3-14-51016/41 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 15.01.2015. a, Tallinn Haldusasja number 3-14-51016 Haldusasi V.O.i kaebus Justiitsministeeriumi 28.05.2014 otsusele nr 11- 6/14-2902 Menetlusosalised Kaebaja – V.O. Vastustaja – Justiitsministeerium, volitatud esindaja Viorica Tšaikovski Kaasatud haldusorgan – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ave Kasvandik Asja läbivaatamine Kinnisel kohtuistungil 17.12.2014. a RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Edasikaebamise kord ja tähtaeg Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul arvates selle avalikult teatavaks tegemisest, s.o hiljemalt 16.02.2015. a, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule.

ASJAOLUD

1. 25.03.2014 taotlusega nr 6-2/14/8936-1 esitas Tallinna Vangla Justiitsministeeriumile taotluse V.O.i ümberpaigutamiseks Tartu Vanglasse. Taotluses märgitakse, et julgeolekuosakonnale laekunud teabe kohaselt tegeleb V.O. vanglasse keelatud esemete organiseerimisega. Ennetamaks V.O.i poolt uute kuritegude organiseerimist ja toimepanemist, on vaja tema suhtes teostada tugevamat järelevalvet, mis Tartu Vanglas on võrreldes Tallinna Vanglaga tõhusam, arvestades vangla kambersüsteemi ja tehnilisi võimalusi. Seetõttu on vajalik kinnipeetav V.O. paigutada Tartu Vanglasse vangla üldise julgeoleku tagamiseks ja kinnipeetava vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks. Taotluse kohaselt anti V.O.ile võimalus esitada arvamus karistuse kandmise kohta Tartu Vanglas. V.O. ei olnud nõus tema ümberpaigutamisega Tartu Vanglasse. V.O. tõi esile, et tal elavad Tallinnas lähedased, kes teda vangistuse ajal regulaarselt külastavad, kuid vangla leidis, et V.O.i ümberpaigutamine ei ole kokkusaamiste toimumiseks ületamatu takistus.

2. 28.05.2014 otsusega nr 11-6/14-2902 rahuldas Justiitsministeerium Tallinna Vangla taotluse ja otsustas paigutada kinnipeetav V.O.i pärast põhikooli lõpueksameid ümber Tallinna Vanglast Tartu Vanglasse. Otsuses märgitakse, et käesoleval juhul on tekkinud põhjendatud kahtlus vangla üldise julgeoleku kahjustamises. Tallinna Vanglas on võrreldes Tartu Vanglaga või Viru Vanglaga kinnipeetavatel mõnevõrra suurem liikumisja suhtlemisvabadus, kambertüüpi vanglates aga on kinnipeetavate üle järelevalve teostamine ulatuslikum, mistõttu on ka keelatud esemete või ainete sattumine kinnipeetava valdusesse sattumise tõenäosus oluliselt väiksem. Ümberpaigutamise menetluse raames tuvastatud asjaolud annavad tunnistust, et V.O.i suhtes on vajalik võtta kasutusele vastavad meetmed ja luua tingimused selleks, et hoida ära võimalike õigusrikkumiste toimepanemine ja kindlustada vangla üldine julgeolek. Seega ei ole ümberpaigutamine otsene reageering kinnipeetava käitumisele, vaid õigusrikkumisi ennetav meede. V.O.i ema ja tütar elavad Tallinnas ning elukohajärgses vanglas on neil V.O.i lihtsam ja mugavam külastada, kuid teise vanglasse paigutamine ei välista V.O.il lähedastega suhtlemist, arvestades Eesti väiksust ja linnade vahelist ühistranspordiühendust. Lisaks kokkusaamistele saab kinnipeetav lähedastega suhelda ka kirja ja telefoni teel. Käesoleval juhul on vangla julgeoleku tagamine kaalukam kinnipeetava lähedaste mugavusest.

3. 02.06.2014 esitas V.O. Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 25.03.2014 taotluse nr 6-2/14/8936-1 tühistamiseks. 12.06.2014 kaebuse täienduses muutis V.O. kaebuse nõuet selliselt, et nõuab Justiitsministeeriumi 28.05.2014 otsuse nr 11-6/14-2902 tühistamist ja taotles selle täitmise peatamist. 18.06.2014 avalduses esitas kaebaja põhjendused oma esialgse õiguskaitse taotluse juurde.

4. 18.06.2014 paigutati V.O. Tallinna Vanglast ümber Tartu Vanglasse.

5. 19.06.2014 määrusega jättis halduskohus V.O.i esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.

KAEBAJA SEISUKOHAD

6. Kaebaja V.O. leiab, et Tallinna Vangla süüdistab teda alusetult keelatud esemete vanglasse organiseerimises. Kaebaja on varem kandnud karistust erinevates vanglates, kuid tal ei ole olnud mitte ühtegi rikkumist keelatud esemete, sh narkootiliste ainete, levitamise ja sellest kasu saamise või tarvitamisega seoses. Puuduvad igasugused tõendid kaebaja poolt vanglasse keelatud esemete organiseerimise kohta. Iseloomustuses, mille Tallinna Vangla kaebaja kohta tema elektroonilise järelevalve alla ennetähtaegse vabastamise menetluses esitas, ei ole vangla esitanud kaebaja kohta pretensioone keelatud esemete organiseerimise kohta ja on toetanud kaebaja ennetähtaegset vabanemist elektroonilise järelevalve alla. See näitab, et vangla väited on vastuolulised. Tallinna Vangla falsifitseeritud süüdistust sisaldava taotluse alusel on Justiitsministeerium teinud ebaõige otsuse. Ümberpaigutamine rikub kaebaja õigusi sellega, et vastav otsus on tehtud valeväidetele tuginedes. Ümberpaigutamine võib kaebajal takistada suhtlemist oma ema ja tütrega. Neil ei ole võimalik Tartu Vanglasse sõita, kuna ema on pensionär ja olukord on muutunud raskemaks peale kaebaja isa surma.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

7. Vastustaja Justiitsministeerium palub jätta kaebuse rahuldamata järgmistel põhjendustel.

1) Vangistusseaduse (VangS) § 19 lg 1 kohaselt võib kinnipeetava paigutada ühest kinnisest vanglast teise või ühest avavanglast teise, kui see on vajalik kinnipeetava individuaalse täitmiskava elluviimiseks, vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlustel. Sama paragrahvi lõige 2 annab justiitsministrile volituse kehtestada kinnipeetava ümberpaigutamise kord. Kinnipeetava ümberpaigutamine on detailsemalt reguleeritud justiitsministri 25.03.2008. a määruses nr 9 „Täitmisplaan“ (TäitmP). Ümberpaigutamisele kehtib reeglina TäitmP § 8 regulatsioon, mille kohaselt paigutatakse kinnipeetav ümber selle vangla direktori taotlusel, kus kinnipeetav karistust kannab.

Taotluse esitamisega Justiitsministeeriumile algab haldusmenetlus, milles Justiitsministeerium ei ole siiski seotud vangla esitatud põhjendustega ega ettepanekuga, mis vanglasse kinnipeetav paigutada. Kuna otsuse tegija on Justiitsministeerium, siis on otsustaja hinnata, millised asjaolud on kinnipeetava ümberpaigutamise aluseks ja millised mitte. Ümberpaigutamise otsuse tegemise õigus on Justiitsministeeriumil tulenevalt TäitmP § 2 lõikest 2. Justiitsministeerium otsustab kaalutlusõiguse alusel, millisesse vanglasse kinnipeetav paigutatakse.

Kui selgub, et vangla taotlus on põhjendatud ja ümberpaigutamine vajalik, tehakse kinnipeetava ümberpaigutamise otsus. Ministeerium analüüsis Tallinna Vangla taotlust põhjalikult, hindas kaebajaga seotud asjaolusid ja jõudis järeldusele, et kaebaja tuleb Tallinna Vanglast paigutada ümber Tartu Vanglasse.

2) Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus valida vanglat, kus kanda karistust. Riigikohtu halduskolleegium on lahendis 3-3-176-10 leidnud, et asjaolust, et kinnipeetaval puudub õigus valida endale karistuse kandmiseks konkreetset vanglat, ei saa teha järeldust, nagu puuduks kinnipeetaval mis tahes olukorras õigus vaidlustada enda ümberpaigutamist. Kolleegium on seisukohal, et kinnipeetaval on õigus vaidlustada tema suhtes tehtud ümberpaigutamise otsust olukorras, kus ümberpaigutamine tingis perekonnaga pikaajalise kokkusaamise ärajäämise.

Riigikohtu seisukohast võib järeldada, et ümberpaigutamise otsuse vaidlustamisel tuleb kinnipeetaval ära näidata tema mõne põhiõiguse rikkumine, selleks aga ei saa olla ümberpaigutamise fakt iseenesest või soovimatus kanda karistust määratud vanglas. Kolleegium asus ka seisukohale, et kinnipeetava ümberpaigutamine VangS § 19 kohaselt ei eelda ümberpaigutatava nõusolekut. Samuti ei ole ümberpaigutamine kinnipeetava suhtes üldjuhul koormava iseloomuga. Seega ei toimu kinnipeetava ümberpaigutamine kinnipeetava kahjuks HMS § 40 lg 3 p 3 mõttes.

3) Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus „Euroopa vanglareeglistik“ sätestab punktides 17.2 ja 17.3, et kinnipeetava paigutamisel tuleb arvesse võtta ka nõudeid, mis on seotud jätkuva eeluurimise, ohutuse ja turvalisusega ning vajadust tagada asjakohased režiimid kõikidele vangidele ning vangide sooviga tuleb võimaluse korral arvestada. Seega ka Euroopa vangistusõigusalane soovituslik akt ei näe ette, et siseriiklikult peaks sätestama kinnipeetavale subjektiivse õiguse valida kinnipidamiskohta. Euroopa Inimõiguste Kohus on otsuses Bastone v Itaalia leidnud, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon ei anna kinnipeetavale õigust valida kinnipidamiskohta.

Asjaolu, et kinnipeetavad võidakse paigutada eraldi nende perekondadest, on paratamatu tagajärg isiku karistamisele. Küll aga isiku paigutamine vanglasse, mis on niivõrd kaugel tema perekonnast, et külastused on tehtud äärmiselt raskeks või isegi võimatuks, võib tähendada, et sekkutud on üleliia isiku õigusele perekonnaelule. Sellistel juhtudel on oluline, et võimud abistaksid isikutel hoida perekonnaga kontakti. Arvestada tuleb Eesti mastaapidega ning geograafiliste iseärasustega, millest lähtuvalt on kinnipeetavate omastel võimalik ilma suuremate raskusteta igast Eesti maakonnast erinevatesse vanglatesse ligi pääseda.

4) Kinnipeetava paigutamise puhul on tegemist haldusaktiga ja paigutamise otsustamine on sisuline otsus. Kinnipeetavate paigutamine on Justiitsministeeriumi vanglate osakonna karistuse täideviimise talituse juhataja pädevuses. Otsuse V.O.i ümberpaigutamise kohta tegi pädev ametnik.

5) VangS § 6 lg 1 kohaselt on karistuse täideviimise eesmärgiks mitte ainult kinnipeetava suunamine õiguskuulekale teele, vaid ka õiguskorra kaitse. Õiguskorra kaitse alla kuulub ka vanglas õiguskorra tagamine. Julgeoleku tagamine tähendab nii eesmärki tagada ühiskonna turvalisus, samuti kinnipeetava järelevalve, mis tagaks üldise julgeoleku vanglas. Seeläbi realiseeritakse ka VangS § 66 lõikes 1 vanglateenistusele pandud kohustust ja õigust. Õiguskorra kaitsmine karistuse täideviimise eesmärgina tähendab eelkõige selle tagamist, et süüdimõistetu ei paneks karistuse kandmise ajal toime uut kuritegu.

Selliselt realiseeritakse vangistusega muu hulgas eesmärk tagada ühiskonna turvalisus (nii vangla julgeolek kui ka väljapoole vanglat jäävate isikute turvalisus) ja laiemalt põhiseadusliku väärtusena riigi sisemine rahu. Vangla julgeolekut on kohtupraktikas peetud kaalukaks ja oluliseks hüveks (RKHKo 25.10.2012, 3-3-1-27-12; RKHKo 25.10.2012, 3-3-1-28-12). Eeltoodud eesmärkide saavutamiseks on kinnipeetava ümberpaigutamisel Justiitsministeeriumil suur kaalutlusruum. Põhjendatud kahtlus, et kinnipeetav toimetab vanglasse keelatud aineid või esemeid ja seeläbi ohustab vangla julgeolekut, on piisav, et kinnipeetava ümberpaigutamine julgeolekukaalutlustel oleks põhjendatud.

Antud juhul on Tallinna Vangla kogunud usaldusväärset teavet, mis annab piisavalt alust kahtlusteks, et V.O. ohustab oma tegevusega vangla julgeolekut. Kõnealune teave on piiratud tasemel riigisaladus. Justiitsministeeriumi 28.05.2014 otsuses nr 11-6/14-2902 on esitatud kaalutlused, mille alusel on kohtul võimalik kontrollida seda, et otsus tugines seaduslikule alusele ja ei olnud meelevaldne. Käesoleval juhul on haldusaktis piisavalt põhjendatud, miks oli põhjendatud ja vaja kaebuse esitaja ümber paigutada Tartu Vanglasse. Haldusakti põhjendused ei riku iseseivalt kaebaja õigusi.

6) Vastustaja toob välja, et näiteks esitas Murru Vangla 26.11.2007 Justiitsministeeriumile taotluse nr 5-4/7999, kus vangla direktor taotles V.O.i ümberpaigutamist põhjusel, et kaebaja oli negatiivselt meelestatud isik ja vanglale oli laekunud teave, mille kohaselt võis kaebaja planeerida oma tegevusega vangla sisekorra ja julgeoleku ohtu seadmist. Justiitsministeerium paigutas V.O.i 26.11.2007 otsusega nr 4-1-04/12436 tookord Tallinna Vanglasse. 13.05.2008 otsusega nr 11-5/6212 paigutas Justiitsministeerium kaebaja Tallinna Vanglast Viru Vanglasse, kus ta kandis karistust II üksuses ehk tugevdatud järelevalvega osakonnas. Fakt, et kaebaja on karistust kandnud Viru Vangla II üksuses, näitab seda, et ka varem on peetud vajalikuks teostada kaebaja üle tugevamat järelevalvet tulenevalt tema isikust ja tegevusest.

7) Õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et isiku paigutamine vanglasse karistusena kuriteo toimepanemise eest riivab tema ja tema perekonnaliikmete perekonnaelu puutumatust, kuid on õigustatud PS § 26 teise lause alusel. PS §-ga 26 tagatud igaühe õigusesse perekonnaelu puutumatusele võivad riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud sekkuda seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. PS § 26 teises lauses on tegemist kvalifitseeritud seadusereservatsiooniga põhiõigusega, mis juhul on perekonnaelu riive õiguspärasus sõltuvuses kitsendavatest, sättes üldjuhul ammendavalt loetletud eeldustest.

PS §-s 26 sätestatud põhiõigus on vanglakaristust kandes kinnipeetaval paratamatult riivatud vanglakaristuse olemusest tingituna – kinnipeetav ei saa vabalt valida viise ja isikuid, kellega täiesti piiramatult ja vanglateenistuse sekkumata suhelda. Arvestades vangistuse peamist eesmärki – kinnipeetava taasühiskonnastamist (VangS § 6 lg 1) ja VangS § 23 lõikes 1 sätestatut, on kinnipeetava perekondlike sidemete säilitamine karistuse kandmise ajal vajalik, samas peab leidma vangistuse täideviimisel tasakaalu kinnipeetava eraja perekonnaelu puutumatuse tagamise ja vangla julgeoleku vahel.

Asjaolu, et kinnipeetav võidakse paigutada Eestisiseselt erinevatesse vanglatesse, ei tähenda seda, et ei oleks täidetud VangS § 23 lõikeid 1 ja 2. Kaebaja ei ole toonud välja ühtegi sisukat argumenti, miks peaks tema emal või tütrel olema Tartu Vanglas teda soovi korral võimatu külastada. Eesti on geograafiliselt väike riik ning vanglad asuvad suurtes regionaalkeskustes, kuhu on kõikidel ligipääs suuremate raskusteta või kulutusteta. Tallinnast on Tartusse võimalik jõuda erinevaid ühistranspordi viise kasutades mugavalt ja kiirelt, mistõttu ei saa ühest linnast teise liikumist pidada raskendatuks või äärmiselt ebamugavaks.

Ka on Tartu Vangla ja suuremate ühistranspordisõlmede vahekaugus suhteliselt väike, mistõttu ei ole seegi vahemaa kokkusaamistele takistuseks. Lisaks ei ole pikaajalised ega ka lühiajalised kokkusaamised ainsaks suhtlusviisiks, kuna perekonnaga on võimalik kontakti hoida ka kirjavahetuse teel ning kasutades selleks telefonikõnesid. Eelnevast tulenevalt ei ole Justiitsministeerium paigutamise otsusega rikkunud kinnipeetava õigust suhelda perekonnaga.

8) V.O. pani toime kuriteo, mille eest mõistetud karistust ta käesoleval ajal kannab, olles vanglast tingimisi enne tähtaega vabastatud. Kaebaja vabanes viimati vanglast 01.04.2011 tingimisi elektroonilise järelevalve alla. 25.08.2011 peeti kaebaja uuesti kahtlustatavana eeluurimiseks kinni ja Harju Maakohtu 13.02.2012 otsusega kriminaalasjas nr 1-11-14447 mõisteti kaebaja süüdi KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ja talle määrati 5 aasta 9 kuu ja 26 päeva pikkune vangistus. Arvestades seda, et kaebaja kannab vanglakaristust mitmendat korda ja on varem muuhulgas kandnud karistust ka Viru Vanglas (19.05.2008–01.04.2011), siis ei ole alust eeldada, et karistuse kandmine Tartu Vanglas mõjutaks kaebaja suhteid lähedastega rohkem, kui varasemad vangistused, sh karistuse kandmine Viru Vanglas.

Kaebaja väited oma murest lähedastega suhtlemise võimaluste pärast on seda arvestades ilmselgelt otsitud. Kaebajal oli pärast järjekordset vabanemist võimalik hoiduda uute kuritegude toime panemisest ja seeläbi mitte sattuda uuesti vanglasse, kuid kaebaja ei ole pidanud pärast vanglast vabastamist lähedastega suhtlemise vabadust enda jaoks niivõrd oluliseks, et kasvõi sellepärast hoiduda vanglasse taaskord tagasi sattumisest. 25.04.2014 haldusasja nr 3-13-1200 otsuses on Tallinna Halduskohus pidanud vastustaja eeltoodud arvamust arvestatavaks.

9) VangS § 41 lõige 1 kohaselt kaasnevad vanglas paratamatult teatud kannatused või ebameeldivused, kuid need ei tohi ületada seda piiri, mis kaitseb inimväärikust. Samas aga ei saa vanglasüsteem olla vastutavaks isikutevahelistes suhetes toimunud paratamatute muudatuste ees, mida vangistuses viibimine iseenesest võib kaasa tuua. Antud juhul kaasnevad kaebajale Tartu Vanglasse paigutamisega tavapärased vangistusega kaasnevad ebamugavused, mida kinnipeetaval tuleb paratamatult taluda.

KAASATUD HALDUSORGANI SEISUKOHAD

8. Kaasatud haldusorgan Tallinna Vangla leiab, et kaebus on põhjendamatu ning vaidleb kaebusele vastu alljärgnevatel põhjendustel.

1) Tallinna Vangla direktori 24.11.2011 käskkirjaga nr 215 kinnitatud „Julgeolekuosakonna põhimäärus“ § 5 lg 2 punktide 1 ja 5 kohaselt on julgeolekuosakonna ülesanne jälgida pidevalt operatiivolukorda vanglas süütegude ennetamiseks ja avastamiseks vanglas ning koguda pidevalt informatsiooni vanglas toime pandud õigusrikkumiste avastamiseks ja kavandatavate kuritegude või muude õigusrikkumiste toimepanemise ennetamise eesmärgil. Tallinna Vangla julgeolekuosakonnale laekus teave, et V.O. tegeleb vanglasse keelatud esemete organiseerimisega. Keelatud esemete vanglasse organiseerimine on keelatud tegevus, mis seab ohtu vangla üldise julgeoleku ega ole kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega. Vältimaks uute kuritegude toimepanemist ja saavutamaks vangistuse täideviimise eesmärki, vajas Tallinna Vangla hinnangul V.O. tugevamat järelevalvet. Arvestades Tallinna Vangla arhitektuurilist eripära ja kambrite paiknemist, võimaldab Tartu Vangla kambersüsteem ja tehnilised võimalused V.O.i üle järelevalvet tunduvalt tõhusamalt teostada.

2) Tallinna Vangla direktor algatas Täitmisplaani § 8 alusel menetluse V.O.i Tallinna Vanglast Tartu Vanglasse ümberpaigutamiseks. 04.03.2014 anti V.O.ile võimalus arvamuse avaldamiseks. Asjaolu tõendab V.O.i kirjalik avaldus, milles ta teavitab, et ei soovi ümberpaigutamist perekondlikel põhjustel. Vastavalt Täitmisplaani § 9 lõikele 2 koostas inspektor-kontaktisik Kaarel Kraus 06.03.2014 hinnangu, milles märgitu kohaselt võivad ümberpaigutamisega seoses kinnipeetava suhted perekonnaga küll kahjustuda, kuid V.O. siiski sobib edasist karistust kandma Tartu Vanglasse.

Tallinna Vanglal ei ole teada objektiivseid perekondlikke põhjuseid, mis kaalunuks üles julgeolekuvajadusest ja vangistuse eesmärkide saavutamisest tingitud ümberpaigutamise vajaduse. Üksnes asjaolu, et V.O.i ema ja tütar elavad Tallinnas ja kinnipeetava külastamine Tallinna Vanglas oli mugavam, ei olnud piisav põhjus V.O.i Tallinna Vanglasse jätmiseks. Tallinna Vangla on seisukohal, et V.O.i ümberpaigutamiseks algatatud menetlus on toimunud vastavalt Täitmisplaani §-s 9 kehtestatud nõuetele, ümberpaigutamise taotlemine on põhjendatud ning Justiitsministeeriumi 28.05.2014 otsus nr 11-6/14-2902 on õiguspärane.

3) Tallinna Vangla ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et vangla põhjendus ümberpaigutamiseks on otsitud ja fabritseeritud ja arvestatud ei ole asjaoluga, et ta ei ole ka varasemate karistuste kandmise ajal keelatud esemete vanglasse organiseerimisega tegelenud. Kaebuse esitaja varasem käitumine ei mõjuta praegust olukorda. Tallinna Vanglal on kogutud tõendid, mille põhjal otsustati kaebuse esitaja ümberpaigutamise vajadus.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

9. Esmalt märgib kohus, et kuna kaebajat ei vabastatud ennetähtaegselt elektroonilise järelevalve alla, ning kaebaja viibib Tartu Vanglas, siis on ümberpaigutamise vaidlustamine jätkuvalt asjakohane. Samas ei ole kaebaja taotlenud enda Tallinna Vanglasse tagasi paigutamist, vaid vaidlustab Justiitsministeeriumi 28.05.2014 otsust nr 11-6/14-2902 käesoleva seisuga eelkõige selle motivatsiooni tõttu.

10. Arvestades, et tegemist ei ole kinnipeetava esmakordse paigutamise juhtumiga, vaid ühest vanglast teise paigutamisega, siis kohaldub VangS § 19 lg 1, mille kohaselt võib kinnipeetava ümber paigutada ühest kinnisest vanglast teise või ühest avavanglast teise, kui see on vajalik kinnipeetava individuaalse täitmiskava elluviimiseks, vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlustel. Sama paragrahvi lõige 2 annab justiitsministrile volituse kehtestada kinnipeetava ümberpaigutamise kord. Kinnipeetava ümberpaigutamist reguleerib justiitsministri 25.03.2008 määrus nr 9 „Täitmisplaan“. Täitmisplaani § 8 järgi paigutatakse kinnipeetav ümber selle vangla direktori taotlusel, kus kinnipeetav karistust kannab. Täitmisplaani § 9 lg-d 1 ja 2 sätestavad andmed, mis tuleb kõnealusesse taotlusesse märkida ja sellele lisada. Täitmisplaani § 10 lg 1 kohaselt teostatakse Justiitsministeeriumi poolt taotlust menetledes järgmised toimingud: (1) kontrollitakse taotluse põhjendatust; (2) nõutakse vajaduse korral vanglast ümberpaigutamise otsustamiseks täiendavaid andmeid ja dokumente; (3) määratakse vajaduse korral vanglate osakonna töötaja, kes kohtub kinnipeetavaga ja vestleb asjaomaste vanglatöötajatega; (4) selgitatakse kinnipeetava ümberpaigutamise võimalused.

11. Kinni peetava isiku ümberpaigutamine on haldusakt ning selle vaidlustamine on lubatav juhul, kui ümberpaigutamine rikub isiku subjektiivseid õigusi. Kinnipeetaval puudub õigus valida endale karistuse kandmiseks konkreetset vanglat. Nagu vastustaja on viidanud, ei tulene ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist või Euroopa vanglareeglistikust sellist õigust. Kinnipeetaval on siiski õigus vaidlustada tema suhtes tehtud ümberpaigutamise otsust näiteks olukorras, kus ümberpaigutamine tingis perekonnaga pikaajalise kokkusaamise ärajäämise (RKHK 14.02.2011 otsus asjas nr 3-3-1-76-10, p 23). Samuti ei ole kinnipeetaval õigust taotleda enda ümberpaigutamist, kuid välistatud pole kinnipeetava õigus pöörduda ümberpaigutamise taotlusega vangla direktori poole, kui ümberpaigutamine on kinnipeetava arvates vajalik tema põhiõiguste tagamiseks, näiteks õiguse elule või tervise kaitsele, aga ka perekonna põhiõiguse tagamiseks (vt RKHK 02.06.2010 määrus asjas nr 3-3-1-30-10, p 13).

12. Käesoleval juhul ei väida kaebaja, et tal oleks ümberpaigutamise tõttu jäänud ära pikaajaline kokkusaamine. Samas on kaebajal ema ja tütar, kes teda Tallinna Vanglas viibimise ajal külastasid (V.O.i kokkusaamiste väljavõte, tl 18-21). Rahvastikuregistri järgi on mõlema elukoht Tallinnas (väljavõtted rahvastikuregistrist, tl 22 ja 23). Kaebaja ümberpaigutamine võib seega riivata tema õigust perekonnaelule (PS § 26).

13. Kinnipeetavale tuleb tagada võimalus suhelda pereliikmetega. VangS § 23 lg 1 sätestab, et kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk on soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt vanglateenistus soodustab kinnipeetava vanglavälist suhtlemist. VangS §

24 lg 1 kohaselt on kinnipeetavale lubatud vähemalt üks kord kuus järelevalve all kokku saada oma perekonnaliikmete ja teiste isikutega, kelle maine osas ei ole vanglateenistusel põhjendatud kahtlusi.

14. HMS § 40 lg 1 sätestab üldreegli, mille kohaselt enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada oma arvamus ja vastuväited. Nimetatud reeglist teevad muuhulgas erandi HMS § 40 lg 3 p-d 3 ja 4, mille kohaselt haldusmenetluse võib läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kui asja ei otsustata selle menetlusosalise kahjuks või arvamuse või vastuväidete esitamise võimaldamisega kaasnev haldusaktist või toimingust teavitamine ei võimalda saavutada haldusakti või toimingu eesmärki. Riigikohus on leidnud, et kinnipeetava ümberpaigutamine VangS § 19 kohaselt ei eelda ümberpaigutatava nõusolekut. Samuti ei ole ümberpaigutamine kinnipeetava suhtes üldjuhul koormava iseloomuga. Seega ei toimu kinnipeetava ümberpaigutamine kinnipeetava kahjuks HMS § 40 lg 3 p 3 mõttes. Samas aga olukorras, kus ümberpaigutamisega kaasneb kinnipeetava perekonnaelu riive, on ümberpaigutamine kinnipeetavale koormav ning ärakuulamine on kohustuslik (RKHK 14.02.2011 otsus asjas nr 3-3-1-76-10, p 24).

15. Kaebajale anti enne tema suhtes ümberpaigutamise taotluse esitamist võimalus esitada selle kohta oma arvamus ning kaebaja ka kasutas seda õigust, märkides oma avalduses, et ta ei soovi minna Tartu Vanglasse, kuna tema ema ja tütar elavad Tallinnas ja neil on raske kaebajat Tartu Vanglas külastada (V.O.i 04.03.2014 avaldus, tl 87).

16. Nii Tallinna Vangla 25.03.2014 taotluses nr 6-2/14/8936-1 kui ka vaidlustatud ümberpaigutamise otsuses on hinnatud ümberpaigutamise mõju tema perekonnaelule. Kohus nõustub vastustaja ja kaasatud isikuga, et kaebaja ümberpaigutamine ei ole, arvestades Eesti geograafilist väiksust, kaebaja emale ja tütrele ületamatu takistus tema külastamiseks. Kohtuistungil kinnitas kaebaja, et ema ja tütar käisid tal koolivaheajal Tartu Vanglas külas. Vastustaja andmeil toimus kõnealune pikaajaline kokkusaamine 30.08.2014. Asjaolu, et kaebaja ema ja tütar on teda Tartu Vanglas juba külastanud, näitab, et neil ei ole otseselt takistusi (näiteks halb tervislik seisund või rahaliste vahendite puudumine) tema külastamiseks. Tallinna Vanglas võis küll kaebaja Tallinnas elavatel pereliikmetel olla teda mugavam külastada, kuid tema ümberpaigutamine ei ole toonud kaasa külastuste täielikku ärajäämist. Lisaks külastustele saab kaebaja pereliikmetega suhelda ka kirja ja telefoni teel. Kaebaja on varasemalt karistust kandnud nt Viru Vanglas (19.05.2008 – 01.04.2011) ning ka seal tuli kaebaja külastamiseks tema pereliikmetel teise linna sõita. Kohtuistungil ei lisanud kaebaja uut teavet sellest, et ema või tütar ei saaks teda enam külastada, kuigi kaebaja nimetas, et see on varasemast raskem. Kaebaja märkis, et ema on pensionär ja 63 aastane, ent kohtuistungil selgitas kaebaja, et emal ei ole vanusest ega tervisest tulenevalt liikumistakistusi ning asjaolu, et isa on käesolevaks ajaks surnud ja materiaalne olukord võib olla halvenenud, ei kinnita rahaliste vahendite puudumist emal või siis ka tütrel, et sõita Tallinnast Tartusse. Kaebaja küll ei esitanud täpsemaid andmeid, kas tema ema on töötav pensionär või milline on tema pensioni suurus, ent kuivõrd kaebaja möönis, et külastamine Tartus on vaid senisest raskem, saab järeldada, et see toob tema emale kaasa küll lisakulutusi, ent ei vii järelduseni, et materiaalsetel põhjustel on küllasõit välistatud. Kohus on eelnevast tulenevalt seisukohal, et praegusel juhul ei ole kaebaja ümberpaigutamisega tema õigust perekonnaelule riivatud intensiivselt. Tegemist ei ole riivega, mis tooks kaebajale kaasa oluliselt rohkem ebamugavust kui vangistusega paratamatult kaasneb. Kaebaja sidemed perega ei ole ümberpaigutamise tõttu katkenud.

17. Kohus märgib, et kaebaja ümberpaigutamise otsustamisel võeti arvesse seda, et ta õpib üldhariduskoolis ning paigutamine viidi täide alles pärast seda, kui ta oli eksamid sooritanud. Kaebaja sai seega takistamatult kooli lõpetada ning sai kätte vastava diplomi. Asjaolu, et kaebaja jäi ilma vanglas toimuvast lõpuaktusest, ei saa pidada kaebaja õiguste oluliseks riiveks. Tallinna Vanglas viibimise ajal kaebaja ei töötanud ning seega ei toonud ümberpaigutamine kaebajale kaasa töö ja sissetulekuallika kaotamist. Samuti ei nähtu, et kaebaja ümberpaigutamine takistaks kuidagi tema individuaalses täitmiskavas seatud eesmärkide täitmist (vt kontaktisiku hinnang 06.03.2014, tl 88). Kaebaja märkis kohtuistungil, et tema ITK koostati 2014.aastani ja see on täidetud. A.Kasvandik selgitas kaebajale, et ITK –sse saab teha täiendusi ja kui kaebaja soovib midagi juurde õppida, siis tuleb esitada taotlus Tartu vanglale ja vangla vaatab taotluse läbi.

18. Kaebaja on ümber paigutatud julgeoleku kaalutlustel ning karistuse täitmise eesmärkide saavutamiseks. Kohtu arvates ei ole alust kaebaja väitel, justkui oleks Justiitsministeerium teinud otsuse meelevaldselt või üksnes Tallinna Vangla poolt esitatud taotluses märgitule tuginedes ning täiendavaid andmeid kogumata ja hindamata. Justiitsministeerium kontrollis vanglal tekkinud põhjendatud kahtlust, et kaitstavat õigushüve võidaks kahjustada ja vangla julgeolekut võidakse ohustada, kui kaebaja jääb ümber paigutamata vanglasse, kus kinnipeetava individuaalse täitmiskava elluviimiseks, vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlustel on tunduvalt paremad tingimused. Kaebaja ei väida, et Tartu vanglas olles sealsed tingimused teda ei rahulda, va külastusküsimus, millele ta oli varem viidanud. Vastustaja on selgitanud, et V.O.i ümberpaigutamise taotluse menetlemine võttis aega, kuna oli vaja täpsustada taotluse asjaolusid. Vaidlustatud otsuses on piisava põhjalikkusega selgitatud ümberpaigutamise põhjust ning hinnatud selle mõju kaebajale.

19. Kaebaja ümberpaigutamist on põhjendatud eelkõige kahtlusega, et ta võib kahjustada vangla julgeolekut ning seetõttu saab Tartu Vanglas tema üle paremini järelevalvet teostada. Tallinna Vanglas kaotati mehitatud valve ning vanglal on tekkinud suured probleemid keelatud asjade levikuga ja puudub efektiivne võimalus tõkestada keelatud asjade soetamist ja levikut. Kuritegelikus maailmas mõjuvõimu omavad isikud selgitati välja Tallinna vanglas ja probleemid on seotud I üksusega; kaebaja asus I üksuses, kus on selliseid isikuid ning ka kaebaja on nimetatute seas.

Probleemid mobiiltelefonide levikuga on vanglas üldiselt teada, liikumispiirangute kehtestamine sektsioonis julgeoleku kaalutlusel viidi läbi ja kaebajale peaks see olema teada ja ehkki kaebaja ise neid probleeme eitab, on kaebaja enda selgitustel siiski temale vanglas ametniku poolt selgitatud, et probleemid on seotud mobiiltefonide levimisega. Kaebaja ise märkis istungil, et jääb mulje, nagu ta organiseeriks „narkotrafikut“, ent see on kaebaja subjektiivne tõlgendus asjaoludele, sest kohus ei loe vangla ja vastustaja seisukohast välja sellist konkreetset etteheidet.

Justiitsministeerium on kogunud andmeid vahistatute ja kinnipeetavate grupeeringute kohta kord kvartalis juba pikemal perioodil ja vangla ning ministeerium said kontrollida, et V.O. on selles aruandes, kaebaja on autoriteet, kel on sidemed kuritegeliku maailmaga ning esitatud on ka mitmeid kaastööteateid. Nende andmete kogumist ja neist teadasaamist vastustaja esindaja ei ole eitanud, nii vangla kui ka Justiitsministeerium tegid prognoosid, et riskiastmega kinnipeetavaid ei saaks enam hoida Tallinna vanglas. Kaebajat oli võimalik paigutada ümber Tartu vanglasse, kus on tagatud spetsialistide arvamusel õiguskorra kaitse ja seda nii, et kaebaja põhiõigused on samal ajal igati tagatud.

Vastustaja märkis, et vajaliku paigutamise prognoosimisel kogutud andmed arvestavad isikuomadusi, toime pandud kuritegusid ja käitumist vanglates ning käitumist elektroonilise järelevalve all ja ta ei näe, et riskihindamise tulemused koos operatiivinfoga ei õigustaks kaebaja paigutamist Tartu vanglasse. Kohus nõustub siinkohal, et kaebaja ise ei ole pädev hindama enda ega vanglas valitseva olukorra ohtlikkust ja see ei ole ka tema ülesandeks, mistõttu ei sõltu ümberpaigutamine tema enda nõusolekust. Paigutamisel arvestatakse vanglasüsteemi vajadust ja kinnipeetava eelistusi siis, kui see on võimalik.

Kaebaja enda ärakuulamist ei ole menetluses eitanud. Kaebaja leiab endiselt, et vangla kahtlustab teda alusetult vanglasse keelatud esemete ja ainete organiseerimises – selle kohta puuduvad tõendid ja kaebajat ei ole varasemalt distsiplinaarkorras karistatud vanglasse keelatud esemete või ainete organiseerimises.

20. Justiitsministeerium on vaidlustatud otsuses selgitanud, et ümberpaigutamine ei ole reageering kinnipeetava käitumisele, vaid õigusrikkumisi ennetav meede. Vastustaja ei pidanud seega esitama konkreetseid tõendeid selle kohta, et kaebaja on korraldanud vanglasse keelatud esemete või ainete toomist ja on selle eest karistatud. Kaebajale on selgitatud, et temale karistust ei ole määratud ja Tartu vanglasse paigutamine lähtub vanglasüsteemi vajadusest, et täideviimise eesmärki saavutada senisest paremini ja kohtule nähtub, et kaebaja on sellest ka aru saanud, kuna ta ise on istungil selgitanud, et Tallinna Vanglas selgitati temale, et tegemist on prognoosiga, kaebajat ei ole karistatud ning ümberpaigutamine ei kujuta tema karistamist.

Siinkohal tuleb arvestada ka sellega, et kaebaja mõisteti Harju Maakohtu 13.02.2012 otsusega kriminaalasjas nr 1-11-14447 süüdi KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi, s.o narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku valmistamise, omandamise, valdamise, edasiandmise, vahendamise, veo või muu ebaseadusliku käitlemise eest grupi poolt ja isiku poolt, kes on varem toime pannud käesolevas jaos sätestatud kuriteo või narkootilise või psühhotroopse aine varguse, röövimise, ebaseadusliku sissevõi väljaveo, üleandmise või käitlemise kinnipidamiskohas.

Isegi kui kaebajat ei ole vangistuse ajal distsiplinaarkorras karistatud vanglasse keelatud esemete või ainete vanglasse organiseerimise, nende vanglas omamise või levitamise eest, siis juba tema poolt toime pandud kuritegu ning kaebaja kui narkootilise aine levitamisega tegelenud ja korduvalt karistatud isiku eeldatavad sidemed koos vangla poolt kogutud muu informatsiooniga võib tekitada piisava kahtluse vangla üldise julgeoleku kahjustamise kohta. Kaebaja iseloomustuses (tl 44) on märgitud, et tal on varasemalt kriminaalkorras karistatud tuttavad, kes võivad teda negatiivselt mõjutada (kallutada kuriteole) ning et pärast eelmise karistuse kandmist pani ta toime uue kuriteo koos kriminaalse taustaga isikuga.

Lisaks on iseloomustuses märgitud, et V.O. võib kaasa aidata narkootiliste ainete levitamisele. Kohtuistungil selgitas kaebaja, et kui ta oli elektroonilise järelevalve alla vabastatud, käis tema juures inimene, kes tegeles narkootikumidega ja kaebaja liideti tema gruppi. Asjaolu, et Tallinna Vangla toetas kaebaja tingimisi ennetähtaegset vabanemist elektroonilise järelevalve alla, ei tähenda, et kaebaja ümberpaigutamise taotlemine oleks sellega otseselt vastuolus. Ennetähtaegse vabanemise juures hinnatakse uue kuriteo toimepanemise riski ja ohtu avalikkusele, kinnipeetava ümberpaigutamine aga toimub teistel kaalutlustel: hinnatakse ohtu vangla julgeolekule ja karistuse täideviimise eesmärke.

Käesoleval juhul on leitud, et kaebaja võib kujutada ohtu vangla julgeolekule. Kohus nõustub siinkohal vastustajaga, et vangla julgeoleku tagamine kaalub üles kaebajale ja tema perele kaebaja teises linnas asuvasse vanglasse ümberpaigutamisega kaasnevad ebamugavused.

21. Kohtu hinnangul ei ole takistust kinnipeetava teise vanglasse ümberpaigutamiseks ennetava meetmena vangla julgeoleku tagamiseks. Seega ka olukorras, kus puuduvad otsesed tõendid selle kohta, et kaebaja on vanglasse keelatud esemeid ja aineid organiseerinud, on võimalik tema ümberpaigutamine ennetava meetmena. Vastustaja väide, et Tartu Vanglas on kaebaja üle parem järelevalvet teostada, on põhjendatud. Kohtule on teada erisused Tallinna Vangla ja Tartu Vangla vahel ning on täiesti usutav, et Tartu Vanglas kui uuemas ja kambertüüpi vanglas on kinnipeetavate üle lihtsam järelevalvet teostada võrreldes ühiselamu-tüüpi Tallinna Vanglaga. Üksnes vaidlustatud otsuse motivatsioon ei kahjusta kaebaja õigusi.

22. Vanglatele on antud RSVS § 5 p 1 järgi piiratud riigisaladuse käitlemise õigus ja teabe salastamise alused tulenevad Riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse korrast (RSVKK) § 6 lg 1 p 3 ning kohtule esitatud dokumendid olid eelmärgitud korra kohaselt § 6 lg 1 p 3 märgitud dokumendid. Kohus tutvus nende salastatud dokumentidega ega näe, et tehtud järeldused oleksid meelevaldsed. Nii julgeolekut puudutav üldine taust kui ka vangla kogutud teave kaebaja ja I üksuse olukorra kohta vastavad vangla ja ministeeriumi järeldustele ning asjaolu, et seda teavet ei avaldatud kaebajale ei tähenda selle puudumist. Huvi saladuse kaitsmiseks on antud juhul kaalukam menetlusosalise õigusest saada täpsemat teavet. Kaebajal ei ole ilmtingimata vajalik ka teada operatiivtööga seotud info suundi ega ette näha selle võimalikku ulatust. Riigikohus on leidnud, et kohus võib otsuses tugineda tõenditele, mida kohtutoimikusse ei lisatud ja millega mõnel menetlusosalisel ei ole olnud võimalik juurdepääsupiirangute tõttu tutvuda ega nende suhtes oma seisukohta kujundada (vt RKHK 20.04.2011 otsus nr 3-3-1-94-10, p 18).

23. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Vaidlustatud otsus on tehtud kaalutlusõiguse alusel. Kohtu kontroll sellise otsuse õiguspärasuse üle on piiratud (HKMS § 158 lg 3). Vaidlustatud otsuses ei ole ilmnenud kaalutlusvigu, mis viitaksid selle õigusvastasusele. Kohtu hinnangul on Justiitsministeeriumi otsus ka muus osas õiguspärane ega riku kaebaja õigusi. Seega jätab kohus kaebuse rahuldamata.

24. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja menetluskulude hüvitamise taotlust ei ole esitanud, jäävad menetlusosaliste menetluskulud (sh kaebaja poolt tasutud riigilõiv) nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Karin Kalmiste Kohtunik