1-13-8810/16 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht 6. jaanuar 2015, Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number 1-13-8810

Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus

Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 24. novembri 2014. a otsus kokkuleppemenetluses

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Lõuna Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Kretel Tamm, apellatsioon RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 24. novembri 2014. a otsus ja saata kriminaaltoimik prokuratuurile.

2. Apellatsioon rahuldada.

3. Jätta rahuldamata K.B kaitsja vandeadvokaat Mare Lauri taotlus KrMS § 239 lg 2 p 1 põhiseadusvastaseks tunnistamiseks osas, milles see piirab KarS § 118 järgi esitatud süüdistuse lahendamist kokkuleppemenetluses.

4. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Tartu I Advokaadibüroo kaudu 144 eurot (sh käibemaks 24 eurot) vandeadvokaat Mare

Laurile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Jätta kaitsjatasu riigi kanda. Edasikaebamise kord KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled kümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 24. novembri 2014. a otsusega mõisteti K.B kokkuleppemenetluses KarS § 118 lg 1 p 1 järgi süüdi ja karistati 4-aastase vangistusega. KarS § 73 alusel määras kohus, et mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui K.B ei pane 4-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

2. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör esitas maakohtu otsuse peale

apellatsiooni, milles taotleb otsuse tühistamist ja kriminaalasja materjalide tagastamist

prokuratuurile edasise menetluse otsustamiseks. Prokuratuuri hinnangul kuulub otsus tühistamisele olulise kriminaalmenetlusõiguse normi rikkumise tõttu. Nimelt on kriminaalasja

menetletud kokkuleppemenetluses, kuid KrMS § 239 lg 2 p 1 järgi ei kohaldata

kokkuleppemenetlust KarS § 118 järgi esitatud süüdistuses. Seega on rikutud kriminaalmenetluse seadustiku 9. peatüki 2. jao sätteid.

3. Tartu Ringkonnakohtu 9. detsembri 2014. a määrusega määrati kriminaalasi

lahendamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega kuni 17. detsembrini 2014.

4. Süüdistatava kaitsja esitas prokuratuuri apellatsioonile vastuse, milles palub jätta maakohtu otsus muutmata ja prokuratuuri apellatsioon rahuldamata.

4.1 Kaitsja on seisukohal, et KrMS § 239 lg 2 p 1, mis piirab KarS § 118 järgi esitatud

süüdistuse lahendamist kokkuleppemenetluses, on põhiseadusvastane. Kõnealune piirang rikub PS § 12 lg-s 1 sätestatud võrdsuspõhimõtet. Kuni 1. septembrini 2011 kehtinud KrMS § 239 lg 2 p 1 sätestas, et kokkuleppemenetlust ei kohaldata esimese astme kuriteole, mille

eest näeb karistusseadustik kergeima karistusena ette vähemalt neli aastat vangistust või

raskeima karistusena eluaegse vangistuse. Tegemist oli selge ja võrdsuspõhimõtet järgiva

normiga. Kehtiv seadustik loetleb üksikud kuriteod, mille menetlemisel ei ole kokkuleppemenetlus kohaldatav. Kaitsja hinnangul on selline loetelu meelevaldne, kuivõrd keelud ei haaku kuriteo raskuse, laadi ega avaliku huvi olulisusega.

4.2 Kaitsja ei näe, kuidas kokkuleppemenetluse kohaldamise keeld on seotud kuriteo

raskusega, sest oluliselt raskemates kuritegudes kui raske tervisekahjustuse tekitamine on

kokkuleppemenetlus lubatud. Kõnealune keeld ei haaku avaliku huviga: ilmselt on

riigireetmise või kuritegeliku ühenduse poolt narkootilise aine käitlemise karistusõiguslik

takistamine oluliselt suurema avaliku huvi ja mõjuga kui menetlus raske kehavigastuses tekitamise asjas. Käesolevas asjas ei kuritarvitatud kokkuleppemenetlust. Nii kannatanu kui ka süüdistatav olid kokkuleppemenetlusega nõus, karistus mõisteti sanktsiooni alammääras

ning menetlusnorme (peale vaidlustatud formaalse eksimuse) ei rikutud. Kaitsja on

veendunud, et kokkuleppemenetluse kohaldamise keeld peaks lähtuma teoreetilisest

menetlusliigi kuritarvitamise võimalusest kui avalikust huvist, mis antud kaasuses kui ka üldiselt KarS § 118 järgsetes tegudes ei ole ega saa olla suurem kui paljudes esimese astme kuritegudes, mis on KrMS § 239 lg 2 p 1 loetelust välja jäänud.

4.3 Mistahes süüteoasjas peaks kokkuleppemenetluse kohaldamine/mittekohaldamine

jääma prokuratuuri kaalutlusotsuseks. Prokuratuuri mitteusaldamine seaduse tasandil on õigusriigis silmakirjalik. Seetõttu palub kaitsja jätta KrMS § 239 lg 2 p 1 kohaldamata osas, mis piirab KarS § 118 järgi kvalifitseeritud kriminaalasjas kokkuleppemenetluse kohaldamist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu otsuse ja selle peale esitatud apellatsiooniga, on seisukohal, et kaebus kuulub rahuldamisele.

6. Prokuratuur on õigustatult juhtinud tähelepanu sellele, et kriminaalasja lahendamisega kokkuleppemenetluses rikuti kriminaalmenetluse seadustiku 9. peatüki 2. jao sätteid. Nii näeb 2 2

KrMS § 239 lg 2 p 1 ette, et kokkuleppemenetlust ei kohaldata muuhulgas KarS §-s 118

ettenähtud kuriteos. Tegemist on absoluutse keeluga, millest kõrvalekaldumiseks puudub seaduslik alus. Järelikult ei olnud K.B süüasja võimalik kokkuleppemenetluses lahendada.

7. K.B kaitsja on apellatsioonivastuses tõstatanud küsimuse KrMS § 239 lg 2 p 1 põhiseadusvastasusest osas, milles see piirab KarS § 118 järgi esitatud süüdistuse lahendamist kokkuleppemenetluses. Enne 1. septembrit 2011 nägi kriminaalmenetluse seadustik ette, et kokkuleppemenetlust ei kohaldata esimese astme kuriteole, mille eest karistusseadustik näeb kergeima karistusena ette vähemalt neli aastat vangistust või raskeima karistusena eluaegse vangistuse. Alates 1. septembrist 2011 muudeti KrMS § 239 lg 2 p 1 selliselt, et see sisaldab

loetelu kuritegudest, mille puhul on kokkuleppemenetluse kohaldamine välistatud.

Kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (599 SE II) teise lugemise teksti juurde lisatud seletuskirja kohaselt jõuti

muudatusele eelnenud arutelude tulemusel järeldusele, et kokkuleppemenetluse piirangu seadmisel pole õigustatud mitte niivõrd karistuse- kui kaitstava huvi põhine lähenemine. Huvi all peeti silmas nii hüve, mille vastu on konkreetne kuritegu suunatud, kui ka seda, milliste

kuritegude puhul võib esineda kõrgendatud avalik huvi, millega kokkuleppemenetluse kohaldamine oleks vastuolus. Samuti peeti silmas seda, et teatud kuritegude puhul võib küll

esineda kõrgendatud avalik huvi, kuid kannatanu huvides võib olla eelistada just nimelt kokkuleppemenetlust, kuna see on kiirem kui üld- ja lühimenetlus ning säästab kannatanut enim.

8. Eeltoodud seisukohtadest lähtudes lisati KrMS § 239 lg 2 p 1 kataloogi raskeimad ründed kõige olulisima õigushüve (elu, ja tervis) vastu ja nende erikoosseisud kolmel järgmisel alusel: 1) raskemad inimsuse ja rahvusvahelise julgeoleku vastu suunatud ning üldohtlikud kuriteod, mille toimepanemine ohustab inimelusid massilises mastaabis ning inimsust tervikuna, 2) isikuvastased ja muud tahtlikud elu ja tervist ohustavad kuriteod, mille puhul on tahtlikult võetud või tõsiselt ohtu seatud elu või põhjustatud vähemalt raske tervisekahjustus ning 3) ettevaatamatud kuriteod,

millega põhjustati isiku surm. Nende tegude puhul peeti etteheidet ennast ja teisalt

karistusähvarduse raskust arvestades vajalikuks formaliseeritud protsessi ja aktiivse

konfrontatsiooniõiguse tagamist süüdistatavale. Ka avaliku huvi tagamiseks peeti nende kuritegude puhul vajalikuks transparentset menetlust, et karistus vastaks isiku süüle ja menetlus ka näiks õiglasena.

9. Eelnevat silmas pidades ei nõustu ringkonnakohus kaitsja väitega KrMS § 239 lg 2 p 1 põhiseadusvastasusest. Kõnealune kokkuleppemenetluse kohaldamise piirang on sisse viidud lisaks avalikule huvile just süüdistatava õiguste tagamiseks, võimaldamaks tal täiel määral

realiseerida kõiki menetluslikke õigusi, sh kaebeõigust. Kuna Põhiseadusest ei tulene

süüdistatavale õigust nõuda tema süüasja lahendamist konkreetses menetluses (sh

kokkuleppemenetluses), jääb kriminaalkolleegiumile arusaamatuks, millist süüdistatava põhiõigust kõnealune kokkuleppemenetluse kohaldamise piirang rikub. Kaitsja viide PS § 12

lg-s 1 sätestatud võrdsuspõhiõigusele ei ole praegusel juhul asjakohane. Riigikohus on selgitanud, et PS § 12 lg 1 kohaselt tuleb võrdseid kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt

(Riigikohtu seisukoht alates põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 3. aprilli 2002. a otsusest kohtuasjas nr 3-4-1-2-02, p 17). Seejuures saab küsimus kahe isiku, isikute grupi või olukorra ebavõrdse kohtlemise põhjendatusest või põhjendamatusest (s.o meelevaldsusest) tekkida üksnes juhul, kui erinevalt koheldavad grupid on omavahel võrreldavad (vt Riigikohtu üldkogu 27. juuni 2005. a otsus asjas nr 3-4-1-2-05, p 40 ja 3. jaanuari 2008. a otsus asjas nr 3-3-1-101-06, p 23). Kaitsja poolt esile toodud kuriteokoosseisud (KarS § 232 lg 1, § 2371 lg 1, § 184 lg 21, § 255), mille puhul on kokkuleppemenetluse kohaldamine lubatud, ei ole võrreldavad KarS § 118 järgi esitatud süüdistusega raske tervisekahjustuse tekitamises, kuna 3 3

tegemist on erinevaid õigushüvesid kaitsvate koosseisudega. Järelikult ei ole nende erinev kohtlemine meelevaldne ega põhiseadusvastane.

10. KrMS § 337 lg 2 p 2 järgi võib ringkonnakohus määrusega tühistada

kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse täies ulatuses ja saata kriminaaltoimiku prokuratuurile. KrMS § 3411 p 3 järgi tühistab ringkonnakohus kokkuleppemenetluses tehtud

kohtuotsuse ja tagastab kriminaaltoimiku prokuratuurile muuhulgas juhul, kui rikutud on kriminaalmenetluse seadustiku 9. peatüki 2. jao sätteid või § 339 lg 1 ja seda rikkumist ei ole

võimalik kohtumenetluses kõrvaldada. Seega tuleb ringkonnakohtul vaidlustatav otsus tühistada ja tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile.

11. Eelnevast lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 2 p-st 3 ja § 341 1 p-st 3 tühistab

ringkonnakohus maakohtu otsuse ja saadab kriminaaltoimiku prokuratuurile. Apellatsioon tuleb rahuldada. Kaitsja taotluse tunnistada KrMS § 239 lg 2 p 1 põhiseadusvastaseks osas, milles see piirab KarS § 118 järgi esitatud süüdistuse lahendamist kokkuleppemenetluses, jätab ringkonnakohus rahuldamata.

12. K.B kaitsja esitas taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal apellatsiooniga ja vastava seadusandlusega tutvumisele ning apellatsioonile vastuse koostamisele 3,5 tundi, s.o seitse pooltundi, mille eest taotleb ta tasu 144 eurot (sh käibemaks 24 eurot). Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, § 22 lg-st 7,

§ 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse (muudetud 30. septembri 2014. a otsusega) punktidest 1, 4 ja 23 juhindudes rahuldada. Kuna kolleegium teeb KrMS § 337 lg 2 p-s 3 nimetatud lahendi, jääb menetluskulu KrMS § 185 lg 1 järgi riigi kanda.

Aarne Sarjas Maarika Kuusk Tiit Lõhmus

4 4