2-14-58334/28 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

Tsiviilasi nr 2-14-58334

1(5)

K O H T U M Ä Ä R U S Kohus Tallinna Ringkonnakohus

Kohtuasja number Tsiviilasi 2-14-58334

Määruse tegemise aeg ja koht 09.01.2015.a, Tallinn

Kohtukoosseis Krista Kirspuu, Ulvi Loonurm, Kaupo Paal Kohtuasi

JA-M hagi AS SEB Pank ja Osaühingu A&V Investor vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 008/2014/1790

Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 20.11.2014.a määrus hagi menetlusse võtmisest keeldumiseks

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik JA-M määruskaebus

Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja (määruskaebuse esitaja): JA-M (isikukood: XXXXXXXXXXX, elukoht: Tallinn), tehinguline esindaja Suido Västra

Kostja I (vastustaja): AS SEB Pank (registrikood: 10004252, asukoht: Tallinn), tehinguline esindaja Maire Saare

Kostja II (vastustaja): Osaühing A&V Investor (registrikood: 10285475, asukoht: Tallinn)

Menetluse liik Kirjalik menetlus

Resolutsioon:

1. Harju Maakohtu 20.11.2014.a määrus jätta muutmata.

2. JA-M määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Määruskaebuse menetlemise kulud jätta kaebuse esitaja, JA-M kanda.

4. Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Hagimenetluses võib Riigikohtus menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi taotluse ja teise menetlusosalise kaebuse või taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja

Tsiviilasi nr 2-14-58334

2(5) järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Asjaolud 1. 01.10.2014.a esitas hageja maakohtule kostjate vastu hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 008/2014/1790. Hageja tugines hagis asjaolule, et tal on XXXXXXXXX XXX X-XX, Tallinnas asuva korteri, mille suhtes toimub viidatud sundtäitmine, kasutusõigus (üürilepingu või kasutusrendilepingu alusel), mis aga kinnistusraamatust ei nähtu.

2. 20.10.2014.a kirjaga küsis kohus kostjatelt seisukohta hagi menetlusse võtmise osas. 31.10.2014.a. esitas omapoolse seisukoha kostja I, kes leidis, et hagejal ei ole sundtäitmise eseme suhtes selle sundtäitmist takistavat õigust.

3. Harju Maakohus keeldus 20.11.2014.a määrusega hagi menetlusse võtmast.

Kostjale II ei ole kohtul õnnestunud pikema aja jooksul toimetada kätte Harju Maakohtu 20.10.2014.a kirja ja selle lisasid (t I kd lk 150, 171-172, 173-177, 192-195, 196-197, 203-204). Arvestades käesolevas tsiviilasjas esitatud nõuet ning taotlusi, leidis kohus, et hagi menetlusse võtmise küsimus on võimalik lahendada ka ilma kostja II seisukohata.

Hageja palub kohtule esitatud hagis tunnistada lubamatuks täiteasja nr 008/2014/1790 sundtäitmine, kuivõrd hageja väidetel kasutab ta korteriomandit aadressil XXXXXXXXX XXX X-XX, Tallinn, üürilepingu ja/või kasutusrendilepingu alusel. Kinnistusraamatust nimetatu ei kajastu.

Kohus leidis, et üürilepingu ja kasutusrendilepingu näol on tegemist kasutusõigust tagava lepinguga, milline ei anna hagejale õigust esitada kohtusse hagiavaldust täitemenetluse seadustiku (TMS) § 222 alusel ning seda enam, et nimetatud lepingute olemasolu ei nähtu kinnistusraamatust. TMS § 222 reguleerib vara arestist vabastamise hagi esitamist, kui kolmandate isikute õigused võivad sundtäitmisel saada rikutud eelkõige nende vara arestimise ja müügiga võlgniku vara asemel. Sellist olukorda antud juhul ei esine, kuivõrd hagejale kuuluvat vara kohtutäitur täiteasja nr 008/2014/1790 raames arestinud ei ole. Seega ei ole sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamine TMS § 222 alusel antud juhul kohane õiguskaitsevahend.

Kohus selgitas hagejale, et isegi, kui täitemenetluses läbiviidava enampakkumise käigus müüakse võlgnikule kuuluv kinnisasi, siis lähevad kooskõlas võlaõigusseaduse (VÕS) § 291 lg-ga 1 hageja ja kinnisasja omaniku vahel sõlmitud üürilepingust vm kasutuslepingust tulenevad õigused ja kohustused üle kinnisasja omandajale.

Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-134-07 leidnud, et TsMS § 371 lg 2 p 2 peamine eesmärk on vältida pooltele kulutuste tekitamist sellise hagi menetlemisega, mille rahuldamiseks ei ole mingit õiguslikku alust. Kui selline hagi võetakse menetlusse ning jäetakse rahuldamata, kuna hageja õiguste rikkumine ei olnud üldse võimalik, peab hageja kandma menetluskulud.

Arvestades käesoleva tsiviilasja materjale, leidis kohus, et esitatud hagi on perspektiivitu, kuivõrd hagi asjaolud ei võimalda kohtul hagi rahuldada ning asja menetlemine tekitaks üksnes menetlusosalistele menetluskulusid. Eeltoodust tulenevalt tuleb käesoleva hagiavalduse menetlusse võtmisest keelduda TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel.

Tsiviilasi nr 2-14-58334

3(5)

4. 25.11.2014.a esitatud määruskaebuses palub hageja tühistada maakohtu määruse ja saata hagi menetlemiseks maakohtule.

Maakohus on kohaldanud vääralt TMS § 222 lg-t 1, VÕS § 323 ja § 324 ning ei ole arvestanud Riigikohtu 30.10.2013.a määrusega asjas nr 3-2-1-113-13 (p 18), samuti ei ole põhjendanud viidatud määrusega mittearvestamist.

Hagejal on XXXXXXXXX XXX X-XX Tallinnas asuva korteri kasutusõigus. Kostja II on esmakordselt avaldanud, et kõnealune korter on koormatud üürilepinguga, 25.01.2005.a kostja I kasuks hüpoteegi seadmise lepingus. 2007.a ja 2008.a majandusaasta aruannetes on kostja II avaldanud, et korter on koormatud kasutusrendilepinguga. Hageja väidet, et tema ongi korteri kasutaja olnud nii nendel aastatel kui ka täna, ei ole ümber lükatud. Hageja taotles kõnealuste üürija/või rendilepingute kostjalt II väljanõudmist. Eespool viidatud Riigikohtu lahendist tulenevalt tuleks sundtäitmine lubamatuks tunnistada ka juhul, kui kostja II teataks, et tema valduses kõnealuseid üürija rendilepinguid ei ole.

Hageja on vaidlusaluse korteri selle omanikult välja ostnud enne 25.01.2005.a kui korter kostja I kasuks hüpoteegiga koormati. Hageja on koos abikaasaga korteris teinud kapitaalremondi, korteri ümber ehitanud ja kandnud kõik korteriga seotud kulud alates 2001.a kuni tänaseni. Kostja II ei ole täiteasjas võlgnikuna oma õigusi kaitsta soovinud, kuigi vaidlusaluse korteri arvelt sundtäidetavale nõudele vastu vaidlemiseks oleks kostjal II tuginedes TMS § 221 lg-le 1 oluliselt suurem lootus kui hagejal. Sellest tulenevalt võib olla perspektiivi ka hageja nõudel kostja I vastu VÕS § 1037 alusel, milline nõue on käsitletav TMS § 221 lg-s 1 sätestatud kolmanda isiku muu sundtäitmist takistava õigusena.

Hageja taotles temalt vande all seletuse võtmist ja tema endise abikaasa FA tunnistajana ülekuulamist tõendamaks korteri kostjalt II enne 25.01.2005.a väljaostmist ning nende kulutuste ja korteri remondiks tehtud kulutuste tegemist. Eesmärk on tõendada, et hageja on korteri kasutamise eest tasunud ettemaksu.

5. Kostja I vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu määruse muutmata.

6. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas kaebuse läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Määruse põhjendused 7. Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et Harju Maakohtu 20.11.2014.a määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited selle muutmiseks ega tühistamiseks alust ei anna. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud maakohtu määruses esitatud põhjendustega ja TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

8. Maakohus leidis õigesti, et üürilepingu või muu võlaõigusliku kasutuslepingu olemasolu ei ole täitemenetlust välistav asjaolu TMS § 222 tähenduses. Täitemenetlust ei välistaks ka kasutusõigust andev piiratud kinnisasjaõigus. Esiteks tekivad piiratud kinnisasjaõigused kinnistusraamatusse kandmisel ning sellist õigust ei ole konkreetse korteriomandi puhul kinnistusraamatusse kantud. Teiseks, isegi, kui vaidlusalune korteriomand oleks koormatud kasutusõigust andva piiratud kinnisasjaõigusega, ei takistaks see

Tsiviilasi nr 2-14-58334

4(5) korteriomandi suhtes hüpoteegi realiseerimist, sest muude piiratud asjaõiguste säilimine sõltub vastava piiratud kinnisasjaõiguse järjekohast kinnistusraamatus, st sellest, kas see on hüpoteegist eespool või tagapool.

9. Määruskaebuse esitaja ei ole kohtu ette toonud selliseid asjaolusid, mille alusel saaks asjaolude õigsuse eeldamise korral järeldada, et hagejal võiks olla kostja I suhtes rahaline nõue, sh VÕS §-st 1037 tulenev nõue. Isegi siis, kui hageja tasuski vaidlusaluse korteri ostuhinna, ei muudaks see asjaolu hüpoteegi realiseerimise osas midagi, sest eristada tuleb korteriomanikuks mitteoleva isiku võimalikku korteriomandi omandamise võlaõiguslikku nõuet või siis muus kui notariaalselt tõestatud vormis sõlmitud müügilepingu alusel tasutud ostuhinna tasumise tõttu tekkinud alusetust rikastumisest tulenevat raha tagasisaamise nõuet hüpoteegi sundtäitmise õigusest. See, kui korteriomaniku ja kolmanda isiku vahel on mingid õigussuhted, ei välista hüpoteegipidaja hüpoteegi realiseerimise õigust.

10. TsMS §-i 173 kohaselt tuleb kohtul määrata menetluskulude jaotus menetlust lõpetavas määruses. Maakohus ei märkinud vaidlustatud määruses menetluskulude jaotust. Kuna maakohus keeldus hagi menetlusse võtmisest, oleks maakohtul tulnud jätta menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus ei saa määruskaebuse läbivaatamisel väljuda kaebuse piiridest. Käesolevas asjas esitas määruskaebuse hageja, mistõttu ei saa ringkonnakohus teha hageja suhtes kahjulikumat lahendit, kui see, et määruskaebus jäetakse rahuldamata ja maakohtu määrus jäetakse muutmata. Sellest tulenevalt ei saa ringkonnakohus vaidlustatud maakohtu määrust maakohtu menetluskulude jaotuse osas muuta. TsMS § 171 lg-st 1 tulenevalt tuleb määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulud jätta hageja kanda.

11. Alates 01.01.2015.a kehtiva protsessiõiguse kohaselt saab menetlusosaline taotleda menetluskulude summaarset kindlaksmääramist nende menetluskulude osas, mis tsiviilasja toimikust ei kajastu (nagu näiteks tehingulise esindaja tasu), üksnes siis, kui menetlusosaline on esitanud igas kohtuastmes, kohtu poolt määratud tähtaja jooksul kohase menetluskulude nimekirja. Ka käesolevas tsiviilasjas tegi maakohus lõpplahendi enne 2014.a lõppu ning lähtudes kehtivast menetlusseadustikust ei küsinud menetlusosaliste käest menetluskulude nimekirja See seadusesäte, mis andis menetlusosalistele õiguse esitada menetluskulude nimekiri kuni 31.12.2014.a kehtinud TsMS-i redaktsiooni kohaselt peale lõpplahendi jõustumist (kuni 31.12.2014.a kehtinud redaktsioonis TsMS § 174 lg 1 lause 1), alates 01.01.2015.a enam ei kehti. See tähendaks aga seda, et menetlusosaline ei saagi nõuda menetluskulude hüvitamist. Siinkohal on oluline rõhutada, et nii enne 31.12.2014.a kehtinud kui ka peale seda tähtpäeva kehtiva TsMS § 174 lg 7 kohaselt ei või menetlusosaline nõuda menetluskulude hüvitamist väljaspool menetluskulude kindlaksmääramise menetlust ega muul õiguslikul alusel. Seega on seadusandja seadust muutes jätnud menetlusosalised ilma õigusest nõuda menetluskulude hüvitamist. Õigus nõuda kahju hüvitamist on aga konstitutsiooniline põhiõigus, mida ei saa seadusandja seadusi muutes isikutelt ära võtta. TsMS-i muutmisel seadusandja rakendussätteid ette ei näinud. Oluline on tagada ka see, et ühe ja sama tsiviilasja puhul toimuks erinevate kohtuastmete menetluskulude kindlaksmääramine samade põhimõtete järgi – kas siis selliselt, et kulusid kajastavad dokumendid tuleb esitada igas kohtuastmes ja neid hiljem esitada ei saa või selliselt, kulude väljamõistmise taotluse saab kõikide menetluskulude osas esitada peale asjas tehtud lõpplahendi jõustumist.

12. Arvestades seda, et isikutele tuleb tagada põhiõiguste kaitse ja seega tagada ka õigus nõuda enne 01.01.2015.a tehtud kohtuotsuste puhul menetluskulude hüvitamine, leiab ringkonnakohus, et kuni 31.12.2014.a kehtinud TsMS § 174 lg 1 lauset 1 ja TsMS §-i 6 tuleb põhiseaduskonformset tõlgendusmeetodit rakendades tõlgendada selliselt, et nendes

Tsiviilasi nr 2-14-58334

5(5) tsiviilasjades, kus esimene lõpplahend (maakohtu otsus või maakohtu poolt menetlust lõpetav määrus) tehakse enne 01.01.2015.a, tuleb kõikide menetluskulude osas kohaldada TsMS-i kuni 31.12.2014.a kehtinud redaktsiooni. Sellisel juhul on tagatud menetlusosalisele põhiseadusega kaitstud õigus nõuda kahju hüvitamist. Juhul, kui seadusesätet on võimalik tõlgendada mitmel viisil, millest üks viiks isikute põhiõiguste rikkumiseni, tuleb alati eelistada sellist seaduse tõlgendust, millega isikute põhiõigusi ei kahjustada.

13. Eespool toodust tulenevalt ei määranud ringkonnakohus käesolevas tsiviilasjas menetlusosalistele määruskaebuse menetluse kulude nimekirjade esitamiseks tähtpäeva ning määrab käesolevas kohtumääruses kindlaks üksnes menetluskulude jaotuse ning selgitab menetluskulude summaarse kindlaksmääramise korda selliselt nagu seda nägi ette kuni 31.12.2014.a kehtinud TsMS-i redaktsioon. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 (kuni 31.12.2014.a kehtinud redaktsioonis) järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 (kuni 31.12.2014.a kehtinud redaktsioonis) kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Krista Kirspuu

Ulvi Loonurm

Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/