3-14-51856/20 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Maret Altnurme Otsuse tegemise aeg ja koht 14.01.2015. a, Tallinn Haldusasja number 3-14-51856 Haldusasi OÜ Optimal Kindlustusmaakler kaebus Finantsinspektsiooni 25.07.2014 ettekirjutuse nr 4.01-01/35 p-i 1.3. tühistamise nõudes. Menetlusosalised Kaebaja – OÜ Optimal Kindlustusmaakler, seaduslik esindaja Tarmo Hillep; Vastustaja – Finantsinspektsioon, volitatud esindaja Siim Tammer. Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus. Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus selle avalikult teatavakstegemisest 14.01.2015 arvates esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul (HKMS § 181 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Asjaolud

1. Finantsinspektsioon teostas OÜ Optimal Kindlustusmaakler kontrolli vahemikus 05.02.2014 – 25.02.2014. Kontrollijärgselt tegi Finantsinspektsioon 25.07.2014 OÜ-le Optimal Kindlustusmaakler ettekirjutuse nr 4.01-01/35, mille p-ga 1.3 kohustati OÜ-d Optimal Kindlustusmaakler liikluskindlustuse lepingute vahendamisel teavitama klienti kogu vahendustasu suurusest, mis sisaldab teise kindlustusmaakleri kasutamise korral ka teise kindlustusmaakleri vahendustasu, iga vahendatava kindlustuslepingu kohta eraldi.

2. Tallinna Halduskohtule saabus 25.08.2014 OÜ Optimal Kindlustusmaakler kaebus Finantsinspektsiooni 25.07.2014 ettekirjutuse nr 4.01-01/35 p-i 1.3. tühistamise nõudes.

Kaebuse sisu

3. Kindlustustegevuse seaduse (KindlTS) § 141 lg 1 p-s 11 on sätestatud tasu avaldamise kohustus selgelt kindlustusmaakleri kohustusena ning sätte eesmärgiks on, et kindlustusvõtja oleks teadlik maakleri poolt saadava maakleritasu suurusest. Vastustaja nõuab oma ettekirjutuses, et kaebaja teavitaks klienti kogu vahendustasu suurusest ning ettekirjutusest nähtub, et selle all peab vastustaja silmas, et kaebaja peab avaldama Insurance Broker Service OÜ (IBS) ja tema lepingupartnerite vahel sõlmitud lepingute sisu, sh IBS poolt kindlustusandjatelt saadava tasu suuruse.

3.1. Kaebaja märgib, et kindlustusmaakler on seaduse kohaselt kindlustusvõtja esindaja ja see on antud õigussuhtes kaebaja. Kindlustusmaakler võib enda tegevuses kasutada teisi isikuid ja osta asju ning teenuseid, mis ei tähenda kindlustusmaakleri tegevuse üleandmist muudele isikutele. IBS-i ja kaebaja klientide vahel ei ole kindlustusmaakleri suhet. IBS ei ole kaebaja klientide suhtes kohustatud pakkuma nende kindlustushuvile ja nõudmistele vastavat kindlustuslepingut ega tegutsema kindlustusvõtja huvides, sh järgima kaebaja klientide suhtes seadusest tulenevaid maakleri kohustusi. IBS ei anna klientidele soovitust, millise kindlustusseltsiga lepingut sõlmida ning seetõttu ei saa IBS-l tekkida huvide konflikti, mille vältimiseks on seadusandja sätestanud KindlTS § 141 lg 1 p 11. IBS tasu avaldamise kohustus ei ole antud normi mõtteks ning samuti ei kaitse sellise tasu avaldamine kindlustusvõtjate kui klientide huvi. Eelnevast tuleneb, et vastustaja on kohustanud kaebajat avaldama teatud IBS poolt saadavate tasude suurusi ilma, et oleks tuvastanud, et tegemist on tasuga, mida kindlustusmaakler saab kindlustusmaakleri tegevuse eest. Nagu eelnevalt selgitatud, ei kujuta mitte igasugune tasu endast kindlustusmaakleri tasu. Kindlustusmaakleri tasuga saab olla tegemist üksnes juhul, kui tasu on saadud kindlustusmaakleri tegevuse eest, sh kui on tuvastanud kindlustusmaakleri suhe.

3.2. Lisaks näeb vastustaja ette kohustuse klientidele teabe avaldamiseks, mille nõudmiseks teistelt isikutelt puudub kaebajal õiguslik alus. KindlTS § 141 lg 1 p 11 on Eesti õigusesse üle võetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/92/EÜ (Direktiiv) kolmandast peatükist, mis sätestab nõuded vahendajate antava teabe kohta. Euroopa Komisjoni ettepanekus 2012/0175 (COD) Direktiivi uuesti sõnastamise kohta on Euroopa Komisjoni tõlgendust kindlustusvahenduse regulatsiooni eesmärgi kohta täpsustatud ning selgesõnaliselt sätestatud Direktiivi tarbijakaitseline eesmärk ja teabe andmise kohustuse puudumine kutseliste subjektide vahel. Kuivõrd kutseliste subjektide vahel teabe andmise kohustus puudub, ei saa kutselised subjektid ka nõuda erinevatelt isikutelt saadava tasu suuruse avaldamist. Vastustaja kohustab kaebajat avaldama klientidele tasu suuruse, mida saavad tema lepingupartnerid, sh IBS, kolmandatelt isikutelt. Seadusest ei tule sellist kohustust ega võimalust nõuda sellise info avaldamist.

3.3. Juhul, kui Finantsinspektsiooni tõlgendus KindlTS § 141 lg 1 p-st 11 oleks õige, ei saa kindlustusmaakler täita alati oma kohustust tegutseda kliendi huvides. Näiteks juhul, kui konkreetse müügikanali (nt IBS) kaudu on võimalik sõlmida kliendile kõige soodsam leping, on kindlustusmaakler (kaebaja) kohustatud seda kliendile soovitama. Nüüd aga, juhul, kui müügikanal (mis võib asuda ka välisriigis) vastavat infot kaebajale ei avalda (mh puudub selle nõudmiseks ka õiguslik alus), on kaebajal kaks võimalust – kas riskida sellega, et Finantsinspektsioon võib pidada seda seaduserikkumiseks ning nõuda kaebajalt sunniraha tasumist või teise võimalusena jätta kliendile vastava kanali kaudu saadud soovitus tegemata ning võtta paremuselt järgmine pakkumine. Seega ei saa kaebaja korraga täita ettekirjutuse punkti 1.3 ja soovitada kliendile kõige soodsamat kindlustusseltsi pakkumist.

3.4. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 55 lg-st 1 tulenevalt peab haldusakt olema selge ning üheselt mõistetav. Antud ettekirjutus on haldusakt, mis on kohaselt motiveerimata. Ettekirjutuse põhjal on vastustaja otsustanud, et osa kindlustusmaakleri tasust on klientidele jäetud teatamata. Samas ei selgu ettekirjutusest see, miks vastustaja kvalifitseerib tasu, mis klientidele ei ole avaldatud, kindlustusmaakleri tasuks. Finantsinspektsiooni otsus selle kohta, et kõik müügiahela osalised on kindlustusmaaklerid, ei ole õige ega ka motiveeritud. Kaebaja palub kaebuse rahuldada ja menetluskulud jätta vastustaja kanda.

Vastustaja vastulause

4. Vastustaja selgitab, et KindlTS § 141 lg 1 p 11 sätte kaugem ideoloogiline sisu põhineb kliendikaitselistel alustel. Seadus nõuab, et kindlustusmaakler teavitaks klienti iga kord enne kindlustuslepingu sõlmimist ja vajaduse korral ka enne sõlmitud kindlustuslepingu muutmist või pikendamist vahendustasu, sh kindlustusandjalt saadava vahendustasu, suurusest iga vahendatava kindlustuslepingu kohta eraldi. Tegu on kliendipõhise regulatsiooniga, st tuleb vaadelda ja sisustada kliendi poolsest positsioonist. Kliendil on õigus ja vajadus teada talle kindlustusmaakleri poolt pakutava kogu konkreetse kindlustuslepingu vahendustasusid.

4.1. Viidatud kliendikaitseline regulatsioon muutuks kliendivaenulikuks, kui seda tuleks tõlgendada kaebaja soovide kohaselt, st välistada kliendi õigus teada talle pakkumuse teinud kindlustusmaakleri ja tema poolt käsundi alusel kasutatud teiste kindlustusvahendajate või muude isikute vahendustasusid konkreetse kindlustuslepingu vahendamise raames. Kliendil jääks selliselt ekslik arusaam, kui suur on kogu vastava kindlustuslepingu vahendustasu suurus ja võiks seeläbi rajada oma otsustuse ekslikus teabeväljas. Samuti annaks selline eksitav tõlgendus kindlustusmaaklerile võimaluse näidata vahendustasu oluliselt väiksemana, kui see tegelikult on ja seeläbi näivalt eksitada klienti konkreetse kindlustuslepingu raames saadavast vahendustasust ja kindlustusseltsi poolsest hinnast.

4.2. KindlTS § 141 lg 1 p 11 ütleb üheselt ja selgelt, et iga kord enne kindlustuslepingu sõlmimist, vajadusel ka enne muutmist või pikendamist, peab kindlustusmaakler teavitama klienti vahendustasust. Seadus ei kitsenda vahendustasu suurust mitte mingil viisil, st kindlustusmaakleril on seadusest otse tulenev kohustus teavitada kliente igal juhtumil kogu vahendustasu suurusest, mis vastavat konkreetset kindlustuslepingut puudutab. Seega on Finantsinspektsiooni hinnangul seadus üheselt mõistetav ja täidetav osas, et kindlustusmaakler peab igal juhul teavitama klienti kõikidest vahendustasudest, st tasudest, mis lisanduvad kindlustusseltsilt saadavale hinnale, et seeläbi oleks kliendile üheselt avatud kogu kasutatav kindlustusmaaklerite või muude isikute ahel, mis omakorda annab võimaluse erinevaid pakkumisi omavahel võrrelda, kontrollida võimalikke huvide konflikte jms asjaolusid kuni selleni välja, et kuidas tegelikult moodustub kliendile tehtud pakkumises teenuse hind. Selline läbipaistvus ja kontrollivõimalus viib kliendi otsuseni, kas konkreetse kindlustusmaakleri teenust kasutada või mitte. Kaebaja poolt sellise normi täitmata jätmine oli klientide osas pahatahtlik ja varjas nende eest tegelikku kindlustusmaakleri poolset saadavat vahendustasu suurust, kuna kindlustusmaakler kasutas vahekehana ka teist kindlustusmaaklerit ja tema poolt lisatavat vahendustasu suurust enam kliendile ei näidanud, st klient nägi üksnes väikest osa kogu talle tehtud pakkumuse vahendustasudest. Seda oludes, kus IBS teavitas kaebajat igakordselt vahendustasu konkreetsest suurusest ja kaebaja iseseisvalt otsustas jätta vastava info kliendile edastamata.

4.3. Vaatamata sellele, et KindlTS § 141 lg 1 punkt 11 on siseriiklik regulatsioon, reguleerib Direktiiv eelkõige kolmandas peatükis KindlTS § 141 nõudeid. Direktiivi ja KindlTS eesmärgiks on tagada kindlustusvõtja piisav informeeritus. Veelgi enam, Direktiiv on Euroopa Komisjoni tõlgendust kindlustusvahenduse regulatsiooni eesmärgi kohta täpsustanud ning selgesõnaliselt toonud välja Direktiivi tarbijakaitselise eesmärgi.

4.4. KindlTS § 141 lg 1 p 11 nõudega on selges vastuolus igasugused tõlgendused või katsed, mille ainsaks eesmärgiks on kliendi petmine kindlustusmaakleri vahendustasu suurusest, milline praktika käesoleva näite puhul üheselt eksisteerib, kus kindlustusmaakler jätab kliendi teadmatusse olukorrast, et tegelikult on tema pakkumises kliendile vahel veel üks kindlustusmaakler oma vahendustasudega. Sellist asjaolu ei saa KindlTS § 141 lg 1 p 11 alusel jätta kindlustusmaakler kliendile avaldamata, olenemata asjaolust, milline eraõiguslik suhe kahe teenust osutava kindlustusmaakleri vahel on. Vastupidisel tõlgendusel kaotaks igasuguse mõtte vaidluse all olev norm ja tuleks aktsepteerida olukordi, kus kindlustusmaakleri poolt kasutatavad skeemid ja selle raames võetavad vahendustasud ei ole kliendile teatavad, rääkimata võetavate vahendustasude suurusest.

4.5. Kaebaja väide, et tema ja IBS-i vahel ei ole kindlustusmaakleri suhet, mistõttu ei ole IBS kohustatud järgima kaebaja klientide suhtes seadusest tulenevaid kindlustusmaakleri kohustusi, on ekslik. IBS saab oma käsundi kaebajalt, kes on käsundi saanud kliendilt, mistõttu omab IBS kaebaja ja kaebaja kliendi ees võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 620 tulenevat lojaalsuskohustust. Seega, kaebaja peab tegutsema kindlustusvõtja huvides ja selline kohustus on ka IBS-il. Kehtiva õiguse kohaselt peab kindlustusvahenduse ahelas olev isik (käesolevas asjas IBS) lähtuma kindlustusvõtja huvist ning täitma KindlTS-st kindlustusmaaklerile tulenevaid nõudeid. Vastupidine olukord tähendaks, et IBS ei tegutse kaebaja ning seega kindlustusvõtja huvidest lähtuvalt, vaid tegutseb kindlustusandjate huvides. See aga tähendaks, et IBS-i näol oleks tegemist KindlTS § 129 lg 2 mõistes kindlustusagendiga, kellel puudub vastav registreering. Eelnevast käsitlusest tulenevalt oleks tegu nii agendile kui ka maaklerile KindlTS-s sätestatud nõuete rikkumisega ja selline tegevus on kriminaalkorras karistatav (KarS § 372).

4.6. Nii kaebaja kui ka IBS on kindlustusmaaklerid ning omavad vastavat luba tegutseda kindlustusmaaklerina. Vaieldamatult kehtib KindlTS § 141 lg 1 p-s 11 toodud nõue ka juhul, kui kindlustusvõtjale osutatava teenuse pakkumisse kaasatakse teine kindlustusmaakler. Kaebaja seisukoht, mille kohaselt vahendustasu ei lisandu kindlustuspoliisi hinnale, ei ole lõpuni korrektne. Kuna vahendustasu tasub kindlustusandja, siis kindlustusandja hinnapakkumus sisaldab ka vahendustasu ning KindlTS § 141 lg 1 p-s 11 sätestatud vahendustasust teavitamise regulatsioon ongi loodud sellises olukorras vahendustasu selgeks eraldamiseks kogu kindlustusandjale tasutavast summast. Kuna vahendustasu näol on kindlustusandja jaoks tegemist lisakuluga, kaetakse see kulu kliendilt saadava ehk kindlustuse hinnapakkumises avaldatud summa arvelt. See tähendab, et sisuliselt sisaldub vahendustasu juba pakkumuse summas, ehk lisandub hinnale, mis oleks poliisil sama kasumimarginaali juures ilma vahendustasuta. Vahendustasu kliendi jaoks arusaadavaks eraldamiseks ongi loodud KindlTS § 141 lg 1 p 11 regulatsioon. Kliendi teavitamise kohustus ei saa sõltuda sellest, kas vahendustasu on kliendile esitatava pakkumuse peal kajastatud kindlustusmakse summast eraldi või on kogu kindlustusmakse summaga juba hõlmatud. KindlTS § 141 lg 1 p 11 regulatsioon tagabki kliendile võimaluse vahendustasust ja selle suurusest teada saada läbi vahendustasu eraldi välja toomise kohustuse, olukorras, kus see ei ole kindlustusandja hinnapakkumusel poliisi hinnast eraldatud.

4.7. IBS on kaebaja igasugused väited IBS-i tasu avalikustamise võimatuse osas kummutanud, st IBS on oma vastuses kinnitanud, et avaldab vahendustasu kaebajale ja tasu avalikustamine ei too kaasa IBS-ile ega klientidele negatiivseid tagajärgi. Seega, kui kaebaja kindlustusmaaklerina ei suuda seadusest tulenevat nõuet kindlustusvõtja ees täita, siis peab ta sellisest ärimudelist hoiduma. Nii ei saa KindlTS § 141 lg 1 p 11 nõude täitmata jätmise põhjuseid siduda IBS-ga, kuna viimane esitab vajaliku informatsiooni kaebajale ja tegu on olnud kaebaja riisikoga, jätta selline info klientidele seaduse vastaselt edasi esitamata.

4.8. Maaklerile ei ole lubatud ükskõik millise välisriigi ükskõik millise kindlustusandja lepingu vahendamine. Maakleri tegevuse ulatus välisriikide kindlustusandjate lepingute vahendamisel on piiratud KindlTS § 132 lg-ga 1. Kuna KindlTS § 141 lg-s 1 sätestatud kohustuste osas ei eristata nende sõltuvust kindlustusandja päritoluriigist, siis kehtib KindlTS § 141 lg 1 p-s 11 sätestatud vahendustasust teavitamise kohustus kindlustusandja päritoluriigist sõltumata. KindlTS-s sätestatud kohustused peavad kokkuvõttes täidetud saama maakleri ärimudelist ja teiste isikute kasutamise faktist olenemata.

4.9. Asjakohased ei ole väited, et kaebaja ei saa vahendustasu avaldada või ei teagi kaebaja teise maakleri vahendustasu suurust. Kui maakler ei suuda tegutseda selliselt, et seadusest tulenevad nõuded kliendi ees oleksid täidetud, siis peab ta sellisest ärimudelist või sellisest tegutsemisest (sh maaklerist) hoiduma ning see ei saa olla seadusest tuleneva nõude täitmata jätmise vabanduseks. Seaduses sätestatud absoluutsed kohustused ongi selleks, et isik korraldaks oma tegevusi vastavaid kohustusi täites, st, et maakleril lasub tema enda tegevusest tuleneva seaduses sätestatud kohustuste rikkumise riisiko.

4.10. Väitega, et otsus pole piisavalt motiveeritud, Finantsinspektsioon ei nõustu ning leiab, et ettekirjutuse p-s 1.14 on väga põhjalikult selgitatud vahendustasu avaldamise kohustust ka juhul, kui kindlustusvahendusteenuse osutamisel kasutatakse teist kindlustusmaaklerit. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.

Kohtu põhjendused

Kohus on seisukohal, et esitatud kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.

5. Kohtu hinnangul on vastustaja vaidlustatud otsust piisavalt põhjendanud ning see on proportsionaalne. Kohus nõustub vaidlustatud otsuses tooduga seoses kohustusliku liikluskindlustuse lepingute puhul kogu vahendustasu suuruse avalikustamisega esitatud põhjendustega (eelkõige otsuse p-dega 1.14, 3, 4.4) ning tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg-st 2 kohus neid kordama ei hakka. Kohus märgib vastavalt kaebuses toodule täiendavalt järgmist.

6. Kaebaja leiab, et ta ei pea avaldama IBS poolt saadavate tasude suurust, kuna tasu, mida IBS saab, ei ole kindlustusmaakleri tegevuse eest saadav tasu. KindlTS § 129 lg 1 sätestab, et kindlustusmaaklerlus on isiku poolt kindlustusvõtja või edasikindlustuse korral kindlustusandja huvides vahendusega tegelemine eesmärgiga pakkuda tema kindlustushuvile ja nõudmistele vastavat kindlustuslepingut. KindlTS § 130 lg 1 sätestab, et kindlustusvahendaja on käesoleva seaduse tähenduses isik, kes tasu eest tegeleb vahendusega. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on vahendajad kindlustusmaakler ja kindlustusagent. KindlTS § 131 lg 1 kohaselt võib vahendusega tegeleda üksnes vahendajate nimekirja kantud vahendaja.

VÕS § 658 lg 1 kohaselt kohustub maaklerilepinguga üks isik (maakler) vahendama teisele isikule (käsundiandja) lepingu sõlmimist kolmanda isikuga või osutama kolmanda isikuga lepingu sõlmimise võimalusele, käsundiandja aga kohustub maksma talle selle eest tasu (maakleritasu). Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et maaklerilepingule kohaldatakse käsunduslepingu kohta sätestatut, kui käesolevas peatükis sätestatust ei tulene teisiti.

Käesoleval juhul on tegemist olukorraga, kus kaebaja kui kindlustusmaakler on kindlustusvahenduse teenuse osutamisel kasutanud teise kindlustusmaakleri – IBS (kantud kindlustusmaaklerite nimekirja)

– abi, kes ise osutab kindlustusvahenduse teenust. Ehk teisisõnu on tegemist VÕS §-s 622 sätestatud olukorraga, kus kaebaja, kui käsundisaaja, kasutab käsundi täitmisel kolmanda isiku (IBS-i) abi. KindlTS § 2 lg 2 p 1 sätestab, et kindlustusvahendus hõlmab kindlustusvõi edasikindlustuslepingu sõlmimise ettevalmistamist, sh riskianalüüsi koostamist. Ka Direktiivi art 2 p 3, mis on Eesti õigusesse üle võetud KindlTS § 2 lg-ga 2, sätestab, et kindlustusvahendus on kindlustuslepingute tutvustamine, soovitamine, ettevalmistamine või sõlmimine või nende haldamisel ja täitmisel abistamine eelkõige sel juhul, kui tegemist on nõuetega. Seega on IBS-i tegevus käesoleval juhul kvalifitseeritav kindlustusvahendusteenuse osutamisena, kuna IBS-i tegevus on käsitletav kindlustuslepingu sõlmimise ettevalmistava tegevusena (KindlTS § 2 lg 2 p 1). Samuti on IBS-l kohustus tegeleda kindlustusvõtja huvides, tulenevalt VÕS § 620 lg-st 1. Nii on kaebajal käsundit täites lojaalsuskohustus käsundiandja (kindlustusvõtja) ees (st, et käsundisaaja peab käsundi täitmisel arvestama eelkõige käsundiandja huvidega ning neid igati kaitsma) ning sellest tulenevalt on ka IBS-l kaebaja käsundit täites kohustus käituda kindlustusvõtja huvides. Seega vastab IBS-i tegevus kaebaja abistamisel käsundi täitmisel kindlustusmaakleri mõistele (KindlTS § 129 lg 1), kes tegeleb kindlustusvahendusega ning selle tegevuse eest saadav tasu on kindlustusmaakleri tegevuse eest saadav tasu.

7. Kaebaja viited sellele, et IBS ei anna kaebaja kliendile soovitusi, mistõttu ei saa tema tegevust käsitleda selles ahelas kindlustusmaaklerina, ei ole asjakohased. Kindlustusmaaklerluse mõiste on sätestatud KindlTS § 129 lg-s 1 ning selles sättes pole maaklerluse kvalifitseerimisel ette nähtud soovituse andmise eeldust. Kaebaja poolt viitatud seletuskirjas (kindlustustegevuse seaduse muutmise seadus 995 SE I) on esitatud selgitused KindlTS § 141 lg 1 p-i 11 kohta ning see pole seotud maaklerluse mõiste sisustamisega.

8. Kaebaja väidet, et IBS-i saadav tasu ei lisandu poliisi hinnale, kohus usutavaks ei pea. Milliseid muid tasusid ning mille eest IBS-ile makstakse, kaebaja täpsustanud pole. On selge, et kui kaebaja kasutab IBS-i abi kindlustusvahendusteenuse osutamiseks, saab IBS selle eest tasu ning selline kulu tuleb lõppahelas kinni maksta kliendil. Muid katteallikaid ei nähtu kohtule, ka pole kaebaja neid välja toonud. Eelöeldu ongi sisuliselt vahendustasu, mille avaldamist KindlTS § 141 lg 1 p-s 11 nõustake. Vastustaja on õigesti viidanud, et isegi juhul, kui IBS-le tasub vahendustasu kindlustusandja, tuleb kaebajal see KindlTS § 141 lg 1 p-st 11 tulenevalt kliendile avaldada, kuna lõpptulemis mõjutab see kindlasti ka poliisi hinda. Vastupidine olukord on vastuolus nii Direktiiviga kui ka KindlTS § 141 lg

1 p 11 eesmärgiga (vt otsuse p 6).

9. Kohus ei nõustu kaebajaga, et IBS-i tasu avaldamine ei kaitse tarbija huvisid seetõttu, et tegemist pole kaebaja enda poolt saadava tasuga. Direktiivi art 13c sätestab, et liikmesriigil on kohustus võtta kasutusele asjakohased meetmed kindlustusturustuse käigus tekkivad omavahelised huvide konfliktide vältimiseks. Nii Direktiivi preambulast kui ka Euroopa Kohtu praktikast (17.10.2013 otsus asjas nr C-555/11) tuleneb, et Direktiivi eesmärgiks on mh tõhustada klientide kaitset selles valdkonnas. Ka KindlTS § 141 lg 1 p-s

11 sätestatud vahendustasu avaldamise kohustus täidab tarbijakaitselist eesmärki ning selle peamine eesmärk on huvide konflikti vältimine (kindlustustegevuse seaduse muutmise seadus 995 SE I seletuskiri). Samuti on Euroopa Komisjoni 2012/1075 (COD) ettepanekus kindlustusvahenduse direktiivi muutmise kohta märgitud järgmist: „Lõpphinna eri elementide avalikustamine – sealhulgas vahendaja tasu – võimaldab kliendil teha valiku kindlustuskaitse, seotud teenuste (nt kas vahendaja tegeleb kahjukäsitlusega) ja hinna alusel. Sellega tagatakse tarbijale sobivad, kulutõhusad tooted ja vahendusteenused. Tasu kohustuslikul avalikustamisel peaks olema positiivne mõju konkurentsile kindlustusvahenduse valdkonnas, sest sellega tagataks, et tarbijad saavad ulatuslikumat teavet nii toodete ja kulude kui ka võimalike huvide konfliktide kohta.“ Lähtudes Direktiivi eesmärgist ning KindlTS § 141 lg 1 p-s 11 sätestatust, on seega vajalik, et kliendile oleks teada kogu kindlustusmaaklerite ahel ning nende saadavad vahendustasud. See välistab huvide konflikti tekkimise (n pakkumuste tegemine, mis võib erinevatel põhjustel olla kasulik kindlustusmaakleritele endale) ning tagab läbipaistvuse kliendile, et kaebaja maaklerina tegutseb tema huvides (KindlTS § 129 lg 1). Üksnes asjaolu, et IBS-i tasu ei saa kaebaja või et tema seda IBS-le ei maksa, ei välista veel kindlustuspakkumuse pettuse toimepaneku ega huvide konflikti võimaluse tekkimist.

Kaebaja järeldus seoses sellega, et kindlustustegevuse seaduse muutmise seadus 995 SE I seletuskirjast nähtuvalt peab avaldama ainult sellise kindlustusandja vahendustasu, kes teeb kliendile soovituse, on otsitud ning kontekstist välja võetud. Kui lugeda KindlTS § 141 lg 1 p-i 11 kohta antud seletust, siis nähtub sellest, et sätte eesmärgiks on eelnevalt viidatud kliendi kaitsmine ning huvide konflikti tekkimise vältimine. Viide kindlustusandja soovitusele on vaid üks näide huvide konflikti tekkimise võimalusest.

Eelöeldu tõttu on KindlTS § 141 lg 1 p-st 11 tulenevalt kogu (sh IBS-i) vahendustasude avaldamise kohustus kaebajal. Seda ei välista ka asjaolu, kui vahendustasu tasub kindlustusandja (otsuse p 8).

10. Kaebaja väide, et ettekirjutuse p 1.3 pole konkreetsel juhul täidetav, on väär. Nii on IBS kohtule kinnitanud, et avaldab enda saadava vahendustasu suuruse kaebajale (tl 52-54). Ei kehtiv Direktiiv ega ka Euroopa Komisjoni ettepanek 2012/0175 (COD) Direktiivi uuesti sõnastamise kohta ei näe ette, et kutseliste subjektide omavaheline infovahetus oleks välistatud (nagu viitab ekslikult kaebaja), kui see on vajalik seaduse nõuete täitmiseks kliendi ees. Vastustaja on õigesti märkinud, et kutseliste subjektide omavaheline teabe andmise korraldamine on maaklerite omavahelise võlasuhte kujundamise küsimus. Nii peab kaebaja kui kindlustusmaakleri tegevus vastama KindlTS-s ettenähtud nõuetele ning seega on KindlTS § 141 lg-s 1 sätestatu täitmine kaebaja kohustuseks. Millist infot kaebaja oma koostööpartneritega vahetab, on läbirääkimiste küsimus.

KindlTS § 132 lg 1 sätestab, et vahendaja võib vahendada käesoleva seaduse §-de 16 ja 41–47 alusel Eestis kindlustustegevusega tegelemise õigust omava ning käesoleva seaduse §-des 151–159 sätestatud juhul välisriigis kindlustustegevuseks õigust omava isiku kindlustuslepingu sõlmimist. KindlTS § 151 lg 1 sätestab, et Eestis nimekirja kantud vahendaja võib välisriigis tegeleda vahendusega, asutades selleks filiaali või tegeledes piiriülese vahendusega. Asja materjalidest ega kaebaja kodulehelt ei nähtu, et kaebajal oleks välisriigis filiaal või et talle oleks antud luba piiriülese vahendusega tegelemiseks. Ka ei ole kaebaja väitnud ega välja toonud, et ta kasutab mõne välisriigi vahendaja abi. Seega on asjakohatud kaebaja väited ettekirjutuse täitmise võimatuse osas puutuvalt välisriigis vahendusega tegelemisega või välisriigi vahendaja kasutamisega, kuivõrd kaebaja oma tegevuses sellega kokku ei puutu.

11. Kohus leiab, et vaidlustatud otsus on piisavalt ja nõuetekohaselt motiveeritud ning tegemist on arusaadava haldusaktiga (HMS § 55 lg 1). Nii on vastustaja otsuse p-des 1.13 – 1.14 ning 4.4 arusaadavalt põhjendanud, miks kaebaja peab avaldama ka IBS-i vahendustasu suuruse. Asjaolu, et kaebaja ei pea vastustaja põhjendusi õiguspäraseks, ei tähenda, et otsus poleks piisavalt motiveeritud.

12. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastavalt sellele sättele jäävad kaebaja menetluskulud kaebaja enda kanda. Vastustaja ei ole kohtule menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme Kohtunik