3-14-52933/13 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene, Maili Lokk

Määruse tegemise aeg ja koht

14. jaanuar 2015, Tartu

Haldusasja number

3-14-52933

Haldusasi

Aleksandr Streltsovi kaebus Viru Vangla 21.11.2014. a

vastuse nr 6-16/252-2 õigusvastasuse tuvastamiseks ja

mittevaralise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 04.12.2014. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Aleksandr Streltsovi määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Aleksandr Streltsov

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta määruskaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 04.12.2014. a määrus

muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

saamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A. Streltsov esitas 24.11.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla 21.11.2014. a

vastuse nr 6-16/252-2 õigusvastasuse kindlakstegemiseks ja mittevaralise kahju hüvitamiseks

kohtu äranägemisel vahemikus 10 000 – 25 000 eurot. Kaebaja taotles kaebuses ka enda

vabastamist riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel.

2. Tartu Halduskohus jättis 04.12.2014. a määrusega kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest

vabastamiseks rahuldamata (p 1) ning kaebuse käiguta, andes riigilõivu 250 eurot tasumiseks

tähtaja 15 päeva määruse jõustumisest (p 2).

Riigilõivuseaduse (RLS) § 57¹ lg 3 kohaselt tasutakse kaebuse esitamisel rahalise hüvitise

maksmiseks või kahju hüvitamiseks, kui nõutava hüvitise summa jäetakse kaebuses

märkimata ning taotletakse õiglast hüvitist kohtu äranägemisel, riigilõivu 250 eurot.

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 110 lg 1 p 1 kohaselt võib kohus isiku taotlusel

määrata, et menetlusabi saaja vabastatakse täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest.

HKMS § 111 lg 1 kohaselt menetlusabi taotlejale antakse menetlusabi, kui menetlusabi

taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab

neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav

menetluses osalemine on edukas. HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaselt ei anta füüsilisele isikule

menetlusabi, kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset

keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu

keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse

maksed ja seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa, samuti

mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile. Kohus leidis, et kaebaja vabastamine riigilõivu

tasumise kohustusest ei ole põhjendatud, kuivõrd teda ei saa pidada maksejõuetuks isikuks.

Tema isikuarve väljavõttelt nähtub, et taotluse esitamise hetkel oli tema isikuarvel vaba jääk

309,28 eurot. Käesoleva asja menetluskulud kaebaja jaoks piirduvad eeldatavasti riigilõivuga

250 eurot, seega ei ole riigilõivu tasumine kaebajale ebamõistlikult suur kohustus. Seega

esineb käesoleval juhul seadusest tulenev alus menetlusabi mitteandmiseks. Halduskohus ei

näinud asjaolusid, mis annaks põhjust HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusabi andmise

keelu eiramiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

3. A. Streltsov esitas 11.12.2014 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 04.12.2014. a määruse

tühistamiseks. Määruskaebuse kohaselt tõlgendas kohus kaebaja kaebust valesti, sest ta tõi

oma kaebuses välja summa alates 10 000 kuni 25 000 euroni, kohtu äranägemisel. Kaebaja

märkis, et kui kohus tahab saada mingit protsenti õiglasest kahjuhüvitisest, siis on kaebaja

nõus tasuma riigilõivu järelmaksuga, kuid seda ainult juhul, kui ta saab õiglase

kompensatsiooni. Kaebaja ei saa ära anda enda viimast järelejäänud raha 290 eurot, sest ta

kulutab kuus 20 kuni 30 eurot hügieenitarvetele, sokkidele, aluspesule ja kantseleikaupadele,

lisaks tuleb tasuda elektri eest. Seega palub kaebaja kohtult võimalust tasuda riigilõiv

järelmaksuga.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

4. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus.

5. Esmalt peatub ringkonnakohus kaebajalt nõutaval riigilõivusummal. HKMS § 38 lg-st 2

tulenevalt märgitakse kaebuses rahalise hüvitise nõudmisel lisaks § 38 lg-s 1 sätestatule

hüvitise suurus. Mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmisel, samuti juhul, kui kaebajal on

võimatu või ebamõistlikult keeruline varalise kahju suurust kindlaks teha, võib kaebaja jätta

hüvitise suuruse kaebuses märkimata ja taotleda õiglast hüvitist kohtu äranägemisel. Kuni

31.12.2014 kehtinud RLS § 571 lg 2 sätestab, et halduskohtule kahju hüvitamiseks või alusetu

rikastumise teel saadu tagastamiseks kaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu kolm protsenti

summast, mille väljamõistmist taotletakse, või vara väärtusest, mille tagastamiseks

kohustamist taotletakse, kuid mitte alla 15 euro ja mitte üle 750 euro. Sama seaduse § 571 lg 3

sätestab, et kaebuse esitamisel rahalise hüvitise maksmiseks või kahju hüvitamiseks, kui

nõutava hüvitise summa jäetakse kaebuses märkimata ning taotletakse õiglast hüvitist kohtu

äranägemisel, tasutakse riigilõivu 250 eurot.

Eelnevast nähtub, et hüvitamiskaebuse esitamisel tuleb kaebusesse märkida kas konkreetne

kahjunõude summa või paluda, et kohus määraks hüvitise enda äranägemise järgi. Kaebaja

taotles aga kaebuses kahjuhüvitist 10 000 – 25 000 eurot kohtu äranägemisel, s.o märgitud ei

ole ei konkreetset summat ega ka selgelt taotletud hüvitist kohtu äranägemisel.

Ringkonnakohtu hinnangul tõlgendas halduskohus kaebaja sellist taotlust siiski õigesti kui

taotlust määrata kaebajale hüvitis kohtu äranägemisel, sest konkreetset summat kaebuses ei

märgitud ning hüvitise nõudmist teatud summade vahemikuna HKMS ei võimalda. Kaebusest

nähtub soov, et kohus määraks hüvitisesumma ise ning sellisel juhul tuleb tasuda riigilõiv

250 eurot. Ringkonnakohus juhib tähelepanu ka sellele, et kui arvutada riigilõivu RLS § 571

lg 2 alusel protsendina hüvitise summast, siis 10 000 – 25 000 euro puhul oleks tasumisele

kuuluv riigilõiv 300 – 750 eurot, s.o igal juhul üle 250 euro. Seega on halduskohus kaebust

kaebaja jaoks soodsamalt tõlgendanud. Asjaolu, et halduskohus ei võimaldanud kaebajal

hüvitise suurust veelkord täpsustada, ei ole kaebajat kuidagi kehvemasse olukorda asetanud

ega tema õigusi rikkunud seda enam, et A. Streltsov kordab ka esitatud määruskaebuses

väidet, et ta soovib hüvitist alates 10 000 eurost kuni 25 000 euroni kohtu äranägemisel.

Niisiis on õige lähtuda riigilõivusummast 250 eurot.

6. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja vabastamine riigilõivu tasumisest ei ole

põhjendatud, kuna kaebaja ei ole isik, kes ei suudaks riigilõivu tasuda. Samas peab

ringkonnakohus vajalikuks märkida, et halduskohtu määruses sisaldub väär põhjendus, justkui

esineks praegusel juhul HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatud olukord, mille puhul on kaebajale

menetlusabi andmine keelatud ning mille kohta halduskohus nentis, et ta ei näe aluseid

menetlusabi andmise keelu eiramiseks. Ringkonnakohus leiab, et HKMS § 112 lg 1 p-s 1

sätestatut arvestades ei ole A. Streltsovile menetlusabi andmine iseenesest keelatud, kuna

tema menetlusabi taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu (24.07.2014 – 23.11.2014)

sissetulek oli 0 eurot (tl 16). Samas järeldus, et HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel ei ole kaebajale

menetlusabi andmine keelatud, ei tähenda veel, et kohus peab A. Streltsovi riigilõivu tasumise

kohustusest vabastama. Kohtul on HKMS § 110 lg 1 p 1 ja § 111 lg 1 alusel õigus kaaluda,

kas isikule on põhjendatud menetlusabi anda või mitte. Kuna kaebaja vanglasiseselt

isikuarvelt nähtub, et tal oli piisavalt vahendeid riigilõivu tasumiseks (menetlusabi taotluse

esitamise seisuga 309,28 eurot), siis ei näinud halduskohus põhjust kaebajale menetlusabi

anda ning ringkonnakohus nõustub halduskohtuga.

7. Ringkonnakohus ei jaga kaebaja seisukohta, nagu ei tohiks temalt tema viimast raha ära võtta

põhjusel, et ta vajab seda hügieenitarvete, pesu, kantseleikaupade ja elektri eest tasumiseks.

Kaebaja menetlusabi taotluse lahendamisel võiks kohus arvestada elektrile tehtavaid kulutusi,

kuna neid on Riigikohus pidanud põhjendatuks kinnipeetava sissetulekust maha arvestada ka

HKMS § 112 lg 1 p 1 rakendamisel (Riigikohtu 12.03.2012. a määruse nr 3-7-1-3-61-12 p

10). Kaebaja isikukonto väljavõttelt perioodi 24.07.2014 – 23.11.2014 kohta elektri eest

tasumist aga ei nähtu, mistõttu on kohtul alust arvata, et kui kaebaja nelja kuu jooksul elektri

eest tasunud ei ole, siis tal sellist kulu tegelikult ei esine. Väidetava rahapuuduse korral on

kaebajal võimalik vanglalt hügieenipakki ja riideesemeid taotleda (Viru Vangla kodukorra p-d

11.3 ja 11.4), mis tähendab, et hügieenitarvete ja riideesemete jaoks raha hoidmine ei ole

hädavajalik. Vähekindlustatud kinnipeetavatele võimaldab vangla ka A4 paberit (Viru Vangla

kodukorra 15.1.10) ning kirjutusvahendid ei ole nii kallid, et kaebajal nende soetamiseks raha

ei jätkuks. Pealegi ei ole halduskohus kaebajalt tema viimast raha nõudnud, sest tal oli

isikuarvel 309,28 eurot ning kohus nõudis riigilõivuna 250 euro tasumist. Niisiis ei anna

kaebaja väide hügieenitarvete, pesu, kantseleikaupade ja elektri eest tasumise vajaduse kohta

alust määruskaebuse rahuldamiseks.

8. Kaebaja on soovinud riigilõivu tasumist järelmaksuga ning seda alles pärast seda, kui kohus

on tema suhtes positiivse otsuse teinud ning ta on vastustajalt hüvitise saanud.

Ringkonnakohus selgitab, et riigilõiv tuleb tasuda kaebuse esitamisel (HKMS § 104 lg 1) ning

HKMS, sh selles sisalduvad menetlusabi sätted, ei võimalda riigilõivu tasumist järelmaksuga

pärast kohtuotsuse tegemist ja täitmist. Seega tuleb kaebajal tasuda riigilõiv 250 eurot siiski

15 päeva jooksul alates Tartu Halduskohtu 04.12.2014. a määruse jõustumisest.

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/