4-14-10250/5 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Otsuse kuupäev

05.01.2015.a.

Otsuse teinud kohus Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja

Kohtunik Aime Ivanson

Kaevatav otsus Põhja Prefektuuri KKB liiklusjärelevalvekeskuse

21.11.2014.a. otsus väärteoasjas 2315,14,008530

D.F karistamises LS § 224 lg 2 järgi

Menetlusalune isik D.F, isikukood xxx,

(kaebuse esitaja) Elukoht xxx

Ei tööta

Kohtuväline menetleja

Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri KKB

Liiklusjärelevalvekeskus

Menetluse liik

kaebemenetlus, kirjalik menetlus

LÕPPOSA

1. Rahuldada osaliselt D.F kaebus.

2. Tühistada Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 21.11.2014.a. otsus väärteoasjas nr. 2315,14,008530 D.F-ile Liiklusseaduse §-s 224 lõikes 2 sätestatud väärteo toimepanemise eest määratud lisakaristuse – 4 kuuks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise osas.

3. Rahatrahvi suuruse ja rahatrahvi ositi tasumise osas jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Rahatrahvi esimene osamakse tasuda 30 päeva jooksul otsuse jõustumisest alates kohtuvälise menetleja otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arvele. Iga järgnev makse tasuda iga järgneva kuu viimaseks kuupäevaks.

Edasikaebe kord

Otsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule menetlusalune isik advokaadi vahendusel või kohtuväline menetleja Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumaja kaudu 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättesaamise päevast, teatades Harju Maakohtule kassatsiooni esitamise soovist eelnevalt 7 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest. Otsus jõustub, kui seitsme päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest ei ole kohtule teatatud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist.

Väärteoasi nr.4-14-10250

Kaevatav otsus

D.F karistati LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 200 trahviühikut, s.o 800 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks selle eest, et tema 31.10.2014 kell 03:22 Tallinnas Linnamäe tee maja nr 91 juures, suunaga Ussimäe tee suunas, juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,49 mg. Sellise tegevusega rikkus D.F LS § 69 lg 3 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo. KarS § 66 lg 2 alusel tuleb määratud rahatrahv tasuda 8 võrdses osas igakuiselt 100.00 eurot korraga.

Taotlus

Kohtule esitatud kaebuses palub D.F tühistada kohtuvälise menetleja otsus ning määrata leebem karistus või lõpetada väärteoasi otstarbekuse kaalutlusel. Samuti palub tühistada kohtuvälise menetleja otsus lisakaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise osas. Kaebuse esitaja tunnistab oma süüd ja kahetseb toimepandut ning on juhtunust õppust võtnud. Kuivõrd teda ei ole varasemalt liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest karistatud, siis kaebuse esitaja leiab, et kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus on liiga range. Kohtuväline menetleja on lisakaristuse määramisel jätnud kõrvale toimepandud süüteo asjaolud, süüdlase isiku ning lähtunud üksnes ühiskonnas liiklusalaste süütegude toimepanemise piiramise vajadusest. Kaebuse esitaja on seisukohal, et väärtegu on toime pandud ettevaatamatusest, kuna ta hindas valesti enda organismi iseloomu. Kaebuse esitaja heidab kohtuvälisele menetlejale ette, et otsuse tegemisel ei kaalutletud väärteoasja otstarbekusega lõpetamist. Arvestades, et isik on varem karistamata, tahtluse puudumist ja teo toimepanemist ettevaatamatusest, ei oleks väärteomenetluse lõpetamisega riivatud õiguskorra kaitsmise huvid.

Kohtuvälise menetleja seisukoht

Kohtuväline menetleja ei vaielnud vastu kaebuse arutamisele kirjalikus menetluses ja esitas omapoolse seisukoha, milles palub kaebus jätta rahuldamata. Menetleja on seisukohal, et D.F süüline käitumine LS § 69 lg 3 nõuete rikkumisel on aset leidnud, tema poolt toime pandud ja tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega ning väärtegu on õigesti kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 järgi. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et isiku korduv kahetsus kui kergendav asjaolu ei saa mõjutada isiku süü suurust määral, mis annaks aluse lisakaristuse tühistamiseks või määra vähendamiseks. Kohtuväline menetleja on karistuse määramisel arvestanud isiku kahetsusega. Menetlusalusel isikul kehtivad väärteokaristused puuduvad, kuid Riigikohus lahendis nr 3-1-1- 122-13 p 11 on asunud seisukohale, et iseenesest ei ole ka esmakordse rikkumine toime pannud isiku puhul välistatud temalt sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. Käesolevas väärteoasjas on tuvastamist leidnud, et menetlusaluse isiku alkoholi piirmäär ületas olulisel määral lubatut ning isiku käitumine näitab ilmselgelt tema ükskõikset ja üleolevat suhtumist liiklusohutusse, teistesse liiklejatesse ning võimalikku saabuvasse tagajärge. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada asjaolu, et see ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Liiklusõnnetuste arvu seostatakse suures osas just keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimisega. Antud juhul D.F rikkumine ei olnud juhuslikku laadi vaid tahtlikult toime pandud väärtegu. D.F viis ennast enne mootorsõidukit juhtima asumist teadlikult ja tahtlikult alkoholi tarvitades juhile keelatud seisundisse. Seonduvalt menetlusaluse isiku taotlusega lõpetada väärteomenetlus oportuniteediga, leiab kohtuväline menetleja, et hinnates teo tehiolusid ja isiku süü suurust, puuduvad alused kaaluda menetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlusel. Eeltoodust tulenevalt palub kohtuväline menetleja jätta D.F kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata.

Kohtu seisukoht

Kohus, tutvunud D.F poolt esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja seisukohaga ja kontrollinud väärteoasja materjale, leiab, et kaebuse saab vastavalt V™S §-le

120 lg 1 lahendada kirjalikus menetluses. Otsustamaks D.F-ile kohtuvälise menetleja poolt määratud karistuse õigsuse ja proportsionaalsuse üle tulenevalt tema süü suurusest, tuleb esmalt kohtul kontrollida, kas menetlusaluse isiku poolt toimepandud teos on süüteokoosseis. LS § 224 lg 2 koosseisupärane tegu eeldab mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimist isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 mg. Nähtuvalt kohtule esitatud kaebusest ei vaidlusta D.F mootorsõiduki juhtimist juhile keelatud seisundis väärteoprotokollis ja kohtuvälise menetleja otsuses märgitud ajal ja kohas ning lisaks süü omaksvõtule tõendavad asetleidnud rikkumist tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll ja tunnistaja Oleg Dmitrijevi ütlused.

Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt tuvastati D.F 31.10.2014.a. kell 03.40-03.48 tõendusliku alkomeetriga Alcotest 7110 Typ MKIII EST nr ARAF-0018 (taatlustunnistus TTRC- 14-00082) lubatud alkoholipiirmäära ületaminealkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus oli mitte väiksem 0,49 mg. Tunnistaja Oleg Dmitrijev, kes olles 31.10.2014.a. patrullis, märkas Linnamäe 91 maja juures mootorsõidukit SAAB 9-5 reg.nr xxx, mille kiirus oli aeglane, peatatud mootorsõidukit juhtis D.F, suhtlemisel juhiga tundis koos patrullpolitseinik Kaja Randiga alkoholilõhna.

Indikaatorvahend näitas juhi alkoholisisalduseks 0,50 mg/l. D.F toimetati Ida-Harju politseijaoskonda, kus tõendusliku alkomeetriga tuvastati juhil joove 0,49 mg/l. Väärteotoimikus on ka sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus, mille kohaselt kõrvaldati D.F sõiduki juhtimiselt alates 31.10.2014.a. kell 03.22 kuni kainenemiseni, kuna tema kontrollimisel liiklusjärelevalve käigus oli alust arvata, et ta veres või väljahingatavas õhus oli alkoholi üle lubatud piirmäära. Vastuväiteid nimetatud tõenditele D.F esitanud ei ole. Väärteoprotokollis on D.F nõustunud rikkumisega.

Lisaks objektiivsele teokoosseisule sisaldub D.Feos ka nõutav subjektiivne koosseis. Isik väidab, et tundis rooli istudes end kainena ja hindas oma organismi iseloomu valesti, sellest lähtuvalt oli süütegu tema hinnangul toime pandud ettevaatamatusest. Kohus sellega ei nõustu. Indikaatorvahendi kasutamise protokollis märgitud isiku füüsiliste tunnuste põhjal saab järeldada, et isik ei saanud end pidada kaineks. D.F tuvastati silmade punetus, suured pupillid, häiritud reaktsioonikiirus, aeglane kõne ja kerged koordinatsioonihäired. Lisaks ei olnud ka alkoholi piirmäär minimaalne.

Seega pidi D.F pidama võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja suhtus sellesse ükskõikselt. Kohus leiab, et D.F pani teo toime kaudse tahtlusega. Seega on D.F rikkunud LS § 69 lõike 3 nõudeid (mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem) ning tema poolt toime pandud tegu on õigesti kvalifitseerinud LS § 224 lõike 2 järgi. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus tuvastanud ei ole.

LS § 224 lg 2 sanktsioon annab võimaluse rikkumise toimepanijat karistada rahatrahviga kuni

300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõige 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni. Vastavalt karistusseadustiku §-le 56 lg 1 on karistamise aluseks isiku süü. Samuti tuleb arvestada karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. D.F karistati kohtuvälise menetleja poolt rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses ehk summas 800 eurot.

Seega on kohtuväline menetleja karistanud menetlusalust isikut põhikaristuse osas veidi üle sanktsiooni keskmise määra. Lisaks rahatrahvile on kohtuväline menetleja võtnud LS § 224 lg 3 p 1 alusel ära juhtimisõiguse neljaks kuuks, st isikut on lisakaristuse osas karistatud miinimummäära lähedases määras. Karistust kergendava asjaoluna on märgitud kahetsus, raskendavaid asjaolusid kohtuväline menetleja tuvastanud ei ole. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et mootorsõiduki joobes juhtimisega paneb isik toime enamohtliku väärteo ning tegu on äärmiselt taunitav, kuid kohus arvestab karistuse mõistmisel nii D.F süü suurust kui ka muid asjaolusid, mis on aluseks karistuse kohaldamisel ning peab põhjendatuks tühistada kohtuvälise menetleja otsus osas, millega kohaldati isiku suhtes lisakaristust.

Kohtu hinnangul tuleb lisakaristuse kohaldamist kaaluda juhul, kui üksnes põhikaristus ei oleks piisav ning ei täidaks oma eesmärki, st ei mõjutaks isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Nii kaebuse esitaja kui ka kohtuväline menetleja on viidanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile nr 3-1-1-122-13, milles on selgitatud, et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet.

Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Sama lahendi punktis 11 selgitab Riigikohtu kriminaalkolleegium veel järgnevalt, et iseenesest ei ole ka esmakordse rikkumise toime pannud isiku puhul välistatud temalt sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. Võttes arvesse, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb kohtul lisakaristuse mõistmisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb.

Üksnes abstraktne võimalus, et isik asub taas alkoholi piirmäära ületades sõidukit juhtima, ei ole lisakaristuse kohaldamiseks piisav. Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Antud juhul ei esine kohtu arvates D.F suhtes aga sellist erandlikku asjaolu, mis ilmtingimata tooks kaasa lisakaristuse kohaldamise vajalikkuse ning kohus leiab, et KarS § 56 lg.-s 1 toodud karistuse eesmärke on võimalik saavutada ka ilma lisakaristust kohaldamata.

Kohtu hinnangul ei ole D.F isikuks, kes järjepidevalt ja süstemaatiliselt rikuks liikluskorda ning kelle suhtes tuleks õiguskorra kaitsmise huvisid silmas pidada kohaldada ilmtingimata lisakaristust. D.F puuduvad varasemad rikkumised. Sellest tulenevalt ei saa ka väita, et D.F mootorsõiduki juhina oleks liikluses niivõrd ohtlik ning teisi ja ennast ohustav, et tema liiklusest kõrvaldamine oleks hädavajalik, mõjutamaks teda seeläbi õiguskuulekale käitumisele. Üldjuhul on mõistlik eeldada, et ka süüdlase poolt põhikaristuse kandmise läbi on võimalik heastada tema poolt kahjustatud õiguskord ning selline karistusliik ilma lisakaristuseta mõjub liikluses osalejale distsiplineerivalt ning välistab edasised õigusrikkumised.

Hinnates toimepandud tegu (tegemist ei olnud sellise raske joobega, mis kahjustaks õigushüve niivõrd olulisel määral, et lisakaristuse kohaldamine oleks ainuvõimalik) ja menetlusalust isikut iseloomustavaid andmeid (varem karistamata), on kohus seisukohal, et antud rikkumine oli pigem juhuslikku laadi, mitte teadlik hoolimatu käitumine liikluskorra vastu tervikuna. Antud juhul on kohtuväline menetleja määranud teo ohtlikkust arvestades isikule juba põhikaristuse – rahatrahvisanktsiooni keskmisest määrast veidi suuremana. Kohus leiab, et põhikaristuse vähendamine ei ole antud juhul õigustatud. Kohtu hinnangul täidab kohtuvälise menetleja poolt sanktsiooni keskmisest veidi kõrgem rahatrahv ka üksinda karistuse eesmärki, s.o mõjutab isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kohus ei pea lisakaristuse kohaldamist vajalikuks. Seonduvalt kaebuse esitaja taotlusega lõpetada väärteomenetlus otstarbekuse kaalutlusel, nõustub kohus kohtuvälise menetleja seisukohaga, et selleks puuduvad alused. Väärteoasjas on võimalik menetlust lõpetada otstarbekuse kaalutlusel, kui menetlusaluse isiku süü on väike ja kui avalik menetlushuvi ei nõua asja menetlemist. D.F süü ei ole väike ja temale inkrimineeritud väärteo puhul on tegemist massiliselt toimepandava liiklusalase väärteoliigiga. Seega ei saa rääkida avaliku huvi puudumisest. Samuti on kohtupraktikas leitud, et mootorsõiduki joobes juhtimise korral on tegemist avaliku menetlushuviga, mis välistab menetluse lõpetamise V™S § 30 lg 1 p. 1 alusel ehk otstarbekuse kaalutlusel. Eeltoodu alusel tühistab kohus kohtuvälise menetleja otsuse lisakaristuse osas. Põhikaristuse, s.o rahatrahvi suuruse ja ositi tasumise osas jätab kohus kohtuvälise menetleja otsuse muutmata. Kohus juhindub Väärteomenetluse seadustiku § 120 lg 1, § 132 p. 2 Kohtunik /digitaalselt allkirjastatud/