3-12-408/26 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Kaire Pikamäe ja Ruth Plaks Määruse tegemise aeg ja koht

31. detsember 2014, Tallinn Haldusasja number 3-12-408 Haldusasi OÜ VKG Kaevandused kaebus Keskkonnaministeeriumi kantsleri 10.08.2009 käskkirjaga nr 1319 OÜ-le VKG Kaevandused kõikide põlevkivi kaevandamise lubade alusel põlevkivi kaevandamise osas kehtestatud täiendava aastamäära ja Eesti Energia Kaevandused AS-le kehtestatud täiendava aastamäära väljaspool käskkirjas nimetatud lubasid kehtivuse puudumise tuvastamiseks või alternatiivselt selle käskkirja osalise õigusvastasuse tuvastamiseks Menetlusosalised Kaebaja – OÜ VKG Kaevandused, esindajad vandeadvokaadid Toomas Tamme ja Triin Biesinger-Jussmann Vastustaja – Keskkonnaministeerium, esindaja vandeadvokaat Tiia Nurm Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 26. märtsi 2014. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus OÜ VKG Kaevandused määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada OÜ VKG Kaevandused määruskaebus osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 26. märtsi 2014. a määrus haldusasjas nr 3-12-408 osas, millega tagastati OÜ VKG Kaevandused kaebus Keskkonnaministeeriumi kantsleri 10.08.2009 käskkirjaga nr 1319 OÜ-le VKG Kaevandused kõikide põlevkivi kaevandamise lubade alusel põlevkivi kaevandamise osas kehtestatud täiendava aastamäära ja Eesti Energia Kaevandused AS-le kehtestatud täiendava aastamäära väljaspool käskkirjas nimetatud lubasid kehtivuse puudumise tuvastamise nõude osas. Saata asi samale halduskohtule selles osas edasiseks menetlemiseks.

3. Muus osas jätta määruskaebus rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4 ja § 235 lg-d 1 ja 3).

3-12-408 2(7) ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keskkonnaministeeriumi kantsleri 10.08.2009 käskkirjaga nr 1319 „Põlevkivi kaevandamise lubade muutmine ja keskkonnamõju hindamise mittevajalikkus“ muudeti muu hulgas Eesti Energia Kaevandused AS ja VKG Kaevandused OÜ maavara kaevandamise lube põlevkivi kaevandamise maksimaalselt lubatud aastamäära osas, nähes ette käskkirjas nimetatud lubades iga loa alusel aastas maksimaalselt kaevandada lubatud põlevkivi koguse koos tingimusega, et äriühingule antud kõikide põlevkivi kaevandamise lubade alusel kokku ei tohi aastas kaevandada rohkem kui käskkirjas näidatud kogus, mis Eesti Energia Kaevandused AS puhul oli 15 010 tuhat tonni ja VKG Kaevandused OÜ puhul 2 772 tuhat tonni. Käskkirjas märgiti, et seni oli erinevate põlevkivi kaevandamise lubade alusel lubatud erinevatel äriühingutel kokku kaevandada aastas maksimaalselt 25 250 tuhat tonni põlevkivi ning seda kogust tuleb proportsionaalselt vähendada vastavalt iga äriühingu senisele lubatud aastamäärale nii, et kokku oleks maksimaalne kaevandamise aastamäär 20 miljonit tonni. 23.11.2008 jõustunud maapõueseaduse (MaaPS) § 251 näeb sellise piirangu ette. Piirangut tuleb rakendada MaaPS § 42 lg 3 alusel, sest loa omajad ei saavutanud MaaPS § 75 lg-s 9 sätestatud tähtaja jooksul MaaPS § 26 lõikes 51 nimetatud kokkulepet.

2. OÜ VKG Kaevandused esitas 27.02.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles paluti tuvastada, et Keskkonnaministeeriumi kantsleri 10.08.2009 käskkirjaga nr 1319 OÜ-le VKG Kaevandused kõikide põlevkivi kaevandamise lubade alusel põlevkivi kaevandamise osas kehtestatud täiendav aastamäär ja Eesti Energia Kaevandused AS-le kehtestatud täiendav määr ei kehti väljaspool käskkirjas nimetatud lubasid, või alternatiivselt selle käskkirja osalise õigusvastasuse tuvastamiseks äriühingutele kõikide kaevandamislubadega lubatud täiendava maksimaalse aastamäära osas.

Kaebaja leidis, et Eesti Energia Kaevandused AS-le kuulub valdav enamus Eestis väljastatud põlevkivi kaevandmise lubadest nii arvuliselt kui varude suuruselt (85%) ning üle 75% kogu Eesti põlevkivi kaevandamise lubatud aastamäärast, mistõttu tal on Eesti põlevkivi kaevandamise turul tugev turgu valitsev (isegi monopolilähedane) seisund. Käesoleva vaidluse esemeks oleva käskkirjaga kindlustati Eesti Energia Kaevandused AS eeliseid veelgi ning halvenes märgatavalt Eesti Energia Kaevandused AS konkurentide, sh kaebaja juurdepääs põlevkiviressursile.

Käskkirjaga ei lähtutud kaevandajate täiendavate aastamäärade kehtestamisel põlevkivi kasutavate ettevõtjate tegelikest vajadustest, vaid üksnes ajalooliselt kujunenud kaevandamislubadele märgitud mahtudest. Pärast käskkirja vastuvõtmist leidis halduspraktikas kinnitust, et Keskkonnaministeerium kohaldab käskkirjast tulenevat täiendavat aastamäära mitte ainult käskkirjas nimetatud lubade osas, vaid kõikide edasiste loataotluste menetlemisel, sh käskkirjas nimetamata lubade menetlustes. Juurdepääs täiendavale põlevkiviressursile on käskkirjast tulenevate täiendavate piirangute ja uue maapõueseaduse § 30¹ rakendamise koosmõjul ainult Eesti Energia Kaevandused AS-l.

Kaebaja õiguste kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Kaebus võimaldab tõhusa vahendina välistada nii kaebaja kui ka teiste kaevandajate pooleli olevate ning tulevaste põlevkivi loataotluste menetluses kaebaja õigusi rikkuva käskkirjast tuleneva kaevandaja täiendava aastamäära kohaldamist ning seeläbi lõpetada väära halduspraktika rakendamine Keskkonnaministeeriumi poolt kaevandajate loataotluste menetlemisel. MaaPS üleminekusätete kohaselt tuli käskkirja andmise hetkel kehtivate lubade aastamäärad fikseerida viisil, et kõikide kaevandajate maht summeerituna jäi 20 mln tonni piiridesse.

Keskkonnaministeerium on omistanud käskkirjale aga õigustloova akti tähenduse, mis sellel puudub. Sellisel viisil käskkirja rakendamine rikub konkurentsireegleid. Selline rakenduspraktika on vastuolus Euroopa Liidu toimimise lepingu art 106 punktiga 1 koostoimes artikliga 102.

3-12-408 3(7)

3. Tallinna Halduskohus tagastas 26.03.2014 määrusega OÜ VKG Kaevandused kaebuse. Kuigi kaebaja on asunud seisukohale, et ta on esitanud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 37 lg 1 p 6 alusel faktilise asjaolu tuvastamise nõude, on tegemist keelamiskaebusega (HKMS § 37 lg 2 p 3). Avalik-õiguslikus suhtes tähtsust omava faktilise asjaolu kindlakstegemise kaebuse esitamisel saab kohus tuvastada, kas konkreetsest haldusaktist või toimingust tulenevad isikule mingid konkreetsed õigused või kohustused. Riigikohtu praktikast nähtuvalt võib isikul olla põhjendatud huvi saada kohtulik hinnang selle kohta, kas halduse tegevusest tekivad talle olemuselt avalik-õiguslikud õigused ja kohustused.

Käesoleval juhul sellise vaidlusküsimusega tegemist ei ole. Kaebaja tegelikuks eesmärgiks on välistada Keskkonnaministeeriumi edaspidine väidetav õigusvastane käitumine – 10.08.2009 käskkirjaga nr 1319 kehtestatud kaevandaja täiendavate aastamäärade arvestamine tulevikus väljastavate lubade andmisel. Nimetatud eesmärgi saavutaks kaebuse esitaja ainult keelamiskaebuse esitamisega. HKMS § 45 lg 1 kohaselt võib keelamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui on põhjust arvata, et vastustaja annab haldusakti või teeb toimingu, mis rikub kaebaja õigusi, ning õigusi ei saa tõhusalt kaitsta haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel.

Seega on keelamiskaebuse lubatavuse eeldusteks järgmised tingimused:

1) akt või toiming on isiku õigusi rikkuv (esineb riive); 2) õiguste rikkumist pole võimalik hiljem kohase kaebusega ära hoida;

3) on põhjust arvata, et selline haldusakt antakse või toiming sooritatakse. Käesoleval juhul ei ole keelamiskaebuse esitamiseks täidetud teine eeldus. Kui Keskkonnaministeerium tugineb tulevikus antavate lubade väljastamisel kaebaja arvates õigusvastaselt 10.08.2009 käskkirjaga nr 1319 kehtestatud kaevandaja täiendavatele aastamääradele, siis saab kaebuse esitaja kaitsta oma õigusi konkreetse haldusakti tühistamise nõudega. Seda võimalust on kaebuse esitaja kasutanud (haldusasi nr 3-11-2585). Kohus saab konkreetse haldusakti õiguspärasuse kontrolli raames lahendada küsimuse, kas käskkirjale nr 1319 tuginemine oli õiguspärane või mitte.

Kaebaja väide, et tulenevalt kaevandamislubade menetlemise väga pikast ajast ja asjaolust, et vaidlustada saab nende puhul reeglina vaid lõppakti (kaevandamisloa andmist või sellest keeldumist), ning arvestades majandusliku kahju kuhjumist, on ebamõistlikult koormav oodata iga kord ära keelduv otsus, ei ole põhjendatud ega anna alust vastava keelamiskaebuse esitamiseks. Keelamiskaebuse puhul on oluline tagada selle erandlikkus, et vältida kohtu põhjendamatut sekkumist haldusmenetlusse, kui selle raames ei ole lõplikku otsust veel tehtud.

Alternatiivset tuvastamisnõuet põhjendab kaebaja preventiivse huviga. Kaebuse esitaja õiguste kaitseks on olemas tõhusamaid vahendeid (HKMS § 45 lg 2). Samuti ei ole kaebuses toodud põhjendused, miks on õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamine käesoleval juhul vajalik kaebuse esitaja õiguste kaitseks, asjakohased. Haldusakti õigusvastasuse tuvastamine ei muuda haldusakti kehtetuks. Kaebajal tulnuks esitada tühistamiskaebus tuvastamisnõude asemel. Käskkirja vaidlustatud punktide vastuolu MaaPS- ga ei saanud ilmneda alles seejärel, kui Keskkonnaministeerium hakkas vaidlustatud käskkirjas sätestatud kaevandaja täiendavaid aastamäärasid rakendama uute lubade menetlemisel, mida ei olnud käskkirjas märgitud.

Tühistamiskaebuse esitamise tähtaeg möödunud. HKMS § 45 lg 2 alusel ei tohiks seni preventiivsetel eesmärkidel esitatud tuvastamiskaebused lubatavad olla, kuna õigusvastase situatsiooni kordumisel on isikul võimalik oma õigusi kaitsta asjakohase tühistamisvõi kohustamiskaebusega – st tõhusama vahendiga. Eeltoodud kohtu seisukohta toetab halduskohtumenetluse seadustiku seletuskiri. Lisaks ei aita vaidlustatud käskkirja vaidlustatud punktide õigusvastasuse tuvastamine vältida tulevikus puhkeda võivaid kohtuvaidlusi, vaid kaebaja soovib endale sisuliselt saada täiendavat

3-12-408 4(7) tõendit (kohtuotsusega tuvastatud asjaolu) edaspidiste kohtumenetluste jaoks. Sellise tõendi loomine ei saa olla aga tuvastamisnõude esitamise eesmärgiks.

4. Kaebaja esitas 10.04.2014 määruskaebuse, mille Tallinna Halduskohus jättis 21.04.2014 määrusega rahuldamata ja edastas lahendamiseks ringkonnakohtule.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. OÜ VKG Kaevandused palub määruskaebuses tühistada halduskohtu 26.03.2014 määrus ja saata asi halduskohtule menetluse jätkamiseks. Halduskohus on kaebaja nõuet ebaõigesti tõlgendanud. Kaebaja esitas primaarnõudena tuvastamisnõude. Halduskohus on ekslikult kaebust mõistnud keelamiskaebusena. Halduskohtu seisukoha järgi oleksid kõik preventiivsel eesmärgil esitatud tuvastamisnõuded keelamisnõuded. Preventiivsel eesmärgil tuvastamisnõuete esitamist on kohtupraktikas tunnustatud ka kehtiva HKMS jõustumise järel (nt Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-61-13).

Seega ei ole õige halduskohtu seisukoht, et kehtiv HKMS ei näe ette võimalust preventiivsel eesmärgil tuvastamiskaebuse esitamiseks. Kaebuse ajendiks on see, et käskkirjast nr 1319 tulenev täiendav piirang takistab kaebajal uute lubade saamist nii menetluses olevate taotluste rahuldamisel kui edaspidi ning on loonud olukorra, kus juurdepääs täiendavale põlevkiviressursile on vaidlustatud käskkirjast tulenevate täiendavate piirangute ja MaaPS § 30¹ koosmõjul ainult Eesti Energia Kaevandused AS-l. Kaebuse eesmärk on saavutada olukord, kus kohus tuvastab asjaolu, et vaidlustatud käskkirjas kehtestatud kaevandamise täiendavad aastamäärad ei kehti väljaspool vaidlustatud käskkirjas loetletud konkreetseid lube ega mõjuta edaspidiste kaevandamislubade taotluste menetlemist.

Kui kohus tuvastab mõne konkreetse haldusakti tühistamisnõude lahendamisel, et vaidlustatud käskkirjal puudub väljapoole ulatuv mõju (nagu halduskohus tegi seda haldusasjas nr 3-11- 2585), ei ole see seisukoht siduv muudes vaidlustes ega suuna piisaval määral haldusorganit edasisi rikkumisi vältima. Vaidlustatud haldusakti ebaõige tõlgendamise tõttu on kaebaja olnud sunnitud vaidlustama mitmeid haldusakte lisaks haldusasjale nr 3-10-2585, sh haldusasjades nr 3-13-1118 ja 3-13- 1357. Tõenäoline on, et Keskkonnaministeerium rakendab sarnast praktikat ka edaspidi.

Menetlusökonoomiat silmas pidades ei ole põhjust suunata kaebajat algatama täiendavaid kohtuvaidlusi. Arvestada tuleb ka seda, et kaevandamislubade menetlus võtab praktikas väga palju aega ning kaebajale kuhjub ebamõistlik majanduslik kahju, kui ta peab ära ootama iga menetluse lõppemise, et käesolevas asjas vaidlusaluses küsimuses oleks võimalik kohtus vaidluse lahendamine. Asjaolu, et kaebajal on võimalik edaspidi esitada tühistamisnõudeid, ei muuda tuvastamisnõuet ebatõhusaks või vähemtõhusaks. Erinevalt keelamiskaebusest ei ole tuvastamisnõude eelduseks see, et õigusi ei saa tõhusalt kaitsta haldusakti hilisemal vaidlustamisel.

Vastasel juhul ei oleks tuvastamisnõudel ja keelamisnõudel erisusi ning nende eraldi reguleerimine oleks sisutühi. Kaebaja ei pidanud vajalikuks vaidlustatud käskkirja tühistamise nõude esitamist selleks ette nähtud kaebetähtaja jooksul, sest mõistis ja mõistab siiani käskkirja erinevalt selle hilisemast rakendamispraktikast. Tühistamisnõude esitamata jätmine ei ole seetõttu kaebajale etteheidetav. Kaebajale tekib vaidlustatud käskkirja ebaõige rakendamise tõttu kahju, mistõttu võib edaspidi olla vajalik hüvitamisnõude esitamine.

Kaebajal on seetõttu kaebeõigus ka HKMS § 45 lg 2 alusel hüvitamisnõude esitamiseks.

3-12-408 5(7) Kaebus on sisuliselt põhjendatud tulenevalt MaaPS § 26 lg-st 51, §-st 301 ja § 42 lg-st 3, samuti Konkurentsiameti 2013. a koostatud põlevkivisektori konkurentsiolukorra analüüsist. Kaebeõiguse puudumine ei ole ilmselge, mistõttu oleks halduskohus pidanud asja sisuliselt läbi vaatama ja kaebeõiguse puudumise tuvastamise korral jätma kaebuse rahuldamata.

6. Keskkonnaministeerium palub jätta määruskaebus rahuldamata. HKMS § 5 lg 1 p 6 kolmanda lause kohaselt on kohtul õigus teha kindlaks avalik-õiguslikus suhtes tähtsust omav faktiline asjaolu. Halduskohtumenetluse seadustiku kommenteeritud väljaandes (K. Merusk, I. Pilving jt, lk 61-62) on selgitatud, et keelendit „faktiline asjaolu“ ei tohi mõista kui keeldu tuvastada õiguslikke asjaolusid, vaid kui volitust teha kindlaks kõiki juriidilisi fakte. Õiguskaitsevajaduse korral on võimalik tuvastada ka haldusakti kehtivust. Kaebuses taotletu ei ole selline faktiline asjaolu, mida halduskohus saab tuvastada. Puudub vaidlus selles, et vaidlusalune käskkiri kehtib. Kaebaja soovib, et kohus tuvastaks käskkirja teistsuguse sisu. Halduskohus leidis õigesti, et kaebaja esitas keelamisnõude.

Juba antud haldusakti või lõpule viidud toimingut ei ole võimalik keelata, säärane kaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu (HKMS § 121 lg 2 p 2). Kestvalt õigusi piirava haldusakti vaidlustamiseks tuleb esitada tühistamiskaebus. Riigikohus on oma otsuses haldusasjas nr 3-3- 1-84-11 leidnud, et keelamiskaebusega ei saa üldjuhul vältida kehtiva haldusakti täitmist. Keelamiskaebus ei ole mõeldud olukordadeks, kus isik ei ole kasutanud tühistamiskaebuse esitamise võimalust või kui see on jäetud rahuldamata. Keelamiskaebuse läbivaatamisel lähtub kohus haldusmenetluse seaduse § 60 lg-s 2 sätestatud haldusakti siduvuse põhimõttest. Haldusakti siduvust selles tuvastatud asjaolude piires on võimalik murda tühistamiskaebusega.

Kaevandamisloa andmise võimalikkus kaebajale sõltub ka muudest asjaoludest peale vaidlustatud käskkirjas sisalduva piirangu. Vaidlustatud käskkiri ei saa kaebuses esile toodud asjaoludel kaebaja õigusi rikkuda.

Alternatiivsena esitatud tuvastamisnõudega ei ole võimalik ära hoida vaidlustatud käskkirja edaspidist rakendamist. Seda oleks saanud teha tühistamisnõudega.

Kaebus tuleb seetõttu HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel tagastada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. HKMS § 37 lg 2 p 6 näeb ette, et kaebusega võib nõuda haldusakti tühisuse, haldusakti või toimingu õigusvastasuse või muu avalik-õiguslikus suhtes tähtsust omava faktilise asjaolu kindlakstegemist. Keelamiskaebust mõistetakse HKMS § 37 lg 2 p-s 3 kui haldusakti või toimingu tegemise keelamise nõuet. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on kaebuse nõuete tuvastamisel kaebust mõistnud ekslikult. Kaebaja eesmärgiks on käskkirja nr 1319 sisu õiguslikult siduv tuvastamine ja sellest tulenevalt edasistes menetlustes Keskkonnaministeeriumi poolt loamenetluses kaevandamise lubatud täiendava maksimaalse aastamäära mittekohaldamine käskkirja alusel, ent kaebaja ei soovi keelata ühegi haldusakti andmist või toimingu tegemist. Kaebaja soovib edaspidi kaevandamisloa taotluste jätkuvat menetlemist, nagu kaebusest nähtub. Keelamiskaebusega ei saa keelata mõne faktilise asjaolu (sh kehtiva haldusakti) arvesse võtmist ega seaduse mingil viisil tõlgendamist. Isik, kes soovib faktilise või õigusliku asjaolu tuvastamist, mis tema õigusi ja kohustusi edasiste haldusaktide andmisel või toimingute tegemisel puudutab, ei saa seda teha keelamisnõudega. Keelata saab vaid konkreetse, kindlalt piiritletud haldusmenetluse läbiviimist ja selle tulemusel ettenähtava sisuga haldusakti andmist või toimingu tegemist, mitte aga haldusakti rakendamist nii, et selle

3-12-408 6(7) tingimust tuleb mõista edaspidiste haldusaktide kõrvaltingimusena. Preventiivsest huvist kantult ära hoida kehtiva haldusakti ebaõige rakendamine saab kaebust esitada põhimõtteliselt vaid tuvastamisnõudega.

8. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust selle üle, et lisaks faktilise asjaolu tuvastamisele saab halduskohus tuvastamisnõude lahendamisel tuvastada kohtuotsusega ka juriidilise fakti, sh isiku õiguse või kohustuse olemasolu. Käeoleval juhul vaidluse all olev täiendav maksimaalne kaevandada lubatud põlevkivikogus kõigi kaevandamislubade alusel kokku ühel isikul on juriidiline fakt, millest sõltuvad isiku õigused edaspidi kaevandamisloa saamisel.

9. Tuvastamisnõude esitamisel on kaebeõiguse piirangud sätestatud HKMS § 45 lõikes 2, mis sätestab, et tuvastamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Võimalus esitada hüvitamiskaebus ei välista õigust esitada tuvastamiskaebus sellise haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks, millega võidi kahju tekitada. Hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. Tuvastamisnõude esitamisel tuleb kaebuses selgitada, miks on nõude esitamine kaebaja õiguste kaitseks vajalik (HKMS § 38 lg 4). Seda nõuet on kaebaja järginud.

10. Ringkonnakohus jagab kaebaja seisukohta, et kaebajal ei leidu tõhusamaid vahendeid tema õiguste kaitseks. Nõuete tõhususe üle otsustamisel tuleb arvesse võtta nõude faktilist tõhusust. Kui sama eesmärgi saavutamine muul viisil eeldab mitme kohtumenetluse alustamist või toob kaasa õiguste kaitse märgatavalt pikema kestuse, ei saa muud õiguskaitsevahendit pidada tõhusamaks. Kaevandamislubade menetlemisel tuleb läbi viia keskkonnamõjude hindamine. Menetlus viiakse üldjuhul läbi avatud menetlusena ning juba neist asjaoludest tulenevalt on see pikaajaline. Sellises olukorras võib kaevandamise lubatud maksimaalse aastamäära kõrval täiendava aastamäära rakendamisel kerkivad vaidlused tühistamisnõude lahendamise teel muuta isiku ettevõtluspõhiõiguse realiseerimise keerukaks või tekitada ka varalist kahju. Preventiivsel eesmärgil tuvastamisnõude esitamine küsimuses, milles kaebajal ja vastustajal on vaidlus, mis mõjutab suure tõenäosusega ka edaspidiste loamenetluste tulemusi, on seetõttu kooskõlas HKMS § 45 lõike 1 esimese lausega. Kaebeõiguse kontrollimisel ei oma tähtsust, kas pärast kaebuse esitamist on kohtupraktikas võetud selge seisukoht käskkirja nr 1319 tõlgendamise osas, sest kaebeõigust tuleb üldjuhul kontrollida kaebuse esitamise aja seisuga. Halduskohtu määruse tegemise ajaks ei olnud jõustunud kohtulahendeid, kus selles küsimuses oleks seisukoht võetud.

11. Seetõttu on ekslik halduskohtu seisukoht, et primaarnõude esitamisel kaebajal kaebeõigus ilmselgelt puudub. Vastupidi, ringkonnakohtu arvates ei ole alust kaebeõiguse olemasolus kahelda.

12. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et käskkirja osalise õigusvastasuse tuvastamisega ei ole võimalik kõrvaldada käskkirjast väidetavalt tulenevat piirangut kaevandamismahtudele. Haldusakti siduvuse kõrvaldab selle kehtetuks tunnistamine, mida on võimalik saavutada vaid tühistamisnõudega. Kui käskkirjast tuleneb piirang edaspidiste kaevandamislubade andmisele, siis ei piisa sellest piirangust vabanemiseks tuvastamisnõude rahuldamisest. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles, et tühistamisnõude esitamiseks oli kaebetähtaeg möödunud ning kaebusest ei nähtunud ühtegi mõjuvat põhjust selle tähtaja ennistamiseks: kaebaja mõistis käskkirja nii, et sellest tulenevad piirangud laienevad vaid olemasolevatele kaevandamislubadele, mitte määramata hulgale edaspidistele kaevandamislubadele, ning kui see nii ei ole – mis on primaarnõude rahuldamata jätmise ja sellest tulenevalt alternatiivnõude läbivaatamise eelduseks –, siis on tühistamisnõude esitamisega hilinemise tinginud mitte objektiivsed takistused, vaid kaebaja ekslik arusaam, mis ei saa olla kaebetähtaja ennistamise

3-12-408 7(7) aluseks. Alternatiivnõude tagastamine on seetõttu põhjendatud HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel, sest alternatiivnõudega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki ära hoida käskkirjast tuleneva piirangu edasine kohaldamine. Kaebajal ei ole võimalik sama eesmärki saavutada ka edaspidiste kaevandamislubade või nende andmisest keeldumise otsuste vaidlustamisega, kuna edaspidistes menetlustes tuleb järgida kehtivat haldusakti ka selle õigusvastasuse korral. Kui kaebuse primaarnõue jääb rahuldamata, on kaebajal võimalik vabaneda käskkirjast tulenevatest piirangutest vaid menetluse uuendamise taotluse esitamise teel.

13. Kaebuse eesmärgi peab ära näitama kaebaja ise ning halduskohus ei saa asuda otsima kaebuse muid võimalikke eesmärke. Kaebusest ei nähtunud eesmärk esitada alternatiivne nõue selleks, et edaspidi esitada kahju hüvitamise taotlus. Kaebuses on sõnaselgelt välja toodud üksnes kaebuse alternatiivse nõude preventiivne eesmärk. Seetõttu ei ole põhjust pidada halduskohtu määrust alternatiivnõude tagastamise osas ebaseaduslikuks. Oluline on ka see, et praeguseks on käskkirjaga tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg möödunud tuvastamisnõude lahendamine ei aita enam kaebajat kahju hüvitamise nõude esitamisel.

/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks