4-14-8582/7 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. jaanuaril 2015. a Tartu kohtumajas kirjalikus menetluses

Väärteoasja number 4-14-8582

Kohtukoosseis Kohtunik Peet Teidearu Väärteoasi Z.M kaebus Lõuna Prefektuuri 24.09.2014. a otsuse peale väärteoasjas nr 2602,14,003400 Menetlusalune isik Z.M

isikukood: XXX; elukoht: XXXX; töökoht: XXXX

Kohtuväline menetleja Politsei ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuur asukoht: Tartu, Riia 132

Juhindudes väärteomenetluse seadustiku (edaspidi VTMS) § 120 lg-st 1 ja § 132 p-st 1, kohus otsustas:

Jätta .M kaebus rahuldamata ja Politseija Piirivalveameti Lõuna Z Prefektuuri 24.09.2014. a otsus väärteoasjas nr 2602,14,003400 muutmata.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võivad menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja ning kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsiooni Riigikohtule.

Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Tartu Maakohtule 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse kättesaamisest.

Kassatsioon esitatakse Tartu Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul, alates kohtuotsuse kättesaamisele järgnevast päevast.

Menetluse käik

05.09.2014. a koostas Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvetalituse liikluspolitseinik Tauno Säälik väärteoprotokolli selle kohta, et .M Z , juhtides 05.09.2014. a kella 17.19 ajal Tartu maakonnas Ülenurme vallas Tallinn- Tartu-Võru-Luhamaa maantee 196. km-l suunaga Tartu poole mootorsõidukit Hyundai Santa

FE rg märgiga XXX, sõitis asulavälisel teel kiirusega 130+/-8 km/h, millega ületas lubatud suurimat kiirust mitte vähem kui 32 km/h.

Sellise tegevusega rikkus .M liiklusseaduse (edaspidi LS) § 15 lg 1 p 1 nõuet ning Z

pani toime LS 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo, s.o mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise 21–40 kilomeetrit tunnis.

Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri 24.09.2014. a otsusega väärteoasjas nr 2602,14,003400 karistati .M LS § 227 lg 2 järgi rahatrahviga 60 trahviühikut, s.o Z

240 eurot. Lisakaristusena kohaldati talle LS § 227 lg 5 p 1 alusel juhtimisõiguse äravõtmist 1 kuuks.

14.10.2014. a esitas menetlusalune isik .M kohtule kaebuse, milles taotleb Z kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist temale määratud lisakaristuse osas. Ta kahetseb oma tegu ega vaidlusta seda, kuid leiab, et juhtimisõiguse äravõtmine on tema suhtes liiga karm karistus. .M leiab, et kohtuväline menetleja on karistuse määramisel ebaõigesti Z arvestanud sellega, et menetlusalune isik ei ole ära tasunud rahatrahve kahe varasema rikkumise eest. Tegelikult on tähtaegselt tasumata vaid üks rahatrahv. See on tasumata kuna, .M Z oli pikka aega töötu ega omanud trahvi tasumises vastavaid rahalisi vahendeid. Teist rahatrahvi aga ei olnud .M kohustatudki tasuma kohtuvälise menetleja otsuse Z

tegemise ajaks – nimelt oli selle rahatrahvi tasumise tähtajaks on alles 16.11.2014. a. Ka ei nõustu .M kohtuväline menetleja poolt otsuses märgituga, nagu oleks ta liikluses Z ohtlik. Kuna Z.M ei ole kunagi tekitanud ühtki liiklusohtlikku olukorda ega avariid, siis ei vasta menetleja hinnang tema ohtlikkuse kohta tõele. Lisaks märgib .M Z oma kaebuses, et tema töökoht asub Tartust 35 km kaugusel. Kuna ta sõidab tööle autoga, siis ei oleks juhtimisõiguse äravõtmise korral tal võimalik seda enam teha. See aga tooks endaga kaasa töökoha kaotuse. Kuna .M töökohustuste hulka kuulub ka teiste tööliste Z transportimine, siis mõjutab tema juhtimisõigusest ilmajätmine teistegi isikute tööl käimist.

Kohtuväline menetleja esitas 12.12.2014. a kohtule oma kirjaliku seisukoha, milles ta ei nõustu

Z.M kaebusega ning palub jätta Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri 24.09.2014. a otsuse väärteoasjas nr 2602,14,003400 muutmata. Kohtuväline menetleja leiab, et Z.M pani toime temale süüks arvatava teo. Temale määratud põhija lisakaristus on kooskõlas toimepanduga ning vastab .M süüle, samuti eripreventiivsetele Z eesmärkidele. .M on kaks kehtivat väärteokaristust liiklusalaste rikkumiste eest, Z

mis on seniajani tasumata. Kohtuväline menetleja möönab, et viimase rahatrahvi täitmisele pööramine oli edasi lükatud kuni 16.11.2014. a. Samas märgib menetleja, et 09.12.2014. a seisuga ei olnud .M tasunud sellest rahatrahvist sentigi. Mis puudutab .M Z Z ohtlikkust, siis ka selle osas jääb kohtväline menetleja endisele seisukohale – isik, kes korduvalt ületab lubatud sõidukiirust, on liikluses ohtlik ja tuleb juhtimiselt kõrvaldada.

Kohtumenetluse pooled olid nõus väärteoasja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Kohtuotsuse põhjendused VTMS § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi VTMS § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Kohus leiab, et on olemas alused lahendamaks kaebust kirjalikus menetluses - kohus on Lõuna Prefektuurile kui kohtumenetluse teisele poolele saatnud kaebuse koopia, selgitanud välja kohtuvälise menetleja seisukoha kaebuse suhtes ning mõlemad kohtumenetluse pooled on teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta, vaid on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

VTMS § 123 lg 2 mõtte kohaselt vaatab maakohus väärteoasja läbi täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

Kohus, kirjalikus menetluses uurinud asjas esitatud tõendeid ja hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis, leiab alljärgnevat.

LS § 227 lg 2 sätestab, et mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest

21–40 kilomeetrit tunnis karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni.

Tunnistaja XXXX ütlused tõendavad, et 05.09.2014. a kella 17.19 ajal Tartu maakonnas Ülenurme vallas Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee 196. km-l suunaga Tartu poole juhtis menetlusalune isik mootorsõidukit Hyundai Santa FE rg märgiga XXX. Tunnistaja XXXX ütlused tõendavad sedagi, et liiklusjärelevalve käigus fikseeriti .M poolt juhitava Z

sõiduki kiiruseks 130 km/h. Nimetatud asjaolu kinnitavad ka 05.09.2014. a koostatud kiirusmõõturi kasutamise protokoll ning menetlusalune isiku ütlused, milles viimane ei eitagi nimetatud ajal ja kohas toimunud kiiruseületamist.

Kuna kiirusmõõturi kasutamise protokollist ilmneb seegi asjaolu, et kiiruse mõõtmiseks kasutati Stalker DSR 2X DP009669, millega kiiruse mõõtmise laiendmääramatuseks oli +/- 8 km/h, kujunes lõplikuks mõõtmistulemuseks ning seega ka .M poolt juhitava Z sõiduki lõplikuks kiiruseks 122 km/h.

Kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtub seegi, et Tartu maakonnas Ülenurme vallas Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee 196. km-l asuv teelõik oli asulaväline tee. LS § 15 lg 1 p 1 järgi on suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel 90 kilomeetrit tunnis. Järelikult .M Z

, juhtides mootorsõidukit 122 kilomeetrise tunnikiirusega kohas, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli vaid 90 km/h, ületas lubatud sõidukiiruse vähemalt 32 km/h võrra.

Sellega rikkus .M LS § 15 lg 1 p-s 1 toodud nõuet ning realiseeris LS § 227 lg-s Z

2 sätestatud väärteokoosseisu objektiivse külje, s.o mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise 21-40 kilomeetrit tunnis.

Karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 12 lg 3 kohaselt on süüteokoosseisu subjektiivseteks tunnusteks tahtlus või ettevaatamatus, kusjuures KarS § 16 lg-st 1 tulenevalt jaguneb tahtlus kavatsetuseks ning otseseks ja kaudseks tahtluseks. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Kaebuses ning selle lisades toodud asjaoludest nähtuvalt oli .M Z teadlik, et ta ületab suurimat lubatud sõidukiirust. Tema sõiduki kiirus, mis oli pärast võimaliku mõõtmisvea mahaarvestamist 122 km/h, viitab sellele, et ta teadis ka seda, et ta ületab lubatud sõidukiirust oluliselt. Kui ta sellele vaatamata kiirust ei vähendanud, siis võib väita, et ta ka tahtis seda. Järelikult subjektiivsest küljest tegutses ta LS § 227 lg-s 2 sätestatud väärteokoosseisu toimepanemisel vähemalt otsese tahtlusega.

Kohus ei tuvastanud õigusvastasust, süüvõimet ega süüd välistavaid asjaolusid ja leiab, et menetlusalust isikut .M tuleb selle teo eest karistada. Z

Kohtu seisukoht karistuse osas

LS § 227 lg 2 kohaselt karistatakse juhul, kui mootorsõidukijuht ületab lubatud suurimat sõidukiirust 21–40 km/h, rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni.

KarS § 56 lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Sama lõike teisest lausest tuleneb, et karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Menetlusaluse isiku .M tegevuses karistust raskendavaid asjaolusid, mis on Z sätestatud KarS §-s 58, ei ole. KarS § 57 järgseks karistust kergendavaks asjaoluks loeb kohus Z.M puhtsüdamlikku kahetsust (KarS § 57 lg 1 p 3).

Samas nähtub karistusregistri väljatrükist, et .M pani oma teo toime ajal, mil tal Z olid kehtivad karistused samasuguste rikkumiste eest. Seejuures olid need toime pandud vähem kui ühe aasta sees (esimene tegu oli toime pandud 08.11.2013. a, teine tegu 06.03.2014. a ja viimane 05.09.2014. a). Rõhutada tuleb sedagi, et 09.12.2014. a seisuga ei olnud .M Z

temale varasemate rikkumiste eest karistuseks määratud rahatrahve tasunud. Trahvide mittetasumisele sissetulekute vähesuse tõttu .M tugineda ei saa, kuna Z kaebusest nähtuvalt asus ta tööle juba 22.09.2014. a. Seega, kui ta oleks karistuse kandmisse suhtunud kohusetundlikult, siis oleks tal olnud võimalik rahatrahve juba kasvõi osaliselt tasuda. Seda .M aga ei teinud. Lühikese aja jooksul toime pandud kiiruseülatamised ning Z karistuseks määratud rahatrahvide mittetasumine viitab sellele, et .M ei ole aru Z saanud, et ühiskonnas kehtestatud reegleid tuleb täita igaühel, st ka .M. Z

Lisaks on kohus on seisukohal, et õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt tuleb Z.M poolt toime pandud üleastumisse suhtuda ülima rangusega. Tema rikkumine on väga tõsine, kuna kiiruse ületamisega sellises ulatuses oleks võinud kaasneda väga rasked tagajärjed. .M Z

tegu kujutas endast suurt ohtu nii tema enda kui ka kaasliiklejate elule ja tervisele, Samuti oleks sellega võinud kaasneda suur varaline kahju. Seega on ka õiguskorra kaitsmise huvides, et õiguskaitseorganid suhtuvad sellisesse üleastumisse ülima tähelepanelikkuse ja rangusega.

Peale selle on lubatud sõidukiiruse ületamise näol tegu väga levinud rikkumisega ja seetõttu on rangema karistuse kohaldamisega üldpreventiivsetest eesmärkidest tulenevalt vaja anda ühiskonnale signaal, et selline käitumine ei ole tolereeritav.

Kõike eelnevat arvestades on põhjendatud .M karistada rahatrahviga, mis ulatub Z

üle seaduses ette nähtud keskmise trahvimäära. Kohtuväline menetleja, määrates talle karistuseks rahatrahvi suurusega 60 trahviühikut, s.o 240 eurot on nii ka toiminud ning seega määranud talle kohase karistuse.

LS § 227 lg 5 p 1 järgi võib kohus või kohtuväline menetleja juhul, kui mootorsõidukijuht ületab lubatud suurimat sõidukiirust 21–40 kilomeetrit tunnis, kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist ühest kuni kolme kuuni.

Kohtupraktikas valitsevale seisukohale vastavalt ei saa lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid selle kohaldamisel tuleb nagu põhikaristusegi puhul lähtuda KarS §-s 56 sätestatud alustest. Seejuures tuleb arvestada, et lisakaristusel on dualistk iseloom: tal ei ole üksnes süüd heastav ülesanne, vaid ka ühiskonna turvalisust tagav funktsioon. Seega tuleb lisakaristuse kohaldamine kõne alla eelkõige sellises olukorras, kus põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik, st ta võib suure tõenäosusega panna toime samalaadseid rikkumisi.

Nagu eespool leidis märkimist, on menetlusalune isik varemgi samasuguseid rikkumisi toime pannud. Seega, 05.09.2014. a toimepandud kiiruseületamise näol oli tegu mitte pelgalt juhu-, vaid harjumussüüteoga. Kohus jagab kohtuvälise menetleja seisukohta, et .M on Z

liikluses käitunud suurt ohtu tekitavalt ning et selline käitumine on olnud temale tavapärane.

Järelikult võib ta ühiskonnale jätkuvalt ohtlik olla. Rahatrahvid, mida .M-ile on Z

kohaldatud varasematel kordadel, ilmselgelt ei ole mõju avaldanud. Seetõttu leiab kohus, et kohtuväline menetleja on toiminud õigesti, kui ta on eripreventiivsel eesmärgil kohaldanud Z.M-ile lisakaristust ning võtnud talt 1 kuuks ära mootorsõiduki juhtimise õiguse.

Z.M kaebuses esitatud asjaolude kohaselt, milles kohtul puudub alus kahelda, asub menetlusaluse isiku töökoht elukohast ca 35 km kaugusel. Väidetavalt sõidab menetlusalune isik tööle ise, oma autoga ning kui tal juhtimisõigus ära võetakse, siis võib see tähendada ka töökoha ning ühes sellega sissetuleku kaotust. Kohus seda seisukohta ei jaga. .M Z lisakaristuse pikkuseks on vaid 1 kuu. Ilmselt tekitab juhtimisõiguse äravõtmine isikule teatud ebamugavusi. Samas on võimalik organiseerida transport töökohta ilma, et menetlusalune isik ise peaks sõidukit juhtima. Selleks on erinevaid võimalusi, nt kasutada ühistransporti, leppida mõne teise isikuga kokku veoteenuse osutamises jne. Lisakaristuse kohaldamise tähtaega arvestades ei ole see ebaproportsionaalselt koormav ning ei peaks ilmtingimata endaga kaasa tooma töökoha kaotust.

Eelnevast tulenevalt jätab kohus kohtuvälise menetleja otsuse muutmata.

Kohtunik