3-13-259/59 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Agu Timmi ja Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht

8. jaanuar 2015, Tartu Haldusasja number 3-13-259 Haldusasi J.K. kaebus Tartu Vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 31. mai 2013. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus J.K. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja J.K. Vastustaja Tartu Vangla RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31. mai 2013. a otsus muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.

2. Kaebaja menetluskulud jätta tema enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 9. veebruar 2015).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla kinnipeetav J.K. paigutati 31. detsembril 2012 Tartu Vangla 4. septembri 2012. a käskkirja nr 6-2/1434 alusel viieks ööpäevaks kartserisse. 1. jaanuaril 2013 teostas vanglateenistuse ametnik J.K. kartseris viibimise ajaks vangla poolt hoiule võetud kartseris kinnipeetavale mittelubatud isiklike esemete ja asjade läbiotsimise.

J.K. pöördus 4. ja 7. jaanuari 2013. a avaldustega Tartu Vangla poole ning soovis selgitust asjade läbiotsimise kohta, mis teostati tema juuresviibimiseta.

Tartu Vangla 4. veebruari 2013. a vastustes nr 2-3/40-1 ja 2-3/77-1 leiti, et läbiotsimine oli õiguspärane ning vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene kohustust kutsuda läbiotsimise juurde kinnipeetavat. Vangla märkis, et läbiotsimisel kinnipeetava asju ei lõhutud ning need asetati nende esialgsele kohale tagasi.

2. J.K. esitas Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse, milles palus tuvastada 1. jaanuaril 2013 teostatud läbiotsimise õigusvastasuse. Tuvastamiskaebuse esitamise põhjendatud huvina märkis kaebaja, et vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamine aitab tal tulevikus oma õigusi kaitsta – edaspidi sooritab vangla läbiotsimised õiguspäraselt ega riku kinnipeetavate õigusi. Lisaks märkis kaebaja, et ta soovib vangla vastu esitada kahju hüvitamise nõude. Kaebuse põhjenduste kohaselt:

2.1. Kaebaja asjade läbiotsimine oli õigusvastane. Kaebajale ei antud võimalust anda ära keelatud esemeid ega võtta endaga kaasa konfidentsiaalset informatsiooni – kirjad ja muud dokumendid.

2.2. Kuna valvur viis läbiotsimise läbi üksinda ning ruumis puudus videovalve, ei ole välistatud, et valvur tutvus kaebajale kuuluvate kirjade ja dokumentide sisuga.

2.3. Läbiotsimise ajal kahjustati kaebajale kuuluvaid asju – pesupulber oli kotis laiali ning segamini koos muude asjadega.

2.4. Lattu hoiule antavatest asjadest tuleb koostada nimekiri. Käesoleval juhul seda ei tehtud. Seega puudus vanglal õigus läbiotsimist teostada.

3. Tartu Halduskohtu 31. mai 2013. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel:

3.1. Kaebuse asjaoludest nähtuvalt viidi 1. jaanuaril 2013 läbi kartseri lattu antud kaebaja asjade läbiotsimine. Halduskohus nõustus vastustajaga, et õigusaktidest ei tulene nõuet kinnipeetava viibimiseks temale kuuluvate isiklike asjade läbiotsimise juures või tema teavitamiseks enne läbiotsimise teostamist. Käesolevas asjas ei kohaldu õiguskantsleri 28. augusti 2012. a soovitus nr 7-4/110930/1204030, kuna käesoleval juhul toimus läbiotsimine laos, mitte elukambris. Lisaks on õiguskantsleri selgitused soovituslikud.

3.2. Kinnitust ei ole leidnud, et läbiotsimise teostanud vanglateenistuse ametnik oleks lugenud kaebaja privaatkirju või eradokumentatsiooni. Tegemist on vaid kaebaja oletusega.

3.3. Läbiotsimise käigus ei lõhutud kaebajale kuuluvaid asju. Asjaolu, et pesupulber oli osaliselt laiali valgunud ning kaebaja asjad ei olnud kapis täpselt nii nagu kaebaja oli need asetanud, ei anna alust tunnistada vangla toimingut 1. jaanuari 2013. a läbiotsimise läbiviimisel õigusvastaseks.

3.4. Kaebajalt ei võetud läbiotsimise käigus ära ühtegi eset, seega puudub kaebajal subjektiivne õigus edaspidi nõuda, et talle antaks võimalus enne läbiotsimise teostamist vabatahtlikult ära anda keelatuid esemeid.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. J.K. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub kohtuotsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

4.1. Halduskohus ei arvestanud asja lahendamisel õiguskantsleri 28. augusti 2012. a seisukohaga, milles õiguskantsler andis Viru Vanglale soovituse, kuidas järgida head tava kinnipeetavate kambri läbiotsimisel. Õiguskantsleri hinnang mingi asjaolu õiguspärasuse osas põhineb ikkagi kehtival seadusel. See, et õiguskantsler ei ole laos olevate kinnipeetavate isiklike asjade läbiotsimise kohta seisukohta avaldanud, ei tähenda, et käesoleval juhul ei võiks kehtida see, mis on öeldud kambri läbiotsimise kontekstis. Euroopa vanglareeglistiku p-st 54.8 tuleneb, et kinnipeetava asjade läbiotsimist võib läbi viia üksnes kinnipeetava juuresolekul, välja arvatud juhul, kui see on keelatud seoses kasutatava uurimistehnikaga või potentsiaalse ohuga vanglaametnikele.

4.2. See, et vangistust reguleerivates õigusaktides ei ole kirjas, et kinnipeetaval on õigus viibida tema isiklike asjade läbiotsimise juures, ei tähenda, et tal seda õigust ei oleks. Kõik seadused peavad olema kooskõlas põhiseaduse ja hea halduse tavaga. Kaebaja ei ole väitnud, et läbiotsimisest peaks kinnipeetavat eelnevalt teavitama. Kui kaebaja oleks teadnud, et ka laos otsitakse tema asju läbi, ei oleks ta isiklikke kirju ja konfidentsiaalseid dokumente lattu hoiule jätnud ning oleks palunud enda isiklike asjade nimekirja koostamist, et hilisemaid probleeme vältida.

4.3. Läbiotsimiste läbiviimine igal kellaajal ei ole õiguspärane, kuna kinnipeetaval on õigus kaheksatunnisele pidevale uneajale.

4.4. Halduskohus ei ole üldse võtnud seisukohta kaebaja väite osas, mille kohaselt lasub vanglal kohustus koostada asjadest nimekiri, kui need hoiule võetakse (vangla sisekorraeeskiri – VSkE § 61). Vastustaja hinnangul ei puutu see asjaolu käesoleva kaebuse esemesse, kuid kaebaja arvates puudutab see kinnipeetava isiklikke esemeid ja nendega toimimist.

4.5. Kuna läbiotsimine viidi läbi õigusvastaselt ja salaja, on kaebajal põhjendatud kahtlus, et selle eesmärgiks oli kaebaja kirjavahetuse ja dokumentidega tutvumine. Vastustaja ei ole suutnud tõendada, et kirju ja dokumente ei oleks loetud. Rikutud on Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 43 sätestatud õigust sõnumisaladusele.

4.6. Kuna keelatud esemete vabatahtlik äraandmine kergendab karistust, on arusaamatu vangla seisukoht, et nende äraandmine ei ole kohustuslik ning nende äraandmiseks ei antagi reaalset võimalust.

5. Tartu Vangla vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastuse kohaselt:

5.1. Läbiotsimise läbiviimise õiguslikuks aluseks on VangS § 68 lg 1. Vaidlust ei ole selles, et vanglateenistuse ametnikul on õigus kinnipeetava isiklikke asju läbi otsida. Samuti ei näe vangistust reguleerivad õigusaktid vanglale ette kohustust, et kinnipeetava isiklike asjade läbiotsimine peab toimuma kinnipeetava juuresolekul. Samuti ei ole ette nähtud kellaaega, mil läbiotsimine peaks aset leidma.

5.2. Väited sellest, et läbiotsimise käigus võis vanglateenistuse ametnik tutvuda kaebaja kirjavahetusega, on oletuslikud. See, et valvur teostas läbiotsimist üksi ning ruumis ei olnud videovalvet, ei anna alust veel järeldada, et kõrvalseisja kontrollita või videojärelevalve puudumiseta käitub vanglaametnik kindlasti õigusvastaselt.

5.3. Ka tavapäraste kambris toimuvate läbiotsimiste juures ei viibi kinnipeetavad, kuna see raskendaks läbiotsimise eesmärgi saavutamist.

5.4. Kinnipeetava kartserisse paigutamise korral ei tule tema asjade hoiule võtmisel kindlasti nimekirja koostada. Asjade kohta, mis on kas kambris kinnipeetava juures või laos, koostatakse asjade ühtne nimekiri vastavalt VSkE § 61 lg-le 2. Lattu asjade andmine või asjade laost kambrisse andmine fikseeritakse kirjalikult (vt VSkE § 61 lg 4). VSkE § 60 lg-st 1 nähtuvalt on kinnipeetaval kartserisse lubatud kaasa võtta eelkõige sellised isiklikud asjad, mis on äratarvitatavad ning kirjavahetuse ja kohtuasjadega seotud materjalid, mida vanglas asjadena ei käsitleta ning tükkhaaval nimekirja ei kanta. VSkE § 100 lg 2 sätestab, et kartserisse paigutamisel kinnipeetava juures kambris olnud isiklikud asjad antakse lattu ning tagastatakse kinnipeetavale pärast vabastamist. Kuna nii vanglal kui kinnipeetaval on juba olemas nimekiri, millest nähtub, millised asjad olid kinnipeetaval enne kartserisse minekut kambris ning kuna ta võib nende hulgast kartserisse võtta ainult üksikud esemed, võetakse kartseri juures olevasse lattu hoiule kõik kinnipeetava ülejäänud kambris olnud asjad ning uue nimekirja tegemiseks puudub vajadus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

7. Apellatsioonkaebuses on vaidlus 1. jaanuaril 2013 teostatud kartseri juurde kuuluvasse lattu paigutatud kaebaja asjade läbiotsimise õiguspärasuse üle. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kaebuse esemesse ei kuulu see, kas asjade kartserilattu paigutamisel oli vaja koostada nimekiri esemetest, mida hoiustati laos kaebaja kartserikaristuse ärakandmise vältel, kuna see puudutab ringkonnakohtu hinnangul kaebaja kartserisse paigutamisel hoiule võetud asjale hoiulevõtmise korda ning vastavat menetlust, mitte sellele järgnenud asjade läbiotsimist. Seda enam, et asjas tuvastatu kohaselt ei ole kaebajal läbiotsimise käigus midagi kaduma läinud ning sisulised etteheited puudutavad ikkagi seda, et kaebaja kaasamata jätmise tõttu avanes vanglateenistuse ametnikul väidetavalt võimalus lugeda kaebaja kirjavahetust. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kuna kartserilattu paigutatakse asjad, mis on kaebaja elukambris ning kinnipeetaval on kartserisse lubatud kaasa võtta vaid väga üksikuid esemeid (vt VSkE § 60 lg 1), langeb varasemalt kambris olevate asjade nimekiri eelduslikult kokku sellega, mis lattu paigutatakse. Seda enam, et kinnipeetava isiklike asjade nimekirja ei märgita nii või teisiti kinnipeetava kirjavahetuse ja dokumentatsiooniga seonduvat.

8. VangS § 68 lg 1 kohaselt on vanglateenistuse ametnikul õigus teostada kinnipeetava läbiotsimist, tema isiklike asjade, eluja olmeruumide, samuti teiste ruumide ja territooriumi läbiotsimist keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Vangistust reguleerivates õigusaktides ei ole käsitletud küsimust, kas ja millistel alustel peaks või tohiks kinnipeetav viibida läbiotsimise juures ning ka seda, millal võiks läbiotsimine aset leida. Kehtivast õigusest tulenevalt puudub kinnipeetaval vastav absoluutne nõudeõigus enda vastava toimingu teostamise juurde lubamiseks. Vastava kohustuse tingimusteta olemasolu ei saa tuletada ka Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega nr REC(2006)2 kinnitatud Euroopa vanglareeglistiku p-st 54.8, millele kaebaja on viidanud, kuna tegemist on soovitusliku dokumendiga, milles sisalduvate normide siseriiklikkusse õiguskorda ülevõtmine ei ole kohustuslik. Tegemist on soovitustega, mida võib võtta eeskujuks siseriikliku õiguse tõlgendamisel (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 5. veebruari 2009. a määrus nr 3-3-1-95-08, p 9). Lisaks ei ole seal soovitatud õigus absoluutse iseloomuga, vaid sellest on võimalik siiski kõrvale kalduda.

9. Kaebaja on enda vastava õiguse olemasolu kinnitamiseks teinud viite ka õiguskantsleri

28. augusti 2012. a soovitusele nr 7-4/110930/1204030 „Soovitus õiguspärasuse ja hea halduse tava järgimiseks. Kinni peetava isiku viibimine tema kambri läbiotsimise juures“ (arvutivõrgus kättesaadav: http://oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/6iguskantsleri_soovitus__kinni_peetav a_isiku_viibimine_tema_kambri_labiotsimise_juures.pdf). Ringkonnakohus mainib siinjuures, et kuigi õiguskantsler võib õiguspärasuse ja hea halduse tava järelevalve käigus anda soovitusi ning esitada nende täitmise tagamiseks järelepärimisi, ei tulene õiguskantsleri tegevust reguleerivast seadusest, et õiguskantsleri soovitused oleksid siduva iseloomuga (vt õiguskantsleri seaduse §-d 351 ja 352). Halduskohtu arvates ei ole nimetatud soovituses esitatud seisukohad käesoleval juhul kohaldatavad, kuna õiguskantsleri arvamus käsitleb kinnipeetava õigust viibida kambri, mitte kartserilao läbiotsimise juures. Ringkonnakohtu hinnangul ei tohiks kinnipeetava õigus viibida või mitte viibida tema asjade läbiotsimise juures sõltuda sellest, millisele režiimile – tavavõi kartserirežiimile, ta allutatud on. Õiguskantsler on soovituses leidnud, et kinnipeetava kaasamine või kaasamata jätmine tema asjade/kambri läbiotsimisele on kaalutlusotsus. Kuigi seaduses ei ole vastavat kohustust kaasamiseks sõnaselgelt sätestatud, leiab ringkonnakohus, et selline regulatsiooni kohatine lünklikkus eeldab haldusorganilt taolist tegevust kavandades siiski isiku põhiõigustega arvestamist, st seaduses vastava regulatsiooni puudumine ei tähenda, et absoluutselt igal juhul, mil kinnipeetava kambris/asjade hulgas teostatakse läbiotsimist, oleks välistatud kinnipeetava kaasamine läbiotsimise protseduuri. Kuid kahtlemata nõuab see teatud asjaolude esinemist, mis annaks vastavaks loaks ka aluse.

10. Käesoleval juhul ei nähtu kaasuse asjaoludest, et kaebaja läbiotsimise juurde kutsumata jätmine oleks kaasa toonud tema õigushüvede kahjustamise ning läbiotsimise reeglite vastu eksimise. Läbiotsimine teostati esemete hulgas, mis olid paigutatud kartseri juurde kuuluvasse vastavasse lattu, kuna kartserkaristust kandma minnes on kinnipeetaval õigus kartserisse kaasa võtta vaid VSkE § 60 lg-s 1 loetletud esemed, sh kirjavahetust puudutav. Kaebaja on leidnud, et kui ta oleks teadnud, et ka kartseri lattu paigutatavaid asju võidakse läbi otsida, oleks ta kirjavahetuse ja muud dokumendid endaga kartserisse kaasa võtnud. Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud kaebaja eeldada, et kartseriladu ei otsita läbi, kuna VangS § 68 lg 1 ei piira läbiotsimist ainult kinnipeetava eluruumiga, vaid lubab läbi otsida kõiki vangla territooriumil asuvaid ruume. Ühtlasi on siinkohal täiesti kohatu kaebaja viide sellele, et läbiotsimise õigusvastasus on tingitud ka sellest, et see viidi läbi öisel ajal, kuna kinnipeetavatele peab olema ette nähtud kaheksatunnine pidev uneaeg (VSkE § 10 lg 2). Nagu eelnevalt märgitud, ei tulene läbiotsimist puudutavast regulatsioonist, millisel ajavahemikul võib läbiotsimist teostada. Seda enam, et olukorras, mil kinnipeetava juuresolek ei ole vajalik ning läbiotsimist ei toimetata temaga ühes ruumis, ei saa väita, et läbiotsimise teostamise kellaaeg saaks kuidagi riivata kinnipeetava õigus pidevale uneajale.

11. Kaebaja on märkinud, et läbiotsimise käigus tutvus vanglateenistuse ametnik tema kirjavahetusega. Lisaks on kaebaja välja toonud, et taoliseks kahtluseks annab põhjust see, et laos puudus videovalve ning läbiotsimist teostas vanglateenistuse ametnik ainuisikuliselt. Ringkonnakohtu arvates on nimetatud kahtlus põhjendamata. Kaebajal puudub alus eeldada, et olukorras, mil läbiotsimist ei ole dokumenteeritud ja puudub võimalus protseduuri käiku videosalvestise kaudu uuesti näha, oleks tegemist kahtlemata kaebaja põhiõiguste riivega. Läbiotsimine asjade hulgas, kus on ka kirjavahetust ja muid dokumente, eeldab muuhulgas seda, et keelatud ainete või esemete avastamiseks tuleb dokumentatsioon põgusalt läbi vaadata, kuid see ei tähenda automaatselt läbiotsimise eesmärgiga mittekooskõlas oleva tegevuse teostamist – erakirjavahetuse lugemist.

12. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, kuidas sai kaebaja õigusi rikkuda asjaolu, et läbiotsimisele kaasamata jätmise tõttu puudus tal võimalus enne läbiotsimist anda ära keelatud esemeid. Asjas tuvastatu kohaselt ei leitud kaebajale kuuluvate asjade seast midagi, mis oleks tulnud ära võtta ja realiseerida või hävitada. Õigusaktidest ei tulene kohustust kaasata kinnipeetavat läbiotsimisele ka sel eesmärgil, et viimane annaks ära talle kuuluvad vanglas mittelubatud esemed kergendamaks võimalikku karistust, mis taoliste esemete avastamine võiks kaasa tuua.

13. Eelnevalt esitatud seisukohtadest tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31. mai 2013. a otsuse resolutsioon muutmata. Ringkonnakohus peab vajalikuks täiendada halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega. Kuna apellatsioonkaebus jäi rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kaebaja enda kanda. Apellatsioonkaebuse esitamisel tasus kaebaja riigilõivu 15 euro ulatuses (tl 92).

/allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene