3-13-70049/38 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Viive Ligi Otsuse tegemise aeg ja koht

15. jaanuar 2015, Tallinn Haldusasja number 3-13-70049 Haldusasi RK kaebus Politseija Piirivalveameti 16. oktoobri 2013. a otsuse nr 15.3-7/173294 tühistamiseks ning erandina siseriigis tähtajalise elamisloa taotlemise sooviavalduse uueks läbivaatamiseks kohustamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 21. veebruari 2014. a otsus Menetlusosalised Kaebaja – RK, esindaja adv Andrei Matvejev Vastustaja – Politseija Piirivalveamet, esindaja Jelena Pribõslavskaja Menetluse alus ringkonnakohtus RK apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON 1. Jätta RK apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 21. veebruari 2014. a otsus haldusasjas nr 3-13-70049 muutmata. 2. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda. 3. Määrata OÜ Advokaadibüroo Sven Sillar advokaat Andrei Matvejevi poolt haldusasjas nr 3-13-70049 osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 216 (kakssada kuusteist) eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 16. veebruaril 2015 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses mäRK- ida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi mäRK-imisest võib Riigikohus

3-13-70049 2(8) kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. RK on Türgi Vabariigi kodanik, kes omas 04.06.2009–03.06.2012 tähtajalist elamisluba elama asumiseks Eesti kodanikust abikaasa juurde. Abielu lahutati 21.03.2012. RK esitas 20.03.2012 varjupaigataotluse, mis lükati Politseija Piirivalveameti (PPA) 22.10.2012 otsusega nr 7001210018-1 tagasi. RK on selle otsuse halduskohtus vaidlustanud (haldusasi nr 3-12-2277). Tallinna Ringkonnakohus lõpetas 17.12.2014 otsusega osaliselt haldusasja menetluse ja jättis muus osas RK-i kaebuse rahuldamata. Kohtuotsus ei ole jõustunud.

2. RK esitas 10.09.2012 PPA-le taotluse tähtajalise elamisloa saamiseks õppima asumiseks. PPA keeldus 08.01.2013 otsusega nr 15.3-3/6-1 tähtajalise elamisloa andmisest. Tallinna Halduskohus lõpetas 15.03.2013 määrusega nr 3-13-362 nimetatud otsuse peale RK-i esitatud kaebuse menetluse kaebetähtaja rikkumise tõttu.

3. RK esitas 13.08.2013 PPA-le sooviavalduse tähtajalise elamisloa erandina siseriigis taotlemiseks, sest tal ei ole võimalik esitada elamisloa taotlust välisesinduses seoses õppetööga XXXXXXXX XXXXXXXXX XXXXXXXXXXX, samuti seoses asjaoluga, et tal ei ole võimalik minna Türki, kus tema elu sattuks ohtu.

4. Politseija Piirivalveamet jättis 16.10.2013 otsusega nr 15.2-7/173294 RK-i sooviavalduse rahuldamata, leides, et mõjuv põhjus erandina siseriigis elamisloa taotlemiseks puudub. Õpingud ei ole selliseks mõjuvaks põhjuseks ning tõendamata on, et Eestist lahkumine seaks ohtu isiku elu. Tähtajalise elamisloa andmine on ka väheperspektiivikas, arvestades, et RK-ile on varasemalt tähtajalise elamisloa andmisest keeldutud ning elamisloa taotlemise aluseks olevad asjaolud ei ole vahepeal muutunud.

5. RK esitas 15.11.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 16.10.2013 otsuse tühistamiseks ning tema 13.08.2013 sooviavalduse uueks läbivaatamiseks kohustamiseks. Vaidlustatud otsus ei ole nõuetekohaselt kaalutletud, otsus on ebaselge ja põhjendamata. Kaebaja on varjupaigataotleja, kelle elu satuks päritoluriiki naastes ohtu, mistõttu puudub tal võimalus taotleda elamisluba Eesti välisesindusest. Kaebaja on varjupaigamenetluses andnud piisavalt selgitusi ja esitanud tõendeid, et Türgisse minekul satuks tema elu ohtu. Asjaolu, et Türgis soovivad kaebaja kunagise kurdi päritolu abikaasa sugulased talle kätte maksta, oli PPA- le teada, kuid sellega pole arvestatud.

Kaebaja soovib ka jätkata õpinguid meditsiinikoolis, ta on omandanud eesti keele oskuse ja varasema tähtajalise elamisloa kehtivuse ajal töötanud edukalt Põhja-Eesti Regionaalhaiglas. Kuigi abielu Eesti kodaniku SK-iga on lahutatud, elavad nad siiski koos ning kasvatavad ühist last. Kaebajal ei ole võimalik minna elamisloa taotluse esitamiseks ka mõne muu riigi Eesti välisesindusse, sest seal võidakse ta kinni pidada ja Türki saata.

6. Politseija Piirivalveamet vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. Reeglina peab välismaalane elamisluba taotlema Eesti välisesinduses ning erandina siseriigis elamisloa taotlemise võimaldamiseks peavad esinema kaalukad põhjused, mis antud juhul puuduvad (vt Tallinna Ringkonnakohtu 25.09.2012 otsus nr 3-11-1159). Erandi võimaldamine on kohane isikutele, kes viibivad sooviavalduse esitamise ajal Eestis seaduslikult

3-13-70049 3(8) ja kelle puhul saab tähtajalise elamisloa andmist pidada perspektiivikaks. Elamisloa siseriigis taotlemise võimaldamise eesmärk ei ole faktiliste võimaluste loomine välismaalase ebaseadusliku Eestis viibimise jätkamiseks. RK ei ole piisavalt tõendanud enda võimalikku tagakiusamist Türgis ja sellest tulenevat ohtu oma elule. Kaebajat ähvardati viimati väidetavalt

8 aastat tagasi, kusjuures hiljem on ta Türgi teistes piirkondades elanud 5 aastat, ilma et tema elu oleks seal ohtu sattunud. Kuigi vaidlusaluses otsuses on ekslikult märgitud, et kaebaja viibib Eestis ebaseaduslikult, sest tema Eestis viibimine tuleb lugeda välismaalaste seaduse (VMS) §

43 lg 1 p 5 alusel seaduslikuks, ei ole tegemist otsuse kehtetuks tunnistamist tingiva eksimusega. 7. Tallinna Halduskohus jättis 21.02.2014 otsusega RK-i kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. PPA on kokkuvõttes õigesti leidnud, et kaebajal ei esine selliseid mõjuvaid põhjusi, mis õigustaksid erandina siseriigis elamisloa taotlemise võimaldamist. VMS § 216 lg 1 p 6 kohaselt võib PPA-st tähtajalist elamisluba taotleda välismaalane, kellele PPA on selleks andnud erandina loa tingimusel, et välismaalasel puudub mõjuvatel põhjustel võimalus taotleda elamisluba Eesti välisesinduses (s.o vastavalt VMS §-s

215 sätestatud üldreeglile). VMS § 216 lg 1 p 6 alusel erandi tegemise otsustab PPA kaalutlusõiguse alusel ja sisustades määratlemata õigusmõistet „mõjuvad põhjused“. Samuti on põhjendatud hinnata välismaalasele elamisloa andmise perspektiivikust. Mõjuvate põhjustena VMS § 216 lg 1 p 6 tähenduses tulevad eeskätt kõne alla välismaalase enda tegevusest ja tahtest sõltumatud asjaolud, mida isik ei saanud ette näha ning mille kõrvaldamist ei saa temalt mõistlikult nõuda. Tegemist peab olema asjaoluga, mille tõttu ei saa välismaalane Eestist lahkuda või mis muudaks Eestist lahkumise talle ebamõistlikult koormavaks.

Asjaolu, et kaebaja tunnetab päritoluriiki naasmisega kaasneda võivat ohtu oma elule, ei ole mõjuv põhjus VMS § 216 lg 1 p-s 6 sätestatud erandi tegemiseks. Samadele väidetele on kaebaja tuginenud ka varjupaigataotluses, mille PPA tagasi lükkas ja mis on vaidluse all käimasolevas haldusasjas nr 3-12-2277. Küsimus, kas RK satuks Türgisse naastes ohtu, lahendatakse nimetatud kohtumenetluses. Kui kohtud nõustuvad PPA-ga, et kaebajale Eestis varjupaiga andmist õigustavat ohtu tema elule ja tervisele Türgis ei esine, ei saaks väidetav oht takistada ka elamisloa taotlemist Eesti välisesindusest.

Kui kohtud peaksid aga leidma, et kaebaja elu ja tervis satuks Türgis ohtu, on selle tõenäoliseks tagajärjeks temale varjupaiga andmine, millisel juhul puuduks kaebajal vajadus taotleda elamisluba muul alusel. Sooviavalduses ei esitanud kaebaja mistahes usaldusväärseid tõendeid teda Türgis varitseva ohu kohta ning vaidlustatud otsuses on õigesti märgitud, et kaebaja väide elu ohtu sattumise kohta Türgis ei ole tõendatud. Kaebaja selgituste kohaselt on teda küll ähvardatud, ent see toimus pikka aega tagasi ja kaebaja elas hiljem mitme aasta kestel Türgi teistes piirkondades, ilma et ähvardusi oleks korratud või kaebaja elu ja tervis oleks reaalselt ohtu sattunud.

Isegi kui kaebaja jaoks võib olla teatud määral ohtlik pöörduda tagasi piirkonda, kus ta varem elas, ei saa järeldada, et tema elu oleks ohus mõnes teises Türgi piirkonnas. Asjaolu, et välismaalase päritoluriigis on mõni isik, kes on teda ka selle riigi õiguskorda rikkudes vägivallaga ähvardanud, ei ole põhimõtteliselt selline mõjuv põhjus, mis õigustaks VMS § 216 lg 1 p-s 6 sätestatud erandi tegemist. Kaebaja pooleliolevad õpingud XXXXXXXX XXXXXXXXX XXXXXXXXXXX ei õigusta samuti VMS § 216 lg 1 p 6 alusel erandi tegemist.

Elamisloa taotlemise eesmärgil Eestist lahkumine muudaks õpingute jätkamise küll vähemasti ajutiselt võimatuks, kuid tegemist on asjaoluga, millega välismaalane peab oma elu korraldamisel alati arvestama. Kaebajale varem abikaasa juurde elama asumiseks antud tähtajaline elamisluba ega ka varjupaigataotlejana Eestis seaduslik viibimine ei anna talle kindlust, et ta saab vastava viibimisaluse kehtivusaja jooksul alustatud tegevused (nt õpingud) lõpetada. Välismaalane peab oma pikaajaliste plaanide tegemisel arvestama talle antud viibimisaluse kehtivusajaga ja võimalusega, et viibimisaluse

3-13-70049 4(8) kehtivusaja pikendamine või uue viibimisaluse saamine ei pruugi olla võimalik. Kaebaja asus XXXXXXXX XXXXXXXXX XXXXXXXXX õppima 2012/2013 õppeaasta sügissemestrist, mil tema õigus Eestis viibimiseks tulenes esitatud varjupaigataotluse menetlemisest. RK pidi varjupaiga andmisest keeldumise võimalusega arvestama. Kaebaja pooleliolevad õpingud ei ole tema enda tegevusest ja tahtest sõltumatu asjaolu, mis muudaks võimatuks elamisloa taotlemise Eesti välisesindusest. See oleks kaebajale küll tülikas ja takistaks õpingute jätkamist soovitud graafiku alusel, kuid tegemist ei ole mõjuva põhjusega VMS § 216 lg 1 p 6 tähenduses. Asjakohane on ka PPA hinnang, et kaebaja esitatava tähtajalise elamisloa taotluse rahuldamine ei ole väga tõenäoline. Välismaalasel ei ole õigust nõuda tähtajalise elamisloa saamist elama asumiseks Eestis elava alaealise lapse juurde ega temaga abielus mitte oleva elukaaslase juurde. Õppimiseks, töötamiseks või äriühingu juhtimiseks elamisloa andmise otsustamisel on PPA-l ulatuslik otsustusvabadus. Kuivõrd kaebajale on ka varem keeldutud õppimiseks tähtajalise elamisloa andmisest, arvestades temast lähtuvat ohtu avalikule korrale, ei saa väita, et kaebaja elamisloa taotlemiseks Eesti välisesindusse suunamine oleks üksnes põhjendamatu bürokraatia. VMS § 216 lg 1 p 6 alusel erandi tegemist ei saa õigustada kaebaja soov siduda oma elu Eestiga, siin töötada ja taotleda edaspidi ka Eesti kodakondsust. Kaebaja senist Eestis toimunud tegevust iseloomustavad asjaolud võivad omada tähtsust talle elamisloa andmise otsustamisel, kuid need ei takista tähtajalise elamisloa taotlemist Eesti välisesinduses. Piisavaks mõjuvaks põhjuseks ei ole ka soov elada koos oma elukaaslase ja lapsega. Laste või teiste perekonnaliikmete olemasolu võiks VMS § 216 lg 1 p 6 kohaldamisel olla asjakohane näiteks juhul, kui välismaalase pereliikmed vajaksid oma tervisliku seisundi või muu abivajaduse tõttu igapäevaselt välismaalase kohalolekut. Selliseid asjaolusid kaebaja kohta teada ei ole. 8. Tallinna Ringkonnakohus lõpetas 30.09.2014 määrusega haldusasja nr 3-13-70049 menetluse kaebuse nõude osas kohustada PPA-d vaatama RK-i 13.08.2013 sooviavaldus tähtajalise elamisloa erandina siseriigis taotlemiseks uuesti läbi. Menetlusosalised ei ole nimetatud kohtumäärust vaidlustanud ja see on jõustunud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 9. RK palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Halduskohus leidis, et Türgisse naasmisega kaasnev eeldatav oht apellandi elule ei ole mõjuvaks põhjuseks tema sooviavalduse rahuldamiseks, kuid PPA ja kohus pole piisavalt uurinud, kas RK-i puhul võis erandi tegemiseks esineda muid mõjuvaid põhjuseid. Sellega on rikutud haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 6 sätestatud uurimisprintsiipi, mis kohustab haldusorganit oma initsiatiivil selgitama välja kõik asjassepuutuvad asjaolud. Isegi kui apellandi poolt välja toodud põhjus ei olnud erandi tegemiseks piisav, ei andnud see PPA-le õigust jätta uurimata võimalike muude mõjuvate põhjuste esinemist. Vaidlust ei ole selles, et apellant on pikalt Eestis elanud ja jätkab siin õpinguid, kuid tal puudub õigus Eestis töötada ja raha teenida. Eluliselt on usutav, et apellandil puuduvad majanduslikud võimalused selleks, et lennata elamisloa taotluse esitamiseks Türgi Vabariiki, kuid PPA ei ole sellega arvestanud. Tegemist ei ole pelgalt mugavuse küsimusega, vaid apellandi majandusseisundit arvestades on tal Eesti välisesinduses elamisloa taotluse esitamine praktiliselt võimatu. Ekslik on halduskohtu järeldus päritoluriigis reaalse ohu puudumisest apellandi elule. RK-il ei ole võimalik esitada ohu kohta objektiivseid tõendeid, sest ta ei saa Türgit külastada ega taotleda kelleltki tõendite kogumist. Apellandilt vastavate tõendite kogumise nõudmine ei ole mõistlik ja oleks ülemäära koormav. Kõnealuse ohu olemasolu saab tuvastada apellandi seletustest varjupaigamenetluses ja tema käitumisest, sest isegi varasemalt piisavat sissetulekut

3-13-70049 5(8) omades ei külastanud ta kordagi oma päritoluriiki ja seal elavaid lähedasi. Kohus on põhjendamatult nõudnud apellandilt täiendavate tõendite esitamist. Elamisloa andmise perspektiivikuse hindamiseks puuduvad arusaadavad kriteeriumid. PPA peaks sooviavalduse lahendamisel analüüsima, kas elamisloa andmiseks esineksid sarnastel juhtudel aktsepteeritud ja veenvad põhjused, tuues välja samasuguste elamisloa taotluste rahuldamise osakaalu jms. Antud juhul on PPA otsuses üksnes viidatud, et RK-ile elamisloa andmine ei ole tõenäoline. Halduskohus on tõenäosust hinnanud küll laiemalt, kuid see pidanuks sisalduma juba vaidlustatud haldusaktis. Kohus ei saa asuda vastustaja asemel kaalutlusotsust täiendavalt põhjendama.

10. Politseija Piirivalveamet vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Halduskohus on õigesti leidnud, et apellandi suhtes ei ole tuvastatud selliseid mõjuvaid põhjusi, mis tingiksid sooviavalduse rahuldamise. Vaidlusaluse haldusakti andmise aluseks on olnud VMS § 215 ja 216 lg 1 p 6 ning Vabariigi Valitsuse 30.06.2010 määruse nr 88 § 7 lg-d 1, 4 ja 8, millest tulenevalt on elamisloa taotluse siseriigis esitamine lubatud vaid erandjuhtudel. VMS § 216 lg 1 p 6 kohaldamise aluseid on varasemas kohtupraktikas korduvalt selgitatud ning käesoleval juhul pole vastavad tingimused täidetud.

Apellandi tegelik eesmärk näib olevat saada iga hinna eest seaduslik alus Eestis viibimiseks. Kuivõrd haldusasjas nr 3-12-2277 lõpplahendi jõustumiseni on RK-i õigused piisavalt kaitstud Tallinna Ringkonnakohtu 13.08.2013 määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitsega, ei olnud PPA-l tarvis hakata 16.10.2013 otsuse tegemisel eraldi põhjalikumalt uurima ja hindama, kas apellanti väidetavalt Türgis ähvardav oht on reaalne. PPA-le 13.08.2013 esitatud sooviavaldusele ei lisanud RK mitte ühtegi dokumenti, mille kohaselt võiks arvata, et tema elu satuks päritoluriiki minnes ohtu.

Varjupaigamenetluse raames tuvastas PPA, et apellanti ähvardati viimati 8 aastat tagasi ja ta elas hiljem 5 aastat probleemideta Türgi teistes piirkondades. Seega on apellandil vajaduse korral olemas ka siseriikliku ümberpaiknemise võimalus. Kui apellanti oleks tahetud endisele abikaasale alimentide mittemaksmise pärast vahistada, oleks seda tehtud juba varasematel kokkupuudetel riigivõimuorganitega. PPA on sooviavalduse läbivaatamisel hinnanud uue elamisloa taotluse rahuldamise perspektiivi, arvestades ka temale varasemalt elamisloa andmisest keeldumisega.

Juba sel ajal oli PPA arvestanud ka apellandi sooviga õppida. Puudub alus arvata, et korduv elamisloa taotlus oleks edukas, mistõttu ei ole elamisloa taotlemiseks Eesti välisesindusse pöördumise nõue apellandi suhtes põhjendamatu bürokraatia. Erandi tegemiseks peavad esinema apellandi poolt sooviavalduses välja toodutest märksa kaalukamad põhjused. Pooleliolevad õpingud XXXXXXXX XXXXXXXXX XXXXXXXXXXX ja ajutised majanduslikud raskused VMS § 216 lg 1 p-s 6 sätestatud erandi tegemist ei õigusta. Elamisloa taotluse esitamiseks Eesti välisesindusse pöördumise vajadusega peab välismaalane oma elu korraldamisel alati arvestama.

Samuti ei saa välismaalane eeldada, et ta saab kõik varasema viibimisaluse kehtivusaja jooksul alustatud tegevused hiljem lõpetada, vaid peab arvestama ka võimalusega, et viibimisaluse kehtivusaja lõppemisel ei pruugi selle pikendamine või uue viibimisaluse saamine olla võimalik. Apellandi sooviavalduse menetluse käigus ei tuvastatud erandlikke asjaolusid, mis tingiksid sooviavalduse rahuldamise. PPA lähtub toimingu tegemisel menetluse käigus esitatud dokumentidest. Eesti välisesinduse kaudu elamisloa taotlemise nõue teenib muu hulgas eesmärki mõjutada välismaalasi pidama kinni Eestisse sisenemist ja Eestis viibimist reguleerivatest normidest ning vältida välismaalaste viibimist riigis ilma seadusliku aluseta.

Erandit on kohane võimaldada isikutele, keda iseloomustavad elamisloa saamise suur tõenäosus ja avalduse esitamise ajal riigis viibimise seaduslikkus. Elamisloa taotluses esitatud asjaolude hindamine on võimalik vastava taotluse menetluse käigus. Vaidlustatud haldusakt on õige ja asjakohaselt kaalutletud.

3-13-70049 6(8) RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 11. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. HKMS § 201 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata.

12. Apellant ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid vastustaja ja halduskohtu poolt viidatud õigusnormide tõlgendamisele (sh määratlemata õigusmõiste „mõjuv põhjus“ sisustamisele), mistõttu ringkonnakohus nendel aspektidel pikemalt ei peatu. VMS § 213 lg 1, § 215 ja § 216 lg 1 p 6 ning Vabariigi Valitsuse 30.06.2010 määruse nr 88 „Tähtajalise elamisloa taotlemise, andmise, pikendamise ning kehtetuks tunnistamise ning pikaajalise elaniku elamisloa taotlemise, andmise, taastamise ning kehtetuks tunnistamise kord ning tähtajalise elamisloa ja pikaajalise elaniku elamisloa vormide kehtestamine“ § 6 lg-d 1-2 ja § 7 lg-d 1, 4-6 näevad ette, et välismaalane peab esitama elamisloa taotluse isiklikult Eesti välisesindusele ning PPA võib erandina anda välismaalasele loa taotleda elamisluba PPA-lt, kuid seda üksnes tingimusel, et välismaalasel puudub mõjuvatel põhjustel võimalus taotleda elamisluba Eesti välisesinduses, kusjuures mõjuvad põhjused peaksid olema esmajoones isikust endast sõltumatud ning nende esinemise kohta peab tõendid esitama erandi tegemist sooviv välismaalane ise (nt Tallinna Ringkonnakohtu 17.12.2013 otsus nr 3-12-2059, p 9; 13.06.2013 otsus nr 3-12-931, p 13; 25.09.2012 otsus nr 3-11-1159, p-d 9-10; 20.10.2011 otsus nr 3-10-941, p-d 12, 15).

Seega ei saa sooviavalduse esitaja ka HMS §-s 6 sätestatud uurimispõhimõttele vaatamata nõuda, et haldusorgan koguks taotlejale soodustuse tegemiseks ise vajaminevad tõendid ja teeks selleks kulutusi. Samuti ei ole selleks kohustatud halduskohus, kontrollides PPA vastava otsuse õiguspärasust. Muu hulgas ei saa rahaliste vahendite puudumist pidada VMS § 216 lg 1 p 6 tähenduses mõjuvaks põhjuseks, mis võiks õigustada isiku suhtes erandi tegemist (vt Tallinna Ringkonnakohtu 17.12.2013 otsus nr 3-12-2059, p 10). See asjaolu on suurel määral isiku enda kontrolli all ja ta peab päritoluriiki naasmise kuludega oma elu korraldades arvestama.

Kuivõrd RK ei ole 13.08.2013 sooviavalduses majanduslikele raskustele lisaks üldse viidanud, siis on põhjendamatud ka apellatsioonkaebuses tehtud etteheited selle aspekti PPA poolt uurimata jätmisele. Haldusorgan ei pea asuma ega saagi asuda isiku eest välja mõtlema võimalikke mõjuvaid põhjuseid, mis võiksid õigustada tema suhtes erandi tegemist, vaid selliste põhjuste äranäitamine on taotleja enda ülesanne.

13. PPA on seejuures menetluse käigus juhtinud RK-i tähelepanu, et tema 13.08.2013 sooviavaldus vaadatakse läbi isiku enda esitatud andmetele ja tõenditele tuginedes (vt PPA 25.09.2013 kiri nr 15.3-7/159409). RK tõi 13.08.2013 sooviavalduses nr 1025853008 esile kaks enda hinnangul mõjuvat põhjust, mis väidetavalt takistavad tal elamisloa taotluse Eesti välisesindusele esitamist: apellant kardab päritoluriiki tagasi pöördudes oma elu ohtu sattumist ning soovib viia lõpule Eestis alustatud õpingud. RK-i 13.08.2013 täiendavas avalduses (tl 27p- 28) on õpingutega seonduvaid põhjendusi mõnevõrra täpsustatud.

PPA-le esitatud õppeasutuse tõenditest nähtuvalt õpib RK alates 03.09.2012 XXXXXXXX XXXXXXXXX XXXXXXXXXXX 4-aastase nominaalse õppeajaga õe erialal põhiõppe vormis (tl 24 ja pöördel). Vaidlusaluses PPA 16.10.2013 otsuses nr 15.3-7/173294 (tl 4-6; tl 112-114) on asutud seisukohale, et kuigi tähtajalise elamisloa taotlemine üldises korras (s.o Eesti välisesinduses) võib isiku õpinguid segada, ei saa õppetöös osalemist pidada mõjuvaks põhjuseks VMS § 216 lg 1 p 6 tähenduses. Lisaks leidis PPA, et taotleja ei ole tõendanud, et Eestist lahkumine ohustaks tema elu ning kuna PPA 08.01.2013 otsusega nr 15.3-3/6-1 (tl 29p-31p) juba korra keelduti RK-ile tähtajalise elamisloa andmisest seoses temast lähtuva ohuga avalikule korrale, ei oleks temale õppimiseks elamisloa andmine tõenäoline.

3-13-70049 7(8) 14. Vastustaja ja halduskohus on RK-i õpingutega seonduvalt asunud põhjendatult seisukohale, et kuigi elamisloa taotluse esitamiseks Eestist lahkumine ilmselgelt vähemasti mõneks ajaks takistaks õpingute jätkamist, ei ole tegemist erandi kohaldamist õigustava mõjuva põhjusega. Apellant pidi oma elukorraldust planeerides Eestist lahkumise ja sellest tulenevalt õpingute katkemise võimalusega arvestama.

15. Apellanti päritoluriiki naasmise korral ähvardada võiva ohuga seonduvat ei ole PPA 16.10.2013 otsuses küll sisuliselt käsitletud, kuid seda ei saa siiski pidada haldusakti tühistamist tingivaks eksimuseks. Nimelt ei ole RK oma kartuste kohta esitanud sooviavalduses mingeid täpsemaid selgitusi, mida vastustajal olnuks võimalik analüüsida. Seejuures tugines apellant väitele tema elu Türgis ähvardava ohu kohta ka oma 20.03.2012 varjupaigataotluses, mis jäeti PPA 22.10.2012 otsusega nr 7001210018-1 rahuldamata. Nimetatud haldusakti vaidlustas RK haldusasjas nr 3-12-2277 (jõustumata Tallinna Ringkonnakohtu 17.12.2014 otsusega on RK-i kaebus jäetud rahuldamata).

Olukorras, kus apellant ei toonud PPA-le esitatud sooviavalduses välja ühtegi täiendavat argumenti väidetava ohu kohta, ei ole põhjust heita PPA-le ette 16.10.2013 keeldumise vastavas osas põhjendamata jätmist, kuna kogu sellekohane analüüs oli taotlejale teada juba PPA 22.10.2012 otsusest, millele on sooviavalduse rahuldamata jätmise otsuses viidatud. Apellant ei ole ka kohtumenetluse käigus osundanud ühegi muu tõendi kogumise võimalusele peale nende, mis olid kogutud varasemas varjupaigamenetluses. RK-it tema Türgisse tagasipöördumisel ähvardada võiva ohu osas jääb ringkonnakohus 17.12.2014 otsuses nr 3-12-2277 toodud seisukoha juurde, et pole usutav, et RK-il ei ole võimalik leida Türgis sellist elukohta, kus aumõrv teda ei ohusta.

Seetõttu ei anna apellandi subjektiivne kartus alust tema suhtes VMS § 216 lg 1 p-s 6 sätestatud erandi kohaldamiseks.

16. Välismaalasele elamisloa andmise perspektiivi hindamiseks ei ole ringkonnakohtu arvates võimalik ega ka vajalik rakendada apellandi poolt pakutud arvutuslikke kriteeriumeid (varasemate sarnaste taotluste rahuldamise protsent vms). Elamisloa andmine on kaalutlusotsus ning elamisloa taotluse rahuldamine sõltub peamisel konkreetse isikuga seonduvatest asjaoludest ja neile antud hinnangutest. Käesolevas asjas ei ole ka halduskohus asunud elamisloa taotluse rahuldamise perspektiivi hindama haldusorgani eest, vaid seda on piisavalt tehtud juba vaidlusaluses otsuses.

Nii on vastustaja viidanud PPA 08.01.2013 otsusega RK-ile muu hulgas töötamiseks ja XXXXXXXX XXXXXXXXX XXXXXXXXXXX õppima asumiseks tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisele põhjusel, et isik kujutab endast ohtu avalikule korrale. Kuna RK-i 13.08.2013 sooviavaldusest ei nähtunud, et isik oleks kavatsenud elamisloa taotlust esitada mingil muul alusel peale õppimise ja töötamise ning puudusid ka igasugused andmed asjaolude märkimisväärse muutumise kohta, võis PPA mõistlikult järeldada, et apellandile sooviavaldusest nähtuval eesmärgil elamisloa andmine ei ole kuigi tõenäoline.

See, et RK-ile elamisloa andmine ei ole õiguslikult välistatud ja temale elamisloa andmine võiks mõnel teisel võimalikul alusel olla isegi perspektiivikas, ei anna alust pidada PPA prognoosotsust meelevaldseks.

17. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb RK-i apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 21.02.2014 otsus muutmata.

18. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et RK on käesolevas haldusasjas tasunud esimese astme kohtus riigilõivu 15 eurot (tl 7). Apellatsioonkaebuselt nõutava riigilõivu tasumisest on apellant olnud Tallinna Ringkonnakohtu 03.04.2014 määruse alusel vabastatud. Muude menetluskulude kandmise kohta esimese ega teise astme kohtus dokumente esitatud ei ole. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ning jõusse jääb halduskohtu otsus, millega kaebus jäeti tervikuna rahuldamata, siis jäävad menetluskulud HKMS § 108 lg 1 kohaselt apellandi enda kanda. Politseija Piirivalveamet esimese ega teise astme kohtus

3-13-70049 8(8) menetluskulude nimekirja ja menetluskulude kandmist tõendavaid dokumente esitanud ei ole, mistõttu jäävad ka vastustaja menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. 19. Tallinna Ringkonnakohtu 10.03.2014 määrusega nr 3-14-221 on RK-ile määratud riigi õigusabi korras esindaja apellatsioonkaebuse koostamiseks haldusasjas nr 3-13-70049. Menetlusabi on antud kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu. RK-i esindaja advokaat A. Matvejev on koos apellatsioonkaebusega esitanud 20.03.2014 ringkonnakohtule taotluse (tl 73- 74) määrata riigi õigusabi tasu suuruseks 216 eurot (sh käibemaks 36 eurot), millele vastab kokku 3 tunni mahus õigusteenuse osutamine apellatsioonkaebuse koostamiseks ja esitamiseks. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 21 lg 3 kohaselt kehtestab riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise korra ja tasumäärad advokatuuri juhatus. RÕS §

22 lg 6 kohaselt määratakse riigi õigusabi tasu suurus kindlaks advokatuuri juhatuse kinnitatud korra alusel, mis kehtis vastava tasu maksmise aluseks oleva toimingu tegemise ajal, kui advokatuuri juhatus ei ole kehtestanud teisiti. Käesoleval juhul on RÕS § 22 lg 6 järgi asjassepuutuv Eesti Advokatuuri juhatuse 26.11.2013 otsusega kinnitatud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord“ 17.03.2014–31.08.2014 kehtinud redaktsioonis. Korra p-de 42, 44 ja 49 kohaselt oli esindaja tasu haldusasja kohtulikuks menetluseks ettevalmistamise ja kohtulikus menetluses osalemise eest 30 eurot iga poole tunni kohta. Korra p 1 kohaselt on tasu arvestamise minimaalmääraks pool tundi ning korra p 4 alusel lisandub riigi õigusabi tasule käibemaks, kui riigi õigusabi osutav advokaat osutab õigusteenust advokaadibüroo kaudu, mille pidaja on käibemaksukohustuslane. Ringkonnakohus leiab, et riigi õigusabi osutaja taotlus riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks on põhjendatud ja menetluses osalemiseks kulutatud aeg mõistlik. Taotluses märgitud summad vastavad korras sätestatule. Seega tuleb riigi õigusabi tasu suuruseks määrata 216 eurot koos käibemaksuga (s.o 6 pooltundi × 30 eurot = 180 eurot + käibemaks 20%). Kohtuotsuse alusel riigi õigusabi tasu väljamaksmist riigi õigusabi osutanud advokaadile korraldab RÕS § 24 lg 1 järgi Eesti Advokatuur.

/allkirjastatud digitaalselt/

Villem Lapimaa /allkirjastatud digitaalselt/

Viive Ligi /allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets