2-14-53284/25 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Kohtukoosseis

Määruse tegemise aeg ja koht

Tsiviilasja number

Tsiviilasi

Vaidlustatud kohtulahend

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kohtuistungi toimumise aeg

Menetlusosalised ja nende

esindajad

RESOLUTSIOON

Tartu Ringkonnakohus

Kai Kullerkupp, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks

16. jaanuar 2015 Tartu

2-14-53284

P.J.i kaebus Tartu kohtutäitur Oksana Kutšmei 04. juuni

2014 ja 03. aprilli 2014 otsuste peale, keelumärgete

kinnistusraamatust

kustutamiseks

ning

täitemenetluse

lõpetamiseks täiteasjas nr 084/2014/1074

Tartu Maakohtu 07. novembri 2014 määrus

Tartu kohtutäitur Oksana Kutšmei määruskaebus;

Tallinna Hoiu-Laenuühistu määruskaebus

Kirjalik menetlus

Määruskaebuse esitaja I: Tartu kohtutäitur Oksana

Kutšmei; esindaja kohtutäituri abi Vladimir Kutšmei;

Määruskaebuse

esitaja

II

(sissenõudja):

Tallinna

Hoiu-Laenuühistu (registrikood: 11961369); esindaja Merike

Lätt; Vastustaja (võlgnik / avaldaja): P.J. (isikukood:

XXXX); esindaja vandeadvokaat Vesse Võhma

1. Tartu Maakohtu 07. detsembri 2014 määrus tühistada.

2. Jätta P.J.i kaebus kohtutäitur Oksana Kutšmei 04. juuni

2014 ja 03. aprilli 2014 otsuste peale rahuldamata.

3. Kohtutäitur

Oksana

Kutšmei

ja

Tallinna

Hoiu-Laenuühistu määruskaebused rahuldada.

Menetluskulude jaotus

Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus P.J.i

kanda.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15

päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama

tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist,

kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Tartu kohtutäitur Oksana Kutšmei on sissenõudja Tallinna Hoiu-Laenuühistu 03. aprilli 2014

täitmisavalduse ja Tallinna notar Margus Veskimäe poolt 16. mail 2013 tõestatud notariaalse lepingu

nr 2253 (täitedokument) alusel algatanud täitemenetluse P.J.i (võlgnik, avaldaja) suhtes

täiteasjas nr 084/2014/1074.

P.J. esitas 16. juunil 2014 kaebuse kohtutäituri 04. juuni 2014 otsuse peale, milles palub tühistada

Tartu kohtutäitur Oksana Kutšmei 04. juuni 2014 otsus täiteasjas 084/2014/1074, kohtutäituri 03.

aprilli 2014 tasu väljamõistmise otsus, kustutada keelumärked P.J.ile kuuluvatelt kinnistutelt

registriosa numbritega XXX ja XXX ning lõpetada täitemenetlus täiteasjas 084/2014/1074.

Kaebuse kohaselt algatas kohtutäitur täitemenetluse 03. aprillil 2014. Võlgnikule edastatud

täitmisteate ning sellele lisatud dokumentide kohaselt esitas kohtutäitur 03. aprillil 2014 Tartu

Maakohtu kinnistusosakonnale kinnistamisavalduse keelumärgete seadmiseks P.J.ile kuuluvatele

kinnistutele registriosa numbritega XXX ja XXX Tallinna Hoiu-Laenuühistu kasuks. Kohtutäitur

tegi 03. aprillil 2014 kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse, millega nõuab P.J.ilt täitemenetluse

alustamise tasu 19,16 eurot ja kohtutäituri põhitasu 2 840,40 eurot. P.J. sai täitmisteate 13. mail

2014 kätte ning esitas 22. mail 2014 kohtutäiturile TMS § 217 lg 1 alusel kaebuse. Kohtutäitur jättis

04. aprilli 2014 otsusega P.J.i kaebuse rahuldamata.

2. Täitmisteate kohaselt on täiteasjas nr 084/2014/1074 täitedokumendiks Tallinna notar Margus

Veskimäe poolt 16. mail 2013 tõestatud notariaalne leping nr 2253 (tl 22-27) ning nõude sisuks on

hüpoteegiga koormatud kinnistute registriosa nr XXX ja XXX realiseerimine ja saadud tulemist

hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamine. Seisuga 03. aprill 2014 oli hüpoteegiga tagatud nõude

summaks 26 300 eurot. Notariaalse lepingu p 2.2 kohaselt on hüpoteegiga tagatud kõik

hüpoteegipidaja (s.o Tallinna Hoiu-Laenuühistu) nõuded P.J.i vastu, mis tulenevad Tallinna

Hoiu-Laenuühistu ja P.J.i vahel 14. mail 2013 sõlmitud laenulepingust nr 13050712 ja selle

võimalikest lisadest. Sissenõudja 03. aprilli 2014 täpsustatud täitmisavalduse (tl 37) kohaselt

allkirjastas P.J. laenulepingust nr 13050712 tulenevate võlgnevuste tasumiseks 18. veebruaril

2014 võlatunnistuse (tl 38–39), millega tunnistas laenulepingust nr 13050712 tulenevaid nõudeid

kokku summas 26 300 eurot.

Kaebuse kohaselt ei ole täitedokumentide hulgas nimetatud laenulepingut, kohtutäiturile on esitatud

07. mail 2013 sõlmitud krediidileping nr 13050712. P.J.i seisukohalt ei ole täitemenetluse

dokumentide hulgas olev 05. veebruari 2014 võlatunnistus käsitletav laenulepingu nr 13050712

lisana. Võlatunnistuse p 9 kohaselt loodi võlatunnistusega iseseisev kohustus, mis ei ole sõltuvuses

laenulepingust nr 13050712. Kohtutäiturile esitatud 05. veebruari 2014 võlatunnistus ja 07. mai 2013

laenuleping nr 13050712 ei tõenda notari poolt 16. mai 2013 tõestatud notariaalse lepingu p 2.2

kohaseid nõudeid, mida tagab P.J.i kinnistutele seatud hüpoteek.

Asjaolu, et avaldajale teadmata isik on kirjutanud lepingu üldtingimuste viimasele lehele kuupäeva,

ei tõenda, et leping sõlmiti 14. mail 2013. Avaldaja käekiri erineb üldtingimuste viimasel lehel olevast

käekirjast ning avaldaja poleks kirjutanud enda nimeks P, sest avaldaja nimi on P. Vaidlusaluse

krediidilepingu esilehel on lepingu sõlmimise kuupäevaks märgitud 07. mai 2013. Samuti on 05.

veebruari 2014 võlatunnistuses märgitud, et laenuleping nr 13050712 on allkirjastatud 07. mail 2013.

Seega sõlmiti leping 07. mail 2013 ning notariaalse hüpoteegi seadmise lepingu p-s 2.2 märgitud

lepingut ei ole käesolevas asjas esitatud. Kuivõrd ei ole täidetud täitemenetluse algatamise eeldused,

on täitemenetlus algatatud põhjendamatult ning see tuleb lõpetada. Seetõttu tuleb tühistada ka otsus

kohtutäituri tasu väljamõistmise otsus ja kustutada avaldaja kinnistutele seatud keelumärked.

3. Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.

Kohtutäituri vastuse kohaselt peab kohtutäitur täitemenetluse algatamisel kontrollima kohesele

sundtäitmisele allumise kokkuleppe alusel sundtäitmise läbiviimise eeldusi, sh tagatava nõude

olemasolu. Sissenõudja poolt esitatud dokumentide ja dokumentide kohta esitatud põhjenduste

õigsust eeldades saab kohtutäitur lugeda sissenõudja poolt täitmisele esitatud hüpoteegiga tagatud

nõude olemasolu usutavaks ning sel juhul tuleb täituril täitemenetlus algatada. Kohtutäitur peab

usutavaks, et sissenõudja poolt täitmisavaldusega koos esitatud krediidilepingust nr 13050712

tulenevad nõuded on vastavalt Tallinna notar Margus Veskimäe poolt 16. mail 2013 tõestatud

notariaalse lepingu punkti 2.2 kohaselt tagatud kinnisasjadele registriosa numbritega XXX ja XXX

seatud hüpoteegiga. Ei ole usutav, et eksisteerib teine sama numbrit kandev ja samade poolte vahel

sõlmitud leping.

4. Tallinna Hoiu-Laenuühistu leidis, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Alusetu on avaldaja väide, et 14. mail 2013 ei ole sõlmitud laenulepingut ja seda ei ole täitemenetluse

dokumentide hulgas. Sissenõudja vastuse kohaselt on 07. mai 2013 kuupäevaga dateeritud

laenuleping nr 13050712 sõlmitud 14. mail 2013, kui avaldaja allkirjastas lepingu üldtingimused

sissenõudja kontoris ja tuvastati avaldaja isikut tõendava dokumendi alusel isikusamasus.

Avaldaja soovis laenu 20 000 eurot kinnisvara (asukohaga Võrumaa, Rõuge vald, Vadsa küla, Mäe,

registriosa nr XXX ) tagatisel ning tegi vastava laenutaotluse laenukeskkonnas www.erahoius.ee. 07.

mail 2013 leppisid pooled kokku, et avaldaja saab laenu soovitud tingimustel. Krediidilepingus on

kokku lepitud, et lepingule kohalduvad krediidilepingute üldtingimused ja sissenõudja väljastab

kokkulepitud krediidi kahe pangapäeva jooksul juhul, kui on täidetud lepingu üldtingimuste

kolmandas peatükis sätestatud tingimused. Üldtingimuste punktis 3.1 on avaldaja ja sissenõudja

leppinud kokku, et lepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks sõlmitakse sissenõudja ja

avaldaja vahel notariaalne hüpoteegi seadmise leping. Üldtingimuste p. 9.1 alusel jõustub leping

allakirjutamise hetkest ja lõpeb kõikide lepingust tulenevate kohustuste täitmisega. Üldtingimused

on allkirjastatud 14. mail 2013, seega on leping jõustunud 14. mail 2013.

Vastavalt kokkulepitule kandis sissenõudja krediidisumma avaldaja kontole peale hüpoteegi

seadmise tehingut. Avaldaja ei tasunud ettenähtud osamakseid nõuetekohaselt ja viivitab tasumisega

kuni käesoleva ajani. Seisuga 17. jaanuar 2014 oli avaldajal tasumata enam kui kolme kuu osamaksed,

mistõttu edastas sissenõudja avaldajale võlateate koos lepingu erakorralise ülesütlemise hoiatusega,

et võlgnevuse 21 399,60 eurot hiljemalt 31. jaanuariks 2014 tasumata jätmisel ütleb sissenõudja

krediidilepingu nr 13050712 erakorraliselt üles ja tal on õigus nõude rahuldamisele hüpoteegiga

koormatud kinnisasja arvel (tl 85–86). Pärast võlateadet tasus avaldaja 1 000 eurot. Avaldaja

tegevusetusest tulenevalt ütles krediidiandja avaldajaga sõlmitud lepingu üles.

Tekkinud võlgnevuse osas saavutasid avaldaja ja sissenõudja kokkuleppe ja sõlmisid 5. veebruaril

2014 võlatunnistuse (tl 82–83), millise avaldaja allkirjastas digitaalselt 18. veebruaril 2014.

Võlatunnistuses on märgitud laenulepingu nr 13050712 koostamise, mitte allkirjastamise kuupäev.

07. mai 2013 krediidileping nr 13050712 sõlmiti 14. mail 2013 ja lähtudes 16. mai 2013 hüpoteegi

seadmise lepingu p-st 2.2. on 14. mail 2013 sõlmitud laenulepingust nr 13050712 tulenevad nõuded

hüpoteegiga tagatud. Avaldaja on saanud laenu 07. mai 2013 dateeritud krediidilepingu nr 13050712

alusel ja 05. veebruari 2014 võlatunnistuses märgitud võlgnevus on tekkinud nimetatud

krediidilepingu nr 13050712 alusel. Seega on täitemenetlus algatatud põhjendatult ja puudub õiguslik

alus täitemenetluse lõpetamiseks.

MAAKOHTU SEISUKOHT

5. Tartu Maakohus rahuldas P.J.i kaebuse 07. novembri 2014 määrusega ning tühistas Tartu

kohtutäitur Oksana Kutšmei 04. juuni 2014 otsuse, millega kohtutäitur otsustas mitte lõpetada

täitemenetlust täiteasjas nr 084/2014/1074, mitte tühistada 03. aprilli 2014 kohtutäituri tasu

väljamõistmise otsust ning mitte esitada Tartu Maakohtu kinnistusosakonnale avaldust P.J.ile

kuuluvatele kinnisasjadele registriosa numbritega XXX ja XXX seatud keelumärgete

kustutamiseks.

Maakohus ei nõustunud kohtutäituri seisukohaga, et esitatud dokumentidest oli selge, millest

tulenevalt ja milline kohustus võlgnikul sissenõudja ees oli ning et kohustuse täitmise tagamiseks oli

seatud võlgniku kinnisasjadele hüpoteek. Maakohus leidis, et kohtutäiturile täitedokumendina

esitatud TMS § 2 lg 1 p-s 19 nimetatud hüpoteegi seadmise leping sätestas konkreetselt, et lepinguga

seatud hüpoteek tagab P.J.i ja Tallinna Hoiu-Laenuühistu vahel 14. mail 2013 sõlmitud lepingust nr

13050712 ja selle võimalikest lisadest tulenevaid kohustusi. Võlatunnistus, mille P.J. ja Tallinna

Hoiu-Laenuühistu sõlmisid 2014 aasta veebruaris, ei ole lepingu nr 13050712 osaks ega lisaks.

Pooled on võlatunnistuses selgelt väljendanud, et sõlmivad konstitutiivse võlatunnistuse, millega

luuakse uus iseseisev kohustus, mis ei ole sõltuv lepingust nr 13050712. Täitmisteatest nähtub (tl

7), et kohtutäitur on asunud sisse nõudma võlgnevust 26 300 eurot just võlatunnistuse alusel.

Võlgnevus laenulepingu järgi oleks olnud 25 400 eurot (tl 82). Maakohus leidis, et sissenõudja väide

justkui oleks tõendatud, et hüpoteegi seadmise leping tagab ka võlatunnistusest tulenevaid

kohustusi, ei ole õige.

Notariaalse täitedokumendi korral peab sissenõudja esitama kohtutäiturile andmed, mis võimaldavad

kohtutäituril hinnata, kas ja millises ulatuses on hüpoteegiga tagatud nõue muutunud sissenõutavaks.

Maakohus leidis, et olukorras, kus kohtutäiturile esitatakse nõuet ja selle suurust tõendavate

dokumentidena nii laenuleping kui ka võlatunnistus, ning võlatunnistusest ei nähtu selgelt seost

täitedokumendiga, oleks kohtutäitur pidanud keelduma täitemenetluse algatamisest. Ka oleks

kohtutäituril olnud antud juhul võimalus välja selgitada, kas võlatunnistus on konstitutiivne või

deklaratiivne. Selliselt ei oleks kohtutäitur rikkunud ka formaliseerituse printsiipi. Kohtutäitur ei

olekski pidanud lahendama materiaalõiguslikku vaidlust poolte vahel, vaid hindama täitmiseks

esitatud avaldust ja sellele lisatud dokumente ja keelduma täitemenetluse algatamisest, sest

täitedokumendis märgitud nõuet ei olnud sissenõudja selgelt tõendanud.

Kuna kohtutäitur oleks pidanud jätma täitemenetluse algatamata, ei ole alust võlgnikult täitekulude

sissenõudmiseks. Tekkinud olukorras ei olnud kohtutäituril alust ka P.J.ile kuuluvate kinnisasjade

arestimiseks ja keelumärgete seadmiseks avalduse esitamiseks ning seetõttu on põhjendatud P.J.i

kaebus temale kuuluvatele kinnisasjadele seatud keelumärgete kustutamiseks.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJATE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. Tartu kohtutäitur Oksana Kutšmei esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles taotleb

Tartu Maakohtu 07. novembri 2014 määruse tühistamist ja uue lahendi tegemist, millega jätta

P.J.i kaebus Tartu kohtutäitur Oksana Kutšmei 04. juuni 2014 otsusele täiteasjas nr

084/2014/1074 rahuldamata. Kohtutäitur palub jätta kõik menetluskulud P.J.i kanda.

Määruskaebuse kohaselt:

1) esitab määruskaebuse esitaja vastuväite 22. septembril 2014 toimunud kohtuistungi protokollile

kohtutäituri esindaja ütluste protokollimise osas. TsMS § 477 lg 8 kolmanda lause kohaselt

vastuväiteid protokollile võib esitada asjas tehtud lahendi peale edasi kaevates;

2) on maakohus rikkunud tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise kohustust. Maakohus

on õigesti tuvastanud, et P.J.i ja Tallinna Hoiu-Laenuühistu vahel on sõlmitud laenuleping ning et

Tallinna Hoiu-Laenuühistult saadud laen on P.J.i poolt tagastamata. Maakohus ei ole tuvastanud,

milline lepingutest, s.o krediidileping nr 13050712 (tl 28-36) või 05. veebruari 2014 sõlmitud

võlatunnistus (tl 38-39) on P.J.i ja Tallinna Hoiu-Laenuühistu vahelisele laenusuhte aluseks.

Maakohus jättis tuvastamata, kas P.J.i ja Tallinna Hoiu-Laenuühistu vahel sõlmitud laenulepingust

tulenev P.J.i kohustus on kinnisasjadele registriosa numbriga XXX ja registriosa numbriga XXX

Tallinna Hoiu-Laenuühistu kasuks seatud hüpoteekiga tagatud või mitte. Kohtutäitur leiab, et

täitemenetluse

algatamisel

tegi

Tallinna

Hoiu-Laenuühistu

kohtutäiturile

usutavaks,

et

täitmisavaldusega koos esitatud krediidilepingust nr 13050712 tulenevad nõuded on vastavalt

täitedokumendi p-le 2.2 tagatud kinnisasjadele registriosa numbritega XXX ja XXX seatud

hüpoteegiga;

3) puudus kohtutäituril alus keelduda täitemenetluse algatamisest. Vaidlustatud määrusest ei nähtu

maakohtu hinnang kuidas mõjutas võlgniku poolt võlatunnistuse andmine esialgset laenulepingust

tulenevat võlgniku kohustust ja selle kohustuse tagamiseks sõlmitud tagatiskokkulepet;

4) on kohtutäitur jätkuvalt seisukohal, et VÕS § 9 lg-st 2 tulenevalt on lepingu sõlmimise aja

määramise seisukohast oluline mitte lepingus nimetatud lepingu sõlmimise kuupäev, vaid pakkumuse

esitaja poolne nõustumise kättesaamise aeg. Seega on lepingu sõlmimise aeg faktiliseks asjaoluks,

milles ei ole võimalik lepingus eraldi kokku leppida. Sissenõudja poolt koos täitmisavaldusega

esitatud krediidilepingust nr 13050712 tulenevad nõuded on vastavalt täitedokumendi p-le 2.2 tagatud

kinnisasjadele registriosa numbritega XXX ja XXX seatud hüpoteegiga;

5) ei muuda konstitutiivse võlatunnistuse andmine hüpoteegiga tagatud (krediidilepingust nr

13050712 tuleneva) kohustuse osas ja sellega uue iseseiseva kohustuse loomine esialgset võlasuhet

(krediidilepingust nr 13050712 tulenevat) olematuks ega tee esialgsest võlasuhtest tulenevate

võlgniku kohustuste täitmise tagamiseks sõlmitud tagatiskokkuleppeid kehtetuteks. Riigikohus

osundas tsiviilasja nr 3-2-1-124-07 otsuse p-s 11, et konstitutiivne võlatunnistus ei lõpeta

olemasolevat võlasuhet ega muuda seda. Kokkulepe, et võlatunnistusega luuakse uus iseseisev

kohustus, ei välista ega piira võimalust kasutada võlatunnistuse p-s 1 toodud laenulepingust tuleneva

võlgnevuse arvestust täitemenetluses tõendina;

6) ei pruugi 05. veebruaril 2014 sõlmitud võlatunnistuse p-is 4 kokkulepitud pikendustasud olla

kinnisasjadele registriosa numbritega XXX ja XXX sissenõudja kasuks seatud hüpoteegiga tagatud.

See ei tähenda, et samasuguse suurusega summade tasumist ei saa sissenõudja nõuda otse

krediidilepingu nr 13050712 alusel, millest tulenevad kohustused on hüpoteegiga tagatud.

7. Tallinna Hoiu-Laenuühistu esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada

Tartu Maakohtu 07. novembri 2014 määrus täies ulatuses ja teha uus lahend, millega jätta P.J.i

kaebus Tartu kohtutäitur Oksana Kutšmei 04. juuni 2014 otsusele täiteasjas nr 084/2014/1074

rahuldamata. Tallinna Hoiu-Laenuühistu palub jätta kõik kohtukulud täies ulatuses P.J. kanda.

Määruskaebuse kohaselt:

1) ei ole Tallinna Hoiu-Laenuühistule 22. septembril 2014 toimunud kohtuistungile kutset saadetud

ega teavitatud selle toimumise ajast;

2) on vastustaja 05. veebruari 2014 võlatunnistuse p-s 1 kinnitanud, et seisuga 05. veebruar 2014 on

tema võlgnevus 07. mai 2013 dateeritud laenulepingu nr 13050712 alusel kokku 25 400 eurot, sh on

tagastamata laenusumma 20 000 eurot. Maakohus on põhjendamatult asunud seisukohale, et

sissenõudja nõue ei ole piisavalt selge ega tõendatud;

3) on alusetu P.J.i väide, et 14. mail 2013 ei ole sõlmitud laenulepingut ja sellist lepingut ei ole

täitemenetluse dokumentide hulgas. 07. mai 2013 dateeritud laenuleping nr 13050712 on sõlmitud

14. mail 2013, kui avaldaja allkirjastas laenulepingu nr 13050712 üldtingimused Tallinna

Hoiu-Laenuühistu kontoris;

4) on P.J.i väide, et võlatunnistuses on märgitud laenulepingu nr 13050712 allkirjastamise

kuupäevaks 07. mai 2013 kohut eksitav ega vasta tegelikkusele. Võlatunnistuses on märgitud

laenulepingu nr 13050712 koostamise kuupäev, mitte allkirjastamise, seega sõlmimise, kuupäev.

07. mai 2013 dateeritud krediidileping nr 13050712 on sõlmitud 14. mail 2013 ja lähtudes 16. mai

2013 hüpoteegi seadmise lepingu p-st 2.2 on 14. mail 2013 sõlmitud laenulepingust nr 13050712

tulenevad nõuded tagatud hüpoteegiga. Kuivõrd 05. veebruariga 2014 dateeritud võlatunnistuses on

märgitud, et võlgnevus on tekkinud 07. mai 2013 laenulepingu nr 13050712 alusel, siis on leidnud

tõendamist asjaolu, et 05. veebruariga 2013 dateeritud võlatunnistus ja 07. mai 2013 krediidileping

on tagatud hüpoteegiga.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

8. P.J. vaidles määruskaebustele vastu ning palus jätta need rahuldamata ja menetluskulud

määruskaebuse esitajate kanda.

Vastuse kohaselt:

1) ei ole kohtutäituri taotlus kohtuistungi protokolli muutmiseks põhjendatud;

2) ei ole maakohus rikkunud menetlusnorme ega põhjendamiskohustust. Maakohus on analüüsinud

nii 16. mai 2013 hüpoteegi seadmise kokkulepet, 07. mai 2013 laenulepingut, 05. veebruari 2014

võlatunnistust kui ka 03. aprilli 2014 täpsustatud täitmisavaldust. Samuti on maakohus oma määrust

põhjendanud ning teinud määruse põhjendavas osas viiteid Riigikohtu lahendites toodud juhistele,

millised on asjakohased käesoleva vaidluse lahendamisel;

3) ei olnud sundtäitmise eeldused täidetud, mistõttu oleks kohtutäitur pidanud keelduma

täitemenetluse algatamisest. Kohtutäiturile esitatud 07. mai 2013 laenuleping ega 05. veebruari 2014

võlatunnistus ei tõenda Tallinna notar Margus Veskimäe poolt 16. mail 2013 tõestatud notariaalse

lepingu nr 2253 punkti 2.2 kohaseid nõudeid s.o. 14. mail 2013 sõlmitud laenulepingust nr 13050712

ega selle võimalikest lisadest tulenevaid nõudeid. Kohtutäituri väide, et laenuleping jõustus 14. mail

2013 kui Tallinna Hoi-Laenuühistu sai kätte P.J.i nõustumuse, on tõendamata. Tallinna Hoiu-

Laenuühistu on korduvalt kirjalikult omaks võtnud asjaolu, et 07. mai 2013 krediidileping nr

13050712 on allkirjastatud ja sõlmitud 07. mail 2013;

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada. Ringkonnakohus saab asjas teha uue

määruse, millega jätab P.J.i kaebuse kohtutäitur Oksana Kutšmei 04. juuni 2014 ja 03. aprilli

2014 otsuste peale rahuldamata.

Kohtutäitur Oksana Kutšmei ja Tallinna Hoiu-Laenuühistu määruskaebused tuleb rahuldada.

10. Kinnisasja realiseerimiseks täitemenetluses peab esmalt olema kehtiv hüpoteek, mis kuulub

täitemenetluse algatamist taotlenud isikule (hüpoteegipidajale). Hüpoteek peab realiseerimiseks

tagama mingit olemasolevat nõuet ja see nõue peab olema muutnud sissenõutavaks. Täitemenetlust

saab läbi viia üksnes täitedokumendist tuleneva nõude alusel. Käesolevas asjas on täitmise aluseks

TMS § 2 lg 1 p 19 järgne kohese sundtäitmise kokkulepe. Samas ei piisa täitemenetluseks üksnes

kohese sundtäitmise kokkuleppest. AÕS § 352 lg 1 järgi on sundtäitmise läbiviimiseks vajalik nii

hüpoteek kui tagatud nõue, seega ka kehtiv tagatiskokkulepe. Sisuliselt moodustub täitedokument

kehtiva hüpoteegi, kohese sundtäitmise kokkuleppe, tagatud sissenõutava nõude ja tagatiskokkuleppe

koostoimes.

Vaidlustatud täiteasjas on kohtutäiturile esitatud notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette

kinnisasja omaja kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks

(TMS § 2 lg 1 p 19). Tegemist on 16. mai 2013 hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepinguga

(edaspidi hüpoteegileping), mille kohaselt on hüpoteegipidajaks sissenõudja ning hüpoteegiga

koormatud kinnisasjade omanikuks võlgnik. Nimetatud lepingu sõlmimise osas menetlusosalistel

vaidlusi ei ole. Hüpoteegid on kantud kinnistusraamatusse. Hüpoteegilepingu p 2.2 kohaselt on

hüpoteegiga tagatud hüpoteegipidaja kõik nõuded omaniku vastu, mis tulenevad hüpoteegipidaja ja

omaniku vahel 14. mail 2013 sõlmitud laenulepingust nr 13050712 ja selle võimalikest lisadest.

11. Võlgnik väidab, et hüpoteegilepingu p-s 2.2 nimetatud laenulepingut ei ole kohtutäiturile

täitemenetluse alustamisel ega ka kohtumenetluses esitatud. Sissenõudja poolt esitatud krediidileping

on dateeritud 7. mai 2013 kuupäevaga (tl 28-35) ja tegemist ei ole hüpoteegilepingu p-s 2.2 märgitud

lepinguga. Maakohus ei ole nimetatud vaidlusküsimuse osas oma seisukohta kujundanud, rikkudes

sellega TsMS §-s 436 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatut.

Ringkonnakohus nõustub sissenõudjaga selles, et viimane on esitanud koos hüpoteegilepinguga ka

selle p.s 2.2 nimetatud lepingu, mis on sissenõudja põhi- ja kõrvalnõuete aluseks. Nimetatud

lepingudokument asub toimikus lk 28-35 ja kannab numbrit 13050712, nagu on märgitud ka

hüpoteegilepingu p-s 2.2. Asjaolu, et hüpoteegilepingu p-s 2.2 nimetatakse lepingut „laenulepinguks“

ja lepingudokumendis „krediidilepinguks“ ei oma antud asjaolu tuvastamisel tähtsust, sest võlgnik ei

ole vaidlustanud sissenõudjalt 20 000 euro suuruse laenu saamist ning võlgnik ei väida, et ta on laenu

saanud mitme erineva lepingu alusel. Asjakohased ei ole ka võlgniku need väited, mis on esitatud

seoses lepingu nr 13050712 dateerimise kuupäevaga. Hüpoteegilepingu p-s 2.2 nimetatud leping

peaks olema sõlmitud 14. mail 2013 ja vastaval kuupäeval ongi võlgnik laenusaajana allkirjastanud

lepingu üldtingimused (lk 35). Sissenõudja on selgitanud, et just seetõttu ongi hüpoteegilepingu p-s

2.2 nimetatud leping dateeritud 14. mai kuupäevaga. Võlgnik ei ole vaidlustanud üldtingimuste lõpus

lk 35 oleva tema nimelt antud allkirja ehtsust. Ainuüksi asjaolu, et lepingu esimesel lehel on

kuupäevana märgitud 07. mai 2013, ei tõenda lepingu nr 13050712 tegelikku sõlmimist sel päeval,

samuti võlgniku põhiväidet, et tegemist ei ole hüpoteegilepingu p-s 2.2 nimetatud lepinguga, millest

tulenevad nõuded on hüpoteegiga tagatud.

03. aprilli 2014 sissenõudja täpsustatud täitmisavaldusega on tõendatud, et täitemenetluse alustamisel

oli sissenõudja esitanud kohtutäiturile ka lepingu, millest tulenevaid rahalisi nõudeid hüpoteek tagas.

12. Ringkonnakohtus vaidlevad pooled ka selle üle, kas sissenõudja taotles täitemenetluse alustamist

ja läbiviimist lepingust nr 13050712 tuleneva võla või võlakirjast tuleneva võla sissenõudmiseks.

Koos sellega vaidlevad menetlusosalised ka selles, kas hüpoteek tagab võlakirjast tulenevaid nõudeid,

sh selles, kas võlakiri on lepingu nr 13050712 lisa ja seega hüpoteegilepingu p 2.2 kohaselt

hüpoteegiga tagatud.

Maakohus asus seisukohale, et sissenõudja taotleb kinnistu sundmüügi arvelt võlatunnistusest ja mitte

lepingust nr 13050712 tuleneva nõude rahuldamist. Ja kuna hüpoteek ei taganud võlatunnistusest

tulenevaid kohustusi, ei oleks kohtutäitur tohtinud täitemenetlust alustada. Maakohus asus ka

võlatunnistuse teksti tõlgendades seisukohale, et tegemist on pigem konstitutiivse võlatunnistusega,

millega luuakse uus ja iseseisev kohustus, mis ei ole sõltuv lepingust nr 13050712. Võlatunnistusest

ei nähtu selget seost täitedokumendiga.

Ringkonnakohus maakohtu seisukohaga selles osas ei nõustu. Põhjendatud on kohtutäituri

määruskaebuses esitatud seisukoht, et konstitutiivse võlatunnistuse andmine hüpoteegiga tagatud

kohustuse osas ja sellega uue iseseisva kohustuse loomine ei muuda esialgset võlasuhet olematuks

ega tee esialgsest võlasuhtest tulenevate võlgniku kohustuste täitmise tagamiseks sõlmitud

tagatiskokkuleppeid kehtetuteks. Konstitutiivne võlatunnistus ei lõpeta ega muuda olemasolevat

võlasuhet. Seega, kui pidada 05. veebruari 2014 võlatunnistust (lk 38-39) vastavalt p 6 tekstile

konstitutiivseks, siis on võlgnikule selle alusel tekkinud iseseisev kohustu 26 300 euro ulatuses, mis

ei ole sõltuvuses lepingust nr 13050712 tulenevast kohustusest. Samas jääb kehtima ka lepingust nr

13050712 tulenev kohustus, mis on tagatud hüpoteegiga.

13. Maakohus on heitnud kohtutäiturile ette, et viimane jättis välja selgitamata, kas võlakirja näol on

tegemist deklaratiivse või konstitutiivse võlatunnistusega. Ringkonnakohtu arvates omab nimetatu

tähtsust ka hinnangu andmisel, kas võlatunnistust saab käsitleda lepingu nr 13050712 lisana.

Riigikohus on oma lahendites üldjuhul leidnud, et kohtutäituril ei ole täitemenetluses pädevust

kontrollida täitedokumendi sisu. Kui täitedokument vastab formaalselt sellele ettenähtud nõuetele,

tuleb selle dokumendi alusel alustada täitemenetlust (nn formaliseerituse põhimõte, esimest korda

Riigikohtu 16. oktoobri 2002. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-119-02, vt p 8).

Samas on küsimus, millises ulatuses peab täitur kontrollima hüpoteegiga tagatud nõude olemasolu ja

sissenõutavust, kui täitmine toimub kohese sundtäitmise kokkuleppe alusel, keeruline. Kui täitur

nõuet üldse ei kontrolliks, tähendaks see riski, et kinnisasi võidakse realiseerida ka olematu võla

katteks.

TMS § 23 lg 41 kohaselt tuleb sissenõudjal TMS § 2 lg 1 p 19 nimetatud täitedokumentide puhul

täiturile esitada lisaks pandileping, tagatiskokkulepe, põhi- ja kõrvalnõuete alus ja detailne arvestus.

Kui seadus kohustab sissenõudjat dokumente esitama, siis on kohtutäitur kohustatud neid dokumente

ka sisuliselt kontrollima. Riigikohus on mitmes lahendis rõhutanud, et notariaalse täitedokumendi

korral (hüpoteegiga tagatud nõue) peab sissenõudja esitama kohtutäiturile sellised andmed, mis

võimaldavad kohtutäituril hinnata, kas ja millises ulatuses on hüpoteegiga tagatud nõue muutunud

sissenõutavaks. Nt on Riigikohus 29. mail 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12 tehtud otsuse punktis 36

leidnud järgmist: „Kolleegium märgib lisaks, et tagatisleping ja tagatavad nõuded tuleb TMS § 23

lg-st 41 tulenevalt hüpoteegipidajal täitemenetluse alustamiseks kohtutäiturile dokumentaalselt

kinnitatuna esitada ja usutavaks teha ning esitada nõudearvestuse detailne kirjeldus, mis võimaldaks

täituril hinnata, kas ja millises ulatuses on tegemist hüpoteegiga tagatud sissenõutavaks muutunud

nõuetega.“

Seega on Riigikohus olnud seisukohal, et hüpoteegiga tagatud nõuete korral on kohtutäituril kohustus

täitemenetluse alustamise eeldusi kindlaks määratud ulatuses kontrollida ja täiturile on siiski antud

vähemalt osalt roll, mida ta teiste täitedokumentide puhul täitma ei peaks, nimelt nõude hindamise ja

õigusemõistmise roll olukorras, kus täitmise õigust tunnustav kohtulahend puudub.

Võlatunnistus võib olla konstitutiivne (abstraktne) VÕS § 30 mõttes, kui sellega soovitakse luua

algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui

võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid (vt Riigikohtu 24.

aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 13). Võlatunnistus võib aga olla ka deklaratiivne, kui

sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada

selle sissenõudmist (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15). Poolte tahet luua just

konstitutiivne kohustus või asendada senine kohustus, peab tõendama võlausaldaja, vastasel juhul

tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06 , p 17; 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11,

p 22). Võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse

võlatunnistuse sisu ja ulatusega, kusjuures võlatunnistuse sõnastus ei ole määrava tähendusega.

Analüüsida tuleb võlatunnistuse andmise põhjust ning eesmärki, samuti lepingueelsete läbirääkimiste

asjaolusid, poolte huve jms (3-2-1-15-09).

Seega pidi kohtutäitur vaatamata võlakirja p-s 6 kokkulepitule eeldama, et talle on esitatud

deklaratiivne võlakiri ja vastupidist pidi tõendama sissenõudja, kes ei ole seda teinud ja ei ole ka

vastavat väidet esitanud.

14. 3. aprilli 2014 täpsustatud täitmisavalduses on sissenõudja viidanud 14. mai 2013

krediidilepingule ja ka selle lisa 2 nime all kohtutäiturile esitanud. Sissenõudja on selgelt märkinud,

et „käesolevaks hetkeks ei ole võlgnik laenulepingust tulenevaid kohustusi täitnud“. Seega ei ole

põhjendatud maakohtu seisukoht, et sissenõudja hüpoteegiga tagatud nõue ei tulene laenulepingust.

Ringkonnakohus nõustub kohtutäituri määruskaebuse väitega, et võlakirja p 1 tõendab sissenõudja

lepingust nr 13050712 tuleneva nõude suurust, mille järgi on lepingust nr 13050712 tuleneva nõude

suurus järgmine: 1) tagastamata laenusumma 20 000 eurot, tasumata intress 1500 eurot,

sissenõutavaks muutnud viivis 900 eurot ja sissenõudmisega seotud õigusabikulud 3000 eurot.

Nimetatud on kooskõlas lepingu nr 13050712 tingimustega, mille kohaselt on lepingu intressimäär

18 % aastas, viivis 0, 35% päevas tasumata summadelt (üldtingimuste p 8.2) ning võlgnikul on

kohustus hüvitada kõik võla sissenõudmisega seotud kulud (üldtingimuste p 8.5).

Seega on võlatunnistus selle p 1 osas eelkõige tõendiks tagatud sissenõutava nõude suuruse kohta.

15. Võlatunnistuse p-s 4 on võlgnik ja sissenõudja leppinud kokku, et võlgnik kohustub tasuma

võlgnetava summa koos kolme kuu pikendustasuga, so 900 eurot selliselt, et võlgnik tasub

pikendustasu kolmes osas (07. veebruar 2014, 07. märts 2014, 07. mai 2014) ja 07. maiks 2014 tasub

võlgnik laenulepingu järgse võlgnevuse 25 400 eurot. Võlatunnistuse p-s 7 leppisid pooled kokku, et

juhul kui võlgnik ei täida nõuetekohaselt võlatunnistuse p-s 4 märgitud kohustusi, sh eraldi võetuna

iga kohustust, on sissenõudjal õigus koheselt ja ilma võlgnikule täiendavat tähtaega andmata

pöörduda nõudega kohtusse kõigi võlatunnistuses kajastatud ja tasumata summade sissenõudmiseks

täies ulatuses.

Ringkonnakohus leiab, et deklaratiivses võlakirjas võisid lepingu nr 13050712 pooled leppida kokku

täitmise tähtaja edasilükkamises ning võlakiri on käsitletav lepingu nr 13050712 lisana, millest

tulenevad nõuded on kooskõlas lepingu nr 13050712 p-ga 2.2 tagatud hüpoteegiga. Kõik nõuded on

muutunud sissenõutavaks.

Seetõttu on täitemenetluse läbiviimine 26 300 euro nõudes seaduslik, P.J.i kaebus tuleb jätta

rahuldamata ning määruskaebused tuleb rahuldada.

16. Kohtutäitur on esitanud TsMS § 477 lg 8 kolmanda lause alusel koos määruskaebusega vastuväite

kohtuistungi protokollile. Kohtutäitur vaidlustab oma esindaja seisukoha protokollimise ulatust.

Ringkonnakohus jätab vastuväite rahuldamata. Viidatud normi esimese lause kohaselt protokollib

kohus menetlustoimingu hagita menetluses ulatuses, milles peab seda vajalikuks. Kohtutäitur on

saanud menetluses esitada oma seisukohad kirjalikult tema poolt vajalikuks peetud ulatuses, mistõttu

ei riku protokollitu mitte kuidagi kohtutäituri õigusi ega avalda ka mõju asja lahendamisele.

17. Menetluskulude jaotamisel arvestab ringkonnakohus nii hagita menetluses menetluskulude

jaotamise üldise põhimõttega, mille kohaselt kannab menetluskulud hagita menetluses isik, kelle

huvides lahend tehakse (TsMS 172 lg 1), kui ka erisätetega, mis reguleerivad menetluskulude

jaotamist kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse menetlemisel. TsMS § 172 lg 10 kohaselt kannab

kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu menetlusosaline, kelle kahjuks

lahend tehti. Ringkonnakohus leiab, et asjas peab menetluskulud kandma kaebaja. Kohtutäituril

puudub seaduse kohaselt õigus taotleda selles menetluses õigusabikulude hüvitamist (TsMS § 175

lg 31) ja toimikust ei nähtu kohtutäituril ka selliste kulude olemasolu.

Kai Kullerkupp

Viivi Tomson

Kersti Kerstna-Vaks

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/