3-14-52209/35 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe Määruse tegemise aeg ja koht

16. jaanuar 2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-52209 Haldusasi Politseija Piirivalveameti taotlus TM kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks Menetlusosalised Taotluse esitaja – Politseija Piirivalveamet, volitatud esindaja Anastassia Malõševa Isik, kelle suhtes taotletakse haldustoiminguks loa andmist – TM, volitatud esindaja Monika Silvet Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 25. novembri 2014. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus TM määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta TM määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 25. novembri 2014. a määrus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 265 lg 5 ning § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politseija Piirivalveameti (PPA) Põhja prefektuuri piirivalvebüroo Tallinna kordoni patrull pidas 18.09.2014 Tallinna Vanasadamas kinni Eesti Vabariigis ebaseaduslikult viibiva TM. Isik toimetati asjaolude selgitamiseks Tallinna kordonisse ning viidi seejärel kinnipidamiseks PPA Põhja prefektuuri Rahumäe arestimajja. Isikul puudusid isikut tõendavad dokumendid, küll oli tal kaasas Stockholm-Tallinn-Stockholm reisilaeva Victoria I piletid 17.- 18.09.2014 väljumisele. Isik väitis, et on Süüria kodusõja põgenik ja tema pass on kodumaal. Kinnipidamisel lisas isik, et lahkus kevadel 2014 Süüriast Türki ja sealt autotranspordiga Euroopasse. Eestisse sattus ta Läti kaudu umbes 7-10 päeva tagasi ja Tallinna Sadama D- terminali viis ta kurdi keelt kõnelev kuller. Isik soovib Eestist esimesel võimalusel lahkuda ja minna Rootsi, kus asuvad tema sugulased.

3-14-52209 2(5)

2. Tallinna Halduskohus andis 26.09.2014 loa TM-i paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni 26.11.2014.

3. PPA esitas 19.11.2014 TM-i kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamise taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p 4 ja § 362 lg 3 ja 5 alusel. PPA koostas TM-ile 18.09.2014 ettekirjutuse nr 1029916563 Eestist lahkumiseks (koheselt sundtäidetav). TM-i suhtes alustati 18.09.2014 karistusseadustiku (KarS) § 259 lg 2 p 1 alusel kriminaalmenetlust nr 14230110912, mis veel kestab. Kriminaalmenetluse raames läbi viidud toimingutest ilmneb, et isik viibib Eestis juba alates 12.09.2014. TM esitas 24.09.2014 varjupaigataotluse.

Viivitamine taotluse esitamisega viitab reeglina soovile varjupaigasüsteemi kuritarvitada. Täiendavat kontrollimist vajavad nii isiku kodakondsus kui ka varjupaigamenetluses tähtsust omavad asjaolud. TM-i suhtes ei ole võimalik tõhusalt kohaldada järelevalvemeetmeid, kuna esineb põgenemise oht – isik on kinnipidamisel ise kinnitanud, et tahtis läbida Eesti territooriumi transiidina, et jõuda Rootsi, kus elavad tema sugulased. Viibides varjupaigataotlejate vastuvõtukeskuses, võib ta oma teekonda jätkata. Isik andis 05.11.2014 varjupaigataotleja intervjuul väga detailset infot, mida on vaja üksikasjalikult kontrollida, teostada igakülgne päritoluriigi analüüs ning kõrvutada seda taotleja ütlustega.

Intervjuul antud ütlustest lähtuvalt on isik oluliselt panustanud enda reisikorraldusele aega, et jõuda ebaseaduslikke vahendeid kasutades Euroopa Liitu. Varjupaigamenetluse intervjuu protokollist nähtub (p-d 44 ja 45), et isik ei teadnud, et viibib Eestis. Intervjuu protokolli p-st 42 selgub, et isik oli siiski teadlik Balti riikide olemasolust ning omas ka ettekujutust oma täpsest reisiteekonnast. Balti riikidesse ei olnud isikul plaanis jääda. Algatatud kriminaalmenetluse raames võivad ilmneda uued asjaolud, mis võivad anda teavet isiku tegeliku päritolu kohta, mis on varjupaigamenetluses keskse tähtsusega.

Neist sõltub ka isiku kaitsevajadus. Teavet oleks võimalik saada eelkõige läbi reisiteekonna ning reisikorralduses osalenute rollide väljaselgitamise. Varjupaigamenetluses puuduvad tõhusad menetluslikud vahendid reisiteekonna igakülgseks väljaselgitamiseks. Sõltuvalt menetluse kulust võib esineda vajadus teistkordseks intervjuuks. Taotleja ütlustes esinevad märkimisväärsed vastuolud ning on alust arvata, et isik ei tee PPA-ga koostööd. PPA arvates ei pruugi isiku huvides olla ka kriminaalmenetlusele kaasaaitamine ning sellest tulenevalt ei ole TM huvitatud ka kriminaalmenetluse lõpuni Eestis viibimisest.

Arvestades asjaolu, et isiku tahtlus oli ja on suunatud mujale Euroopa Liitu suundumisele, siis ei saa lugeda VRKS §-s 29 toodud järelevalvemeetmeid piisavalt tõhusaks. Isikul puuduvad reisidokumendid, mida oleks võimalik hoiule võtta ning dokumentide puudumine ei takistanud teda ebaseaduslikult piiri ületamast. Kinnipidamiskeskuses võimaldatakse kinnipeetavale tervisekontrolli ja tervishoiuteenuste osutamine (väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 26 lg 9). Isik on 09.10.2014 viidud neuroloog dr. HJ vastuvõtule Lääne-Tallinna Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonda.

TM-ile tagatakse arsti poolt määratud ravi ja ravimid. Kinnipidamiskeskuses on kinnipeetavate kasutuses kaks telefoni, mille kasutamine toimub nende endi rahaliste vahendite eest, lisaks võimaldatakse kinnipeetavatele juhataja loal ka faksi kasutamist. Kinnipidamiskeskusesse on võimalik edastada dokumente nii faksi, posti kui ka e-posti teel, samuti on Süüria kodanikel volitatud esindajad Eesti Inimõiguste Keskuses, kes võivad samuti osutada abi dokumentide saamisel.

4. TM palus jätta taotluse rahuldamata. Kaaluda tuleks kõiki alternatiive kinnipidamisele. TM on pidanud palju läbi elama ning oleks ebamõistlik suurendada kannatusi Eestis. PPA ei ole märkinud kinnipidamise konkreetset kestvust ja seda põhjendanud.

3-14-52209 3(5)

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 25.11.2014 määrusega PPA taotluse ning pikendas TM- i kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni varjupaigamenetluse lõppemiseni, kuid mitte kauemaks kui kuni 25.01.2015 k.a. PPA taotlus on VRKS § 361 lg 2 p 4 ja § 362 lg 3 ja 5 alusel põhjendatud. TM-i kinnipidamine varjupaigamenetluse lõppemiseni on vajalik. Kinnipidamisel antud ütluste kohaselt elas ta pärast Süüriast lahkumist mõnda aega Türgis (tl 13 pöördel), kus asjas esitatud andmete põhjal varjupaigataotlust esitatud pole. Seega saabus TM Euroopasse Türgist, mitte Süüriast. Isik on tuvastatud üksnes tema ütluste alusel, mistõttu on põhjendatud vajadus kontrollida tema ütlusi ning koguda täiendavaid tõendeid, et ta on Süüria elanik/kodanik ja sõjategevuse eest põgeneja. Isiku käitumisest nähtub, et varjupaigataotlus on esitatud väljasaaTM-ise vältimiseks, sest TM esitas varjupaigataotluse alles väljasaatmismenetluses. Isik on saabunud Eestisse ebaseaduslikult ning soovis minna Rootsi. Isiku ütluste kohaselt ei soovinud ta eelnevalt läbitud riikides varjupaika paluda, kuna talle öeldi, et Balti riikidest edasi koheldakse inimesi hästi (tl

13 pöördel). PPA kinnitusel on kinnipidamiskeskuses tagatud erinevad võimalused, nt helistamine; dokumentide edastamine keskusesse faksi, posti ja e-posti vahendusel; volitatud esindajaga kontakteerumine Eesti Inimõiguste Keskuses dokumentide vormistamiseks. Kohtul puuduvad andmed, et isik oleks eeltoodud võimalusi arvestades tõendite kogumisel kaasabi osutanud. Asjas esitatud tõendite kohaselt on isikule olnud tagatud vajalik arstiabi – isik on toimetatud ravi saamiseks väljapoole kinnipidamiskohta ning ta on käinud eriarsti vastuvõtul. PPA kinnitusel tagatakse isikule arsti poolt määratud ravi ja ravimid. TM-i kinnipidamine on proportsionaalne ja vajalik, kuna tema kinnipidamiskeskusest vabastamine raskendaks oluliselt isiku identiteedi tuvastamist ning varjupaigamenetluse lõpuleviimist. Isiku sooviks on jõuda Euroopa Liitu (tl 13). Seda tõendavad isiku juurest leitud piletid väljumisega Rootsi. Isikul puuduvad sidemed Eestiga, mistõttu ei ole võimalik kindlaks määrata kindlat elu- /viibimiskohta. Dokumentide puudumise tõttu ei ole kohaldatav ka PPA-le välisriigi reisidokumendi või muu isikut tõendava dokumendi hoiule andmine. Samas esineb oht, et isikul puudub huvi jätkuva kriminaalmenetluse tõttu viibida Eestis. Kohtul puudub veendumus, et isiku suhtes oleks võimalik kohaldada VRKS §-s 29 sätestatud muid järelevalvemeetmeid.

6. TM esitas halduskohtu määruse peale 10.12.2014 määruskaebuse, mille Tallinna Halduskohus 19.12.2014 rahuldamata jättis ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule edastas. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. TM palub määruskaebuses tühistada halduskohtu määrus ja vabastada määruskaebuse esitaja kinnipidamiskeskusest. Tallinna Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ning oluliselt rikkunud kohtumenetluse norme. Kohus ei ole tuvastanud isiku kinnipidamise vältimatut vajadust ega analüüsinud, miks ei ole võimalik kohaldada VRKS §-s 29 sätestatud muid leebemaid järelevalvemeetmeid. VRKS §-s 361 toodud regulatsioon isiku kinnipidamiseks on erandlik toiming ning üksnes viimasel võimalusel varjupaigamenetluse läbiviimise tagamiseks. Dokumentide puudumine ei ole aluseks, miks mitte võimaldada leebemate järelevalvemeetmete kohaldamist. Isiku kinnipidamine on vastuolus rahvusvahelise õigusega, varjupaigataotlus on põhjendatud ja ei ole esitatud väljasaatmise vältimiseks. Euroopa Liidu Kohtu tõlgenduse kohaselt kui isik on esitanud varjupaigataotluse kinnipidamiskeskuses, ei saa automaatselt eeldada, et ta tegi seda väljasaatmise vältimiseks. Kui ei ole tuvastatud varjupaigataotlemise õiguse kuritarvitamist, tuleb kolmanda riigi kodaniku kinnipidamine lõpetada. Määruskaebuse esitajat ähvardab Süüria Araabia Vabariigis oht elule või vabadusele, mis on objektiivsete asjaoludega põhjendatud, seega ei saa teda tagasi saata ja tema kinnipidamiseks puudub alus.

3-14-52209 4(5)

8. PPA palub 17.12.2014 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata. Halduskohtu määrus tugines seadusele, PPA taotluses toodud asjaoludele ning kohtuistungil avaldatud seisukohtadele. Isiku vabastamine raskendaks oluliselt isiku tuvastamist ja varjupaigamenetluse lõpuleviimist. Puuduvad tõendid, et määruskaebuse esitaja on Süüria elanik ja sõjategevuse eest põgeneja. Isiku kinnipidamiskeskusest vabastamine raskendaks oluliselt isiku tuvastamist ja varjupaigamenetluse lõpuleviimist. Esineb oht, et isikul puudub huvi jätkuva kriminaalmenetluse tõttu Eestis viibida. Isikul puuduvad sidemed Eestiga. Isik viibis Türgis, kuid teadaolevalt seal varjupaigataotlust ei esitatud. Varjupaigataotlus esitati alles pärast kinnipidamist Eestis. Määruskaebuse esitaja soovis jõuda Rootsi. Isik on panustanud reisikorraldusele, et ebaseaduslikult Euroopa Liitu jõuda, ning kavandanud reisi pikalt. Küsitluse protokolli p-st 42 selgub, et ta teadis Balti riikide olemasolust ning omas ettekujutust reisiteekonnast. VRKS § 29 lg 1 loetelu annab haldusorganile kaalutlusruumi ning järelevalvemeetmed baseeruvad usaldusel. Varjupaigataotluse põhjendamatult hilisem esitamine ei tekita haldusorganis usaldust. Määruskaebuse esitaja ei ole huvitatud kriminaalmenetluse lõpulejõudmisest. Määruskaebuse esitaja väited teiste samalaadsete juhtumite korral isikute majutuskeskusesse paigutamisest ei ole asjakohased. Käesolevas asjas on piisavalt tõendatud põgenemise oht. PPA esitas pikendamise taotluse VRKS 361 lg 2 p 4, mitte aga p 5 alusel. Varjupaigamenetluse läbiviimine, selle raames tehtavate otsuste langetamine ning sellega seotud toimingud kuuluvad PPA pädevusse. PPA ei ole kõiki menetlustoiminguid jõudnud teha. Käesolevaks ajaks on saabunud määruskaebuse esitaja passi koopia ekspertiis, käimas on ka kriminaalmenetlus. Samuti võib esineda vajadus teistkordseks intervjuuks. Määruskaebuse esitajal on kinnipidamiskeskuses võimalused välismaailmaga suhtlemiseks, samuti on talle tagatud arstiabi. Varjupaigataotluse otsus peab olema tehtud hiljemalt 24.03.2015. Kohus ega PPA ei saa seada konkreetseid tähtaegu varjupaigamenetluse läbiviimiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Halduskohus on kohaldanud VRKS § 361 lg-t 1 ning lg 2 p 4, samuti § 362 lg-d 3 ja 5 õigesti, tuvastades määruskaebuse esitaja kinnipidamiskeskuses jätkuvaks kinnipidamiseks VRKS § 361 lg-s 2 sätestatud aluse esinemise ja kinnipidamise kooskõla lg-s 1 nimetatud põhimõtetega.

10. VRKS § 361 lg 1 sätestab kinnipidamise eeldused, mille kohaselt võib varjupaigataotlejat kinni pidada sama paragrahvi lg-s 2 sätestatud alusel, kui samas seaduses sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. PPA taotlus on esitatud VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel, mis lubab paigutada isiku kinnipidamiskeskusesse eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht. Kinnipidamine peab mh olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil varjupaigataotlejaga seotud olulisi asjaolusid. Kinnipidamine on õigustatud vältimatu vajaduse korral ning VRKS § 361 lg-s 2 toodud alused ei pea esinema korraga.

11. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb pidada tõenäoliseks, et kui isikut kinnipidamiskeskusesse ei paigutata, siis lahkub ta Eestist, et suunduda edasi Rootsi, mis oli isiku algne sihtpunkt. Selliseks järelduseks annab alust isiku enda väljendatud soov jõuda Rootsi ja Eestisse saabumise asjaolud, samuti kaasas olnud laevapiletid. Halduskohus asus õigesti seisukohale, et puudub võimalus isiku suhtes muude VRKS §-s 29 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamiseks, sest need ei hoia ära võimalust, et määruskaebuse esitaja lahkub varjupaigamenetluse ajal Eestist. Isikut ei peeta kinni seega üksnes varjupaiga taotlemise tõttu

3-14-52209 5(5) või seetõttu, et ta esitas varjupaigataotluse väljasaatmise eesmärgil toimunud kinnipidamise kestel.

12. VRKS sätetest tulenevalt peab kinnipidamisel ja kinnipidamise tähtaja pikendamisel arvestama igal üksikjuhtumil varjupaigataotlejaga seotud olulisi asjaolusid, riskitegureid ja kinnipidamise proportsionaalsust. Seega ei ole võimalik teha üldistusi ja võrrelda määruskaebuse esitajat teiste, Vao majutuskeskuses viibivate varjupaigataotlejatega.

13. Varjupaigataotlejaga seotud olulisi asjaolusid, mis räägiksid isiku kinnipidamise jätkamise vastu, asjast ei nähtu. Kinnipidamise loa pikendamine kahe kuu võrra (kuni 25.01.2015) ei riiva ebaproportsionaalselt määruskaebuse esitaja õigust vabadusele. Neli kuud ei ole ebamõistlikult pikk aeg varjupaigataotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks. Kinnipidamistähtajast olenemata tuleb vajalikud menetlustoimingud teha esimesel võimalusel (mida on oma määruses selgitanud ka halduskohus). Olukorras, kus varjupaigataotluse läbivaatamine piisava põhjalikkusega nõuab küllaltki palju aega, ei oleks põhjendatud sundida haldusorganit menetluse läbiviimisega ebamõistlikult kiirustama (arvestades ka VRKS § 18 lgs 9 sätestatud tavapärast kuni 6-kuulist menetlustähtaega), et lahendada taotlus igal juhul enne varjupaigataotleja kinnipidamiskeskusest vabastamist ja tema võimalikku põgenemist. Käesoleval juhul on tegemist kinnipidamistähtaja esmakordse pikendamisega, mistõttu ei ole isiku kinnipidamine kogumis kestnud väga kaua.

/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/ Villem Lapimaa /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe