3-14-51775/33 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 15. jaanuar 2015, Jõhvi Kohtuasja number 3-14-51775 Kohtuasi R.M. kaebus nõuetele mittevastavate elutingimustega Tallinna Vangla poolt tekitatud

15 000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks Menetlusosalised ja esindajad Kaebaja: R.M. Vastustaja: Tallinna Vangla, esindaja Merje Joll Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta R.M. kaebus perioodi 24.09.2012 kuni 11.03.2014 osas rahuldamata.

2. Jätta kaebus perioode 09.04.2007 kuni 15.05.2008 ja 29.09.2009 kuni 06.10.2009 ning tervise kahjustamist puudutavates osades läbi vaatamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 16.02.2015. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 18.05.2014 koostas Viru Vangla kinnipeetav R.M. (edaspidi kaebaja) Tallinna Vanglale taotluse (tl 31-32), milles kurtis selle vangla elamistingimustest tulenenud alanduse, kannatuste ja ebainimliku kohtlemise üle. Ta märkis, et on seal viibinud 30 kuud ja soovib saada iga kuu eest 500 euro suurust hüvitist. Seejuures viitas ta sooja vee puudumisele kambrites, vaid ühele dušikorrale nädalas, õhupuudusele akendele paigaldatud perforeeritud plaatide tõttu, niiskusest tekkinud hallitusele, parasiitidele, vähesele valgusele, ruumipuudusele ja võimalusele viibida kambrist väljas reeglina vaid ühe tunni pikkuse jalutuskäigu ajal 2,7 x4,7 m2 suuruses jalutusboksis. 03.11.2014 otsusega nr 5-18/14/14558-4 (tl 68-70) tagastati taotlus perioodide 09.04.2007 kuni 15.05.2008 ja 29.09.2009 kuni 06.10.2009 osas läbivaatamatult ning jäeti muus osas rahuldamata. Veel on kohtutoimikusse esitatud tabel kaebaja kambrites paiknemise kohta (tl 62-67), andmed tema õppimiste kohta (tl 72) ning väljavõte tervisekaardist 61- lehel.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

2. 14.08.2014 koostatud kaebuses (tl 1-6) väitis kaebaja, et vangla pole tema taotlusele vastanud ning palus, et aastatel 2007-2008 ja 2012-2014 Tallinna Vanglas eelvangistuse toimunud alandava ja ebainimliku kohtlemise eest mõistaks 500 euro suuruse hüvitise iga selles vanglas viibitud päeva kohta välja kohus. Oma nõude alusena nimetas ta ära ruumija õhupuuduse, ülerahvastatuse, nõuetele mittevastava valgustuse, niiskuse, putukad, pesemisvõimaluse ainult üks kord nädalas, sooja vee, jalutusruumi ja sportimisevõimaluse puudumise ning arstide poolt tehtud otsused ja ettenähtud võimlemise, mida kambri suurus ei võimaldanud. 24.11.2014 koostatud täienduses (tl 50-53) avaldas kaebaja rahulolematust nii vangla käitumise kui tema taotluse kohta tehtud otsuse suhtes, kirjeldas oma kannatusi ning väitis, et tema eesmärk pole mitte alusetult rikastuda ega kedagi kahjustada, vaid nõuda õiglast karistust kahjustajale ja sellega kaasnevaid kompensatsioone. 07.12.2014 täienduses (tl 82-85) esitas ta vastustaja vastusele oma seisukohad märkides muuhulgas, et kuuldes kohtuasjast Tunis vs Eesti, sai ta teada tegelikest asjaoludest ja mõistis, mis olukorras teda hoiti, et sotsiaalprogrammis osalemine ja koolis õppimine tähendas sundasendis istumist, et võimlemist jalutusboksis takistas ruumipuudus ja teiste kinnipeetavate poolt täis sülitatud seinad ja põrand ning lisas, et on kohtueelses menetluses ära nimetanud ka tervisele tekkinud seljakahjustuse.

3. Tallinna Vangla (edaspidi vastustaja) vastuses (tl 58-67) paluti jätta kaebus perioodide 09.04.2007-15.05.2008 ja 29.09.2009-06.10.2009 osas kahjunõude esitamise tähtaja mööda laskmise tõttu läbi vaatamata ja muus osas rahuldamata. Sisulistes vastuväidetes märgiti, et vangla tegevuses puudub õigusvastasus, sest kaebajale oli 199 päeval tagatud põrandapind vahemikus 2,58 kuni 2,97 m2 ja 334 päeval vahemikus 3,14 kuni 8,20 m2. Vanglas valitsenud elamistingimusi kirjeldades leiti, et need polnud kogumis sellised, mis ületasid minimaalse raskusastme piiri ja saanuks kaebajale kaebuses märgitud kannatusi põhjustada. Veel märgiti, et kaebajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infoja suhtlemisvajaduse rahuldamine ning ta on saanud kambrist väljas viibida ka sotsiaalprogrammis ja Tallinna Täiskasvanute Gümnaasiumi õppetöös osalemise ajal.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Käesolevas asjas vajavad lahendamist küsimused, kas kaebaja nõue on täies ulatuses lubatav (I) ja kas kambrites väidetavalt valitsenud olukorra, alla 3 m2 suuruse isikliku elamispinna, nädalas vaid ühe dušikorra, ainult ühe tunni pikkuse jalutuskäigu, kambrites sooja vee puudumise ning arstide poolt ettenähtud võimlemise võimaluste puudumise tõttu on saanud Tallinna Vangla tekitada tema poolt nimetatud suurusega mittevaralise kahju (II). Lõpuks lahendab kohus kaebuse nõuete ja menetluskuludega seonduva (III).

I

5. Kaebuse esitaja on Viru Vanglas viibiv kinnipeetav. Vangistusseaduse § 1’ lg 8 kohaselt võib kinnipeetav vangla tekitatud kahju hüvitamiseks kohtusse pöörduda üksnes tingimusel, et ta on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ja see on tagastatud, rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jäetud. Halduskohtumenetluse seadustikus § 47 lg-s 1 on kehtestatud, et kui seadus näeb mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku kohtueelse menetluse, võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud sellest korrast kinni ning ainult ulatuses, milles tema nõuet ei ole tähtaegselt rahuldatud. Kohtusse pöörduja ei ole järginud nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korda muuhulgas juhul, kui ta pole vastavat taotlust esitanud tähtaegselt.

6. Kohtueelsete kahju hüvitamise nõuete esitamise korda reguleerib riigivastutuse seadus. Selle § 17 lg 3 kohaselt tuleb taotlus haldusorganile esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal isik kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga kümne aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Seega ei luba seaduseandja kahju hüvitamise nõuete esitamist siis, kui on möödunud enam kui kolm aastat päevast, mil vastav isik talle tekkinud kahjust ja selle põhjustajast teada sai ning välistab vastavate nõuete esitamise ka juhul, kui kahjust ja selle tekitajast teada saamisest pole küll veel nii palju aega möödunud, kuid kahju tekitanud haldusakt anti või toiming sooritati enam kui kümme aastat tagasi. Kaebaja on viibinud Tallinna Vanglas ajavahemikel 09.04.2007 kuni 15.05.2008, 29.09.2009 kuni 06.10.2009 ja 24.09.2012 kuni 11.03.2014. Selles vanglas valitsenud elamistingimustest ja nende tõttu tekkinud kahjust pidi ta teada saama juba seal viibides. Vangla jätkuva õigusvastase tegevuse korral hakkas kahjuhüvitise nõude esitamise kolme aastane tähtaeg igal seal viibimise korral kulgema seega hiljemalt vanglast lahkumisele järgneval päeval. Kuna kohtueelse menetluse taotlus on vanglale esitatud alles 25.04.2014, on riigivastutuse seaduse § 17 lg-s 3 ettenähtud kaebetähtaega võimalik järgituks pidada vaid perioodi 24.09.2012 kuni 11.03.2014 suhtes. Teiste perioodide osas on see aga oluliselt ületatud.

7. Kaebuse täienduses väidab kaebaja, et lähtus oma kohtueelset nõuet esitades päevast, kui talle said teatavaks teise kinnipeetava suhtes sarnase juhtumi kohta tehtud Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuse seisukohad. Seejuures on tal aga jäänud tähelepanuta, et seaduseandja pole pidanud võimalikuks kaebetähtaja arvestamist ajast, mil isik sai arusaamise vaidlustatu õigusvastasuse kohta. Kaebaja näol on tegemist isikuga, kes on viibinud vanglas mitmel korral ja pikemat aega. Seega ei saanud vanglas kehtivat korda reguleerivad seadused ja muud õigusaktid ning neist tulenevate õiguste rikkumise vaidlustamiseks ettenähtud menetluskorrad talle kuidagi teadmata olla. Riigivastutuse seaduses seaduseandja poolt kehtestatud kolme aasta pikkune kahjunõude esitamise tähtaeg on piisavalt pikk selleks, et kahju kannatanud isikul oleks võimalik soovi korral asjasse süveneda, teha vajalikud valikud ning seejärel oma kaebeõigust efektiivselt ja kõigi nõuete kohaselt realiseerida.

8. Kaebuses on selle esitaja viidanud mitmetele terviseprobleemidele, mis tekkisid tal väidetavalt Tallinna Vanglas viibides. Kohtueelses nõudes on ta märkinud üksnes, et pidevast lamamisasendis olemisest võivad tekkida lamatised, lihaste närbumine ning muud tervisekahjustused. Seda, et need ka tegelikult tekkisid, pole ta aga väitnud ning oma nõude on ta selgelt sõnastanud üksnes soovina saada hüvitist enda alandava ja ebainimliku kohtlemise eest. Eelnevalt viidatud vangistusseaduse § 1’ lg 8 ja halduskohtumenetluse seadustiku § 47 lg 1 ei võimalda kinnipeetaval kohtusse pöörduda nõudega, mille suhtes on läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus.

II

9. Avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju hüvitamise üldiseid aluseid käsitleb riigivastutuse seaduse § 7 lg 1. Selles on kehtestatud, et isik saab talle tekitatud kahju hüvitamist nõuda, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi ja kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise või tühistamise, toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil. Mittevaralise kahju hüvitamise aluseid reguleerivad sama seaduse § 9 lg-d 1 ja 2. Neis kehtestatu võimaldab küll väärikuse alandamise korral mittevaralise kahju rahas hüvitamist, kuid üksnes haldusorgani süülise käitumise korral, proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.

10. Vangistusseaduse § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad talle elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri ning kambris peab olema aken ja ruumi piisavat valgustatust tagav kunstlik valgustus. Kambri suuruse ja sisustuse üle otsustamise on seaduseandja teinud kohustuseks justiitsministrile, kes on need sätestanud oma 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirjas“ (edaspidi VSKE). Selle § 6 lg 6 kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioon nägi kinnipeetavale kambris ette vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Sama eeskirja § 7 lg-s 1 on aga kehtestatud, et kambri sisustuse hulgas peavad olema ühevõi kahekordsed voodid, isiklike asjade hoiukoht, laud, istekoht igale kinnipeetavale, riidenagi ning võimaluse korral ka valjuhääldi, pesemiskoht ja WC. Vangistusseaduses ja selle alusel antud õigusaktides kinnipeetavate eluruumi kohta sätestatust ei tulene, et neile ettenähtud põrandapind peab olema täiesti vaba ning selle hulka ei saa arvata pinda, millel asuvad kambri sisustuse hulka kuuluvaid esemeid ja seadmeid, sealhulgas ka WC ja pesemiskoht. Seega pole mõistet „põrandapind“ võimalik määratleda muul viisil kui ruumi külgede pikkuse korrutisena.

11. Vangistusseaduse § 50 lg-s 1, § 55 lg-s 2 ning § 93 lg-s 5 on kehtestatud, et kinnipeetavale ja vahistatule tuleb võimaldada vähemalt üks kord nädalas saun, vann või dušš ning jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Seejuures ei ole kehtestatud kohustust tagada sooja vee olemasolu igas kambris ega määratletud seda, millise suurusega peab jalutusala olema. Kaebaja pole väitnud, et Tallinna Vanglas viibimise ajal jäi tal mõni seadusega ettenähtud duši all käimise kord või jalutuskäik saamata.

12. Vanglas kinni peetavate isikute liikumist reguleerib vangistusseaduse § 8. Selle lõige üks näeb küll ette õiguse liikuda oma osakonnas vabalt vähemalt neli tundi päevas, kuid pole lõikest viis tulenevalt kohaldatav vahistatule. Neil tuleb sama seaduse § 90 lg 3 tulenevalt viibida lukustatud kambris ööpäev läbi. Ainus erand on tehtud õppivale või töötavale vahistatule. Kinnipeetava registri andmetest nähtuvalt on kaebaja alates 12.08.2013 kuni 30.09.2013 osalenud eluviisi treeningutel ja õppinud perioodil 02.09.2013 kuni 11.03.2014 üldhariduskooli kümnendas klassis. Seega pole ta kogu eelvangistuses viibitud aja jooksul üldse pidanud olema terve ööpäev läbi lukustatud kambris.

13. Vangistusseaduse § 55 lg 1 on sätestatud kinnipeetavale võimalus kehakultuuriga tegelemiseks, kuid ei ole täpsustatud, kus ja kuidas täpselt tuleb vanglal selle realiseerimine tagada. Vahistatu seisund välistab küll spordisaalis või muudel spordirajatistel viibimise õiguse, kuid kõigi kehaliste harjutuste jaoks pole vaja suurt ruumi või erivahendeid ning neid saab soovi korral edukalt teha ka kambris, jalutuskäigul viibides või õppetundide vaheaegadel vastavas ruumis ringi liikudes. Kaebaja ei ole väitnud, et vanglateenistuse ametnikud talle seda ei lubanud.

14. Tervisekaardi andmed kinnitavad, et kaebaja on Tallinna Vanglas viibimise ajal kurtnud mitmete terviseprobleemide, sealhulgas ka meeleolulanguse, ärevusja unehäirete ning nimmevalu üle. 11.11.2013 on arst soovitanud talle meeleolulanguse tõttu liikuda ja võimelda ning 20.01.2014 otsustanud ta saata nimmevalu tõttu taastusraviarstile võimlemiskava omandamiseks. Seejuures aga ei selgu, kas üldse ja milliseid konkreetseid harjutusi seejuures teha soovitati. Kuna kaebajale kohaldunud tingimused ei saanud vanglas tervishoiuteenust osutavatele arstidele teadmata olla, pole kohtul alust arvata, et soovitused sisaldasid midagi niisugust, mille järgimine oli tal kambri suuruse või mistahes muude kinnipidamise tingimuste tõttu võimatu.

15. Kaebuse õigusliku alusena viidatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel

3 näeb ette, et kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda või karistada. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkis oma 20.06.2014 kohtuotsuse nr 3-4-1- 9-14 punktis 36 vangla elamistingimustega seotud väärikuse alandamise küsimust käsitledes, et kinnipidamisega kaasnevad paratamatult mõningased kannatused ja ebameeldivused, kuid see ei tähenda iseenesest veel inimväärikuse alandamist. Vastuolu õigusega väärikale kohtlemisele saab tekkida vaid siis, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme, kuid selle täpset piiri pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. Sama lahendi punktides 38 ja 44 aga tõdeti ja rõhutati, et 2,5 m2 kambri põrandapinda ühe kinnipeetava kohta ei ole nii väike pindala, mille puhul saab väärikuse alandamist eeldada. Tegemist oli käesolevaga sarnase juhtumi lahendamisega ning antud asjas ei ole kaebaja esile toonud ühtegi niisugust asjaolu, mis võimaldaks halduskohtul see Riigikohtu seisukoht tähelepanuta jätta. Kaebaja pole väitnud ega tõendanud, et ta kambri pindala oleks olnud mingil Tallinna Vanglas viibimise perioodil väiksem kui 2,5 m2 inimese kohta. Ka kohtutoimikusse vastustaja poolt esitatud andmed tema paiknemise, kambri suuruse ja asustatuse kohta kinnitavad samuti, et vähemalt 2,5 m2 suurune põrandapind oli talle tagatud kogu kaebusega hõlmatud aja jooksul. Seega ei ole Tallinna Vangla rikkunud neid õigusi, millised on õigusaktides kehtestatud kinnipeetava kambri suurusele. Rikkumist pole ka pesemise, jalutamise ja kehakultuuriga tegelemise võimalusi reguleerivate seadusesätete osas. Mis puutub aga tema väidetesse ventilatsiooni, niiskuse, valgustuse ja muu sarnase kohta, siis jäävad need paljasõnaliselt ja tagantjärele esitatutena kontrollimatuteks.

16. Kasinates elamistingimustes viibimine võis kaebajale kindlasti ebameeldiv olla ja talle nii füüsilisi kui vaimseid kannatusi põhjustada, kuid antud juhul ei kinnita miski kohtule esitatust et need mõjutused olid vaatamata suhteliselt pikale kestusele niivõrd olulised, et see üldse väärib rahalist hüvitist. Seetõttu saab teha järelduse, et tegelikkuses ei ole tema ajendiks mitte ebapiisavast põrandapinnast ja muudest kinnipidamisega kaasnenud tingimustest tulenenud kannatused, vaid EIK lahendi Tunis vs Eesti alusel kujunenud lootus võimalikule rahalisele kasule. Seda kinnitab kaudselt asjaolud, et vastustaja väidetel ei ole ta vanglas viibimise ajal kurtnud kinnipidamise tingimuste üle ning esitas vastava nõude alles siis, kui sai teada selle lahendiga välja mõistetud suurest hüvitisest. Kinnipidamistingimustega seotud kaebusi ei nähtu ka tervisekaardi kannetest. Eelnevalt juba viidatud riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 ei luba kahjunõuet esitada, kui kahju vältimiseks või kõrvaldamiseks vajalikud abinõud on jäänud kasutamata. Seda, et sellisel juhul ei pruugi kaebus kuuluda rahuldamisele, on selgelt välja öeldud ka Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-80- 09.

III

17. Eeltoodud järeldustel pole kaebaja perioodide 09.04.2007 kuni 15.05.2008 ja 29.09.2009 kuni 06.10.2009 ning väidetava tervisekahju osas kinni pidanud kahju hüvitamise nõude suhtes kehtestatud kohustuslikust kohtueelsest korrast. Seetõttu ei saa Tartu Halduskohus tema kaebust nendes osas lahendada ning peab kaebuse vastavad osad halduskohtumenetluse seadustiku § 151 lg

1 p 1 alusel läbi vaatamata jätma. Perioodil 24.09.2012 kuni 11.03.2014 väärikuse alandamisest tuleneva nõude osas on kaebus küll lubatav, kuid eelnevalt juba esitatud järeldustel pole kohtul alust pidada Tallinna Vangla tegevust kaebaja kinnipidamisel niisuguseks õigusvastaseks mittevaralise kahju põhjustamiseks, mille eest on võimalik saada rahalist hüvitist. Seega jääb kaebus nimetatud osas rahuldamata. Kaebaja on kohtumäärusega vabastatud 450 euro suuruse riigilõivu tasumisest. Tallinna Vangla oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole, mistõttu jäävad tema võimalikud kulutused sama seadustiku § 109 lg 1 kohaselt hüvitamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane

Jõustus osaliselt 15.detsembril 2015 Tartu Rindkonnakohtu 29.10.2015 kohtuotsusega nr. 3-14- 15774, millega otsustati:

1. Võtta asja materjalide juurde Tallinna Vangla 07.09.2015. a vastus kohtunõudele.

2. Rahuldada R. M. apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tartu Halduskohtu 15.01.2015. a otsuse p 1. Teha vastavas osas uus otsus, millega rahuldada R. M. kaebus osaliselt ning mõista Tallinna Vanglalt Reeno Mätliku kasuks välja kahjuhüvitis summas 101 eurot. Jätta R. M. kaebus muus osas rahuldamata.

3. Jätta R. M. menetluskulud (riigilõiv) summas 900 (üheksasada) eurot Eesti Vabariigi kanda.