3-13-70023/39 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Viive Ligi Otsuse tegemise aeg ja koht

15. jaanuar 2015, Tallinn Haldusasja number 3-13-70023 Haldusasi VP kaebus Politseija Piirivalveameti 9. novembri 2013. a lahkumisettekirjutuse nr 1026643325 tühistamiseks ning kohustamiseks teha seadustamisettekirjutus Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 21. veebruari 2014. a otsus Menetlusosalised Kaebaja – VP Vastustaja – Politseija Piirivalveamet Menetluse alus ringkonnakohtus VP apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta VP apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 21. veebruari 2014. a otsus haldusasjas nr 3-13-70023 muutmata. 2. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 16. veebruaril 2015 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

3-13-70023 2(9) menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. VP (sündinud XX.XX.XXXX Ukrainas) saabus Eestisse 1993. aastal viisa alusel, kuid sellega lubatud viibimisaja lõppedes ta Eestist ei lahkunud. Hiljem pole isikul olnud ühtegi seaduslikku alust Eestis viibimiseks.

2. Politseija Piirivalveamet (PPA) kohustas 09.11.2013 ettekirjutusega nr 1026643325 VP väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p 8, § 72 lg 2 ja § 11 lg 1 alusel Eestist lahkuma koheselt, kuid mitte hiljem kui 09.11.2013, ning kohaldas tema suhtes VSS § 74 lg 1 alusel sissesõidukeeldu 3 aastaks lahkumiskohustuse täitmise päevast alates. VP on Ukraina kodanik, kes viibib VSS § 2 lg-t 1 rikkudes Eestis seadusliku aluseta ja tema suhtes ei ole tuvastatud VSS § 9 lg-s 1 loetletud asjaolusid.

3. Tallinna Halduskohtu 11.11.2013, 08.01.2014 ja 06.03.2014 määrustega haldusasjas nr 3-13-70020 antud lubade alusel paigutati VP kinnipidamiskeskusesse kuni tema väljasaatmiseni. Tallinna Ringkonnakohtu 02.05.2014 määrusest nr 3-13-70020 nähtuvalt on VP 31.03.2014 kodakondsusjärgsesse riiki välja saadetud.

4. VP esitas 11.11.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 09.11.2013 lahkumisettekirjutuse nr 1026643325 tühistamiseks ning PPA kohustamiseks teha VP-ile seadustamisettekirjutus. Kaebajale tehtud lahkumisettekirjutus on ebaproportsionaalne ning PPA ei ole arvestanud tema Eestis viibimise tegelike asjaoludega. PPA ei ole teostanud nõuetekohaselt kaalutlusõigust, tehes kaebajale koheselt sundtäidetava lahkumisettekirjutuse, andmata tähtaega lahkumiskohustuse vabatahtlikuks täitmiseks. Kaebaja osas puudub igasugune põgenemise või lahkumisettekirjutuse täitmisest kõrvalehoidumise kahtlus, sest tal on Tallinnas püsiv elukoht ja tal pole kusagile põgeneda. Kaebajal ei ole Ukraina kodakondsust, vaid ta on üksnes Ukrainas sündinud. Ettekirjutus ei kajasta asjaolu, et kaebajal oli 1993. aastal Eestisse saabumiseks seaduslik alus (viisa). PPA saaks kaebajale teha seadustamisettekirjutuse VSS § 9 lg 1 alusel, sest tema NSVL-i passist nähtuvalt elas VP Eestis juba 1987. aastal. Kaebaja Eestis viibimine ei kahjusta Eesti riigi huve ning kaebaja ei kujuta endast ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. Kaebaja suhtes kohaldatud kolmeaastane sissesõidukeeld on ebaproportsionaalne ning selle kehtestamisel ei ole PPA arvestanud asjaoluga, et Eestis elavad kaebaja elukaaslane ja poeg, kes on Eesti kodanikud. Kaebaja Eestist lahkumist takistab tema 11 aastat kestnud perekonnaelu oma elukaaslasega, kellega tal on tihe majanduslik ja emotsionaalne side. Kaebajat ei ole põhjust liigitada ebasoovitava välismaalase kategooriasse, kelle Eestisse sisenemist peaks sissesõidukeeld takistama.

5. Politseija Piirivalveamet vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. VP-ile seadustamisettekirjutuse tegemine ei ole võimalik, sest kaebaja ei vasta VSS § 9 lg-s 1 sätestatud tingimustele. Vaidlustatud lahkumisettekirjutus on proportsionaalne, arvestades seda, et kaebaja on Eestis ebaseaduslikult viibinud ja töötanud pikka aega ega ole selle aja jooksul teinud midagi enda viibimise seadustamiseks, vaid on ennast varjanud. Need asjaolud õigustavad kaebaja suhtes VSS § 72 lg 2 p 8 alusel koheselt sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemist, andmata tähtaega selle vabatahtlikuks täitmiseks. Kaebaja on ka pärast ettekirjutuse tegemist keeldunud koostööst Eesti ametivõimudega enda lahkumise korraldamiseks (nt Ukraina reisidokumendi taotlusankeedi täitmisest). VSS § 71 lg

3-13-70023 3(9)

2 p-st 8 tulenevalt ei ole kaebaja väited lahkumisettekirjutuse puudulikust põhjendamisest asjakohased.

Kaebajal puuduvad sellised perekondlikud või majanduslikud sidemed, mis välistaksid lahkumiskohustuse täitmise. Eestis seadusliku aluseta viibiva välismaalase arvestuskaardile on kaebaja lähedastena märkinud üksnes oma Ukrainas elava ema ja venna ning kinnitanud, et ta ei ole abielus ega vabaabielus. Kaebaja on seletanud, et tema poeg on AD (ik XXXXXXXXXX), ent nimetatud isiku isana kajastub dokumentides hoopis VD. AD on praeguseks ka 23-aastane ega vaja püsivat hooldust. Seetõttu isegi juhul, kui AD on kaebaja poeg, ei välista see VP-ile lahkumisettekirjutuse tegemist või selle sundtäitmist. Kaebaja väited oluliste perekondlike ja majanduslike sidemete kohta on paljasõnalised ja tõendamata.

VP suhtes kohaldatud 3-aastane sissesõidukeeld on proportsionaalne, sest kaebaja on pikaajaliselt, teadlikult ja tahtlikult rikkunud Eesti õiguskorda ning samas puuduvad tal Eestis sellised majanduslikud ja perekondlikud sidemed või ülalpidamiskohustused, mis takistaksid sissesõidukeelu kohaldamist või mis oleksid aluseks õigusaktides sätestatud sissesõidukeelu tähtaja lühendamiseks. Kui isikule sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud on muutunud või ära langenud või esinevad humaansed kaalutlused, võib isik VSS § 32 lg 1 kohaselt alati taotleda tema suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist või selle lühendamist. VSS § 74 lg-st 3 tulenevalt ei ole sissesõidukeelu kohaldamist vaja faktiliselt põhjendada.

6. Tallinna Halduskohus jättis 21.02.2014 otsusega VP kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. PPA 09.11.2013 ettekirjutus on õiguspärane ning kaebaja väited põhjendamatud või kohtu poolt tähelepanu juhtimisele vaatamata jätkuvalt tõendamata. Kuivõrd kaebaja saabus Eestisse 1993. aastal viisa alusel, siis on välistatud võimalus, et ta on asunud Eestisse elama enne 01.07.1990 ega ole siit lahkunud elama mõnda teise riiki. Viisa alusel Eestisse saabumine tähendab, et viisa taotlemise ajal elas isik välisriigis. Seega ei ole kaebajale VSS § lg alusel seadustamisettekirjutuse tegemine võimalik. Lahkumisettekirjutuse seisukohast ei oma tähtsust, kas kaebaja on Ukraina kodanik või mitte, vaid oluline on kaebajal Eestis viibimiseks seadusliku aluse puudumine. Seejuures ei oma mingit tähtsust, et VP saabus Eestisse viisa alusel, sest selle kehtivusaeg on ammu lõppenud ja kaebaja on Eestis ligi 20 aastat viibinud ebaseaduslikult.

Lahkumisettekirjutuse kohene sundtäitmine on proportsionaalne. VSS § 7 lg-st 2 ning § 72 lgtest 1, 4 ja 5 tulenevalt määratakse lahkumisettekirjutuses üldjuhul välismaalasele 7–30 päeva pikkune tähtaeg lahkumiskohustuse vabatahtlikuks täitmiseks, kuid VVS § 72 lg 2 p 8 kohaselt võib lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaega mitte anda, kui esineb kahtlus, et välismaalane võib põgeneda või muul viisil hoida kõrvale lahkumisettekirjutuse täitmisest. Selline kahtlus oli kaebaja puhul põhjendatud, sest ta on viibinud Eestis ebaseaduslikult väga pikka aega ega ole selle aja jooksul teinud midagi, et enda Eestis viibimist seadustada. See asjaolu iseenesest õigustab VSS § 72 lg 2 p 8 kohaldamist. PPA ei pea seejuures tõendama kaebaja kavatsust põgeneda või väljasaatmisest kõrvale hoida ega sedagi, kuhu oleks kaebajal reaalselt võimalik põgeneda. Ka kaebaja kinnipidamiskeskusesse paigutamist ja selle tähtaja pikendamist puudutavates lahendites haldusasjas nr 3-13-70020 on kohtud leidnud, et kaebaja võiks vabaduses viibides hakata väljasaatmisest kõrvale hoidma. Ettekirjutuses täiendavalt tehtud ebatäpne viide VSS § 72 lg-le 2 ei muuda haldusakti õigusvastaseks, vaid tegemist on haldusakti sisu mittemõjutava eksimusega haldusakti vormistamisel, kuivõrd ettekirjutuses on korrektselt tuginetud ka VSS § 72 lg 2 p-le 8.

3-13-70023 4(9) Kaebaja väited perekonnaelu ja sellega seonduva mõjuva „isikliku põhjuse“ esinemisega Eestis ebaseaduslikuks viibimiseks on tõendamata. Arvestuskaardil on kaebaja oma allkirjaga kinnitanud, et on vallaline ega ole abielus või vabaabielus, ning märkinud lähisugulasteks üksnes Ukrainas elavad ema ja venna. Kaebaja väited Eestis elukaaslase ja lapse olemasolust ei ole leidnud mistahes kinnitust ning kaebaja pole neid kaebuses isegi nimeliselt välja toonud. Vastustaja kinnitusel ei ole kaebaja poolt PPA-le nimetatud isik dokumentide kohaselt kaebaja laps ja tegemist on täisealise isikuga, mistõttu ei saa lahkumiskohustuse täitmist takistada ka lapse eest hoolitsemise vajadus.

Kaebaja suhtes VSS § 74 lg 1 alusel 3-aastase sissesõidukeelu kohaldamine on põhjendatud ja proportsionaalne. Nimetatud normist tulenevalt käsitatakse Eestis ebaseaduslikult viibivat välismaalast, kellele on tehtud lahkumisettekirjutus, iseenesest ebasoovitava välismaalasena VSS § 6 tähenduses. Asjaolu, et välismaalane viibib Eestis ebaseaduslikult, näitab üles lugupidamatust Eesti õiguskorra vastu ning sellisele isikule 3-aastase sissesõidukeelu kohaldamiseks ei pea isik kujutama endast veel mingisugust tõsisemat ohtu. Ei esine ühtki asjaolu, mis õigustaks kaebaja suhtes VSS § 74 lg 2 alusel lühema sissesõidukeelu kehtestamist või sissesõidukeelu kehtestamata jätmist. Kuivõrd VP on Eestis ebaseaduslikult viibinud väga pikka aega ega ole püüdnudki kehtivat viibimisalust saada, peaksid tema suhtes VSS § 74 lg-s

2 sätestatud erandi kohaldamiseks esinema väga kaalukad põhjused, mida praegusel juhul ei esine (kaebaja väited perekonnaelu kohta on vastuolulised ja tõendamata). VSS § 74 lg 3 kohaselt piisab sissesõidukeelu kohaldamise põhjendusena viitest õiguslikule alusele, mis on vaidlusaluses ettekirjutuses esile toodud. Sissesõidukeelu kohaldamise faktilist põhjendust lahkumisettekirjutuses esitama ei pea, vaid see tuleks VSS § 74 lg 4 kohaselt esitada hoopis kolmest aastast lühema sissesõidukeelu kohaldamise või sissesõidukeelu kohaldamata jätmise korral.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. VP palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Halduskohus on põhjendamatult pannud tõendite esitamise kohustuse üksnes kaebajale, kellel puudub kiire ja tõhus juurdepääs asjas vajalikus osutunud tõenditele (nt tõendid kaebaja 1993. aasta viisadokumentide kohta). Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on Eestis elanud pikka aega, kuid kohus on selle asjaolu tuvastanud ebatäpselt, lähtudes eeldusest, et kaebaja elab Eestis alates 1993. aastast. Apellant on samas korduvalt selgitanud, et elab Eestis alates 1986. aastast, mil alustas õpingud Tallinna Merekoolis. VP esitatud NSVL kodaniku passist nähtuvalt on kaebaja Ukraina elukohast välja kirjutatud 16.10.1986 ja olnud 26.11.1986–20.09.1987 sisse kirjutatud Tallinnas XXXXX XX X, kus asus Tallinna Merekooli ühiselamu. Ühiselamust on apellant välja kirjutatud 16.12.1988 ning aastatel 1989–2002 elas apellant vabaabielu SD-ga ja sellest kooselust sündis XX.XX.XXXX poeg A. Kuna apellandil puudusid nõuetekohased dokumendid, siis ei olnud võimalik registreerida abielu ega kanda teda lapse isana sünniakti. Ema haiguse tõttu sõitis VP 1992. aastal Ukrainasse, kust naasis 1993. aastal oma pere juurde Eestisse (sh mitte turistina, vaid perekonna kutsel). Halduskohus ei teinud vastustajale põhjendamatult ettepanekut osutada kaebajale kaasabi eeltoodud asjaolude kohta tõendite hankimisel. Alates 2002. aastast kuni käesoleva ajani elab apellant vabaabielu TK-ga, mille kohta on esitatud usaldusväärsed tõendid haldusasjas nr 3-13-70020. Apellant on lisaks kogunud 10 sõbra ja tuttava allkirjad, kes kinnitavad, et VP ja TK elavad alates 04.12.2002 vabaabielu ning neil on ühine majapidamine. Jääb arusaamatuks, miks PPA ei ole eeltoodud asjaolusid seni kontrollinud, ehkki seda nõuab välismaalaste seaduse (VMS) § 14 lg

1. Viidatud andmed võimaldavad üheselt järeldada, et kaebaja on asunud Eestisse elama enne 01.07.1990 ega ole siit seniajani lahkunud. Põhjendatud ei ole lähtumine apellandi

3-13-70023 5(9) kinnipidamisel vormistatud arvestuskaardile kantud andmetest, mille kaebaja esitas ootamatus olukorras ilma igasuguse ettevalmistuse ja õigusnõustamiseta ning sooviga lähedasi mitte asjasse segada.

Ainetu on halduskohtu seisukoht, et apellant võib põgeneda või hakata väljasaatmisest kõrvale hoiduma. Pelgalt VP pikaajaline tegevusetus Eestis viibides ei anna veel alust varjamise või põgenemise kahtluseks. Apellant elas oma perekonnaelu ja suhtus dokumentide puudumisse passiivselt. Kuivõrd NSVL passist nähtuvalt anti apellandile väljasõiduviisa Eestist lahkumiseks hiljemalt 25.05.1994 ja isik riigist ei lahkunud, pidi tema ebaseaduslik Eestis viibimine olema ametivõimudele teada juba 1994. aastal, kuid selle vastu ei näidatud huvi üles kuni apellandi juhusliku kinnipidamiseni 09.11.2013. Halduskohus ei ole pööranud piisavat tähelepanu apellandil Eestis alalise elukoha ja elukaaslase poolt kindlustatud ülalpidamise olemasolule. Asjaoludest tulenevalt ei ole põhjust asuda seisukohalt, et apellant hakkaks väljasaatmisest kõrvale hoiduma ning tema suhtes oleks vajalik koheselt sundtäidetava ettekirjutuse tegemine. Apellant on kinnipidamisest teinud ka tõsised järeldused ning kahetsenud viisarežiimi rikkumist ja esitanud PPA-le sooviavalduse elamisloa taotluse esitamiseks. VMS § 15 lg-test 1 ja 2 tulenevalt on lisaks oluline, et puudub kahtlus selles, et kui apellant oma dokumendid korda saab, seadustab ta oma kooselu TK-ga ja täisealiseks saanud lapse isaduse. Seega saab apellandi side Eestiga olema õiguslikult väga tugev, mistõttu ei olnud tema suhtes kolmeks aastaks sissesõidukeelu kohaldamine põhjendatud. Kokkuvõtlikult ei võetud VP suhtes lahkumisettekirjutuse tegemisel ja sissesõidukeelu kohaldamisel arvesse kõiki kaebaja isikut ja perekonnaelu puudutavaid asjaolusid. VMS §-dest

14 ja 15 tulenevalt ei olnud halduskohtul alust panna kogu tõendamiskoormust kaebaja kanda (kellel puudus ka advokaadist esindaja) ning jätta asjas tähtsust omavaid asjaolusid välja selgitamata. Menetlusnormide olulise rikkumise tõttu, mida ei ole apellatsiooniastmes võimalik kõrvaldada, tuleb asi saata halduskohtule uueks läbivaatamiseks.

8. Politseija Piirivalveamet ei ole apellatsioonkaebusele vastanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. HKMS § 201 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi korrata.

10. Seoses apellandi etteheidetega halduskohtu poolt menetlusnormide rikkumisele märgib ringkonnakohus, et menetlusökonoomia põhimõttest (HKMS § 2 lg 2) lähtudes peab ringkonnakohus püüdma esmajoones asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kui tegemist ei ole just HKMS § 199 lg-s 1 sätestatud menetlusnormide rikkumisega, siis ülejäänud juhtudel annab HKMS § 199 lg 2 ringkonnakohtule võimaluse esimese astme kohtu lahend tühistada ja saata asi uueks arutamiseks halduskohtule eelkõige vaid olukorras, kus asjas toimunud kohtumenetluse normide olulisi rikkumisi ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Asja saatmist uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule ei tingi seejuures iseenesest ka ringkonnakohtu poolt HKMS § 198 lg 2 alusel uute tõendite vastuvõtmine või kogumine või halduskohtu poolt hindamata jäetud tõendite hindamine apellatsioonimenetluses. See on kooskõlas ka põhiseaduse § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigusega, kuna HKMS § 229 lg 3 kohaselt ei ole Riigikohus seotud ringkonnakohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega, kui asjaolu tuvastamine on

3-13-70023 6(9) vaidlustatud kassatsioonkaebusega ning asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. Analoogseid seisukohti on korduvalt väljendatud ka seoses tsiviilkohtumenetlusega (nt Riigikohtu 10.04.2013 otsus nr 3-2-1-21-13, p 19; 18.04.2012 otsus nr 3-2-1-41-12, p 14). Kohtuotsuse põhjendamise ja olemasolevate tõendite hindamise kohustuse väidetavad rikkumised on seetõttu apellatsioonimenetluses kõrvaldatavad. Halduskohtu võimalikud menetlusvead ei saa lisaks ühelgi juhul olla vaidlustatud ettekirjutuse tühistamise iseseisvaks aluseks (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 19.06.2014 otsus nr 3-12-336, p 8; 24.10.2013 otsus nr 3-11-2445, p 8). Eelnevast tulenevalt hindab ringkonnakohus järgnevalt esmajoones apellandi sisulisi seisukohti vaidlustatud ettekirjutuse õiguspärasuse osas.

11. Põhjendatud ei ole apellandi etteheide, et halduskohus on pannud tõendite esitamise kohustuse üksnes kaebajale, kelle võimalused asjakohaste dokumentide saamiseks on piiratud. Halduskohus ei ole nõudnud kaebajalt tõendite esitamist nende asjaolude kohta, mille tõendamine on apellandi hinnangul temal raskendatud. Olenemata sellest, et VP on õpingutega seoses Eestis viibinud juba aastaid varem, puudub vaidlus selles, et 1993. aastal saabus apellant Eestisse viisa alusel ega lahkunud riigist pärast viisa kehtivusaja lõppemist. VSS § 9 lg 1 p 3 võimaldab teha seadustamisettekirjutuse üksnes sellisele välismaalasele, kes on asunud Eestisse elama enne 01.07.1990 ega ole pärast nimetatud kuupäeva siit lahkunud elama mõnda teise riiki. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et juba ainuüksi asjaolu, et VP saabus 1993. aastal Eestisse viisa alusel, kinnitab üheselt, et teda ei saanud hiljemalt sellel ajal enam lugeda Eestis elavaks välismaalaseks, sest muidu poleks tal olnud vajalik taotleda viisat Eestisse sisenemiseks. Seega isegi juhul, kui VP oli asunud Eestisse elama enne 01.07.1990, oli ta pärast seda asunud elama mõnda teise riiki (s.o Ukrainasse), mistõttu on täitmata sätte kohaldamiseks nõutav teine tingimus. Tähtsust ei oma, millisel eesmärgil oli apellant Eestist lahkunud (nt ajutiselt ema hooldamiseks) ja millisel alusel VP-le 1993. aastal viisa väljastati, sest see ei mõjuta hinnangut, et apellanti ei saanud viisa andmise ajal enam pidada Eestis elavaks välismaalaseks. Samuti puudub neil asjaoludel vajadus koguda asja lahendamiseks tõendeid VP Eestis viibimise kohta enne 1993. aastat.

12. VSS § 7 lg 2 ning § 72 lg-te 1 ja 4 kohaselt määratakse lahkumisettekirjutuses üldjuhul kindlaks 7–30 päeva pikkune tähtaeg lahkumiskohustuse vabatahtlikuks täitmiseks. VSS § 72 lg 2 p 8 näeb ette, et lahkumisettekirjutuses ei määrata lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaega ja lahkumiskohustus sundtäidetakse kohe muu hulgas juhul, kui on kahtlus, et välismaalane võib põgeneda või muul viisil hoida kõrvale lahkumisettekirjutuse täitmisest. VP suhtes tehtud 09.11.2013 lahkumisettekirjutuse VSS § 72 lg 2 p 8 alusel koheselt sundtäidetavaks tunnistamise proportsionaalsust on ringkonnakohus varasemalt sisuliselt hinnanud nii 31.03.2014 määruses seoses käesolevas asjas esitatud esialgse õiguskaitse taotlusega kui ka 09.01.2014 ja 02.05.2014 määrustes haldusasjas nr 3-13-70020 seoses VP kinnipidamiskeskusesse paigutamise ja selle tähtaja pikendamise õiguspärasuse kontrollimisega, asudes seisukohale, et kuna isik on ennast alates 1994. aastast Eesti ametivõimude eest varjanud ega ole astunud mingeid samme enda pikaajalise ebaseadusliku Eestis viibimise seadustamiseks, siis on tema suhtes rangete meetmete kohaldamine põhjendatud. Ringkonnakohus jääb selle seisukoha juurde ning leiab, et PPA-l oli apellandi varasemat käitumist silmas pidades küllaldaselt alust arvata, et lahkumiskohustuse vabatahtlikuks täitmiseks tähtaja andmise korral võiks isik hakata ettekirjutuse täitmisest kõrvale hoidma. Kuivõrd kehtiva isikut tõendava dokumendita ja seadusliku aluseta riigis viibimisega kaasnevad isikule olulised raskused oma igapäevaelu korraldamisel, ei saa apellandi ligi 20 aasta pikkust tegevusetust pidada pelgalt passiivsuseks dokumentide vormistamisel. Asjaolu, et Eesti ametivõimud avastasid VP ebaseadusliku riigis viibimise alles 2013. aastal, kuigi see võinuks neile iseenesest selguda juba 1994. aastal, ei tähenda, et

3-13-70023 7(9) riigiorganid oleksid apellandi jätkuvat Eestis viibimist aktsepteerinud või saanuks isikul tekkida kaitstav usaldus selle suhtes, et teda ei kohustatagi Eestist lahkuma.

13. VP väidetav varasem kooselu SD-ga ning see, kas AD on apellandi poeg või mitte, ei oma praeguses vaidluses tähtsust, sest 1990. aastal sündinud AD oli vaidlusaluse haldusakti andmise ajaks juba täisealine isik, kes elab VP-st eraldi (tl 34) ning puuduvad igasugused väited, et AD vajaks lähedaste poolt pidevat hooldamist. Täisealise lapse olemasolu ei ole iseenesest niisugune asjaolu, mis saaks õigustada seadusest tuleneva lahkumiskohustuse täitmata jätmist ja muudaks apellandi suhtes koheselt sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemise ebaproportsionaalseks.

14. Apellatsioonimenetluses on VP esitanud mitmeid täiendavaid dokumente, millega soovib tõendada alates 2002. aastast Eestis perekonnaelu elamist Eesti kodaniku TK-ga. HKMS § 198 lg 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks halduskohtus õiguspärases menetluses tuvastatud faktilised asjaolud, mille täiendavat tuvastamist ei pea ringkonnakohus vajalikuks. HKMS § 198 lg 2 p-st 2 tulenevalt tuvastab ringkonnakohus halduskohtu otsuses tuvastamata asjaolusid, kui asjaolule või tõendile ei saanud halduskohtus tugineda kohtupoolse menetlusõiguse normi rikkumise tõttu. HKMS §

198 lg 2 p 3 võimaldab apellatsioonimenetluses uusi tõendeid hinnata ka juhul, kui neile ei saanud varem viidata muul mõjuval põhjusel, eelkõige kui tõend tekkis või sai menetlusosalisele teatavaks või kättesaadavaks alles pärast asja lahendamist halduskohtus ning menetlusosalise käitumist ei ole alust pidada pahauskseks. Uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust peab menetlusosaline põhistama ning kui põhjendusi ei esitata või kohus ei pea neid mõjuvaks, jätab kohus asjaolu või tõendi üldjuhul tähelepanuta (HKMS § 198 lg 3).

15. Antud juhul on apellatsioonkaebuses leitud, et halduskohus oleks pidanud õigusteadmisteta kaebajale, keda ei esindanud advokaat, täpsemalt selgitama, milliseid tõendeid ja mille kohta tal tuleks kohtule esitada. Ringkonnakohus märgib, et VP-l Eestis tihedate perekondlike sidemete olemasolu väite ebapiisavale tõendatusele ning kaebuses ja välismaalase arvestuskaardil (tl 31-32) kajastatu vastuolulisusele on tähelepanu juhitud juba esialgse õiguskaitse taotluse kohta tehtud Tallinna Halduskohtu 14.11.2013 määruse põhjenduste p-s 7. Seega pidi kaebajale alates kohtumenetluse algstaadiumist olema selge, et tal tuleb esitada täiendavaid tõendeid, kinnitamaks Eestis perekonnaelu olemasolu. Apellant ei ole millegagi põhjendanud, miks ei olnud tal võimalik esitada korteriühistu R tõendeid (tl 71-

72 ja tl 78) juba esimese astme kohtus. Ülejäänud kinnitused ja kirjad (tl 73, tl 75, tl 76, tl 79) on koostatud pärast Tallinna Halduskohtu 21.02.2014 otsuse tegemist ning kohtute infosüsteemist nähtuvalt esitatud esmakordselt koos 21.03.2014 määruskaebusega haldusasjas nr 3-13-70020. Seejuures oleks kaebajal olnud võimalik koguda TK (tl 76) ning naabrite ja sõprade kinnitused (tl 73) perekonnaelu elamise kohta juba halduskohtule esitamiseks ning puuduvad igasugused ratsionaalsed põhjendused, miks vormistati need alles pärast halduskohtu otsuse tegemist. Viidatud asjaoludel jäävad eelnimetatud tõendid HKMS § 198 lg 3 alusel tähelepanuta.

16. HKMS § 62 lg 2 sätestab, et kohus arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust, kusjuures tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui sellega soovitakse tõendada asjaolu, mis konkreetses vaidluses tõendamist ei vaja. HKMS § 158 lg 2 teisest lausest tulenevalt hindab kohus haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga. Seetõttu ei oma PPA 09.11.2013 ettekirjutuse õiguspärasuse kontrollimisel tähtsust sellised tõendid, mis kajastavad pärast vaidlusaluse haldusakti andmist tekkinud asjaolusid. Sellel põhjusel ei saa VP 06.03.2014 tahteavaldus (tl 79), vastustaja dateerimata kiri (tl 75) PPA-le elamisloa taotluse esitamiseks eelnevalt vastava erandi tegemiseks sooviavalduse esitamise vajaduse kohta ega

3-13-70023 8(9) VP 14.03.2014 sooviavaldus (tl 91-92) tõendada ühtegi käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust omavat asjaolu. Samuti ei ole asjassepuutuvad apellandi 30.12.2014 täiendavas seisukohas välja toodud muutunud asjaolud ja neid kinnitavad tõendid: VP ja TK abielu registreerimine 25.07.2014; VP poolt elamisloa taotluse esitamine Eesti välisesindusele 25.09.2014; Harju Maakohtu 22.09.2014 määrusega menetluse lõpetamine väärteoasjas nr 4- 13-7988 (VP kaebus PPA 09.11.2013 kiirmenetluse otsuse peale väärteoasjas nr 2300,13,000284 seoses tema VMS § 298 alusel karistamisega seadusliku aluseta Eestis viibimise eest). Kuna esitatud tõendid ei ole asjassepuutuvad, tuleb need jätta HKMS § 62 lg 2 alusel tähelepanuta.

17. VSS §-st 62 tulenevalt on lahkumisettekirjutuse koostamise menetluses muu hulgas asjakohane ka VMS §-des 14 ja 15 sätestatu. VMS § 14 lg 1 kohaselt tuleb menetluses arvesse võtta välismaalase asjassepuutuvaid õigusi, mille kasutamiseks peab välismaalane enda hinnangul Eestisse saabuma, ajutiselt Eestis viibima, Eestis elama või Eestis töötama. VMS §

15 lg 2 kohaselt võetakse seejuures arvesse ka tähtsust omavate asjaolude tõendamise võimalikkust ja nende tulevikus muutumise tõenäosust. VMS § 15 lg-s 1 sätestatu järgi eeldatakse tulevikus aset leida võivate asjaolude hindamisel ja tõendamisel, et asjaolu saabumine on tõenäoline, kui selle saabumine ei ole ilmselgelt välistatud. Käesoleval juhul on vastustaja VP õiguste ja huvidega arvestanud, sest tema väiteid perekondlike sidemete kohta on asjas uuritud ja hinnatud. Nõustuda ei saa apellandi seisukohaga, et välismaalase arvestuskaardile (tl 31-32p) kantud ja VP enda allkirjaga kinnitatud andmetest lähtumine ei olnud põhjendatud. Perekonnaseisu ja lähedaste kohta andmete esitamiseks ei vaja mõistlik inimene põhjalikku ettevalmistust ega õigusteadmistega esindaja abi. Tegelike andmete varjamisel elukaaslase asjasse mittesegamise soovist lähtumine ei ole usutav olukorras, kus isik esitas samal ajal PPA-le oma elukoha andmetena väidetavale elukaaslasele kuuluva eluruumi aadressiandmed. VMS § 15 lg-s 1 märgitud tulevikus aset leida võiva asjaoluna ei saanud ega pidanud PPA 09.11.2013 ettekirjutuse tegemisel arvestama VP ja TK väidetava kooselu võimaliku seadustamisega juba ainuüksi seetõttu, et apellant ei esitanud mingeid andmeid või tõendeid sellise (mõlemapoolse) kavatsuse olemasolu kohta.

18. Apellandi suhtes 09.11.2013 ettekirjutusega 3-aastase sissesõidukeelu kehtestamise põhjendatuse osas on halduskohus õigesti märkinud, et VSS § 74 lg-test 1 ja 2 tulenevalt on Eestis seadusliku aluseta viibivale välismaalasele lahkumisettekirjutuse tegemise korral tema suhtes kolme aasta pikkuse sissesõidukeelu kohaldamine reegel ning kui ei esine erandlikke asjaolusid, mis muudaksid nimetatud tähtajaks sissesõidukeelu kohaldamise ebaproportsionaalseks, puudub PPA-l alus kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks või jätta see üldse kohaldamata. VSS § 74 lg-test 3 ja 4 nähtub omakorda, et sisuline põhjendus tuleb haldusaktis esitada üksnes juhul, kui PPA peab reeglist erandi tegemist põhjendatuks. VP ei ole haldusega kohtumenetluse käigus tõendanud ühegi asjaolu esinemist, mis annaks alust arvata, et 3-aastase sissesõidukeelu kohaldamine võis tema suhtes olla ebaproportsionaalne. Seejuures ei ole PPA pidanud apellanti iseenesest ohuks avalikule korrale või riigi julgeolekule, sest sellisel juhul tulnuks vastustajal VSS § 74 lg 5 alusel kohaldada tema suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks. Nagu eelnevalt märgitud, ei ole pärast vaidlusaluse ettekirjutuse tegemist muutunud asjaolud (nt VP ja TK abiellumine) praegusel juhul asjassepuutuvad ega mõjuta PPA 09.11.2013 ettekirjutusega kohaldatud sissesõidukeelu õiguspärasust. Küll võib apellant nendele uutele asjaoludele tuginedes esitada soovi korral VSS § 75 ja § 32 lg 1 alusel Siseministeeriumile taotluse tema suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kehtivusaja lühendamiseks või sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks.

19. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb VP apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 21.02.2014 otsus muutmata.

3-13-70023 9(9)

20. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et VP on käesolevas haldusasjas tasunud esimese ja teise astme kohtus riigilõivu kokku 60 eurot (tl 6; tl 77; tl 90). Muude menetluskulude kandmise kohta esimese ega teise astme kohtus dokumente esitatud ei ole. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ning jõusse jääb halduskohtu otsus, millega kaebus jäeti tervikuna rahuldamata, siis jäävad menetluskulud HKMS § 108 lg 1 kohaselt apellandi enda kanda. Politseija Piirivalveamet esimese ega teise astme kohtus menetluskulude nimekirja ja menetluskulude kandmist tõendavaid dokumente esitanud ei ole, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Villem Lapimaa /allkirjastatud digitaalselt/

Viive Ligi /allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets