3-14-51860/15 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Agu Timmi, Tiina Pappel, Maili Lokk

Määruse tegemise aeg ja koht

13. jaanuar 2015, Tartu

Haldusasja number

3-14-51860

Haldusasi

Nikolai Lilitškini kaebus Tallinna Vangla vastu

mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 806 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 18.11.2014. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Nikolai Lilitškini määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Nikolai Lilitškin

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada määruskaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 18.11.2014. a määrus osas, millega kohustati Nikolai

Lilitškinit tasuma 26,87 eurot riigilõivu 15 päeva jooksul halduskohtu määruse

kättesaamisest.

3. Teha tühistatud osas uus määrus, millega kohustada Nikolai Lilitškinit tasuma

kaebuse esitamisel haldusasjas nr 3-14-51860 riigilõivu 18,48 eurot 10 päeva jooksul

alates käesoleva kohtumääruse jõustumisest.

4. Ülejäänud osas jääb Tartu Halduskohtu 18.11.2014. a määrus muutmata ja

määruskaebus rahuldamata.

5. Riigilõivu saab maksta Rahandusministeeriumi arveldusarvetele

nr EE571010220229377229 SEB Pank AS-is või a/a nr EE062200221059223099

Swedbank AS-is või a/a nr EE513300333522160001 Danske Bank A/S Eesti filiaalis või

a/a nr EE221700017003510302 Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaalis. Makse tegemisel

tuleb kindlasti märkida summa juurde kuuluv viitenumber - 99914100021099 ning

selgitus - riigilõiv haldusasjas nr 3-14-51860.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

saamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vanglas registreeriti 18.06.2014 Nikolai Lilitškini taotlus, milles ta nõudis Tallinna

Vanglalt 100 eurot seoses vangla juristi vale, diskrimineerimise eest rahvuse, keele, ja

sotsiaalse seisundi ning teiste faktide pinnalt; 516 eurot ebainimlikes tingimustes kinni

pidamise eest ja 190 eurot meditsiiniabist ilmajätmise eest.

2. N. Lilitškin esitas 20.08.2014 Tartu Halduskohtule Tallinna Vangla vastu kaebuse, milles

nõudis 806 euro suurust kahjuhüvitist, sh 516 eurot ülerahvastatud kambrite pärast, 190 eurot

personali tegevusetuse eest ja 100 eurot juristi tegevuse pärast. Kaebaja taotles ka vabastust

riigilõivu tasumisest.

3. Tallinna Vangla tagastas 06.10.2014. a vastusega kaebaja kahjunõude ebainimlikes

tingimustes kinnipidamisega ja vajaliku arstiabita jätmisega seoses läbivaatamatult tähtaja

ületamise tõttu. 100 euro suuruse nõude osas jäeti kahjunõue rahuldamata.

4. Tartu Halduskohus jättis 18.11.2014. a määrusega kaebuse käiguta ning andis kaebajale

kaebuse selgitamiseks ja täpsustamiseks tähtaja 15 päeva määruse kättesaamisest.

Määruse kohaselt kontrollib kohus ka vangla poolt kaebaja taotluse tagastamise õiguspärasust.

Kohus märkis, et Tallinna Vangla ei küsinud kaebajalt tähtaja ennistamise taotlust ega

selgitust tekitatud kahjust teadasaamise kohta. Seetõttu andis kohus kaebajale mh

võimaluse kohtule teatada, millal ta sai teada ülerahvastatud kambrites viibimise ja personali

tegevusetusega tekitatud mittevaralisest kahjust.

5. Tartu Halduskohus jättis 18.11.2014. a määrusega kaebaja menetlusabi taotluse rahuldamata

ning kohustas teda tasuma 26,87 eurot riigilõivu 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest.

Määruse kohaselt kuuluks kaebuse eest vastavalt riigilõivuseaduse (RLS) § 571 lg-le 2

tasumisele riigilõiv summas 26,87 eurot. Alates 20.04.2014 kuni 19.08.2014 oli kaebaja

sissetulek 190 eurot. Samal perioodil on tehtud makseid vabanemis- ja nõuete fondi kokku

133 eurot. Sellest tulenevalt on kaebaja keskmine kahekuine sissetulek ((190-133)/4x2)

28,50 eurot, mis omakorda ületab kaebuse esitamise eest tasumisele kuuluvat riigilõivu. Seega

on kaebaja võimeline kaebuse esitamisel tasuma riigilõivu summas 26,87 eurot. Juhindudes

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 112 lg 1 p-st 1 jättis kohus kaebaja menetlusabi

taotluse rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. N. Lilitškin esitas määruskaebuse Tartu Halduskohtu 18.11.2014. a määruse tühistamiseks.

Määruskaebuse kohaselt on kohus valesti leidnud, et kaebajal on igakuised laekumised.

Viimase annetuse sai ta 30.09.2014. Halduskohus on moonutanud Riigikohtu 12.03.2012. a

määrust nr 3-7-1-3-61-12, mille kohaselt on tuluna vaadeldavad kinnipeetava vanglasisesele

isikukontole laekunud palk, toetus ja sugulaste ühekordsed kanded. Kaebajal ei ole palka,

toetusi ega sugulaste ühekordseid kandeid. Lisaks käesolevale asjale nõutakse veel üheksas

haldusasjas riigilõivu tasumist summas 15-20 eurot ning ühes asjas kautsjoni tasumist

summas 25 eurot. 08.08.2014. a vangla paberites nr 2-3/3278-2 on kaebajal perioodi

14.09.2009-10.07.2014 brutotuluna märgitud vaid 92,8 eurot. Kohus on vastavalt põgenike ja

kodakondsuseta isikute konventsiooni art-le 16 kohustatud ühiskonnast isoleeritud töötu

kinnipeetava riigilõivu tasumisest vabastama. Kui tervisele on tekitatud kahju, siis sõltub

riigilõivust vabastamine sellest, kui intensiivselt sekkuti õigustesse, mille rikkumise eest

hüvitist nõutakse (3-3-1-95-10, p 7). Kohus õiguste rikkumise intensiivsust ei hinnanud.

Samuti vastavalt Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-40-07 peab kohus riigilõivu tasumisest

vabastamise taotluse läbivaatamisel lisaks isiku maksejõulisusele arvestama ka teisi

asjassepuutuvaid kaalutlusi. Tartu Ringkonnakohtu 02.05.2012. a lahendile asjas

nr 3-11-1160 tuginedes leidis kaebaja, et nõutud summas riigilõivu tasumine oleks tema jaoks

võimatu. Halduskohus ei selgitanud välja RLS § 22 lg 1 p 11 kohaldamise eeldusi ehk kaebaja

tervisekahjustusi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt, so kaebajale tasumisele

määratud riigilõivusumma suuruse osas. Ringkonnakohus tühistab vaidlustatud määruse

eelnimetatud osas ning teeb tühistatud osas uue määruse, millega kohustab kaebajat tasuma

kaebuse esitamisel haldusasjas nr 3-14-51860 riigilõivu 18,48 eurot, andes kaebajale

riigilõivu tasumiseks ka uue tähtaja.

8. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja poolt menetlusabi taotluse esitamisele

eelnenud nelja kuu jooksul ehk perioodil 20.04.2014 – 19.08.2014 oli kaebaja kahekordne

keskmine ühe kuu sissetulek 28,50 eurot. Ringkonnakohus ei nõustu aga halduskohtuga, et

kaebajal tuleks riigilõivu tasuda 26,87 eurot. Esiteks on riigilõiv valesti arvutatud, sest kolm

protsenti 806 eurost on 24,18 (806x0,03), mitte 26,87 eurot.

Teiseks tuleb ringkonnakohtul arvestada seda, et kaebaja on määruskaebuses tuginenud kuni

31.12.2014 kehtinud RLS § 22 lg 1 p-le 11 ning leidnud, et halduskohus oleks pidanud

arvestama sellega, et osa kahjunõudest on esitatud seoses kaebajale tervisekahjustuste

tekitamisega.

Ringkonnakohus märgib, et kaebaja ei ole halduskohtule esitatud kaebuses küll selgelt tervist

ega tervise kahjustamist maininud, kuid Tallinna Vanglale 18.06.2014 esitatud kahju

hüvitamise taotlusest nähtuvalt nõudis kaebaja kohtueelses menetluses 190 eurot arstiabita

jätmise eest. Samuti on kaebaja vanglale esitatud taotluses 190 euro suuruse nõude juures

kirjeldanud tema tervisele tekkinud kahju (tl 21p) ning märkinud, et Tallinna Vanglas oleku

ajal ei käinud arst tema juures kordagi ning tema tervislikku seisundit ei kontrollitud (vt tl 29

lõpp ja 29p). Seega tuleb ka halduskohtule esitatud kaebuses nimetatud 190 euro suurust

nõuet käsitada kui nõuet, mis on esitatud seoses kaebaja väidetava arstiabita jätmisega ning

seeläbi kaebaja tervise väidetava kahjustamisega. Niisiis on kaebus kuni 31.12.2014 kehtinud

RLS § 22 lg 1 p 11 (ja alates 01.01.2015 kehtiva RLS § 22 lg 1 p 12) alusel riigilõivuvaba

190 euro suuruse kahjunõude ulatuses ning see tähendab, et summa, millelt riigilõivu

arvutada, on 616 eurot (806-190). Kuni 31.12.2014 kehtinud RLS § 571 lg 2 ning hetkel

kehtiva RLS § 60 lg 2 kohaselt on riigilõiv sel juhul 18,48 eurot (616x0,03).

Samas on halduskohtu järeldus menetlusabi taotluse rahuldamata jätmise osas lõppjäreldusena

õige, kuna kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek 28,50 eurot välistab kaebajale

menetlusabi andmise ka 18,48 euro suuruse riigilõivu korral.

9. Kuigi halduskohtu määruse resolutsioon on menetlusabi andmata jätmist puudutavas osas

õige, on kaebajalt 26,87 euro suuruse riigilõivu nõudmine lähtuvalt käesoleva määruse p-s 8

esitatud põhjendustest siiski väär. Seetõttu tühistab ringkonnakohus vaidlustatud määruse

eelnimetatud osas ning teeb selles osas uue määruse, millega kohustab kaebajat tasuma

riigilõivu 18,48 eurot 10 päeva jooksul alates käesoleva määruse jõustumisest.

Ringkonnakohus annab kaebajale riigilõivu tasumiseks oma määrusega ka uue tähtaja, kuna

halduskohtu poolt määratud tähtaeg on juba möödunud.

10. Määruskaebuse rahuldamiseks menetlusabi taotluse rahuldamata jätmist puudutavas osas ei

anna alust kaebaja väited, et tal puuduvad igakuised sissetulekud ning et ta sai viimase

annetuse 30.09.2014. Määruskaebuse lahendamisel on oluline periood 20.04.2014 –

19.08.2014 ning kuupäev 30.09.2014 ega ka sellele järgnev aeg selle perioodi hulka ei kuulu.

Samas tuleb nõustuda kaebajaga, et ka asjakohasel perioodil, s.o 20.04.2014 – 19.08.2014, ei

olnud laekumised tema vanglasisesele isikuarvele igakuised, kuna laekumised toimusid vaid

mai- ja juulikuus. Asjaolu, kas kaebajal olid igakuised laekumised või tehti talle ülekandeid

harvemini, ei ole aga määruskaebuse lahendamisel määrav. Oluline on, et vaidlusalusel ajal

oli kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek piisavalt suur, et talle ei ole

HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaselt menetlusabi andmine lubatud.

11. Tõele ei vasta kaebaja väide, et halduskohus moonutas Riigikohtu 12.03.2012. a määruse nr

3-7-1-3-61-12 sisu. Viidatud määruse p-s 9 leiti: „Kinnipeetava maksejõulisuse hindamisel

tuleb sissetulekuna käsitada laekumisi vanglasisesele isikuarvele, sh nii regulaarseid (töötasu,

toetused) kui ka ühekordseid laekumisi (nt lähedase ühekordne kanne kinnipeetava kontole,

samuti kinnipeetava kasuks kohtus väljamõistetavad summad, sh menetluskulu)“. Kaebaja

märkis, et kuna ta ei saa palka ega toetusi ning sugulased ei tee talle ühekordseid kandeid, siis

ei ole tal tulu viidatud Riigikohtu määruse tähenduses. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et

vaidlusaluse perioodi vanglasisese isikuarve väljavõttelt ei nähtu palga ega toetuste saamist.

Samas nähtuvad kaebaja isikuarve väljavõttelt ühekordsed kanded eraisikutelt kokku

190 eurot. Tähtsust ei oma, kas kaebajale tegid ülekandeid tema sugulased, sõbrad või

tuttavad või nende palvel isegi keegi võõras. Riigikohtu määruses on „lähedase ühekordne

kanne“ toodud kõigest ühe näitena ühekordse laekumise kohta ning see ei tähenda, et kohus

peaks tuvastama, milline suhe on kinnipeetava ja talle ülekande teinud isiku vahel. Viidatud

määruse p-i 9 mõte on näidata, et kinnipeetava sissetulekuna on käsitatavad nii regulaarsed

kui ka ebaregulaarsed ehk ühekordsed laekumised tema vanglasisesele isikuarvele ning

vaidlusalusel ajal moodustavadki kaebaja sissetuleku ühekordsed laekumised summas

190 eurot. Sealjuures ei puutu kaebaja viited tema brutotulule perioodil

14.09.2009-10.07.2014 määruskaebuse lahendamisel asjasse.

12. Kui kaebaja on teistes haldusasjades nõutavatele riigilõivudele ja kautsjonile viidates leidnud,

et need summad tuleks tema sissetulekutest maha arvata, siis on see seisukoht alusetu, kuna

Riigikohtu arvamuse kohaselt ei saa riigilõivu HKMS § 112 lg 1 p-s 1 loetletud

mahaarvamistega võrdsustada (RKHKm 12.03.2014 nr 3-3-1-82-13 p 12). Seega saab kohus

kaebaja sissetulekutest maha arvata vaid kinnipidamised nõuete fondi ja vabanemisfondi, kuid

mitte teistes haldusasjades nõutavaid riigilõive. Halduskohus on kaebaja sissetulekutest õiged

mahaarvamised teinud.

13. Viited kodakondsuseta isikuid puudutavatele konventsioonidele, mille kohaselt tuleb

kodakondsuseta isikutele tagada võrdsed võimalused kohtusse pöördumiseks võrreldes riigi

kodanikega, on asjakohatud, kuna RLS ega HKMS-i menetlusabi sätted ei erista isikuid nende

kodakondsuse alusel. Seega on kaebajal võrdsed võimalused riigilõivuvabastuse saamiseks,

kuid kuna tema isikuarvel oli asjakohasel perioodil piisavalt raha, siis ei ole tema riigilõivust

vabastamine lubatud. Asjakohatu on ka viide Riigikohtu 16.05.2011. a lahendi nr 3-3-1-95-10

p-s 7 väljendatud seisukohale, et mittevaralise kahju hüvitamise kaebuse esitamisel sõltub

riigilõivu tasumisest vabastamine sellest, kui intensiivselt on sekkutud õigusesse, mille

rikkumise eest nõutakse mittevaralist kahju. Viidatud lahend on tehtud ajal, mil kehtis

HKMS-i varasem redaktsioon, kuid praeguses asjas vaidluse all olev määrus on tehtud

01.01.2012 jõustunud HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel ning see säte ei nõua riive intensiivsuse

hindamist, vaid näeb ette ainult arvutuste tegemise. Ainult juhul, kui kaebajale oleks selle

sätte kohaselt menetlusabi andmine lubatud, saaks kohus kaaluda teisi asjaolusid, sh kaebaja

õiguste riive intensiivsust. Ka kaebaja viidatud Tartu Ringkonnakohtu 02.05.2012. a lahendis

asjas nr 3-11-1160 märgitud seisukohad ei kuulu käesoleval juhul kohaldamisele, kuna see

lahend on tehtud varasema HKMS-i redaktsiooni pinnalt ning selles oli vaidluse all osaline

riigilõivust vabastamine, mitte riigilõivust vabastamisest täielik keeldumine.

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/