1
4-14-7262
K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL
Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 7. jaanuar 2015, Tallinn Väärteoasja number 4-14-7262 Kohtukoosseis Eesistuja Andres Parmas, liikmed Urmas Reinola ja Orvi Tali Kohtuistungi sekretär Kea Lemming Väärteoasi Ilja Kotenko väärteoasi liiklusseaduse (LS) § 201 lg 2 ja § 224 lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 13. oktoobri 2014. a otsus Kaebuse esitaja kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuur Istungil osalenud isikud Kohtuistungile olid kutsutud menetlusalune isik ja kohtuvä menetleja, kuid kumbki kutsutuist istungile ei ilmunud RESOLUTSIOON
1.
Apellatsioon rahuldada. 2. Tühistada Pärnu Maakohtu 13. oktoobri 2014. a otsus Ilja Kotenko väärteoasjas nr 4-14-7262 talle mõistetud karistuse osas. 3. Karistada Ilja Kotenkot LS § 201 lg 2 ja § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritud väärtegude eest KarS § 63 lg-t 1 kohaldades 18 päeva arestiga. Arest tuleb kanda ära kanda järjestikustel nädalavahetustel hiljemalt 30. märtsiks 2015. Korraga ärakantava aresti suuruseks määrata 2 päeva. 4. Kohustada Ilja Kotenkot ilmuma aresti kandmiseks Lääne Prefektuuri Rapla Politsejaoskonda aadressil Rapla, Savi 2. Ilja Kotenko karistuse kandmisele ilmumata jäämisel, kohaldada talle sundtoomist.
2
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsus on ringkonnakohtu kantseleis kättesaadav alates 7. jaanuarist 2015. Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb Tallinna Ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.
Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo Rapla politseijaoskonna liikluspolitseinik MK koostas 24. augustil 2014. a väärteoprotokolli nr AB1355226 selle kohta, et Ilja Kotenko juhtis 24. augustil 2014. a kella 12.48 paiku Rapla maakonnas Kohilas XXXXX XXXXX X juures sõiduautot Peugeot 309, registreerimismärgiga XXXXXX, omamata mootorsõiduki juhtimise õigust ja olles LS § 69 lg 3 vastases seisundis. I. Kotenko välja hingatud õhus leidus ühe grammi kohta 0,41 milligrammi alkoholi. Väärteoprotokolli kohaselt pani I. Kotenko oma niisuguse tegevusega toime LS § 201 lg 1 ja § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritavad väärteod.
2.
Pidades vajalikuks karistada I. Kotenkot arestiga, saatis kohtuväline menetleja väärteoasja väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 71 alusel Pärnu Maakohtule arutamiseks.
3.
Pärnu Maakohus mõistis 13. oktoobri 2014. a otsusega väärteoasjas nr 4-14-7262 I. Kotenko süüdi LS § 201 lg 2 ja § 224 lg 2 järgi ning karistas teda KarS § 63 lg 1 kohaselt raskemat karistust ette nägeva LS § 224 lg 2 järgi kahesaja trahviühiku, s.o 800 euro suuruse rahatrahviga. Kohtuotsuse kohaselt tuleb rahatrahv tasuda ositi kümne kuu jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist, s.o ühes kuus 80 eurot.
4.1.
Maakohus luges I. Kotenko tegevuses tõendatuks süüks arvatud väärtegude objektiivsed ja subjektiivsed tunnused. Kohus märkis, et küsimust süüd ja õigusvastasust välistavate asjaolude esinemisest antud juhul ei tõusetu.
4.2.
Asjas ei ole vaidlust, et I. Kotenko autot juhtis. Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll kinnitab, et I. Kotenko poolt välja hingatud õhus leidus 0,41 milligrammi alkoholi. Pärast eelnenud ööl alkoholi tarvitamist oleks I. Kotenko pidanud teadma, et tema organismis võib veel leiduda mootorsõiduki juhtimist keelavas koguses alkoholi. Mootorsõiduki juhtimise õigus võeti I. Kotenkolt ära kohtu süüdimõistva otsusega 25. mail 2007 ja juhtimisõigus on taastamata. Kohtuvälise menetleja 29. augusti 2014. a otsuse (tl 11) kohaselt juhtis I. Kotenko mootorsõidukit ja pani LS § 201 lg 1 ette nähtud väärteo toime ka 1. augustil 2014. a. Seega pidi I. Kotenko 24. augustil k.a. teadma endal mootorsõiduki juhtimise õiguse puudumisest ja ei oleks tohtinud autot juhtida oma seisundist olenemata.
4.3.
Kohus leidis, et mõlemad süüks pandud väärteod tuleb lugeda toimepanduks otsese tahtlusega.
4.4.
Karistust raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid kohus I. Kotenko tegevuses ei tuvastanud. Kohus märkis, et I. Kotenko on lühikese aja jooksul pannud toime kaks sama liiki väärtegu, mistõttu tema süüd arutatava väärteo toimepanemisel ei saa pidada väikeseks. Väärteo ohtlikkus ja õiguskorra kaitse huvid nõuaksid antud juhul aresti kohaldamist, kuid kohus pidas
3
võimalikuks seda veel mitte teha. Kohus leidis, et I. Kotenko poolt kohtuistungil avaldatu põhjal saab järeldada, et ta on oma ebaõigest ja mõtlematust teost siiski aru saanud. Kohtul ei olnud alust kahelda I. Kotenko kinnituses, et aresti kandmise tõttu võib ta kaotada alalise töö ja seeläbi võimaluse ka varem määratud trahvi tasuda. Kohus leidis, et edaspidiste liiklusalaste süütegude toimepanemist aitab I. Kotenko puhul ära hoida ka LS § 201 lg 2 ja § 224 lg 2 sanktsiooni keskmisest määrast kõrgem rahatrahv. Kohus märkis, et kuna I. Kotenko on ühe tegevusega pannud toime kaks väärtegu, siis tuleb karistus mõista KarS § 63 lg 1 kohaselt selle väärteo eest, mille eest on ette nähtud raskem karistus. Rangemaks saab antud juhul pidada LS § 224 lg 2 sanktsiooni, milles on põhikaristusena rahatrahvi ja aresti kõrval ette nähtud ka mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine.
5.
Pärnu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuur, kes ei nõustu kohtuotsusega karistuse osas ja seda järgmistel põhjustel.
5.1.
Kohtuväline menetleja edastas väärteoasja arutamiseks maakohtule, leides, et kergema karistusliigi kohaldamine ei ole menetlusalusele isikule mõju avaldanud ning nüüd on vajalik isiku mõjutamiseks ning sundimaks teda edaspidi hoiduma väärtegude toimepanemisest kasutada raskemat karistusliiki, s.o aresti. Menetlusalune isik on toime pannud väärteona sellise liiklusalase rikkumise, mis võib oma tagajärjelt olla fataalne. Alkoholi tarvitanuna mootorsõiduki juhtimine on aastatepikkuse statistika kohaselt üks liiklusõnnetuse põhjustajaid ning seetõttu on oluline pöörata tähelepanu seesuguse teo ärahoidmisele. Menetlusalune isik on ka juhtimisõiguseta sõidukit juhtinud. Tegemist on seesuguse teoga, mis oma iseloomult näitab, et menetlusalune isik ei pea õiguskorrast lugu. Juhtimisõigus on tal peatunud, kuid sellele vaatamata ta juhib sõidukit liikluses ja seda olenemata meeldetuletustest. Meeldetuletusteks võib nimetada ka varasemaid karistusi samalaadse teo eest. Just varasemate rahatrahvide määramine ning süütegude toimepanemise jätkamine on näidanud, et rahatrahvid ei avalda oma mõju. Nimelt näeb karistusseadustiku § 56 lg 1 ette, et isikule määratav või mõistetav karistus peab mõjutama teda edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma. Kohus on hinnanud menetlusaluse isiku süü suureks, ometi on ta leidnud, et raskema karistusliigi kohaldamine ei ole vajalik. Ainuüksi asjaolu, et isik on väljendanud kohtuistungil, et on oma teo ebaõigusest aru saanud, ei kinnita tema käitumise muutumist. Menetlusalusel isikul on üks kehtiv karistus samalaadse liiklussüüteo eest, varasemad karistused on tänaseks aegunud, kuid sellele vaatamata menetlusaluse isiku käitumismuster näitab tema suhtumist õiguskorda ning temale määratud karistustesse. Karistusliigi määrab mitte üksnes kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu või puudumine, vaid ka isiku süü, perspektiiv tema mõjutamiseks.
5.2.
Samuti on kohus märkinud, et menetlusaluse isiku töö kaotus on üks aresti välistavaks asjaoluks, kuid tekib küsimus, kas see on kergema karistusliigi valimiseks lisaks teost arusaamisele ainus argument. Aresti kandmine on võimalik ka ositi KarS § 66 lg 1 alusel. Töötav isik võib aresti kanda ka nädalavahetustel, see välistab töö kaotusest tingitud negatiivse mõju karistusele. Kohus ei ole sellele tähelepanu pööranud ning andnud oma hinnangut, miks seesugune karistuse kandmise võimalus on välistatud.
5.3.
Kokkuvõtvalt leiab kohtuväline menetleja, et kohtuotsusest ei nähtu kohtu mõttekäik selliselt, et oleks aru saadav kergema karistusliigi valik. Seetõttu palub kohtuväline menetleja saata väärteoasi uuesti menetlemiseks Pärnu Maakohtule teises kohtukoosseisus.
4
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.
Ringkonnakohus, vaadanud läbi toimiku materjalid ja esitatud apellatsiooni ning kuulanud ära poolte seisukohad, leiab, et apellatsioon väärib tähelepanu.
6.1.
Maakohus karistas I. Kotenkot väärtegude eest rahatrahviga, leides, et kohtuvälise menetleja taotletud aresti mõistmine ei ole põhjendatud, sest I. Kotenko on oma teost aru saanud ja aresti kohaldamine võib tähendada talle töö kaotust.
6.2.
Kolleegium maakohtu selliste seisukohtadega ei nõustu, leides, et I. Kotenkot tuleb toimepandud väärtegude eest karistada arestiga. I. Kotenko puhul ei ole rahatrahv karistusena põhjendatud, kuna see ei mõjuta teda edaspidi väärtegusid toime panemast. Kolleegiumil on niisugune seisukoht kujundanud I. Kotenko toimepandud väärtegude intensiivsust arvesse võttes. I. Kotenkolt on juhtimisõigus liiklusalase süüteo toimepanemise eest ära võetud juba varasemalt ning juhtimisõigus on taastamata. See ei takistanud tal aga 1. augustil 2014 mootorsõidukit juhtida, mil politsei ta juhtimiselt kõrvaldas. 24. augustil 2014. juhtis ta aga taas mootorsõidukit, tehes seda endiselt juhtimisõiguseta ja lisaks ka organismi lubatud alkoholipiirmäära ületavas seisundis. Sellise käitumisega on I. Kotenko näidanud enda lugupidamatut ja ükskõikset suhtumist õiguskorda isegi olukorras, kus tema õigusvastasele käitumisele on juba tähelepanu juhitud. Kolleegium märgib, et menetlusaluse isiku süü suurus on objektiivsete tunnuste – teo ja selle tagajärje kaudu mõõdetav ja kohus on kohustatud hindama tagajärje raskust, teo taunitavust ja raskust, teo korduvust jne. Samuti tuleb anda hinnang teos avalduvale subjektiivsele süü suurusele (tahtlus või ettevaatamatus, teos avalduv suhtumine normi jne). Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et I. Kotenko süü on suur. Samuti on õige maakohtu hinnang, et väärteo ohtlikkus ja üldpreventiivsed kaalutlused nõuaksid I. Kotenko karistamist arestiga. Maakohtu otsusest ei olegi eelneva põhjal võimalik aru saada, miks tuleks karistada isikut, kelle süüd hindab kohus suureks ja kellele on liiklusseaduse rikkumise eest eelnevaltki rahatrahvi kohaldatud, lühikese aja kestel korduva ja intensiivistunud liiklusseaduse rikkumise eest taas samaliigilise karistusega karistada. Rahatrahv ei ole ses kontekstis I. Koentko käitumist mõjutada suutev sanktsioon. Kolleegium on seisukohal, et arvestades I. Kotenko ignorantset käitumist, on kohane teda karistada just karmima sanktsiooni, s.o arestiga. Maakohtu hinnang, et I. Kotenkole võib anda veel ühe võimaluse vabadusse jääda, on seega põhjendamatu.
6.3.
Maakohus on aresti karistusena kõrvale jätnud muu hulgas põhjendusega, et arest võiks ohtu seada menetlusaluse isiku töösuhte jätkumise. Kolleegium leiab, et iseenesest ei ole põhjust maakohtu sarnast kaalutlust asjakohatuks pidada. Samas tuleb märkida, et maakohus ei ole kaalunud KarS § 66 lg-st 1 tulenevat võimalust aresti kandmiseks ositi. I. Kotenko töökohta ei ohusta see, kui ta kannab talle mõistetava karistuse ära tööst vabal ajal nädalavahetustel. Oma vaba aja kaotus mitmel nädalalõpul võiks olla talle piisav võimalus oma käitumise üle järgi mõelda ja edaspidiseks enda harjumusi ja käitumisotsustusi õiguskuulekaks ümber kujundada. Kohtukolleegium ongi seisukohal, et I. Kotenkot tuleb küll LS § 201 lg 2 ja § 224 lg 2 järgi kvaliftiseeritavate väärtegude eest KarS § 63 lg-t 1 kohaldades karistada 18 päeva arestiga, kuid mõista see karistus ärakandmisele ositi teineteisele järgnevatel nädalavahetustel hiljemalt 30. märtsiks 2015.
7.
Kolleegium märgib, et kohtuväline menetleja on apellatsioonis põhjalikult selgitanud, miks tuleb I. Kotenkot toimepandud väärtegude eest karistada just arestiga. Samas on apellant ikkagi taotlenud üksnes maakohtu otsuse tühistamist ja väärteoasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist. Seega nähtub apellatsioonist vastuolu selle motiivide ja apellandi taotluse vahel.
5
Tuginevalt Riigikohtu varasemale praktikale peab kolleegium siiski võimalikuks arutatavas asjas ise uue otsuse tegemist ja I. Kotenkole raskema karistuse mõistmist. Nimelt on Riigikohtu kriminaalkolleegium oma varasemates otsustes selgitanud, et KrMS § 340 lg 4 p 1 kohaselt võib ringkonnakohus prokuratuuri või kannatanu apellatsiooni alusel tunnistada süüdistatava süüdi raskemas kuriteos ja mõista raskema karistuse või jätta karistuse muutmata. Sellest sättest koosmõjus KrMS § 340 lg-ga 1 nähtub, et ringkonnakohus on kriminaalasja arutamisel ja otsuse tegemisel üldjuhul ning eelkõige seotud apellatsioonis sisalduva taotlusega. Juhul, kui apellandi taotlus on ebaselge või vastuoluline, tuleb taotluse sisu selgitamiseks lähtuda ka apellatsiooni motiividest, millised tuleb vastavalt KrMS § 321 lg 2 p-le 4 apellatsioonis obligatoorselt märkida. Apellatsiooni taotluse ja motiivide vastuolu korral on ringkonnakohus õigustatud võtma apellandi taotluste sisustamisel aluseks ka apellatsiooni nõuded. Kui nende sisuks on muu hulgas karistuse raskendamine, on kohus pädev mõistma isikule maakohtus mõistetust raskema karistuse (vt RKKKo 3-1-1-5-08, p-d 13.1 ja 13.5). Ehk küll eelrefereeritud Riigikohtu otsus on tehtud kriminaalmenetluses, on selles väljendatud põhimõte VTMS § 2 valguses kohaldatav ka väärteomenetluses.
8.
Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes VTMS § 148 p-st 4, § 151 lg 3 p-st 3 ja § 199 lg-st 3 rahuldab ringkonnakohus apellatsiooni ja tühistab Pärnu Maakohtu 13. oktoobri 2014. a otsuse osaliselt, s.o mõistetud karistuse osas. Kolleegium mõistab I. Kotenkole 24. augustil 2014 toime pandud väärtegude eest KarS § 63 lg 1 alusel karistuseks aresti 18 päevaks, mis kuulub KarS § 66 lg 1 kohaselt ärakandmisele ositi teineteisele järgnevatel nädalavahetustel hiljemalt 30. märtsiks 2015.
Andres Parmas /allkirjastatud digitaalselt/ Urmas Reinola /allkirjastatud digitaalselt/ Orvi Tali /allkirjastatud digitaalselt/
