mõttes. Kaebaja oli alles teel töökohta, kus ta asunuks oma tööülesandeid täitma.“ Seetõttu on TI Otsuses õigesti tõdenud, et „V.S. oli õnnetuse toimumise ajal alles teel ametiülesannete täitmise kohta ja tööteel juhtunud õnnetust ei saa vaadelda TTOS § 22 mõistes tööõnnetusena, sest see ei ole kooskõlas rahvusvaheliste tööõiguse põhimõtetega.“. Vastupidine tõlgendus teeks TTOS § 22 lg 1 muudatuse sisutühjaks. Analoogselt: kui kohtunik näiteks suundub hommikul tööle, et täita esimene teenistusülesanne – viia läbi kohtuistung -, ja sealjuures hilineb tööle (st liigub tänaval juba ametlikult alanud tööajal), kas kaebaja peaks siis kohtunikuga tänaval toimunud liiklusõnnetust tööõnnetuseks? Vaevalt küll. Sel juhul jääb arusaamatuks, miks kaebaja oma abikaasaga toimunud samalaadset juhtumit tööõnnetuseks peab. Sealjuures vajab märkimist, et oma 04.03.2014 taotluses on kaebaja isegi nentinud, et kriminaalmenetluse materjaliga on tõendatud, et liiklusõnnetus juhtus kella 6.10 ning 6.40 vahel, mil V.S. vastavalt MTA peadirektori käskkirjale nr 353-P liikus temale määratud töökohta, Luhamaal asuvasse Lõuna tollipunkti (Märkus: kõik alla joonimised on kohtupoolsed rõhutused).

5. Kohus leiab, et Otsus on tehtud selleks pädeva isiku poolt ning on ka muus osas õiguspärane, sh on Otsuses toodud taotluse rahuldamata jätmise faktiline ja õiguslik alus. Vastavalt TTOS §-le 24 tööinspektor uurib kõiki surmaga lõppenud tööõnnetusi ning vajadusel kutsehaigusjuhtumeid ja teisi tööõnnetusi. Uurimise vajaduse otsustab Tööinspektsiooni kohaliku asutuse juhataja (lg 4); tööõnnetuse ja kutsehaigestumise registreerimise, teatamise ja uurimise korra kehtestab Vabariigi Valitsus (lg 6). Viimati nimetatud sätte alusel on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 03.04.2008. a määrus nr 75 „Tööõnnetuse ja kutsehaigestumise registreerimise, teatamise ja uurimise kord“, mille § 5 lg 2 kohaselt tööõnnetuse uurimise vajaduse tööinspektori poolt otsustab Tööinspektsiooni kohaliku asutuse juhataja kohe pärast arsti teatise või tööandja teate või raporti saamist, täpsustades vajaduse korral asjaolusid. Tööinspektor teavitab tööandjat uurimise alustamise otsusest. Järelikult TI Põhja inspektsiooni juhataja oli pädev otsustama, et puudub alus V.S.iga juhtunud õnnetuse täiendava uurimise läbiviimiseks Tööinspektsiooni poolt ja V.S. taotlus tuleb jätta rahuldamata.

6. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Et käesoleval juhul jääb V.S. kaebus rahuldamata ning Tööinspektsioon ei ole seaduses ettenähtud korras menetluskulunõuet esitanud, kohus vastavalt HKMS § 109 lg-le 2 ja § 158 lg-le 5 leiab, et menetlusosaliste võimalikud menetluskulud peavad jääma nende enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Hurma Kiviloo

Kohtunik