3-14-52676/3 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUMÄÄRUS k a e b u s e t a g a s t a m i s e k o h t a

Kohtuasja number 3-14-52676 Määruse kuupäev 08.01.2015 Kohtunik Mare Priks Kohtuasi A.M. kaebus Tartu Vanglalt kahju hüvitamise nõudes summas 36 000 eurot seoses kambris teleri puudumisega Asja läbivaatamise kuupäev 08.01.2015 kirjalik menetlus Resolutsioon

1. Tagastada A.M. kaebus haldusasjas nr 3-14-52676;

2. Määrus saata kaebuse esitajale;

3. Kaebus tagastada kaebuse esitajale pärast määruse jõustumist. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule Tartu Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest.

Asjaolud

1. 03.11.2014 saabus Tartu Halduskohtusse kinni peetava isiku A.M. „Avaldusena“ pealkirjastatud kaebus, mis koosneb kolmest lauses. Kaebuse kohaselt pöördub A. M. HKMS § 43 lg 2 alusel kohtusse ja palub vabastada end riigilõivu tasumise kohustusest, sest tal pole sissetulekut. Kaebaja märgib, et ta lisab juurde 19.02.2014 avalduse hagiga 65 000 eurot. Kaebuse juurde on A. M. lisanud Tartu Halduskohtule varasemalt esitatud kaebuse koos selle lisadega, mis oli kohtus registreeritud 20.02.2014 haldusasjana nr 3-14-170. Nimetatud kaebus oli A. M. tagastatud 25.03.2014 määrusega (jõustunud 23.10.2014) riigilõivu tasumata jätmise tõttu.

Kohtu seisukoht

2. HKMS § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.

Kohus on seisukohal, et A.M. kaebus kuulub tagastamisele alljärgneval põhjusel.

A. M. pöördub kaebusega kohtusse teistkordselt HKMS § 43 lg 2 alusel. Ta on kaebuse juurde lisanud kohtule varasemalt haldusasjas nr 3-14-170 esitatud kaebuse. Nimetatud haldusasjas jättis kohus 06.03.2014 määrusega kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest vabastamata ja kohustas A. M.it tasuma kaebuselt riigilõivu summas 750 eurot. Kohus leidis, et kaebajat ei saa riigilõivu tasumise kohustusest vabastada, kuna kaebuse eduväljavaated on vähesed. Kuna A. M. riigilõivu ettenähtud tähtaja jooksul ei tasunud ega vaidlustanud ka 06.03.2014 määrust, siis tema kaebus tagastati 25.03.2014 kohtumäärusega. Kaebaja vaidlustas viimatinimetatud määruse, kuid Tartu Ringkonnakohtu 10.09.2014 määrusega jäeti tema määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus andis oma määruses hinnangu ka halduskohtu 06.03.2014 määrusele, millega kaebajat kohustati tasuma riigilõivu. Ringkonnakohtu määruses leiti, et kaebajale 06.03.2014 määrusega riigilõivu tasumiseks tähtaja andmisel käitus halduskohus õiguspäraselt. Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, et A. M.i kaebuse edulootused on vähesed ning menetlusabi andmine talle ei ole põhjendatud ja märkis, et halduskohus jättis kaebaja õigesti riigilõivust vabastamata.

Käesoleval juhul on A. M. esitanud kohtule eelviidatud kaebuse teistkordselt. Olles teadlik kohtute seisukohast ning sellest, et tal tuleb nimetatud kaebuse menetlemisel tasuda riigilõiv summas 750 eurot, ei ole kaebaja uuesti esitatud kaebuse juurde lisanud riigilõivu tasumist tõendavat dokumenti ega viidanud sellele, et ta oleks riigilõivu tasunud. Kaebaja esitab kaebuses hoopis uuesti taotluse tema riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks. Kohtu hinnangul väljendab korduva kaebuse esitamine samade puudustega kaebaja pahatahtlikkust.

3. Kohtule on teada, et A. M. tegelikuks eesmärgiks on suure hulga kaebuste ja muude pöördumiste esitamisega survestada nii kohut kui ka teisi riigiasutusi. A. M. poolt 02.11.2014 kuupäevaga dateeritud Tartu Halduskohtu esimehele saadetud pöördumisse (registreeritud Tartu Halduskohtus nr 3-1/14/1909-1) on A. M. märkinud, et kavatseb 500 päevaga esitada 15 000 kirjalikku pöördumist. A. M. on perioodil 01.09.2013 kuni 30.11.2014 esitanud Tartu Halduskohtule 334 kaebust või riigi õigusabi taotlust. Seejuures on kohtule esitatud kaebused reeglina sarnaste puudustega: kaebuste nõuded on ebaselged või kaebusi ei ole põhjendatud ning arusaadava nõudega kaebuste puhul ei ole läbitud kohustuslikku kohtueelset menetlust. Kohtu hinnangul nähtub A. M. eelviidatud kirjast Tartu Halduskohtu esimehele ning tema Tartu Halduskohtusse pöördumise statistikast, et A. M. ei esita kaebusi oma subjektiivsete õiguste kaitseks, vaid selleks, et kohut koormata ja survestada. Võttes arvesse selle kohtule teadaoleva teabe ning asjaolu, et käesolevas asjas on A. M. esitanud kaebuse, millest ei nähtu ühegi tema subjektiivse õiguse rikkumine, asub kohus seisukohale, et kaebus on esitatud kohtu koormamiseks, mitte mõne kaebaja subjektiivse õiguse kaitseks.

4. HKMS § 28 lg 1 kohustab menetlusosalist kasutama oma menetlusõigusi heauskselt. Kui isik esitab kohtule kaebuse, mille eesmärk on kohut lihtsalt koormata, ei kasuta ta oma menetlusõigusi heauskselt. Lisaks sellele, et sel viisil ei ole tal võimalik oma õiguslikke probleeme lahendada, takistab ta seejuures ka heausksete kaebajate juurdepääsu õigusemõistmisele mõistliku aja jooksul, kuivõrd kohtu menetluslik ressurss on piiratud. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 15 lõike 1 esimese lause kohaselt on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Riigikohtu üldkogu on asjas nr 3-3-1-38-00 määruse punktis 15 selgitanud, et see on põhiõigus, mis peab tagama õiguste lünkadeta kohtuliku kaitse. Riigikohtu halduskolleegium on asjas nr 3-3- 1-68-03 määruse punktis 15 märkinud, et õigus pöörduda halduskohtusse on tagatud igaühele, kelle õigusi ja vabadusi on rikutud haldussuhetes avaliku võimu kandja poolt. Nii nimetatud Riigikohtu seisukohtadest kui ka põhiseaduse § 15 lõike 1 esimese lause keelelisest tõlgendamisest nähtub selgelt, et põhiseadus kaitseb isiku õigust pöörduda kohtusse, kui tal on tegelik kahtlus, et tema subjektiivset õigust on rikutud. Põhiseadus ei kaitse isiku õigust pöörduda kohtusse pahauskse kaebusega selleks, et kohut koormata või survestada.

5. Kuna kohus on tuvastanud, et kaebus on esitatud kohtu koormamiseks ning HKMS § 44 lõiked

1 ja 2 ega põhiseaduse § 15 lõike 1 esimene lause ei kaitse isiku õigust pöörduda niisugusel eesmärgil kohtusse, on kohus seisukohal, et käesoleval juhul puudub A. M.il ilmselgelt kaebeõigus ning kaebus tuleb HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel tagastada, et vältida kohtu koormamist pahauskselt esitatud kaebustega. Käesoleval juhul on ilmne, et A. M. ei plaani kaebuselt riigilõivu tasuda, mistõttu talle uuesti selle võimaluse andmine ei viiks tulemuseni. Kohus märgib siinkohal, et A. M. kaebuse tagastamine ei tähenda kindlasti A. M. halduskohtusse pöördumise õiguse kui niisuguse eitamist. A. M.il on analoogiliselt teiste isikutega õigus pöörduda oma subjektiivsete avalike õiguste kaitseks halduskohtusse. Selleks peab ta aga suutma põhistada, millist tema subjektiivset avalikku õigust on rikutud ning kuidas seda on tehtud. Teisisõnu, halduskohus ei tee kaebeõiguse osas eri isikutel vahet ning kui kaebus ei ole ilmselgelt esitatud kohtu koormamise eesmärgil, jaatab kohus ka A. M. kaebeõigust.

6. Kuna A. M. kaebus kuulub tagastamisele, siis puudub vajadus võtta seisukoht kaebaja soovi osas anda talle menetlusabi.

/allkirjastatud digitaalselt/

Mare Priks kohtunik