3-14-53183/2 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

1

TARTU HALDUSKOHUS Tartu Kohtumaja KOHTUMÄÄRUS k a e b u s e t a g a s t a m i s e k o h t a

Kohtuasja number 3-14-53183 Määruse kuupäev 15.01.2015 Kohtunik Mare Priks Kohtuasi A.M. kaebus Resolutsioon 1. Tagastada A.M. kaebus haldusasjas nr 3-14-53183; 2. Määrus saata kaebajale; 3. Kaebus tagastada pärast käesoleva kohtumääruse jõustumist. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule Tartu Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest.

Asjaolud

1. Tartu Vanglas kinni peetav isik A.M. on esitanud 10.12.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse (pealkirjastatud avaldus), milles teatab, et ta pöördub teistkordselt kohtusse HKMS § 43 lg 2 alusel. Pöördumise juurde on A. M. lisanud oma eelnevalt kohtule esitatud kaebused (haldusasjades nr 3-14- 51127 ja nr 3-14-50506), mis on talle menetlusse võtmata tagastatud ja Tartu Vangla otsused nr 1- 13/98-2 ning 1-13/51-7.

Kohtu seisukoht

2. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 44 lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et muul eesmärgil, sealhulgas teise isiku või avaliku huvi kaitseks, võib isik kohtusse pöörduda vaid seaduses sätestatud juhul. Teisisõnu näeb seadus ette, et halduskohtusse on võimalik pöörduda üksnes siis, kui isik on seisukohal, et tema subjektiivset õigust on rikutud. Isikul ei ole halduskohtusse õigust pöörduda mõnel muul eesmärgil, näiteks mõnele probleemile tähelepanu juhtimiseks ega kohtu või riigiasutuste survestamiseks. Kohus saab kaebeõiguse olemasolu jaatada vaid siis, kui kaebusest nähtub subjektiivne õigus, mille kaitseks on kaebus esitatud. Ettevalmistavas menetluses kaebeõiguse

2 hindamisel ei saa kohus võtta siduvat seisukohta, kas kaebaja õigusi on tegelikkuses rikutud või mitte, kuid kohus saab tuvastada kaebeõiguse puudumise, kui on ilmselge, et kaebus ei ole esitatud kaebaja subjektiivse õiguse kaitseks või on ilmselge, et kaebaja õiguste riive on välistatud. Analoogset seisukohta kaebaja enda õiguste kaitse hindamisest on väljendanud ka Riigikohtu halduskolleegium (vt 22.03.2013 määrus asjas nr 3-3-1-11-13, p 17).

3. Kaebusest ei nähtu ühegi kaebaja subjektiivse õiguse rikkumine. Kaebaja on kaebuses märkinud üksnes viite HKMS § 43 lõikele 2, s.o korduva kaebuse esitamise võimalikkusele. Kaebusele lisatud dokumentide registreerimismärgete järgi kandsid kaebaja esitatud kaebused eelneval kohtusse pöördumisel haldusasja numbreid 3-14-51127 ja 3-14-50506. Kohtute infosüsteemist nähtub, et mõlemas haldusasjas esitatud kaebused tagastati A. M. HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel, kuna kaebaja ei kõrvaldanud neis esinenud puuduseid, mis takistasid asja menetlust. Kaebaja ei ole ka käesolevas asjas kaebust esitades püüdnud kõrvaldada neid samasid puuduseid, mis eksisteerisid esialgsetes kaebustes haldusasjades nr 3-14-51127 ja nr 3-14-50506. Kohtu hinnangul väljendab korduva kaebuse esitamine samade puudustega kaebaja pahatahtlikkust.

4. Kohtule on teada, et A. M. tegelikuks eesmärgiks on olnud suure hulga kaebuste ja muude pöördumiste esitamisega survestada nii kohut kui ka teisi riigiasutusi. A. M. poolt 02.11.2014 kuupäevaga dateeritud Tartu Halduskohtu esimehele saadetud pöördumisse (registreeritud Tartu Halduskohtus nr 3-1/14/1909-1) on A. M. märkinud, et kavatseb 500 päevaga esitada 15 000 kirjalikku pöördumist. A. M. on perioodil 01.09.2013 kuni 30.11.2014 esitanud Tartu Halduskohtule 334 kaebust või riigi õigusabi taotlust. Seejuures on kohtule esitatud kaebused reeglina sarnaste puudustega: kaebuste nõuded on ebaselged või kaebusi ei ole põhjendatud ning arusaadava nõudega kaebuste puhul ei ole läbitud kohustuslikku kohtueelset menetlust. Kohtu hinnangul nähtub A. M. eelviidatud kirjast Tartu Halduskohtu esimehele ning tema Tartu Halduskohtusse pöördumise statistikast, et A. M. ei esita kaebusi oma subjektiivsete õiguste kaitseks, vaid selleks, et kohut koormata ja survestada. Võttes arvesse selle kohtule teadaoleva teabe ning asjaolu, et käesolevas asjas on A. M. esitanud kaebuse, millest ei nähtu ühegi tema subjektiivse õiguse rikkumine, asub kohus seisukohale, et kaebus on esitatud kohtu koormamiseks, mitte mõne kaebaja subjektiivse õiguse kaitseks.

5. HKMS § 28 lg 1 kohustab menetlusosalist kasutama oma menetlusõigusi heauskselt. Kui isik esitab kohtule kaebuse, mille eesmärk on kohut lihtsalt koormata, ei kasuta ta oma menetlusõigusi heauskselt. Lisaks sellele, et sel viisil ei ole tal võimalik oma õiguslikke probleeme lahendada, takistab ta seejuures ka heausksete kaebajate juurdepääsu õigusemõistmisele mõistliku aja jooksul, kuivõrd kohtu menetluslik ressurss on piiratud. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 15 lõike 1 esimese lause kohaselt on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Riigikohtu üldkogu on asjas nr 3-3-1-38-00 määruse punktis 15 selgitanud, et see on põhiõigus, mis peab tagama õiguste lünkadeta kohtuliku kaitse. Riigikohtu halduskolleegium on asjas nr 3-3-1-68-03 määruse punktis 15 märkinud, et õigus pöörduda halduskohtusse on tagatud igaühele, kelle õigusi ja vabadusi on rikutud haldussuhetes avaliku võimu kandja poolt. Nii nimetatud Riigikohtu seisukohtadest kui ka põhiseaduse § 15 lõike 1 esimese lause keelelisest tõlgendamisest nähtub selgelt, et põhiseadus kaitseb isiku õigust pöörduda kohtusse, kui tal on tegelik kahtlus, et tema subjektiivset õigust on rikutud. Põhiseadus ei kaitse isiku õigust pöörduda kohtusse pahauskse kaebusega selleks, et kohut koormata või survestada.

6. Kuna kohus on tuvastanud, et kaebus on esitatud kohtu koormamiseks ning HKMS § 44 lõiked 1 ja 2 ega põhiseaduse § 15 lõike 1 esimene lause ei kaitse isiku õigust pöörduda niisugusel eesmärgil kohtusse, on kohus seisukohal, et käesoleval juhul puudub A. M. ilmselgelt kaebeõigus ning kaebus tuleb HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel tagastada, et vältida kohtu koormamist pahauskselt esitatud kaebustega. Kohus peab siiski vajalikuks märkida, et see ei tähenda kindlasti A. M. halduskohtusse

3 pöördumise õiguse kui niisuguse eitamist. A. M. on analoogiliselt teiste isikutega õigus pöörduda oma subjektiivsete avalike õiguste kaitseks halduskohtusse. Selleks peab ta aga suutma põhistada, millist tema subjektiivset avalikku õigust on rikutud ning kuidas seda on tehtud. Teisisõnu, halduskohus ei tee kaebeõiguse osas eri isikutel vahet ning kui kaebus ei ole ilmselgelt esitatud kohtu koormamise eesmärgil, jaatab kohus ka A. M. kaebeõigust.

7. Kohus juhib kaebaja tähelepanu HKMS § 43 lg-le 2, mille kohaselt kaebuse tagastamine ei võta selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse.

/allkirjastatud digitaalselt/

Mare Priks kohtunik