3-14-331/27 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

0020

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-14-331 Otsuse kuupäev

12. jaanuar 2015 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Tiina Pohla kaebus Sotsiaalkindlustusameti Tartu büroo 25.11.2013 otsuse nr 6.TA 28-2/50089-7 ja Sotsiaalkindlustusameti 21.02.2014 vaideotsuse nr 1.1-10/11 tühistamiseks ja uue otsuse tegemiseks kohustamise nõudes ning soodustingimustel vanaduspensioni määramiseks Asja läbivaatamine

9. juuli 2014, 25. septembri 2014 ja 11. novembri 2014 kohtuistungitel Menetlusosalised

Resolutsioon Kaebaja – Tiina Pohla Kaebaja esindaja – vandeadvokaat Roman Levin Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet

1. Rahuldada Tiina Pohla kaebus.

2. Tühistada Sotsiaalkindlustusameti 25. novembri 2013 otsus nr 6.TA 28-2/50089-7 ja Sotsiaalkindlustusameti 21. veebruari 2014 vaideotsus nr 1.1-10/11.

3. Kohustada Sotsiaalkindlustusametit Tiina Pohla 5. augustil 2013 esitatud pensioniavaldust uuesti läbi vaatama.

4. Mõista Sotsiaalkindlustusametilt Tiina Pohla kasuks välja menetluskulud 1000 eurot.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 11. veebruar 2015. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Tiina Pohla esitas 05.08.2013 Sotsiaalkindlustusameti Tartu büroole pensioniavalduse soodustingimustel vanaduspensioni määramiseks. 25.11.2013 Sotsiaalkindlustusameti Tartu büroo otsusega nr 6.TA 28-2/50089-7 jäeti taotlus rahuldamata. 23.12.2013 esitas T. Pohla

25.11.2013 otsuse peale vaide, mis jäeti Sotsiaalkindlustusameti 21.02.2014 vaideotsusega nr 1.1-10/11 rahuldamata.

2. 24.03.2014 esitas Tiina Pohla esindaja vandeadvokaat Roman Levin Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta nõuab Sotsiaalkindlustusameti 25.11.2013 otsuse nr 6.TA 28-2/50089-7 ja 21.02.2014 vaideotsuse nr 1.1-10/11 tühistamist ning Sotsiaalkindlustusameti kohustamist uuesti lahendama T. Pohla pensioniavaldust soodustingimustel vanaduspensioni määramiseks ning määrama talle soodustingimustel vanaduspensioni.

3. 30.05.2014 määrusega võttis Tartu Halduskohus T. Pohla kaebuse menetlusse. Kohus andis Sotsiaalkindlustusametile tähtaja kaebusele kirjalikult vastamiseks. Ühtlasi määras kohus asja lahendamisele 09.07.2014 kohtuistungil.

4. Oma 18.06.2014 kirjalikus vastuses kaebusele palub Sotsiaalkindlustusamet jätta kaebuse rahuldamata.

5. Asjas toimus 09.07.2014 kohtuistung, millel osalesid kaebaja, tema esindaja R. Levin ning Sotsiaalkindlustusameti esindaja Silvia Azojan. Kohus määras järgmise kohtuistungi toimumise ajaks 23.09.2014.

6. Tartu Halduskohus esitas 17.07.2014 Keskkonnaametile kohtunõude ioniseeriva kiirgusallikaga teostatavate protseduuride kohta. Keskkonnaamet vastas kohtunõudele 05.08.2014.

7. 13.09.2014 määrusega lükkas Tartu Halduskohus kohtuistungi edasi, määrates uueks ajaks 25.09.2014.

8. T. Pohla esindaja esitas 15.09.2014 taotluse SA Tartu Ülikooli Kliinikumi radioloogiakliiniku arst-õppejõu Meelis Jakobsoni üle kuulamiseks 25.09.2014 kohtuistungil.

9. 25.09.2014 kohtuistungil osalesid kaebaja, tema esindaja ning Sotsiaalkindlustusameti esindaja S. Azojan. Tunnistajana kuulati üle M. Jakobson. Kohus määras järgmise kohtuistungi toimumise ajaks 11.11.2014 ning määras, et üle kuulatakse tunnistajad Andrus Aavik, Pilvi Ilves, Peeter Mardna, Ilmar Puskar, Mare Jõeorg ja Mare Varipuu.

10. Tartu Halduskohtus 11.11.2014 toimunud kohtuistungil osalesid kaebaja, tema esindaja ning Sotsiaalkindlustusameti esindaja S. Azojan. Tunnistajatena kuulati üle A. Aavik, I. Puskar,

M. Varipuu, P. Mardna ning M. Jõeorg. Kohus määras, et asja menetlemist jätkatakse kirjalikus menetluses.

11. Kaebaja esindaja esitas 10.12.2014 oma täiendavad seisukohad ning kokkuvõtlikud teesid.

12. Sotsiaalkindlustusamet esitas 12.12.2014 oma lõplikud seisukohad.

Kaebuse põhjendused

13. Kaebaja on seisukohal, et Sotsiaalkindlustusamet on rikkunud tema õigusi, jättes rahuldamata tema taotluse soodustingimustel vanaduspensioni määramiseks. Sotsiaalkindlustusamet on ebaõigesti kohaldanud diskretsiooni ning rikkunud kaebaja avalduse rahuldamata jätmisel võrdse kohtlemise printsiipi. 25.11.2013 otsuses on esitatud tõele mittevastavaid andmeid. Ka vaideotsuses ei ole analüüsitud vaides esitatud väiteid.

14. Soodustingimustel vanaduspensionide seaduse (SVPS) § 1 punkt 1 järgi on õigus saada soodustingimustel vanaduspensioni isikul, kes on töötanud tervist eriti kahjustavatel ja eriti raskete töötingimustega töödel Eesti Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatava tootmisalade, tööde, kutsealade ja ametikohtade nimekirja nr 1 järgi ning kellel on vähemalt 20-aastane pensionistaaž, millest vähemalt 10 aastat on töötatud nendel töödel. Selles punktis nimetatud isikul on õigus pensionile 10 aastat enne riikliku pensionikindlustuse seaduse §-s 7 sätestatud vanusesse jõudmist. SVPS §-st 42 tulenevalt on naisel kuni 2015. aastani õigus nimekirja nr 1 järgi soodustingimustel vanaduspensionile vähemalt järgmise pensionistaaži olemasolul: kuni

31. detsembrini 2013 pensionistaaž vähemalt 19 aastat, sellest nimekirja nr 1 järgi vähemalt 9,5 aastat. Vabariigi Valitsuse 16.07.1992 määrusega nr „Soodustingimustel vanaduspensionile õigust andvate tootmisalade, tööde, kutsealade ja ametikohtade loetelude kinnitamise kohta“ on kinnitatud soodustingimustel vanaduspensionile õigust andvate, tervist eriti kahjustavate ja eriti raskete töötingimustega tootmisalade, tööde, kutsealade ja ametikohtade loetelu nr 1. Loetelu nr 1 peatüki XII „Tööd radioaktiivsete ainete, ioniseeriva kiirguse allikate ja haruldaste muldmetallidega“ punkti nr 6 kohaselt on soodustingimustel vanaduspensionile õigus tervishoiuasutuste töötajatel, kes vähemalt 50% tööajast vahetult töötavad ioniseeriva kiirguse allikatega või radioaktiivsete ainetega, mille aktiivsus töökohal ületab radioaktiivsuselt 10 milliküriid raadiumi-226.

15. Kiirgusseaduse (KiS) § 6 punktis 14 defineeritakse kiirgusallikas kui seade, radioaktiivne aine või rajatis, mis on võimeline emiteerima ioniseerivat kiirgust või radioaktiivseid aineid. KiS § 39 lõike 2 kohaselt jaotatakse töökohad kiirgusallika asukohaks oleva ruumi, ehitise, kiirgusallika liigi ning kiirgusohu suuruse järgi kontrollialadeks ja jälgimisaladeks. KiS § 40 punkt 1 sätestab A-kategooria kiirgustöötajad, kes võivad saada suurema efektiivdoosi kui kuus millisiivertit või suurema kui kolm kümnendikku käesoleva seaduse alusel kehtestatud silmaläätse, naha ja jäsemete ekvivalentdoosi piirmäärast.

16. Kaebaja tööraamatu väljavõttega ning töölepinguga nr 3411 on tõendatud, et kaebaja asus 14.02.1995 tööle Maarjamõisa Haiglas (alates 14.01.1999 sihtasutus Tartu Ülikooli Kliinikum (SA TÜK)) operatsiooni osakonnas. Tööraamatu väljavõttega ning töölepingu lisaga nr 5 koos selle juurde kuuluva ametijuhendiga on tõendatud, et kaebaja asus 14.07.2001 tööle SA TÜK radioloogiateenistuse angiograafia osakonda hooldaja ametikohale töötamisega ioniseeriva kiirguse allikaga. Tööraamatu väljavõttega ning töölepingu lisaga nr 14 koos selle juurde kuuluva ametijuhendiga on tõendatud, et kaebaja asus alates 31.07.2013 tööle SA TÜK radioloogiakliiniku angiograafia osakonda hooldaja ametikohale töötamisega väljaspool kiirgussfääri. SA TÜK 06.08.2013 tõendiga nr 9.7-1 on tõendatud, et kaebaja töötas 50% tööajast vahetult ioniseeriva kiirguse allikaga alates 14.07.2001 kuni 31.07.2013. SA TÜK 19.09.2013 kirjaga nr 9.7-1/8069-1 on tõendatud, et kaebaja töötas A-kategooria kiirgustöötajana kiirgustegevusloal nr 09/014 märgitud angiograafiaseadmetega: 1. angiograaf Multistar T.O.P; 2. täisdigitaalne angiograaf Axiom Arts dBA. Samast kirjast nähtuvalt alates 01.09.2001 kuni 31.12.2007 töötas kaebaja hinnanguliselt otseselt uuringuid tehes kontrollialal (röntgenkiirguse allika vahetus läheduses) 92-95% tööajast. Alates 01.01.2008, peale töökorralduse muutmist töötas kaebaja otseselt kontrollialal hinnanguliselt 60-65% tööajast ning jälgimisalal 25-30% tööajast. Keskkonnaameti Kiirgusosakonna 17.12.2013 kirjaga nr 18- 3/13/28044-2 on tõendatud, et vastavalt SA TÜK Radioloogiateenistus kiirgustegevusloa nr 09/014 tingimustele on võimalikust kiirgusohust lähtuvalt kõik röntgenseadme asukoharuumid liigitatud kontrollialaks ja arvestades kontrollialal tehtud A-kategooria kiirgustöötajate töökohtade kiirgusseire tulemusi (röntgenkiirgustaseme mõõtetulemused nr 105/08, teostatud 08.12.2008) on ühe aasta jooksul A-kategooria kiirgustöötaja poolt saadav efektiivdoos kuni 20 millisiivertit. Sama kirjaga on tõendatud, et kaebaja oli kvalifitseeritud oma tööülesannete tõttu (töötamine kontrollialal) A-kategooria kiirgustöötajaks.

17. Eelnevast tulenevalt kuulub kaebaja loetelu nr 1 peatüki XII punktis nr 6 nimetatud isikute hulka, st tegemist on tervishoiuasutuse töötajaga, kes vähemalt 50% tööajast vahetult töötas ioniseeriva kiirguse allikatega.

18. Otsuses leiab Sotsiaalkindlustusamet, et sooduspensioniõiguse teke ei ole seotud kutseala nimetusega, töötamiskohaga, viibimisega mingis ruumis, ega ka töötaja saadud kiirgusdoosiga, vaid spetsiifilise töö iseloomuga, milleks on tervishoiuasutuse töötajate, olenemata nende kutsealade nimetusest, ioniseeriva kiirguse allikaga vahetu töötamine vähemalt 50% ulatuses tööajast. Sotsiaalkindlustusameti otsuses märgitakse, et hooldaja töökohustused olid abistavat laadi. Nende hulka kuulus arsti ja radioloogiaõe/tehniku abistamine angiograafiliste protseduuride teostamisel ning tööruumide korrasoleku ja puhtuse tagamises. Abistamine seisnes patsiendi rahustamises (vajadusel kinnihoidmises) ja raviprotseduurideks vajalike steriilsete pakendite avamises ja operatsiooniõele ulatamises. Eesti Radioloogia Ühing selgitusest nähtub, et angiograafilist uuringut teostavad vahetult arst ja operatsiooniõde (radioloogiatehnik).

19. Vaidlust ei saa olla selles, et kaebaja töötas A-kategooria kiirgustöötajana ajavahemikul 14.07.2001 kuni 31.07.2013 vähemalt 50% tööajast röntgenkiirguse allika vahetus läheduses. Sellekohased tõendid on haldusmenetluses esitatud. Kaebaja leiab, et otsuses esitatud põhjendus ei ole asjakohane. Loetelu nr 1 peatüki XII punkti nr 6 kohaselt on soodustingimustel vanaduspensionile õigus tervishoiuasutuste töötajatel, kes vähemalt 50% tööajast vahetult töötavad ioniseeriva kiirguse allikatega. Sellest sättest ei tulene, et selline õigus on ainult töötajatel, kes teostavad uuringuid ioniseeriva kiirguse allikaga. Normi mõtteks on sätestada teatud tervist eriti kahjustava riskiallika mõjusfääris vähemalt poole oma tööajast töötavatele isikutele võimalus saada soodustingimustel vanaduspensioni. Selle normi mõtteks ei ole ega saagi olla eristada kiirgussfääris töötavaid isikuid nende tööülesannete kaudu. Oluline on võimalik oht töötaja tervisele, mis praegusel juhul ei sõltu sellest, milliseid konkreetseid ülesandeid ioniseeriva kiirguse allikaga töötav isik täitis.

20. Kaebaja märgib, et Sotsiaalkindlustusameti 25.11.2013 otsus rikub oluliselt kaebaja õigust võrdsele kohtlemisele. Otsuses toodud põhjenduste alusel võib teha järelduse, et kui angiograafiliste protseduuride teostamisest võtavad osa arst, operatsiooniõde (radioloogiatehnik) ning radioloogiahooldaja, kes kõik viibivad ioniseeriva kiirguse allika vahetus läheduses vähemalt 50% tööajast, siis õigus soodustingimustel vanaduspensionile on Sotsiaalkindlustusameti arvates üksnes arstil ja operatsiooniõel (radioloogiatehnikul).

21. 09.07.2014 kohtuistungil selgitas kaebaja, et tema esmane ülesanne oli abistada arsti ja operatsiooniõde protseduuride tegemisel. Ta ulatas arstile ja õele sonde, kateedreid, positsioneeris röntgeniaparaadi ekraane, pedaale, vajadusel aitas patsiendi asendit muuta. Ühel päeval võis olla kuni 15 protseduuri ühes toas, tubasid oli kolm. Protseduurid kestavad mitmeid tunde, kuna mitte ainult ei uurita, vaid ka ravitakse protseduuride käigus. Põhiline töö oli raviprotseduuridel, seega viibis ta ioniseeriva kiirguse allikaga ühes ruumis. Aja jooksul oli töö iseloom sama, ainult tehnoloogia uuenes ja aparaate tuli juurde. Ei ole alust kohelda radioloogiahooldajat erinevalt arstist ja operatsiooniõest, sest kõik töötavad samas ruumis ja töötavad sama aparaadiga. Tööandja ei ole valetanud, et isik töötas 50% oma tööajast ioniseeriva kiirguse allikaga. See, et hooldaja ei vii otseselt läbi uuringut ei saa olla keeldumise õigeks põhjenduseks.

22. Oma lõplikes teesides märgib kaebaja, et peamiseks vaidlusaluseks küsimuseks on, kas kaebaja puhul on tegemist loetelu nr 1 peatüki XII „Tööd radioaktiivsete ainete, ioniseeriva kiirguse allikate ja haruldaste muldmetallidega“ punktis nr 6 nimetatud isikuga, s.t tervishoiuasutuse töötajaga, kes vähemalt 50% tööajast vahetult töötas ioniseeriva kiirguse allikatega. Nii kohtumenetluses esitatud kirjalike tõenditega kui tunnistajate ütlustega istungil on tõendatud, et kaebaja vastab kõigile antud punktis sätestatud nõuetele. Kaebaja puhul on tegemist tervishoiuasutuse töötajaga, kaebaja töötas ioniseeriva kiirguse allikatega ning kaebaja töötas ioniseeriva kiirguse allikatega vahetult vähemalt 50% tööajast.

23. SA TÜK puhul on tegemist tervishoiuasutusega. Puudub vaidlus selles, et kaebaja töötas SA-s TÜK. Seega on tõendatud, et kaebaja puhul on tegemist tervishoiuasutuse töötajaga. Pole vaidlust selles, et röntgeniseadmed (angiograafid) on ioniseeriva kiirguse allikateks vastavalt 01.05.2004 jõustunud KiS § 6 p 14 definitsioonile. Sama kehtis 26.05.1997-30.04.2004 kehtinud KiS § 30 lg 1 p 3 kohaselt. Tööraamatu väljavõttega ning töölepingu lisaga nr 5 koos selle juurde kuuluva ametijuhendiga (on tõendatud, et kaebaja asus 14.07.2001 tööle SA TÜK radioloogiateenistuse angiograafia osakonda hooldaja ametikohale töötamisega ioniseeriva kiirguse allikaga. Tunnistaja M. Jakobsoni ütlustega 25.09.2014 kohtuistungil on tõendatud, et kaebaja töötas samades ruumides angiograafi kui ioniseeriva kiirguse allikaga. Tunnistaja on muuhulgas selgitanud, et algselt oli angiograafiamasinaga ruume 2, alates 2007. aasta maikuust

3 kabinetti. Igas ruumis on oma aparaat. Nii M. Jakobson kui A. Aavik on tunnistanud, et kaebaja kuulus otsest uuringut läbiviivasse meeskonda.

24. SA TÜK 06.08.2013 tõendiga nr 9.7-1 on tõendatud, et kaebaja töötas 50% tööajast vahetult ioniseeriva kiirguse allikaga alates 14.07.2001 kuni 31.07.2013. SA TÜK 19.09.2013 kirjaga nr 9.7-1/8069-1 on tõendatud, et alates 01.09.2001 kuni 31.12.2007 töötas kaebaja hinnanguliselt otseselt uuringuid tehes kontrollialal (röntgenkiirguse allika vahetus läheduses) 92-95% tööajast. Alates 01.01.2008, peale töökorralduse muutmist töötas kaebaja otseselt kontrollialal hinnanguliselt 60-65% tööajast ning jälgimisalal 25-30% tööajast. Tunnistajate A. Aaviku, M. Jakobsoni ja M. Varipuu ütlustega on tõendatud, et töötamine toas, kus asub angiograaf, ongi töötamine ioniseeriva kiirguse allika vahetus läheduses.

25. Vastustaja on püüdnud tõstatada küsimust kaebaja töökohustustest, sh patsiendi kinnihoidmise lubatavusest. Kaebaja leiab, et tegemist on käesoleva vaidluse kontekstis asjakohatute küsimustega. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et kaebaja kuulus otsest uuringut läbiviivasse meeskonda. Pole oluline, kas kaebaja täitis abistavat laadi töökohustusi. Tegemist on ühtse meeskonnaga, mille kõik liikmed töötavad röntgenkiirguse vahetus läheduses. Kaebaja hinnangul tuleb loetelu nr 1 peatüki XII punktis nr 6 nimetatud „vahetut töötamist“ laiendada kõikidele isikutele, kes töötavad ioniseeriva kiirguse allika vahetus läheduses, s.t A-kategooria kiirgustöötajatele. Kaebaja märgib, et Sotsiaalkindlustusameti 25.11.2013 otsus rikub oluliselt kaebaja õigust võrdsele kohtlemisele. Otsuses toodud põhjenduste alusel võib teha järelduse, et kui angiograafiliste protseduuride teostamisest võtavad osa arst, operatsiooniõde (radioloogiatehnik) ning radioloogiahooldaja, kes kõik viibivad ioniseeriva kiirguse allika vahetus läheduses vähemalt 50% tööajast, siis õigus soodustingimustel vanaduspensionile on Sotsiaalkindlustusameti arvates üksnes arstil ja operatsiooniõel (radioloogiatehnikul). Selline seisukoht on põhjendamatu ning ei vasta soodustingimustel pensioni saamise õigusliku regulatsiooni mõttele.

26. Vastustaja on kohtumenetluses asunud väitma, et loetelu nr 1 peatüki XII p 6 tingimuste täitmiseks pidi kaebaja töötama vähemalt 50% tööajast ajal, mil kiirgusallikal oli röntgenkiirgus sisse lülitatud. Kaebaja rõhutab, et loetelu nr 1 peatüki XII p 6 tekstist selline tingimus ei tulene. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et vähemalt 50% tööajast sisselülitatud kiirgusallika (röntgentoru) vahetus läheduses töötamine ei ole ka eluliselt võimalik ning ei olnud võimalik ka nimetatud määruse kehtestamisel 1992. aastal.

Vastustaja vastuväited

27. Oma kirjalikus vastuses kaebusele märgib Sotsiaalkindlustusamet, et nimekirjade rakendamise osas on selgituste andmise kohustus Sotsiaalministeeriumil. Analoogilises haldusasjas (nr 3-13-2422) on tehtud Sotsiaalministeeriumile järelepärimine nimekiri nr 1 peatükk XII lõike 6 rakendamise kohta. Sotsiaalministeeriumi 04.03.2014 vastuses selgitatakse järgnevat: „Ioniseeriva kiirguse allikatega (röntgenaparaadid, läbivalgustusaparaadid jne) töötamisel on soodustingimustel vanaduspensionile õiguse tekkimise eelduseks vahetu töötamine, s.t vahetu kontakt kiirgusallikaga vähemalt 50% tööajast. Eelnimetatud töötajad on kantud A-kategooria kiirgustöötajate nimekirja. Õigust sooduspensionile ei ole isikutel, kes töötavad ainult kiirgusallika mõjusfääris.“

28. Tulenevalt kiirgustegevust reguleerivate õigusaktide muutumisest kooskõlastasid Sotsiaalkindlustusameti peadirektor ja Kiirguskeskuse direktor 10.11.1997 selgituse „Soodustingimustel vanaduspensionile õigust andvate töötingimuste kindlakstegemise kohta tervishoiuasutustes“. Selgitus oli vajalik õiguskindluse tagamiseks, et õigus soodustingimustel vanaduspensionile tekiks jätkuvalt samadel alustel ja eeldustel, mida peeti silmas 1992. aastal nimekirjade kinnitamisel. Nimetatud selgituses on rõhutatud, et sooduspensioni saamise eelduseks on vähemalt 50% täistööajanormist vahetult töötamine ioniseeriva kiirguse allikatega või radioaktiivsete ainetega, mille aktiivsus töökohal ületab radioaktiivselt 10 milliküriid raadiumi-226. Samas selgituses on antud tõendamiseks sobivate dokumentide loetelu. Esimesena on loetelus märgitud ametijuhend, kusjuures on täpsustatud, et arvesse tuleb ametijuhend, kus on selgelt kajastatud kontakt kiirgusallikaga/radioaktiivsete ainetega. Teisena on märgitud A-kategooria töötajate nimekiri ja täpsustatud, et nimekiri, kus on märgitud, et töötaja on oma töö tõttu kontaktis kiirgusallika/radioaktiivse ainega. Selgituses ei ole käsitletud termineid mõjusfäär ja kiirgussfäär ega kiirgusseaduses nendele mõistele vastavaid mõisteid kontrolliala ja jälgimisala, kuna need ei oma nimekiri nr 1 peatükk XII lõike 6 alusel soodustingimustel vanaduspensionile õiguse tekkimisel mingit tähtsust. Selgituses räägitakse vahetust töötamisest ioniseeriva kiirgusallikaga kui kontaktist kiirgusallikaga.

29. T. Pohla poolt 14.07.2001 allkirjastatud ametijuhendist nähtub, et radioloogiateenistuse angiograafia osakonna hooldaja ametikoha peamiseks eesmärgiks on abistada arsti ja operatsiooniõde angiograafiliste protseduuride teostamisel ning tööruumide ja üldkasutatavate ruumide korrasoleku ja puhtuse tagamine vastavalt hügieeninõuetele. Hooldaja põhikohustusteks on abistamine angiograafiliste protseduuride läbiviimisel, tööruumide korrashoid, kabinetis kiirguskaitse ja ohutustehnika nõuete järgimine, patsiendi ja patsiendi saatja juhendamine, tööruumide korrashoidmiseks vajaminevate abivahendite olemasolu tagamine kabinetis. Eelnimetatud ametijuhend kehtis kuni 08.04.2010, kui allkirjastati ametijuhend nr 2. SA Tartu Ülikooli Kliinikumi radioloogiakliiniku tõendites toodud väited kaebaja töötamise kohta perioodil 2001-2013 on vastuolulised. SA Tartu Ülikooli Kliinikumi tõendis nr 9.7-1/ kinnitatakse, et T. Pohla töötas 50% tööajast vahetult ioniseeriva kiirguse allikatega, aga vastuses 9.7-1/8069-1 väidetakse, et hinnanguliselt töötas Tiina Pohla kuni 31.12.2007 kontrollialal 92-95% tööajast, alates 01.01.2008 kontrolliala hinnanguliselt 60-65% tööajast ja jälgimisalal 25-30% tööajast. Seega tegemist on hinnanguliste ja oletuslike protsentidega. T. Pohla poolt 14.07.2001 allkirjastatud ametijuhendist nähtub, et angiograafia osakonna hooldaja ametijuhendis on märgitud nõudena haridusele „vähemalt põhiharidus“ ja kvalifikatsiooninõue puudub. Seega ei saa hooldaja puhul kuidagi olla tegemist isikuga, kes otseselt teeb uuringuid, s.t osutab tervishoiuteenust, vastupidisel juhul on tegemist tööandjapoolse jämeda rikkumisega.

30. Telefonivestluse käigus on Keskkonnaameti kiirgusosakonna juhataja I. Puskar selgitanud, et tehnika arenguga on töökorraldus nii oluliselt muutunud, et käesolevaks ajaks ei ole ühegi radioloogia osakonna töötaja puhul täidetud soodustingimustel vanaduspensionile õiguse tekkimise eeldused. Samuti kinnitas I. Puskar, et käesoleval ajal ei tööta ükski aparaat 50% tööpäevast ja tervist kahjustav riskifaktor esineb ainult aparaadi töötamisel. Samuti on kiirgusosakonna juhataja sõnul tänasel päeval olemas kõik vahendid patsiendi toestamiseks ja nende liikumatuse tagamiseks, et vajadus tööpäeva jooksul pidevalt kedagi kinni hoida on lausa välistatud. Selline vajadus oli mingi ajani 1990. aastatel. Tänaseks päevaks on selline tegevus seadusega keelatud.

31. Sotsiaalkindlustusameti esindaja rõhutas 09.07.2014 kohtuistungil seoses võrdse kohtlemisega, et õigus eripensionile ei tulene põhiseadusest, vaid see viiakse erinevatel põhjustel sisse. Tegemist on kaalutlusotsusega ning kohus ei saa Sotsiaalkindlustusametit kohustada kaebajale sooduspensionit määrama. Tänapäeval ei viibi keegi, sh arstid, enam 50% kiirgussfääris. Kõigil uutel aparaatidel on loendurid peal ja on võimalik fikseerida, palju aparaat on päevas töötanud. 1992. a lähtuti tegelikult Nõukogude-aegsetest nimekirjadest. 1992. aasta nimekirjades peeti silmas medõde, arste, tehnikut – neil oli õigus soodustingimustel vanaduspensionile. Hooldajad olid teenindav personal tavalistes nimekirjades. Vastavalt koodile ja ametile määrati, kes saavad eripensioni. Sealsed koodid on üks-ühele meie tänapäevaste koodidega. Kõik koodid on tõstetud Nõukogude seadustest meie seadustesse. Nimekirju ei muudetud muul moel kui ainult neid vähendati, tingimusi muudeti rangemaks, piirati hulka, kellele Eesti Vabariik hakkab soodustingimustel vanaduspensioni maksma. Väga palju jäeti välja ja juurde ei pandud kedagi. Selline sisu oli 1992. a nimekirjadel. 1992.a. olid kõik aparaadid ühes ruumis, arstid olid sealsamas aga 1990. aastate lõpus viidi arstid teistesse ruumidesse – akna taha, ainult õed on veel jäänud ruumi, nüüd kasutatakse juba pulte. Tõendid, mida on esitanud kliinikum, on vastuolulised ja ei anna dokumendi mõõtu välja. 06.08.2013 omas puudub number ja ei saa aru, kes on alla kirjutanud. Esimene tõend räägib 50%, teine tõend räägib 92-95% ja otsestest uuringute tegemisest.

32. Sotsiaalkindlustusamet on oma täiendavates seisukohtades märkinud, et kuni 1980. aastate lõpuni olid olemas aparaadid, millega töötati sisselülitatud kiirgusega vähemalt 50% tööajast. Väljalülitatud kiirgusega aparaadil mingit ohtlikku mõju ei ole ja samuti ei ole röntgenkiirgusel mingit järelmõju pärast kiirguse välja lülitamist. Välistatud on võimalus arvata soodustingimustel vanaduspensionile õigust andva staaži hulka tervist mittekahjustavates tingimustes töötamise perioode. Kaebaja 2001. a ametijuhendist nähtub, et ainus tegevus, mis võib, aga tunnistaja M. Jakobsoni ütluste kohaselt alati ei pruugi, toimuda sisselülitatud kiirgusega, on abistamine angiograafiliste protseduuride läbiviimisel. Alles aastast 2010 on ametijuhendisse lisandunud ka rahutu patsiendi liikumatuse tagamine ehk teisisõnu patsiendi kinnihoidmine. Ametijuhenditest ei nähtu, et kaebaja töötas 50% täistööajast vahetult sisselülitatud kiirgusega ionseeriva kiirguse allikaga. Tunnistaja A. Aaviku ütluste kohaselt oli kaebajal võimalik töötada samas ruumis seadmega, millel oli kiirgus sisse lülitatud, kuni 100 minutit päevas. Samuti kinnitas tunnistaja A. Aavik, et sisse lülitatud kiirguse ajal ei viibi hooldaja kogu aeg uuringuruumis, vaid kutsutakse, kui teda on vaja.

Kohtu seisukoht

33. Kaebaja nõuab Sotsiaalkindlustusameti 25.11.2013 otsuse nr 6.TA 28-2/50089-7 ja Sotsiaalkindlustusameti 21.02.2014 vaideotsuse nr 1.1-10/11 tühistamist, Sotsiaalkindlustusameti uue otsuse tegemiseks kohustamist ning soodustingimustel vanaduspensioni määramiseks. HKMS § 41 lg 3 sätestab, et kohustamiskaebuse rahuldamisel võib kohus kohustada vastustajat nii haldusakti andma või toimingut tegema kui ka haldusakti andmist või toimingu tegemist uuesti otsustama. Seega on uue otsuse tegemiseks kohustamise ja soodustingimustel vanaduspensioni määramiseks kohustamise nõue sisuliselt sama kohustamisnõue.

34. 25.11.2013 otsusega nr 6.TA 28-2/50089-7 (tl 10-11) jäeti rahuldamata T. Pohla taotlus soodustingimustel vanaduspensioni määramiseks, kuna Sotsiaalkindlustusameti hinnangul ei ole tõendatud tema töötamine vähemalt 50% tööajast vahetult ioniseeriva kiirguse allikatega. Otsuse põhjendustest nähtuvalt jõudis Sotsiaalkindlustusamet niisugusele seisukohale seetõttu, et kaebaja töökohustused olid abistavat laadi ning ta ei teostanud ise angiograafilisi uuringuid.

35. Soodustingimustel vanaduspensionide seaduse (SVPS) § 1 punkt 1 järgi on õigus saada soodustingimustel vanaduspensioni isikul, kes on töötanud tervist eriti kahjustavatel ja eriti raskete töötingimustega töödel Eesti Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatava tootmisalade, tööde, kutsealade ja ametikohtade nimekirja nr 1 järgi ning kellel on vähemalt 20-aastane pensionistaaž, millest vähemalt 10 aastat on töötatud nendel töödel. Selles punktis nimetatud isikul on õigus pensionile 10 aastat enne riikliku pensionikindlustuse seaduse §-s 7 sätestatud vanusesse jõudmist. SVPS §-st 42 tulenevalt on naisel kuni 2015. aastani õigus nimekirja nr 1 järgi soodustingimustel vanaduspensionile vähemalt järgmise pensionistaaži olemasolul: kuni

31. detsembrini 2013 pensionistaaž vähemalt 19 aastat, sellest nimekirja nr 1 järgi vähemalt 9,5 aastat. Vabariigi Valitsuse 16.07.1992 määrusega nr „Soodustingimustel vanaduspensionile õigust andvate tootmisalade, tööde, kutsealade ja ametikohtade loetelude kinnitamise kohta“ on kinnitatud soodustingimustel vanaduspensionile õigust andvate, tervist eriti kahjustavate ja eriti raskete töötingimustega tootmisalade, tööde, kutsealade ja ametikohtade loetelu nr 1. Loetelu nr 1 peatüki XII „Tööd radioaktiivsete ainete, ioniseeriva kiirguse allikate ja haruldaste muldmetallidega“ punkti nr 6 kohaselt on soodustingimustel vanaduspensionile õigus tervishoiuasutuste töötajatel, kes vähemalt 50% tööajast vahetult töötavad ioniseeriva kiirguse allikatega või radioaktiivsete ainetega, mille aktiivsus töökohal ületab radioaktiivsuselt 10 milliküriid raadiumi-226.

36. Asjas on vaidlus selle üle, kas T. Pohla on tervishoiuasutuse töötaja, kes töötas vähemalt 50% tööajast vahetult ioniseeriva kiirguse allikaga. Vaidlustatud otsuses on Sotsiaalkindlustusamet selgitanud, et sooduspensioniõiguse teke ei ole seotud kutseala nimetusega, töötamiskohaga, viibimisega mingis ruumis ega ka töötaja saadud kiirgusdoosiga, vaid spetsiifilise töö iseloomuga, milleks on tervishoiuasutuste töötajate, olenemata nende kutsealade nimetusest, ioniseeriva kiirguse allikaga vahetu töötamine vähemalt 50% ulatuses tööajast (tl 11).

Sellest järeldab kohus, et poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et juhul, kui on tuvastatud T. Pohla töötamine vähemalt 50% tööajast vahetult ioniseeriva kiirguse allikaga, on ta täitnud loetelu nr 1 peatüki XII p 6 tingimused. Ka kohtu hinnangul nähtub T. Pohla töölepingu muudatusest (tl 18) ning tööraamatu kannetest (tl 16 pöördel), et ta töötas täistööajaga SA Tartu Ülikooli Kliinikumi radioloogiateenistuse angiograafia osakonna hooldajana 14.07.2001 – 31.07.2013. Teisisõnu oli ta sel perioodil täistööajaga tervishoiuasutuse töötaja.

Kuigi soodustingimustel vanaduspensioni määramisel ei võeta arvesse tegelikku kahju isiku tervisele, on soodustingimustel vanaduspensioni sisuliseks eesmärgiks korvata tervist eriti kahjustavatel töödel isiku tervisele tekkinud kahju. See nähtub ka SVPS § 1 p 1 sõnastusest ning Vabariigi Valitsuse 16.07.1992 määruse pealkirjast. Seega olekski arsti, õe, hooldaja või muu töötaja eristamine alusetu, kui nad teevad umbkaudu samas mahus tööd ioniseeriva kiirguse allikaga. Kuigi õigus eripensionile ei tulene põhiseadusest, ei ole võimalik sisuliselt sarnases olukorras olevaid isikuid kohelda mõne suvalise tunnuse, nt ametinimetuse, alusel erinevalt ka pensionide vallas, kuna see oleks vastuolus isikute võrdse kohtlemise põhimõttega.

Asjaolu, et see põhimõte kehtib ka pensionide vallas, on viimati kinnitanud Riigikohus oma 06.01.2015 otsusega asjas nr 3-4-1-18-14. Vaidlustatud Sotsiaalkindlustusameti otsusest nähtub aga, et kuigi vastustaja ei tee vahet töötajate ametinimetustel, on Sotsiaalkindlustusamet seisukohal, et T. Pohlal ei olnud õigust soodustingimustel vanaduspensionile, kuna tema tööülesanded olid abistavat laadi. Sellest järeldab kohus, et vastustaja hinnangul ei saanud ta nende abistavate ülesannete täitmise tõttu vahetult töötada ioniseeriva kiirguse allikaga samaväärselt arsti või õega.

37. Tunnistaja Meelis Jakobson selgitas, et hooldaja kutsutakse protseduuri juurde, kui vajatakse abi, kuid pigem on mõni protseduur, kus teda ei ole ning tavaliselt läheb tema abi vaja. T. Pohla töötas röntgeniaparaadiga ühes toas. Uuringut viib läbi kogu meeskond, kus on ideaaljuhul arst, kolm õde ja hooldaja. Samas on tihti ka kaks õde ning siis peab hooldaja tegema ka õe tööd. M. Jakobson on radioloogina töötanud alates 01.09.2004 ning töötanud koos kaebajaga (tl 75-76). Meditsiinifüüsik Andrus Aaviku selgituse kohaselt hooldaja ei püsi uuringute ajal paigal, kuid kiirgusallika töötamise ajal ta ei lahku piirkonnast, kus on kiirgus (tl

92 pöördel). A. Aavik esitas kohtule kiirgusohutushinnangud nr RD-KOH 08/2014-1 (tl 100- 102) SA Tartu Ülikooli Kliinikumi angiograafiakabineti A ning nr RD-KOH 02/2014-1 (tl 103- 105) angiograafiakabinettide B ja C kohta. Nendest nähtub, et hooldaja töökoht (skeemidel märgitud kui õe/abistaja töökoht) asub kiirgusallikaga samas ruumis analoogiliselt arstide ja õdedega. Sellega loeb kohus tõendatuks, et hooldaja võtab samaväärselt arsti ja õega osa angiograafiakabineti toimingutest ning seega ei esine alust teda samas kabinetis töötavatest arstidest või õdedest erinevalt kohelda.

38. SA Tartu Ülikooli Kliinikumi 06.08.2013 tõendi (tl 22) kohaselt töötas T. Pohla alates 14.07.2001 – 31.07.2013 50% tööajast vahetult ioniseeriva kiirguse allikaga. 19.09.2013 vastuses Sotsiaalkindlustusameti järelepärimisele (tl 23) on SA Tartu Ülikooli Kliinikum selgitanud, et alates 01.09.2001 – 31.12.2007 töötas T. Pohla hinnanguliselt otseselt uuringuid tehes kontrollialal ehk röntgenkiirguse allika vahetus läheduses 92-95% tööajast. Alates 01.01.2008, pärast töökorralduse muutmist, töötas ta otseselt kontrollialal hinnanguliselt 60- 65% tööajast. Vastustaja on juhtinud kohtu tähelepanu nimetatud tõendites sisalduvatele vastuoludele. Kohus nendib, et tõepoolest on esitatud andmed vastuolulised. Ka SA Tartu Ülikooli Kliinikumi meditsiinifüüsik A. Aavik selgitas kohtuistungil, et 06.08.2013 tõend ei kajasta tegelikku olukorda, kuid teine on tehtud konkreetsete žurnaali andmete alusel. Seega jätab kohus tähelepanuta SA Tartu Ülikooli Kliinikumi 06.08.2013 tõendis toodud andmed vahetult ioniseeriva kiirguse allikaga töötamise kohta. Samas on kohus seisukohal, et tööandja saab anda teavet töötajate tööülesannete kohta ning niisugusel teabel võib olla väga oluline tõenduslik väärtus, kuna muud võimalused selle kohta teavet hankida, kus isik tööd tehes füüsiliselt paiknes, on küllaltki piiratud. 19.09.2013 vastuses toodud andmed röntgenkiirguse allika vahetuses läheduses viibimise aja kohta haakuvad tunnistajate M. Jakobsoni ja A. Aaviku ütlustega, mistõttu peab kohus seda tõendit usaldusväärseks. Seega loeb kohus tõendatuks, et perioodil 01.09.2001 – 31.07.2013 töötas T. Pohla vähemalt 50% tööajast röntgenkiirguse allika vahetus läheduses ehk ruumis, milles röntgenkiirgust emiteeriv aparaat paiknes.

39. Asjas on oluline küsimus, kas niisugust töötamist röntgenkiirguse allika vahetus läheduses saab pidada vahetult töötamiseks ioniseeriva kiirguse allikaga. Asjas ei ole vaidlust, et T. Pohla ei teostanud iseseisvalt röntgeniaparaadiga uuringuid. Samas, nagu eelnevalt tuvastatud, oli ta osa uuringuid teostavast meeskonnast, kus tema roll oli ühest küljest abistav, kuid teisest küljest ei saa tema olukorda kiirguse osas põhimõtteliselt eristada arsti ja õe omast. Vastustaja on kohtule esitanud Sotsiaalministeeriumi selgituse haldusasjas nr 3-13-2422 (tl 39). Nimetatud haldusasi oli osaliselt käesoleva asjaga sarnane ning vaidlus käis samuti loetelu nr 1 peatüki XII p 6 tõlgendamise üle. Sotsiaalministeerium on selgitanud, et soodustingimustel vanaduspensionile õiguse tekkimise eelduseks on vahetu kontakt kiirgusallikaga vähemalt 50% tööajast ning eelnimetatud töötajad on kantud A-kategooria kiirgustöötajate nimekirja. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 16.07.1992 §-st 3 on tõepoolest Sotsiaalministeeriumil pädevus anda selgitusi. Samas on kohus seisukohal, et niisugused selgitused ei saa olla siduva õigusliku jõuga, kuivõrd õigust tõlgendab kohus, ent loomulikult saab kohus niisuguseid selgitusi arvesse võtta. SA Tartu Ülikooli kliinikumi tõendist (tl 23) nähtub ning pooled ei vaidle, et kaebaja oli A-kategooria kiirgustöötaja. Samas ei ole kahtlust, et ta ei olnud enamiku tööajast vahetus füüsilises kontaktis kiirgusallikaga. Siiski ei saa sellest kohtu hinnangul järeldada, nagu poleks ta vahetult töötanud kiirgusallikaga. Kiirguse eripära seisnebki selles, et see levib seda emiteerivast aparaadist kaugemale ning olenevalt kiirguse iseloomust võib see läbistada riideid ning muid barjääre. Seetõttu loeb kohus töötamist kiirgusallikaga ühes ruumis selle vahetus läheduses kiirgusallikaga meditsiinilisi uuringuid ja protseduure teostavas meeskonnas vahetuks töötamiseks kiirgusallikaga, kuivõrd olles lähedalt aparaadi tekitatud kiirgusväljas oli ta kiirgusallikaga seeläbi sisuliselt kontaktis. Teistsuguseks järelduseks ei anna alust ka 10.11.1997 Sotsiaalkindlustusameti ja Kiirguskeskuse selgitus (tl 51-52), kuna ka selles pole Sotsiaalministeeriumi selgitustest täpsemalt välja toodud, mida tähendab vahetu töötamine kiirgusallikaga.

40. Samas on vastustaja käesolevas haldusasjas asunud seisukohale, et kuivõrd ükski röntgeniaparaat ei emiteeri tänapäeval kiirgust 50% tööajast, ei viibi isegi arstid enam 50% tööajast kiirgussfääris. Sotsiaalkindlustusamet märkis, et kuni 1980. aastate lõpuni olid olemas aparaadid, millega töötati sisselülitatud kiirgusega vähemalt 50% tööajast. Tõepoolest selgitas tunnistaja Peeter Mardna, et röntgenkiirguse juures järelmõju ei ole ning ei ole võimalik töötada 50% tööajast sisselülitatud kiirgusega. Küll aga olid kuni 1980. aastate lõpuni olemas röntgenteraapia aparaadid, mida Eestis oli maksimaalselt kolm, mis võisid sellises mahus töötada (tl 120). Tunnistaja M. Jakobson selgitas, et 30-minutiline uuring, siis ei ole kiirgus kogu aeg sees olla, vaid see võib olla näiteks 5 minutit. Ta märkis, et pool tööpäevast töötava angiograafi piirkonnas töötamine võis olla mõeldav ehk 20. sajandi alguses (tl 75). B ja C kabineti kohta selgitas A. Aavik, et ekspositsiooniaeg võib olla umbes 100 minutit päevas (tl 92). Seega ei kahtle kohus selles, et tõepoolest ei töötanud T. Pohla vähemalt 50% sisselülitatud kiirgusallikaga.

41. Seega peab kohus võtma seisukoha, kas Vabariigi Valitsuse 16.07.1992 määrusega nr 206 „Soodustingimustel vanaduspensionile õigust andvate tootmisalade, tööde, kutsealade ja ametikohtade loetelude kinnitamise kohta“ kinnitatud loetelu nr 1 peatüki XII punktis 6 märgitud vahetu töötamine vähemalt 50% tööajast ioniseeriva kiirguse allikatega tähendab käesolevas asjas tingimata töötamist vähemalt 50% tööajast ka tegelikult röntgenkiirgust kiirgava seadmega või mitte. Kiirgusseaduse (KiS) § 6 punktis 14 defineeritakse kiirgusallikas kui seade, radioaktiivne aine või rajatis, mis on võimeline emiteerima ioniseerivat kiirgust või radioaktiivseid aineid. Seega on röntgenkiirgust kiirgavad aparaadid kiirgusallikad. Sama kehtis 26.05.1997 – 30.04.2004 kehtinud KiS § 3 lg 1 p 3 kohaselt. Nähtuvalt tunnistajate M. Jakobsoni ja A. Aaviku ütlustest on tänapäeval 50% tööajast röntgenkiirgust emiteeriva seadmega töötamine mõeldamatu. P. Mardna on selgitanud, et sellisel juhul tuleks 150 000 –

200 000 eurot maksev toru välja vahetada nädala tagant (tl 120). Kohus peab aga tuvastama, kas 1992. aastal nimekirja kehtestades oli võimalik, et peeti silmas niisugust olukorda. Sotsiaalministeeriumi sotsiaalkindlustuse osakonna peaspetsialist Mare Jõeorg selgitas kohtuistungil, et kui 1992. aastal määrati pensioni, siis said õiguse 1960. ja 1970. aastatel töötanud isiku ning nendel aastatel võis olla aparaate, mis võisid töötada 50% päevasest tööajast. Samas märkis ta, et ta ei tea, kas niisugused aparaadid on olemas (tl 121). Kohtu hinnangul ei ole M. Jõeoru tunnistusel selles küsimuses tõenduslikku väärtust, kuna ta esitas üksnes spekulatsiooni, et niisugused aparaadid võisid varem olemas olla ning seetõttu kehtestati 1992. aastal niisugune kriteerium. P. Mardna tunnistuse kohaselt võis kuni 1980. aastate lõpuni aga Eestis maksimaalselt kolm niisugust aparaati olla, kuid need olid erandlikud röntgenteraapia aparaadid. Samuti märkis P. Mardna, et on töötanud angiograafia alal 1967. aastast kuni 2001. aastani (tl 120).

42. Eeltoodust teeb kohus järelduse, et kuigi ajalooliselt pole täielikult välistatud niisuguste aparaatide olemasolu, mis emiteerisid röntgenkiirgust vähemalt 50% tööajast, on tegemist Eesti kontekstis äärmiselt erandlike seadmetega ning selles osas ei erinenud olukord ka 1960. ja 1970. aastatel praegusest oluliselt. Vastasel juhul oleks saanud tunnistaja seda kirjeldada. Vastustaja väide, et 1992. aastal oli inimesi, kes niivõrd range tõlgenduse korral vastasid tingimustele (tl

48 pöördel) on jäänud paljasõnaliseks. Tunnistaja Mare Varipuu ütluste kohaselt on röntgenkiirguse füüsikalised omadused jäänud ajas samaks (tl 119). Tunnistajate ütlustest nähtub ühemõtteliselt, et vahetu töötamine 50% tööajast kiirgust emiteeriva aparaadiga on sisuliselt eluohtlik. Arvestades, et tehnoloogia kiirguse isoleerimiseks ei saa olla ajas halvenenud, ei saanud see teisiti olla ka varasemal ajal. Seega ajaloolisele tõlgendamisele tuginedes leiab kohus, et ka 1992. aastal määrust andes ei saadud silmas pidada ainult niisugust äärmiselt erandlikku olukorda, kus aparaat emiteerib röntgenkiirgust vähemalt 50% tööajast. Samuti ei haakuks niisugune tõlgendus ka sätte mõttega. Nimelt näeb kõnealune säte ette kindlad formaalsed kriteeriumid, mille täitmisel tekib õigus soodustingimustel vanaduspensionile ning tegeliku saadava kiirgusdoosi või tekkinud tervisekahjustuse tuvastamine ei ole vajalik. Seda, et kiirgusdoosi tuvastamine ei ole vajalik, leiab Sotsiaalkindlustusamet ka vaidlustatud otsuses. See on ka mõistetav, kuna vastasel juhul võiks pensionitaotluste menetlemine kujuneda ebamõistlikult keeruliseks. Kui aga asjas tuleks tuvastada reaalne röntgenkiirguse emiteerimise aeg, ei erineks see oluliselt soodustingimustel vanaduspensionile õiguse andmise defineerimisest nt kiirgusdoosi kaudu, kuna aparaadi spetsifikatsioonide järgi oleks võimalik vähemalt umbkaudu välja arvutada saadav kiirgusdoos. Samuti kasutatakse kiirgusdoosi mõõtmiseks isiklikke dosimeetreid. Seetõttu on kohus seisukohal, et 1992. aastal määrust andes on silmas peetud olukorda, kus töötatakse küll vahetult ioniseeriva kiirguse allikaga vähemalt 50% tööajast, kuid see ei pea vähemalt 50% kiirgust emiteerima, vaid piisab, kui sellega tehakse reaalseid ning regulaarselt toiminguid, mille käigus seade emiteerib röntgenkiirgust.

43. Vastustaja on menetluses tuginenud ka Tallinna Halduskohtu 27.04.2000 otsusele haldusasjas nr 3-619/2000, mille kohaselt ei olnud röntgenosakonna sanitaridel õigust soodustingimustel vanaduspensionile. Esmalt märgib kohus, et kuigi ühtne kohtupraktika on oluline, ei ole nimetatud edasi kaebamata jõustunud otsus kohtu jaoks otseselt siduv juhis. Teiseks märgib kohus, et nimetatud otsuse leheküljelt 8 nähtub, et Tallinna Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata, kuna tuvastas, et sanitaride tööülesanded olid niisugused, mida reeglina täideti ajal, mil kiirgusallikas ei töötanud või neid täideti isegi väljaspool kiirgusallika lähedust. Praeguses asjas on tuvastanud kohus vastupidised asjaolud, mistõttu ei ole asjade tehiolud võrreldavad ning Tallinna Halduskohtu 27.04.2000 otsuse haldusasjas nr 3-619/2000 seisukohad kohaldatavad.

44. Eeltoodu põhjal on kohus seisukohal, et T. Pohla oli 14.07.2001 – 31.07.2013 tervishoiuasutuse töötaja, kes vähemalt 50% tööajast töötas vahetult ioniseeriva kiirguse allikaga ning ta täitis seega Vabariigi Valitsuse 16.07.1992 määrusega nr 206 kinnitatud loetelu nr 1 peatüki XII p 6 tingimused.

45. Seetõttu on kohus seisukohal, et Sotsiaalkindlustusameti 25.11.2013 otsus nr 6.TA 28- 2/50089-7 on õigusvastane, kuna selles on ekslikult järeldatud, et T. Pohla ei ole nimekirja 1 peatükk XII p 6 tingimusi täitnud. Samal põhjusel on õigusvastane Sotsiaalkindlustusameti 21.02.2104 vaideotsus nr 1.1-10/11. Kohus rahuldab tühistamisnõuded ning tühistab Sotsiaalkindlustusameti 25.11.2013 otsuse nr 6.TA 28-2/50089-7 ja 21.02.2014 vaideotsuse nr 1.1-10/11.

46. Samadel põhjustel esineb ka alus kohustamisnõude rahuldamiseks. HKMS § 41 lg 3 sätestab, et kohustamiskaebuse rahuldamisel võib kohus kohustada vastustajat nii haldusakti andma või toimingut tegema kui ka haldusakti andmist või toimingu tegemist uuesti otsustama. Kohus on seisukohal, et kuivõrd SVPS-st ja Vabariigi Valitsuse 16.07.1992 määrusest nr 206 tulenevad selged tingimused soodustingimustel vanaduspensioni saamiseks, tekib isikul nende tingimuste täitmisel subjektiivne õigus, millele vastab Sotsiaalkindlustusameti juriidiline kohustus. Soodustingimustel vanaduspensioni määramise otsus ei ole haldusorgani kaalutlusotsus, nagu Sotsiaalkindlustusameti esindaja kohtuistungil väitis (tl 48), vaid tegemist on otsusega, mille Sotsiaalkindlustusamet on imperatiivselt kohustatud langetama, kui taotleja on tingimused täitnud. Seega ei rakendu käesoleval juhul riigivastutuse seaduse § 6 lõikes 4 sätestatud piirang ning kohus saab kohustamisnõude rahuldamisel kohustada vastustajat haldusakti andma. Käesoleval juhul saab kohus seda teha siis, kui asjas on tuvastatavad kõik soodustingimustel vanaduspensioni määramiseks olulised asjaolud.

47. T. Pohla on 31.07.1960 sündinud naisterahvas. SVPS § 1 punkt 1 järgi on õigus saada soodustingimustel vanaduspensioni isikul, kes on töötanud tervist eriti kahjustavatel ja eriti raskete töötingimustega töödel Eesti Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatava tootmisalade, tööde, kutsealade ja ametikohtade nimekirja nr 1 järgi ning kellel on vähemalt 20-aastane pensionistaaž, millest vähemalt 10 aastat on töötatud nendel töödel. Selles punktis nimetatud isikul on õigus pensionile 10 aastat enne riikliku pensionikindlustuse seaduse §-s 7 sätestatud vanusesse jõudmist. SVPS §-st 42 tulenevalt on naisel kuni 2015. aastani õigus nimekirja nr 1 järgi soodustingimustel vanaduspensionile vähemalt järgmise pensionistaaži olemasolul: kuni

31. detsembrini 2013 pensionistaaž vähemalt 19 aastat, sellest nimekirja nr 1 järgi vähemalt 9,5 aastat. T. Pohla esitas taotluse pensioni määramiseks 05.08.2013 ehk pärast tema 53-aastaseks saamist. Kuna riikliku pensionikindlustuse seaduse § 7 lg 1 p 1 seob üldise pensioniea 63- aastaseks saamise, oli T. Pohlal täidetud SVPS § 1 punktis 1 sätestatud vanusekriteerium. Asjas on tuvastatud 12-aastane tööstaaž nimekirja nr 1 järgi. Samas puuduvad asjas muud tõendid, mis kinnitaksid vähemalt 19-aastast üldist pensionistaaži. Kaebaja esitatud tööraamatu väljavõte (tl 16) võimaldab tuvastada tema töötamise 14.02.1995 – 31.07.2013, mis ei võimalda vähemalt 19-aastast üldist pensionistaaži tuvastada. Kuigi asja materjalidest on kohtule arusaadav, et isik töötab ka pärast 31.07.2013, ei ole kohtul võimalik tõsikindlalt tuvastada vähemalt 19-aastast üldist pensionistaaži. Seega ei ole kohtul võimalik kohustada Sotsiaalkindlustusametit T. Pohlale soodustingimustel vanaduspensioni määrama. Küll aga rahuldab kohus kohustamisnõude ning kohustab Sotsiaalkindlustusametit T. Pohla 05.08.2013 esitatud pensioniavaldust uuesti läbi vaatama. Kui Sotsiaalkindlustusamet tuvastab T. Pohla vähemalt 19-aastase üldise pensionistaaži, ei saa Sotsiaalkindlustusamet keelduda avalduse rahuldamisest. Tuginedes HKMS § 41 lõikele 3 loeb kohus kaebuse rahuldatuks täielikult.

48. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on taotlenud menetluskulude välja mõistmist vastustajalt. 10.12.2014 kohtule esitatud menetluskulude nimekirja (tl 129) kohaselt on T. Pohla menetluskulud 1000 eurot koos käibemaksuga. Arvestades käesoleva haldusasja mahukust ja keerukust ning asjas toimunud kolme kohtuistungit peab kohus arvetel toodud kulutusi õigusabile vajalikeks ja põhjendatuteks. Nähtuvalt OÜ Advokaadibüroo Advocatus arveldusarve väljavõttest (tl 134) on kulud reaalselt kantud. Seega mõistab kohus Sotsiaalkindlustusametilt kaebaja kasuks välja menetluskulud 1000 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tamara Hristoforova kohtunik