1-14-7943/14 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-14-7943

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

14. jaanuar 2014. a.,Tallinn Kohtuasja number 1-14-7943 Kohtukoosseis Meelika Aava,

Ivi Kesküla, Orvi Tali Apelleeritud kohtuotsus

Pärnu Maakohtu 26. novembri 2014. a otsus Z.L süüdistuses KarS § 424 järgi üldmenetluses

Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Z.L Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta süüdistatava apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata ja

Z.L tagastada.

Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule

10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.

Pärnu Maakohtu 26. novembri 2014. a otsusega menetluses tunnistati Z.L üld süüdi KarS § 424 järgi ja talle mõisteti karistuseks vangistus 1 aastaks 2 kuuks.

KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Pärnu Maakohtu 23. detsembri 2010. a otsuse järgi mõistetud karistuse ära kandmata osa, so 1 aasta 2 kuu vangistuse võrra ja liitkaristuseks mõisteti

1 aasta 10 kuud 10 päeva vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistusest kantuks eelvangistuses viibitud 2 päeva.

KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võeti lisakaristusena ära mootorsõiduki õigus Z.L-ilt juhtimise aastaks 2 kuuks.

2(4) 2.

Z.L tunnistati süüdi selles, et ta Pärnu

26. juunil 2014. a kella :04 ajal maakonnas

Sindi linnas Paide maanteel Chrisler GS Grand Voyager alkoholijoobe seisundis. juhtis sõiduautot Alkoholi sisaldus tema poolt väljahingatavas õhus oli 1,15 mg/l. Alkoholijoobes olevaks loetakse mootorsõiduki juht, kelle väljahingatavas õhus on 0,75 milligrammi alkoho

li või rohkem.

3. , kes taotleb kohtuotsuse Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav Z.L tühistamist talle mõistetud põhija lisakaristuse osas.

Süüdistatav leiab, et tema karistamisel võiks piirduda rahalise karistuse mõistmisega, sest pärast õiguserikkumist on toimunud tema elus tähtsad muutused. Ta on omandanud mootorsõiduki juhtimise õiguse, abiellunud, lasknud endale alkoholi tarbimist välistava süsti. Ta töötab oma kutselisest teha kalurist isa alluvuses ja tal on piisav sissetulek võimaldamaks tasuda rahalist karistust. Vangistuses viibides jääks tema pere materiaalse toeta.

Süüdistatav tunnistab, et on ka varem mootorsõidukit juhtinud alkoholijoobes, kui see oli seitse aastat tagasi

. Seetõttu leiab ta, et lisakaristuse mõistmisel võiks piirduda kuue kuuga.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

4. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata.

Oma seisukohta põhistab kohtukolleegium järgmiselt.

Esmalt märgib kohtukolleegium, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendites korduvalt selgitanud, et ringkonnakohtu lahend peab üldjuhul kujunema kriminaalmenetluse seadustiku 11. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina ja apellatsiooni läbi vaatamata jätmine selle ilmse põhjendamatuse tõttu KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel kujutab endast erandit. Ilmselt põhjendamatu on apellatsioon, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased, st need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Kohtukolleegium märgib, et käesoleva kriminaalasja arutamine maakohtus toimus avalikus suulises menetluses ning Z.L ja tema kaitsja viibisid selle arutamise juures, samuti oli süüdistataval õigus anda kohtuistungil ütlusi (tl 38-41). Seega oli esimese astme kohtus tagatud Z.L

. Apellatsioonides ei vaidlustata õigus viibida oma asja arutamise juures ja olla ära kuulatud mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada.

Kohtukolleegium märgib, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS § s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. -

3(4) Käesolevas süüdistusasjas selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine.

Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on karistust mõistes järginud KarS § s 56 sätestatut, - so

arvestanud süü suurust, karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust raskendavate ja asjaolude puudumist ning

- kui eripreventiivsetest kaalutlustest. lähtunud nii üld

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. märtsi 2003. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-26-03 on märgitud, et olukorras, kus aastast aastasse hukkub purjus juhtide süül riigis kümneid ja saab vigastada sadu inimesi, nõuavad positiivse üldpreventsiooni põhimõtted riigipoolset reaktsiooni, mis annaksid õiguse adressaatidele selge signaali sellest, et liiklusõigusrikkumiste, sh eelkõige mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega.

Maakohus on oma otsuses õigesti märkinud, et tuleb karistada reaalse vangistusega, Z.L sest ta pani uue kuriteo toime katseajal. Seega ei takistanud ka hirm vanglasse sattumise ees teda toime panemast uut kuritegu. on loonud endale perekonna, töötab On igati positiivne, kui Z.L ja on loobunud alkoholi tarvitamisest, kuid see ei tee olematuks tema poolt toime pandud kuritegu.

Kohtukolleegiumi hinnangul on Z.L süü suur, sest tema alkoholijoove ületas olulisel määral alkoholijoobe alammäära. Enne sõiduautoga sõitma hakkamist oli ta joonud nii õlut kui viina.

Ta ei olnud sõiduautos üksinda. Tegemist oli liiklustiheda sõiduteega ning liiklusrohke kellaajaga.

Sõiduautoga sõitmiseks ei olnud äärmist vajadust. Z.L tahtis vaid pärast alkoholi tarvitamist koju sõita.

V kujunenud liiklussituatsioon sunnib liikluskorda rikkuvate liiklejate tegevust iimasel ajal välja

oluliselt tõkestama ja seda eesmärki teenib ka KarS § määratud lisakaristus -s 50 lg 1 alusel

mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise näol. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. oktoobri 2009. a otsuses nr 3-1-1-86-09 väljendatud seisukohale, et karistusseadustiku üldosas sätestatud lisakaristused põhinevad küll süülisel teol, kuid täidavad samas ka isiku õiguspärasele käitumisele suunamise ja ühiskonna turvalisuse tagamise ülesannet, mistõttu on nende kohaldamisel oluline tähendus preventiivsetel kaalutlustel. Süütegude ärahoidmise eesmärgi saavutamiseks on lisakaristusega võimalik teatud ajavahemikuks piirata isiku õigusi, muu hulgas välistades tegutsemise valdkonnas, millega oli toimepandud tegu seotud. Seoses sellega on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika olnud jätkuvalt seisukohal, et isiku karistamisel alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest tuleb temalt üldjuhul juhtimisõigus ära võtta ja ainult erandlikel asjaoludel võib kohus jätta lisakaristuse kohaldamata (3-1-1-10-03, 3-4-1-2-05, 3-1-1-20-06, 3-1-1- 55-07 ).

Kohtukolleegiumi hinnangul Z.L suhtes selliseid erandlikke asjaolusid, mis tingiksid lisakaristuse kohaldamata jätmise või selle tähtaja lühendamise

, tuvastatud ei ole. Maakohus on lisakaristuse tähtaja mõistmisel arvesse võtnud Z.L tsust, varasemat puhtsüdamlikku kahe elukäiku ning töö ja elukoha olemasolu, mistõttu on temalt mootorsõiduki juhtimisõiguse - piirdunud äravõtmisega üheks aastaks kaheks kuuks, ehkki KarS § 50 lg 1 p 1 võimaldanuks seda ära võtta kuni kolmeks aastaks. Seda, et Z.L on varem korduvalt mootorsõiduki juhtimise eest alkoholijoobes karistatud, ei olegi

kohus karistuse mõistmisel arvesse võtnud, sest need on kustunud.

5. mõistetud Eelnevat silmas pidades leiab kohtukolleegium üksmeelselt, et

Z.L-ile karistus, seal

hulgas lisakaristuse mõistmise osas, on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu apellatsiooni põhjendused selle tühistamiseks alust ei anna.

4(4)

Seega on Z.L apellatsioon ilmselt põhjendamatu ning ringkonnakohus jätab selle juhindudes KrMS § 326 lg 2 p st 2 läbi vaatamata. -

Meelika Aava

Ivi Kesküla Orvi Tali