3-14-51993/26 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(10)

K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Monika Laatsit Otsuse tegemise aeg ja koht 09.01.2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-51993 Haldusasi Neopol Invest OÜ kaebus Maksuja Tolliameti 04.09.2014 otsuse nr 12.2-7/00231 tühistamiseks ja Maksu-ja Tolliameti kohustamiseks taastada Neopol Invest OÜ tegevusluba kütuse müümiseks Menetlusosalised Kaebaja – Neopol Invest OÜ, volitatud esindaja advokaat Daniil Savitski Vastustaja – Maksuja Tolliamet, volitatud esindaja Andreas Aas Asja läbivaatamise vorm Kohtuistung 11.12.2014 Resolutsioon 1. Rahuldada kaebus. 2. Tühistada Maksuja Tolliameti 04.09.2014 otsus nr 12.2-7/00231 ning kohustada Maksuja Tolliametit Neopol Invest OÜ kütuse müümise tegevusloa taastamiseks vajalike toimingute sooritamiseks. 3. Mõista Maksuja Tolliametilt kaebaja kasuks välja menetluskulu 2000 eurot. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 09.02.2015.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Neopol Invest OÜ registreeriti majandustegevuse registris vedelkütuse müüjana alates 15.03.2013. 2. Maksuja Tolliamet (MTA) tunnistas 04.09.2014 otsusega nr 12.2-7/00231 (edaspidi ka 04.09.2014 otsus või vaidlustatud otsus) Neopol Invest OÜ kütuse müügi tegevusloa majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse (MsÜS) § 6 lg 4 ja § 37 lg 2 ning vedelkütuse seaduse (VKS) § 151 alusel alates 05.09.2014 kehtetuks. Maksuhaldur leidis, et äriühing ei ole nõuetekohaselt täitnud VKS §-s 151 sätestatud kütuse käibe tõusust teavitamise kohustust. Neopol Invest OÜ esitas 19.06.2012 maksuhaldurile dokumendid, mille kohaselt on äriühingu planeeritav maksimaalne ühe kalendrikuu kütuse müügi 20% maksumääraga maksustatav käive 263 625 eurot. Hiljem, 19.12.2012 ja

2(10) 12.03.2014 esitatud dokumentides ei ole nimetatud käivet näidatud. Neopol Invest OÜ 20% määraga maksustatav käive on 19.06.2012 dokumentidega planeeritust suurem olnud 2013. a juunist 2014. a juulini. Maksuhaldur on 20.06.2012 otsuses nr 12.2-7/529-1 ja 20.12.2012 otsuses nr 12.2-7/360-1 juhtinud teavitamiskohustusele Neopol Invest OÜ tähelepanu ja hoiatanud, et teavitamiskohustuse täitmata jätmisel võib maksuhaldur teha majandustegevuse registrist kustutamise otsuse. Neopol Invest OÜ poolne rikkumine on oluline MsÜS § 38 lg 2 tähenduses. Äriühing on teavitamiskohustust rikkunud korduvalt ja hoolimata maksuhalduri tähelepanujuhtimisest. Teavitamiskohustuse täitmine on oluline, et maksuhaldur saaks õigeaegselt hinnata tagatise piisavust ja vajadusel tagatise suurust tõsta. Kütuse tarbimisse lubamise ja kütuse müügiga tegelevatel isikutel peaks käibe tõusuga kaasnema ka tasumisele kuuluva käibemaksu tõus, sest neil isikutel on kütuse soetamisel käibemaksumäär 0%. Maksuhalduril on kahtlus, et Neopol Invest OÜ varjab tegelikku käibemaksukohustust, tekitades ohtu ja võimalikku kahju avalikule huvile (maksu laekumisele). Võimaliku kahju oht on tekkinud alates 01.07.2014, kui äriühingu juhatuse liikmeks ja osanikuks sai Jevgeni Landa. Maksuhaldur alustas 22.08.2014 menetlust Neopol Invest OÜ käibemaksu ja tulumaksu arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsuse kontrollimiseks perioodil 01.05.2014-31.07.2014. Menetluse käigus kogutud tõendite põhjal on maksuhalduril kahtlus, et ebaõige sisendkäibemaksu ja tekkida võiva sisendkäibemaksu suurus 2014. a juunis ja juulis on kokku 2 368 383,86 eurot. Neopol Invest OÜ on esitanud aga võimaliku käibemaksukohustuse katmiseks ainult 1 000 000 euro suuruse tagatise. Äriühingul ei ole muud vara, mida maksuvõla tekkimise korral realiseerida ning seeõttu võivad maksunõuded jääda tulevikus laekumata. Äriühingu juhatuse liige J. Landa on varem kuulunud kriminaalsesse gruppi ja seeõttu on maksuhalduril kahtlus, et käibe varjamine võib edaspidi jätkuda. Kuna maksumenetlus kestab eeldatavalt mitu kuud, võib kahju selle ajaga mitmekordistuda. Majandustegevuse registrisse peaks olema kantud üksnes usaldusväärsed isikud ja seeõttu ei peaks Neopol Invest OÜ selles registris enam olema. Maksuhaldur ei tee MsÜS § 42 alusel Neopol Invest OÜ-le enne tegevusloa kehtetuks tunnistamist ettekirjutust. Äriühing sellist ettekirjutust ei täidaks, sest ei ole käibe ületamisest teavitamise kohustust täitnud alates registreerimisest. Teavitamiskohustuse rikkumist ei saa ka tagantjärele kõrvaldada. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 3 p-le 1 tuginedes ei rakenda maksuhaldur MsÜS § 39 lg-st 2 tulenevat ärakuulamisõigust, kuna tekkida võiv kahju suureneb iga kuuga ning avalike huvide kaitseks on vajalik kiire ja efektiivne tegutsemine. 3. Neopol Invest OÜ esitas 05.09.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 04.09.2014 otsuse tühistamiseks ja maksuhalduri kohustamiseks taastada kaebaja tegevusluba kütuse müümiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

4. Neopol Invest OÜ kaebuse põhiseisukohad on järgmised: 1) Kaebaja ei ole rikkunud VKS §-s 151 sätestatud kohustust. Kaebaja poolt maksuhaldurile 19.06.2012 esitatud dokumentidest nähtuvalt on äriühingu planeeritav maksimaalne ühe kalendrikuu kütuse müügi 20% maksumääraga maksustatav käive 263 625 eurot. Kaebaja esitas aga maksuhaldurile 19.12.2012 ja 12.03.2014 kütuse käibe prognoosi täiendused (kütuse müügi registreerinut taotleva isiku äriplaani lisa 1). Maksuhaldur pidanuks võtma vaidlustatud otsuse tegemisel käibe prognoosi osas arvesse hilisemad dokumendid, sest nende alusel hakkas kaebaja reaalselt majandustegevusega tegelema. Kaebaja sai

3(10) käibemaksukohuslaseks alles 01.04.2013 ning alustas reaalset tegevust juunis 2013. Kaebaja tegutses 2014. a aprillini tarbimisse lubatud kütuse müüjana, kellele rakendub tagatis 100 000 eurot. Sel ajal olid kaebaja käibed suured, aga maksukohustus väike, sest käibemaks tekkis ainult kasumimarginaali pealt, mis lisati sisseostuhinnale ja tekitas täiendava käibe. 12.03.2014 esitas kaebaja maksuhaldurile uue äriplaani, mille kohaselt sai kaebajast kütuse tarbimisse lubamisega müüja, kellele rakendub tagatis 1 000 000 eurot (makstud MTA-le 20.03.2014). Sellest tulenevalt käibemaksu summad suurenesid, sest käibemaksu tasutakse kogu sisse ostetud ja edasimüüdud kütuse käibe pealt. MTA-le esitatava äriplaani lisa 1 on kehtestanud maksuhaldur ning see esitatakse koos registreerimistaotlusega. 19.12.2012 esitatud äriplaani lisa 1 ei näe ette, et kaebaja peab esitama MTA-le andmed kogukäibe summana, vaid esitada tuleb info võimaliku maksukohustuse suurusena käibe osalt. Seega esitatakse andmeid võimaliku maksukohustuse, mitte käibe kohta. Seetõttu on väär MTA seisukoht, et kaebajal oli kohustus MTA-d teavitada hetkeks, kui maksimaalse müügikäive ületab ühes kalendrikuus 289 987,50 eurot (263 625*10% + 263 625). MTA on arvestanud vale algsumma, kuna tegelik summa sisaldub 19.12.2012 esitatud äriplaani lisas 1 ning see moodustab 264 885 eurot, mitte 263 625 eurot ning see summa – 264 885 eurot – ei ole müügikäibe summa, vaid maksimaalse käibemaksu maksukohustuse summa kütusetehingutelt. Alates 12.03.2014 on nimetatud summa aga 470 171,67 eurot. Seega on MTA 04.09.2014 otsuses toodud arvutused valed nii algnumbrite kui lahtrite nimetuste poolest. Lisaks on MTA on arvutustest jätnud välja 2013. a oktoobri näitajad. Korrektses arvutuses peab olema märgitud deklareeritava kuu käive, maksimaalse käibemaksu maksukohustuse summa kütusetehingutelt, reaalselt deklareeritud käibemaksu maksukohustuse summa kütusetehingutelt ja maksukohustuse varujääk kalendrikuus. Korrektse arvutuse kohaselt ei ole kaebaja kunagi ületanud äriplaanides sätestatud maksimaalne planeeritava kuise käibemaksu maksukohustuse summat kütusetehingutelt, mistõttu ei ole kaebajal tekkinud ka VKS §-s 151 sätestatud kohustust teavitada selles MTA-d. Enamgi, kui võtta aluseks, et kaebaja on teavitanud MTA-d, et maksimaalne planeeritava kuine käibemaksu maksukohustuse summa kütusetehingutelt on 470 171,67 eurot kuus, siis aastas on nimetatud maksukohustuse maksimaalne maht 5 642 060,04 eurot. Alates uue äriplaani lisa 1 esitamisest 12.03.2014 on kaebaja deklareerinud maksukohustust kokku summas 3 300 225,03 eurot, mis tähendab, et kaebaja ei ole ületanud ka aastast käibeprognoosi ning ei ületa seda ka aasta lõpuks. Samal perioodil on aga kaebaja MTA-le tasunud tagatist ja käibemaksu üldsummas 1 859 209,55 eurot ning kaebuse esitamise hetkel puudub kaebajal maksuvõlg; 2) Kaebaja ei nõustu MTA väitega, et viimane on järjepidevalt juhtinud tähelepanu VKS §-s 151 sätestatud teavitamiskohustusele. Maksuhaldur on 20.06.2012 ja 20.12.2012 otsustes palunud edastada maksimaalse kütuse müügi käibe andmed aadressil mtr@emta.ee juhul, kui nimetatud andmed on muutunud enam kui 10%. Sellist viidet kahes MTA 2012. a otsuses ei saa nimetada järjepidevaks tähelepanu juhtimiseks või veel vähem kohustamiseks. Juhul kui MTA hinnangul oleks kaebaja nimetatud kohustust tegelikult rikkunud, oleks maksuhaldur võinud sellele tähelepanu juhtida oluliselt varem. Kaebajat on viimase kahe aasta jooksul kontrollitud kümneid kordi ning sellist etteheidet tehtud ei ole, mistõttu on nimetatud etteheide otsitud põhjus kaebaja majandustegevuse sisuliseks peatamiseks. Kaebaja esitab MTA-le deklaratsioone igakuiselt ja juhul kui kaebaja oleks rikkunud teavitamiskohustust perioodil juuni 2013 – juuli 2014, oleks MTA pidanud sellele oluliselt varem tähelepanud juhtima; 3) Teavitamiskohustuse rikkumine ei ole oluline MsÜS § 38 lg-te 1 ja 2 mõttes. Kaebaja on täitnud kõik MTA korraldused ning MTA ei ole kunagi kaebajalt konkreetselt käibeinfot palunud. Vastustaja, lõpetades kaebaja majandustegevuse kõrvalnõude täitmata jätmise tõttu,

4(10) rikub kaebaja põhiõigust ettevõtlusvabadusele põhiseaduse § 31 mõttes. MTA heidab kaebajale põhjendamatult ette kaebaja tehingupartnerite käitumist, kuivõrd selle üle puudub kaebajal igasugune kontroll. Kaebaja on kõik tehingud deklareerinud ja esitanud maksuhaldurile kõik dokumendid, kusjuures maksuhaldur ei ole nende tehingute osas kaebajale etteheiteid teinud. Maksuhaldur väidab ka ekslikult, et kaebaja tegutseb pidevalt kahjumis. Kaebaja kasum 2014. a juuli seisuga on 638 049 eurot ning eelmisel aastal oli see 75 317 eurot. MTA etteheide seoses 22.08.2014 korralduse nr. 12.2-3/25784-1 osalise täitmata jätmisega on ebaõiglane, kuna kaebaja peab tegelema korraga kolme menetlusega, mida MTA on tema vastu algatanud ning samal ajal ka oma majandustegevusega. MTA on kontrollinud kaebajat kahe aasta jooksul pidevalt ja jooksvalt ning ei ole selle aja jooksul leidnud ettevõtte majandustegevuses ühtegi viga. Vaatamata sellele on MTA vaidlustatud otsusega kaebaja majandustegevuse peatanud. Kaebaja on maksnud MTA-le tagatist 1 000 000 eurot ning tasunud kõik deklareeritud maksud, kuid MTA tegevus kaebaja suhtes võib kaasa tuua pöördumatuid tagajärgi; 4) Maksuhaldur on vaidlustatud otsuse tegemisel eiranud MsÜS § 39 ja 42 nõudeid. Kui MTA oleks esitanud kaebajale küsimuse või teinud ettekirjutuse seoses käibemahuga, siis oleks kaebaja selgitanud MTA-le kõiki vajalikke asjaolusid ning maksuhalduril oleks puudunud alus tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks. MTA tegevus on täiesti ebaproportsionaalne ning MTA-l puudus diskretsioon otsustamaks, kas ärakuulamist rakendada või mitte. MsÜS § 39 on MTA-le imperatiivne, mille täitmata jätmine on haldusakti tühistamise aluseks, eriti olukorras, kus ettevõtjale heidetakse ette kõrvalkohustuse täitmata jätmist. MTA viide HMS § 40 lg 3 p-le 1 on asjakohatu, sest väidetav käibeprognoosi esitamata jätmine ei ole rikkumine, mille toimepanemisel tuleb astuda viivitamatuid samme avalike huvide kaitseks ning peatada kogu ettevõtte tegevus. 5. MTA vaidleb kaebusele vastu. Vastustaja nõustub vaidlustatud otsuses toodud analüüsi ja järeldustega ning märgib täiendavalt järgmist: 1) Kütuse valdkonnas on maksupettuste toimepanemise risk äärmiselt kõrge, mistõttu ei saa käibe suurenemisest teavitamise kohustusse suhtuda kergekäeliselt. Seadusandja eesmärk on luua võimalused ja meetmed pettuste vastu võitlemiseks kõnesolevas valdkonnas. MsÜS § 6 lg-s 4 toodud informatsiooniline majandustegevuse nõue ning seda täpsustav VKS § 151 on oluline selleks, et maksuhaldur saaks õigeaegselt hinnata tagatise piisavust ja vajadusel rakendada meetmeid tagatise tõstmise näol. Kui isik seda kohustust rikub, on pärsitud maksuhalduri võimalus võtta operatiivselt täiendavaid meetmeid maksulaekumise tagamiseks. Vaidlustatud otsuse kohaselt on teavitamiskohustuse rikkumise tulemusel selline stsenaarium ka realiseerunud, sest kaebaja suhtes läbiviidava maksumenetluse käigus on maksuhaldur tuvastanud maksupettusele viitavad asjaolud, mille tulemusena on riigile kahe kuu (2014. a juuni ja juuli) jooksul tekitatud kahju 2 368 383,86 eurot. Kaebaja tagatis (1 000 000 eurot) nimetatud nõuet ei kata; 2) 19.06.2012 esitatud äriplaani lisa 1 on ainus dokument, kus kaebaja on ära näidanud planeeritava kütuse müügi 20% maksustatava maksimaalse käibe summa, mida seadus nõuab. 19.12.2012 ja 12.03.2014 esitatud äriplaani lisades 1 on see lahter täitmata. Maksuhaldur on korduvalt juhtinud kaebaja tähelepanu teavitamiskohustuse täitmise nõudele (nii 20.06.2012 otsuses nr 12.2-7/259-1 kui ka 20.12.2012 otsuses nr 12.2-7/360-1). Samuti on nimetatud otsustes juhitud tähelepanu, et kui kütuse müüja maksuhaldurit käibe ületamisest teavitanud ei ole, siis võib maksuhaldur teha majandustegevuse registrist registreeringu kustutamise otsuse. Puuduvad tõendid, et kaebaja on oma teavitamiskohustust täitnud. Seega on VKS §-s 151 sätestatud nõue täitmata ning väär on kaebaja väide, et sellekohane teavitus sisaldub hilisemalt esitatud äriplaanides või nende lisades. Esitatud äriplaanide lisade 1 punktides 2 ja 3 on toodud keskmine kütuse kogus ja hind ühes kalendrikuus. Samas on oluline ka

5(10) maksimaalse käibe summa, mille esitamine on nõutud seadusega ning selles kohas sisaldub ka oluline informatsioon maksuriskide kohta, mida maksuhaldur arvestab näiteks isiku tagatise üle otsustamisel. VKS nõuab teavitust igasuguse prognoositud maksimaalse kütuse müügi käibe ületamise kohta. Kehtiv õigus ei näe ette teavitamata jätmisele tähelepanu juhtimist maksuhalduri poolt. Samas on maksuhaldur andnud kaebajale soodustavalt võimaluse esitada teavitus alles 10% prognoositava maksimaalse käibe ületamise korral. Vaidlustatud otsuses on kirjas, et isik ei ole vaatamata 20.06.2012 ja 20.12.2012 otsustes tähelepanu juhtimisele ka tagasiulatuvalt teavitust esitanud; 3) Vastustaja on õiguspäraselt jätnud kaebajale ettekirjutuse tegemata, kuna kaebaja ei ole vaatamata korduvatele maksuhalduri tähelepanujuhtimistele (20.06.2012 ja 20.12.2012 otsused) käibe ületamisest teavitamise kohustust täitnud; 4) Maksuhaldur ei rakendanud ärakuulamisõigust, kuna oht tekkida võivaks maksukahjuks suureneks järjepidevalt, mistõttu oli vajalik kiire ja efektiivne tegutsemine avalike huvide kaitseks. Arvestades kõigest kahe kuu jooksul tekitatud maksukahju suurust, kaalub see üles kaebaja huvi tegevusloa kehtima jäämiseks. Samuti ei täida kaebaja poolt maksuhalduri tagantjärele teavitamine seaduses sätestatud eesmärki. Maksuhaldur on otsuses asunud õigele seisukohale, et kaebaja on teavitamiskohustuse jätkuva rikkumisega tekitanud olukorra, kus esineb tõsine oht, et kaebaja poolt teostatud tehingutelt võib riigile laekumata jääda käibemaks suures ulatuses ka tulevikus ning sellest tulenevalt tuli maksuhalduril sellele koheselt reageerida; 5) Majandustegevuse register teenib sarnaselt käibemaksukohustuslaste registriga oma eesmärki parimal võimalikul viisil siis, kui kanded selles on õiged ning võimalikud kuritarvitused on minimaalsed. Tulenevalt Euroopa Kohtu asjas nr C-527/11 väljendatud seisukohast on liikmesriikidel õigustatud huvi võtta oma finantshuvide kaitseks vajalikke meetmeid. Praegusel juhul on majandustegevuse registri registreering vahend, mis võimaldaks kaebajal toime panna ulatuslikke maksupettuseid ning mille kohta väljastab maksuhaldur tulevikus kaebajale maksuotsuse. Kaebaja majandustegevus ei ole olnud ajas ühesugune. Kuni 2014. a aprillini tegeles kaebaja juba eelnevalt tarbimisse lubatud kütuse müügiga ning pärast seda hakkas tegelema kütuse tarbimisse lubamisega ehk aktsiisilaost välja toimetamisega. Need kaks tegevust on erinevate maksuriskide ning kuritarvituste skeemidega. Lisaks sellele on kütusesektor eriti kõrge maksuriskiga, mis on üldtuntud asjaolu. Seetõttu oli põhjendatud kaebaja korduv kontrollimine. Asjaolu, et kaebajale ei ole varasemalt esitatud täiendavaid maksunõudeid või tehtud muid etteheiteid, ei ole praeguse vaidluse seisukohalt oluline. 6. Neopol Invest OÜ esitas täiendava seisukoha, mille põhisisu olid järgmine: 1) Maksuhalduri seisukoht ei ole järjekindel. Vaidlustatud otsuse kohaselt tunnistati kaebaja tegevusluba kehtetuks teavitamiskohustuse rikkumise tõttu, kuid samas rõhutab maksuhaldur kaebusele esitatud vastuses, et tegevusloa kehtetuks tunnistamise tingisid ebapiisav tagatis ja maksuseaduse rikkumine. Maksuhaldur oleks kaebajale sel juhul saanud teha ettekirjutuse suurema tagatise andmiseks, mis oleks kaebajal võimaldanud oma tegevusalal tegutsemist jätkata, kuid maksuhaldur valis kõige ebaproportsionaalsema meetme. Seega ei ole vaidlustatud otsuse õiguslik alus ja maksuhalduri motivatsioon omavahel kooskõlas. Maksupettuse toimepanek on ka tõendamata; 2) 19.12.2012 äriplaani lisa 1 kohaselt on kaebaja keskmine tarbimisse lubatav kütuse kogus ühes kalendrikuus kokku 1000 tonni ja 12.03.2014 äriplaani lisa 1 kohaselt 1900 tonni, millest 500 tonni on bensiin ja 1400 tonni diislikütus. Sama teabe esitas kaebaja 15.04.2014 suulise seletuse andmise käigus ka maksuhalduri revidendile. Seega on kaebaja nõutava teabe maksuhaldurile korduvalt esitanud. Ka vastustaja kinnitab kaebusele vastates, et kaebaja on tegelikult käibe info esitanud, kuigi koguseliselt, mitte numbriliselt. 12.03.2014 äriplaani lisa

6(10) 1 punktis 9.2 on kaebaja lisaks koguselisele planeeritavale käibele märkinud summaliselt ka käibe, mis sama äriplaani lisa 1 kohaselt on kahe tehingupartneri peale kokku 2 292 058,30 eurot kuus. Selle äriplaani lisa 1 punktis 4.1 on lisaks märgitud ka maksimaalne planeeritav kuine käibemaksu maksukohustuse summa kütusetehingutelt, mis on samuti numbriline väärtus, mis viitab kütusetehingute mahule. Seega oli vastustajal olemas teave kaebaja prognoositava käibe kohta nii mahuliselt kui summaliselt. Seda kinnitab muuhulgas asjaolu, et kaebaja suhtes tehti positiivsed tagatise määramise otsused; 3) Kaebaja esitab maksuhaldurile igakuiselt KMS-s tulenevaid käibemaksudeklaratsioone ja VKS-st tulenevaid vedelkütuse müügi aruandeid, mis sisaldavad endas eelmisel kalendrikuul käideldud kütuse mahte ja jääke. Seega sai maksuhaldur kaebaja tegevust ka tagantjärele kontrollida. Maksuhaldur viis kaebaja suhtes läbi kontrollimenetlusi ning kaebajale ühtki ettekirjutust ei tehtud ega maksu ei määratud; 4) Kui kaebaja tegevusluba kohtumenetluse tulemusena taastub, siis välistab teavitamiskohustuse rikkumise tulevikus 01.10.2014 kehtestatud kütuse aktsiisilaost väljastamise järelevalvesüsteem SADHES, mis tagab MTA-le jooksva teabe aktsiisikaupadega kauplejate kohta, nii et kogu kauba liikumine aktsiisilaost tarbimisse on reaalajas jälgitav ja kontrollitav; 5) Riigikohtu praktika kohaselt (haldusasi nr 3-3-1-80-06) on ärakuulamisõiguse tagamine eriti oluline kaalutlusõiguse puhul ja juhul, kui langetatav otsus on rangeim võimalikest. KOHTU PÕHJENDUSED 7. VKS § 151 sätestab alates 01.07.2014, et kütuse müüja peab Maksuja Tolliametit teavitama vähemalt viis tööpäeva ette kavatsusest ületada oma VKS § 15 punktis 4 nimetatud plaanis (st kütuse müügi tegevusloa taotlemisel esitatavas ärivõi muu tegevusplaanis) sisalduvat maksimaalset kütuse müügi käivet ühes kalendrikuus. Varem sisaldus selline teavitamiskohustus VKS § 14 lg-s 5. Vaidlus käib selle üle, kas kaebaja kütuse müügi tegevusloa kehtetuks tunnistamine kütuse käibe tõusust teavitamise kohustuse rikkumise tõttu on õiguspärane. 8. Maksuhaldur leidis vaidlustatud otsuses, et Neopol Invest OÜ maksimaalne ühe kuu 20% määraga maksustatav kütuse müügi käive on planeeritust suurem olnud 2013. a juunist 2014. a juulini. Maksuhaldur on arvutuste aluseks võtnud Neopol Invest OÜ poolt 19.06.2012 esitatud dokumendid (äriplaani lisa 1; I kd, tl 142-147), sest 19.12.2012 ja 12.03.2014 täiendavalt esitatud dokumentides (äriplaanide lisades 1; I kd, tl 21-36) ei olnud nimetatud käivet eraldi näidatud. Asjaolu üle, et maksuhaldurile 19.12.2012 ja 12.03.2014 esitatud äriplaanide lisade 1 punktides 4 ei ole kaebaja täitnud lahtrit „planeeritav kütuse müügitehingute maksimaalne 20%-line käive (eurodes) ühes kalendrikuus“, pooled ka vaidle. Kaebaja leiab siiski, et on 19.12.2012 ja 12.03.2014 äriplaanide lisade esitamisega teavitamiskohustuse täitnud, sest neis äriplaanides on olemaks kõik käibe prognoosimiseks vajalikud andmed nii mahuliselt kui summaliselt ning hilisemates äriplaanides märgitud maksimaalset käivet ei ole kaebaja ületanud. 8.1. MTA 20.12.2012 otsusest nr 12.2-7/360-1 (I kd, tl 140), selgub, et kaebaja esitas maksuhaldurile 05.12.2012 taotluse kütuse müüjana (tarbimisse lubatava ja tarbimisse lubatud kütuse müük) registreerimiseks ja 19.12.2012 vastavalt maksuhalduri nõudele VKS § 14 lg-s 1 nimetatud lisadokumendid. MTA 20.12.2012 otsuse kohaselt on kaebaja planeeritav maksimaalne ühe kalendrikuu kütuse müügi 20% maksumääraga maksustatav käive 263 625 eurot. Eeltoodud asjaolude pinnalt on maksuhaldur määranud kaebajale tagatise, mille tasumise järel sai kaebaja kanda majandustegevuse registrisse. Samuti on otsuses selgitatud, et

7(10) kui kaebaja ületab maksimaalse kütuse müügi käibe andmeid rohkem kui 10%, tuleb sellest teatada e-posti aadressile mtr@emta.ee. MTA 20.12.2012 otsuses nimetatud 20% maksumääraga maksustatav käive (263 625 eurot) kajastub kaebaja poolt maksuhaldurile 19.06.2012 esitatud äriplaani lisas, samuti 19.06.2012 taotluse suhtes tehtud 20.06.2012 otsuses nr 12.2-7/259-1 (I kd, tl 139). Seega on kaebajale ka 20.12.2012 otsusega tagatis määratud esialgses, 19.06.2012 äriplaanis märgitud 20% maksumääraga maksustatava käibe andmete põhjal. MTA 20.06.2012 ja 20.12.2012 otsuseid arvestades pidi kaebajale olema selge, et maksuhalduri arvates ei ole kaebaja 19.12.2012 äriplaani lisas uut planeeritavat ühe kuu kütuse müügi 20% maksumääraga maksustatava käibe numbrit maksuhaldurile teada andnud, kuid just selle numbri sidus maksuhaldur 20.12.2012 otsuses teavitamiskohustusega. MTA 20.12.2012 otsust kaebaja vaidlustanud ei ole, seega on see haldusakt kehtiv ja kaebajale täitmiseks kohustuslik. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et 19.12.2012 äriplaani lisa esitamisega ei saa kaebaja teavitamiskohustust lugeda täidetuks. 8.2. Kaebaja esitas maksuhaldurile 12.03.2014 uue taotluse ja äriplaani ning pooled kinnitasid kohtuistungil, et selle taotluse alusel ei ole maksuhaldur ühtki haldusakti andnud. Kaebaja selgitas kaebuses ja kohtuistungil, et tegutses 2014. a aprillini tarbimisse lubatud kütuse müüjana, kellele rakendus MTA 20.06.2012 otsusega nr 12.2-7/259-1 määratud tagatis 100 000 eurot. Pärast MTA 20.12.2012 otsuse tegemist ei saanud kaebaja kohe 1 000 000 euro suurust tagatist maksta ja tarbimisse lubatava kütuse müüjana tegevust alustada ning esitas seetõttu 12.03.2014 uue registreerimise taotluse koos lisadokumentidega, kuid maksuhalduri arvates ei olnud uue taotluse esitamine vajalik ning 1 000 000 euro suuruse tagatise maksmise korral võis kaebaja asuda MTA 20.12.2012 otsuse alusel tegutsema. 19.12.2012 ja 12.03.2014 maksuhaldurile esitatud äriplaanide lisasid võrreldes selgub, et aasta ja kolme kuu jooksul on kaebaja äriplaan muutunud - vahetunud on kaebaja juhatuse liige, tegevuskoha aadress ja osavõi omakapitali suurus, erinevad on kaebaja planeeritavad tehingupartnerid, oluliselt on suurenenud näiteks keskmise tarbimisse lubatava kütuse kogus ja käibemaksukohustuse täitmise andmed ning erinevad andmed on esitatud ka kütuse müügitehingute varasema ja planeeritava käibe kohta. Seega kuigi kaebaja ei ole 12.03.2014 taotlust ja sellele lisatud äriplaani maksuhaldurile esitades selgesõnaliselt öelnud, et teavitab maksuhaldurit muudatustest planeeritavas maksimaalses kütuse müügi käibes ühes kalendrikuus, käsitleb kohus maksuhaldurile esitatud andmeid siiski kaebaja sellekohase tahteavaldusena. Kaebaja 12.03.2014 äriplaanist tuleneb selgelt, et kaebaja tegevuse iseloom on varasemate dokumentidega võrreldes muutunud ning kaebaja soovis uue äriplaani esitamisega maksuhaldurile sellest teada anda. Seejuures ei ole määravat tähtsust asjaolul, et kaebaja ei ole 12.03.2014 äriplaanis täitnud lahtrit „planeeritav kütuse müügitehingute maksimaalne 20%line käive (eurodes) ühes kalendrikuus“. VKS § 151 (varasem § 14 lg 5) kohustab teavitama maksimaalsest kütuse müügi käibest kalendrikuus, mitte spetsiifiliselt planeeritava kütuse müügitehingute maksimaalsest 20%lisest käibest. Vastustaja ei ole kaebuses ega kohtuistungil esitanud veenvaid vastuväiteid kaebaja seisukohale, et maksuhalduri jaoks vajalikud andmed on kaebaja poolt esitatud teabest tuletatavad (keskmise tarbimisse lubatud kütuse koguse eeldatavast suurusest kalendrikuus, planeeritavate ühe kalendrikuu tehingute kogusest ja summast ning eeldatavast ühe kuu käibemaksukohustusest). Lisaks on kaebaja juhatuse liige Aleksandr Prokopenko andnud 15.04.2014 maksuhaldurile suulise seletuse (I kd, tl 187-189), mille käigus on maksuhaldur küsinud: „26. Kui suur on Neopol Invest OÜ planeeritav maksimaalne ühe kuu kütuse müügi 20% maksumääraga maksustatav käive ja millisel juhul Neopol Invest OÜ edastab maksimaalse kütuse müügi andmed e-posti aadressile mtr@emta.ee?“. A. Prokopenko on küsimusele vastanud järgmiselt: „Aleksandr Prokopenko

8(10) poolt märtsis 2014 koostatud Neopol Invest OÜ äriplaani kohaselt on Neopol Invest OÜ planeeritav maksimaalne ühe kalendrikuu kütuse käive 1400 tonni. Juhul, kui kütuse müük ületab 1400 tonni, peab Neopol Invest OÜ teavitama maksuhaldurit müügi koguse 1400 tonni ületamisest. Neopol Invest OÜ ei ole müügi käibe andmete ületamisest maksuhaldurit teavitanud, kuna kütuse müügi käibe mahtu ei ole Neopol Invest OÜ ületanud“. Kohus leiab, et maksuhalduri arusaam teavitamiskohustuse täitmisest on vaidlustatud otsuses olnud liialt formalistlik, seda eriti arvestades, et nii registreerimistaotlus ja äriplaan kui ka käibe muutusest teavitamine tuleb esitada aadressile mtr@emta.ee, esialgse teabe planeeritava käibe kohta saab maksuhaldur samuti äriplaanist ning maksuhaldur ei ole kehtestanud täpsemaid nõudeid, millises vormis tuleb teavitamiskohustust täita. Maksuhaldur oleks pidanud vaidlustatud otsuses vähemalt sisuliselt analüüsima ja põhjendama, miks 12.03.2014 äriplaani esitamist ei saa lugeda teavitamiskohustuse kohaseks täitmiseks (miks teavitus ei ole vormikohane, miks maksuhaldur ei saa esitatud andmetest vajalikku teavet jne). 8.3. Vastustaja ei ole vastu vaielnud kaebaja seisukohale, et kui aluseks võtta 12.03.2014 äriplaanis toodud andmed, ei oleks kaebaja teavitamiskohustust rikkunud, seetõttu kohus kaebaja esitatud arvutuste paikapidavusel pikemalt ei peatu. Seega eeltoodut kokku võttes saab asuda seisukohale, et teavitamiskohustuse täitmata jätmine on kaebajale etteheidetav kuni 12.03.2014 äriplaani maksuhaldurile esitamiseni. 9. MsÜS § 38 lg 1 sätestab, et majandustegevuse nõude või tegevusloa kõrvaltingimuse rikkumise tõttu võib tegevusloa kehtetuks tunnistada või ettevõtja või temaga seotud isiku majandustegevuse keelata üksnes juhul, kui rikkumine on oluline sama paragrahvi lõike 2 tähenduses. MsÜS § 38 lg 2 kohaselt on majandustegevuse nõude või tegevusloa kõrvaltingimuse rikkumine oluline, kui rikkumise laadist tulenevalt võib arvata, et ettevõtja või temaga seotud isik ei suuda ka edaspidi tagada selle nõude või tingimuse täitmist, ning on vaja vältida rikkumisest ettevõtja töötajatele, klientidele, kolmandate isikute huvidele või avalikule huvile põhjustatud ohtu või kahju ning tekkida võivat ohtu või kahju. Sellisteks rikkumisteks on eelkõige majandustegevuse nõude või tegevusloa kõrvaltingimuse vältav rikkumine, korduvad samalaadsed rikkumised või avalikule korrale kõrgendatud või olulist ohtu põhjustanud rikkumine. Vaidlustatud otsuse kohaselt on rikkumine oluline, sest kaebaja on teavitamiskohustust rikkunud korduvalt ja hoolimata maksuhalduri tähelepanujuhtimisest ning kaebaja suhtes on kahtlus tegeliku käibemaksukohustuse varjamises, kusjuures selline kahtlus on tekkinud alates 01.07.2014, kui kaebaja juhatuse liikmeks ja ainuosanikuks sai Jevgeni Landa. Kohus leidis eespool, et kaebaja rikkus teavitamiskohustust kuni 12.03.2014 äriplaani esitamiseni, st umbes 8 kuu jooksul. Seega on tegemist korduva rikkumisega. Samas on maksuhaldur oma 20.06.2012 ja 20.12.2012 otsustes juhtinud tähelepanu teavitamiskohustusele üldiselt, kuid mitte kaebaja poolsele teavitamiskohustuse rikkumisele. Nimetatud otsuste tegemise ajal kaebaja teavitamiskohustust veel ka ei rikkunud, sest ta kanti majandustegevuse registrisse ja asus kütuse müügiga tegelema alles 15.03.2013. Seega ei ole õige väita, et kaebaja on teavitamiskohustust rikkunud hoolimata maksuhalduri tähelepanujuhtimisest. Maksuhaldur märgib vaidlustatud otsuses õigesti, et käibe tõusust teavitamine on oluline, et maksuhaldur saaks õigeaegselt hinnata tagatise piisavust ja vajadusel tagatise suurust tõsta. Riigikohus on leidnud, et VKS alusel määratava käibemaksu tagatise eesmärgiks on tagada maksupettuste vähenemine, soodustada ausat konkurentsi kütuseturul ja kaitsta seeläbi teiste kütuseturul tegutsevate ettevõtjate ettevõtlusvabadust (otsus asjas nr 3-4-1-24-11, p-d 53–54). Tagatise suurendamise üheks eesmärgiks on ennetavalt tagada tekkida võiva käibemaksukohustuse täitmine (otsus asjas 3-3-1-49-14, p 12). Suurenenud tagatise andmata

9(10) jätmisel kaotab äriühing vedelkütuse müügiturul tegutsemise õiguse (VKS § 3 lg 3). Vaidlustatud otsusest ei nähtu aga, et maksuhaldur oleks kaalunud kooskõlas VKS § 42 lg-ga 4 kaebaja tagatise suurendamise vajalikkust. Maksuhalduril oli kaebaja suhtes käibemaksupettuse kahtlus, kuigi vaidlustatud otsuse kohaselt ei olnud võimalik maksupettus seotud perioodiga, kui kaebaja teavitamiskohustust rikkus, vaid üksnes 2014. a juuni ja juuli käibemaksudeklaratsioonidega. Vastustaja möönis kohtuistungil, et maksuhalduril ei olnud veel piisavalt tõendeid tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks maksupettuse tõttu, sest uurimine oli pooleli. Seetõttu valis maksuhaldur maksutulude kaitsmiseks formaalse aluse teavitamiskohustuse rikkumise näol. Kohus leiab, et kui maksuhalduri arvates tuli kaebaja tegevusluba kehtetuks tunnistada maksupettuse kahtluse tõttu, ei olnud seda kohane teha teavitamiskohustuse rikkumisega seonduvale õiguslikule ja faktilisele alusele tuginedes. Maksuhalduril oleks saanud tegevusloa kehtetuks tunnistada näiteks MsÜS § 37 lg 2 p 3 alusel ja otsust vastavalt motiveerides (tegevusloaga lubatud tegevusega avalikule korrale tekkiv oluline kahju või oht, mis ei eksisteerinud või ei olnud teada tegevusloa andmise ajal ja mis kaalub üles ettevõtja huvi tegevust jätkata ning mida ei ole võimalik kõrvaldada tegevusloa muutmisega). Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et vaidlustatud otsuse põhjendus rikkumise olulisuse kohta ei ole täies ulatuses asjakohane. Ainuüksi teavitamiskohustuse korduv rikkumine ei anna käesoleva kaebuse asjaolusid arvestades alust pidada rikkumist oluliseks MsÜS § 38 mõttes. 10. MsÜS § 42 tulenevalt teeb majandustegevuse nõude või tegevusloa kõrvaltingimuse rikkumise korral majandushaldusasutus enne majandustegevuse keelamist või tegevusloa kehtetuks tunnistamist ettevõtjale MsÜS §-s 68 nimetatud ettekirjutuse tegevus majandustegevuse nõuete või tegevusloa kõrvaltingimustega kooskõlla viia. Ettekirjutust ei tehta, kui lähtuvalt asjaoludest on ilmne, et ettevõtja seda ei täida. Vaidlustatud otsuse kohaselt ei täidaks Neopol Invest OÜ ettekirjutust, sest ei ole käibe ületamisest teavitamise kohustust täitnud alates registreerimisest, ning teavitamiskohustuse rikkumist ei saa ka tagantjärele kõrvaldada. Maksuhaldur väidab õigesti, et teavitamiskohustuse rikkumist ei saa tagantjärele kõrvaldada, kuid ettekirjutuse eesmärk ongi sarnases olukorras rikkumisele tähelepanu juhtida ning kohustada ettevõtjat edaspidi nõuetekohaselt käituma. Kohtu arvates ei ole käesoleva kaebuse asjaolusid arvestades ilmne, et kaebaja oleks rikkunud teavitamiskohustust ka edaspidi, st olukorras, kui maksuhaldur oleks kaebajale ettekirjutuses selgitanud, kuidas maksuhaldur teavitamiskohustust mõistab, kuidas kaebaja on teavitamiskohustuse vastu eksinud ning millises vormis ja korras kaebaja täpsemalt oma kohustust tulevikus peaks täitma. Ettekirjutuse ilmset mittetäitmist ei saa järeldada ainuüksi asjaolust, et selle esemeks olevat kohustust on varem rikutud, sest rikkumise olemasolu on kõigil juhtudel ettekirjutuse tegemise eelduseks. Seega vaidlustatud otsuses toodud põhjendusi arvestades ei ole kaebajale ettekirjutuse tegemata jätmine MsÜS § 42 teise lausega kooskõlas. 11. Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et kaebaja rikkus VKS §-s 151 (varem § 14 lg-s 5) sätestatud teavitamiskohustust 2013. a juunist 2014. a märtsini. Vaidlustatud otsus tuleb siiski tühistada, sest maksuhaldur ei ole nõuetekohaselt põhjendanud, et rikkumine oli oluline MsÜS § 38 mõttes ning tegevusloa kehtetuks tunnistamine ilma leebemate meetmete (nt tagatise suurendamine) kaalumiseta ja kaebajale rikkumise kõrvaldamiseks eelnevalt ettekirjutust tegemata ei ole proportsionaalne. Seetõttu ei käsitle kohus muid kaebuse väiteid.

10(10) 12. Kaebaja palub kohustada maksuhaldurit kaebaja kütuse müügi tegevusloa taastamiseks. Kuna tegevusloa (majandustegevuse registri registreeringu) kehtetuks tunnistamise otsus ei ole õiguspärane ja tuleb tühistada, tuleb HKMS § 5 lg 1 p 2 ja RVastS § 6 alusel kohustada maksuhaldurit teostama kaebaja tegevusloa taastamiseks vajalikke toiminguid. 13. Kohus märgib täiendavalt, et jagab maksuhalduri seisukohti, mis puudutab maksupettuste kõrget riski ja vajadust neile rikkumistele kohaselt reageerida. Samuti nõustub kohus, et majandustegevuse registri andmed peavad olema usaldusväärsed ja vajadusel tuleb õigusaktide nõudeid rikkunud ettevõtja tegevusluba kehtetuks tunnistada. Seda saab teha siiski üksnes seaduses sätestatud alustel ja korras. Seega kuigi kohus tühistab vaidlustatud otsuse põhjusel, et maksuhaldur ei ole kaebaja poolsele teavitamiskohustuse rikkumisele proportsionaalselt reageerinud, ei välista see maksuhalduri õigust otsustada vajadusel uuesti kaebaja tegevusloa kehtetuks tunnistamise üle samal või muul õigusaktides sätestatud alusel. 14. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtu määratud tähtajaks menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid ning nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg 6 alusel mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kaebaja palub vastustajalt menetluskuludena välja mõista 11.12.2014 kohtuistungil esitatud taotluse alusel kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu ja õigusabikulud, kokku 3052,50 eurot (II kd, tl 3-4) ning 16.12.2014 täiendavalt esitatud taotluse alusel lisaks 2153,25 eurot (II kd, tl 11-12). Kohtule on esitatud maksekorraldused riigilõivu ja õigusabikulude tasumise kohta (II kd, tl 5 ja 7) ning OÜ Advokaadibüroo Laus ja Partnerid kassa sissetuleku order (II kd, tl 14). Kohus leiab, et arvestades vaidluse olemust, asja mahtu ja keerukust, menetluse kestust, istungite arvu ning asjaolu, et kaebaja korduvad esialgse õiguskaitse taotlused ja määruskaebused on jäänud mõlemas kohtuastmes rahuldamata, tuleb vastustajalt kaebaja kasuks menetluskuludena välja mõista kokku 2000 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/ Monika Laatsit