3-14-52554/15 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 8. jaanuar 2015, Jõhvi Kohtuasja number 3-14-52554 Kohtuasi kaebus Viru Vangla 12.08.2014 käskkirja nr 6-1/1187-KP tühistamiseks Menetlusosalised ja esindajad Kaebaja: , Vastustaja: Viru Vangla, esindaja Eve Kangro Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata. 2. Jätta kaebaja menetluskulu need tema eest tasunud isiku kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 09.02.2015. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. 12.08.2014 koostati Viru Vanglas käskkiri nr 6-1/1187-KP (tl 18-22), millega pikendati vangistusseaduse § 69 lg 2 p-dele 1, 3, 4 ja 5 tuginedes kinnipeetav (edaspidi kaebaja) suhtes varasemalt täiendavate julgeolekuabinõudena kohaldatud eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, vanglasisese liikumisja suhtlemisvabaduse piiramist, spordivahendite, spordisaali ja -väljakute kasutamise keelamist ning igal vanglasisesel saatmisel ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamist. 29.08.2014 koostas kaebaja vaide (23), milles palus käskkiri kehtetuks tunnistada. 17.09.2014 vaideotsusega nr 6-12/201-2 (tl 24-26) jäeti vaie rahuldamata. Veel on toimikusse esitatud kaebajale täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kohta Viru Vanglas koostatud käskkirjad 13.02.2012 nr 6-1/93-KP (tl 44-45), 10.08.2012 nr 6-1/565-KP (tl 36-

43), 15.02.2013 nr 6-1/211-KP (tl 47-52), 09.08.2013 nr 6-1/1100-KP (tl 62), 13.08.2013 nr 6- 1/1116-KP (tl 61-63) ja nr 6-1/1117-KP (tl 58-60) ning 12.02.2014 nr 6-1/222-KP (tl 53-55). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 2. 16.10.2014 koostatud kaebuses (tl 1-5) palus kaebaja, et kohus tühistaks tema suhtes 12.08.2014 tehtud käskkirja nr 6-1/1187-KP ning hüvitaks riigilõivu tasumisega kantud kohtukulu. Põhiseaduse §-dele 11 ja 18, inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklile 3 ja Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele tuginedes leidis ta, et tegemist on tema ebainimliku ja alandava kohtlemisega ning ilmselgelt ebaproportsionaalsete meetmetega, mida pikendatakse kustunud distsiplinaarkaristustele tuginedes formaalselt ja automaatselt ilma tema olukorda süvenemata ja alternatiive kaalumata. 3. Viru Vangla vastuses (tl 34-35) paluti kaebus rahuldamata jätta ning leiti, et täiendavaid julgeolekuabinõusid võib preventiivsel eesmärgil kohaldada ka ohu tekkimise ennetamiseks. Seejuures juhiti tähelepanu asjaoludele, et eelmise sarnase käskkirja kohaldamise ajal on kaebajat korduvalt distsiplinaarkorras karistatud, ta on ennast manipulatsiooni eesmärgil vigastanud ja teda on kriminaalmenetluses kahtlustatuna üle kuulatud ning lisati, et esineb küll konkurents kaebaja ja teiste vanglas viibivate isikute õiguste vahel, kuid jättes vajalikud meetmed tarvitusele võtmata, seaks vangla ohtu teiste isikute elu ja tervise ning seeläbi oleks ohustatud üldine julgeolek vanglas. KOHTU PÕHJENDUSED 4. Käesolevas asjas on kohtul vaja lahendada küsimus, kas on olemas alused, mis said takistada täiendavate julgeolekuabinõude jätkuvat pikendamist kaebaja suhtes. 5. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega seonduvat reguleerib vangistusseaduse § 69. Selle lõike kaks punktides 1, 2, 3, 4 ja 5 kehtestatu võimaldab vanglateenistusel kuni asjaolude äralangemiseni vanglasisese liikumisja suhtlemisvabaduse piiramist, isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise või kehakultuuriga tegelemise keelamist, eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist ja ohjeldusmeetmete kasutamist raske õiguserikkumise ärahoidmiseks või kinnipeetava suhtes, kes süstemaatiliselt rikub vangistusalaste õigusaktide nõudeid, kahjustab oma tervist, on suitsiidivõi põgenemiskalduvustega või on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Riigikohtu halduskolleegium on lahendites nr 3-3-1-33-10 ja 3-3-1-63-09 väljendanud seisukohta, et vangistusseaduse § 69 lg 1 nimetatud aluse esinemisel on vanglal kaalutlusõiguse alusel võimalik otsustada julgeolekuabinõu kohaldamise vajaduse üle ja valida sobiv meede sama paragrahvi teises lõikes loetletud abinõudest. Seega on tegemist kaalutlusotsustusega, mille puhul on kohtulik kontroll piiratud. Kohus saab hinnata üksnes seda, kas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise üle otsustamisel või meetme valikul esines kaalumisvigu või mitte, kuid ei saa seejuures kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust ja hinnata, millist meedet tuli kohaldada ja kas konkreetse meetme rakendamine oli otstarbekas või mitte. Viimati nimetatud lahendis on leitud veel, et täiendavaid julgeolekuabinõusid tuleks kohaldada ka preventiivsel või tõkestaval eesmärgil, et seejuures antakse tulevikku suunatud prognoosi ja piiratud teabe alusel hinnang kaitstava õigushüve kahjustuse tõenäosusele, kahjustuse hilisem tegelik saabumine pole oluline, julgeolekuabinõude kohaldamiseks võib olla piisav üksnes see, et vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises ning ta ei saa õigushüve kahjustust ootama jääda, vaid peab selle tõenäosuse puhul ennetavaid meetmeid kasutama. 6. Kaebaja suhtes tingis täiendavate julgeolekuabinõude rakendamine vaidlustatud käskkirjas kirjeldatu kohaselt 11.02.2012 kääridega toime pandud rünne kaaskinnipeetava vastu, tema käitumisele varasemate rohkete kuritegude ja distsipliinirikkumiste asjaolude alusel antud hinnang, 05.08.2014 julgeolekuosakonnas koostatud õiend, 2014 aasta märtsi ja aprilli jooksul toimunud

korduvad enesevigastamised ning õiguserikkumiste toimepanek vaatamata eraldatud lukustatud kambris viibimisele. See kõik on andnud aluse järeldada, et tegemist on kindla käitumismustriga kinnipeetavaga, keda iseloomustab agressiivsus, järjepidevad ähvardamised ja vägivallateod ning kes pole oma käitumist muutnud. Kaebaja ise tugineb üksnes üldsõnalistele väidetele käskkirja õigusvastasusest ega ole esitanud kohtumenetluses midagi niisugust, mis saaks vaidlustatud haldusaktis toodud väited kahtluse alla seada või hoopis ümber lükata. Käskkirjas kirjeldatud käitumisega on ta tõestanud, et tema puhul pole vägivald kaaskinnipeetavate ja vanglaametnike ega ka iseenda suhtes välistatud. Asjaolu, et ta on uusi õiguserikkumisi toime pannud ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal aga kinnitab, et valitud abinõude kohaldamine on vajalik ja alused selleks ei ole ära langenud. 7. Vangistusseaduse eelnevalt juba viidatud §-s 69 ega ka muus vangistusalases õigusaktis ei sisaldu mingeid tähtaegu selleks, kui kaua võib täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada. Nimetatud paragrahvi lõige kolm näeb ette üksnes, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetatakse neid põhjustanud asjaolude äralangemisel. See aga tähendab omakorda seda, et kui vangla on ise mingi tähtaja määranud, peab ta enne selle möödumist kontrollima, kas abinõude kohaldamise asjaolud on ära langenud või mitte ja otsustama seejärel kaalutlusõiguse alusel nende lõpetamise või jätkamise. Käesoleval juhul pole vaidlust selles, et kaebaja on nii teisi kinnipeetavaid kui vanglateenistuse ametnikke varasemalt korduvalt rünnanud ning käesoleval hetkel ei tõenda miski, et vaatamata julgeolekuabinõude kohaldamise tõttu juba pikka aega kestnud piirangutele, oli temast tulenev oht Viru Vanglas viibivate kinnipeetavate ja vanglateenistuse ametnike elule ja tervisele käskkirja andmise ajaks ära langenud või vähemalt olulisel määral vähenenud. Kinnipeetavast tulenevate julgeolekuriskide hindamine on üksnes vastavate vanglateenistuse ametnike pädevuses. Nende poolt antud hinnangut pole võimalik ümber lükata kinnipeetava enda väidete ja arvamustega. Käesoleval juhul on tegemist ennetavat eesmärki kandvate meetmete rakendamisega. Seega sai vastav hinnang rajaneda vaid varem toimunu ja kaebaja isikust tuleneva analüüsile. Kuna tema ise pole pädev oma käitumist ja sellest tulenevaid ohte hindama, ei saa ta ka kuidagi väita, et vanglaametnike poolt antud hinnang polnud õige ja alused ennetavat laadi julgeolekumeetmete jätkuvaks rakendamiseks üldse puudusid. 8. Haldusakti õiguspärasuse eeldused sisalduvad haldusmenetluse seaduse § 54 ja nõuavad, et see oleks antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastaks vorminõuetele. Täiendavate julgeolekuabinõude puhul piiratakse kinni peetava isiku vangistusseadusest tulenevaid õigusi ja abinõude pikaajalisel kohaldamisel on riive eriti piirava iseloomuga. Seetõttu peavad nende rakendamiseks esinema olulised põhjused ning meetmete kohaldamine peab toimuma vastavuses proportsionaalsuse põhimõttega, olema taotletud eesmärgi saavutamiseks vajalik ja mõõdukas. Kaebaja puhul see nii ka on, sest täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tingis algselt ta enda konkreetne tegu teise kinnipeetava suhtes toime pandud ründe näol ning nende jätkamise vangla veendumus, et sarnase uue ründe oht pole vaatamata pikaajalistele piirangutele veel möödas. Vaidlustatud käskkirjas sisalduva kohaselt on vangla enne vastava otsustuse tegemist hinnanud kaebaja käitumist läbi aegade, lähtunud otsuse langetamisel ta varasemate rikkumiste ja iseloomuga seotu kogumist ning kaalunud piisava põhjalikkusega tema ja teiste vanglas viibivate isikute huve. Selle kõige tulemusel on tekkinud veendumus, et valitud abinõud aitavad teiste võimalustena arvesse tuleva eraldi päevakava koostamise või liikumisvabaduse osalise piiramise asemel kõige tõhusamal viisil ära hoida kokkupuuteid teiste isikutega ning seeläbi uute rünnete võimalust nii kinnipeetavate kui vangla personali suhtes, on seega nende elu ja tervise säilitamise huvides igati vajalikud ja mõõdukad ning kaaluvad üles kaebaja enda vaba liikumise, suhtlemise ja kehakultuuriga tegelemise õigustele rakenduvad piirangud. Seega on toimunud nii asjaolude kontrollimine kui kaalumine ning kaalutluse piire ei ole sellejuures ületatud.

9. Kaebuses selle alusena viidatud põhiseaduse §-d 11 ja 18 lubavad kehtestada vaid niisuguseid piiranguid, mis on kooskõlas põhiseadusega, demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega moonuta õiguste ja vabaduste olemust ning ei luba kedagi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda. Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise keeld on kirjas ka inimõiguste ja vabaduste kaitse konventsiooni artiklis 3. Vangistusseaduse § 69 lg-st 2 tulenevate täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kinnipeetava suhtes, kes rikub süstemaatiliselt vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab enda tervist või on ohtlik teistele isikutele ja vangla julgeolekule, on eelnimetatud nõuetega vastavuses ega tähenda kinnipeetava piinamist, ebainimlikku või alandavat kohtlemist. 10. Eeltoodud järeldustel pole Tartu Halduskohtul alust kaebuse rahuldamiseks. Kaebuse põhjendamatusest tulenevalt jääb kaebuse esitamisel kaebaja eest tasutud 15 euro suurune riigilõiv halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 alusel selle tema eest maksnud isiku kanda. Viru Vangla oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole. /allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane