3-14-51269/31 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number 3-14-51269 Otsuse tegemise aeg ja koht

9. jaanuar 2015, Tartu Kohtunik Maare Aloe Haldusasi XXX kaebus Politseija Piirivalvemeti vastu mittevaralise kahju summas 2 198 euro hüvitamise nõudes Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja – XXX Vastustaja - Politseija Piirivalveamet (PPA) Resolutsioon

1. Jätta XXX kaebus rahuldamata.

2. Jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale võib selle avalikult teatavakstegemisest 9. jaanuarist 2015 arvates esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul ehk hiljemalt 9. veebruaril 2015 (k.a). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XXX viibis Lõuna prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Valga arestikambris ajavahemikel 12.05.2011 - 27.09.2011 ja 21.02.2012 – 13.03.2012.

2. 05.05.2014 esitas XXX PPA Lõuna prefektuurile kahjunõude (tl 36) Valga arestikambris väidetavalt inimväärikust alandavates ja nõuetele mittevastavates tingimustes viibimise eest summas 2198 eurot. PPA Lõuna prefektuuri 06.06.2014 kirjaga nr 2.1-3/76516-2 (tl 37) jäeti kahjunõue rahuldamata.

3. 26.06.2014 saabus Tartu Halduskohtusse kinnipeetav XXX kaebus Politseija Piirivalveameti vastu kahju summas 2 198 euro hüvitamise nõudes seoses Lõuna prefektuuri Valga arestimajas ajavahemikul 12.05.2011-27.09.2011 ja 21.02.2012-13.03.2012 ebainimlikes kinnipidamistingimustes viibimisega (tl 1-2). Kaebusele oli lisatud ka riigi õigusabi taotlus isiku esindamiseks halduskohtumenetluses ja õigusdokumendi koostamiseks.

4. Tartu Halduskohus jättis 15.08.2014 määrusega XXX kaebuse käiguta.

5. 21.08.2014 esitas XXX Tartu Halduskohtule taotluse tema vabastamiseks riigilõivu tasumisest haldusasjas nr 3-14-51269 (tl 12).

6. Tartu Halduskohus vabastas 29.08.2014 määrusega kaebaja osaliselt riigilõivu tasumisest ning nõudis kaebuselt riigilõivu 15 eurot.

7. 16.09.2014 saabus Tartu Halduskohtusse kaebajalt maksekorraldus riigilõivu summas 15 euro tasumise kohta (tl 23).

8. Tartu Halduskohus võttis 17.09.2014 määrusega XXX kaebuse menetlusse ja jättis rahuldamata kaebaja taotluse riigi kulul õigusabi saamiseks.

9. 20.11.2014 määrusega kohus otsustas asja läbi vaadata kirjalikus menetluses ja andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks.

10. 27.11.2014 saabus kohtule kaebaja täiendav seisukoht vastustaja vastuse osas (tl 46-47). 09.12.2014 saabus kohtule vastustaja seisukoht kaebaja 27.11.2014 täienduste osas (tl 49).

KAEBAJA VÄITED

11. Kaebuse põhjenduste kohaselt pidi kaebaja kannatama ülekohtu ja alanduste käes ning tema inimväärikust alandati järgmiste asjaoludega: kaebajale ei võimaldatud igapäevast 1-tunnist jalutuskäiku värskes õhus, kambrite puudulik sisustus, olematu ventilatsioon kambrites, kambris asuv WC polnud piisavalt eraldatud, pesemiskoha asukoht WC vahetus läheduses ja selle tõttu pesemine WC-augu kohal, magamine määrdunud ja räpasel voodipesudel, ebapiisav ja normidele mittevastav toitlustamine, ei võimaldatud kasutada raamatukogu ja väidetavalt pidi kaebaja, kes on suitsetaja, kambris olema koos mittesuitsetajaga.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED

12. Vastustaja on seisukohal, et kaebus Politseija Piirivalveameti poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks on tõendamata ja alusetu, järelikult tuleb jätta rahuldamata ning võimalikud menetluskulud tuleb jätta kaebuse esitaja kanda. Riigikohtu halduskolleegiumi senise praktika kohaselt võib kahjunõue olla välistatud või avaliku võimu kandja vastutus piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti või toimingu vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või seda vähendanud ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti või toimingu vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi (17.06.2002 otsus haldusasjas nr 3-3-1-32-02, p 25). Halduskolleegium on seisukohal, et arestimajas viibiv isik peab võimaluse korral püüdma mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või vähendada. Vastustaja arvates pole kaebuses toodud faktide pinnalt mingit alust arvata, et kaebajat koheldi Valga arestikambris mingil erilisel viisil ning et tema eluja olmetingimused arestikambris oleks erinenud Valga arestikambris kinnipidamisega tavapäraselt kaasnevast. Vastustaja leiab, et antud juhul oli kaebajal võimalus oma õigusi kaitsta (värskeõhukambri kasutamine, liialt määrdunud vooditarvete erakorralise väljavahetamise nõude esitamine). Samuti ei ole kaebaja oma kaebuses väitnud, et õiguskaitsevahendite kasutamise vajadus ei olnud tema jaoks arusaadav või et tal oli arestimajale oma nõuete koheselt esitamata jätmiseks muu mõjuv põhjus. Mingil põhjusel esitab kaebaja oma nõuded alles ligi 3 aastat peale Valga arestikambris viibimise lõppu, mis vastustaja arvates näitab seda, et tegeliku mõjutuse nõuete esitamiseks on kaebaja saanud tunduvalt hiljem juba peale üleviimist Tartu Vanglasse.

KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS

13. Vaidlust ei ole selles, et Valga kambri tööarvestuse raamatu andmete kohaselt viibis kaebaja Valga arestikambris kinnipidamise ajal 12.05.2011 –27.09.2011 kambrites nr 5 ja 6 alljärgnevalt: 12.05.2011-16.05.2011 kambris 5 kolmekesi 17.05.2011-01.06.2011 kambris 5 kahekesi 02.06.2011-05.06.2011 kambris 5 üksinda 06.06.2011-18.07.2011 kambris 6 kahekesi 19.07.2011-25.07.2011 kambris 6 üksinda 26.07.2011-31.08.2011 kambris 6 kahekesi 01.09.2011-02.09.2011 kambris 6 üksinda 03.09.2011-04.09.2011 kambris 6 kahekesi 05.09.2011-06.09.2011 kambris 6 üksinda 07.09.2011-27.09.2011 kambris 6 kahekesi

Perioodil 21.02.2012 -13.03.2012 viibis kaebaja Valga arestikambri kambrites järgmiselt: 21.02.2012-05.03.2012 kambris 8 üksinda 06.03.2012-08.03.2012 kambris 3 kahekesi 09.03.2012-11.03.2012 kambris 3 üksinda 12.03.2012-13.03.2012 kambris 3 kahekesi

14. Kaebaja väitel ei võimaldatud talle igapäevast 1-tunnist jalutuskäiku värskes õhus, põhjendades oma õiguse väidetavat rikkumist lihtsalt jalutusboksi puudumise faktiga Valga arestikambris. Vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 93 lg 5 sätestab vahistatu õiguse soovi korral üks tund päevas vabas õhus viibida (kuid mitte jalutada). Samasuguse sõnastusega on ka VangS § 156 lõike 5 alusel siseministri 08.01.2008 määrusega nr 3 kehtestatud „Arestimaja sisekorraeeskiri“ (edaspidi ASkE) 01.01.2011-23.10.2011 kehtinud redaktsiooni § 31 punkt 4, mis samuti räägib kinnipeetu õigusest soovi korral üks tund päevas valve all vabas õhus viibida, mitte jalutamisest. Asja materjalidest nähtuvalt puudub Valga arestikambril jalutusboks, kuid arestimaja on kinnipeetutele ettenähtud õiguse realiseerimiseks sisse seadnud avatud aknaosaga värskeõhu kambri pindalaga 6,9 m2, mille sisustusse kuulub ka istepink ja WC. Seega on vastustaja vaatamata Valga arestikambri ehituslikule puudujäägile teinud kõik endast oleneva, et kinnipeetud soovi korral nende õigust värskes õhus viibimisele kasutada saaksid. Kohtul ei ole selle väite osas alust kahelda. Kaebaja ei ole ka kaebuses kordagi maininud, et talle ei oleks värskeõhukambris viibimist võimaldatud, seega kaebaja väide, et tal ei võimaldatud igapäevast 1-tunnist jalutuskäiku värskes õhus, ei ole täpne, küll aga on fakt see, et Valga arestimajas puudub jalutusboks.

15. Kaebaja väitel puudusid kambris tool ja laud, lisaks sellele puudusid kambris isiklike asjade hoiustamiseks kapid või riiulid. Vaidlustatud perioodil 12.05.2011 – 27.09.2011 kehtinud ASkE redaktsiooni § 10 lg 1 kohaselt olid kambrite sisustuse kohustuslikud elemendid ühevõi kahekordsed voodid (p 1), laud (p 2), istekoht igale kinnipeetavale (p 3) ja riidenagi (p 5). Kappi või riiulit kambri sisustuselementide hulgas ei nimetata, võimaluse korral võis kambris olla valjuhääldi (p 4), pesemiskoht (p 6) ja

WC (p 7). Seega võtab vastustaja omaks selle, et arestikambris puudus tollel perioodil kohustuslikuna nimetatud elementidest ainult laud, istekohana sai kasutada voodit. Perioodil 21.02.2012 – 13.03.2012 kehtinud ASkE redaktsiooni (kehtestatud siseministri 27.09.2011 määrusega nr 21) § 13 lg 1 nimetab ainukese kohustusliku kambri sisustuse esemena ühevõi kahekordse voodi. Kõik muud esemed (laud, istekoht, valjuhääldi, riidenagi, isiklike asjade hoiukoht) samuti WC ja pesemiskoht kuuluvad kambri sisustuse hulka võimaluse korral. Seega teisel perioodil ei puudunud kaebaja kambris ükski kohustuslik sisustuselement. Kohtu arvates ei saa esimesel arestimajas viibimise perioodil kambri sisustuse mittevastavus esitatud nõuetele (laua puudumine) iseenesest alandada kaebaja inimväärikust ega tekitada talle hüvitamist vajavat mittevaralist kahju.

16. Kaebaja heidab ette seda, et kambris asuv WC polnud sobiva konstruktsiooniga (ilma haisulukuta) ja piisavalt eraldatud. Vaidlustatud perioodil ega ka kehtiv ASkE ei reguleeri kambris asuva WC konstruktsiooni ega kehtesta nõudeid selle eraldatuse suhtes muust kambrist. Asja materjalidest nähtuvalt eraldab Valga arestikambri kambris nr 5 WC-d muust kambriosast vahesein, mille kõrgus on 86 cm, laius 72 cm ja paksus 16 cm. Seega on kaebaja poolt kaebuses toodud väide kambri WC täielikust mitteeraldatusest kohtu arvates tõele mittevastav ja eksitav.

Arestimaja kambrites asuva WC eraldatuse probleem on analoogiliste kaebuste lahendamisel kõigis kohtuastmetes hinnangu saanud ning seetõttu on kohus seisukohal, et kinnipeetavate endi julgeoleku ning järelevalve vajadusest tulenev poolavatud või avatud WC kambris ei piira kinnipeetava privaatsust rohkem, kui see on VangS § 90 lõikest 4 tulenevalt vajalik ja mõistlik. VangS § 90 lg 4 kohaselt peavad vahistatu kambri suhtes kehtestatud nõuded tagama vahistatu pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise. Jälgimise pidevuse tagamiseks puuduvadki arestimaja kambrites tualetti täielikult eraldavad vaheseinad.

Jälgimise nõue on sätestatud eelkõige vahistatu enda julgeoleku tagamiseks. Seega pole kaebajal mingit alust väita, et kaebaja eraelu ja privaatsust oleks rikutud rohkem, kui see VangS § 90 lõikest 4 tulenevalt vajalik ja mõistlik oli või et seda oleks tehtud kaebaja väärikust alandaval moel. Ka Riigikohtu halduskolleegium on osutanud asjaolule, et Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt leidnud, et täielikult eraldava vaheseinata tualeti kasutamine ei ole iseenesest kinnipeetava inimväärikust alandav. Tualettruumi avatust on Euroopa Inimõiguste Kohus võtnud arvesse ühe komponendina asjaolude kogumist, mille alusel on kohus hinnanud, kas kinnipidamise tingimused kambris ületavad minimaalse raskusastme, et tegemist oleks isiku väärikust alandava kohtlemisega (RKHKo 17.06.2010, 3-3-1-95-09, p 36).

Analoogilistele seisukohtadele kambrites privaatsuse tagamise osas arestimajades on jõudnud ka Riigikohtu halduskolleegium oma 17.11.2008 otsuses nr 3-3-1-54-08. Samuti ei ole Õiguskantsleri nõunike poolt 01.03.2011 Valga ja Võru arestikambrites läbiviidud kontrollkäigu kokkuvõttes (tl 38-40) tehtud vastustajale etteheiteid Valga kambrite WC konstruktsiooni või puuduva privaatsuse osas. Kohtu arvates võib antud juhul olulise asjaoluna arvestada seda, et kaebaja viibis kogu kinnipidamise ajast 31 päeva kambrites üksinda, mistõttu ei ole kaebaja etteheide kambris asuva WC tüübi ja eraldatuse suhtes tõsiseltvõetav ning mittevaralise kahju tekkimine ei ole usutav.

17. Kaebaja väitel oli tema suhtes üsna inimväärikust alandav asjaolu pesemiskoha asukoht WC vahetus läheduses ja selle tõttu pesemine WC-augu kohal. ASkE (varasema redaktsiooni § 10 lg 1 p 6 , hilisema § 13 lg 1 p 6) kohaselt kuulub kambri sisustusse pesemiskoht võimaluse korral. Asjaolu, et pesemiseks kasutatav veevõtu koht oli ilma valamuta, ei ole kohtu arvates vastustajale etteheidetav, kuivõrd ASkE ei kehtesta pesemiskohale mingeid nõudeid. Samas on kohtule usutav asjaolu, et veekraani asumine WC läheduses (kohal) oli tingitud tehnilisest lahendusest, mitte vastustaja soovist kinnipeetute inimväärikust alandada.

18. Kaebaja väitel pidi ta voodile pudenenud toidu tõttu magama räpaste esemetega. ASkE § 31 punktis 12 (hilisemas redaktsioonis § 26 lõige 2) sätestatakse kinnipeetu õigus vahetada kord nädalas voodipesu. Sellega pidi iga kinnipeetu arvestama ja vajalikku hoolsust järgides voodipesu puhtana hoidma. Kohtu arvates oleks kaebajal olnud võimalus nõuda voodipesu väljavahetamist, kuid praegusel momendil ei ole enam võimalik välja selgitada kaebajale väljastatud voodipesu olukorda, küll aga on kohus arvamusel, et voodipesu, mis on muutunud räpaseks kaebaja enda tegevuse tõttu, ei ole sellisel määral inimväärikust alandav ja solvav, et selle kasutamine tingiks kaebajale mittevaralise kahju tekkimise ja selle rahalise kompenseerimise vajaduse.

19. Kaebaja väidab, et ta pidi kambris olema koos mittesuitsetajaga ning tema suuline teavitus selle kohta jäi reageeringuta. Samas kinnitab ta ise, et tal lubati suitsetada kartserikambris, so kohas, kus ta sellega kambrikaaslast ei häirinud. ASkE § 32 lg 2 p 6 (kuni 23.10.2011 kehtinud varasem redaktsioon) kohaselt on kinnipeetul keelatud suitsetada, kui sellega ei nõustu teine samas kambris viibinud isik. ASkE uuemas redaktsioonis reguleerib arestimajas suitsetamise korraldust § 28, mille kohaselt suitsetada võibki üksnes selleks ettenähtud ja vastavalt märgistatud kohtades. Tubakatooted ja suitsetamistarbed võtab arestimaja ametnik hoiule ning väljastab need kinnipeetule vaid ajaks, millal tal on õigus viibida suitsetamiseks lubatud kohtades. Kohtule on usutav vastustaja väide, et kinnipeetute paigutamisel arestikambrites arvestatakse muuhulgas ka sellega, kas isik on suitsetaja või mitte. Kaebaja, kes antud juhul oli suitsetaja, tunnistab, et arestimaja reageeris tema sellekohasele avaldusele ja tal võimaldati suitsetada kohas, kus ta kambrikaaslast ei häirinud. (s. o. kartserikambris), seega on alusetu kaebaja väide, et tema suuline teavitus suitsetamise kohta jäi arestimajas reageeringuta.

20. Kaebaja arvates ei toitlustatud teda Valga arestimajas korrektselt, sest ta kaotas seal viibimise ajal üle 30 kilo kehakaalu. Kohus nõustub vastustajaga, et lisaks VangS § 47 lõikes 1 sätestatule (toitlustamine vastavuses elanikkonna üldiste toitumistavadega ja silmas pidades elutegevuseks vajalikku toidutarvet, korrapäraselt ja vastavuses toiduhügieeni nõuetega) reguleeris kinnipeetute toitlustamist arestimajas ASkE § 27 lg 5 (toitlustamine vastavuses toidukäitlemise nõuetega) ja ASkE § 31 p 2, mis sätestas kinnipeetu õiguse saada korrapäraselt ja toiduhügieenile vastavat toitu vastavalt sotsiaalministri 31.12.2002 määrusega nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes“ (tl 41-42) kehtestatud normidele. Nimetatud määruse § 3 lõike 6 kohaselt antakse toidunormile vastavat toitu kinnipeetavale kolmes osas, vähemalt kolm korda päevas ja kindlatel kellaaegadel. Kaebaja ei ole kaebuses täpsustanud, milles seisnes toitlustamise ebakorrektsus. Asja materjalidest nähtuvalt oli toitlustamine Valga arestimajas kohtu arvates täielikult vastavuses VangS § 47 lg 1 ning ASkE § 27 lg 5 ja § 31 p 2 sätestatud nõuetega. Kohus on seisukohal, et kaebaja väidetav kehakaalulangus võis tuleneda paljudest mõjuritest (stress tulenevalt kriminaalmenetlusest või eelvangistuskohas viibimisest, tervislikum ja rasvavaesem toit) ning mingeid tõendeid selle kohta, et kaebaja kehakaal üldse vähenes ja seda just ebapiisava toitlustamise tõttu, kaebaja esitanud ei ole, mistõttu on kaebaja väited toitlustamise ebakorrektsuse kohta paljasõnalised.

21. Mis puutub kaebaja väidetesse seoses raamatukogu mittekättesaadavusega ja unetute öödega kambris nr 3, siis ei ole need rikkumised sellised, mis tooksid kaasa kahju nõude. Kohus märgib, et kuni 23.10.2011 kehtinud ASkE varasema versiooni § 31 p 9 nägi ette kinnipeetu õiguse lugeda raamatukogu olemasolu korral seal olevat kirjandust. Seega ei olnud vastustajal kohtu arvates kohustust raamatukogu pidada ning selle puudumise tõttu kirjanduse lugemise mittevõimaldamine ei ole vastustajale etteheidetav. Kehtiv ASkE sellist õigust kinnipeetule enam ette ei näe. Kambris nr 3 viibis kaebaja aga lühiajaliselt 06.03-13.03.2012 ning on väheusutav, et kainenemisele toimetatud isikud igal öösel ja sellisel määral lärmasid, et kaebaja kambris 3 üldse öösiti magada ei saanud ja see temale hüvitamist vajava mittevaralise kahju põhjustada sai.

22. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 järgi isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Käesoleval juhul oli kaebajal võimalus vastustajale esitada toimingu sooritamise nõue, kuid kaebaja ei ole esitanud tõendeid oma õiguste sel viisil kaitsmise kohta Valga arestimajas viibimise ajal.

23. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab kohus tuvastama, et haldusorgan on süülise tegevusega kahjustanud kaebaja RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õigushüve. VangS § 41 lõike 1 alusel tuleb vahistatut kohelda viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Kaebuses toodud faktide pinnalt ei ole kohtul alust arvata, et kaebajat koheldi Valga arestikambris mingil erilisel viisil ning et tema eluja olmetingimused arestikambris oleks erinenud Valga arestikambris kinnipidamisega tavapäraselt kaasnevast. Vahistatu pideva jälgimise nõudest tulenevat teatud privaatsuse rikkumist ei saa kohtu arvates pidada vangistusseadusega vastuolus olevaks ja seega õigusvastaseks. Ka mõne kambri sisustuselemendi puudumine ei ole kohtu arvates tekitanud kaebajale sellisel määral mittevaralist kahju, et see vajaks rahalist hüvitust. Riigikohtu halduskolleegiumi senise praktika kohaselt võib kahjunõue olla välistatud või avaliku võimu kandja vastutus piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti või toimingu vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või seda vähendanud ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti või toimingu vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi (17.06.2002 otsus haldusasjas nr 3-3-1-32-02, p 25). Halduskolleegium on seisukohal, et arestimajas viibiv isik peab võimaluse korral püüdma mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või vähendada. Kohus märgib, et kaebajal oli antud juhul võimalus oma õigusi kaitsta, kui ta viibis Valga arestimajas, kuid ta ei võtnud oma õiguste kaitseks ja nõuete koheseks esitamiseks midagi ette, esitades oma nõuded vastustajale alles 3 aastat hiljem.

24. Eeltoodut arvestades asub kohus seisukohale, et XXX kaebus tuleb jätta rahuldamata ja kaebaja poolt taotletud hüvitis tuleb RVastS § 7 lg 1 alusel esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise tõttu täielikult välja mõistmata jätta.

25. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maare Aloe kohtunik