2-13-10986/72 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Viivi Tomson, Üllar Roostoja

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. jaanuar 2015, Tartu

Tsiviilasja number

2-13-10986

Tsiviilasi

R.P. hagi M.P. vastu ühisvara jagamiseks ja M.P.

vastuhagi R.P. vastu ühisvara jagamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 27. juuni 2014 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M.P. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja/vastuhagi hageja): M.P. s (ik: XXX), esindaja

Mehis Adamson

Vastustaja (hageja/vastuhagi kostja): R.P. s (ik: XXX),

esindaja advokaat Virge Murak

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 27. juuni 2014 otsus osas, milles maakohus jättis sõiduauto

Volvo V40 reg nr XXX ühisvaraks tunnistamata.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega tunnistada poolte ühisvaraks sõiduauto Volvo

V40 reg nr XXX väärtus summas 2121 (kaks tuhat ükssada kakskümmend üks) eurot

ning määrata, et korteriomandi müügist ülejääv raha tuleb pärast kohustuste täitmist

jagada selliselt, et M.P. le jagatav rahasumma on 1060 (üks tuhat kuuskümmend) euro 50

sendi võrra suurem kui R.P. le jagatav rahasumma.

3. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:

3.1. R.P. hagi ja M.P. vastuhagi rahuldada osaliselt.

3.2. Tunnistada R.P. ja M.P. ühisvaraks XXX Tartus asuv korteriomand (registriosa nr

XXX ) ja sõiduauto Volvo V40 reg nr AZY väärtus summas 2121 (kaks tuhat

kakskümmend üks) eurot.

3.3. Jagada R.P. ja M.P. ühisvaraks olev XXX Tartus olev korteriomand (registriosa nr

XXX ) viisil, et korteriomand müüakse avalikul enampakkumisel. Korteriomandi

müügist saadud rahast täita resolutsiooni p-s 3.5 nimetatud kohustused. Korteriomandi

müügist pärast kohustuste täitmist ülejääv raha jagada selliselt, et M.P. le jagatav

rahasumma on 1060 (üks tuhat kuuskümmend) euro 50 sendi võrra suurem kui R.P. le

jagatav rahasumma.

3.4. Lugeda R.P. ja M.P. solidaarkohustuseks X.X. 2009. a detsembris sõlmitud

laenulepingust tulenev kohustus X.X. ees summas 1917 eurot 35 senti ja 9. novembri 2009

järelmaksulepingust nr 2009028921 tulenev kohustus AS-i SEB Pank ees (28.05.2013

seisuga 913 eurot ja 59 senti).

3.5. Täita 2009. a detsembri laenulepingust tulenevad R.P. ja M.P. kohustused X.X. ees

ja 9. novembri 2009 järelmaksulepingust nr 2009028921 tulenevad R.P. ja M.P.

kohustused AS-i SEB Pank ees.

3.6. Jätta rahuldamata R.P. nõue täita ühisvaral lasuvad kohustused summas 11 259

eurot 31 senti.

4. M.P. apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. R.P. s (edaspidi hageja) esitas 08.03.2013 kohtule M.P. (edaspidi kostja) vastu hagi ühisvara

jagamiseks. Hageja palus müüa Tartus XXX asuv korteriomand avalikul enampakkumisel,

enampakkumisel saadavast summast täita ühisvarasse kuuluvad kohustused summas

14 090,25 eurot ja ülejääv vara jagada kaasomanike vahel võrdselt.

Hageja väidete kohaselt abiellusid pooled 15.03.1986, abielulised suhted lõppesid peale

2009. a. Abielu lahutati Tartu Maakohtu 28.11.2011 otsusega tsiviilasjas nr 2-11-49049. Poolte

ühisvarasse kuulub 26.04.2000 omandatud XXX korteriomand. Hageja taotletud ühisvara

jagamise viis koormab pooli kõige vähem ja tagab õiglase tulemuse. Muud vara jagamise viisid

on välistatud, sest pooled ei ole eelduslikult krediidivõimelised ega saa hüvitada teisele poolele

kaasomandi kaotust. Hageja märkis, et abielusuhted lõppesid 2010. a alguses, kuid hageja

lähtub kohustuste hindamisel ühisvara vararežiimi lõppemise päevast ehk abielu lahutamise

otsuse jõustumisest 28.01.2012. Pooltel tekkisid ühised kohustused seetõttu, et kostja abielu

jooksul tööl ei käinud ja hageja sissetulekud ei olnud teatud perioodidel perekonna vajaduste

rahuldamiseks piisavad. Neil perioodidel elas pere krediidist, mida võttis hageja kui ainus

sissetulekut omav pereliige. Seetõttu oli hagejal mitu krediitkaarti, krediidilepingut ja laenu,

millest tekkisid ühised kohustused, mis vara jagamise hetkel (30.05.2013) on 14 090,25 eurot

järgmiselt: 10.10.2008 õppelaen nr S080006822 – 9919,62 eurot; järelmaksuleping

nr 2009028921, millega osteti köögitehnika – 913,59 eurot; püsimaksega krediitkaart

A020022360 – 1105,01 eurot; krediitkaart nr 1940002500115 – 234,67 eurot; arvelduslaen

nr A070024019 – võlg tasutud 30.05.2013 seisuga; X.X. õppelaen – 1917,35 eurot.

Kostja väidete ja vastuhagiga hageja ei nõustunud. Sõiduauto Volvo V40 (väärtus

ca 3000 eurot) ei kuulu ühisvarasse, sest omand läks hagejale üle ja ta tasus olulise osa

maksetest pärast abieluliste suhete lõppemist ning suure osa omandamiseks kulunud summast

kinkis hagejale tema ema L.P.. Sõiduk liisiti 29.05.2007, liisinguleping lõppes ja sõiduki omand

läks hagejale üle 03.05.2012. Abieluliste suhete lõppemisel oli hageja kontol arvelduskrediidi

võlg ning puudusid rahalised vahendid, mida saaks lugeda ühisvara hulka. Alates 2010. a on

kostja kasutanud korterit üksinda. Hageja ei pea tasuma kostja kasutatud elektrienergia või vee

eest. Kostja ei ole poolte kooselu algusest kuni 2010. a tasunud kõrvalkulude eest, kostjal ei ole

olnud ühtegi laenu ega muud kohustust seoses ühise varaga. Hageja on püüdnud kasutada

võimalikult palju soodsatel tingimustel saadud laene, et parendada ühist eluaset. Hageja on

tasunud kõik maksed ainuisikuliselt. Puuduvad igasugused mõistlikud põhjendused, et jagada

vara teisiti kui võrdselt.

2. Kostja ei nõustunud hageja märgitud ühisvara koosseisu ja ühisvara jagamise viisiga. Kostja

leidis, et ühisvara koosseisu kuuluvad lisaks XXX korteriomandile (väärtus 55 000 eurot) ka

sõiduauto Volvo V40 (registreerimismärk XXX; ostetud AS SEB Ühisliising lepinguga

nr L 07106804 ja tasutud ühisvara arvelt) ning raha hageja pangakontodel. Ühisvaral lasuvad

võlad kolmandate isikute ees (kostja vanemad on tasunud korteri kommunaalmakseid, tütrele

on tagastamata laen 30 000 krooni, kostja on käendanud hageja õppelaenu). Kuna hageja on

hoidnud alates 2010. a kõrvale ühisvaraga seotud kulude kandmisest ning on laenamistega

pannud kostja ja poolte tütre raskesse majanduslikku olukorda (õppelaenud ja käendus) ning

korteriomand on kostja ja poolte ühiste laste elukohaks, taotles kostja perekonnaseaduse § 37

lg-te 1 ja 3 alusel ühisvara jagamisel poolte võrdsusest kõrvalekaldumist nii, et hagejale jääb

ühisvarast 30% (sh sõiduauto Volvo, ühisvaraks olev raha pangakontol ja osaline hüvitis) ning

kostjale 70% (korteriomand). Hageja ühisvara osa tuleb vähendada, sest hageja võlad tuleb

tasuda hagejal muu likviidse vara puudumise tõttu ühisvara jagamise käigus.

Hageja ei ole tõendanud, et võetud laenud on kulunud perekonna huvides, v.a köögitehnika

järelmaks 913,59 eurot. Pärast lahutust ei oma hageja kohustused kostjale siduvat iseloomu.

Hageja ei ole kajastanud ühisvaraks oleva raha kulutamist oma finantskohustuste täitmiseks.

Arusaamatuks jääb, miks käsitleb hageja kohustusi 2013. a seisuga. Ühisvara koosseis tuleb

kindlaks määrata abielusuhete lõppemise seisuga. Kostja esitas menetluse käigus erinevaid

seisukohti selle kohta, millal poolte kooselu lõppes, väites muuhulgas, et kooselu kestis abielu

lahutamiseni 28.11.2011, aga ka et kooselu lõppes 2010. a veebruaris.

19.08.2013 esitas kostja vastuhagi, milles palus jagada poolte ühisvara järgmiselt: mõista

hageja ainuomandisse välja sõiduauto Volvo V40 (väärtus 3500 eurot); jätta hageja

ainuomandisse ühisvarasse kuuluvad rahalised vahendid hageja pangakontol; kalduda ühisvara

jagamisel poolte võrdsusest kõrvale ja mõista kostjalt välja hageja kasuks hüvitis korteriomandi

eest summas 14 000 eurot (55 000+3500=58 500 eurot, sellest 30% on 17 500 eurot, millest

auto näol on hageja valduses 3500 euro eest ühisvara); mõista kostja omandisse välja kogu

XXX korteriomand; panna kostjale kohustuseks tasuda hagejale hüvitis enam saadud ühisvara

eest 14 000 eurot.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 27. juuni 2014 otsusega R.P. hagi osaliselt ning otsustas:

1) jagada R.P. ja M.P. ühisvaraks olev Tartus XXX korteriomand (registriosa nr XXX ) viisil,

et korteriomand müüakse avalikul enampakkumisel. Korteriomandi müügist saadud rahast täita

resolutsiooni p-s 3 nimetatud kohustused. Korteriomandi müügist pärast kohustuste täitmist üle

jääv raha jagada R.P. ja M.P. vahel võrdselt;

2) lugeda R.P. ja M.P. solidaarkohustuseks X.X. 2009. a detsembris sõlmitud laenulepingust

tulenev kohustus X.X. ees summas 1917,35 eurot ja 9. novembri 2009 järelmaksulepingust

nr 2009028921 tulenev kohustus AS SEB Pank ees (28. mai 2013 seisuga 913,59 eurot);

3) täita 2009. a detsembri laenulepingust tulenevad R.P. ja M.P. kohustused X.X. ees ja

9. novembri 2009 järelmaksulepingust nr 2009028921 tulenevad R.P. ja M.P. kohustused

AS SEB Pank ees;

4) jätta rahuldamata R.P. nõue täita ühisvaral lasuvad kohustused summas 11 259,31 eurot.

5) jätta M.P. vastuhagi R.P. vastu rahuldamata.

Poolte menetluskulud jättis maakohus TsMS § 164 lg 1 alusel poolte endi kanda.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt saab kehtiva õiguse järgi abikaasa nõudel abikaasade

ühisvara jagada üksnes pärast abikaasade varaühisuse varasuhte lõppemist. Kui abikaasade

abielusuhted lõppesid enne 1. juulit 2010, saab abikaasade varasuhte lugeda toona kehtinud

seaduse järgi abielusuhete lõppemise ajast lõppenuks (3-2-1-31-14, p 10). Enne 1. juulit 2010

kehtinud perekonnaseaduse (PKS 1995) § 15 lg 1 nägi ette, et abikaasa lahusvara on mh vara,

mille abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Kohus leidis, et poolte

abielusuhted ja seega ka poolte varasuhe ühisomandi tekkimise mõttes lõppesid hiljemalt

2010. a veebruari lõpus.

Kehtiva perekonnaseaduse (PKS 2010) § 210 lg 1 ja § 211 kohaselt tuleb alates kehtiva

perekonnaseaduse jõustumisest esitatud nõude korral jagada abikaasade ühisvara kehtiva

perekonnaseaduse järgi, kuid PKS § 210 lg 2 kohaselt tuleb ühisvara koosseisu

kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest (3-2-1-38-14, p 13).

Kuna poolte abielusuhted ja varasuhe ühisomandi tekkimise mõttes lõppesid 2010. a veebruaris,

kuulub PKS 1995 § 15 lg 1; § 18 lg 2 II lause ja PKS 2010 § 25 järgi abikaasade ühisvara hulka

vaid see vara, mis omandati kuni 2010. a veebruari lõpuni.

Sõiduauto

Volvo

V40

omandamiseks

sõlmis

hageja

29.05.2007

liisingulepingu.

Liisingumakseid tasus hageja nii enne kui pärast abielusuhete lõppemist. Sõiduk omandati

viimase väljaostumakse tasumisel, mis toimus 03.05.2012, s.o pärast abielusuhete lõppemist.

Kuna sõiduk omandati pärast uue perekonnaseaduse jõustumist, ei ole sõiduk PKS 2010 §-i 25

arvestades poolte ühisvara, sest hageja omandas selle pärast varasuhte lõppemist. Ka

Riigikohus on leidnud (3-2-1-13-07, p 17), et reeglina kuuluvad ühisvara hulka vaid need

õigused, sh omand, mis saadi abielu sõlmimisest abielusuhete lõppemiseni; kui hageja omandas

sõiduauto pärast abielusuhete lõppemist, on see hageja lahusvara, kuigi liisingumakseid tasuti

abielu ajal. Kuna sõiduk omandati kehtiva perekonnaseaduse ajal, ei saa PKS 2010 § 210 järgi

arvestada PKS 1995 § 19 lg-s 2 sätestatud abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise

aluseid või tunnistada sõidukit PKS 1995 § 14 lg 2 alusel ühisvaraks.

Hageja pangakonto väljavõttest nähtuvalt on kontojääk 28.02.2010 seisuga 0 (II kd, tl 42).

Hageja kinnitusel tema pangakontol raha ei olnud, olid vaid kohustused. Kostja ei ole

vastupidist tõendanud.

Seega kohus tuvastas, et poolte ühisvarasse kuulub vaid XXX korteriomand. PKS 2010 § 37

lg 3 järgi jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes

osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Kaasomand tuleb lõpetada viisil, mis koormab

kaasomanikke kõige vähem. Kohus peab kaasomandi lõpetamise nõude lahendama poolte

huvide kaalumisega, lähtudes õiglusest (3-2-1-61-12, p 12). Hageja ei ole korteriomandi endale

jätmist taotlenud ega korteriomandit alates 2010. a kasutanud, korteriomand on kostja ja poolte

tütre elukohaks ning kostja soovib jätkuvalt korteris elada. Need asjaolud annaksid alust jätta

korteriomand kostjale ja kohustada kostjat maksma hagejale hüvitist. Ka Riigikohus on leidnud

(3-2-1-18-06, p 16; 3-2-1-61-05, p 14), et ühisvara jagades tuleb korteri jätmisel ühele või

teisele poolele arvestada ka seda, kelle elukohaks korter on. Siiski ei pidanud kohus praegusel

juhul põhjendatuks korteriomandi jagamist kostja taotletud viisil, sest kostja ei ole menetluse

kestel olnud nõus tagama hagejale täielikku rahalist hüvitist omandiõiguse kaotamise eest.

Riiklikult tunnustatud ekspert Riho Lubi 17.10.2013 eksperdiarvamuse kohaselt on

vaidlusaluse kinnistu turuväärtus 26.09.2013 seisuga 108 000 eurot. Kohus leidis, et hüvitise

suuruse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda eksperdiarvamusest. Ka hageja esitatud tõendid

(I kd, tl 69–84) sarnaste kinnistute võimaliku väärtuse kohta kinnitavad eksperdiarvamuses

toodut. Kostja väited, et muinsuskaitselisi piiranguid ja remondivajadust ei ole hindamisel

arvesse võetud, on paljasõnalised ja tõendamata. Kostja viidatud müügipakkumised (I kd,

tl 107) ei ole asjakohased, sest puudutavad korteriomandeid üldpinnaga 43 m2 ja 50,9 m2,

vaidlusaluse korteriomandi reaalosa üldpind on 116,7 m2. Samuti ei ole põhjendatud arvesse

võtta väärtust, mis kinnistul on panga jaoks tagatisena, sest see ei pruugi tagada omandist ilma

jäävale ühisomanikule täielikku rahalist hüvitist omandiõiguse kaotamise eest.

Kehtiv perekonnaseadus ei näe ette aluseid ühisvara jagamisel osade võrdsusest

kõrvalekaldumiseks, v.a vastav kokkulepe. Antud juhul saaks korteriomandit jagades arvestada

abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid PKS 1995 § 19 lg 2 järgi. Riigikohus on

leidnud (3-2-1-31-14, p 14), et kehtiva PKS § 210 lg 2 järgi saab määrata enne 1. juulit 2010

kehtinud perekonnaseaduse järgi nii eseme kuulumise ühisvara hulka kui ka arvestada ühisvara

jagades abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid juhul, kui ese omandati ja

kõrvalekaldumise alus tekkis enne 1. juulit 2010. Kohus leidis, et kostja väited ei anna alust

abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks PKS 2010 § 210 lg 2 ja PKS 1995 § 19 lg 2

järgi. Asjaolu, et korteriomand on kostja ja teiste pereliikmete elukohaks, võtab kohus arvesse

jagamise viisi valikul (3-2-1-61-05, p 16). Arusaamatuks jääb, kuidas on osade võrdsusest

kõrvalekaldumine seotud õppelaenude ja käendusega. See, kas hageja on korteriomandiga

seoses kulutusi kandnud alates 2010. a, s.o pärast abielusuhete lõppemist, ei ole asjakohane ega

mõjuta tema osalemist vara omandamisel ja väärtuse võimalikul suurendamisel abielusuhete

ajal. Samuti, kuna korteris elasid alates 2010. a vaid kostja ja poolte täisealine tütar, tuligi

kommunaalkulude eest tasuda neil, mitte hagejal.

Kostja esindaja poolt 01.04.2014 istungil avaldatust nähtuvalt oleks kostjal võimalik hüvitada

hagejale 35 000 eurot mõistliku aja jooksul. Pangad annaksid kostjale laenu kuni 35 000 eurot.

Kuna õiglane hüvitis hagejale korteriomandi kaotuse eest on 54 000 eurot (108 000/2), mida

aga kostja ei soovi tasuda, tuleb korteriomand jagada hageja taotletud viisil. Korteriomandi

müük avalikul enampakkumisel ja saadava summa jagamine poolte vahel võrdselt koormab

pooli kõige vähem ning tagab pooltele õiglase hüvitise omandiõiguse kaotamise eest.

PKS 2010 § 210 lg 1 ja § 211 alusel tuleb ka ühisvaral lasuvate kohustuste täitmise või jagamise

puhul lähtuda kehtivast perekonnaseadusest. Kuna poolte abielusuhted ja varasuhe lõppesid

2010. a veebruaris, ei saa lähtudes PKS 2010 § 210 lg-st 2 ning PKS 1995 § 14 lg-st 1; § 15

lg-st 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 66 pärast abielusuhete lõppu võetud

kohustused olla poolte ühisvaral lasuvad kohustused. Enne varasuhte lõppu võetud kohustuste

puhul ei ole ühisvaraks mitte igasugune abikaasa kohustus, vaid ühisvara hulka tuleb arvata

kohustused, mille eest abikaasad vastutavad kas tehingust või seadusest (PKS 1995 § 20 lg 2)

tulenevalt ühiselt. Kohus luges perekonna huvides võetud, s.o solidaarkohustusteks, X.X.

2009. a detsembris sõlmitud laenulepingust tuleneva kohustuse X.X. ees summas

1917,35 eurot (kostja on võtnud 10.03.2014 sisuliselt omaks, et tütrelt saadud laenu kasutati

perekonna huvides) ja 09.11.2009 järelmaksulepingust nr 2009028921 tuleneva kohustuse

AS SEB Pank ees (28.05.2013 seisuga 913,59 eurot). Nimetatud kohustused tuleb PKS 2010

§ 38 ja § 37 lg 3 alusel täita ühisvaraks oleva korteriomandi avaliku enampakkumise käigus

enne raha jagamist poolte vahel.

Kohus märkis, et asjaolu, et kostja abielu jooksul tööl ei käinud, ei muuda hageja võetud

kohustusi poolte ühisteks kohustusteks. Kehtiva PKS § 17 sätestab, et kui üks abikaasa teeb

perekonnale suuremaid rahalisi kulutusi kui teine abikaasa, eeldatakse, et tal ei ole õigust nõuda

teiselt abikaasalt rohkem panustatud vahendite hüvitamist. Kohus oli seisukohal, et abikaasade

perekonna huvides tehtud panuste kokkuleppe eeldus (st kui üks abikaasa panustas rohkem kui

teine, toimus see poolte kokkuleppel) kehtis ka enne 01.07.2010.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. M.P. s esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 27. juuni 2014 otsuse

tühistamist osaliselt, ühisvara koosseisu kindlaksmääramise ning kaasomandi jagamise viisi ja

korra määramise osas, ning asja saatmist uueks läbivaatamiseks Tartu Maakohtusse.

Menetluskulud palub apellant panna vastustaja kanda.

Alternatiivne taotlus I: rahuldada M.P. vastuhagi ning määrata korteriomand Tartus XXX M.P.

omandisse ja mõista M.P. lt R.P. kasuks välja hüvitis kohtu määramisel.

Alternatiivne taotlus II: arvata M.P. ja R.P. ühisvara hulka sõiduauto Volvo V40

(registreerimismärk XXX; väärtus 3500 eurot) ning jagada kaasomand vastuhagis taotletud

viisil.

Alternatiivne taotlus III: täpsustada maakohtu resolutsiooni punkti 1.1 ning määrata

korteriomandi Tartus XXX avaliku enampakkumise läbiviija, tähtaeg ja tingimused

asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg 2 ning TsMS § 445 lg 1 alusel.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) on ühisvara koosseis määratud kindlaks puudulikult. Sõiduauto Volvo V40 (väärtusega

3500 eurot) ja vastustaja valduses olevad rahalised vahendid tuleb lugeda poolte ühisvaraks.

Maakohtu järeldused sõiduauto osas on vastuolus Riigikohtu praktikaga, s.o otsuse

nr 3-2-1-13-07 punktidega 18–20. Osundatud lahendi p 18 kohaselt võib kohus ühisvara jagades

PKS § 19 lg 2 p 4 alusel abikaasade osade võrdsusest kõrvale kalduda. Viidatud sätte järgi tuleb

abikaasale hüvitada teise abikaasa lahusvara väärtuse tõus juhul, kui see on toimunud ühe

abikaasa panuse või tema ühisvara osa arvel. Kui sõiduauto omandamiseks tehakse abielu ajal

ühisvara arvel liisingumakseid ja sõiduauto omandatakse pärast abielusuhete lõppemist,

mistõttu on see PKS § 15 lg 1 järgi selle abikaasa lahusvara, tuleb ühisvara jagamisel arvestada,

et sõiduauto omandanud abikaasa lahusvara, s.o TsÜS § 66 järgi varaliselt hinnatavate õiguse

ja kohustuse kogumi väärtus, on suurenenud ühisvara arvel. Lahendi punktis 19 on märgitud,

et abikaasa lahusvara, mille väärtus on abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt

suurenenud, võib kohus PKS § 14 lg 2 järgi tunnistada ka osaliselt või täielikult abikaasade

ühisvaraks. Kolleegium leiab, et viidatud sätte alusel saab abikaasade ühisvaraks tunnistada ka

vara, mille üks abikaasa omandas pärast abielusuhete lõppemist liisingulepingu alusel, kui

oluline osa liisingumaksetest tasuti ühisvara või teise abikaasa lahusvara arvel.

Kohus jättis põhjendamatult tuvastamata vastustaja valduses olevad rahalised vahendid.

Vastustaja pangakontode väljavõtetelt nähtub korduvalt ja pikema perioodi jooksul rahaliste

vahendite väljavõtmine. Apellant ei pidanud selle kohta tõendeid esitama, kuna selle asjaolu

tõendamine oligi võimalik vaid vastustaja tõendite alusel. Kuna vastustaja lahusvara suurenes

ühisvaraks olnud rahaliste vahendite arvelt, tuleb kohaldada analoogia korras Riigikohtu

seisukohta otsuse nr 3-2-1-13-07 punktis 19, mille kohaselt ühe abikaasa lahusvara

suurenemine poolte ühisvara arvelt tuleb teisele poolele kompenseerida;

2) eiras maakohus ühisvara jagamise viisi määramisel Riigikohtu praktikat. Apellant palus

vastuhagis jätta korteriomand endale ja kohustada apellanti maksma vastustajale hüvitist 30%

korteriomandi väärtusest, kaldudes kõrvale osade võrdsusest põhjusel, et vastustaja oli saanud

olulise hulga rahalisi vahendeid poolte ühisvara arvelt. Korteriomand on apellandi ja poolte

tütre elukohaks ning apellant soovib jätkuvalt korteris elada. Kohus ei teinud ettepanekut

esitada tagatis vastustaja võimalikule nõudele seoses korteriomandi kostja ainuomandisse

jätmisega. Apellant viitab Riigikohtu seisukohtadele lahendis nr 3-2-1-166-12 (p 15) ning

märgib, et pooled arutlesid kohtuistungil vabas vormis, mis summas apellant kõige kiiremini

vastustaja nõudeid vastuhagi rahuldamisel saab täita, kuid seejuures polnud apellandile teada

ei ühisvara kohtu poolt kindlaksmääratav väärtus, võimalik lahend ega seegi, et kohus soovib

apellandilt tagatist. Vastustaja ei ole esitanud tagatise nõuet. Kohus eiras selgitamiskohustust.

Puudus alus jätta arvestamata asjaolu, et ühisvaraks olev korter on apellandi ja poolte laste

elamispinnaks. Viimati nimetatu on maakohtu viidatud Riigikohtu praktika kohaselt määrava

tähendusega ning vaid kohtu põhjendamatu tagatise nõudmine (mida tegelikkuses pole tehtud)

ei ole aluseks Riigikohtu juhiste kohaldamata jätmiseks;

3) jättis kohus avaliku enampakkumise läbiviimise viisi reguleerimata. Kohus jättis

täpsustamata, kes korraldab ning kes valib enampakkumise läbiviimise aja, hinna ja koha,

läbiviija ja tähtaja. Seega on kohtuotsus vastuoluline ja ebaselge ning seda pole võimalik täita,

arvestades asjaolu, et pooled ei ole olnud nõus mõistlikult ühisvara jagama. Riigikohus on

möönnud (3-2-1-38-14, p 16), et täitemenetluse seadustikus ei ole otseselt reguleeritud sellise

kohtulahendi täitmise menetlust, kus kumbki abikaasa võib olla samal ajal nii sissenõudja kui

ka võlgnik ning kohtulahendit täites tuleb rahuldada võlausaldaja nõue. Siiski leiab Riigikohus,

et enampakkumist ühisvara jagamiseks saab viia läbi TMS § 2 lg 1 (kohtulahendi alusel) järgi.

Apellant sellega ei nõustu. Maakohus määras, et korteriomandi realiseerimisest saadud

vahendid tuleb jagada võrdselt. TMS kohaselt peavad täiteasjas eksisteerima võlgnik ja

sissenõudja, kuid lahendi kohaselt pole võimalik seda otsustada. Riigikohtu juhiseid järgides

jäävad enampakkumise kulud vaid ühe kaasomaniku kanda ning seetõttu ei jagune

enampakkumise tulem võrdselt, vaid üks kaasomanik saab kohtulahendit eirates kulude võrra

väiksema tulemi. Riigikohus on sedastanud, et iseenesest saab kohus TsMS § 445 lg 1 järgi

määrata poole taotlusel kindlaks otsuse täitmise viisi ja korra, sh abikaasade ühisvara müügiks

korraldatava avaliku enampakkumise korraldaja ja tingimused, sest AÕS § 77 lg-s 2 on küll

sätestatud võimalus müüa asi avalikul enampakkumisel, kuid ei ole avaliku enampakkumise

korraldamise tingimusi täpsemini sätestatud. Kui sellist korda ei ole kohtulahendis kindlaks

määratud, saavad abikaasad nõuda ühisvara jagamise kohta tehtud kohtulahendi täitmist,

sh avaliku enampakkumise korraldamist täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

5. R.P. s vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse

muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) on kohus ammendavalt motiveerinud, miks ei saa sõiduautot Volvo V40 lugeda poolte

ühisvaraks. Kohus tuvastas, et praegusel juhul saab ühisvarasse lugeda esemed, mis omandati

2010. a veebruari lõpuni. Kuna vastustaja omandas sõiduki 03.05.2012, ei kuulu sõiduauto

poolte ühisvara koosseisu;

2) on vastustaja tõendanud, et lahutamise hetkel oli tema kontojääk 0 ja vastustaja elas krediidi

arvel, seega ei ole mingeid rahalisi vahendeid, mida ühisvarana jagada;

3) on ühisvaraks oleva korteri müük avalikul enampakkumisel ainuvõimalik lahendus ühisvara

jagamiseks, kuivõrd apellant ei ole nõustunud kohtuväliselt pakutud kompromissidega.

14.02.2013 edastati viimane kirjalik pakkumine, milles pakuti kinnisasja müüki

kokkuleppeliselt maakleri vahendusel, kuid apellant loobus pakkumisest. 15.09.2014 pakkus

vastustaja taas kompromissi müügitingimuste kokkuleppimiseks, kuid apellant ei vastanud

pakkumisele. XXX korter on suur (116,70 m2) ja kõrge turuväärtusega korter (ekspertiisiga

tuvastatud 108 000 eurot), kus hetkel elavad apellant ja poolte täiskasvanud tütar X.X. s. Poolte

poeg V.P. ei ela juba aastaid Eestis. Apellandil puuduvad võimalused hüvitada vastustajale

tema omandi kaotus koheselt ja kohaselt, sest apellant on krediidivõimetu. Apellant ei ole

poolte abielu ajal tööl käinud ning tema sissetulekuks on pension 195,96 eurot. Mitte ükski

krediidiasutus ei annaks apellandile rohkem laenu kui 27 000 eurot. Apellandi viited

võimalikule tagatisele jäävad selgusetuks, kuivõrd apellandil puuduvad vahendid nõude

täitmise tagamiseks;

4) on apellandi viited enampakkumise viisi reguleerimata jätmise osas asjasse puutumatud,

kuivõrd kohtutäituri tegevus on ammendavalt reguleeritud täitemenetluse seadustikus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Käesolevas asjas esitas apellatsioonkaebuse M. P (kostja/vastuhagis hageja), kes vaidlustas

maakohtu otsuse ühisvara koosseisu kindlaksmääramise ning ühisvaraks oleva korteriomandi

kui ühisvara jagamise viisi ja korra osas. Ringkonnakohus kontrollibki maakohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust nimetatud osas.

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on osaliselt põhjendatud. Maakohtu

vaidlustatud otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus leidis, et puudub alus tunnistada

sõiduautot Volvo V40 reg nr XXX poolte ühisvaraks.

Apellant palus ta tunnistada sõiduauto Volvo V40 poolte ühisvaraks, kuna sõiduauto osteti ning

oluline osa sõiduauto omandamiseks tasutud maksetest tehti enne abielusuhete lõppemist.

Pooled ei ole vaidlustanud maakohtu poolt tuvastatud asjaolu, et poolte abielusuhted ja seega

ka poolte varasuhe ühisvara tekkimise mõttes lõppesid hiljemalt 2010. a veebruari lõpus.

Asja materjalidest nähtuvalt sõlmis hageja 29.05.2007 sõiduki Volvo V40 omandamiseks

järelmaksuga müügilepingu (I kd, t.l 32), mille p 2.1 kohaselt antakse sõiduki valdus ostjale üle

pärast esimesel arvel oleva summa tasumist ning omandiõigus läheb ostjale üle pärast sõiduki

hinna tasumist. Esimese arve summas 42 500 krooni tasus hageja 30.05.2007 (I kd, t.l 35).

Hageja tasus viimase väljaostumakse 03.05.2012 (I kd, t.l 91) ning omandas seega sõiduauto

Volvo V40 kehtiva perekonnaseaduse ajal.

Maakohus on õigesti märkinud, et poolte ühisvara hulka kuulub vaid see vara, mis omandati

kuni 2010. a veebruari lõpuni. Samas on maakohus jätnud tähelepanuta, et ühisvarana on

käsitletavad ka varalised õigused. Järelmaksuga müügilepingu kohaselt pidi omand sõidukile

tekkima pärast sõiduki hinna tasumist ning seetõttu on antud juhul tegemist

omandireservatsioonist tuleneva ooteõiguse situatsiooniga VÕS § 233 tähenduses (s.o varalise

õigusega). Sellest tulenevalt on abielusuhete ajal tasutud maksete näol tegemist ühisvaraga,

mida tuleb ühisvara jagamisel arvestada. Apellandi seisukoht, et ühisvaraks tuleb tunnistada

kogu sõiduauto Volvo V40 väärtus, ei ole õige.

Asja materjalidest nähtuvalt tasuti abielusuhete ajal sõiduki omandamiseks makseid nii enne

kui pärast abielusuhete lõppemist.

Hageja seisukoha järgi tuleb arvestada sellega, et esimese sissemakse sõiduki omandamiseks

tegi ta emalt kinke teel saadud 41 000 krooni eest. Ringkonnakohus nõustub apellandiga (I kd,

t.l 108), et üksnes Ergo Insurance SE poolt hageja arvele tema ema L. P hüvitatud kahju 41 000

krooni ülekandmine (I kd, t.l 94) ei tõenda, et tegemist oleks kinke teel saadud rahaga. Seetõttu

jätab ringkonnakohus tähelepanuta hageja väite, et esimese sissemakse sõiduki omandamiseks

summas 41 000 krooni tasus ta emalt kinke teel saadud rahast.

Pangatehingute väljavõtetest (I kd, t.l 35, 86-91) nähtuvalt tasuti kuni abielusuhete lõppemiseni

sõiduki omandamiseks makseid ühisvara arvelt summas 117 703,88, s.o 7522,65 eurot. Pärast

abielusuhete lõppemist on tasutud sõiduki omandamiseks makseid summas 76 511,75 krooni,

s.o 4889,99 eurot. Kokku on tasutud makseid 194 215,63 krooni, s.o 12 412,64 euro, ulatuses.

Kokku tasutud maksetest moodustavad ühisvara arvelt tehtud maksed 60,60% (7522,65 eurot

12 412,64-st eurost) ja lahusvara arvelt tehtud maksed 39,40 (4889,99 eurot 12 412,64 eurost).

Pooled ei ole vaidlustanud asjaolu, et sõiduauto Volvo V40 väärtus oli selle omandamise ajal

3500 eurot. 60,60% 3500-st moodustab 2121 eurot, milline on ühisvarana hinnatava varalise

õiguse väärtus. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et puuduvad alused poolte ühisvara

võrdsusest kõrvalekaldumiseks ning seega moodustab apellandi osa sõiduauto Volvo V40

väärtusest 50%, s.o 1060,50 eurot (2121:2).

Eelnevast tulenevalt tuleb muuta maakohtu otsuse resolutsiooni p 1.1 ning määrata, et

korteriomandi müügist ülejääv raha tuleb pärast kohustuste täitmist jagada selliselt, et

M. P jagatav rahasumma on 1060,50 euro võrra suurem kui R. P jagatav rahasumma.

8. Ringkonnakohus leiab, et muus osas on Tartu Maakohtu 27. juuni 2014 otsus seaduslik ja

põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ning TsMS § 654

lg 6 alusel ei pea vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.

9. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski

nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele

esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult

rahuldanud hagi osaliselt ja jätnud vastuhagi muus osas rahuldamata.

9.1. Maakohus jättis õigesti rahuldamata apellandi nõude tunnistada ühisvaraks hageja

pangakontol olevad rahalised vahendid.

Vastuhagi põhjendustest (I kd, t.l 133) nähtuvalt on apellant pidanud ühisvaraks hageja

pangakontole laekunud nn missiooni tasusid (2007, 2008 ja 2009 missioonidelt).

Hageja pangakontode väljavõttetest nähtuvalt (II kd, t.l 39 ja t.l 42) puudusid hageja

pangakontodel seisuga 28.02.2010 (s.o varasuhte lõppemise aeg) rahalised vahendid, mida

jagada. Tähendust ei ole asjaolul, et aastatel 2007-2009 laekusid hageja arvele missioonitasud.

Oluline on abikaasade varaline seis nende varasuhte lõppemise ajal ning arusaamatu on

apellandi väide, et raha puudumine pangakontol ei tähenda seda, et rahalisi vahendeid ei saa

ühisvaraks tunnistada. Apellandi seisukoht, et analoogia korras tuleb kohaldada Riigikohtu

21.03.2007 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-13-07 p-s 19 väljendatud seisukohta, ei ole õige.

9.2. Põhjendatud ja õiglane on maakohtu otsustus jagada poolte ühisvaraks olev korteriomand

viisil, et see müüakse avalikul enampakkumisel. Samuti on maakohus veenvalt põhjendanud,

miks ei ole antud vaidluse asjaolusid arvestades õiglane jagada korteriomandit apellandi

taotletud viisil, s.o anda korteriomand apellandile ning panna apellandile kohustus maksta

hagejale välja tema osa rahas. Kui asi jäetakse AÕS § 77 lg 2 alusel ühele kaasomanikule, tuleb

sellele kaasomanikule, kelle kaasomand asjale lõppes, maksta välja tema osa rahas. Riigikohus

on selgitanud mitmes lahendis (näiteks 09.02.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-168-05), et

kaasomanikule, kes jääb kaasomandi osast ilma, tuleb AÕS § 77 lg 2 alusel tagada kohene ja

õiglane hüvitis, kuna see riivab intensiivselt PS § 32 lg-s 1 sätestatud omandi puutumatuse

põhimõtet.

Hageja on hagiavalduses tuginenud sellele, et muud korteriomandi jagamise viisid peale

korteriomandi müümise avalikul enampakkumisel on välistatud, sest pooled ei ole

krediidivõimelised ega saa hüvitada teisele poolele kaasomandi osa kaotust. Apellant ei ole

enda krediidivõimelisust tõendanud ning korteriomandi jagamisel apellandi taotletud viisil ei

oleks tagatud hagejale kohene ja õiglane hüvitis kaasomandi osa kaotuse eest. Seega oleks

kaasomandi jagamine apellandi taotletud viisil vastuolus AÕS § 77 lg-s 2 ja PS § 32 lg-s 1

sätestatuga. Seetõttu puudub alus ka selles osas apellatsioonkaebuse rahuldamiseks.

Asjaolu, et vaidlusalune korteriomand on apellandi ja tema täisealise tütre elukohaks, saaks

arvestada juhul, kui mõlemad abikaasad sooviksid korteriomandit endale ning korteriomandi

müügile avalikul enampakkumisel kui jagamise viisile ei oleks pooled tuginenud.

Vaidlusaluse korteriomandi näol on tegemist 5-toalise korteriga netopindalaga 116,7 m2 ning

eksperdiarvamuse kohaselt on korteriomandi väärtuseks 108 000 eurot. Asja materjalidest

nähtuvalt on apellant 80% ulatuses üldhaigestumise tõttu töövõimetu ja teema tervislik seisund

ei võimalda tal tööd teha (I kd, t.l 46). Samuti ei ole apellant tõendanud, et tal oleks muid

sissetulekuid peale töövõimetuspensioni. Apellandi taotlusest (I kd, t.l 165) nähtuvalt ei olnud

ta võimeline tasuma tähtaegselt ka riigilõivu summas 250 eurot. Apellandi väide, et pangad

annaksid talle laenu 35 000-40 000 eurot, on tõendamata. Isegi juhul, kui apellant saaks laenu,

on ta nõustunud hüvitama hagejale ainult 35 000-40 000 eurot (II kd, t.l 8). Eeltoodu tõendab

hageja seisukohta, et apellant ei ole krediidivõimeline ega suuda talle maksta kaasomandi osa

kaotuse eest 54 000 eurot. Ka apellatsioonkaebuses ei ole apellant märkinud, millistest

vahenditest on tal võimalik maksta hagejale 54 000 eurot.

Maakohtu otsuse põhjendustest ei tulene, et kohus oleks jätnud korteriomandi apellandi

taotletud viisil jagamata seetõttu, et apellant pole andnud tagatist seoses kohustusega hüvitada

hagejale 54 000 eurot. Apellandi vastupidine seisukoht on seetõttu põhjendamatu. Alates

hagiavalduse kättesaamisest oli apellandil teada hageja seisukoht korteriomandi jagamise viisi

osas ning tal oli kohustus oma krediidivõimelisust tõendada. Seetõttu on alusetu apellandi

väide, et maakohus rikkus selgitamiskohustust.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et puuduvad alused korteriomandi jagamisel

kalduda kõrvale poolte osade võrdsusest. Apellandi märgitud asjaolu, et vaidlusalune

korteriomand on tema ja täisealise tütre elukohaks, oli maakohtule teada ning maakohus on

kohtuotsuse p-s 18.2 vastavad põhjendused esitanud.

9.3. Riigikohus on 21.05.2014 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14 asunud seisukohale, et kui

avaliku enampakkumise tingimusi ei ole kohtulahendis kindlaks määratud, saavad abikaasad

nõuda ühisvara jagamise kohta tehtud kohtulahendi täitmist, sh avaliku enampakkumise

korraldamist, täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras.

Sellest järelduvalt on ekslik apellandi väide, et kohtuotsust ei ole võimalik täita ning täitmise

kord tuleks kindlaks määrata TsMS § 445 lg 1 kohaselt.

10. Seoses

apellatsioonkaebuse

osalise

rahuldamisega

jäävad

menetluskulud

apellatsiooniastmes TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks

/allkirjastatud digitaalselt/

Viivi Tomson

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja