3-12-2415/68 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Maili Lokk ja Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. jaanuar 2014, Tartu

Haldusasja number

3-12-2415

Haldusasi

Aivar Viitkini kaebus Tartu Vangla 24. augusti 2012. a

käskkirja nr 6-1/425 tühistamiseks ja Tartu Vanglale

kohustava ettekirjutuse tegemiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 31. mai 2013. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Aivar Viitkini apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Aivar Viitkin

Vastustaja Tartu Vangla

Kaasatud haldusorgan Sotsiaalkindlustusamet

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31. mai 2013. a otsus

muutmata.

2. Tagastada apellatsioonkaebuse lisad.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 12.

veebruar 2015).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A. Viitkin esitas Tartu Vanglale taotluse lühiajalisele väljasõidule loa saamiseks või enda

lühiajaliseks väljaviimiseks 27. augustist 2012 kuni 31. augustini 2012 seoses tema

registreeringuga Keila Taastusravikeskuses osutatavale rehabilitatsiooniteenusele.

Tartu Vangla 24. augusti 2012. a käskkirjaga nr 6-1/425 keelduti A. Viitkinile loa andmisest.

2. A. Viitkin esitas halduskohtule kaebuse, milles palus keelduv käskkiri tühistada ning

kohustada Tartu Vanglat tegema tema taotluse lahendamiseks uus otsus.

3. Tartu Halduskohtu 31. mai 2013. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.

3.1. Kaebajal ei ole kinnipeetava isikuna subjektiivset õigust võrdselt vabaduses viibivate

isikutega rehabilitatsiooniteenuse osutaja valikuks. Vangla on kaebaja valikute ja taotluste üle

otsustamisel kohustatud arvestama muuhulgas kaebajast lähtuvat ohtu õiguskorrale.

3.2. Kohtu jaoks on vaidluses määrav Sotsiaalkindlustusameti kui pädeva riigiasutuse arvamus,

kes on leidnud, et kaebajale on meditsiinilisest aspektist lähtudes kohane rehabilitatsiooniteenus

vastustaja poolt vanglas tagatud ja osutatud. Kaebajale on osutanud vanglas teenust

füsioterapeut.

3.3. Seega on vangla keeldumine lühiajalisest väljaviimisest õiguspärane.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. A. Viitkin esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus

rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised:

4.1. Kaebaja rehabilitatsiooniplaani tegevuskavas ei ole talle ette nähtud mitte üksnes

füsioteraapiateenus, vaid ka muud teenused. Rehabilitatsiooniplaani järgimata jätmisel muutub

sotsiaalabisüsteem sisutuks.

4.2. Kaebaja on vangistuses olnud 56 kuud ja saanud selle aja jooksul vaid 5 korda

füsioteraapiateenust.

4.3. Keila Taastusravikeskuse valimisel sai määravaks see, et seal oli esimesena võimalik

kaebajat vastu võtta.

4.4. Vanglal oli valida, kas lubada kaebaja iseseisvalt teenuse osutamisele või teha seda valve all,

ent vangla ei teinud kumbagi.

4.5. Kui Sotsiaalkindlustusameti 2011. a otsusega tuvastati kaebajal töövõime kaotus 80%

kestusega kaks aastat, siis sama organi 2013. a otsusega tuvastati töövõime kaotus juba 100%

kestusega viis aastat. Neist otsustest järeldub, et kaebaja tervis on vangistuse ajal oluliselt

halvenenud.

Apellatsioonkaebuses läks kaebaja üle tuvastamiskaebusele seoses asjaoluga, et ta viidi Tartu

Vanglast üle Viru Vanglasse. Tuvastamiskaebusele üleminekut põhjendas ta sooviga esitada

hiljem hüvitamiskaebus.

5. Tartu Vangla vastuses leitakse, et kuna halduskohtusse ei olnud esitatud iseseisvat

tuvastamisnõuet ja apellatsioonkaebuses loobus A. Viitkin tühistamis- ja kohustamisnõudest, siis

tuleks apellatsioonkaebus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 190 ja § 187 lg 3 p 6

alusel läbi vaatamata jätta. Alternatiivselt tuleks kaebus rahuldamata jätta järgmistel

põhjendustel.

5.1. Kaebaja isiklikus rehabilitatsioonipaanis ei olnud talle ühtegi raviprotseduuri ette nähtud.

Füsioterapeudi teenust osutas kaebajale füsioterapeut vanglas kohapeal. Teiste ettenähtud

teenuste osutajaks oli tegevuskava kohaselt vangla. Seetõttu jääb arusaamatuks, millist

rehabilitatsiooniplaanis ettenähtud ravi ei ole apellant vastustaja tegevuse tõttu saanud.

5.2. Töövõime kaotuse protsendiga seotud väited tuleb jätta tähelepanuta, kuna need on

käesolevas vaidluses asjakohatud. Samuti pole asjassepuutuvad märkused füsioterapeudi teenuse

kohta, kuna vastustaja ei ole füsiterapeudi teenuse eest vastutav.

6. Kaasatud haldusorgani Sotsiaalkindlustusameti

vastuses

nõustutakse halduskohtu

seisukohtadega ja palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

8. Ringkonnakohus ei nõustu Tartu Vangla seisukohaga, nagu oleks kaebaja poolt

apellatsioonimenetluses tuvastamiskaebusele üleminek lubamatu. Ehkki apellatsioonimenetluses

taotleb kaebaja kitsalt vaid seda, et tuvastataks Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni artikkel 3 (piinamise keeld) rikkumine, ei ole erinevust selles, kas tuvastatakse

konventsiooni rikkumine või mõne muu õigusakti rikkumine. Tuvastamisnõue jääb endiselt

tuvastamisnõudeks.

Samuti on ekslik arusaam, nagu oleks tuvastamisnõude näol tegemist halduskohtus esitamata

nõudega või et A. Viitkin loobus apellatsioonimenetluses tühistamis- ja kohustamisnõudest ega

saa seetõttu esitada ka tuvastamisnõuet, kuna sellist nõuet ei ole halduskohus iseseisvalt

menetlenud. Halduskohus on õigesti selgitanud, et tühistamis- ja kohustamisnõue sisaldavad

endas ka õigusvastasuse tuvastamise nõuet (tuvastamisnõue on hõlmatud tühistamis- ja

kohustamisnõudega) ning järelikult tuli halduskohtul kaebuse lahendamiseks teha kindlaks ka

vaidlustatud haldusakti õigusvastasus. Vastavalt on kaebajal õigus tühistamis- ja

kohustamisnõudelt üle minna tuvastamisnõudele, kui muutunud asjaolude tõttu ei oma

vaidlustatud haldusakt enam kaebaja jaoks mingit õiguslikku mõju ja kohustamisnõude

rahuldamine ei ole enam samuti võimalik. Kaebaja on selgitanud, et kuna ta on Tartu Vanglast

üle viidud Viru Vanglasse, ei ole algselt esitatud tühistamis- ja kohustamisnõue enam

asjakohased ning ringkonnakohus nõustub kaebaja seisukohtadega.

9. Ringkonnakohtul ei ole alust kahtluse alla seada A. Viitkini poolt tuvastamiskaebusele

ülemineku põhjendust – et ta kavatseb esitada kahju hüvitamise nõude. Samuti pole alust pidada

kahju hüvitamise nõuet ilmselgelt perspektiivituks. Seetõttu tuleb tuvastamiskaebus sisuliselt

lahendada.

10. Tuvastamiskaebuse rahuldamiseks ringkonnakohus siiski alust ei näe. Ekslik on

apellatsioonkaebuse järeldus, nagu tuleneks kaebaja rehabilitatsiooniplaanist talle õigus muudele

terviseteenustele, mida vanglas ei osutata. Konkreetsete teenustena, mida ei pea teostama

kinnipidamisasutus, ongi rehabilitatsiooniplaanis loetletud vaid füsioterapeudi teenused (tl 37p-

39). Füsioterapeudi teenust on kaebaja vanglas saanud, selle üle vaidlust ei ole. Tõsi, toimetuleku

toetamiseks on ette nähtud ka tegevusterapeudi/loovterapeudi teenus, kuid see on ette nähtud

vastavalt vajadusele (tl 38). Isegi kui eeldada, et kaebaja soovis saada Keila Taastusravikeskuses

just seda teenust, on ka ringkonnakohtu jaoks määrav siiski see, et kaasatud haldusorgani

kinnitusel on A. Viitkinil võimalik saada teenuseid Tartus või selle lähiümbruses tegutsevalt

teenuse osutajalt, kes saavad vajadusel tulla vanglasse (tl 114).

Seega puudus kaebajal subjektiivne õigus saada rehabilitatsiooniteenust just Keila

Taastusravikeskusest ning õigusvastaseks ei saa lugeda vastustaja keeldumist kaebaja sinna

viimisest.

11. Kaebaja väide, et ta on vanglas füsioteraapiateenust saanud vaid viis korda 56 kuu jooksul, ei

ole samuti kaebuse rahuldamise aluseks. Ka juhul, kui asuda seisukohale, et kaebaja pidanuks

saama füsioteraapiateenust sagedamini, ei tulene sellest talle subjektiivset õigust minna

füsioteraapiateenust saama Keila Taastusravikeskusesse. Sellisel juhul võinuks kaebajal olla

õigus nõuda füsioteraapiateenuse osutamist vanglas sagedamini, kuid selle vaidlusega käesolevas

asjas tegemist ei ole. Käesolevas asjas on vaidluse all üksnes küsimus, kas vangla keeldumine

viia kaebaja Keila Taastusravikeskusesse rehabilitatsiooniteenust saama oli õiguspärane.

12. Eelneva tõttu ei oma tähtsust küsimus, miks valis kaebaja rehabilitatsiooniteenuse saamiseks

just Keila Taastusravikeskuse või arutlus selle üle, kuidas oli vanglal võimalik kaebajat Keila

Taastusravikeskusesse viia.

13. Käesoleva vaidluse seisukohalt ei oma tähtsust ka asjaolu, kas A. Viitkini tervis on vanglas

oleku ajal halvenenud või mitte. Isegi kui eeldada, et A. Viitkini tervis on halvenenud ebapiisava

tervishoiuteenuse tõttu, ei saa küsimust, kas vangla on võimaldanud A. Viitkinile vanglas piisavat

tervishoiuteenust, samastada küsimusega, kas A. Viitkinil oli õigus minna

rehabilitatsiooniteenuse saamiseks Keila Taastusravikeskusesse. Nagu eelnevast ilmnes, puudus

A. Viitkinil selleks subjektiivne õigus. Kinnipeetava õigusest tervishoiuteenusele ei saa

järeldada, et tal on automaatselt õigus minna rehabilitatsiooniteenuse saamiseks vanglavälisesse

raviasutusse.

14. Seega ei ole ükski apellatsioonkaebuse väide apellatsioonkaebuse rahuldamise aluseks.

Ringkonnakohus nõustub ülejäänud osas halduskohtu põhjendustega ega korda neid.

15. Riigilõivu tasumisest oli kaebaja apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud.

Apellatsioonkaebusega koos esitatud täiendavad dokumendid (kaebaja töövõimetuse tuvastamise

otsused) tuleb kaebajale tagastada, kuna need ei oma asja lahendamisel tähtsust.

Tiina Pappel

Maili Lokk

Einar Vene

/digitaalselt alla kirjutatud/ /digitaalselt alla kirjutatud/ /digitaalselt alla

kirjutatud/