3-14-159/23 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSU S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-14-159 Otsuse kuupäev 09. jaanuar 2015 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi M Si kaebus Politseija Piirivalveameti Pärnu arestimaja kinnipidamistingimustega tekitatud kahju hüvitamiseks. Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja – M S Vastustaja – Politseija Piirivalveamet Resolutsioon 1. Jätta kaebus rahuldamata. 2. Menetluskulud jätta poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 09.veebruar 2015. a. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud, kaebaja taotlus, põhjendused

1. M S esitas 01.02.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Politseija Piirivalveameti Pärnu arestimaja kinnipidamistingimuste õigusvastaseks tunnistamiseks ning kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 2000 eurot. Kaebuse kohaselt hoiti kaebajat Pärnu arestimajas inimväärikust alandavates ja tervist kahjustavates tingimustes 11.06.2010-18.06.2010, 16.07.2010-23.07.2010, 07.10.2011- 14.10.2011 ning 13.01.2012-20.01.2012. Koos kaebusega esitas kaebaja taotluse riigilõivust vabastamiseks.

2. Tartu Halduskohus võttis 03.03.2014. a määrusega menetlusse kaebuse arestimaja kinnipidamistingimustega põhjustatud kahju hüvitamiseks ning andis kaebajale võimaluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse esitamiseks perioodide 11.06.2010-18.06.2010 ja 16.07.2010-23.07.2010 osas. 13.03.2014 määrusega jättis halduskohus kaebetähtaja ennistamata ning lõpetas menetluse perioodide 11.06.2010-18.06.2010 ja 16.07-2010-23.07.2010 osas. Tartu Ringkonnakohtu

2

03.09.2014 määrusega jäeti halduskohtu 13.03.2014 määrus muutmata ja M Si määruskaebus rahuldamata.

Kaebuse põhjendused

3. M S märgib, et ta viibis kaebuses toodud päevadel Pärnu arestikambris ebainimlikes ja tervist kahjustavates tingimustes: -Kogu arestimajas viibimise ajal ei võimaldatud ettenähtud viibimist vabas õhus, vaatamata sellele, et selleks oli ta suuliselt soovi avaldanud; - kuigi ta ise ei suitseta, paigutati ta kokku suitsetajatest kambrikaaslastega; - kambris asuvad WC olid lahtised, puudusid eraldatus kambrist, sööma pidi samas ruumis; -kambrites puudusid laud ja taburetid, seetõttu tuli kirjutada, süüa ja juua voodi peal, asetades nõusid põrandale; - arestimajas puudus kamber riiete pesemiseks ja kuivatamiseks, mistõttu tuli riideid pesta ja kuivatada kambris, mis tekitas niiskust; - aknad ei käinud lahti ning venilatsioon ja valgustus oli puudulik. Aknad olid laotud klaasblokkidest, mis ei andnud valgust piisvaalt läbi, seetõttu väsisid silmad kiiresti; - duširuum oli ebahügieeniline, seintel ja laes oli hallitus; - puudus kraanikauss, selle asemel oli WC augu kohal kraan, kus tuli pesta ka oma nägu ja hambaid; Puudus kapp kus hoida asju, neid tuli hoida põrandal voodi all.

4. Sellistes tingimustes viibimine oli alandav ja kannatusi tekitav, mis väljendusid ahistatud tundes, emotsionaalses stressis, hirmus, nördimuses ja tekitasid kõhuvalu, värske õhu vaegust. Riik peab garanteerima, et isikut peetakse kinni inimväärikust austavates tingimustes. Sellisele järeldusele on jõudnud Riigikohus korduvalt oma lahendites, samuti Euroopa Inimõiguste Kohus 08.11.2005 otsuses Alver vs Eesti. Inimväärikust alandav kohtlemine toob kaasa mittevaralise kahju tekkimise.

Vastustaja vastuväited

5. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata järgmistel põhjustel: - M. S viibis Pärnu arestimajas lühiajaliselt, kogu aja viibis ta alarahvastatud kambris, kusjuures ta ei viibinud kogu päeva kambris; - Kaebaja väide et mittesuitsetajana pidi ta viibima ühes kambris suitsetajatega, ei ole tõene, kuna tema kohta on andmed, et ta on suitsetaja. Samas sel ajal kehtinud sisekorraeeskiri andis kinnipeetule õiguse keelata kambris suitsetamise; - WC kambrites on kolmest küljest piiratud – kahest küljest kambrite seintega ja ühest küljest madala seinaga, kambritesse antakse kardin. WC kasutamises saavad kambris viibijad omavahel kokku leppida. Vastustajale ei ole esitatud pretensioone või nõudeid WC kasutamise võimatuse kohta; - Kambrites on laua asemel riiul ning toole antakse soovi korral; - Pesuruum arestimajas puudub, ja seda ei ole ka sisekorraeeskirjades ette nähtud, arestimaja ventilatsioon on töökorras ja tagab vajaliku õhuvahetuse; - Kaebaja väide, et loomuliku valguse puudumine oli kurnav, on üldsõnaline. M.S mingit arstiabi vajanud ei ole, kaebaja enda ega tema kaitsja poolt mingeid pretensioone selles osas ei esitatud;

3

- Mõni kuu enne M.Si saabumist arestimajja said valmis duširuumi renoveerimistööd, ventilatsioonisüsteem on renoveeritud ja toimib. Ka Õiguskantsler on kinnitanud kinnipidamistingimuste paranemist üldkasutatavates ruumides; - Puudus vajadus WC kohal pesta, kuna kambrisse antakse kausse ja vett; - Asjade hoidmiseks oli võimalik kasutada vaba nari, riiulit, tooli.

Vastustaja märgib, et asjaoludest, mis tekitasid kaebajale ebamugavusi, vastustaja ei olnud teadlik. Seetõttu ei saa vastustajale ka ette heita, et ta jättis M.Si palvetele reageerimata. Pretensioonid on esitatud kohtule tagantjärele . Vastustaja ei pea ka tõenäoliseks, et ametnikud ei oleks märganud kaebaja poolt märgitud psüühilisi ja füüsilisi üleelamisi, kui need oleks olnud. Kaebaja nõuded tuginevad paljus varasematele kohtulahenditele. Kaebaja väited on paljasõnalised, ka ei ole tuvastatud, et mõne mittevastavuse puhul võiks inimõiguste rikkumist eeldada. Vastustaja leiab, et tõendamist ei ole leidnud, et M.S oleks erakordselt kannatanud arestimaja kinnipidamistingimuste tõttu, mis tooks kaasa riigivastutuse ja kahju hüvitamise.

Kohtu seisukoht 6. Kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõue on seotud tema viibimisega Pärnu arestimajas ajavahemikul 07.10.2011-14.10.2011 ja 13.01.2012-20.01.2012. Kohus lähtub arestimajas viibimise päevade arvestamisel Riigikohtu 10.10.2013 otsusest asjas nr 3-3-1-38-13, mille kohaselt tuleb vahistatu või kinnipeetavana arestimajas viibimise ajalise kestuse määratlemisel arvestada arestimajja saabumise ja arestimajast lahkumise päeva eraldi päevadena, mitte ühe päevana. Seda reeglit aluseks võttes viibis M. S Pärnu arestimajas vaidlusalustel perioodidel kokku 16 päeva (8+8 päeva). 7. Kaebaja väitel ei võimaldatud tal kogu arestimajas viibimise aja jooksul seadusega ettenähtud ühte tundi värskes õhus jalutada, vaatamata sellele, et ta oli seda küsinud. Kuni 23.10.2011 kehtinud ASkE § 31 p 4 kohaselt oli vahistatul õigus viibida üks tund vabas õhus, kui ta seda soovib. Alates 23.10.2011 sätestab sama õiguse AsKE § 31 lg 2. Ka Vangistusseaduse § 55 lg 2 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse jalutuskäik värskes õhus vähemalt 1 tund päevas. Seega on nii vanglas kui arestimajas viibival kinnipeetaval ühesugune õigus värskes õhus viibimiseks. Vaidlust ei ole selles, et Pärnu arestimajas puudub jalutushoov ning seetõttu ei ole võimalik Pärnu arestimajas kinnipeetavatel kasutada õigust viibida igapäevaselt vähemalt 1 tund värskes õhus. Värskes õhus jalutamine ei ole kohustuslik, vaid vabatahtlik. Kaebaja selgituse kohaselt esitas ta soovi jalutamiseks, millele vastati eitavalt. Vastustaja ei ole oma vastuses kaebaja sellele väitele vastu vaielnud, seega saab lugeda kaebaja väidet jalutussoovi esitamisest tõeseks. Kohus on seisukohal, et kuna kaebaja esitas arestimajale soovi oma õiguse kasutamiseks, oli talle värskes õhus viibimise mittevõimaldamine õigusvastane. 8. Kaebaja väitel rikkus tema õigusi ka see, et ta paigutati ühte kambrisse suitsetajatega. Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Vangistusseadus ega arestimaja sisekorraeeskiri ei keela suitsetajate ja mittesuitsetajate ühte kambrisse paigutamist. Seetõttu ei ole vastustajale etteheidetav kaebaja paigutamine suitsetajatega samasse kambrisse. Kuni 23.10.2011 kehtinud ASkE § 32 lg 2 p 6 nägi ette, et kinnipeetul on keelatud kambris suitsetada, kui sellega ei nõustu teine samas kambris viibiv isik. Seega oli kaebaja kambrikaaslastel lubatud suitsetada üksnes juhul, kui kaebaja ise sellega nõustus. Kehtiv ASkE § 28 kohaselt tohib suitsetada selleks ettenähtud kohas.

4

Kaebaja ei ole kaebuses väitnud, et ta oleks keelanud kambrikaaslastel suitsetada või juhtinud vastustaja tähelepanu sellele, et tema kambrikaaslased suitsetavad. Seega ei saa vastustajale ette heita tegevusetust, võimaldades kolmandatel isikutel kahjustada kaebaja õigusi kambris suitsetamisega. Seetõttu puudub põhjuslik seos kambrikaaslaste suitsetamises kaebajale tekkinud võimaliku mittevaralise kahju ja vastustaja tegevuse vahel. Samas on oluline ka vastustaja väide, et vastustaja andmetel on kaebaja suitsetaja. Kaebaja on 01.04.2014 vastuses märkinud, et ta on praegu suitsetaja, kuid vaidlusalusel ajal mitte (tlk.78). Kuna kaebaja ei ole esitanud ühtki tõendit või veenvat argumenti selle kohta, et ta ei olnud Pärnu arestimajas viibides suitsetaja või et ta taotles enda paigutamist suitsetajatest isikutest eraldi, siis puudub ka alus tunnistada kaebaja viibimist suitsetajatest kinni peetavatega ühes kambris, õigusvastaseks. Tuleb veelkord märkida, et kehtiv (alates 24.10.2011) arestimaja sisekorraeeskiri lubab arestimajas suitsetada ainult selleks eraldi ettenähtud kohtades. Seega oli kaebajal võimalik kambris suitsetajatega viibida ainult perioodil 07.10.2011 kuni 14.10.2011. Eluliselt usutavaks ei saa pidada kaebaja väidet, et lühiajaline viibimine ühes kambris koos suitsetajatega mõjutas tema enda suitsetamisele asumist.

9. Kaebaja märgib, et tema õigusi rikuti sellega, et WC ei olnud nõuetekohaselt eraldatud ja et ettenähtud eesriie puudus. Vastustaja väitel on arestikambris WC-d piiratud kolmest küljest kambri seinaga ja ühest küljest betoonseinaga ning et kambritesse antakse kardin. Vastustaja on esitanud kambri, sh WC kohta vastavad fotod (tlk.76-77). Kohus on seisukohal, et vaheseinata tualeti kasutamine võib olla ebameeldiv, kuid see ei ole iseenesest inimväärikust alandav. Seda on märkinud ka Riigikohus (17.06.2010, asi nr 3-3-1- 95-09). Euroopa vanglareeglistiku p 19.3 kohaselt peab vangidel olema vaba juurdepääs sanitaarsõlmedele, mis vastavad hügieeninõuetele ja võimaldavad omaette olla. Antud juhul viibis kaebaja arestimaja tingimustes, kus WC oli ainult osaliselt eraldatud. Vastustaja on vastuses küll märkinud, et kambritesse antakse kardin, kuid kaebaja väitel tema arestimajas viibimise ajal seda ei tehtud. Kohus peab kaebaja väidet tõesemaks, kuna ka korrakaitsebüroo arestimaja Pärnu arestikambri vanema 26.03.2014 ettekandest prefektile nähtub, et vajadusest WC eraldamiseks kambrist kardinaga on Riigi Kinnisvara AS-i teavitatud (tlk.65). Kohus siiski leiab, et antud selgituste järgi ei olnud kaebajal võimalik WC-s privaatselt olla, kuna eesriie puudus, mida tuleb lugeda kaebaja õigusi rikkuvaks.

10. Kehtiva (alates 24.10.2011) arestimaja sisekorraeeskirja kohaselt kuuluvad kambri sisustusse võimaluse korral laud ja istekoht igale kinnipeetavale. Varasem arestimaja sisekorraeeskiri nägi ette kohustuslikult laua ja istekoha olemasolu kambris. Vastustaja vastuse järgi kambris lauda ei olnud, oli riiul ning laua või puuduvate toolide asemel võimaldatakse kasutada vaba nari ning et soovi korral jagatakse kambrisse toole. Kohtule jääb samas selgusetuks, miks peab arestimajal toolide olemasolu ja vaba ruumi olemasolu korral kambrisse tooli saamiseks soovi avaldama, nagu on vastustaja vastuses välja toodud. Saab järeldada, et tegelikkuses oli arestimajal olemas võimalus kambrisse toolide andmiseks ja esimesel arestimajas viibimise perioodil (07.10.2011-14.10.2011) kehtinud sisekorraeeskirja järgi ka kohustus. Tartu Ringkonnakohus on haldusasjas nr 3-11-627 märkinud, et istekohana ei saa käsitleda voodit. Tulenevalt eeltoodust asub kohus seisukohale, et kaebaja suhtes on rikutud vaidlusalusel perioodil nii kehtetu ASkE § 10 lg 1 p 2 ja 3 nõudeid kui ka kehtivat ASkE § 13 lg 1 punkte 2 ja 3.

11. Kaebaja väitel oli kamber riiete pesemise tõttu niiske ja rõske. Vastustaja on vastuses jäänud seisukohale, et kambris ventilatsioon töötas. Samuti on vastustaja märkinud, et

5

reeglina kinnipeetavad arestimajas oma asju ei pese. Samas ei ole ka kaebaja ise välja toonud, kas ta pöördus arestimajas viibimise ajal avaldusega kambri liigse niiskuse osas arestimaja administratsiooni poole, seda nii suuliselt või kirjalikult. Kaebaja põhjendustest saab järeldada, et ta seda ei teinud. Kui kaebaja leidis, et ventilatsioon puudus, või oli ebapiisav ja sellest oli kambris liigne niiskus, oli tal võimalus taotleda kambri mitterahuldava olukorra kindlakstegemist ning teise, vähem niiskesse kambrisse üleviimist. Kaebaja ei ole väitnud, et ta kambris viibides oleks sellise avalduse esitanud või üldse selles küsimuses arestimaja poole pöördunud. Vahistatuna oli kaebajal võimalik saada arestimajas viibides ka pakke, seega oli võimalus saada ka puhtaid riideid, mis vähendas riiete pesemise vajadust. Arvestada tuleb ka siin asjaoluga, et kaebaja viibis Pärnu arestimajas lühiajaliselt, mis ei saanud tingida suurel hulgal riiete pesemise vajaduse.

12. Kaebaja väitel puudus arestikambritel avatav aken, aken oli laotud klaasblokkidest, mis andis valgust läbi ebapiisavalt. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustuse. Euroopa vanglareeglistiku p 18.2 kohaselt peavad aknad olema kõigis kohtades, kus vangid elavad, töötavad või kogunevad, olema nii suured, et vangid saaksid normaaltingimustes ja loomuliku valgusega lugeda või töötada ning võimaldaksid värske õhu juurdepääsu, välja arvatud piisava konditsioneerimisesüsteemi korral. Selles, et Pärnu arestimaja aknad olid kaetud klaasblokkidest, vaidlust ei ole. Kohus peab usutavaks, et klaasblokkide puhul on loomulik valgustus ebapiisav, mistõttu tuleb lugeda kaebaja väiteid ebapiisava valgustuse osas usutavateks. Vastustaja ei ole vastu vaielnud sellele, et valgustus kambris, seda nii loomuliku valguse kui kunstliku valgustuse puhul, võis olla ebapiisav. See, et kaebaja tervise halvenemist ei kurtnud, ei tähenda, et valgustus vastas normaalsetele tingimustele. Seega on vastustaja kaebaja õigusi rikkunud ka kambri valgustuse osas.

13. Veel on kaebaja märkinud, et duširuum oli ebahügieeniline, seintel oli hallitus, samuti, et kambris puudus kraanikauss, pesta tuli WC kohal oleva kraani all. Vastustaja on kaebajale vastu vaielnud ja märkinud, et mõni kuu enne M. Si saabumist arestimajja said valmis duširuumi renoveerimistööd. Selle tõestuseks on vastustaja esitanud ka fotod (tlk.70-71). Kaebaja on jäänud ka peale vastustaja vastuse saamist seisukohale, et tema arestimajas oleku ajal oli duširuum räpane ja hallitanud, mitte nagu fotodel näidatud. Kohus peab kaebaja väiteid ebaõigeteks. Vastustaja seisukohta, et duširuum oli remonditud enne kaebaja Pärnu arestimajja tulekut, kinnitab Tartu Halduskohtu menetluses olnud haldusasi nr 3-12-204, kus kinni peetud E.M. taotles kahju hüvitamist seetõttu, et ajavahemikul 19.09.2011 kuni 04.10.2011 ei olnud tal võimalik end pesta duširuumi remondi tõttu. M. S paigutati Pärnu arestimajja vaidluses olevas asjas 07.10.2011, kaebaja ei väida, et duširuumis oleks remonti sel ajal teostatud, järelikult oli remont lõppenud. Ka arestikambri vanema kirjaliku ettekande kohaselt oli oktoobriks 2011 duširuum täielikult renoveeritud. Seega ei saanud duširuum kaebaja arestimajas viibimise ajal kuidagi olla hallitanud ja ebahügieeniline.

14. Puudub vaidlus, et kambris puudus kraanikauss. Samas ei näe arestimaja sisekorra eeskiri ka ette kambris kraanikausi olemasolu kohustust, kambris peab pesemisvõimalus olema

6

tagatud ainult võimaluse korral. Vastustaja väitel anti kambrisse vajaduse korral kausse ja ka vett, mistõttu puudus vajadus WC kohal oma nägu pesta.

15. Kapi vajadust kambris ei näe sisekorraeeskiri üldse ette. Seega ei saa selle puudumist kambris lugeda ka õigusvastaseks. Asjade, sealhulgas riiete hoidmiseks oli võimalus kasutada vaba nari, riiulit, tooli olemasolu korral ka tooli. Tuleb arvestada, et arestimajas viibides oli asjade hulk, mida võis isik omada, piiratud. Samas oli kaebaja alarahvastatud kambrites, seega oli rohkem ruumi oma asjade paigutamiseks.

16. Kohus lähtub Pärnu arestikambri kinnipidamistingimuste kindlakstegemisel ka Õiguskantsleri 18.07.2012 kontrollkäigu raportist. Selles on Õiguskantsler välja toonud, et Pärnu arestimaja kambrid on küll amortiseerunud, kuid puhtad ja nende üldist seisukorda võib pidada arestimaja madalat täituvust arvestades rahuldavaks. ASkE nõudeid silmas pidades puuduvad kambrites ettenähtud toolid/pingid kinnipeetutele ja laud. Olmetingimuste parandamiseks on Pärnu kambris täielikult renoveeritud kinnipeetute kasutatav duširuum, köök ja ruumide ventilatsioon. Õiguskantsler on kokkuvõttes tõdenud, jättes jalutushoovi puudumise kõrvale, et Pärnu kambri üldised olmetingimused on rahuldavad juhul, kui kinnipeetu viibib selles hoones järjest mitte rohkem kui 30 päeva ning et pikemaajalisel kinnipidamisel võivad Pärnu kambri tingimused kujutada riivet kinnipeetu põhiõigustele, eelkõige inimväärikusele.

17. RVastS § 9 lg 1 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Antud juhul on kaebaja taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist inimväärikuse alandamise eest. Riigikohus on Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele tuginedes leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvestada kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavaheMu, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (RKHK 15.03.2010 otsus nr 3-3-1-93-09 ja 10.10.2013 otsus nr 3-3-1-38-13). Arvestades just kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ning aega, millal kaebaja pidi arestimaja tingimustes viibima, jätab kohus rahalise hüvitise välja mõistmata. Riigikohtu halduskolleegium on asjas nr 3-3-1-38-13 märkinud, et hüvitise suuruse määramisel on kohtlemise kestus üks peamisi hüvitise suurust mõjutavaid asjaolusid, sest sellest sõltub rikkumise raskus ja isiku õiguste rikkumise intensiivsus. Kohtlemise kestuse määravat rolli on rõhutanud hüvitise suuruse määramisel ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK 10.01.2012.a otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08 Ananyev jt. vs Venemaa).

18. Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist vastustaja poolt summas 2000 eurot. Riigikohtu halduskolleegium märkis 10.10.2013 otsuse nr 3-3-1-38-13 p-s 2: „ Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb kohtul teha individuaalne otsus, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 12.06.2013 a otsus asjas nr 3-3-1-80-12, p 28).Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 30.01.2012.a otsus asjas nr 3-3-178-11, p 15).

21. Kohus luges õigusvastaseks kaebajale jalutuskäikude mittevõimaldamist, kambris tooli ja laua puudumist, WC puudulikku eraldamist kambri muust osast ning ebapiisavat valgustust.

7

Õiguskantsler on 2012 a. raportis leidnud, et jalutushoovi puudumist arvestamata võib üle 30 päeva kestev kinnipidamine Pärnu arestimajas kujutada riivet kinnipeetu inimväärikusele. Antud juhul viibis kaebaja vaidlusalusel perioodil Pärnu arestimajas kahel 8 päevasel perioodil, kusjuures kaebaja lahkus mõlema perioodi viimasel päeval Pärnu arestimajast enne kell 12.00. Seega ei viibinud ta neis tingimustes tervikuna 16 päeva. Arvestades Pärnu arestimajas viibimise lühiajalisust, samuti seda, et kahe arestimajas viibimise vahel oli umbes kolme kuuline vahe, ei saa pidada nendes tingimustes viibimist kaebaja õigusi sellise intensiivsusega rikutuks, mis tingiks rahalise hüvitise välja mõistmise. Kaebaja ei pidanud kõikidel päevadel kogu päeva ulatuses kambris viibima. Nii nähtub, et kaebaja käis kahel korral kohtus (12.10.2011 ja 13.01.2012), samuti sai kokku sõbraga (19.01.2012). Võimalus oli nädalas kord kambrist väljas duši all käia. Kambrites, kus kaebaja viibis, oli vähem kinni peetuid, kui kohti, seega oli kambris vaba ruumi rohkem. Arvestades kinnipidamise iga perioodi pikkust, ei saa kinnipidamisega kaasnenud piiranguid ja teatud kannatusi pidada inimväärikuse rikkumiseks ja alandamiseks. Vastustaja selgituste järgi ei pöördunud ega esitanud kaebaja ega ka tema advokaat, kellega ta suhtles seoses samal ajal toimuvate kohtuistungitega, arestimajas viibimise ajal ühtegi kaebust ega avaldust arestimaja tingimuste osas. Arvestades eeltoodut jätab kohus kaebuse mittevaralise kahju hüvitamise osas täielikult rahuldamata. Rahalise hüvitise väljamõistmist ei tingi arestimaja õigusvastased tingimused eraldi ega ka kogumis.

22. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab kaebuse rahuldamata, jäävad kaebaja poolt kantud menetluskulud (riigilõiv) tema enda kanda. Vastustaja menetluskulude väljamõistmiseks taotlust esitanud ei ole.

/allkirjastatud digitaalselt/

Eda Muts kohtunik