2-10-19622/89 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks

Määruse tegemise aeg ja koht

12. jaanuar 2015 Tartu

Tsiviilasja number

2-10-19622

Tsiviilasi

Ago Viner hagi Ahti Tilga vastu 18 214,82 euro (285 000

krooni) nõudes

Menetluskulude kindlaksmääramine

Vaidlustatud kohtulahend

12. juuni 2014 Tartu Maakohtu määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ago Vineri määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitaja: Ago Viner (isikukood: XXX; aadress:

XXXX, Tartu); lepinguline esindaja vandeadvokaat Rene

Varul (OÜ Advokaadibüroo Lillo & Lõhmus);

Vastustaja: Ahti Tilk (isikukood: XXXX; aadress: XXXX);

lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Geidi Sile

(Advokaadibüroo Lentsius & CASUS OÜ)

RESOLUTSIOON

1. Uuendada menetlus tsiviilasjas nr 2-10-19622 Tartu Maakohtu 12. märtsi 2014. a määruse

peale esitatud määruskaebuses.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 12. juuni 2014 määrus väljamõistetavate menetluskulude

suuruse osas.

3. Teha asjas uus määrus, millega rahuldada Ago Vineri menetluskulude kindlaksmääramise

avaldus osaliselt ning mõista Ago Vineri kasuks Ahti Tilgalt välja menetluskuluna 6 174,68

eurot (kuus tuhat ükssada seitsekümmend neli eurot ja kuuskümmend kaheksa senti), millest

3 834,68 eurot on riigilõiv ning 2 340 eurot on lepingulise esindaja kulu.

4. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15

päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes

vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud

teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama

tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist,

kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Ago Viner (hageja) esitas 27. aprillil 2010 Tartu Maakohtule hagiavalduse Ahti Tilga (kostja) vastu

laenulepingust tuleneva põhikohustuse 285 000 krooni, viivise, intressi ning leppetrahvi

väljamõistmiseks. Tartu Maakohus jättis hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Tartu

Ringkonnakohus tühistas 30. veebruari 2013 otsusega Tartu Maakohtu otsuse, rahuldas hagi osaliselt

ning jättis menetluskulud Ahti Tilga kanda. Tartu Ringkonnakohtu otsus jõustus Riigikohtu

määrusega 31. juulil 2013.

19. augustil

2013

esitas

Ago

Viner

kohtule

avalduse

menetluskulude

rahaliseks

kindlaksmääramiseks. Avalduse kohaselt on Ago Vineri menetluskuluks riigilõivud 3 834,68 eurot

(riigilõiv hagiavalduselt 30 000 krooni ning apellatsioonkaebuselt 1 917,34 eurot) ning õigusabikulud

kokku summas 4 020 eurot (s.h käibemaks). Ago Viner kinnitas, et ta ei ole käibemaksukohustuslane,

mistõttu ei saa ta arvelt nähtuvat käibemaksu oma muust käibest maha arvestada. Osutatud

õigusteenuse kirjelduse kohaselt osutas Advokaadibüroo Lillo & Lõhmus talle õigusabiteenuseid

kokku 33,5 tundi hinnaga 100 eurot / tund (ilma käibemaksuta).

Ahti Tilk esitas 28. oktoobril 2013 vastuväite menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele nii

riigilõivu kui õigusabikulude osas. A. Tilk leidis, et nii hagiavalduse esitamise hetkel (22. aprillil

2010) kehtinud riigilõivuseaduse § 56 lg 1 ja lisa 1, kui ka apellatsioonkaebuse esitamise hetkel

(29. septembril 2011) kehtinud riigilõivuseaduse § 57 lg-d 1 ja 22 ning lisa 1, on vastuolus

põhiseadusega. Hagiavalduse ning apellatsioonkaebuse esitamisel kehtinud riigilõivumäärad ületasid

legitiimsete eesmärkide saavutamiseks vajalikku läve ning olid muutnud kohtusse pöördumist ja

edasikaebamist pärssivaks, mitte aga nn põhjendamatuid hagisid ja kaebusi ärahoidvaks meetmeks.

A. Tilga hinnangul on põhjendatud lähtuda vastuväite esitamise ajal kehtivast riigilõivuseaduse

redaktsioonist, mille § 57 lg-te 1 ja 15 ning lisa 1 koosmõjul kuuluks hagiavalduse ja

apellatsioonkaebuse esitamisel samasuguse hinnaga tsiviilasjas tasumisele riigilõiv summas 650

eurot ning jätta seda summat ületavas osas (2 x 650 eurot) hageja avaldus rahuldamata. Hageja

lepingulise esindaja kulud ei ole avalduses toodud ulatuses põhjendatud ega vajalikud, mistõttu

A. Tilk ei ole kohustatud neid hüvitama.

MAAKOHTU SEISUKOHT

2. Maakohus 12. juuni 2014 määrusega rahuldas Ago Vineri avalduse menetluskulude

kindlaksmääramiseks osaliselt.

Maakohus tunnistas põhiseadusega vastuolus olevaks ja jättis kohaldamata alates 01. jaanuarist 2009

kuni 31. detsembrini 2011 kehtinud riigilõivuseaduse § 56 lg 1 ja lisa 1, mis koostoimes nägid ette,

et hagiavalduse esitamisel tsiviilasjas hinnaga 275 000 krooni kuni 300 000 krooni tuleb tasuda

riigilõivu 30 000 krooni ning alates 01. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012 kehtinud

riigilõivuseaduse § 57 lg-d 1 ja 22 ning lisa 1, mis koostoimes nägid ette, et apellatsioonkaebuse

esitamisel tsiviilasjas hinnaga 17 575,70 eurot kuni 19 173,49 eurot tuleb tasuda riigilõivu 1 917,34

eurot. Maakohus määras edastada määrus selles osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse

algatamiseks Riigikohtule.

Maakohus määras Ahti Tilk poolt Ago Vinerile tsiviilasjas nr 2-10-19622 hüvitatavate

menetluskulude suuruseks 3 200 (kolm tuhat kakssada) eurot, mille mõistis Ahti Tilgalt Ago Vineri

kasuks välja.

Maakohus leidis Riigikohtu seisukohti tsiviilasjas nr 3-2-1-68-13 (p 15) arvestades, et kostja, kel ei

ole põhimenetluse ajal alust tugineda hagiavalduse esitamisel riigilõivu tasumist ettenägevate sätete

põhiseadusvastasusele, saab seda teha vastuväites menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele.

Riigikohus on tunnistanud põhiseadusvastasteks mitmed RLS § 57 lisa 1 sätteid. 22. aprillil 2010 ja

29. septembril 2011 kehtinud RLS lisa 1 seda osa, mille alusel maksis hageja käesolevas asjas

riigilõivu, ei ole maakohtu määruse tegemise ajaks veel põhiseadusvastaseks tunnistatud.

Tuginedes Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-4-1-6-09 leidis maakohus, et riigilõiv, mida hageja

seaduse kohaselt pidi tasuma, on ebaproportsionaalne menetlusökonoomia eesmärgiga, mille

saavutamiseks on riigilõivu määrad kehtestatud. Hagiavalduse ja apellatsioonkaebuse esitamisel

kehtinud riigilõivu määrad tuleb tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta PS § 152 lg 1

alusel kohaldamata.

Maakohus leidis, et vastavalt kostja taotlusele on põhjendatud välja mõista kostjalt hageja kasuks

riigilõiv vastavalt vastuväite esitamise ajal kehtinud seadusele. Käesoleva hagi hinnaks on 285 000

krooni, s.o 18 214,82 eurot, millelt alates 01. juulist 2012 kehtinud riigilõivuseaduse § 57 lg 1 ja lisa

1 esimese lause kohaselt tuleb tasuda riigilõivu 650 eurot. RLS § 57 lg 1 kohaselt tasutakse

apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda hagi või muu avalduse esialgsel

esitamisel maakohtule. Sellest tulenevalt on põhjendatud määrata kostja poolt hagejale hüvitatavaks

riigilõivuks kokku 1 300 eurot (2 x 650 eurot).

Maakohus luges hageja esindaja põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks õigusabi osutamisel 950 minutit,

s.o 15 tundi ja 50 minutit. Tunnihinnaks on arvel märgitud 100 eurot (ilma käibemaksuta), seega

rahaliselt on hageja lepingulisele esindajale tehtud kulutused kokku 1 583,33 eurot (ilma

käibemaksuta). Kostja ei ole teenuse osutamise tunnihinnale vastuväiteid esitanud.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

4. Ago Viner esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu

12. juuni 2014 määrus ja teha asjas uus lahend, millega rahuldada Ago Vineri menetluskulude

hüvitamise avaldus täies ulatuses.

Määruskaebuse kohaselt:

1) ei ole õige jätta määruskaebuse esitaja kanda riigilõivu osas, milles kohus on algatanud

põhiseaduslikkuse järelevalve. Määruskaebuse esitaja ei saa enam neid summasid riigilt tagasi küsida,

kuna menetlus on antud tsiviilasjas juba lõppenud ja lahend jõustunud;

2) ei saanud maakohus jätta riigilõivuseaduse sätteid (tuginedes põhiseadusega vastuolule) vastustaja

taotluse alusel, kes ei ole neid lõivusummasid tasunud, kohaldamata;

3) on maakohus ebaõigesti vähendanud väljamõistetavate õigusabikulude suurust (4 020 eurolt 1 900

eurole). Tegemist oli mahuka menetlusega, mis jõudis maakohtust Riigikohtusse ja sealt tagasi

ringkonnakohtusse. Asjas toimus arvukalt istungeid ja kirjalike protsessidokumentide koostamist.

Kohtul ei ole õigusabile tehtud kulutuste põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel kohustust analüüsida

minutilise täpsusega iga üksiku õigusabitoimingu põhjendatust ja vajalikkust eraldi, nagu seda on

teinud maakohus, küll aga peab vastaspooltelt väljamõistetava õigusabikulu suurus tervikuna vastama

tsiviilasja olemusele, keerukusele ja mahule, sh menetlustoimingute hulgale.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Vastustaja vaidles määruskaebusele vastu ning palus jätta maakohtu määrus muutmata. Vastuse

kohaselt:

1) on maakohus õigesti ja põhjendatult kontrollinud hageja poolt menetluses tasutud riigilõivu

põhiseaduspärasust. Põhimenetluse raames ei olnud vastustajal võimalik nõuda määruskaebuse

esitaja poolt tasutud riigilõivu tagastamist ega selle suuruse kontrollimist. Kohtul on menetluskulude

kindlaksmääramise menetluses kohustus kontrollida tasutud riigilõivu seaduspärasust, seega ka

põhiseaduspärasust. Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses ei saa mõista teiselt poolelt välja

riigilõivu, mida on tasutud seaduses ettenähtust rohkem;

2) on maakohus määruskaebuse esitaja lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse

kontrollimisel püsinud TsMS § 175 lõikest 1 tuleneva diskretsiooniõiguse piirides. Õigusabikulude

põhjendatust ja vajalikkust ei ole võimalik hinnata ilma õigusabi osutamiseks tehtud toiminguid (ja

neile kulunud aega) teadmata. Määruskaebuse esitaja poolt maakohtule tehtud üldsõnaline etteheide

ei anna alust teistsugusele järeldusele jõudmiseks.

RIIGIKOHTU PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Tartu Ringkonnakohus peatas 11. septembri 2014 määrusega TsMS § 356 lg 2 alusel

määruskaebemenetluse kuni Tartu Maakohtus põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistatud

riigilõivuseaduse sätete põhiseaduspärasuse kontrollimiseni Riigikohtus.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium jättis 20. novembri 2014 otsusega

nr 3-4-1-46-14 rahuldamata Tartu Maakohtu taotluse tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks

riigilõivuseaduse (RT I 2006, 58, 439; RT I, 22.12.2010, 1) § 56 lg 1 koostoimes lisaga 1 (1. jaanuarist

2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis) osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle

275 000 krooni kuni 300 000 krooni tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 30 000 krooni, ja

riigilõivuseaduse (RT I, 31.12.2010, 25; RT I, 25.06.2012, 3) § 57 lg-d 1 ja 22 koostoimes lisaga 1

(1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012 kehtinud redaktsioonis) osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle

17 575 euro 70 sendi kuni 19 173 eurot 49 senti tuli apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu

1 917,34 eurot.

Riigikohus on asjades nr 3-4-1-17-13 ja nr 3-4-1-13-14 tunnistanud proportsionaalseks abinõuks

menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude kandmises osalemise legitiimsete eesmärkide

tagamisel vaidlusalusest 30 000 krooni ehk 1 917,34 euro suurusest riigilõivu määrast kõrgema

riigilõivu

määra.

Riigikohus

on

eelnimetatud

üldkogu

otsusele

viidates

tunnistanud

põhiseaduspäraseks praegu vaidluse all olevast riigilõivu määrast ka 159,77 eurot madalama

riigilõivu määra kohtuasjas, kus menetlusosalisteks olid füüsilised isikud (vt otsus nr 3-4-1-61-13).

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis, et praegusel juhul ei esine selliseid asjaolusid, mille

põhjal peaks kolleegium otsustama teisiti tsiviilasjas nr 2-10-19622 hagiavalduselt tasuda tulnud

30 000 krooni ja apellatsioonkaebuselt nõutud 1 917,34 euro suuruse riigilõivu põhiseaduspärasuse

suhtes.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse, toimiku materjalide ja Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi otsusega nr 3-4-1-46-14, leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt.

Ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse osaliselt ning teeb tühistatud osas uue määruse, millega

rahuldab Ago Vineri menetluskulude kindlaksmääramise avalduse osaliselt. Ringkonnakohus

mõistab Ahti Tilgalt Ago Vineri kasuks välja menetluskuluna 6 174,68 eurot, millest 3 834,68 eurot

on riigilõiv ning 2 340 eurot on lepingulise esindaja kulu.

Ago Viner taotles maakohtult menetluskuluna riigilõivu ja õigusabikulu väljamõistmist kokku

7 854,68 eurot. Maakohus mõistis nii riigilõivu kui ka õigusabi vähendatud ulatuses välja.

Ringkonnakohus analüüsib esmalt riigilõivuga seonduvat, seejärel võtab seisukoha hüvitatavate

õigusabikulude osas.

8. Maakohus tunnistas riigilõivuseaduse normid, mille alusel Ago Viner tasus hagi ja

apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu, põhiseadusega vastuolus olevaks ning mõistis Ago Vineri

kasuks riigilõivuna välja kokku 1 300 eurot. Riigikohus jättis rahuldamata maakohtu taotluse

tunnistada nimetatud riigilõivuseaduse normid, s.o § 56 lg 1 koostoimes lisaga 1 (1. jaanuarist 2009

kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis) osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 275 000 krooni

kuni 300 000 krooni tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 30 000 krooni, ja § 57 lg-d 1 ja 22 koostoimes

lisaga 1 (1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012 kehtinud redaktsioonis) osas, milles tsiviilasjas

hinnaga üle 17 575 euro 70 sendi kuni 19 173 eurot 49 senti tuli apellatsioonkaebuselt tasuda

riigilõivu 1 917,34 eurot, põhiseadusega vastuolus olevaks.

PS § 152 teise lause kohaselt on üksnes Riigikohtul õigus tunnistada kehtetuks mis tahes seadus või

muu õigusakt, mis on vastuolus põhiseaduse sätte ja mõttega. Kuivõrd Riigikohus leidis, et

vaidlusalused riigilõivuseaduse normid, mille maakohus tunnistas põhiseaduse vastaseks, ei ole

põhiseadusega vastuolus ning seega kehtivad, tuleb maakohtu 12. juuni 2014 määrus selles osas

tühistada. Vaidlust ei ole, et hagiavalduse esitamisel on Ago Viner tasunud riigilõivu 30 000 krooni,

s.o 1 917,34 eurot ja apellatsioonkaebuselt 1 917,34 eurot, kokku 3 834,68 eurot. Kuivõrd TsMS

§ 162 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, tuleb Ahti Tilgalt mõista

Ago Vineri kasuks Ago Vineri poolt tasutud riigilõiv täies ulatuses, s.o 3 834,68 eurot.

9. Ago Viner taotles ka lepingulise esindaja kulude hüvitamist. TsMS § 175 lg 1 võimaldab kaotanud

poolelt mõista teise poole kasuks välja lepingulise esindaja kulud üksnes põhjendatud ja vajalikus

ulatuses.

9.1. Menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb

arvestada mh kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahukusega. Seejuures tuleb asja

keerukuse hindamisel arvestada asjaoludega, kas menetluse käigus on esitatud määruskaebusi, kas

asjas on toimunud tavalisest rohkem kohtuistungeid või aeganõudvaid menetlustoiminguid, samuti

seda, kas asjas käsitletavate asjaolude ja tõendite maht on tavapärasest suurem.

Käesolev vaidlus läbis kolm kohtuastet. Ringkonnakohus leiab, et kuigi antud tsiviilasjas toimunud

vaidlus ei ole tõendite hulga ja menetlustoimingute arvu poolest tavapärasest mahukam (2 köidet), on

tegemist keskmisest keerukama vaidlusega.

9.2. Ago Viner taotles lepingulise esindaja kulude summas 4 020 eurot (koos käibemaksuga)

hüvitamist. Maakohus rahuldas taotluse osaliselt ning mõistis Ahti Tilgalt Ago Vineri kasuks

õigusabikulude katteks 1 900 eurot (koos käibemaksuga). Ringkonnakohus osaliselt nõustub

maakohtu põhjendustega menetluskulude kindlaksmääramise osas, kuid leiab, et maakohus on

õigusabikulude hüvitamise taotluse lahendamisel põhjendamatult vähendanud hüvitatavate

õigusabikulude suurust enam kui kahekordselt.

9.3. Kuivõrd ringkonnakohus leiab, et tegemist oli keskmisest keerukama vaidlusega, ei nõustu

ringkonnakohus maakohtu käsitlusega, et menetlusdokumendi koostamise puhul tuleb lugeda

lepingulise esindaja põhjendatud ajakuluks 40 minutit ühe lehekülje kohta.

Ago Viner taotleb 19. augusti 2013 menetluskulude kindlaksmääramise avalduses lepingulisele

esindajale tehtud kulude hüvitamist esindaja töö eest 18 tunni ulatuses alljärgnevate kirjalike

dokumentide eest: 22. aprillil 2010 hagiavalduse ja hagi tagamise taotluse koostamine (3,5 t);

14. oktoobril 2010 tutvumine A. Tilga määruskaebusega, määruskaebusele vastuse koostamine (2 t);

21. veebruaril 2011 hageja seisukohtade koostamine, täiendava tõendi esitamine (2 t); 05. aprillil

2011 kohtuvaidluse teeside koostamine (3 t); 29. septembril 2011 apellatsioonkaebuse koostamine

(4 t); 22. mail 2012 kassatsioonkaebuse koostamine (3,5 t). Toimiku materjalidest nähtuvalt on

nimetatud dokumentide sisulise teksti maht kokku ligi 17 lehekülge. Maakohus rahuldas taotluse

nimetatud dokumentide koostamise eest 500 minuti, s.o 8 tundi ja 20 minutit ulatuses (maakohtu

määruse p-d 11, 14, 17, 18 ja 21). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega 22. aprilli 2010

kulukirje arvestamata jätmise osas. Õige on ka maakohtu seisukoht, et 22. mai 2012

kassatsioonkaebus ei sisalda uusi asjaolusid ning kordab juba varasemalt esitatud seisukohti.

Ringkonnakohus leiab, et on põhjendatud mõista vastustajalt määruskaebuse esitaja kasuks välja

määruskaebuse esitaja lepingulise esindaja kulu 12 tunni ulatuses ülalpool loetletud kirjalike

dokumentide koostamise eest.

9.4. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga hüvitatavate õigusabikulude osas seoses

kohtuistungitel osalemisega. Kohtuistungite puhul on põhjendatud hüvitada lepingulisele esindajale

kulu kohtuistungil osalemise eest vastavalt kohtuistungi kestusele ning kohtuistungiks

ettevalmistumise eest 0,5 tunni ulatuses (maakohtu määruse p-d 13, 16, 20 ja 22, põhjendatud ajakulu

325 minutit, s.o 5 tundi 25 minutit).

Ringkonnakohus toetab maakohtu seisukohta, mis puudutab menetlusdokumentidega tutvumise

ajakulu põhjendatust (maakohtu määruse p-d 12, 15 ja 19, põhjendatud ajakulu 125 minutit, s.o

2 tundi 5 minutit).

9.5. Eespoolöeldut arvestades leiab ringkonnakohus, et Ago Vineri lepingulise esindaja kulu on

põhjendatud 19,5 tunni ulatuses (12 tundi + 5 tundi 25 minutit + 2 tundi 5 minutit). Poolte vahel

puudub menetluse praeguses staadiumis vaidlus, et vastustaja esindaja poolt osutatud õigusabi

tunnihind 100 eurot (lisandub käibemaks) on mõistlik. Tunnitasuga 100 eurot on tasu 19,5 tunni eest

1 950 eurot (100 * 19,5), millele lisandub käibemaks 390 eurot, tasu koos käibemaksuga moodustab

2 340 eurot.

Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse esitajale tuleb hüvitada riigilõiv 3 834,68 eurot ning

määruskaebuse esitaja lepingulise esindaja kulu 2 340 eurot. Sellest tulenevalt kuulub Ahti Tilgalt

väljamõistmisele Ago Vineri menetluskuluna A. Vineri lepingulise esindaja kulu koos riigilõivuga

kokku 6 174,68 eurot (2 340 + 3 834,68).

10. Maakohus leidis vaidlustatud määruse p-s 9, et lepingulise esindaja kulude teiselt

menetlusosaliselt väljamõistmisel TsMS § 175 lg 1 tähenduses tuleb arvestada Vabariigi Valitsuse

04. septembri 2008 määrusega nr 137 (Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt

sissenõudmise piirmäärad). Ringkonnakohus peab oluliseks märkida, et Riigikohtu üldkogu 26. juuni

2014 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13 resolutsiooni p-dega 2-5 tunnistas Riigikohus alates

01. jaanuarist 2006 kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud TsMS § 175 lg 3 redaktsiooni, TsMS § 175

lg 4, Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määruse nr 306 ja Vabariigi Valitsuse 04. septembri

2008. a määruse nr 137 põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks. Seega on maakohtu viide piirmääradele

asjakohatu.

11. TsMS § 178 lg 3 kohaselt ei hüvitata käesoleva määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid.

Kai Kullerkupp

Viivi Tomson

Kersti Kerstna-Vaks

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/