3-14-53113/2 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu Kohtumaja KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number 3-14-53113 Määruse kuupäev

7. jaanuar 2015 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi Aleksei Maksimovi kaebus Tartu Vangla vastu Resolutsioon

1. Tagastada Aleksei Maksimovi kaebus haldusasjas nr 3-14-53113.

2. Määruse ärakiri saata kaebajale. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule Tartu Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest

Asjaolud

1. Tartu Halduskohtusse saabus 24. novembril 2014 Tartu Vangla kinnipeetava Aleksei Maksimovi kaebus pealkirjastatud „Avaldusena“, mis registreeriti haldusasjana nr 3-14-53113. Pöördumises teatab A. Maksimov, et pöördub kohtusse HKMS § 43 lg 2 alusel. Esitatud pöördumisele on lisatud

A. Maksimovi 25. jaanuari 2014 taotlus, millel on Tartu Vangla 3. aprilli 2014 tempel registreerimisnumbriga 1-13/675-1. Kohtu seisukoht

2. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 44 lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et muul eesmärgil, sealhulgas teise isiku või avaliku huvi kaitseks, võib isik kohtusse pöörduda vaid seaduses sätestatud juhul. Teisisõnu näeb seadus ette, et halduskohtusse on võimalik pöörduda üksnes siis, kui isik on seisukohal, et tema subjektiivset õigust on rikutud. Isikul ei ole halduskohtusse õigust pöörduda mõnel muul eesmärgil, näiteks mõnele probleemile tähelepanu juhtimiseks ega kohtu või riigiasutuste survestamiseks. Kohus saab kaebeõiguse olemasolu jaatada vaid siis, kui kaebusest nähtub subjektiivne õigus, mille kaitseks on kaebus esitatud. Ettevalmistavas menetluses kaebeõiguse hindamisel ei saa kohus võtta siduvat seisukohta, kas kaebaja õigusi on tegelikkuses rikutud või mitte, kuid kohus saab tuvastada kaebeõiguse puudumise, kui on ilmselge, et kaebus ei ole esitatud kaebaja subjektiivse õiguse kaitseks või on ilmselge, et kaebaja õiguste riive on välistatud. Analoogset seisukohta kaebaja enda õiguste kaitse hindamisest on väljendanud ka Riigikohtu halduskolleegium (vt 22.03.2013. a määrus asjas nr 3-3-1-11-13, p 17).

3. Kuigi kohus on kaebaja pöördumise registreerinud formaalselt kaebusena, ei nähtu sellest kaebaja subjektiivse õiguse rikkumine. Kaebaja on kaebuses üksnes märkinud, et on vanglale esitanud kahju hüvitamise taotluse.

Tartu Halduskohus on kaebajale viimase aasta jooksul korduvalt selgitanud, milliseid nõudeid on kaebajal võimalik kaebuses esitada, millistele tingimustele kaebus peab vastama, et see oleks kohtus menetletav, sh kaebuse lubatavuse eeldusi ning halduskohtumenetluse seadustiku § 121 lg 1 p 2 regulatsiooni. Kohtu hinnangul väljendab korduvate kaebuste (HKMS § 43 lg 2 mõttes) ja uute sisutühjade kaebuste esitamine samade puudustega kaebaja pahatahtlikkust.

4. Kohtule on teada, et A. Maksimovi tegelikuks eesmärgiks on suure hulga kaebuste ja muude pöördumiste esitamisega survestada nii kohut kui ka teisi riigiasutusi. A. Maksimovi poolt 2. novembril 2014 kuupäevaga dateeritud Tartu Halduskohtu esimehele saadetud pöördumisse (registreeritud Tartu Halduskohtus nr 3-1/14/1909-1) on A. Maksimov märkinud, et kavatseb 500 päevaga esitada 15 000 kirjalikku pöördumist. A. Maksimov on perioodil 1. september 2013 kuni 15. detsember 2014 esitanud Tartu Halduskohtule 381 kaebust või riigi õigusabi taotlust. Seejuures on kohtule esitatud kaebused reeglina sarnaste puudustega: kaebuste nõuded on ebaselged või kaebusi ei ole põhjendatud ning arusaadava nõudega kaebuste puhul ei ole läbitud kohustuslikku kohtueelset menetlust. Kohtu hinnangul nähtub A. Maksimovi eelviidatud kirjast Tartu Halduskohtu esimehele ning tema Tartu Halduskohtusse pöördumise statistikast, et kaebaja eesmärk on kohut võimalikult rohkearvuliste pöördumistega lihtsalt koormata ja survestada, mitte aga reaalset soovi lahendada avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidlusi. Võttes arvesse selle kohtule teadaoleva teabe ning asjaolu, et käesolevates haldusasjades on A. Maksimov esitanud kaebused, millest ei nähtu ühegi tema subjektiivse õiguse rikkumist, asub kohus seisukohale, et kaebus on esitatud kohtu koormamiseks, mitte mõne kaebaja subjektiivse õiguse kaitseks.

5. HKMS § 28 lg 1 kohustab menetlusosalist kasutama oma menetlusõigusi heauskselt. Kui isik esitab kohtule kaebusi, mille eesmärk on kohut lihtsalt koormata, ei kasuta ta oma menetlusõigusi heauskselt. Lisaks sellele, et sel viisil ei ole tal võimalik oma õiguslikke probleeme lahendada, takistab ta seejuures ka heausksete kaebajate juurdepääsu õigusemõistmisele mõistliku aja jooksul, kuivõrd kohtu menetluslik ressurss on piiratud. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 15 lõike 1 esimese lause kohaselt on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Riigikohtu üldkogu on asjas nr 3-3-1-38-00 määruse punktis 15 selgitanud, et see on põhiõigus, mis peab tagama õiguste lünkadeta kohtuliku kaitse. Riigikohtu halduskolleegium on asjas nr 3-3-1-68-03 määruse punktis 15 märkinud, et õigus pöörduda halduskohtusse on tagatud igaühele, kelle õigusi ja vabadusi on rikutud haldussuhetes avaliku võimu kandja poolt. Nii nimetatud Riigikohtu seisukohtadest kui ka põhiseaduse § 15 lõike 1 esimese lause keelelisest tõlgendamisest nähtub selgelt, et põhiseadus kaitseb isiku õigust pöörduda kohtusse, kui tal on tegelik kahtlus, et tema subjektiivset õigust on rikutud. Põhiseadus ei kaitse isiku õigust pöörduda kohtusse pahauskse kaebusega selleks, et kohut koormata või survestada.

6. Kuna kohus on tuvastanud, et kaebus on esitatud kohtu koormamiseks ning HKMS § 44 lõiked 1 ja 2 ega põhiseaduse § 15 lõike 1 esimene lause ei kaitse isiku õigust pöörduda niisugusel eesmärgil kohtusse, on kohus seisukohal, et käesoleval juhul puudub A. Maksimovil ilmselgelt kaebeõigus ning kaebus tuleb HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel tagastada, et vältida kohtu koormamist pahauskselt esitatud kaebustega.

/allkirjastatud digitaalselt/

Eda Muts kohtunik