3-11-697/122 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Maili Lokk, Tiina Pappel Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 08.01.2015, Tartu Haldusasja number 3-11-697 Haldusasi Jaak Reinomäe kaebus Viru Vanglalt seoses öörahu rikkumisega 29.01.2011 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes kohtu äranägemisel Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 13.03.2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Viru Vangla apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Jaak Reinomägi Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Viru Vangla apellatsioonkaebus. Tühistada Tartu Halduskohtu 13.03.2014. a otsus Viru Vanglalt öörahu rikkumise eest 29.01.2011 Jaak Reinomäe kasuks mittevaralise kahju hüvitise summas 40 eurot väljamõistmiseks. Teha uus otsus, millega jätta Jaak Reinomäe kaebus mittevaralise kahju hüvitamise nõudes rahuldamata.

2. Jätta rahuldamata Viru Vangla taotlus Jaak Reinomäe mittevaralise kahju hüvitamise nõudes esitatud kaebuse läbi vaatamata jätmiseks.

3. Jätta Jaak Reinomäe menetluskulud (riigilõiv halduskohtus) Eesti Vabariigi kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 09.02.2015 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. J. Reinomägi esitas 14.03.2011 Tartu Halduskohtule kaebuse (I kd, tl 1-2p), milles ta märkis, et ööl vastu 29.01.2011 ca kella 2 paiku ärkas ta kõva müra peale ning kambrist mööduvalt valvurilt V. Sõpulinilt sai ta üleoleval toonil vastuse, kuid müra jätkumise tõttu helistas sisetelefonil valvurile, millele vastates andis viimane korralduse mitte helistada ega segada valvuril töökohustusi täita. Kaebaja märkis, et kuna öörahu rikkumisest ei oldud kinnipeetavaid

2

teavitatud ja öörahu rikkumisega teostati vangla poolt süüline tegu, esitas ta 30.01.2011 Justiitsministeeriumile asjaolude täpsustamiseks taotluse distsiplinaarmenetluse algatamiseks (I kd, tl 91), millele vastati 02.02.2011. a teatisega nr 11-7/1645 (I kd, tl 92), et kaebaja taotlus loeti märgukirjaks, mis edastati Viru Vanglale vastamiseks, kes esitas 02.03.2011 vastuse nr 6-14/4792-1 (I kd, tl 50), milles selgitas, et ajavahemikul 26.01.2011 kuni 04.02.2011 paigaldati vangla jalutusboksidesse elektrilised sigaretisüütajad, milliseid töid tehti õhtuja öötundidel, et mitte muuta kinnipeetavate päevarežiimi ning toodi välja, et kaebajal puudub õigus esitada taotlust vanglaametniku suhtes distsiplinaarmenetluse algatamiseks või distsiplinaarkaristuse määramiseks. Kaebaja märkis, et vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 10 lg 2 näeb ette kinnipeetavale 8-tunnise pideva uneaja, mida on üksnes julgeoleku tagamise eesmärgil lubatud katkestada. Kaebaja leidis, et Viru Vangla administratsioon, häirides öörahu, on ebaseaduslikult katkestanud tema uneaja, sest öötundidel sigaretisüütajate paigaldamisel ei saa olla seost julgeoleku tagamisega vanglas. Kaebaja märkis, et tema poolt esitatud pöördumise eesmärk oli objektiivne menetlus asjaolude teadasaamiseks ning tema taotluse tõlgendamine märgukirjaks kahjustas eesmärgi püstitamist. Kaebaja arvates on ebaõige, et tal ei ole õigust taotlust esitada, kuna see on esitatud lähtuvalt HMS §-st 14. Kaebaja palus kohtul kindlaks teha õigusvastasus vangla teadlikus öörahu rikkumises, vanglateenistuja V. Sõpulini toimingus ja kaebaja taotlusele vastamises.

2. Tartu Halduskohus tagastas 04.04.2011. a määrusega (I kd, tl 4-5) kaebuse seoses seadusega sätestatud kohustuslikust korrast mittekinnipidamisega. Tartu Halduskohus jättis 19.04.2011. a määrusega (I kd, tl 18-19) rahuldamata taotluse riigilõivust vabastamiseks määruskaebuse esitamisel Tartu Halduskohtu 04.04.2011. a määruse peale ning tagastas määruskaebuse. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 20.04.2012. a määrusega (I kd, tl 27-27p) J. Reinomäe määruskaebused ning tühistas Tartu Halduskohtu 04.04.2011. a ja 19.04.2011. a määrused ning saatis asja menetluse jätkamiseks Tartu Halduskohtule.

3. Tartu Halduskohus tagastas 15.11.2012. a määrusega (I kd, tl 34-35) kaebuse. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 05.04.2013. a määrusega (I kd, tl 52-53) J. Reinomäe määruskaebuse ja tühistas Tartu Halduskohtu 15.11.2012. a määruse ning saatis asja menetluse jätkamiseks Tartu Halduskohtule.

4. J. Reinomägi esitas 23.08.2013 puuduste kõrvaldamise avalduse (I kd, tl 65-65p), milles ta märkis, et soovib kaebusega saavutada väljatoodud toimingute õigusvastaseks tunnistamist kohtu poolt, et edaspidi nõuda tekitatud kahju hüvitamist.

5. Tartu Halduskohus võttis 26.08.2013. a määrusega (I kd, tl 71-72) menetlusse J. Reinomäe kaebuse seoses öörahu rikkumisega 29.01.2011 Viru Vangla toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks.

6. Viru Vangla esitas 23.09.2013 vastuse kaebusele (I kd, tl 90-90p), milles ta palus jätta

J. Reinomäe kaebus rahuldamata. Vastustaja leidis, et vangla tegevuses puuduvad õigusvastasuse tunnused. Vastustaja väitel teostati töid vajadusest tagada kinnipeetavatele võimalus päevakava järgimiseks ning S10 osakonda paigaldati ainult üks seade, millised tööd toimusid ühel ööl lühiajaliselt. Vastustaja märkis, et ka vabaduses peetakse vajadusel lubatavaks müra tekitavate tööde teostamist öisel ajal. Vastustaja märkis, et kaebajale ei tekkinud võimalikust öisest mürast, mis teda väidetavalt äratas, arsti poolt tuvastatud terviseprobleeme. Vastustaja leidis, et kaebajale on 02.03.2011. a kirjaga nr 6-14/4792-1 vastatud õiguspäraselt ning ka vanglateenistuse ametnikud, kes andsid kinnipeetavale infot teostatavate tööde kohta, on käitunud õiguspäraselt.

3

7. 31.10.2013 saabus Tartu Halduskohtusse J. Reinomäe kaebuse täiendus (I kd, tl 120-133), milles ta märkis, et tema kaebus on esitatud põhjusel, mis on seotud vanglateenistuja käitumisega seoses uneaja rikkumisega ning kaebaja poolt esitatud taotlusele vastamisega. Kaebaja märkis, et seadusandja on kehtestanud tingimusena julgeoleku tagamise eesmärgi, miks võib kinnipeetava uneaega häirida ning kui uneaega on rikutud teisel põhjusel ja ei ole tõendatud uneaja rikkumine julgeoleku tagamise eesmärgil, siis ei ole õigustatud väide, et vangla tegevuses puuduvad õigusvastasuse tunnused. Kaebaja leidis, et asjakohane ei ole väide justkui toimunuks öine ehitustöö seoses tema heaoluga. Kaebaja märkis, et käesoleval juhul puudub vaidlus selles, kas vanglateenistuse ametnikud, andes kaebajale infot teostatavate tööde kohta, käitusid õiguspäraselt või mitte, vaid kuidas suhtuti sellesse, kui kaebaja pöördus vanglaametniku poole. Lisaks märkis kaebaja, et vaidlus on ka selles, kas vanglateenistuja olukorras, kus kaebaja mürast tulenevalt ei saanud magada ja soovis helistades tagada öörahu, käitus õiguspäraselt, kui ei vastatud pikalt telefonile ja lülitas selle välja, kuid hiljem vastates helistamisele käskis kaebajal mitte häirida vanglaametniku töötamist. Kaebaja leidis, et vanglateenistuja tegevus ei olnud õiguspärane, vaid tema toimingus on kuriteo tunnused. Ka leidis kaebaja, et 02.03.2011. a kirjaga vastamine ei olnud õiguspärane ning ka Justiitsministeeriumi toiming väljendab õigusvastasust. Kaebaja hinnangul ei ole ta Viru Vanglalt saanud selgitusi vanglateenistuja käitumisega seoses, mistõttu kaebaja muutis õigusvastasuse kindlakstegemise põhjendatud huvi, milleks märkis kriminaalmenetluslike õiguste tagamist, soovides seoses asjaga esitada uurimisasutusele kuriteokaebust. Kaebaja palus kohtul mõista välja hüvitis avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest, lähtudes riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-test 1 ja 2 ning § 9 lg-st 1. Kaebaja väitel nõuab ta mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise korral, mille juurde kuulub vanglaametniku käitumine 29.01.2011 ööl ja toimingud seoses kaebaja pöördumistega. Kaebaja palus mõista talle hüvitisena välja 20 000 eurot, mille osas märkis, et 10 000 eurot nõuab ta kaebuse aluseks oleva toimingu eest, kuid kahekordistas summa seoses vastustaja vastusega, mis omakorda alandas kaebaja väärikust süüliselt.

8. 02.12.2013 toimunud kohtuistungil (I kd, tl 138-140) märkis kaebaja, et ta jääb kaebuse juurde, kuid summa osas oleks ta pidanud kirjutama, et kohtu äranägemisel. Kaebaja väitel soovis ta, et kohus tuvastaks, et öörahu ajal puurimine oli õigusvastane, mille tõttu soovib Viru Vangalt hüvitist. Veel märkis kaebaja, et ta soovis V. Sõpulini osas distsiplinaarasja algatamist ja tal on õigus taotleda kriminaalasja algatamist. Samal istungil leidis vastustaja, et vaidlus puudub selle üle, et sigaretisüütaja tõenäoliselt paigutati 29.01.2011 öösel. Vastustaja märkis, et kohus on võtnud kaebuse 20 000 euro suhtes valesti menetlusse, kuna kahjunõue on tekkinud kaebaja kinnipidamise ajal. Vastustaja möönis võimalust, et kinnipeetavat võidi 29.01.2011 ööl häirida ja vabandas selle eest, et nii juhtus. Vastustaja leidis, et öörahu rikkumiseks saab pidada väga tugevat spetsiifilist heli, kuid puurimine öösel ei tähenda veel seda, et sellega kaasneb öörahu rikkumine.

9. Tartu Halduskohus märkis 13.01.2014. a määruses (I kd, tl 187-188), et kahju hüvitamise kaebus, milles kaebaja nõuab mittevaralise kahju rahas hüvitamist tema väärikuse alandamise eest seoses tema öörahu rikkumisega 29.01.2011 öösel (RVastS § 9 lg 1) on hõlmatud tuvastamiskaebusega ning kuna kaebaja ei ole enam kinnipeetav, siis ta ei pea vangistusseaduse (VangS) § 1¹ lg-s 8 sätestatud kohustuslikku kohtueelset menetlust läbima. Kohus märkis veel, et kahju hüvitamise kaebus on tähtaegne (RVastS § 17 lg 3).

10. Viru Vangla esitas 12.02.2014 vastuse kahjunõudele (I kd, tl 201-202), milles ta palus jätta kaebus läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata. Vastustaja leidis, et kahju hüvitamise nõue, mis tuleneb kinnipidamisest vanglas, peab läbima kohustusliku kohtueelse menetluse ning seda hoolimata sellest, kui isik on kahju hüvitamise avalduse esitamise hetkeks

4

kinnipidamiskohast vabanenud. VangS § 1¹ lg-t 8 grammatiliselt tõlgendades ei saanud vastustaja arvates pidada õigeks käsitlust, mille kohaselt vabanenud isik ei pea kohtueelset menetlust läbima. Vastustaja leidis, et kahju hüvitamise nõuded, mis tulenevad kinnipeetava isiku kinnipidamisest vanglas, alluvad kohustuslikule kohtueelsele menetlusele, mistõttu ei ole kaebaja kahju hüvitamise taotlust võimalik halduskohtus menetleda ja kaebus tuleb tagastada. Vastustaja leidis, et kaebus on ka sisult põhjendamatu ja selle rahuldamiseks puudub alus. Vastustaja asus seisukohale, et arvestades võimalikku rikkumise ulatust ja intensiivsust, on tegemist kohase reageeringuga vastustaja poolt ning vabandus on kohaseks hüvitiseks võimaliku rikkumise eest. Vastustaja leidis, et kaebaja väärikust ei ole alandatud ka ühelgi teisel kaebuses väidetud viisil ning vaidleb sellistele väidetele täies mahus vastu. Vastustaja leidis, et ametnikud on kaebaja suulistele ja kirjalikele pöördumistele asjakohaselt reageerinud. Vastustaja asus seisukohale, et kaebaja väärikust, millele ta kahju hüvitamise nõude on rajanud, ei ole RVastS § 9 lg 1 tähenduses alandatud, kuivõrd väidetav müra toimus ainult ühel ööl lühiajaliselt ning kuna väärikuse alandamise komponent langeb ära, on rahalise hüvitise väljamõistmine RVastS § 9 lg 1 alusel välistatud. Vastustaja asus alternatiivselt seisukohale, et tuleks hinnata ka vastutust piiravaid sätteid RVastS § 13 lg-te 1 ja 3 järgi, kuivõrd väidetavalt müra tekitanud tööd olid vangla julgeoleku seisukohalt hädavajalikud tulekahjuohu vähendamiseks ning päevasel ajal on kinnipeetavate jalutusboksid kasutuses, mistõttu tuli vältimatult valida töö tegemiseks aeg, mil kinnipeetavaid jalutusboksis ei ole.

11. Tartu Halduskohus mõistis 13.03.2014. a otsusega (II kd, tl 1-2) Viru Vanglalt välja

J. Reinomäe kasuks 40 eurot mittevaralise kahju katteks.

Kohus leidis, et käesoleval juhul on tegu vastustaja poolt sõnaselgete VSkE päevakava puudutavate sätete eiramisega ning tegu ei ole julgeoleku tagamise eesmärgil uneaja katkestamisega. Kohus leidis, et kuna ametnik peab tema otseste tööülesannetega seotud kehtivat õigust tundma, siis põhjendavad nimetatud asjaolud vastustaja poolse süülise käitumise RVastS-i mõttes. Kohus märkis, et kaebaja nõutud summa 20 000 eurot on liialt suur. Kohtu väitel ei ole kahjuhüvitise suuruse määramisel oluline, kui palju kaebaja sellest reaalselt kätte saab, vaid hüvitise seos kannatuste määraga ning vastustaja on kaebaja ees vabandanud. Kohus viitas, et Riigikohus on tõlgendanud RVastS § 9 lg-t 1 selliselt, et väärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kohus osutas ka Riigikohtu praktikale, kus on leitud, et mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise kõrval olla ka kohtuotsusega ainult õigusvastasuse tuvastamine (11.12.2009. a otsus nr 3-3-1-80-09, p 12). Kohus viitas, et Tartu Ringkonnakohus on varasemas praktikas asunud seisukohale, et kinnipeetavale isikule värskes õhus viibimise mittevõimaldamise eest tuleb välja mõista vastavalt 2 eurot ühe päeva eest (haldusasi nr 3-10-2676) ning samuti on ringkonnakohus nakkushaiguse kahtluse tõttu isoleerimiseks viieks päevaks kartserikambrisse paigutatud isikule mõistnud hüvitiseks

16 eurot selle eest, et talle ei võimaldatud elektripistiku puudumise tõttu isikliku veekeedukannu kasutamist, et valmistada endale kuuma jooki (haldusasi nr 3-10-1013). Kohus leidis, et võttes arvesse ühelt poolt võrdlemisi lühikest aega, 29.01.2011 umbes kella 2 paiku rikuti kaebaja öörahu, kui paigaldati jalutusboksidesse elektroonilisi sigaretisüütajaid, mis tekitas kaebajale öörahu ajal häirivat lärmi ja sõnaselgete VSkE-ga kehtestatud päevakava puudutavate sätete eiramisega ning asjaolu, et lühiajalise unerahu häirimisega ei põhjustatud kaebajale mingit tervisekahju, on käesoleval juhul ületatud kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu tase. Kohtu arvates õigustab rikkumise raskus käesolevas asjas mittevaralise kahju hüvitamist rahas. Kohus leidis, et kõiki asjaolusid arvesse võttes on kahjuhüvitise mõistlik suurus 20 eurot ühe tunni eest, ehk kahe tunni eest kokku 40 eurot.

5

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

12. J. Reinomägi esitas 06.04.2014 apellatsioonkaebuse (II kd, tl 7-13), milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 13.03.2014. a otsus ja saata asi tagasi halduskohtule uueks läbivaatamiseks ning tagada Tartu Halduskohtu kohtuniku Ü. Polluksi osas kriminaalkorras vastutusele võtmine. Kaebaja arvates on ebaõiged väited, et kohus on asja lahendamisel arvesse võtnud kõik asjaolud ja et kaebaja on kahju hüvitamist nõudnud üksnes RVastS § 9 lg 1 alusel. Kaebaja väitel on kohus jätnud tähelepanuta, et ajal, kui tema öörahu rikuti, pöördus ta rikkumise lõpetamiseks vanglaametniku poole, kuid viimase tegevusetusest tingituna jätkus kaebaja öörahu rikkumine.

13. Tartu Ringkonnakohus tagastas 22.04.2014. a määrusega (II kd, tl 33-33-p) J. Reinomäe apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu kohtuniku Ü. Polluksi kriminaalvastutusele võtmise nõudes. Nimetatud määrus on jõustunud.

14. Tartu Ringkonnakohus jättis 29.04.2014. a määrusega (II kd, tl 38-39) rahuldamata

J. Reinomäe taotluse riigi õigusabi saamiseks. Tartu Ringkonnakohus jätkas 06.05.2014. a määrusega (II kd, tl 48-49) osaliselt menetlusabi andmist ja ei jätkanud menetlusabi andmist apellatsioonkaebuselt 100 euro tasumiseks, mille tasumiseks andis J. Reinomäele 10 päeva alates määruse jõustumisest. Riigikohus tagastas 20.06.2014. a määrusega (II kd, tl 75)

J. Reinomäe määruskaebused Tartu Ringkonnakohtu 29.04.2014. a ja 06.05.2014. a määruste peale. Tartu Ringkonnakohus tagastas 08.09.2014. a määrusega (II kd, tl 80-80p) J. Reinomäe apellatsioonkaebuse ka nõude osas tühistada Tartu Halduskohtu 13.03.2014. a otsus ulatuses, milles tema kaebust ei rahuldatud, kuna kaebaja jättis kõrvaldamata apellatsioonkaebuses esineva puuduse, s.o tasumata riigilõivu. Nimetatud määrus on jõustunud.

15. Viru Vangla esitas 14.04.2014 apellatsioonkaebuse (II kd, tl 18-20), milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 13.03.2014. a otsus ja jätta J. Reinomäe kahju hüvitamise taotlus läbi vaatamata. Alternatiivselt palub vastustaja jätta J. Reinomäe kaebus täies ulatuses rahuldamata.

Vastustaja leiab, et halduskohus ei ole saanud kahju hüvitamise nõuet menetleda kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu. Vastustaja märkis, et on kogu menetluse kestel olnud seisukohal, et kahju hüvitamise nõude puhul, mis tuleneb isiku kinnipidamisest Viru Vanglas, peab isik läbima kohtueelse menetluse ka juhul, kui nõude esitamise ajal ei ole isik enam kinnipeetav. Otsusest ei nähtu, et kohus oleks vastustaja vastavaid seisukohti analüüsinud, milline minetus on käsitletav põhjendamiskohustuse rikkumisena. Vastustaja möönis, et VangS § 1¹ lg-t 8 grammatiliselt tõlgendades tuleb pidada õigeks käsitlust, et vabanenud isik ei pea kohtueelset menetlust läbima, kuid nimetatud tõlgendus ei prevaleeri muude tõlgendamisviiside ees ning teleoloogilise ja süstemaatilise tõlgenduse korral saab nimetatud normi tõlgendada selliselt, et kahju hüvitamise nõuded, mis tulenevad kinnipeetava isiku kinnipidamisest vanglas, alluvad kohustuslikule kohtueelsele menetlusele. Vastustaja on seisukohal, et kohustusliku kohtueelse menetluse mitteläbimise tõttu tulnuks kaebaja kaebus tagastada. Vastustaja leiab, et halduskohus rikkus HKMS § 121 lg 1 p-s 4 sätestatud nõuet.

Vastustajale on arusaamatu otsuse p-s 9 tuvastatu, et väidetav öörahu rikkumine leidis aset kahe tunni vältel, kuivõrd ei nähtu, millistele tõenditele kohus seisukoha kujundamisel tugines, mis on käsitletav põhjendamiskohustuse rikkumisena. Vastustaja hinnangul on põhjendamatu kohtu poolt määratud hüvitise suurus ning kohtu siseveendumus ei ole jälgitav, mis on käsitletav põhjendamiskohustuse rikkumisena. Vastustaja leiab, et kohus ei ole tõsikindlalt tuvastanud, et võimalik müra oli selline, mis kaebaja äratas, kuna ta võis olla juba üleval, milline minetus on

6

käsitletav põhjendamiskohustuse rikkumisena HKMS § 157 lg 1 tähenduses. Vastustaja jääb seisukohale, et isegi kui kaebaja ärkas puurimise heli peale, ei ole sellega täidetud RVastS § 9 lg 1 eeldused, kuna antud lühiajaline tegevus ei saanud tuua kaasa kaebaja väärikuse alandamist ega ületanud kinnipidamistingimuste taset, mistõttu on kohus kohaldanud valesti materiaalõigust, mis on kaasa toonud vale kohtulahendi ja on aluseks otsuse tühistamisele.

16. 12.05.2014 saabus Tartu Ringkonnakohtusse J. Reinomäe vastus apellatsioonkaebusele (II kd, tl 52-52p), milles ta leiab, et apellatsioonkaebus on võetud menetlusse õigusvastaselt, kuna selle esitamiseks puudus põhjus ja vangla soovib vabaneda vastutusest teo eest, millega on rikutud kaebaja seadusega kaitstud õigusi. Kaebaja märgib, et tema apellatsioonkaebusest selgub vastus vastustaja apellatsioonkaebusele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

17. Tartu Halduskohus mõistis 13.03.2014. a otsusega Viru Vanglalt välja kaebaja kasuks

40 eurot mittevaralise kahju katteks. Nii kaebaja kui ka vastustaja esitasid apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu otsuse vaidlustamiseks. Kuna J. Reinomägi jättis määratud tähtajaks kõrvaldamata apellatsioonkaebuses esinenud puuduse tasuda riigilõiv, siis tagastas ringkonnakohus 08.09.2014. a määrusega tema apellatsioonkaebuse. Kaebaja eelnimetatud määrust ei vaidlustanud. Seega on ringkonnakohtu menetluses üksnes Viru Vangla apellatsioonkaebus.

18. Viru Vangla taotleb apellatsioonkaebuses J. Reinomäe kahju hüvitamise taotluse läbi vaatamata jätmist. Alternatiivselt taotleb vastustaja J. Reinomäe kaebuse rahuldamata jätmist. Apellatsioonkaebuse põhjendustest nähtuvalt on vastustaja apellatsiooniastmes vaidlustanud halduskohtu poolt VangS § 1¹ lõikele 8 antud tõlgenduse ning kaebaja poolt väidetava mittevaralise kahju hüvitamise eelduste täitmise.

19. Ringkonnakohus tõlgendab esmalt VangS § 1¹ lg-t 8 (I), analüüsib seejärel mittevaralise kahju väljamõistmise põhjendatust (II) ning võtab lõpuks seisukoha apellatsioonkaebuse taotluste osas (III).

I

20. VangS § 1¹ lg 8 sätestab, et vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud RVastS-is sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. VangS § 2 järgi on kinnipeetav vanglas vangistust kandev süüdimõistetu ning VangS § 4 järgi on vahistatu isik, kellele on tõkendina kohaldatud vahistamist ja kes kannab eelvangistust kinnise vangla eelvangistusosakonnas või arestimajas.

21. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et ajal, mil kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse täienduse mittevaralise kahju hüvitamise nõudes, viibis ta vabaduses. Seega kahju hüvitamise nõude esitamise ajal ei olnud kaebaja puhul tegemist kinnipeetava ega vahistatuga VangS §-de 2 ja 4 tähenduses.

22. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu poolt 02.12.2013 kohtuistungil väljendatud seisukohaga VangS § 1¹ lg 8 tõlgendamisel, mille kohaselt võib vabaduses viibiv isik pöörduda kaebusega otse halduskohtusse (I kd, tl 139). Eeltoodud grammatilise tõlgenduse õigsust on möönnud ka vastustaja enda apellatsioonkaebuses, kuid samas peab ta seadusandja poolt tehtud

7

seadusemuudatuse eesmärgiks allutada kõik kahju hüvitamise nõuded, mis tulenevad isiku kinnipidamisest vanglas, kohustuslikule kohtueelsele menetlusele. Ringkonnakohus eeltooduga ei nõustu. VangS-i ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu (964 SE) seletuskirjas on märgitud: “Käesoleva eelnõuga muudetakse kinnipeetavate ja vahistatute kaebuste läbivaatamise korda ning kehtestatakse alates 2008. a kohustuslik kohtueelne vaidemenetluse kord. Halduskohtus rahuldatavate kaebuste osakaal on väike ning kohtute ressursi otstarbekama kasutamise huvides läbivad kinnipeetavate ja vahistatute kaebused edaspidi kohustuslikus korras vaidemenetluse Justiitsministeeriumis.“ VangS § 1¹ muutmise osas on eelnõu seletuskirjas märgitud: „Muudatuse põhisisuks on kinnipidamiskohas viibivate isikute kaebuste ja taotluste läbivaatamise korra muutmine. Muudatuse eesmärgiks on kehtestada kinnipeetavate ja vahistatute kaebustele kohustuslik kohtueelne vaidemenetluse kord.“ Seega ei ole VangS § 1¹ lg-s 8 ega eeltoodud seletuskirjas märgitu pinnalt alust arvata, et seadusandja eesmärgiks oli kohustada ka endiseid kinnipeetud isikuid kahju hüvitamise nõude esitamise korral esmalt kohustuslikus korras vangla poole pöörduma.

23. Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et halduskohtu poolt VangS § 1¹ lg-le 8 antud tõlgendus on õige ning kaebaja suhtes ei rakendu kohustuslik kohtueelne menetlus, mistõttu on ebaõige vastustaja väide halduskohtu poolt HKMS § 121 lg 1 p-s 4 sätestatud nõude rikkumise kohta. Seega on ringkonnakohtu hinnangul põhjendamatu vastustaja taotlus J. Reinomäe kaebuse läbi vaatamata jätmiseks mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas seoses kohustusliku kohtueelse menetluse mitteläbimisega.

II

24. Kaebaja nõudis kaebuse täienduses vangla poolt 29.01.2011 öörahu rikkumisega süüliselt väärikuse alandamise eest mittevaralise kahju hüvitamist summas 20 000 eurot. 02.12.2013 toimunud kohtuistungil märkis kaebaja, et jätab kahjuhüvitise summa väljamõistmiseks kohtu äranägemisel ning soovib kahjuhüvitist vanglalt, kuna leiab, et puurimisest tingitud öörahu rikkumine on õigusvastane. Vastustaja vabandas 02.12.2013 kohtuistungil 29.01.2011 öösel toimunu pärast. Halduskohus pidas mõistlikuks välja mõista mittevaralise kahju katteks kahe tunni eest kokku 40 eurot. Vastustaja ei nõustu apellatsioonkaebuses halduskohtu poolt hüvitise väljamõistmisega. Seega tuleb apellatsiooniastmes anda hinnang, kas öörahu häirimine 29.01.2011 tekitas kaebajale sellise mittevaralise kahju, et on põhjendatud rahalise hüvitise väljamõistmine.

25. Mittevaralise kahju nõude alusnormiks on RVastS § 9 lg 1, mille kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist väites, et öisel ajal puurimisega alandati tema väärikust. Vaidlust ei ole selle üle, et justiitsministri 30.11.2000. a määrusega nr 72 kehtestatud Vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 10 lg 2 järgi on kinnipeetavaile ette nähtud 8-tunnine pidev uneaeg ja oma äranägemisel kasutatav vaba aeg. Julgeoleku tagamise eesmärgil võib katkestada kinnipeetava uneaega või vabalt kasutatavat aega. Viru Vangla direktori 25.03.2009. a käskkirjaga nr 1.1-1/61 kinnitatud Viru Vangla kodukorra (muudetud Viru Vangla direktori 15.07.2009. a käskkirjaga nr 1.1-1/159, 08.03.2010. a käskkirjaga nr 1.1-1/52, 14.04.2010. a käskkirjaga nr 1.1-1/82, 21.05.2010. a käskkirjaga nr 1.1-1/114, 12.07.2010. a käskkirjaga nr 1.1-1/153 ning 28.12.2010. a käskkirjaga nr 1.1-1/272) järgi nähti kinnipeetavatele olenemata osakonnast kella 20.30 ja 06.00 vahel ette öörahu ning äratus kell 06.00. Kuna vangla ei ole vastu vaielnud kaebaja väitele, et puurimine toimus 29.01.2011 kella 2 paiku öösel ning kaebaja väitest nähtuvalt pidi ta puurimist kuulma, tuleb eeldada, et puurimisest tekkinud müra tõttu ei olnud kaebajale sisekorraeeskirjaga ettenähtud 8-tunnine pidev uneaeg tagatud.

8

26. Siiski leiab ringkonnakohus, et käesoleval juhul ei ole alust kaebajale RVastS § 9 lõikes 1 sätestatud mittevaralise kahju väljamõistmiseks, kuna VSkE § 10 lg 2 teise lause järgi võib kinnipeetava uneaega julgeoleku tagamise eesmärgil katkestada. Vangla poolt haldusasjas esitatud selgitustest ilmneb, et ajavahemikul 26.01.2011 – 04.02.2011 paigaldati Viru Vanglasse kõikidesse jalutusboksidesse elektrilised sigaretisüütajad. Paigaldustöid tehti õhtuja öötundidel kooskõlas vangla juhtkonnaga seepärast, et mitte muuta kinnipeetavate päevarežiimi ning võimaldada neil viibida päevasel ajal üks tund jalutusaladel (I kd, tl 48p). Ka oli vastustaja väitel vajalik puurida vaid ca kuus auku sigaretisüütaja juhtmete paigaldamisel (I kd, tl 90p).

27. Elektriliste sigaretisüütajate vajalikkust ei ole kaebaja käesolevas haldusasjas kahtluse alla seadnud. Ka ei ole käesolevas haldusasjas kahtluse all see, et jalutusboksidesse paigaldatud elektrilised sigaretisüütajad aitavad tagada kontrolli tuleohutuse üle vanglas paremini kui näiteks tavaliste tikutopside või sigaretisüütajate kasutamine. Eeltoodust võib järeldada, et puurimistöid teostati kinnipeetavate suitsetamisvajaduse ohutuma teenindamise huvides ehk sisuliselt julgeoleku tagamise eesmärgil ning valiti selleks aeg, mis ei katkestaks kinnipeetavate igapäevaseid ühetunniseid jalutuskäike. Seega on vangla kaalunud ka alternatiivseid käitumisviise, kuid pidanud öisel ajal puurimist käesoleval juhul kinnipeetavate õigusi ja huve arvestades kõige otstarbekamaks.

28. Ringkonnakohus märgib, et vastavalt HKMS § 158 lõikele 3 ei hinda kohus eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Ka ei teosta kohus toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Kuna vangla eesmärki, paigaldada jalutusboksidesse elektrilised sigaretisüütajad, saab pidada legitiimseks, oli vastustajal õigus valida kõigi kinnipeetavate huve arvestades sobiv aeg eesmärgi täitmiseks. Kaebaja ega vastustaja ei ole senise menetluse raames täpsemalt avaldanud, kui kaua võis puurimine kesta. Halduskohus on mõistlikuks pidanud mõista välja rahaline hüvitis kahe tunni eest. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa tehtud töö sisu arvestades siiski pidada usutavaks, et juhtmete paigaldamiseks mitte enama kui kuue augu puurimine kestaks kaks tundi, vaid tõenäolisem oli sellise töö teostamine kõige enam poole tunni jooksul. Ringkonnakohus möönab, et pisteline müra ca poole tunni jooksul öösel võis küll ajutiselt häirida kaebaja und ning olla seetõttu ebameeldiv, kuid sellist ajutist ebamugavustunnet ei saa sellegipoolest kaebaja inimväärikust alandavaks, õigusvastaseks ega ka seatud eesmärgi suhtes ebaproportsionaalseks pidada. Käesolevas asjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et vastustaja soovinuks süüliselt kaebaja väärikust puurimisega alandada, kuna puurimine oli vajalik vangla julgeoleku tagamise eesmärgil. Ringkonnakohtule ei nähtu, et seatud eesmärgi täitmiseks saanuks vangla puurimist mõne muu toiminguga asendada, millest tulenevalt saab vaidluse all olla ainult puurimistööde teostamise aeg. Ringkonnakohtule nähtuvalt kaalus vangla nii kinnipeetavate õigust ühetunnisele jalutuskäigule kui ka piisavale uneajale. Ringkonnakohus leiab, et kuue augu puurimise kestust arvestades ei saa vangla valitud puurimise aega seatud eesmärgi suhtes ebaproportsionaalseks ning kaebaja õigusi ja huve ülemäära riivavaks pidada. VSkE § 10 lõike 2 teisest lausest tulenevalt on julgeoleku tagamise eesmärgil kinnipeetava uneaja katkestamine lubatud. Seega antud asjaolusid arvestades ei saa vastustaja tegevust õigusvastaseks pidada.

29. Eeltoodust lähtudes nõustub ringkonnakohus vastustajaga selles, et käesoleva juhtumi puhul ei ole RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud eeldused täidetud, mistõttu ei saa ka tõusetuda küsimust kaebajale väärikuse alandamise eest kahjuhüvitise väljamõistmisest. Seega ei ole Viru Vangla tekitanud kaebajale väärikuse alandamise läbi mittevaralist kahju ning halduskohus on põhjendamatult kaebajale mittevaralise kahju hüvitise välja mõistnud.

9

III

30. Eeltoodut arvestades rahuldab ringkonnakohus Viru Vangla apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 13.03.2014. a otsuse, millega halduskohus mõistis öörahu rikkumise eest Viru Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas

40 eurot ning teeb asjas uue otsuse, millega jätab J. Reinomäe kaebuse mittevaralise kahju hüvitamise nõudes rahuldamata. Samas jätab ringkonnakohus rahuldamata vastustaja taotluse jätta läbi vaatamata J. Reinomäe kaebus mittevaralise kahju hüvitamise nõudes.

31. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Viru Vangla oli HKMS § 104 lg 10 alusel apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastatud. Tartu Halduskohtu 26.08.2013. a määruse alusel oli J. Reinomägi kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastatud (I kd, tl 71). HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. J. Reinomäe menetluskulud (riigilõiv halduskohtus) jäävad HKMS § 118 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel