3-13-1915/30 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Maili Lokk, Tiina Pappel Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 15.01.2015, Tartu Haldusasja number 3-13-1915 Haldusasi M.V. kaebus Viru Vangla 19.07.2013. a haldusakti nr 6-9/21075-2 ja 23.07.2013. a haldusakti nr 6-10/22686 tühistamiseks, kohustavate ettekirjutuste tegemiseks ning Viru Vangla kodukorra p-de 7.1.2, 7.1.3, 7.1.30 ja

19.1 õigusvastasuse tuvastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 30.01.2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus M.V. apellatsioonkaebus Viru Vangla apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja M.V. Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Võtta haldusasja toimikusse koopia 12.04.2013 kinnitatud M.V. individuaalsest täitmiskavast ning Viru Vangla direktori 23.01.2013. a käskkirjaga nr 1-1/19 kinnitatud ja 21.05.2013. a käskkirjaga nr 1-1/92 muudetud kodukord ja selle seletuskiri.

2. Jätta rahuldamata M.V. taotlus uute tõendite asja juurde võtmiseks ning tagastada M.V. le apellatsioonkaebuse ja 01.07.2014. a taotluse lisadena esitatud materjalid kokku 13-l lehel.

3. Jätta M.V. apellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Jätta Viru Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata.

5. Jätta Tartu Halduskohtu 30.01.2014. a otsus muutmata, täiendades otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.

6. Jätta M.V. menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 16.02.2015 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. M.V. esitas 17.06.2013 Viru Vanglale taotluse koos lisadega (tl 10-13), milles ta märkis, et talle ei võimaldata ega lubata Viru Vanglas võrdsetel alustel koos teiste kinnipeetavatega võtta osa kiriku elust ja läbiviidavatest sakramentidest ning palus talle väljastada isiklike asjade laost kambrisse kasutamiseks isiklik lugemislamp ja patareidega raadio.

2. M.V. esitas 27.06.2013 Viru Vanglale avalduse (tl 15-17), milles palus võimaldada talle Viru Vanglas karistuse kandmise ajal üldkeskhariduse omandamist ning õpingute jätkamist gümnaasiumi 10. klassis võrdsetel alustel kõigi teiste kinnipeetavatega. Kaebaja palus, et tema 12.04.2013 kinnitatud individuaalset täitmiskava (ITK) uuendatakse ja täiendatakse ning lisatakse õpingute ja hariduse jätkamine 2013/2014 õppeaastal gümnaasiumi 10. klassis.

3. Viru Vangla jättis 19.07.2013. a haldusaktiga nr 6-9/21075-2 (tl 14-14p) M.V. 17.06.2013. a taotluse laualambi ja raadio väljastamiseks rahuldamata. Vangla märkis, et silmaarst on 05.06.2013 soovitanud anda kambrisse laualamp, kuid kambritesse paigaldatud valgustid vastavad standardnõuetele ja võimaldavad ka lugemist. Vangla viitas, et vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 7 lg 1 sätestab loetelu kambri sisustusse kuuluvatest esemetest ning lugemislampi loetelus ei ole. Viru Vangla märkis, et vangla II üksuses toimuvad usulised tegevused ning 24.04.2013 osales M.V. jumalateenistusel, kohtus preestriga ning sai osa sakramendist, seega on M.V. le võimaldatud usuliste tegevustega tegeleda. Vangla selgitas, et ehituslikult on raadio kõikides kambrites tagatud, millega on tagatud kõikidele kinnipeetavatele võimalus jälgida raadiosaateid, mistõttu isiklik raadio ei ole enam vajalik elektriseade vangistusseaduse (VangS) § 31 lg 2 mõttes. Vangla viitas kehtiva Viru Vangla kodukorra (kodukord) p-le 7.1.30, mille kohaselt on kinnipeetavale keelatud signaali või levi edastaja või vastuvõtja ning nende tarvik, v.a. kambritesse sisseehitatud raadio, vanglateenistuse loal väljastatud ja vangla vahendusel soetatud või vanglasse saabumisel kaasas olnud teler. Vangla leidis, et kuna kinnipeetavale on raadio tagatud, siis on suur tõenäosus, et isiklikke raadioid ei kasutata sihipäraselt, nt ehitatakse see ümber, eemaldatakse sealt osi, mida kasutatakse tätoveerimisaparaadi tegemiseks, peidetakse keelatud esemeid jne. Vangla märkis, et elektroonikaseadmeid on keeruline läbi otsida, mistõttu kaasneb nende lubamisega alati risk ning kinnipeetavale mittevajaliku raadio lubamine ei anna talle erilist kasu, kuid vangla julgeoleku seab see suurel määral ohtu.

4. Viru Vangla jättis 23.07.2013. a haldusaktiga nr 6-10/22686 (tl 18-18p) M.V. 27.06.2013. a taotluse hariduse omandamiseks rahuldamata. Vangla märkis, et M.V. l ei ole pooleli jäänud üldkeskhariduse omandamine. VangS § 16 lg 1 p 1 ja § 35 lg 3 järgi on üldkeskhariduse omandamise võimaldamine seotud ITK-ga ning seadusest tuleneb otseselt, et üldkeskhariduse omandamine võimaldatakse ainult juhul, kui see on ITK-s ette nähtud. 12.04.2013 kinnitatud ITK-s on riskide maandamise tegevustena ette nähtud tööharjumuse tekitamiseks esimesel võimalusel tööle asumine ja kutseõppe omandamine „Koristusteenuse koolitusel“ osalemisega. Vangla märkis, et M.V. on töökohustuste täitmisest korduvalt keeldunud ja keeldunud ka ITK- s ettenähtud kutseõppe omandamisest. Vangla selgitas, et kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhendi § 5 lg-st 6 tulenevalt ei ole vanglal kohustust ITK koostamisel kinnipeetava ettepanekutega arvestada ning kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda ITK-sse endale meelepärase tegevuse lisamist.

5. Viru Vangla jättis 27.08.2013. a vaideotsusega nr 6-12/204-2 (tl 22-23) rahuldamata M.V. 29.07.2013 esitatud vaide (tl 20-21p) Viru Vangla 19.07.2013. a haldusakti nr 6-9/21075-2 ja Viru Vangla 23.07.2013. a haldusakti nr 6-10/22686-2 peale.

6. M.V. esitas 11.09.2013 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1-3), milles ta palus tühistada Viru Vangla 19.07.2013. a haldusakt nr 6-9/21075-2 ja 23.07.2013. a haldusakt nr 6-10/22686-2 täies ulatuses; kohustada vanglat kaebaja ITK-sse märkima õpingute jätkamine ja üldkeskhariduse omandamine ning kohustada kaebajale võimaldama jätkata õpinguid ja üldkeskhariduse omandamist; kohustada vanglat väljastama kaebajale isiklike asjade laost raadio ja lugemislamp; kohustada vanglat võimaldama kaebajal osa võtta vangla kabelis toimuvatest jumalateenistustest ning võimaldada kaebajal kuulata erinevaid usulisi ja muid raadiojaamasid ja -saateid; tuvastada vangla toimingute ja Viru Vangla kodukorra p-de 7.1.2, 7.1.3, 7.1.30 ja 19.1 õigusvastasus. Kaebuse põhjendused:

Vaidlustatud haldusaktid ja neist tulenevad toimingud ehk keelud ja piirangud on oluliste kaalutlusvigadega, põhjendamatud ja seadusevastased ning kuuluvad täies ulatuses tühistamisele. Vaidlustatud haldusaktid, samuti vaideotsus ja neist tulenevad toimingud rikuvad ja riivavad kaebaja subjektiivseid õigusi ja vabadusi VangS §-de 4¹, 6, 31, 34, 35, 45 ja 62, Põhiseaduse §-de 10-12, 19, 28, 32, 37 ja 40, EIÕK art-i 8, 14, 17, 18 ja protokoll 1 art 2 mõttes. Elektriseadmete kasutamise keelamine on vastuolus seadusega, mida on ka väljendanud Riigikohus 29.08.2010. a otsuses nr 3-3-1-49-10 ja Tartu Ringkonnakohus 26.02.2013. a otsuses nr 3-11-503. Sellist vastuolu ja seadusevastasust on selgitanud õiguskantsler 21.11.2012. a dokumendis „Soovitus õiguspärasuse ja hea halduse tava järgimiseks, kinni peetavatele isikutele isiklike elektriseadmete väljastamine“. Lugemislambi puhul on tegemist meditsiinilise abivahendiga, mille kasutamiseks on loa ja nõusoleku andnud nii silmaarst kui ka perearst. Meditsiinilise abivahendi kasutamine on seaduspärane ja kooskõlas kodukorra p-s

7.1.10 sätestatuga. Kaebajal ei võimaldata võrdsetel alustel teiste üksustega osaleda vangla kabelis toimuvatel jumalateenistustel ning ei võimaldata kuulata usuteemalisi raadiokanaleid ja -saateid ega lubata kasutada isiklikku raadiot. Seda piiravad ja keelavad kodukorra p-d 7.1.2, 7.1.3, 7.1.30 ja 19.1 on õigusvastased ja kuuluvad tühistamisele. Õpingute jätkamise keelamine ja üldkeskhariduse omandamise põhjendamatu mittevõimaldamine ning selle mittemärkimine kinnipeetava ITK-sse on õigusvastane.

7. Viru Vangla esitas 18.11.2013 vastuse kaebusele (tl 31-32), milles ta palub jätta M.V. kaebus kodukorra p-de 7.1.2, 7.1.3, 7.1.30 ja 19.1 ning toimingute õigusvastasuse tuvastamise nõude osas läbi vaatamata ning ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused:

Haldusasjas nr 3-13-968 on kaebaja esitanud kodukorra p-de 7.1.3, 7.1.30 ja 19.1 tühistamise nõude, mis olemuslikult sisaldab ka õigusvastasuse tuvastamise nõuet, mistõttu halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p-st 3 tulenevalt ei saa halduskohus käesolevas asjas kaebaja nõuet kodukorra punktide osas menetleda. Selgusetu on, kas kaebaja on esitanud kodukorra p-de 7.1.2, 7.1.3, 7.1.30 ja 19.1 osas tuvastamisvõi tühistamiskaebuse ning ei ole välja toonud õigustatud huvi kodukorra p 7.1.2 õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebusest ei nähtu, milliste toimingute õigusvastasuse tuvastamist kaebaja nõuab. Kaebuses viidatud vaideotsuse osas ei ole välja toodud asjaolusid, mil viisil see iseseisvalt kaebaja huve rikub. Ka ei ole välja toodud ühegi kohtueelse menetluse toiminguga kaebaja õiguste rikkumise asjaolusid. Esinevad HKMS § 45 lg-tes 3 ja 4 sätestatud piirangud, mistõttu tuleb kaebus jätta selles osas läbi vaatamata.

Kodukord keelab kinnipeetaval omada signaali, s.h raadiosignaali, vastuvõtjat. Kinnipeetava õigus üldiselt levitatava informatsiooni kättesaamisele on tagatud kambris oleva raadio kaudu ning isikliku raadio kasutamiseks puudub vajadus. Isikliku raadio kasutamine vanglas on julgeolekuriskiks, kuna tänapäeva elektroonikaseadmeid on võimalik ümber seadistada selliselt, et on võimalik vastu võtta signaale sagedustelt, mida tootja ei ole ette näinud, lisaks on võimalik seadistada signaali väljastama. Selliste muudatuste tegemise kontrollimine on praktikas raskendatud. Ebaseaduslikud sidevõimalused on ohuks vangla julgeolekule ja korrale VangS-i tähenduses ning on VangS § 15 lg 2 p 3 kohaselt vanglas keelatud. Viru Vangla kambrite valgustus vastab tervisekaitse nõuetele. Arst on andnud lambi osas soovituse, mitte korralduse lamp väljastada. Täiendavad seadmed, seda enam elektriseadmed kinnipeetava kambris kätkevad täiendavat julgeolekuriski, kuivõrd need koosnevad paljudest detailidest, mida saab lahti võtta ja kasutada mittesihipäraselt, s.h relvana ametnike ja kaaskinnipeetavate vastu, seadmete sisse saab teha peidikuid jne. Seadmete kontrollimine vanglateenistuse ametnike poolt on komplitseeritud. Samuti võivad seadmed sisaldada osi, mis on vanglas keelatud (nt lambi elektrijuhe, mis on VSkE § 64¹ p 1 ja kodukorra p 7.1.2 kohaselt keelatud). Kuna kaebajale ei ole üldkeskhariduse omandamist ITK-s ette nähtud, on õigesti jäetud kaebaja taotlus rahuldamata. Kaebaja väited õppimissoovi kohta on otsitud ja sisutud, kuivõrd kaebaja ei ole tegelikku õppimissoovi üles näidanud, keeldudes koristusteenuse koolitusel osalemast.

8. Tartu Halduskohus tühistas 30.01.2014. a otsusega (tl 55-63) Viru Vangla 19.07.2013. a haldusakti nr 6-9/21075-2 (keeldumine raadio ja lugemislambi kambrisse andmisest) ja tegi kindlaks kodukorra p-i 7.1.30 (s.t raadiot keelavas osas) õigusvastasuse. Kohus kohustas Viru Vanglat kaebaja 17.06.2013. a taotluse uuesti läbi vaatama. Muus osas jättis kohus M.V. kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjendused:

Haldusasjas nr 3-13-968 on esitatud tühistamisnõue. Käesolevas haldusasjas taotleb kaebaja vangla kodukorra p-de 7.1.2, 7.1.3, 7.1.30 ja 19.1. õigusvastasuse kindlakstegemist. Seega ei ole käesoleval juhul tegemist korduva kaebusega HKMS § 43 mõistes (Riigikohtu 05.11.2008. a otsus 3-3-1-49-08) ning esitatud kaebus on lubatav.

Tervisekaardi sissekannete (tl 50) kohaselt on kaebaja käinud silmaarsti juures 20.06.2008, 05.08.2009, 21.04.2010, 13.04.2011, 17.04.2013 ja 05.06.2013, kes on 20.06.2008 ja 05.06.2013 märkinud „võimalusel lubada lisavalgusti“. Vangla arst R. Aadamsoo on 24.07.2013 tõendil (tl 51) märkinud „silmaarsti poolt soovitatud lisalamp seoses nägemise halvenemisega“. Toimiku materjalide järgi on kaebaja nägemine halvenenud ning arst on soovitanud lubada kaebajale kambrisse lisavalgusti. Vaidlustatud haldusaktist ei nähtu asjakohaseid kaalutlusi, miks ei väljastata vajalikku meditsiinilist abivahendit, s.t lugemislampi kaebajale, mis on kooskõlas kodukorra p-ga 7.1.10, sest abivahendi on määranud vangla arst. Seetõttu on lugemislambi väljastamisest keeldumine õigusvastane. Riigikohus ei ole asjakohaseks kaalutluseks lugenud vangla argumenti, et raadio kuulamise võimalus on kinnipeetavatele tagatud (otsus nr 3-3-1-49-10, p 12). Vastustaja ei ole lugemislambi ja raadio andmise loast keeldumisel lähtunud julgeolekukaalutlustest. Seetõttu tuleb juhinduda Riigikohtu seisukohast ning lugeda 19.07.2013. a haldusaktis keeldumine raadio ja lugemislambi kambrisse andmisest ning vangla kodukord p-i 7.1.30 osas (st raadiot keelavas osas) õigusvastaseks. Õigeks ei saa pidada praktikat, kui vastustaja asub vaidlustatavat haldusakti alles kohtumenetluses põhjendama. Vaidlustatud haldusaktis ei ole kaalutud julgeolekuriske (seda, et elektriseadmed kinnipeetava kambris kätkevad endas täiendavat julgeolekuriski, seadmete kontrollimine vanglateenistuse ametnike poolt on komplitseeritud, kuivõrd need koosnevad paljudest detailidest, mida saab lahti võtta ja kasutada mittesihipäraselt, sh relvana ametnike ja kaaskinnipeetavate vastu, seadmete sisse saab teha peidikuid jne). Usutav ei ole, et nendest kaalutlustest juhinduti haldusakti andmise ajal. Taotluse uuel läbivaatamisel ei välista halduskohus võimalust, et põhjus loa andmisest keeldumiseks võib olla oht vangla julgeolekule (Riigikohtu 29.09.2010. a otsus nr 3-3-1-27-12, p 19). Vaidlust ei ole selle üle, et 24.04.2013 osales kaebaja jumalateenistusel, kohtus preestriga ning ta sai osa sakramendist. Kaebaja ei ole antud asjaolu kohta vastuväiteid kohtule esitanud, mistõttu ei kuulu kohustamiskaebus võimaldada kaebajal osa võtta Viru Vangla kabelis toimuvatest jumalateenistustest rahuldamisele.

Haridusja Teadusministeeriumi 19.06.2013. a arhiiviteatise (tl 43) ja põhikooli lõputunnistuse koopia (tl 44) kohaselt on kaebaja lõpetanud 9. klassi. Riigikohtu 03.10.2012. a otsuse nr 3-3-1-31-12 p 12 kohaselt nähtub VangS § 35 lg-st 2, et kui kinnipeetava ITK-s puudub üldkeskhariduse omandamise jätkamise kohta vastav märge, ei ole kinnipeetaval võimalik jätkata õpinguid üldkeskhariduse omandamiseks. Kinnipeetavale hariduse omandamise võimaldamine on vangla kaalutlusotsus. Vangla 23.07.2013. a haldusaktist nähtub, et kaebaja ITK-s on riskide maandamise tegevusena ettenähtud tööharjumuse tekitamiseks esimesel võimalusel tööle asumine ja vabanedes tööturul läbi löömiseks kutseõppe omandamine „Koristusteenuse koolitusel“ osalemisega ning kaebajale ei ole üldkeskhariduse omandamist ITK-s ette nähtud, seetõttu on vangla õigesti jätnud kaebaja taotluse üldkeskhariduse omandamiseks rahuldamata. Kuna kaebus vangla 23.07.2013. a haldusakti tühistamise nõudes jääb rahuldamata, jääb rahuldamata ka kaebus vangla kohustamiseks kaebaja individuaalsesse täitmiskavasse õpingute jätkamise ja üldkeskhariduse omandamise märkimiseks ning kaebaja võimaldamiseks jätkata õpinguid ja üldkeskhariduse omandamist.

Vangla kodukorra seletuskirja kohaselt p-s 7.1.2 nimetatud esemed ohustavad inimese ja vangla julgeolekut, mistõttu on need keelatud. Analoogne keeld tuleneb VSkE § 64¹ p-st 1, mille kohaselt on kinnipeetavaile keelatud esemed, millega saab või on võimalik tekitada vigastusi. Punktis nimetatud esemed ei ole ohtlikud ainult seepärast, et nendega võib tekitada vigastusi, vaid ka seetõttu, et neist saab valmistada riputuskonkse või aasu, millega on võimalik keelatud esemeid peita. Kinnipeetava õigusi kõnealuse piiranguga ei rikuta, sest kinnipeetavaile hädavajalikud esemed jäävad lubatuks. Vangla kodukorra seletuskirja kohaselt on p 7.1.3 osas leitud, et arvestades keraamilise, klaasist või metallist valmistatud esemete või eseme osade raskust, tugevust ja vastupidavust või nendest materjalidest valmistatud esemete purunemisel saadavate kildude teravust, siis sobivad need eriti hästi vangla vara kahjustamiseks ja vigastuste tekitamiseks ning seavad ohtu vangla julgeoleku. Vangla kodukorra seletuskirja kohaselt p 19.1 osas on igaühel vabadus nii üksinda kui ka koos teistega, avalikult või eraviisil täita usutalitusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust ning VangS § 62 põhjal tagab vanglateenistus kinnipeetavale usuliste vajaduste rahuldamise. Vaidlustatud kodukorra p-de 7.1.2, 7.1.3 ja 19.1 õigusvastasuse kindlakstegemiseks alus puudub ning nende osas jääb kaebus rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

9. M.V. esitas 24.02.2014 apellatsioonkaebuse (tl 73-75), milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 30.01.2014. a otsus osas, millega tema kaebus jäeti rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

Viru Vangla 23.07.2013. a haldusakti tühistamisnõude ning ITK ja õpingutega seonduvate kohustamisnõuete osas on kohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme, ebapiisavalt ja ebaõigesti hinnanud tõendeid, ebaõigesti tuginenud ainult vastustaja seisukohtadele ning jätnud tähelepanuta ja analüüsimata või hindamata kaebaja väited. Kohustamiskaebuse rahuldamata jätmine ei ole põhjendatud. Analoogses vaidluses on kohus 12.11.2012. a otsusega nr 3-12-1597 rahuldanud kinnipeetava kohustamiskaebuse. Kohus on jätnud põhjendamata, miks ja mis asjaoludel kaebajal ei võimaldata ega lubata võrdsetel alustel teistega käia kabelis ning võtta osa kabelis läbiviidavatest jumalateenistustest ja sakramentidest. Seda takistav kodukorra p 19.1 on õigusvastane ja tuleb tunnistada kehtetuks ja õigusvastaseks. Kaebaja on soovinud kasutada isiklikku raadiot erinevate usukanalite ja -saadete kuulamiseks ning kui isiklikku raadiot talle laost ei anta, tuleb vanglal seadistada olemasolevad raadiokanalid ümber või lisada taotletud raadiokanalid.

10. Viru Vangla esitas 03.03.2014 apellatsioonkaebuse (tl 82-84), milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 30.01.2014. a otsus osas, millega tühistati haldusakt nr 6-9/21075-2 ja tehti kindlaks kodukorra p-i 7.1.30 raadiot puudutavas osas õigusvastasus ning jätta M.V. kaebus täies ulatuses rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

Kohus oleks pidanud jätma kaebuse kodukorra p 7.1.30 osas läbi vaatamata, sest haldusasjas nr 3-13-968 esitatud tühistamiskaebus hõlmas sisuliselt käesolevas asjas esitatud tuvastamiskaebust. Kohus on rikkunud otsuse põhjendamiskohustust, kui leidis otsuses, et vangla kodukorra p-s 7.1.30 puuduvad põhjendused isikliku raadio keelamise kohta. Kodukorra seletuskirjas on vastavad põhjendused kirjas. Üldtuntuks võib pidada, et kaasaegne tehnoloogia võimaldab raadioid ümber ehitada raadiosignaali edastamiseks, samuti muude signaalide (nt internetilevi) vastuvõtmiseks. Isiklike raadiote kontrollimine vangla poolt, ilma neid lahti võtmata, on praktiliselt võimatu, mistõttu on taoline piirang põhjendatud. Kohus on ebaõigesti leidnud, et vangla 19.07.2013. a otsus nr 6-9/21975-2 on õigusvastane. HKMS § 158 lg 2 ls-st 2 tulenevalt saab menetlusõiguse rikkumiseks pidada otsuses märgitut, kust tuleneb, et kohus on otsust tehes tuginenud pärast vangla otsuse tegemist väljastatud tõendile. Arvestades otsuse tegemise aja informatsiooni oli vaidlustatud otsus õiguspärane ning seda on põhjendatud nii kohtueelses kui kohtumenetluses.

11. M.V. esitas 16.03.2014 vastuse vangla apellatsioonkaebusele (tl 99-100), milles ta palub jätta Viru Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused:

Isikliku raadio keelamine on vastuolus seadusega, mida on selgelt väljendanud ka Riigikohus 29.09.2010. a otsuses nr 3-3-1-49-10 ja Tartu Ringkonnakohus 26.02.2013. a otsuses nr 3-11-503. Kodukorra seletuskirjas antud selgitused või põhjendused on otsitud ja põhjendamata ning tegemist ei ole julgeolekuohu või riskiga. Seletuskirjas toodud põhjendused on abstraktsed ja põhjendamata, mis on vastuolus VangS §-s 4¹ sätestatud põhimõtetega. Raadiot, mis on turvakleebistega märgistatud, sai kaebaja kasutada nii Tallinna kui ka Tartu Vanglas viibimise ajal ning see ei saa olla julgeolekuoht. Kaebajal on kambris isiklik televiisor, mis on samuti turvakleebistega märgistatud, mistõttu ei ole võimalik midagi sinna sisse peita niimoodi, et see jääks vanglaametnikele märkamata. Ei ole vaja mingeid erilisi ressursse või aega, et märgata, kas raadio turvakleebised on rikutud, millisel juhul saab kinnipeetavat karistada.

12. Viru Vangla esitas 28.03.2014 vastuse M.V. apellatsioonkaebusele (tl 111-112), milles ta palub jätta see rahuldamata. Vastuse põhjendused:

Halduskohtu otsus on osas, millega M.V. kaebus rahuldamata jäeti (ka selles osas, mida vastustaja hinnangul ei saanud menetluslikel põhjustel läbi vaadata), sisuliselt ja õigesti põhjendatud. Asjaolu, et kaebaja nende põhjendustega ei nõustu, ei tähenda kohtupoolse põhjendamiskohustuse rikkumist. Menetluse kestel on arst andnud täiendava hinnangu, et kaebajale ei ole lisavalgusti vajalik, millise tõendi palub vastustaja võtta asja materjalide juurde. Kohus jättis õigesti kohustamiskaebuse rahuldamata, kuivõrd sellega seotud tühistamiskaebus jäi ka rahuldamata. Vabaduses ega ka vanglas ei ole üldkeskhariduse omandamise võimaldamine isiku subjektiivne nõudeõigus. Vanglas selgitatakse välja kinnipeetava riskifaktorid, mis võivad takistada tal vabaduses õiguskuulekalt käituda. Kaebaja osas leidis vangla, et kaebaja peab omandama tööharjumuse ühiskonnas hakkamasaamiseks ning vabanedes on tal soovi korral võimalik asuda õppima ja omandada keskharidus. Kaebaja viide haldusasjale nr 3-12-1597 ei ole asjakohane, sest selles oli vaidlusküsimuseks põhi-, mitte keskhariduse omandamine. Kaebaja sisustab vangistust reguleerivates õigusaktides sisalduvat hariduse mõistet liiga kitsalt. Hariduse all tuleb silmas pidada lisaks kaebaja viidatud põhija keskharidusele ka töötamisega seonduvat haridust (kutseja täiendõpe, koolitused jms). Kaebajale on olnud tagatud usuliste vajaduste rahuldamine ja halduskohus on vastavat küsimust põhjalikult käsitlenud. Ekslik on kaebaja arusaam, et kõik kinnipeetavad peavad saama usutalitustel käia ühes kohas (vangla kabelis). Tulenevalt VangS §-st 62 tagab vanglateenistus kinnipeetavate usuliste vajaduste rahuldamise, millise viiside valik on vangla kaalutlusotsus. Osakonnas, kus kaebaja viibib, on usuliste vajaduste rahuldamine tagatud osakonnasiseselt.

13. M.V. esitas 01.07.2014 taotluse (tl 132-134), milles ta märgib, et arusaamatuks jääb, miks vastustaja ei esitanud 19.12.2013 arstitõendit halduskohtule hindamiseks ning kaebaja hinnangul on nimetatud tõend vastuoluline ja survestatult koostatud arstitõend, mis ei ole objektiivne ega vasta tõele. Kaebaja nägemine halveneb, kuid lugemislampi kambrisse ei lubata üksnes väidetavale vangla julgeolekuohule tuginevalt. Kaebaja palub kohtul võtta asja materjalide juurde 20.12.2013. a, 20.01.2014. a ja 26.03.2013. a taotlused, vangla 09.01.2014. a, 04.02.2014. a ja 24.04.2014. a vastused. Tõendamaks, et kaebajat koheldakse vangla II üksuses põhjendamatult ebavõrdselt õpingute mittevõimaldamise osas, palub võtta asja materjalide juurde 22.04.2014 koostatud ITK, kaebaja 09.05.2014. a vaide ja vangla 30.05.2014. a vastuse.

14. Viru Vangla esitas 04.08.2014 seisukoha (tl 148-148p), milles ta märgib, et ringkonnakohtule esitatud vastuses on kodukorra p 7.1.2 osas läbivaatamata jätmise taotluse põhjendus ekslikult sattunud. Vastustaja leiab, et kodukorra p 19.1 ei mõjuta kummagi otsuse osas peetavat vaidlust, kuna ei käsitlenud kinnipeetava usulist teenindamist. Vastustaja leiab, et kodukorra p-d 7.1.3 ja 7.1.30 ei anna võimalust vaidlustatud otsuseid teisiti käsitleda, kuna p 7.1.30 välistab üheselt raadio kambrisse lubamise ning lambi koostisosad vastavad üheselt kodukorra p 7.1.3 keelatud esemete tunnustele, mistõttu on vastavas osas diskretsiooniõigus redutseeritud nullini ning keelduv lahend oli ainuvõimalik.

15. M.V. esitas 03.11.2014 apellatsioonkaebuse täienduse, milles ta märgib, et teda koheldakse Viru Vangla II üksuses põhjendamatult ebavõrdselt ning diskrimineeritakse PS § 12 ja EIÕK art 14 tähenduses. Kaebaja märgib täienduses kinnipeetavate nimed, kellele võimaldatakse II üksuses õppimine või õppimise jätkamine.

16. M.V. esitas 16.12.2014 selgituse, milles ta märgib, et on jätkuvalt seisukohal, et 19.12.2013 koostatud silmaarsti tõend on ebaobjektiivne ega vasta tõele ning vastustaja on mõjutanud silmaarsti sellist tõendit väljastama. M.V. selgitab, et esitas kaebuse kolmes nõudes, s.o haldusaktide nr 6-9/2107-2 ja nr 6-10/22686-2 tühistamiskaebuse, kohustamiskaebuse väljastada laost isiklik raadio ja lugemislamp, võimaldada osa võtta kabelis toimuvatest jumalateenistustest ning kuulata erinevaid usulisi raadiojaamu ja -saateid, märkida kaebaja individuaalsesse täitmiskavasse õpingute jätkamise või üldkeskhariduse omandamise ning tuvastamiskaebuse kodukorra p-de 7.1.2, 7.1.3, 7.1.30 ja 19.11 osas. Kaebaja väitel ei mõista ta, kas halduskohus on tunnistanud õigusvastaseks kodukorra p 7.1.30 ja selle toimingu, millega ei väljastatud kaebajale isiklikku raadiot, kuna samas on halduskohus kohustanud vanglat kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama, millest ei selgu, kas lugemislambi või raadio osas. Nii lugemislambi kui ka raadio osas on kaebaja kindel, et vangla neid talle uuel taotluse läbivaatamisel kätte ei anna. Kaebaja väitel on kohus jätnud tema taotlused või nõuded seonduvalt raadiokanalitega ja kabelisse jumalateenistusele mittelubamisega tähelepanuta või põhjendamatult rahuldamata ning tuvastamata õigusvastasuse. Kaebajat ei rahulda võimalus käia kohtumas osakonnas pastori, preestri või piiskopiga eravestlusel, mis ei ole jumalateenistus või sakrament. Kaebaja märgib, et vangla kabel on ainuke koht, kus on võimalus kuulata jumalasõna, mistõttu kaebajat ei rahulda võimalus ainult osakonnas kohtuda jumalateenistujatega.

17. Viru Vanglas esitas 23.12.2014 täiendava selgituse, milles ta märgib, et vangla E8 osakonna puhul on tegemist tugevdatud järelevalvega osakonnaga, kuhu paigutatud kaebaja riske on hinnatud tavapärasest suuremateks, millest tulenevalt on antud osakonnas viibivatele kinnipeetavatele tagatud kõik vangistust reguleerivates õigusaktides sätestatud võimalused, s.h õigus osaleda usutalitustes, kuid vastavad tegevused toimuvad osakonnas sees. Vangla märgib, et vastavalt 12.04.2013 kinnitatud ITK-le oli M.V. le kutseõppena ette nähtud koristusteenuse koolitus, millest kaebaja keeldus 15.04.2013. Vastustaja väitel 13.05.2013 toimunud vestlusel inspektor-kontaktisikuga on kaebajale selgitatud keskhariduse omandamise võimalusi, samuti edastatud Viljandi Täiskasvanute Gümnaasiumi kontaktandmed, et kinnipeetaval oleks võimalik sealt saada olemasolevat haridust tõendavad õpingutulemused.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

18. Ringkonnakohtu menetluses on Viru Vangla ja M.V. apellatsioonkaebused. Viru Vangla on vaidlustanud halduskohtu otsuse osas, millega tühistati haldusakt nr 6-9/21075-2 ja tehti kindlaks kodukorra p 7.1.30 õigusvastasus raadiot puudutavas osas. M.V. on vaidlustanud halduskohtu otsuse osas, millega tema kaebus jäeti rahuldamata. Tuginevalt ringkonnakohtule esitatud 16.12.2014 selgitusele on M.V. esitanud kohtumenetluses kolm nõuet, s.o tühistada haldusaktid nr 6-9/21075-2 ja nr 6-10/22686-2; kohustada väljastama kaebajale laost isiklik raadio ja lugemislamp, kohustada võimaldama kaebajal osa võtta kabelis toimuvatest jumalateenistustest ning kuulata erinevaid usulisi raadiojaamu ja -saateid, kohustada märkima ITK-sse õpingute jätkamine või üldkeskhariduse omandamine; tuvastada kodukorra p-de 7.1.2, 7.1.3, 7.1.30 ja 19.1 õigusvastasus.

19. Ringkonnakohus leiab, et nii Viru Vangla kui ka M.V. apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata.

20. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha Viru Vangla apellatsioonkaebuse osas (I) ning seejärel M.V. apellatsioonkaebuse osas (II). Järgnevalt võtab ringkonnakohus seisukoha kaebaja poolt esitatud uute tõendite ja menetlusosaliste taotluste osas ning jagab menetluskulud (III).

I

21. Vastustaja väitel oleks halduskohus pidanud jätma M.V. kaebuse kodukorra p 7.1.30 osas läbi vaatamata, kuna haldusasjas nr 3-13-968 esitatud tühistamiskaebus kodukorra p 7.1.30 osas hõlmab sisuliselt käesolevas asjas esitatud tuvastamiskaebust. Halduskohus on vaidlustatud otsuses märkinud, et käesoleval juhul ei ole tegemist korduva kaebusega HKMS § 43 mõistes ning esitatud kaebus on lubatav. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga. Ringkonnakohus viitab, et ka õigusalase kirjanduse kohaselt see, et mõni nõue n-ö hõlmab teise nõude, ei tähenda hõlmava ja hõlmatava nõude kattuvust ning varasem tühistamiskaebus ei välista iseenesest sama haldusakti suhtes tühisuse ega õigusvastasuse tuvastamise kaebuse esitamist (Halduskohtumenetluse seadustik, kommenteeritud väljaanne, K. Merusk, I. Pilving, Juura 2013, lk 177-178). Vaidlust ei ole asjaolu üle, et vastustaja poolt viidatud haldusasjas nr 3-13-968 on kohtumenetluses sõnaselgelt lahendatud üksnes kodukorra tühistamise nõuet seostamata seda vangla konkreetse keeldumisega. Käesolevas asjas on aga menetluses kodukorra õigusvastasuse tuvastamise nõue seonduvalt vangla keeldumisega väljastada kaebajale kambrisse raadio. Seega ei ole tegemist haldusasjas nr 3-13-968 ja käesolevas asjas esitatud nõuete kattuvusega, mistõttu on halduskohus õigesti M.V. kaebuse ka kodukorra p

7.1.30 õigusvastasuse tuvastamise nõude osas lahendanud.

22. Vastustaja on 19.07.2013. a haldusaktis toonud loa andmisest keeldumise põhjendusena välja asjaolu, et vanglas on ehituslikult raadio kõikides kambrites tagatud ja ka raadiojaamade valikuvõimalus on tagatud, mistõttu ei ole isiklik raadio vajalik elektriseade VangS § 31 lg 2 mõttes. VangS § 31 lg 2 kohaselt vanglateenistuse ametniku loal võib kinnipeetaval olla isiklik raadio, televiisor või muu vajalik elektriseade, kui nende kasutamine ei riku vangla sisekorraeeskirju ega korda ning ei häiri teisi isikuid ja kui kinnipeetaval ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust, mis on talle määratud isikliku raadio, televiisori või muu vajaliku elektriseadme kasutamise nõuete rikkumise eest. Kodukorra p-st 7.1.30 tuleneb keeld omada signaali või levi edastajat või vastuvõtjat ning nende tarvikut, v. a kambritesse sisseehitatud raadio, vanglateenistuse loal väljastatud ja vangla vahendusel soetatud või vanglasse saabumisel kaasas olnud televiisor. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et kinnipeetavale kambrisse isikliku raadio, televiisori või muu vaba aja veetmiseks vajaliku eseme lubamisel on vangla administratsiooni diskretsioon piiratud VangS § 31 lg-s 2 nimetatud kaalutlustega. Loa andmiseks peab vangla kaaluma, kas kambrisse taotletava eseme kasutamine võib rikkuda vangla sisekorraeeskirja või korda või häirida teisi isikuid. VangS § 31 lg-s 2 nimetamata kaalutluste arvestamine ei ole lubatud, kuna sellega ületatakse kaalutlusõiguse piire (29.09.2010. a otsus nr 3-3-1-49-10, p 12). VangS § 31 lg 2 ei näe raadio lubamisest keeldumise alusena ette seda, kas vanglas on raadio kambrisse sisse ehitatud või mitte. Riigikohus ei ole eelviidatud lahendis sellist kaalutlust ka asjakohaseks lugenud.

23. Halduskohus on kohtupraktikale tuginedes märkinud, et raadio kuulamise võimaluse tagamine kinnipeetavatele ei ole asjakohane kaalutlus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga. Ringkonnakohus viitab, et kodukorra p 8.4.2 näeb ette kinnipeetava õiguse kasutada isiklikke elektriseadmeid, mis on varustatud vangla turvakleebisega. Kaebaja on esitanud vanglale taotluse saada luba kasutada elektriseadmeid (tl 10-10p). 19.07.2013. a haldusaktis ei ole põhjendatud, miks ei ole vangla pidanud võimalikuks kaebaja isikliku raadio turvakleebisega varustamise korral kambrisse väljastamist. Nimetatud haldusaktis märkis vangla, viidates kodukorra seletuskirja p-s 7.1.30 antud selgitusele, et kinnipeetavale mittevajaliku raadio lubamine ei anna talle erilist kasu, kuid vangla julgeoleku seab see suurel määral ohtu, kuna on suur tõenäosus, et isiklikke raadioid ei kasutata sihipäraselt, nt ehitatakse see ümber, eemaldatakse sealt osi, mida kasutatakse tätoveerimisaparaadi tegemiseks, peidetakse keelatud esemeid jne. Lisaks märkis vangla, et elektroonikaseadmeid on väga keeruline läbi otsida, sestap kaasneb nende lubamisega alati risk. Eeltoodust nähtuvalt on vastustaja julgeolekukaalutlusi vaidlustatud haldusaktis küll välja toonud, erinevalt halduskohtu otsuses leitust, kuid seda üksnes abstraktse kaalutlusena, kuivõrd ei ole põhjendanud ega seostanud neid kaalutlusi kaebaja taotlusega. Puudub ka vangla hinnang Riigikohtu praktikas välja toodud kaalumisele kuuluvatele asjaoludele, nagu vangla sisekorraeeskirja või korra rikkumine ja teiste isikute häirimine, silmas pidades siinkohal asjaolu, et kaebaja asub kambris üksinda (tl 74 p). Seega ei ole võimalik 19.07.2013. a haldusaktis esitatud julgeolekukaalutlusi seostada kaebaja isikust lähtuva julgeolekuohuga. Ringkonnakohus märgib, et kaebaja taotluse pinnalt loa andmise üle otsustamisel tuleb vanglal kaaluda, kas kambrisse taotletud eseme kasutamine võib rikkuda vangla sisekorraeeskirja või korda, häirida teisi isikuid või olla ohtlik vangla julgeolekule. Ringkonnakohus selgitab, et juhul kui loa andmise ajal ei ole põhjust arvata, et eseme kasutamisega võiks kaasneda vangla sisekorraeeskirja või korra rikkumine, teiste isikute häirimine või oht vangla julgeolekule, kuid eseme kasutamise ajal ilmnevad sellised asjaolud, siis on vanglal võimalik eseme kasutamise õigus lõpetada, sest seadusest tulenevad tingimused ei ole enam täidetud.

24. Eeltoodut arvestades on ringkonnakohtu hinnangul halduskohus õigesti asunud seisukohale, et vangla ei ole 19.07.2013. a haldusakti raadio väljastamisest keeldumise osas nõutaval määral põhjendanud, mistõttu on see õigusvastane ja tuleb nimetatud osas tühistada. Seetõttu on ka õige halduskohtu otsus vastustaja kohustamiseks uuesti läbi vaadata kaebaja 17.06.2013 taotlus. Samuti nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga kodukorra p

7.1.30 raadiot keelava osa õigusvastasuse tuvastamise osas ega pea vajalikuks seda korrata (HKMS § 201 lg 4).

25. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga lisavalgustusena lugemislambi väljastamisest keeldumise õigusvastasuse kohta ega pea vajalikuks seda korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastustaja apellatsioonkaebuses väidetu osas peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgnevat.

26. Vastustaja väide HKMS § 158 lg 2 ls 2 rikkumise kohta, kuna kohus on otsust tehes tuginenud peale vangla otsuse tegemist väljastatud 24.07.2013. a tõendile, on põhjendamatu. HKMS § 158 lg 2 ls-st 1 tulenevalt teeb kohus asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga, kui seadus ei sätesta teisiti ning sama lõike ls-st 2 tulenevalt hinnatakse haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga. Sama põhimõtet väljendab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54, mille kohaselt peab haldusakt olema kooskõlas selle andmise hetkel kehtiva õigusega (Riigikohtu 13.11.2014. a otsus nr 3-3-1-44-14, p 14). Seega arvestatakse halduskohtumenetluses menetluse ajal toimuvaid muutusi asjaoludes (Riigikohtu 27.11.2012. a määrus nr 3-3-1-15-12, p 63). Vastustaja ise on kohtueelses menetluses eeltoodust ka õigesti juhindunud, kuivõrd vangla 27.08.2013. a vaideotsusest nähtuvalt on vastustaja 24.07.2013. a tõendit ka vaidemenetluse raames hinnanud.

27. HKMS § 61 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu ning kohus hindab kõiki tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses (HKMS § 61 lg 2). Kohtupraktikas on sedastatud, et halduskohus on pädev tuvastama kõiki asjaolusid, millest sõltub haldusakti õiguspärasus (HKMS § 4 lg 4). Nii vanglas kui ka väljaspool seda töötava arsti tõend, millele tugineb haldusakt, on halduskohtus hinnatav ja teiste tõenditega ümberlükatav (Riigikohtu 13.11.2014. a otsus nr 3-3-1-44-14, p 19).

28. Kaebaja tervisekaardi sissekannete (tl 50) andmetest nähtuvalt on kaebaja silmanägemine ajavahemiku 20.06.2008 kuni 05.06.2013 jooksul halvenenud, sest eelnimetatud ajavahemiku alguse seisuga on ta kandnud prille -2,5 klaasidega, kuid ajavahemiku lõpu seisuga kannab prille -4 klaasidega. Miinusklaasidega prille kantakse nägemishäire korral, milleks on lühinägevus ehk müoopia. Ringkonnakohtu hinnangul saab HKMS § 60 lg 1 tähenduses üldtuntuks ja tõendamist mittevajavaks lugeda asjaolu, et hämara valgustuse käes lugemine väsitab silmi, mis võib pikema ajaperioodi vältel kaasa tuua silmanägemise halvenemise. Silmaarsti poolt on 20.06.2008 ja 05.06.2013 kontrolli tulemusena märgitud soovitus, et võimalusel lubada lisavalgusti. Ka on silmaarst 24.07.2013. a tõendil (tl 51) märkinud soovitusena kinnipeetavale lisalambi võimaldamist seoses nägemise halvenemisega. Apellatsiooniastmes vastustaja poolt esitatud 19.12.2013. a tõendil on arst märkinud, et jäävad samad prillid, kuna silmanägemine ei ole halvemaks läinud ning arst on soovitanud õhtuti vähem lugeda ja märkinud, et lisavalgusti vajadus puudub. Apellatsiooniastmes esitatud 19.12.2013. a tõendil on arsti märkused seonduvalt lisavalgusti vajadusega kardinaalselt erinevad võrreldes varasematel kontrollidel märgituga. Samas ei nähtu 19.12.2013. a tõendist, mille pinnalt ja mis põhjusel on arst konkreetselt leidnud, et lisavalgusti vajadus puudub. Kuna asjas on vaidlus selle üle, et kaebaja väitel vajab ta lugemiseks lisavalgustit, millise soovituse on andnud varasemate nägemiskontrollide tulemusel ka silmaarstid, mitte ei ole vaidlust selle üle, kas kambrisse paigaldatud valgustid vastavad standardnõuetele, siis sellekohased vastustaja väited ei põhista lisavalgustuse andmisest keeldumist. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asjakohane ka soovitus vähem lugeda, vaid asjas on määrav, et piisav valgustus peab lugemiseks olema tagatud. Seega on 19.12.2013. a tõend lisavalgustuse vajalikkuse hinnangu osas vastuolus varasematel tõenditel märgitud hinnanguga, kuigi vastupidise hinnangu põhistust tõendilt ei nähtu. Ringkonnakohus leiab, et 19.12.2013. a tõend ei lükka ümber varasemate tõenditega tuvastatud nägemisteravuse halvenemisest tingituna silmaarstide antud soovituse asjakohasust lisavalgustuse vajaduse osas ega tõenda seda, et kaebajal puudub lisavalgustuse vajadus.

29. Kuna halduskohus on õigesti asunud seisukohale, et vangla 19.07.2013. a haldusakt lugemislambi väljastamisest keeldumise osas on õigusvastane ja tuleb tühistada, siis on ka õige halduskohtu otsus vastustaja kohustamiseks uuesti läbi vaatama kaebaja 17.06.2013. a taotlust.

II

30. Kaebaja ei nõustu halduskohtu otsusega muuhulgas osas, millega kohus jättis rahuldamata kaebuse vangla 23.07.2013. a haldusakti tühistamise nõudes ning ITK ja õpingutega seonduvates kohustamise nõuetes. Halduskohtule esitatud väidetest nähtuvalt peab kaebaja õigusvastaseks õpingute jätkamise keelamist ja üldkeskhariduse omandamise mittevõimaldamist ning selle mittemärkimist kaebaja ITK-sse. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väidetega, et kohus on jätnud tema väited tähelepanuta ja analüüsimata või hindamata. Halduskohus on otsuse alajaotuses II (p-d 27-32) võtnud seisukoha eeltoodud nõuete osas, ei ole rikkunud menetlusõiguse norme ega ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud seisukohad ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks ega uue otsusega kaebuse rahuldamiseks. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud otsuses toodud põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.

31. Kaebaja viide haldusasjas nr 3-12-1597 tehtud halduskohtu lahendile ei ole käesolevas asjas asjakohane, kuna nimetatud lahendis oli vaidlusküsimuseks põhihariduse, mitte keskhariduse omandamine. Käesoleva asja materjalide pinnalt ei ole vaidlust asjaolu üle, et kaebaja on kohustusliku haridustaseme omandanud, kuna on lõpetanud Viljandi 3. Õhtukeskkoolis põhikooli (tl 43-44). Seega on ka põhjendamatu kaebaja väide, et teda on selles osas diskrimineeritud.

32. Eesti Vabariigi haridusseaduse (HaS) § 16 lg 1 kohaselt põhineb keskharidus põhiharidusel ning jaguneb üldkeskhariduseks ja kutsekeskhariduseks. HaS § 16 lg 2 kohaselt üldkeskhariduse omandamine loob eeldused ja annab õiguse jätkata õpinguid kõrghariduse omandamiseks ning lg 3 kohaselt kutsekeskhariduse omandamine loob eeldused ja annab õiguse asuda tööle õpitud kutsevõi erialal või jätkata õpinguid kõrghariduse omandamiseks. Riigikohus on asunud seisukohale, et kinnipeetavale hariduse omandamise võimaldamine on vangla kaalutlusotsus (03.10.2012. a otsus 3-3-1-31-12, p 12). 12.04.2013. a ITK kinnitamise ajal kehtinud kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhendi § 1 lg 2 p 2 kohaselt ITK koostamise ja rakendamise üheks eesmärgiks on toetada kinnipeetava arengut haridustaseme tõstmise ning kutse-, tööja sotsiaalsete oskuste täiendamise kaudu. Vangla on asjas selgitanud, et kaebajale on tutvustatud 12.04.2013. a ITK-d, milles on riskide maandamise tegevustena ette nähtud tööharjumuse tekitamiseks esimesel võimalusel tööle asumine ja vabanedes tööturul läbilöömiseks kutseõppe omandamine „Koristusteenuse koolitusel“ osalemisega, kuid kaebaja on korduvalt keeldunud töökohustuste täitmisest ja keeldus ITK-s ettenähtud kutseõppe omandamisest. Samas nähtuvalt 12.04.2013 kinnitatud ITK-st on kaebaja kutseoskustena märgitud montaažilukksepa eriala ja üldehitus. Eeltoodut ei ole kaebaja kohtumenetluses ka ümber lükanud. Vangla on kaalutlusõigust teostades pidanud kaebaja osas riskide maandamise tegevustena vajalikuks tema tööle asumist tööharjumuse tekitamiseks ja kutseõppe omandamist „Koristusteenuse koolitusel“ osalemisega. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine käesolevas asjas selliseid asjaolusid, mille pinnalt tuleks asuda seisukohale, et 12.04.2013 kinnitatud ITK-s kaebajale ettenähtud õppimisvõimaluste muutmiseks esineb ülekaalukas vajadus, mistõttu saab nõustuda vangla seisukohaga selles, et üldkeskhariduse omandamine ei ole prioriteetne, vaid selleks on kaebaja poolt vastava kutseõppe koolituse läbimine ja tööharjumuse tekitamine.

33. Eeltoodut arvestades on ringkonnakohtu hinnangul halduskohus õigesti asunud seisukohale, et vangla 23.07.2013. a haldusakti tühistamise nõue tuleb jätta rahuldamata. Eeltoodu tingib vältimatult ka kohustamise nõuete rahuldamata jätmise. Seega on halduskohtu otsus ka nimetatud osas õiguspärane.

34. Halduskohus on vaidlustatud otsuse p-des 25 ja 41-43 käsitlenud kaebaja väiteid seonduvalt jumalateenistusega ja kodukorra p-ga 19.1. Kaebaja on apellatsioonkaebuses märkinud, et palub kodukorra p 19.1 tunnistada kehtetuks ja õigusvastaseks. HKMS § 2 lg 4 lg 2 kohaselt tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Arvestades nii esimese astme kohtus kui ka apellatsiooniastme kohtus esitatud seisukohtasid on ringkonnakohtu hinnangul kaebaja tahe suunatud kodukorra p 19.1 õigusvastasuse tuvastamisele, millest lähtuvalt ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse taotlust ka lahendab. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud otsuses jumalateenistuse ja kodukorra p 19.1 osas toodud halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgnevat.

35. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebajal on võimalik jumalateenistusel osaleda, kuid kaebaja ei nõustu asjaoluga, et osakonnas, kus tema viibib, viiakse jumalateenistus läbi osakonnas, mitte kabelis. Seega on vaidlus üksnes jumalateenistuse läbiviimise koha üle. VangS § 62 kohaselt tagab vanglateenistus kinnipeetavale tema usuliste vajaduste rahuldamise. Nimetatud säte ei kirjuta ette usuliste vajaduste rahuldamise viisi, vaid see on reguleeritud kodukorra p-s 19.1. Eeltoodud küsimuses jääb ringkonnakohus oma varasema seisukoha juurde (Tartu Ringkonnakohtu 14.03.2014. a otsus nr 3-12-1337, p 10; 24.05.2011. a otsus nr 3-10-954, p 18), et kui ka vangla osakonnas toimuvad usuliste vajaduste rahuldamiseks jumalateenistused jmt, siis saab seda pidada piisavaks VangS §-s 62 sätestatud õiguse tagamiseks ning kinnipeetava lubamine vangla kabelisse ei ole ilmtingimata vajalik usuliste vajaduste rahuldamiseks. VangS §-st 62 ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust nõuda igasuguste enda valitud usust tulenevate või sellest tuletatud meelepäraste rituaalide ja kommete täitmise tagamist just temale meelepärases kohas. Kaebajale on olnud tagatud võimalus osaleda osakonnas toimuval jumalateenistusel, kohtuda preestriga, saada osa sakramendist. Seega on kaebaja etteheited põhjendamatud ega anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks.

36. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et Viru Vangla kambritesse sisseehitatud raadiote kaudu on kinnipeetavatel, sealhulgas ka kaebajal, võimalik kuulata raadiosaateid neljalt raadiokanalilt, millest on 2 eestikeelsed ja 2 venekeelsed, millele viitab ka halduskohus otsuse p-s 17. Kaebaja väite osas seonduvalt erinevate raadiokanalite kuulamise võimaldamisega ei nähtu halduskohtu otsuse põhjendavast osast selget seisukohta, kuigi halduskohus on kaebuse jätnud rahuldamata kõikide muude nõuete osas, välja arvatud 19.07.2013. a haldusakti tühistamise nõudes ja kodukorra p 7.1.30 õigusvastasuse tuvastamise nõudes. Eeltoodud asjaolu ei anna siiski alust halduskohtu otsuse tühistamiseks, sest ringkonnakohus saab selles küsimuses ise kaebaja väidete osas seisukoha võtta, täiendades nimetatud osas halduskohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus märgib, et vastavalt VangS § 31 lg-le 1 võimaldatakse vanglas jälgida raadioja televisioonisaateid. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna VangS § 31 lg 1 kinnipeetavale subjektiivset õigust kuulata selliseid raadiokanaleid, mida ta soovib. Nimetatud säte annab kinnipeetavatele subjektiivse õiguse üksnes nõuda, et vangla võimaldaks teatud tingimuste täitumisel (VangS § 31) jälgida raadiosaateid, kuid vangla otsustada on see, milliseid raadiokanaleid võimaldatakse vanglas kuulata. Eelmärgitut arvestades on vangla toiminud kooskõlas seadusega, võimaldades kaebajal kuulata nelja erinevat raadiokanalit, ning kaebaja õigusi ei ole põhjendamatult piiratud. Seega on halduskohus ka nimetatud osas põhjendatult jätnud M.V. kaebuse rahuldamata.

III

37. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse lisadena 02.03.2012. a ja 27.12.2012. a taotlused vanglale ja vabakasutuskonto väljatrüki. Lisaks esitas kaebaja 01.07.2014. a taotluse lisadena 20.12.2013. a, 20.01.2014. a ja 26.03.2014. a taotlused, 09.05.2014. a vaide, vangla 09.01.2014. a, 04.02.2014. a, 24.04.2014. a ja 30.05.2014. a vastused ning 22.04.2014 koostatud ITK. Kuna kaebaja poolt esitatud vabakasutuskonto väljatrükk ei hõlmanud perioodi, mida kohtul tuli menetlusabi jätkuvuse osas seisukoha võtmiseks hinnata, siis tegi ringkonnakohus ise vanglale päringu vabakasutuskonto saamiseks. Eeltoodu tõttu puudub vajadus võtta asja materjalide juurde kaebaja poolt esitatud vabakasutuskonto väljatrükk. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja poolt esitatud muud täiendavad tõendid ei oma puutumust käesolevas asjas vaidlustatud haldusaktidega ega ole vaidluse eseme seisukohalt asjakohased. Seetõttu puudub vajadus võtta neid tõendeid haldusasja toimikusse. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus rahuldamata kaebaja taotluse uute tõendite asja juurde võtmiseks ning tagastab kaebajale apellatsiooniastmes esitatud materjalid.

38. Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus M.V.

ja Viru Vangla apellatsioonkaebused rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 30.01.2014. a otsuse muutmata.

39. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebaja oli nii halduskui ka ringkonnakohtus menetluskulude tasumisest vabastatud, siis jäävad kaebaja menetluskulud (riigilõiv) HKMS § 118 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda. Viru Vangla oli HKMS § 104 lg 10 alusel riigilõivu tasumisest vabastatud.

/allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel