4-14-10025/8 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1 4-14-10025

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 08. jaanuar 2015, Tallinn Väärteoasja number 4-14-10025 (2302,14,013562) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungisekretär Eda Loor Tõlk Natalia Senkevitš Väärteoasi

B.H kaebus Põhja prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialisti Aivar Hirs 31.10.2014

otsusele nr 2302,14,013562 B.H

karistamises LS § 227 lg-s 3 ettenähtud väärteo

toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 8 kuuks. Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu

Kaitsja: Alik Karajev, ik: 36505100300

Kaebuse esitaja: B.H, ik XXX, registreeritud elukoht: XXX RESOLUTSIOON

1. Jätta B.H kaebus Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialisti Aivar Hirs 31.10.2014

otsusele nr 2302,14,013562 B.H karistamises LS § 227 lg-s 3

ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 8 kuuks rahuldamata.

2. Jätta Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse

juhtivspetsialisti Aivar Hirs 31.10.2014 otsus nr 2302,14,013562 B.H- Jungi karistamises LS § 227 lg-s 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 8 kuuks muutmata ja tühistamata.

3. Määratud põhikaristuse, so mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 8 kuuline tähtaeg

algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 8 kuulise tähtaja möödumisel.

4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba

loovutada Maanteeametile.

Edasikaebamise kord

2 Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema

advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse

kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse

soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse

kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 08.01.2015. Kui kassatsiooniõiguse soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 16.01.2015. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja

jooksul teatamise korral on kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg 09.02.2015. Kui

kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsioonkaebust ei esitata, jõustub kohtuotsus 10.02.2015.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:

Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse

juhtivspetsialisti Aivar Hirs 31.10.2014 otsusega nr 2302,14,013562 karistati B.H

LS § 227 lg-s 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki

juhtimisõiguse äravõtmisega 8 kuuks selles, et menetlusalune isik juhtis 12.10.2014 kella

23.18 ajal Tallinnas Sõpruse puisteel Sõpruse pst ja Koskla tn ristmiku juures suunaga

Tammsaare tee poole mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega 98 +/- 7 km/h, lubatud sõidukiirus antud teelõigul oli 50 km/h, ületades seega lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 41 km/h, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles taotleb vaidlustatud otsuse tühistamist ja

uue otsuse tegemist, millega määrata karistuseks juhtimisõiguse äravõtmine kuni 5 kuuks. Alternatiivselt teha uus otsus, millega määrataks karistuseks juhtimisõiguse äravõtmine kuni viieks kuuks ning lisaks määrata õiglane rahatrahv. Kaebuses palutakse kohtul arvestada asjaoluga, et kaebuse esitaja ülalpidamisel on kaks alaealist last, ta vajab juhtimisõigust töö tegemiseks ja perekonna ülalpidamiseks ning kaebuse esitaja tunnistab oma süüd ja kahetseb tehtut. Kaebuses märgitakse, et kaebuse esitaja tunnistab oma süüd selles, et 12.10.2014 juhtis

mootorsõidukit asulasisesel teel ning ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 41 km/h.

Kaebuse esitaja kahetseb juhtunut ning palub kohtul määrata temale karistuseks juhilubade äravõtmine kuni 5 kuuks kas õiglase rahatrahviga või rahatrahvita. Kaebuse esitaja abikaasa on lapsehoolduspuhkusel ning tal puuduvad sissetulekud. Kaebuse esitaja töötab äriühingus

XXXOÜ varustajana ning sellel ametikohal töötamiseks on väga oluline mootorsõiduki juhtimisõigus. Kaebuse esitaja teavitas koheselt antud väärteoasjas tehtud menetleja otsusest tööandjat. Tööandja on nõus temale säilitama töökoha ja ajutiselt kuni 5 kuud rakendama teda ametikohal, mis otseselt ei vaja mootoirsõiduki juhtimisõigust. Juhul, kui jääb kehtima otsus, mille kohaselt võetakse kaebuse esitajalt ära juhtimisõigus kaheksaks kuuks või määratakse karistuseks juhtimisõiguse äravõtmine tähtajaga üle viie kuu, siis kaotab kaebuse esitaja tema ja tema perekonnale vajaliku töökoha.

Kohtuistungil menetlusalune isik selgitas, et sõitis õhtul koju, ületas natuke kiirust. Peeti kinni. Kohe kahetses, tunnistas süüd. Kiiruse ületamine toimus möödasõidul. Kodu on Keila

vallas, XXX aedlinnas. XXXon abikaasa vanemate elukoht, Ehitajate teel elavad vanemad.

Tuli ehitusobjektilt ja sõiduk kuulub firmale. Seal oli mikrobuss, sõitis mööda. Oli kaks sõidurada, oli veel paar autot, buss. Ei oodanud, et autol selline kiirendus, uus auto. Natuke

vajutas ja kohe läks. Kohe vähendas kiirust, kuid juba oli läinud radarisse. Abikaasa saab lapsetoetust, kahe lapse peale umbes 200 eurot. On sellel aastal mitu korda karistatud kiiruse

ületamise eest. 2011 aasta trahvi maksab graafiku järgi, kirjutas avalduse kohtule. Tasub korraga mitmele täiturile, maksab võimaluste järgi. Sel ajal ei olnud raha, nüüd on võimeline

tasuma. Sai kolm trahvi kätte ühel päeval, aga palgaraha sai kätte alles täna. On teinud järeldused, enam kiirust ei ületa. Nüüdseks on aru saanud.

Kaitsja leidis, et menetlusalune isik töötab XXXOÜs, äriühing tegeleb ehitustegevusega. Juhtimisõiguse olemasolu on väga oluline. Suvel, alates maikuust on tihe ehitustegevus. Palub

3

leida võimalus vähendada määratud karistust, et maikuust saaks tegema hakata põhitööd. Menetlusalune isik kahetseb toimunut.

Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et tehtud on täiesti õige otsus, arvestatud KarS § 56 lg 1 nõudeid karistuse määramisel. Tegu on tahtlik, kiiruste vahe on niivõrd suur, et see ei saa jääda märkamatuks. Tegu on ka ohtlik, asulasisesel teel sellise kiirusega sõitmine on ohtlik. Kaebuse esitajat on varem karistatud, karistused ei ole mõju avaldanud ja jätkab

õigusrikkumiste toimepanemist. Tema eemaldamine liiklusest pikemaks ajaks on täiesti põhjendatud. Kaebus tuleks jätta rahuldamata.

Kohus, tutvunud esitatud kaebuse ja selle lisadega, kuulanud ära kaebuse esitaja, kaitsja ja kohtuvälise menetleja seisukohad ning kontrollinud kohtule edastatud väärteoasja materjale, asub alljärgnevale seisukohale.

Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies

ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse

tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused.

V™S § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29

sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas

tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest

määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 9) ning kas lõpetada

väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile.

Väärteoasjas leiduvast kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtub, et kaebuse esitaja juhitud sõiduki sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 12.10.2014 kell 23.18 kiirusmõõturit Stalker DSR 2X, milline oli taadeldud (taatlustunnistus nr TTRSS-14/00175 kehtivusega kuni 08.09.2015).

Kiirusmõõturi näidu kohaselt oli kaebuse esitaja juhitud sõiduki sõidukiiruseks 98 km/h

asulasisesel teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 50 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 7 km/h, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 91 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 41 km/h. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse §

5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud

mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises

tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 3 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas V™S §

29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kaebuse esitajale inkrimineeritava väärteo

toimepanemist ei vaidlusta ka kaebuse esitaja ise. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 41 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 3 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4).

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist Aivar Hirs, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud ja

kaebaja pole ka kohtule adresseeritud kaebuses osutanud, et kohtuväline menetleja oleks

4

kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku

isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu

puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes.

Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg-s 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 8 kuuks.

LS § 227 lg 3 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse

ületamise eest 41-60 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 200 trahviühikut või sõiduki

juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni ning lõike 5 p 2 kohaselt võib

kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni kuue kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus LS § 227 lg 3 järgi on määratud ettenähtud sanktsiooni 2/3 ulatuses sanktsiooni ülemmäärast.

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Käesoleval juhul võib lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et

menetlusaluse isiku süü LS § 227 lg 3 mõttes on minimaalne, kuna lubatud suurimat sõidukiirust on LS § 227 lg-s 3 nimetatud vahemikku silmas pidades ületatud alammääras, so 41 km/h võrra, mis on süüteo LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseerimise aluseks.

See omakorda tähendab, et karistuse määra valikul tuleks lähtuda ettenähtud sanktsiooni

keskmisest määrast, kuivõrd kehtiva kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel

lähtepunktiks vastava seadustiku (käesoleval juhul liiklusseaduse) sanktsiooni keskmine määr, mille järgselt tuvastatakse menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja

raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Samas ei saa arvestamata jätta asjaolu, et isiku süü on suurem kui seda oleks olnud LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemisel, millise süüteo eest on karistusena ette

nähtud rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kuue kuuni. Võrreldes süütegude raskusastmeid ja nende eest mõistetavaid karistusi leiab kohus, et LS § 227 lg 3 ettenähtud väärtegu toime pannes on süüdlase süü suurem kui LS § 227 lg 2 ettenähtud väärtegu toime pannes ning seetõttu peaks ka LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo eest mõistetav karistus ületama ka LS § 227 lg 2 ettenähtud sanktsiooni ülemmäära.

Puutuvalt karistuse liiki, siis on kohtuväline menetleja leidnud, et menetlusalune isik on varasemalt toime pannud mitu samalaadset väärtegu, millede eest määratud karistused ei ole

suutnud mõjutada teda seaduskuulekalt käituma ning isik jätkab üha uute õiguserikkumiste

toimepanemist. Asulasisesel teel nii suures ulatuses lubatud suurimat sõidukiirust ületades pani isik toime enamohtliku väärteo seades ohtu nii iseenda kui ka teiste kaasliiklejate elu ja

tervise. Seetõttu ja lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest tuleb tema suhtes kohaldada põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist.

Vaatamata kohtuvälise menetleja eelmärgitud põhjendustele, millistega kohus nõustub, leiab

kohus, et süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude

olemasolu. Kohtuvälise menetleja otsusest nähtuvalt pole karistust kergendavad või

raskendavad asjaolud olnud sedastatavad. Kohtule esitatud kaebuses aga märgiti ära

kahetsusavaldus ning menetlusalune isik selgitas, et ta koheselt tunnistas oma süüd ja kahetses. Kohtuistungil avaldatud menetlusaluse isiku omakäelisest selgitusest aga nähtub, et ta on põhjendanud kiiruse ületamist koju kiirustamisega, palub juhtimisõigust mitte ära võtta

ja määrata talle suurem trahv, mida ta on koheselt valmis tasuma. Enam seda ei korduvat. Taolistest selgitustest ei nähtu kohtu arvates mingit kahetsust, küll on üheselt aru saadav, et ta

on teadlik väärteo toimepanemisest ning teadlik ka sellest, et karistusena võib järgneda juhtimisõiguse ära võtmine. Selle vältimiseks palub ta määrata suurem rahatrahv, mille ta on valmis koheselt ära tasuma. Samas nähtub menetlusaluse isiku selgitustest kohtuistungil, et tal

5

on kuni kohtuistungini olnud rahalised raskused ja suurem osa määratud rahatrahve on tal

tasumata. Kogumis kaebuses esitatud kahetsusavalduse ja kohtuistungil antud selgitustega

võib kohtuvälises menetluses antud selgitustest teha järelduse, et menetlusalune isik on teadlik saabuvast karistusõiguslikust tagajärjest ja püüab seda igal võimalikul viisil vältida. Kuna kohtuvälises menetluses ei õnnestunud juhtimisõiguse äravõtmist vältida, siis püütakse

kohtule esitatud kaebuses märgitud kahetsusavaldusega seda saavutada kaebemenetluses.

Seejuures taotletakse karistuse vähendamist. Arvestades sellist käitumismustrit kogu

menetluse jooksul ja menetlusaluse isiku karistusandmeid, siis asub kohus seisukohale, et menetlusaluse isiku kahetsusavaldus kaebuses ei ole siiras ning kannab endas ainsat eesmärki

– kergendada oma olukorda. Sellele annab kohtu arvates kinnitust ka menetlusaluse isiku selgitus toimepandud väärteo kohta, milline selgitus oli niivõrd ebamäärane, et jäigi lõpuks

arusaamatuks. Seetõttu leiab kohus, et ka kaebemenetluses ei ole tuvastatud kergendavaid

asjaolusid. Kohus peab vajalikuks märkida ka seda, et kahetsusavaldus on ära märgitud

kohtule esitatud kaebuses, mille sisu ja vorm viitab sellele, et kaebuse on koostanud juristiharidusega isik. Kohtuistungil väitis kaitsja, et menetlusalune isik kahetseb toimepandut ja palub kohtul sellega arvestada. Samas kohtuistungil menetlusaluse isiku suust selgesõnalist kahetsusavaldust ei tulnud ning kahetsus on avaldatud vaid kaitsja vahendusel.

KarS § 56 lg 1 kohaselt tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib

isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasja materjalidest saab järeldada, et kaebuse esitajal on kehtiv kriminaalkaristus KarS § 424 järgi ning lisaks sellele

kaheksa kehtivat karistust liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest. Nendest väärteokaristustest viimased kuus on määratud 2014 aasta jooksul ning tegemist on eranditult

LS § 227 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest määratud karistustega. Seejuures puuduvad andmed nelja viimase rahatrahvi tasumise kohta. Menetlusesemeks olev väärtegu

on toime pandud 12.10.2014 ning menetlusalune isik on samalaadsete väärtegude toimepanemiselt kinni peetud 24.04.2014, 11.08.2014, 29.09.2014, 10.10.2014, 26.10.2014 ja

27.10.2014. Seega on menetlusalune isik samalaadseid väärtegusid toime pannud enne

menetlusesemeks olevat väärtegu kui ka pärast menetlusesemeks olevat väärtegu. Senise kohtupraktika põhimõtete kohaselt saab sellisest menetlusaluse isiku käitumisest teha üheselt

järelduse selle kohta, et rahatrahvi kohaldamine menetlusaluse isiku suhtes ei ole

põhikaristusena eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks enam piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna ning antud juhul on ohu olemasolu tuletatav menetlusaluse isiku korduvatest samalaadsetest rikkumistest. Seejuures saab üheselt tulla järeldusele, et menetlusesemeks olevat väärtegu saab hinnata harjumussüüteona. Sellest

tulenevalt leiab kohus, et juba eripreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt saab asuda

seisukohale, et juhtimisõiguse äravõtmine põhikaristusena oli põhjendatud, kuivõrd varasemad rahatrahvid samalaadsete väärtegude toimepanemise eest ei suutnud menetlusalust isikut õiguskuulekusele sundida ei enne menetlusesemeks olevat väärtegu ega ka pärast seda. Puutuvalt aga määratud karistuse määra, siis on senine kohtupraktika ka jätkuvalt seisukohal, et kui isiku käitumisele ei ole senised karistused mõju avaldanud ja normi rikkumisele on vaja reageerida rangemalt, et kinnistada keelunormi kehtivust, saab isikule mõista karistuse ka üle sanktsiooni keskmise määra, vaatamata sellele, et tema süü on keskmine. Sellest põhimõttest lähtuvalt tuleb asuda seisukohale, et karistuse määramine ettenähtud sanktsiooni 2/3 ulatuses on põhjendatud.

Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel/mõistmisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kellelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist, kuid kes ei soovi neid kohustusi täita. Kaebuse

esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja teadlikult

liiklusnõudeid. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu,

karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, seda et varasemad karistused liiklusalaste süütegude eest ei ole sundinud kaebuse esitajat uue süüteo toimepanemisest

6

loobuma ja õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on kohus sunnitud tõdema, et senise karistusliigina kohaldatud rahatrahv ei sunni kaebuse esitajat õiguskuulekalt käituma. Seetõttu leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et ka õiguskorra

kaitsmise huvidest lähtuvalt pelgalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada teiseliigilist põhikaristust, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse.

Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt põhikaristusena

mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine on peale süü suuruse põhjendatud ka erija

üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes ning kohus ei pea võimalikuks kaebuse esitaja karistamist rahatrahviga. Puutuvalt kaebuses esitatud taotlusse vähendada põhikaristuse määra 5 kuuni, peab kohus märkima, et väärteoasjast ei ilmnenud asjaolusid, mis annaks võimalust mõista karistust keskmises määras või alla selle. Küll leidub väärteoasjas eeltoodud asjaolusid

arvestades küllaldane alus määrata karistusena juhtimisõiguse äravõtmine keskmist määra ületavas määras ja seda 2/3 ulatuses ettenähtud sanktsiooni ülemmäärast.

Seonduvalt kaebuses osutatud juhtimisõiguse vajalikkusega tehtava töö iseloomu ja saadava

sissetuleku ning pere ülalpidamiskohustusega märgib kohus, et kaebuse viide eeltoodud

asjaolude tõttu juhtimisõiguse vajadusele on küll inimlikust aspektist vaadatuna mõistetav, kuid seejuures ei saa jätta kõrvale, et kaebuse esitaja eksimus ei ole juhuslikku laadi. Kaebuse

esitajale süüks arvatud määral suurimat lubatud sõidukiirust saab ületada vaid teadlikult ja

tahtlikult, kuivõrd kiiruste vahe lubatu ja tegeliku vahel on niivõrd suur. Kaebuse esitajale olid need asjaolud, so töötamine ja pere ülalpidamiskohustus teada ka väärteo toimepanemise ajal ning see ei olnud kaebuse esitajale ootamatu ega tekkinud pärast väärteo toimepanemist.

Need asjaolud olid olemas ka enne menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemist toime

pandud väärtegude toimepanemise ajal nagu ka pärast seda toime pandud väärtegude

toimepanemise ajal. Kaebuse esitaja näol on tegemist isikuga, kellel on rikkalik kogemus

samalaadsete väärtegude eest määratavate ja mõistetavate karistuste osas ja tema suhtes

kohaldatud eelnevad karistused pole oma eesmärki täitnud. Kaebuse esitaja on teadlikult

toime pannud uue väärteo ning käesoleval juhul vaatluse all olev rikkumine on vaadeldav väärteona, millega seatakse ohtu nii kaebuse esitaja enda kui teiste kaasliiklejate elu ja tervis

ning võõras, sh tööandja vara. Senise kohtupraktika kohaselt ei ole töökoha kaotamise võimalus iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu, sest KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu. Menetlusalusel isikul liikumispuude olemasolu kohta aga

kohtule andmeid esitatud ei ole. Seega kaaludes riivatavaid õigushüvesid asub kohus

seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka

kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles kaebuse esitaja võimaliku muutuse edaspidise töökoha ja eriala valikul. Kohus peab vajalikuks märkida, et juhtimisõiguse olemasolu ei saa olla töötamise või endale võetud kohustuste täitmise ainus eeltingimus. Kui aga isik leiab, et temal on töö leidmine või säilitamine võimalik vaid juhtimisõiguse olemasolul, siis peab isik

ka liikluses käituma viisil, mis juhtimisõiguse säilimise tagab, so käituma liikluses õiguskuulekalt ja liiklusnõudeid järgides. Kaebuse esitaja karistusandmetest saab järeldada, et

kaebuse esitaja on teadlik sellest, et tema enese teadlik ja tahtlik väär käitumine liikluses tekitab temal rahalisi lisakohustusi määratavate trahvide tasumise kohustuse näol ja põhjustab

tema suhtes piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel, mistõttu peaks isik piisava huvi ja

hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku õigusvastase käitumise tõttu liikluses ei halveneks ja senine mugav elulaad ja töökoht säiliks.

Menetlusesemeks oleva järjekordse väärteo toimepanemine aga viitab üheselt sellele, et

kaebuse esitaja suhtub nii võimalikesse karistustesse kui ka enese ja teiste ohutusse

ükskõikselt ning kaebuses toodud asjaolud ja menetlusaluse isiku tegelik objektiivne käitumine on omavahel vastuolus, st töökoha ning sissetuleku kaotamise võimalus ning pere ülalpidamiskohustus ei sunni kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt käituma.

Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlusvõi

materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele

7 minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtueelse menetleja otsuse muutmine või

tühistamine. Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtueelse menetleja seadusliku ja

põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/