3-14-53082/6 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number 3-14-53082 Määruse kuupäev

7. jaanuar 2015 Kohtunik Maare Aloe Kohtuasi XXX kaebus Kolga-Jaani Vallavolikogu 30.10.2014 otsuse nr

41 tühistamise nõudes Resolutsioon

1. Tagastada XXX kaebus.

2. Jätta XXX taotlus riigi kulul õigusabi saamiseks rahuldamata.

3. Määruse ärakiri saata kaebajale.

4. Kaebus koos lisadega tagastada kaebajale pärast käesoleva kohtumääruse jõustumist. Edasikaebamise kord Määruse resolutsiooni p-de 1 ja 2 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule Tartu Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest. Asjaolud

1. Tartu Halduskohtusse saabus 08.12.2014 XXX kaebus, milles palutakse tühistada Kolga-Jaani Vallavolikogu 30.10.2014 otsus nr 41. Kaebusele lisatud materjalidest nähtuvalt esitas kaebaja 08.09.2014 taotluse Kolga-Jaani vallas Lalsi külas Aimla metskond 78 maaüksusel (katastritunnus 32802:004:0112, endisel Mehu talu maadel) kasvava hariliku tamme kohaliku kaitse alla võtmiseks. Vaidlustatud Kolga-Jaani Vallavolikogu 30.10.2014 otsusega nr 41 otsustati mitte algatada endisel Mehu talu maadel kasvava hariliku tamme kohaliku kaitse alla võtmise menetlust.

Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule ka riigi õigusabi taotluse.

2. Tartu Halduskohus jättis 12.12.2014 määrusega XXX kaebuse käiguta ning andis kaebajale kaebuse puuduste kõrvaldamiseks aega 15 päeva arvates käiguta jätmise määruse kättesaamisest. Kaebajal tuli kohtule välja tuua, kuidas vaidlustatav haldusakt tema huvisid puudutab. Samuti palus kohus kaebajal täpsustada, millal talle vaidlustatud haldusakt teatavaks tehti. Kohtule tagastatud väljastusteate kohaselt on kaebaja määruse allkirja vastu kätte saanud 18.12.2014.

Kohtu seisukoht

3. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kohus kaebuse menetlusse võtmisel ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. HKMS §

121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus kaebuse tagastada, kui kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud.

Kohus on seisukohal, et XXX puudub käesolevas asjas ilmselgelt kaebeõigus Kolga-Jaani Vallavolikogu 30.10.2014 otsuse nr 41 vaidlustamiseks.

Kaebuse materjalidest nähtuvalt esitas kaebaja 08.09.2014 taotluse Kolga-Jaani vallas Lalsi külas Aimla metskond 78 maaüksusel kasvava hariliku tamme kohaliku kaitse alla võtmiseks, ent Kolga-Jaani Vallavolikogu 30.10.2014 otsusega nr 41 jäeti tamme kohaliku kaitse alla võtmise menetlus algatamata. Nagu kohus ka juba 12.12.2014 kaebuse käiguta jätmise määruses osundas, sätestab HKMS § 44 lg 1, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Seega saab eelviidatud sättest tulenevalt isik kaebusega pöörduda halduskohtusse reeglina siis, kui tema subjektiivseid õigusi on vaidlustatava tegevusega riivatud. Keskkonnakaitse küsimustes saab kohtusse pöördumise õiguse aluseks olla aga mitte üksnes subjektiivsete õiguste rikkumine, vaid ka kaebuse esitaja puutumus vaidlustatava haldusakti või toiminguga (Riigikohtu halduskolleegiumi 28.02.2007 otsuse p 16 asjas nr 3-3-1-86-06). Käesoleva kaebusega analoogses vaidluses on Riigikohtu halduskolleegium 12.01.1012 otsuses asjas nr 3-3-1-68-11 leidnud, et looduskaitseseaduse sätted ei anna loodusobjekti kaitse alla võtmise ettepaneku esitajale subjektiivset õigust, mille kaitsmiseks oleks võimalik pöörduda kohtusse. Samuti puudub antud juhul kaebuse esitamise õigus avalikes huvides ning ka Euroopa Liidu õiguse ja Århusi konventsiooniga ei ole kohtusse pöördumise õigust käesolevas asjas võimalik põhjendada.

Eelnevat arvestades saaks kaebajal käesolevas asjas olla halduskohtusse kaebuse esitamise õigus üksnes siis, kui tal on mingi puutumus vaidlustatava haldusaktiga. Kohus palus 12.12.2014 kaebuse käiguta jätmise määruses kaebajal kohtule täiendavalt ära näidata, kuidas vaidlustatav Kolga-Jaani Vallavolikogu 30.10.2014 otsus nr 41 puudutab tema huvisid. Kohus selgitas seejuures kaebajale, et Riigikohtu halduskolleegiumi 28.02.2007 otsusest asjas nr 3-3-1-86-06 tulenevalt tähendab puutumus, et vaidlustatud haldusaktist kaebajale tulenev mõju on oluline ja reaalne. Kaebaja ei ole kohtu poolt määratud tähtajaks kohtule täpsustanud, kuidas vaidlustatud haldusakt tema huvisid puudutab. Asja materjalidest nähtuvalt on käesoleval juhul tamme kaitse alla võtmise küsimuses ainsaks puutumuseks kaebajaga see, et nimetatud tamm paikneb kaebaja sünnikohas. Kohtu hinnangul ei saa sellest asjaolust tingituna tuleneda kaebajale vaidlustatud haldusaktist mingit olulist või reaalset mõju, mistõttu ei saa kaebajal ka olla ilmselgelt kaebeõigust Kolga-Jaani Vallavolikogu 30.10.2014 otsuse nr 41 vaidlustamiseks.

Tulenevalt eelnevast leiab kohus, et kuna XXX puudub ilmselgelt kaebeõigus Kolga-Jaani Vallavolikogu 30.10.2014 otsuse nr 41 vaidlustamiseks, siis kuulub tema kaebus HKMS § 121 lg

2 p 1 alusel tagastamisele.

4. Kaebaja on Tartu Halduskohtule esitanud ka taotluse riigi õigusabi saamiseks, mille blanketile on teinud märked taotletava õigusabi liikidena isiku esindamiseks halduskohtumenetluses ja ka isiku esindamiseks haldusmenetluses. Põhjendusse, miks kaebajale riigi õigusabi saamine on vajalik, on kaebaja märkinud, et tal puuduvad vajalikud oskused ja rahalised võimalused enda kaitsmiseks halduskohtus. Seega esitatud taotlusest nähtub, et kaebaja on soovinud riigi õigusabi tema esindamiseks halduskohtumenetluses.

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 110 lg 1 p 3 järgi võib kohus isiku taotlusel menetlusabina muu hulgas määrata, et menetlusabi saaja ei pea maksma tasu menetlusabi korras määratud advokaadi õigusabi eest või ei pea seda tegema kohe või täies ulatuses. HKMS § 110 lg 2 kohaselt kohaldatakse menetlusabi andmisele advokaadi õigusabi eest tasumisel HKMS menetlusabi peatükis sätestatut üksnes niivõrd, kuivõrd riigi õigusabi seaduses (RÕS) ei ole sätestatud teisiti. Vastavalt RÕS-i § 4 lg-le 1 on riigi õigusabi füüsilisele või juriidilisele isikule riigi kulul õigusteenuse osutamine käesolevas seaduses sätestatud alustel ja korras. RÕS § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut.

Kuigi riigi õigusabi saamise esmaseks ja kohustuslikuks eelduseks on taotleja maksejõuetus, on kohtupraktikas asutud seisukohale, et kui kohus teeb taotluse põhjal kindlaks RÕS § 7 lg-s 1 sätestatud aluse, ei pea kohus hindama taotleja majanduslikku seisundit vastavalt sama seaduse §-le 6 lg 1. Seega kui esineb mõni RÕS § 7 lg-s 1 sätestatud alus riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, siis sellisel juhul isiku majanduslik seisund asja otsustamist ei mõjuta.

Kohtu hinnangul esineb antud juhul RÕS § 7 lg-st 1 tulenev alus riigi õigusabi andmisest keeldumiseks. Nimelt sätestab RÕS § 7 lg 1 p 2, et riigi õigusabi ei anta, kui taotlejal ei saa olla õigust, mille kaitsmiseks ta õigusabi taotleb. Arvestades asjaolu, et kohus tagastab XXX kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel põhjusel, et kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus, siis seega ei saa kaebajal ka olla õigust, mille kaitsmiseks oleks talle riigi õigusabi määramine vajalik. Seetõttu ei ole riigi õigusabi andmine kaebajale antud juhul põhjendatud.

Arvestades eeltoodut ning juhindudes HKMS § 110 lg-st 2 ja RÕS § 7 lg 1 p-st 2 jätab kohus XXX riigi õigusabi taotluse rahuldamata.

5. XXX kaebuselt on tasutud riigilõivu 15 eurot. HKMS § 104 lg 5 p 2 kohaselt tasutud riigilõiv tagastatakse, kui kohus tagastab kaebuse selle esitajale, välja arvatud juhul, kui see toimub käesoleva seadustiku § 121 lõike 2 alusel. Kuna kohus tagastab XXX kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, siis seega ei kuulu kaebuselt tasutud riigilõiv antud juhul tagastamisele.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maare Aloe kohtunik