4-14-10230/5 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

09. jaanuar 2015. a Tallinn, Liivalaia kohtumaja

Väärteoasja nr 4-14-10230

Kohtunik

Karin Olentšenko

Väärteoasi

M.F-i kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja

prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse

menetlusteenistuse

juhtivspetsialist Aivar Hirs 24.11.2014. a otsuse nr

2316,14,010165 peale

Kohtumenetluse pooled

Kaebuse esitaja: menetlusalune isik M.F

(isikukood: XXX; elukoht: XXX)

Kohtuväline menetleja – Politseija Piirivalveameti

Põhja

prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Menetlusaluse isiku M.F-i kaebus jätta rahuldamata ning Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse menetlusteenistuse juhtivspetsialist Aivar Hirsi 24.11.2014. a otsus nr 2316,14,010165 muutmata.

Edasikaebamise kord

Väärteomenetluse seadustiku (V™S) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonkaebus Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul, arvates kohtuotsuse kättesaamisest, teatades kassatsiooni esitamisest maakohtule 7 päeva jooksul samast päevast arvates.

Asjaolud ja kohtumenetluse poolte seisukohad

Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse menetlusteenistuse juhtivspetsialist Aivar Hirsi 24.11.2014. a otsusega nr 2316,14,010165 karistati M.F-i Liiklusseaduse § 221 lg 1 alusel rahatrahviga 25 trahviühiku ulatuses, s.o 100 eurot. Otsuse kohaselt menetlusalune isik juhtides mootorsõidukit sõitis reguleeritud ülekäigurajale foori keelava punase tulega.

Kaebuse sisu

Menetlusalune isik M.F esitas Harju Maakohtule kaebuse, milles palub muuta otsust, märkides, et ta ületas ristmiku kollase tulega ning foori tuli muutus punaseks hetkel, kui ristmik ületatud sai, mistõttu määratud karistus on ebaproportsionaalselt karm ja ebaõiglane. M.F märgib, et ta ei ole varem väärtegu toime pannud ja tal ei ole võimalik sellises ulatuses määratud trahvisummat tasuda, kuivõrd ta kasvatab kahte alaealist last ja igakuine sissetulek on selline, millega ta tuleb vaevu toime. Ta kahetseb siiralt toimepandut ja on sellest õppust võtnud ning jälgib pingsalt foori ja peatub juba siis, kui roheline tuli vilkuma hakkab.

Kohtuvälise menetleja kirjalik vastus

Kohtuväline menetleja, Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juht politseikolonelleitnant Oleg Lodeikhin, esitas kaebuse suhtes kohtule kirjaliku seisukoha, milles vaidleb kaebusele vastu, leides, et M.F-i süüline käitumine on aset leidnud, on tema poolt toimepandud ja tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega ning väärtegu on õigesti kvalifitseeritud LS § 221 lg 1 järgi. Selline tegu saab olla vaid tahtlik. Selline isiku käitumine näitab ilmselgelt tema üleolevat suhtumist liikluskorda ja juhi kohustustesse. Samuti leitakse vastuses, et käesoleval juhul on võetud aluseks sanktsiooni keskmine määr ning karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, süü suurust ja ka asjaolu, et isiku suhtes ei ole varem väärteokaristusi kohaldatud, mistõttu on isikule määratud rahatrahv

25 (ettenähtud karistus kuni 50 trahviühikut) trahviühiku ulatuses õiglane, proportsionaalne ja vastavuses kõrgema astme kohtu poolt antud suunistega. Karistus on õiglane ja proportsionaalne ning otsuse tühistamiseks või muutmiseks alused kaebuses toodud põhjendustel puuduvad.

Kohtuotsuse põhjendused

Kohus, tutvunud M.F-i kaebusega, võtnud aluseks kohtuvälise menetleja seisukoha ning kontrollinud väärteoasja materjale, leiab, et kaebus ei kuulu rahuldamisele ning kohtuvälise menetleja otsus tuleb jätta muutmata. Kohus leiab, et kaebuse saab käesoleval juhul vastavalt V™S §-le 120 lg 1 lahendada kirjalikus menetluses. Väärteomenetluse seadustiku § 123 kohaselt kontrollib kohus kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohus asub seisukohale, et väärteoasja arutamisel ja otsuse tegemisel otsuse teinud ametiisik on välja selgitanud kõik asjaolusid, mida oli võimalik asjas kogutud materjalidega välja selgitada, vastulausega on arvestatud.

Otsuse langetamise ajal puudusid asjas kergendavad asjaolud. M.F-i poolt LS § 221 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine on tõendatud tunnistaja ütlustega, kes kinnitas, et M.F ületas ristmikul reguleeritud ülekäiguraja keelava punase tulega. M.F väidab, et ületas ristmiku kollase tulega ja punaseks muutus tuli alles ristmiku ületamisel. Kohtu arvates ei ole alust kahelda tunnistaja ütlustes ning selles, et M.F pani toime temale etteheidetava väärteo. Nimelt küsimust ei ole käesoleval juhul selles, et M.F sõitis reguleeritud ülekäigurajale keelava tulega.

Nimelt LS § 7 lg 1 p 4 kohaselt keelab foori punane tuli liikuda ning sama paragrahvi lõige 1 punkt 3 kohaselt keelab kollane tuli samuti liikuda; peatumiseks ettenähtud kohas tohib edasi sõita vaid juhul, kui seal peatumine on ilma liikulust ohustamata võimatu; kui tuli süttib hetkel, mil juht on ristmikul või ülekäigurajal, tuleb liikumist jätkata. Käesoleval juhul ei mahu aga kaebaja käitumine ka ühegi eelmärgitud kollase tule puhul liikumist erandlikult lubava olukorra alla. Seega M.F on toime pannud LS § 221 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo, s.o mootorsõidukit juhtides sõitis foori keelava tule ajal ülekäigurajale.

Samuti väärteo subjektiivse tunnusena esineb tema käitumises tahtlus, kuivõrd isik ise kinnitas samuti vähemalt seda, et ületas ristmiku väidetavalt kollase tulega, seega teadlikult samuti liikumist keelava fooritulega, kuivõrd kollane tuli keelab samuti liikumise, kui ei esine just LS § 7 lg 1 p-s 3 väljatoodud asjaolusid, mida käesoleval juhul ei esine ning mille esinemist pole väitnud ka M.F ise. Seega isik ületas tahtlikult ristmikul asuva reguleeritud ülekäiguraja foori keelava tulega. Kohus leiab, et kuigi M.F-i näol on tegemist isikuga, kellel puuduvad kehtivad väärteokaristused ning kes kasvatab alaealisi lapsi ja ei oma märkimisväärselt suuri sissetulekuid ning kes kahetseb toimepandut, on kohtu arvates ometi kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus mõõdukas ja proportsionaalne, arvestades asja tehiolusid ja M.F-i käitumist ning temale etteheidetava väärteo eest ettenähtud karistust.

Nimelt on LS § 221 lg 1 eest karistusena ettenähtud rahatrahv kuni 50 trahviühikut, s.o 200 eurot, M.F-i karistati käesoleval juhul 25 trahviühikuga summas 100 eurot, mis on sanktsiooni keskmine määr. Nimelt karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks sanktsiooni keskmine määr ning seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav määr. Antud juhul on tegemist varem väärteokorras karistamata isikuga, mistõttu ei ole põhjendatud karistuse mõistmine keskmisest määrast kõrgema määraga.

Samas, kuivõrd keelava fooritulega sõitmine on ohuks ümbritsevatele liiklejatele ja ohustab üldist turvalisust, on põhjendatud rikkuja mõjutamine läbi sellise karistuse määramise, mis mõjutab tema elukorraldust ja suunab edaspidi rikkumisi mitte toime panema, mistõttu on antud juhul põhjendatud M.F-i karistamine vastava sanktsiooni keskmise määra ulatuses, s.o 25 trahviühiku ulatuses, s.o 100 eurot, mistõttu kohus jätab kaebuse rahuldamata ja väärteootsuse muutmata, kuivõrd tegemist on seadusliku ja põhjendatud otsuse ning mõistetud karistusega.

Samuti, tulenevalt asjaolust, et isiku sissetulek ei ole väidetavalt piisavalt suur, et sellest määratud rahatrahvi tasuda, on kohtul siiski alus sellises väites kahelda, sest kuigi M.F-i legaalne sissetulek oli keskmiselt 560 eurot kuus, on ometi tegemist isikuga, kes omab kindlat töökohta ja regulaarset sissetulekut ning antud juhul ei saa tähelepanuta jätta asjaolu, et rikkumine pandi toime sõidukiga, mis kuulub liisingfirmale, mistõttu M.F vaatamata oma väidetavale tagasihoidlikule sissetulekule omab siiski piisavat sissetulekut selleks, et liisingutasumise kohustusi ja sõiduki ülalpidamisega kaasnevaid kulutusi endale lubada, mistõttu kohtu arvates ei ole veenev, et tal puudub võimalus 100 euro suuruse rahatrahvi tasumiseks või et selle tasumine koormaks teda ebamõistlikult ja seaks väga raskesse majanduslikku olukorda, mistõttu kohtu arvates on kohtuvälise menetleja poolt mõistetud karistus igati proportsionaalne ja põhjendatud.

Käesoleval juhul nähtub ka kohtuvälise menetleja otsusest ning ka mõistetud karistusest, et arvesse on võetud samuti isikul varasemate karistuste puudumist, kuivõrd kohtuväline menetleja ei ole karistanud M.F-i sanktsiooni keskmisest määrast kõrgema määraga. Seetõttu puudub kohtul alus kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks. Eeltoodu alusel ja juhindudes V™S § 132 p 1 jätab kohus kohtuvälise menetleja otsuse muutmata ja kaebuse rahuldamata.

Kohtunik