3-14-52161/22 · 3-14-52161/22 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Maili Lokk, Tiina Pappel Määruse tegemise aeg ja koht 15.01.2015, Tartu Haldusasja number 3-14-52161 Haldusasi Andrus Arikase kaebus Tallinna Vangla 21.08.2014. a otsuse nr 5-18/14/17499-2 tühistamiseks ja 3200 euro suuruse kahju hüvitamiseks esitatud taotluse läbivaatamisele kohustamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 20.10.2014. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus Andrus Arikase määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Andrus Arikas Vastustaja Tallinna Vangla RESOLUTSIOON 1. Jätta Andrus Arikase määruskaebus rahuldamata. 2. Jätta Tartu Halduskohtu 20.10.2014. a määruse resolutsioon muutmata, muutes halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Viru Vangla kinnipeetav A. Arikas esitas 15.06.2014 Tallinna Vanglale taotluse (tl 5-5p), milles ta soovis mittevaralise kahju eest 3200 euro suurust hüvitist, kuna ajavahemikul 25.05.2009-09.04.2010, mil ta viibis Tallinna Vanglas, olid elamistingimused ja isikliku hügieeni eest hoolitsemise tingimused ebainimlikud ja alandavad, millega tekitati talle füüsilisi ja vaimseid kannatusi. 2. Tallinna Vangla tagastas 21.08.2014. a otsusega nr 5-18/14/17499-2 (tl 4-4p) A. Arikase kahju hüvitamise nõude läbivaatamatult. Tallinna Vangla leidis, et A. Arikas on esitanud mittevaralise kahju hüvitamise nõude olulise tähtaja rikkumisega ning kuigi ta on nõude muuhulgas sidunud Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 19.12.2013. a lahendiga nr 429/12, ei ole ta välja toonud ühtegi põhjendust, millest nähtuks, et kahjunõude tähtaegne esitamine oli objektiivselt takistatud. Veel leidis Tallinna Vangla, et kuna A. Arikase väitel oli mittevaraline kahju otseselt tingitud vangla tingimustest, siis pidi kahjunõudes märgitud kahju tekkimine

olema talle koheselt tuntav ning arvestades, et A. Arikas paigutati 09.04.2010 Viru Vanglasse, siis pidi hiljemalt nimetatud kuupäevast alates olema talle teada mittevaralise kahju tekkimine ning hakkas kulgema kahju hüvitamise nõude esitamise 3-aastane tähtaeg. Tallinna Vangla asus seisukohale, et eeltoodud põhjustel on A. Arikas esitanud mittevaralise kahju hüvitamise nõude olulise tähtaja rikkumisega ning kuna ta ei esitanud ühtegi objektiivset asjaolu, mis tingiks kaebetähtaja ennistamise, siis kuulub kahju hüvitamise nõue läbivaatamatult tagastamisele. 3. 18.09.2014 saabus Tartu Halduskohtusse A. Arikas kaebus (tl 1-3), milles ta palus tühistada Tallinna Vangla 21.08.2014. a otsus nr 5-18/14/17499-2 ja kohustada Tallinna Vanglat tema kahju hüvitamise taotlust läbi vaatama. Kaebaja väitis, et ta sai alles EIK lahendist Tunis vs Eesti teada, et talle on vangla poolt rahvusvahelise õiguse rikkumise läbi põhjustatud mittevaralist kahju, mistõttu hakkab kahju hüvitamise taotluse esitamise 3-aastane tähtaeg kulgema vastava otsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates, s.o 19.12.2013. Kaebaja leidis, et tema taotlus on esitatud tähtaegselt 10 aasta jooksul alates kahju tekitamisest. 4. Tallinna Vangla esitas 13.10.2014 vastuse kohtunõudele (tl 15), milles teatas, et ta ei ole A. Arikasele teinud kahju hüvitamise taotluse menetlemisel ettepanekut nõude esitamise tähtaja ennistamise taotluse esitamiseks. 5. Tartu Halduskohus tagastas 20.10.2014. a määrusega (tl 20-20p) A. Arikase kaebuse. Määruse põhjendused: Kaebaja nõue tuleneb ajavahemikul 25.05.2009-09.04.2010 Tallinna Vanglas valitsenud elamistingimustest. Seega pidi kaebaja kahjust teada saama juba vanglas viibides. Jätkuva õigusvastase tegevuse korral hakkas kahjuhüvitise nõude esitamise 3-aastane tähtaeg kulgema hiljemalt vanglast lahkumisele järgneval päeval ehk 10.04.2010. Kuna taotlus vanglale on koostatud alles 15.06.2014, on riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-s 3 ettenähtud kaebetähtaeg oluliselt ületatud. Kaebuse väidetest nähtuvalt lähtub kaebaja tähtaja arvutamisel päevast, kui talle said teatavaks teise kinnipeetava suhtes sarnase juhtumi kohta 19.12.2013 tehtud EIK otsuse seisukohad. Seejuures on kaebajal jäänud tähelepanuta, et seadusandja pole pidanud võimalikuks kaebetähtaja arvestamist ajast, mil isik sai arusaamise vaidlustatu õigusvastasuse kohta. Kuna vastava teadmise puudumine ei takista õigeaegselt haldusorgani või halduskohtu poole pöördumist, ei võimalda kohtupraktikas juurdunud seisukohad sellest lähtuda ka kaebetähtaja ennistamise üle otsustamisel. RVastS-is kehtestatud 3-aastane kahjunõude esitamise tähtaeg on piisavalt pikk selleks, et kahju kannatanud isikul on võimalik soovi korral asjasse süveneda, teha vajalikud valikud ning seejärel oma kaebeõigust efektiivselt ja kõigi nõuete kohaselt realiseerida. Siinkohal väärivad tähelepanu Riigikohtu lahendid nr 331-86-04 ja nr 3-3-1-26-06, milles leiti, et Põhiseaduse § 15 lg-st 1 tulenev igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse ei ole piiramatu ning kaebetähtaja ennistamine on võimalik üksnes juhul, kui on esinenud olulised ja kestvad takistused kaebeõiguse kasutamiseks. See seisukoht on kohaldatav ka kohtuvälise kahju hüvitamise taotluse puhul. Miski kaebaja taotluses esitatust ei ole käsitatav vastava takistusena. Kohtule esitatud kaebuses pole kaebaja samuti esitanud ühtegi sellekohast väidet ja lähtub selgelt üksnes arvamusest, et taotlus oli tähtaegne. Seega puudusid Tallinna Vanglal objektiivsed põhjused arvata, et kaebaja taotluse esitamise tähtaeg kuuluks ennistamisele. Vangla on taotluse kaebetähtaja rikkumise põhjendusel tagastanud õiguspäraselt ja kohus ei saa vanglale teha kaebaja poolt soovitud ettekirjutust. Eeltoodust järeldub, et kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus, mistõttu kuulub kaebus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 alusel tagastamisele. 2 2

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 6. A. Arikas esitas 06.11.2014 määruskaebus (tl 23-26), milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 20.10.2014. a määrus ja rahuldada määruskaebus ning kohustada Tallinna Vanglat läbi vaatamata tema mittevaralise kahju hüvitamise taotlus. A. Arikas leiab, et kuna kahju on tekitatud ja taotlus kahju hüvitamiseks esitatud, siis tuleb välja selgitada, millal ta tegelikult kahjust ja selle põhjustajast teada sai või pidanuks teada saama, mistõttu ei ole oluline, et hüvitistaotlus oleks tulnud esitada ilmtingimata kolme aasta jooksul peale vanglast lahkumist, vaid oluline on, et hüvitistaotlus oleks esitatud kolme aasta jooksul alates kahjust ja selle põhjustajast teadasaamise päevast. A. Arikas leiab, et ta ei pidanud igasugusest elamistingimusest tulenevast kahjust, s.h ka jätkuvast kahjust teada saama juba vanglas viibides ning vastupidise seisukoha juures ei ole halduskohus kajastanud, millist elamistingimustest põhjustatud kahju kohus määruse põhjendustest silmas on pidanud. A. Arikase arvates ei saanud ega pidanud ta juba Tallinna Vanglas viibides teadma, et vangla sisekorraeeskirja § 6 lg-ga 6 sätestatud 2,5 m² põrandapinda ühe kinnipeetava kohta kambris on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-ga 3 vastuolus. A. Arikas leiab, et kuna Tallinna Vangla oli teadlik EIK praktikast kinnipeetava isiklikku ruumi puudutavast miinimumnõudest, kuid on nimetatut eiranud, on vangla eiranud nii PS § 123 kui ka EIK praktikat ja hoidnud A. Arikast teadlikult kinnipeetava isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates tingimustes. 7. Tallinna Vangla esitas 07.01.2015 seisukoha määruskaebuse osas (tl 47), milles ta palus jätta A. Arikase määruskaebus rahuldamata. Tallinna Vangla leiab, et halduskohus on A. Arikase kaebuse õiguspäraselt tagastanud ning tema määruskaebus ei sisalda väiteid, mis tingiksid selle rahuldamise. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus. 9. Käesolevas asjas seisneb vaidluse põhiküsimus selles, kas A. Arikas on kahjunõude vanglale esitanud tähtaegselt ning kas tema kaebuse tagastamine halduskohtu poolt on õiguspärane. 10. Vaidlustatud halduskohtu määruse põhjendustest nähtuvalt on kohus andnud hinnangu kaebaja kahjunõude tähtaegsuse osas, leides, et kaebaja pidi kahjust teada saama juba vanglas viibides ning hiljemalt vanglast lahkumisele järgneval päeval ehk 10.04.2010, kuid kuna taotlus vanglale on koostatud alles 15.06.2014, siis on RVastS § 17 lg-s 3 ettenähtud kaebetähtaega oluliselt ületatud. Halduskohus on andnud ka hinnangu tähtaja ennistamise osas, asudes seisukohale, et vanglal puudusid objektiivsed põhjused arvata, et kaebaja taotluse esitamise tähtaeg kuuluks ennistamisele, mistõttu hindas kohus vangla poolt taotluse tagastamise kaebetähtaja rikkumise põhjendusel õiguspäraseks. Halduskohus on määruse põhjendustest nähtuvalt jõudnud lõppkokkuvõttes järeldusele, et kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus, mistõttu võib kohus tema kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel tagastada. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega kahjunõude mittetähtaegsuse ja tähtaja mitteennistamise osas. 11. Vastuseks määruskaebuse esitaja väidetele selgitab ringkonnakohus, et RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud tähtajad on seotud erinevate sündmustega. 3-aastase tähtaja kulgemise algust arvestatakse kahjust teadasaamisest ning 10aastase tähtaja kulgemise algust arvestatakse 3 3

kahju tekitamise sündmusest. Kannatuste põhjustamisega tekitatud mittevaraline kahju saab isikule teatavaks üldjuhul selle tekkimise hetkel. RVastS § 17 lg 3 seob kahjunõudega haldusorgani poole pöördumise kahjust ja selle põhjustajast, mitte kahju tekitamise õigusvastasusest teadasaamisega. Kuna kohtupraktika puudutab üksnes võimalikku õiguslikku hinnangut, mitte väidetava kahju tekkimise fakti, siis ei ole oluline see, millal kaebaja sai EIK seisukohtadest teada. Seetõttu on kaebaja kaebetähtaja kulgema hakkamist ekslikult seostanud kahju tekitamise õigusvastasusest teadasaamisega. Kuivõrd kaebaja on esitanud taotluse kahju hüvitamiseks seoses kinnipidamistingimustega vanglas, siis pidi ta väidetavast kahju tekkimisest ja selle põhjustajast teada saama hiljemalt siis, kui lõppes tema hoidmine õigusvastastes tingimustes. Seetõttu pidi kaebajale olema teada väidetav kahju tekitamine ja selle põhjustaja perioodi 25.05.2009-09.04.2010 osas hiljemalt 10.04.2010 ning kahju hüvitamise taotluse esitamise viimaseks päevaks oli 09.04.2013. Kaebaja kahjunõue vanglale on aga koostatud alles 15.06.2014. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus eeltoodust tulenevalt asunud põhjendatult seisukohale, et kaebaja on esitanud kahju hüvitamise taotluse vanglale pärast RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud 3-aastast tähtaega. 12. Kaebetähtaegade eesmärgiks on kaitsta õiguskindlust (Riigikohtu 01.10.2002. a määrus nr 3-3-1-57-02, p 20) ning seetõttu on kaebetähtaja rikkumise tagajärjeks isiku kaebeõiguse kaotus. Põhjuseks, mis õigustaks kaebetähtaja ennistamist, on kohtupraktikas üldreeglina peetud objektiivset asjaolu, mis on kaebajast sõltumatult tinginud kaebetähtajast mittekinnipidamise. Kaebuses märgitud põhjus kinnipidamistingimuste osas väidetavast õigusvastasusest teadasaamine EIK lahendi pinnalt ei ole kahjunõudega kohtusse pöördumise objektiivne takistus, mistõttu ei ole see kaebetähtaja ennistamise aluseks. Hilisemat kohtupraktikat erinevate vanglate kinnipidamistingimuste osas ei saa lugeda takistuseks taotluse tähtaegsele esitamisele. Samuti ei saanud hilisemast kohtupraktikast teadasaamine tagantjärgi tekitada kaebajale mittevaralist kahju. Ka tuleb pidada 3-aastast tähtaega kahju hüvitamise nõude esitamiseks piisavalt pikaks selleks, et kahju kannatanud isikul oleks soovi korral võimalik oma kaebeõigust realiseerida ja seda ka õiguslikes küsimustes kogenematul isikul. Käesoleval juhul ei oleks enam võimalik olnud tähtaja ennistamine ka haldusmenetluse seaduse (HMS) § 34 lg 3 kohaselt, kuna 15.06.2014 oli möödunud menetlustähtaja lõpust rohkem kui aasta. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja käesoleval juhul viidanud ühelegi sellisele asjaolule, mis oleks vältimatult põhjustanud kaebetähtaja rikkumise ning mida võiks seetõttu pidada mõjuvaks põhjuseks. Kaebaja ei ole väitnud, et ta oli teadmatuses kahjunõude esitamise tähtajast, küll aga sellest, kas vangla kinnipidamistingimused on õiguspärased. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vangla kinnipidamistingimuste õiguspärasus või õigusvastasus halduskohtusse pöördumise objektiivne takistus, mistõttu ei ole see kaebetähtaja ennistamise aluseks. 13. Ringkonnakohus ei nõustu samas halduskohtu järeldusega selle kohta, et kohustuslikus kohtueelses menetluses kaebetähtaja rikkumine toob kaasa kaebeõiguse puudumise ja kaebuse tagastamise HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel. 14. HKMS § 47 lg 1 sätestab, et seadus võib mõnda liiki nõude lahendamiseks ette näha kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on kinni pidanud nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. HKMS § 121 lg 1 p 4 näeb imperatiivse kaebuse tagastamise alusena ette olukorra, kus kaebaja ei ole kinni pidanud nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. 4 4

15. Kinnipeetavate puhul näeb kohustusliku kohtueelse menetluse ette vangistusseadus (VangS). Käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja on kinnipeetav. VangS § 1¹ lg 8 kohaselt vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud RVastS-is sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. RVastS § 17 lg 3 kohaselt tuleb taotlus või kaebus esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Kaebaja pidi VangS § 1¹ lg-st 8 ja RVastS § 17 lg-st 3 tulenevalt esitama kahju hüvitamise taotluse vanglale eelviidatud sättes nimetatud tähtaja jooksul. Vastasel juhul ei saa taotlust lugeda nõuetekohaselt esitatuks. Käesoleval juhul tuli kohtul HKMS § 120 lg 1 p-st 8, § 121 lg 1 p-st 4 ning § 47 lg-st 1 tulenevalt kontrollida, kas kaebaja on kinni pidanud nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast. Kuna kaebaja seda ei teinud, sai halduskohus kaebuse tagastada HKMS § 121 lg 1 p 4, mitte § 121 lg 2 p 1 alusel. 16. Kokkuvõtlikult tõdeb ringkonnakohus, et halduskohus on kahjunõude esitamise kaebetähtaja kulgemise hindamisel kohaldanud õigesti seadust ja lähtunud Riigikohtu praktikast ning põhjendatult asunud seisukohale, et kaebaja poolt oli kahjunõue vanglale esitatud mittetähtaegselt ja kaebetähtaja ennistamiseks alust ei esine. Olukorras, kus kaebaja esitas vanglale taotluse kahju hüvitamiseks tähtaja rikkumisega ning tähtaja ennistamine ei ole võimalik, ei saa lugeda kaebajat kohustuslikku kohtueelset menetlust läbinuks. Seega ei ole kaebaja pidanud tegelikkuses kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, mistõttu ei ole kaebus HKMS § 47 lg-st 1 tulenevalt lubatav. Sel põhjusel kuulub A. Arikase kaebus HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel tagastamisele. 17. Kuna Tartu Halduskohus on lõpptulemusena jõudnud õige järelduseni ja tagastanud A. Arikase kaebuse, siis jääb A. Arikase määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus jätab Tartu Halduskohtu 20.10.2014. a määruse resolutsiooni muutmata, muutes halduskohtu määruse põhjendusi tagastamise õigusliku aluse osas vastavalt käesolevas määruses toodud põhjendustele. /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel 5 5