3-14-421/32 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Lea Kuuse Otsuse tegemise aeg ja koht 31. detsember 2014. a, Tallinn Haldusasja number 3-14-421

Haldusasi MTÜ Keskkonnateenused kaebus SA Keskkonnainvesteeringute Keskus juhatuse 25.02.2014 otsuse nr 1-25/23 ja 28.04.2014 vaideotsuse nr 1-16/13 tühistamiseks Asja läbivaatamise kuupäev Kohtuistungil 28.10.2014 Menetlusosalised Kaebaja – MTÜ Keskkonnateenused, volitatud esindaja vandeadvokaat Martin Triipan Vastustaja – SA Keskkonnainvesteeringute Keskus, volitatud esindajad Kaido Floren ja Silver Nittim

RESOLUTSIOON 1. Jätta kaebus täielikult rahuldamata. 2. Jätta kaebaja kanda tema enese menetluskulu. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 31.12.2014.a. esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1). Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 30.01.2015.a. Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus (HKMS § 114, § 187 lg 4). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

2 I ASJAOLUD

1.MTÜ Keskkonnateenused ( edaspidi ka kaebaja, toetuse saaja) esitas rakendusüksusele SA- le

Keskkonnainvesteeringute Keskus (edaspidi

KIK) taotluse nr 4-17/349 Ühtekuuluvusfondist toetuse saamiseks projektile nr 2.1.0601.11-0062 „Ümberlaadimis- ja jäätmejaamade rajamine ja tehniline varustamine“ ( I kd tl 24-31 pöördel) . KIK-i 28.12.2011 otsusega nr 1-25/381 rahuldati esitatud taotlus MTÜ Keskkonnateenused projekti nr 2.1.0601.11-0062 „Ümberlaadimis- ja jäätmejaamade rajamine ja tehniline varustamine“ rahastamiseks ( I kd tl 21-22 pöördel).

2.Rahuldatud taotluse kohaselt on projekti üheks osaks jäätmejaama ja kompostimisplatside ehitamine Pärnamäe ja Rahumäe kalmistule. Projekti algne eelarve kokku oli 2 839 038 eurot ( toetuse maksimumsumma oli 2 313 193 eurot). Kogusummast oli taotluse kohaselt Pärnamäe kalmistu platside ehituskulu abikõlbliku osana planeeritud 910 301 eurot. See summa tulenes taotluse aluseks olnud prognooshinnapakkumusest, mis sisaldas endast ka mh tööd „Kompostimisala ladustatud jäätmete teistaldamine 50 m kaugusele2 maksumusega 25 200 eurot.

Pärnamäe kalmistu platside ehitamiseks läbiviidud riigihanke tulemusena sõlmitud hankelepingule oli lisatud Lemminkäinen Eesti AS pakkumus kogusummas 1 076 647, 64 eurot ja pakkumuse vormil sisaldus ka töö „Prahi ( ladustatud jäätmete jne) äravedu“ maksumusega 313 740 eurot. Tegelikult kulus vastavalt teostatud töö aktidele Pärnamäe kalmistuga seotud projekti osale 964 397, 81 eurot .

3. Kaebaja on projekti raames teostatud kulude hüvitamiseks esitanud KIK-ile väljamaksetaotlused (VMT-d) nr 5,7,11,25 ( Pärnamäe) ja 20, 27 ja 32 (Rahumäe). VMT-s nr 5, 7 ja 25 taotletud summasid tervikuna välja ei makstud. VMT-s taotletud summad sisaldavad kulurida „Prahi ( ladustatud jäätmete jne) äravedu“ kokku summas 313 740 eurot, Nimetatud summa vastab Lemminkäinen Eesti AS-ga 13.06.2012 sõlmitud töövõtulepingule lisatud pakkumuses näidatud summale.

4.KIK tegi 28.02.2013 otsuse nr 1-25/43 , millega nõudis tagas toetuse sumas 235 096, 79 eurot ja luges abikõlblikeks kuludeks 2 550 498 eurot ning toetuse summaks 2 078 096, 21 eurot ja omafinantseeringu summaks 472 401, 79 eurot. Samuti loeti 2013.a. kasutatavaks toetuse summaks 1 039 975, 61 eurot. Kaebaja esias nimetatud otsuse peale vaide, mille peale KIK 3.06.2013 tunnistas 28.02.2013 otsuse nr 1-25/43 osaliselt kehtetuks . Ühtlasi alustas KIK uue menetluse tehtud kulutuste abikõlblikkuse osas ning küsis kaebajalt korduvalt selgitusi ja täiendavaid dokumente, mille kaebaja edastas 7.08.2013, 22.10.2013, 04.11.2013, 06.11.2013 ja 11.11.2013.

5.13.11.2013 edastas KIK kaebajale kirja taotluse rahuldamise otsuse nr 1-25/381 muutmisest ja toetuse osalsest tagasinõudmisest. Kirjas väljendati seisukohta, et tehtud kulud ei pruugi olla osaliselt abikõlblikud ja anti toetuse saajale võimalus arvamuste ja vastuväidete esitamiseks, kaebaja esitas seisukohad 6.12.2013. KIK –i juhatuse 25.02.2014 otsusega nr 1-25-23 muudeti KIK-i juhatuse 28.12.2011.a. otsust nr 1-25/381 ja otsustati kaebajalt osaliselt toetus ( summas 301 227 , 09 eurot) tagasi nõuda. Kaebaja esitatud vaide jättis KIK 28.04.2014 vaideotsusega nr 1-16/13 rahuldamata.

3 6.MTÜ Keskkonnateenused esitas 28.05.2014 kaebuse Tallinna Halduskohtule SA Keskkonnainvesteeringute Keskus juhatuse 25.02.2014 otsuse nr 1-25-23 ( edaspidi Otsus) ja ühes sellega KIK-i 28.04.2014 vaideotsuse nr 1-16/13 tühistamiseks.

II KAEBUSE PÕHJENDUSED

7. Otsuse tulemusena nõutakse kaebajalt tagasi 301 227,09 eurot, millise summa väljanõudmine mõjutab oluliselt negatiivelt kaebaja rahalisi vahendeid. Kaebaja on projekti taotluse koostanud lähtuvalt eeldusest, et KIK-i poolt heaks kiidetud tegevused ja selleks kuluvad summad on abikõlblikud ning KIK-i hilisemat meelemuutust ja kunstlikult otsitud puuduseid ei näinud ega saanudki Kaebaja on järgnevalt kõigepealt käsitlenud KIK-i Otsuses toodud etteheiteid ükshaaval eraldi ning seejärel toonud üldised vastuväited kõigi kulukohtade osas.

7. Prahi (ladestatud jäätmete jne) teisaldamine

KIK on leidnud, et jäätmete kõrvaldamise kulu ei olnud osaliselt põhjendatud ja mõistlik ning KIKi arvates on selline kulu vastavalt põhjendatud ja mõistlik ning omakorda abikõlblik üksnes 6 494 euro ulatuses. Seega taandub kaebaja arvates vaidlusküsimus peamiselt sellele, kas antud asjaoludel saab jäätmete kõrvaldamisele tehtud kulutusi, mis ehitustöövõtja esitatud aktide kohaselt on summas kokku summas 313 740 eurot, pidada põhjendatuks ja mõistlikuks kuluks projekti elluviimist silmas pidades.

Vaidlust ei ole selles, et jäätmete teisaldamine ehitusplatsilt kui tegevus on projekti eesmärkide saavutamiseks mõistlik, põhjendatud ja vajalik. Seda näitab ka asjaolu, et KIK on vastava tegevuse kulu esialgu 25 200 euro ulatuses ja hiljem 6 494 euro ulatuses abikõlblikuks lugenud. Seega töö kui selline („Prahi (ladustatud jäätmete jne.) äravedu“) oli projekti jaoks vajalik. Vaidluse all saab olla küsimus jäätmete äraveo kui üksiku kululiigi maksumuses (selle suuruses). Kaebaja leiab, et jäätmete teisaldamise osas tehtud kulud on tervikuna põhjendatud, mõistlikud ja vajalikud. Esiteks, jäätmete teisaldamise töö kirjelduse korrigeerimine ei mõjutanud arvestatavalt ei projekti kogumaksumust ega objektipõhiselt Pärnamäe jäätmejaama ja kompostimisplatsi kogumaksumust. Teiseks, asjaolust, et hankemenetluse pakkumuses oli töö maksumuses märgitud 313 740 eurot, ei saa järeldada, et just see näitab täpselt algse lahenduse ja lõpliku lahenduse väärtuste vahet, kuna pakkumisi ei hinnata ühe kululiigi põhiselt, vaid tervikuna, lõppmaksumust arvestades. Kolmandaks, KIK oli enne hanke väljakuulutamist informeeritud kõigist kavandatud töödest ning teavitamisega seotud asjaolud ei saa mõjutada kulude abikõlblikkust.

Kaebaja on seisukohal, et ta lähtus õigest jäätmete kogusest . KIK on Otsuse punktis 8 asunud seisukohale, et kaebaja lähtus projekti taotlusele lisatud hinnapakkumuste võtmisel ja hilisemas Pärnamäe jäätmejaama ehitustööde riigihankes ebaõigest platsil asuvate jäätmete kogusest. KIK-i hinnangul oli tegelikuks jäätmete koguseks 3247 m3 12 600 m3 asemel. KIK-i väidete toetamiseks toodud hinnangud ei ole kontrollitavad ning nende alusel ei saa teisaldatud jäätmete kogust tagantjärele määrata.

KIK on jäätmete koguse osas viidanud Ehitusekspertiisibüroo 29. mail 2013 valminud dokumendile „Pärnamäe kalmistu jäätmejaama ehitustööde ekspertiis“ ( edaspidi Pärnamäe

4 EEB hinnang) milles on asutud seisukohale, et platsil oli tegelikult vähem jäätmeid kui 12 600 m3. KIK märgib, et on ise eelnevalt Pärnamäe planeeritaval jäätmeplatsil läbi viinud paikülevaatuse, mille käigus kontrolliti komisjoni poolt Pärnamäe jäätmejaama platsil paiknevate jäätmeaunade olemasolu, kuid ei hinnatud jäätmeaunade koguseid. Hoolimata sellest, kas ja kui täpseid hindamisi komisjon platsil tegi, pidi komisjon suutma juba visuaalselt tuvastada jäätmeaunade väidetavat neljakordset (3247 m3 vs 12 600 m3) vahet. Paikvaatluse eesmärk on tegeliku olukorraga kohapeal tutvuda ning selle käigus oleks pidanud komisjon üles näitama mõistlikku hoolsust.

Otsuses esitatud ja Pärnamäe EEB hinnangule tuginevad arvutused jäätmete koguste kohta ei ole reaalsed ning ühtse ja kontrollitava hindamise metoodika puudumise tõttu ei ole vastavaid arvutusi võimalik ka kontrollida. Otsuses toodud arvutused põhinevad sisuliselt vaid Maa- ameti kaardirakendusest tehtud ortofoto väljavõttel ning KIK-i poolt tehtud üksikutel fotodel. Seejuures on fotod tehtud jäätmetest erinevatel kaugustel, erinevatelt kõrgustelt ja erinevate nurkade alt ning ühtki eeltoodud parameetritest pole võimalik üheselt fikseerida. Põhjendustes on läbivalt toodud tõendamata paljasõnalised faktiväited („foto 8 on tehtud inimese silmade kõrguselt“, „fotolt 5 on tuvastatav, et auna keskmine kõrgus on 2 meetrit“, „fotolt 9 on näha, et kividest valli kõrgus on 1 m“ jne), millel põhineb kogu arvutuskäik. Ometi on KIK ka ise märkinud, et fotodelt ei ole olnud võimalik tuvastada isegi kõiki jäätmekuhjasid. Arvestades eeltoodut, on selge, et KIK-i poolt Otsuses esitatud arvutuskäik on väga üldistatud ning subjektiivselt hinnanguline, mistõttu ei saa sellele rahalise toetuse tagasinõudmise otsuse põhjendamisel tugineda.

Kaebaja on menetluse käigus korduvalt selgitanud, miks on KIK-i hinnangud valed ning kuidas jäätmete kogust arvestati, vastavad seisukohad on esitatud kokkuvõtvalt alljärgnevalt: -Jäätmeaunade mahu arvutamisel ja määramisel on KIK lähtunud valedest eeldustest. Toodud väide, et aunade maksimaalne kõrgus oli keskmiselt 3 meetrit, on väär. Seda eriti arvestades asjaolu, et KIK on lihtsalt võrrelnud silma järgi (?) pildil olevate konteinerite ja rehvide (mille täpne suurus ei ole teada) suurust aunade suurusega, arvestamata seda, et aunad ja vastavad „referentsobjektid“ ei ole pildistajast isegi ühel kaugusel, mistõttu ei saa nende kõrgust selliselt võrrelda. Enne hanke korraldamist tehtud fotolt nähtub, et aunade kõrgus on kuni 4,5 meetrit .KIK-i väide selle kohta, et vastav foto on tehtud 2010. aastal on asjakohatu, sest kuigi aunad küll aja jooksul vajuvad, siis enne hanke korraldamist on platsile ka jäätmeid juurde toodud. Kaebaja rõhutab, et aunad mõõdeti enne hanke korraldamist üle ja seda arvestati hanke korraldamisel. -Jäätmete mahtu hindas platsil ka edukaks osutunud pakkuja Lemminkäinen Eesti AS-i ( edaspidi LEAS) alltöövõtja Ecocleaner Sillamäe OÜ, kes mõõtis mahud üle ja sõlmis peatöövõtjaga lepingu, mille kohaselt oli jäätmete maht 13 000 m3. Selle tõestuseks on LEAS kaebajale esitanud alltöövõtja hinnapakkumise, esitatud informatsioonist saab kokkuvõttes järeldada, et tegelik jäätmete maht oli platsil pigem suurem kui hankes näidatud 12 600 m3. Ei ole mõistlikku põhjust arvata, et LEAS professionaalse ehitusettevõtjana oleks olnud nõus maksma alltöövõtjale kordades tegelikkusest suurema koguse jäätmete käitlemise eest.

-Ei vasta tõele, et platsil oli ainult 5 suuremat auna, kaks väiksemat auna ja kaks kuhilat. Ka juhul kui võtta aluseks KIK-i enda poolt esitatud pilt kaardirakendusest 2012. aastast, siis sellelt nähtub, et platsil oli viis suuremat (kõrgemat) auna, kolm väiksemat (madalamat) auna, üks laiem laam, kus olid kivid, oksad jms ning kaks kuhilat. Kaebaja on esitanud aunade mahtude arvestamise arvutuse enne hanke tegemist:

5 a. keskmine suur aun. Auna alusmõõtmed 67x12 meetrit - seega ruumala 67x12x4,5/2 = 1809 m3; b. eesolev suur aun. Auna alusmõõtmed 42x10 meetrit – seega ruumala 42x10x4,5/2 = 945 m3; c. eesolev teine aun. Auna mõõtmed 42x12 meetrit - ruumala 42x12x4,5/2 = 1134 m3; d. keskel suur aun - ruumala 60x10x4,5/2 = 1350 m3; e. keskel põiki olev aun - mõõtmed 29x10x4,5/2 = 653 m3; f. laam (oksad jms ilma kivideta) - ruumala 67x25x3 = 5025 m3; g. laam (kivid). Ruumala 45x12,5/2x1,5 = 422 m3; h. väike aun keskelt vasakul - ruumala 45x12,5x2,5/2 = 703 m3; i. väike aun ees laia laama jätk - ruumala 56x6x2/2 = 336 m3; j. väike madal aun põiki platsi ees - ruumala 50x5x1,5/2 = 187 m3; k. kaks kuhilat - ruumala (3,14x5x5x2/3)x2 = 104 m3. Kokku 1809+945+1134+1350+653+5025+422+703+336+187+104 = 12 668 m3.

Esitatud arvutuse aluseks on võetud KIK-i enda poolt näidatud 2012. aasta kaardirakenduselt saadud foto. Arvutused on tehtud fotol toodud informatsiooni arvestades ja toetudes enne hanget kontrollitud mõõtmetele. Arvutamisel on aluseks võetud, et aunade ristlõige oli kolmnurk. Mahu arvutusvalem on V=abh/2. Auna laami arvestusel, kus asusid oksad, risu ja kivid, on mahu arvutuse aluseks võetud valem V=abh. Seejuures tuleb tähelepanuta jätta KIK-i otsuses toodud paljasõnaline ja põhjendamata väide, et kive ja oksi pole võimalik ladustada vertikaalsete seintega kuhilatena. Tegemist ei ole väikeste osakestega nagu liiv ja väiksem prügi, mille ristlõige võib kuhilas pigem võtta poolkaarja kuju. Kuhilate mahu arvestamisel on kasutatud valemit V=1/3πr2h. Tegelikkuses oli aunade ristlõige poolkaare ja kolmnurga vahepeal, seega tegelikud jäätmeaunade kogused võisid olla veelgi suuremad, kui nähtub arvutusest.

Otsuses on väidetud, et utiliseeritud kivide ja puidu kohta ei ole esitatud vastavas mahus jäätmeõiendit, et jäätmete kogused on dokumentaalselt tõendatud ning eraldi arvestamine ei ole vajalik. Kaebaja on juba selgitanud, et platsil toimus oksade purustamine ning üle anti juba purustatud oksad. Aunas paiknevad oksad ei ole mahuliselt võrdsed töödeldud okste hakkepuidu mahuga - vahe on 4-10 kordne.

Aunade mahu arvutamisel on Otsuse teksti kohaselt aluseks võetud isegi fotodelt nähtavad aunade varjud. Otsusest jääb selgusetuks, kes ja mille alusel on sellised arvutused teinud. Vastavaid arvutusi ei nähtu ka Pärnamäe EEB hinnangust. Kaebaja on seisukohal, et tehtud arvutused on oletuslikud ning tehtud äärmiselt ebatäpsete (arvestades muu hulgas aluseks võetud fotode suurust ja resolutsiooni) andmete põhjal ning analüüsimata on jäetud täiendavad asjaolud ja tingimused, mis võivad arvutuste täpsust oluliselt mõjutada (kasvõi näiteks see, et kas auna kõrgeim punkt võis asuda päiksepoolses küljes, jättes seetõttu lühema varju jne). Eeltoodut arvesse võttes on kaebaja seisukohal, et ilma tegelikku olukorda nägemata kaudsete vahendite abil mahtude määramine OÜ Ekspertiisibüroo ja KIK-i poolt on olnud eksitav ja ebatäpne.

Seega leiab kaebaja, et tõendatud ei ole vaidlustatud otsuse aluseks olev eeldus, et jäätmete kogus oli väiksem kui toetuse saaja poolt taotluses näidatud kogus. Sellest tulenevalt on otsus õigusvastane.

Jäätmete teisaldamise kulu muutus ei kajastu projekti kogumaksumuses

6

Otsuses esitatud kaalutlused ja hinnang ei arvesta Pärnamäe projektiosa kogumaksumusega seotud asjaolusid, millega on tehtud oluline kaalutlusviga (HMS § 4 lg 2). Kui 2011. juunis tehtud indikatiivses prognooshinnapakkumises oli kogu töö hinnaks pakutud 910 301 eurot, siis riigihankemenetluses 28. mail 2012 esitatud LEAS pakkumuse järgi oli ehitustööde maksumuseks 1 076 647,64 eurot (ehk 166 346,64 eurot prognoosist kallim). Tegelikuks tööde akteeritud kuluks 2012. aastal kujunes aga 964 397,81 eurot, mis ületab 2011. aasta prognoosi vaid 54 096,81 euro võrra (6%). Seega, ehkki pakkumustest võib mõista, et üks kululiik läks prognoosiga võrreldes 288 540 euro võrra kallimaks, siis kokkuvõttes tehti aasta hiljem kogu töö ära vaid 54 096,81 euro võrra kallimalt. Arvestades ehitushindade kallinemist aasta jooksul, võib sellest teha järelduse, et tegelikult ei olnud ühe kululiigi maksumuse muutumisel arvestatavat mõju platsi ehitamise kogumaksumusele, sest see jäi põhimõtteliselt samaks. Kaebaja arvates näitavad need asjaolud ilmekalt, et ei ole põhjendatud lugeda prognooshinnapakkumises antud üksiku kululiigi maksumust ületavat osa (täiel määral) mitteabikõlblikuks. Kui KIK pidas toetuse andmisel ehituse kogumaksumust abikõlblikuks, siis ei saa mitteabikõlblik olla üks osa algsega võrreldes samas suurusjärgus olevast tegelikust ehitusmaksumusest.

Kaebaja seisukohti toetab ka ehitusvaldkonna spetsialisti Oleg Baum (AS Tallinna Linnaehitus) arvamus, mille kohaselt prahi (ladustatud jäätmete jne.) äravedu platsilt enne ehitustööde algust oli jäätmeplatsi väljaehitamise seisukohalt tehniliselt parim, ajaliselt kiirem ja majanduslikult odavam lahendus .See tähendab, et isegi, kui jäätmete äraveo kulu läks lahenduse muutumisel mõnevõrra suuremaks, siis see lahendus andis ehitajale võimaluse ehitust otstarbekamalt korraldada ja võimaldas säästa muudelt kululiikidelt ning teha sellega ehituse tervikuna odavamaks või vähemalt sama suurusjärgu kogumaksumusega (arvestades ka ehitushindade tõusuga). Näiteks annab tööde parem korraldamine ajavõidu ja see omakorda säästab tööjõukuludelt ja platsikuludelt. Samuti on LEAS kinnitusega tõendatud, et juhul, kui ettevalmistustööna prahi (ladustatud jäätmete) äraveo asemel oleks ette nähtud jäätmeid mitmeid kordi olemasoleva platsi piires teisaldada, siis oleks see muutnud tööde tervikliku teostamise keerukamaks ning tõstnud ehitustööde maksumust .

KIK on asunud seisukohale, et jäätmete äraveole oli arvestatava alternatiivina võimalik need paigutada kompostimisplatsist põhjas asuvale jäätmete ajutiseks ladustamiseks sobivale tasasele alale. Hinnang põhineb väitel, et platsil asus jäätmeid mahus 3100 m3 ning ei ole juba seetõttu alternatiivse lahendusena kasutatav. Lisaks ei olnud alternatiivina sobiv paigutada jäätmed vahetult kaitsealuse üksikobjekti kõrvale vett läbilaskvale pinnasele. Samuti asusid pakutud asukohas freesasfaldi kuhilad. KIK on seda asjaolu lihtsalt eiranud ning märkinud ilma igasuguste põhjendusteta, et freesasfalti oli seal „väheses koguses“ ning et seetõttu ei muuda see KIK-i lõppjäreldusi. Tegemist on KIK-i poolsete subjektiivsete hinnangutega, mida ei ole kuidagi põhjendatud. Samamoodi on subjektiivne ja asjakohatu KIK-i seisukoht, et freesasfaldi oleks saanud „marginaalsete kuludega“ mujale ümber tõsta. Samuti ei ole käesoleva projekti ja vaidluse kontekstis asjakohane, kes, mis põhjusel ja millal on vastava freesasfaldi sinna ladustanud. Lisaks on kaebaja juba varasemalt välja toonud, et vastav ala väljub toetuse saaja kasutuses olevast isikliku kasutusõiguse alast ning sinna jäätmete paigutamine on jäätmeseadusega vastuolus. Meelevaldne ja asjakohatu on KIK-i väide, et kuna Tallinna linn on kaebajaga seotud isik, siis oleks Tallinna linn pidanud tagama kaebajale täiendavad ladustamiskohad või muud ressursid.

Jäätmete äraveo töö kirjelduse korrigeerimine tegelikult kokkuvõttes kogu objekti ehitustööde maksumust (vähemalt arvestatavalt) ei suurendanud. Valitud lahendus võimaldas hoopis hoida

7 kontrolli all otseselt ehitusega seotud kulusid (ehk teisi üksikuid kululiike) ning selgelt vähendas ka projektiga seotud riske (tähtaja ületamine, kvaliteediprobleemid jms). Nende asjaolude taustal ei ole alust seisukohaks, et prahi (ladustatud jäätmete jne.) äraveo kulud kogu 313 740 eurose summa osas ei olnud põhjendatud ja mõistlikud ning projektile vajalikud. Pigem tuleb seda just pidada põhjendatuks, mõistlikuks ja vajalikuks projekti eesmärkide saavutamiseks, sest kogumaksumust arvestades saavutati eelarvele lähedane tulemus ning ei realiseerunud riskid, mis oleks projekti saavutamist võinud mõjutada (või vähemalt seda edasi lükata).

Metoodika, kuidas erinevaid summasid on KIKi poolt omavahel võrreldud, ei ole põhjendatud ning see on viinud ka ebaõige hinnanguni kulude põhjendatuse ja mõistlikkuse osas.

Esiteks ei arvesta rakendatud metoodika eelkirjeldatud ja AS Tallinna Linnaehitus spetsialisti Oleg Baumi arvamusest kinnitust saanud asjaolu, et ühe kululiigi töö täpsustamine on reaalselt aidanud teise kululiikide arvelt säästa ning kokkuvõttes on tehtud kulusid samas suurusjärgus nagu oli taotluse aluseks olnud prognooshinnapakkumises. Teiseks ei saa terviklikust hinnapakkumisest võtta välja üksikuid summasid ja asuda neid võrdlema, kui hinnapakkumise hindamisel on oluline kogumaksumus. Praegusel juhul on võrreldud summasid 25 200 eurot (või KIK-i poolt arvestatud jäätmekoguse 3247 m3 puhul 6 494 eurot) ja 313 740 eurot, mis on ühe kululiigi kohta ehitaja pakkumises märgitud summad. Olukorras, kus ühe projekti koosseisus on erinevad tööd, saab ehitaja hinnapakkumise alusel koostatud eelarvet kasutada eeskätt kogumaksumuse hindamisel, mitte aga automaatse kinnitusena hankeobjekti konkreetsete tegevuste üksikute kulude kohta. Prognooshinnapakkumisest oli võimalik näha tegevusi, mida kaebaja kavatses projekti eesmärgi elluviimiseks rakendada, sh ehitusobjekti ettevalmistustööd. Jäätmete äravedu oli üks ehitushanke osadest, aga mitte iseseisev hanke objekt. Sellises olukorras ei ole võimalik asuda hindama jäätmete äraveokulu platsilt iseseisvalt, kuna hankija ei korraldanud riigihanget eraldi jäätmete äraveole, vaid ikka projekti kui terviku realiseerimiseks. Jäätmete äraveo kulu moodustas ühe osa hankelepingu kogumaksumusest.

Kaebaja korraldas Pärnamäe jäätmejaama koos juurdepääsuteega ehitaja leidmiseks avatud riigihanke, milles pakkujad konkureerisid omavahel lõpphinnaga. Pakkujate jaoks ei olnud oluline see, milliseid kulusid nad näitavad konkreetsete tööde lõikes. Arvestades, et pakkumisi näevad ka konkurendid, võib eeldada, et pakkumiste koostamisel püütakse vältida muuhulgas ärisaladuste ilmsikstulekut. Pakkuja on vaba koostama pakkumuse selliselt nagu ta vajalikuks peab, seejuures puudub tal kohustus näidata kuluridasid rangelt kulupõhistena. Erinevad pakkujad esitasid projekti raames läbi viidud erinevatel hangetel analoogse koguse jäätmete teisaldamise ja äraveo kohta erinevaid hinnapakkumisi, mis ei ole omavahel võrreldavad. LEAS on samuti selgitanud, et esitatud hinnapakkumises toodud kululiigi maksumus sisaldas teatud ulatuses ettevõtte marginaali (sealhulgas üldkulusid ja kasumit) .Kaebajal ei ole tagantjärgi võimalik öelda, kas ja millises ulatuses on ehitaja näiteks üldkulusid ja kasumit erinevates hinnapakkumistes konkreetse kululiigi juures arvestanud (nt prognooshinnapakkumises vähem ja hankel esitatud pakkumises rohkem vms).

Kaebajal kui hankijal on kohustus järgida riigihangete seaduses (edaspidi RHS) sätestatut ja hankijal puudus võimalus lükata pakkumust tagasi juhul, kui hankijale olekski tundunud mingi töö kulurida ebamõistlik. Hankijal ei olnud võimalust tunnistada pakkuja maksumust edukaks selliselt, et sealt jäetakse välja teatud tööd. Pakkuja pakkus hinda ehitusobjekti kui terviku kohta. Hankija hindas pakkumuse kogumaksumust ja leidis, et uue hanke korraldamine ei taga

8 tõenäosust, et hanke kogumaksumus võib tulla odavam uue hanke korraldamisel. Vastupidi, oli reaalne oht, et uue hanke korraldamisel pakkumuse kogumaksumus on veel suurem. Kuna samaaegselt oli kaebaja saanud kätte Liiva ümberlaadimisplatsi riigihanke pakkumused ja ka need ületasid eeldatavat maksumust samas suurusjärgus, siis oli ilmne, et ehituse hinnad on võrreldes aasta tagasi võetud prognooshinnapakkumistega kallinenud.

Kaebaja on võrrelnud jäätmete äraveo kulusid teise pakkumuse teinud pakkuja AS TREF Nord pakkumusega ja võrreldes sellega oli madalaima pakkumuse teinud pakkuja jäätmete äraveo maksumus poole madalam. Vastavalt on LEAS pakkumine jäätmete äraveo osas 313 740 eurot ja AS TREF Nord pakkumine ca 756 000 eurot. Selline hinnaerinevus näitab, et pakkujad ei ole üksiku kulurea esitamisel lähtunud mitte niivõrd tegelikest kuludest (ei näi usutav, et pakkujatel oli nii suur tegelike kulude erinevus just selles lõigus), vaid muudest, üksnes neile teadaolevatest asjaoludest. Kahe pakkuja pakkumuste erinevate ridade võrdluses on veel näiteks näha, et lisaks jäätmete äraveo 2 kordsele hinnaerinevusele oli ka nt killustiku aluse ehitamise m3 maksumuses ligikaudu 5-kordne vahe. Teadaolevalt ei kata killustiku aluse ehitamise m3 maksumus 5,61 eurot tegelikke kulusid, vaid tegemist on selles lõigus ilmselgelt alapakkumisega.

Prognooshinnapakkumises aasta tagasi oli LEAS pakkunud kogu hankelepingu maksumuseks ca 910 000 eurot, millest jäätmete teisaldamine oli ca 25 000 eurot, seega hankelepingu maksumus ilma jäätmeteta oli ca 885 000 eurot. Riigihanke korras pakutud hankelepingu maksumus oli 1 076 647,64 eurot, millest ca 313 000 eurot oli jäätmete äravedu, seega hankelepingu maksumus ilma jäätmeteta oli ca 763 467 eurot ehk väiksem. Nimetatud arvutused näitavad selgelt, et pakkumuse tegija ei ole vaadanud iga kulurida eraldi, vaid hankelepingu kogumaksumust tervikuna. Arvestada tuleb ka asjaolu, et tarbijahinnaindeks oli aastas tõusnud ca 5%, ehitushinnad olid võrreldes aasta tagusega tõusnud ca 10 %. Seega ei ole antud juhul määrav hankelepingu kogumaksumuse kujunemisel prognooshinnapakkumises ja hankedokumentides toodud sõnastuse erinevus jäätmete osas. Ehitushangetel määravad pakkumuse maksumuse mitmed asjaolud, sh allhankijate poolt pakutavad hinnad, sesoonsus, juba sõlmitud hankelepingute olemasolu või mitteolemasolu.

Seega puudub alus pidada jäätmete äraveo kulu ebamõistlikuks või põhjendamatuks argumendiga, et selle töö maksumus oli just 313 740 eurot ning see on ebamõistlikult suur, võrreldes projekti maksumusega. Vastav summa (313 740 eurot) ei pruugi peegeldada konkreetse ettevalmistustöö tegelikku väärtust, mistõttu ei saa seda sellisel viisil võrdlusalusena kasutada.

Nõustuda ei saa vaidlustatud otsuse käsitlusega sellest, et kui ehitaja ei kajasta pakkumuses üksikut kululiiki rangelt kulupõhisena, oleks tema tegevus seadusevastane. Seejuures ei ole viidatud ka õigusnormile, millega selline tegevus vastuolus oleks. Vabas turumajanduses on teenuse pakkujal võimalik oma teenuseid ise hinnastada nii nagu ta seda soovib. Samuti võib ta oma üldkulusid ja kasumit arvestada suuremas või väiksemas ulatuses just selle eelarves näidatud töö juures nagu ta seda soovib. Kaebaja hinnangul ei esine mis tahes alust pakkuja tegevust seadusevastaseks pidada. Jäätmetega seotud töö kirjelduse täpsustamine oli sisuliselt põhjendatud ja aitas edendada projekti eesmärke

Oleg Baumi arvamusest ja LEAS selgitusest nähtuvalt tagas jäätmete täielik teisaldamine optimaalsed tingimused ehitustöödeks ning selle teostamata jätmine oleks võinud oluliselt suurendada projekti kulusid ning riske nii projekti realiseerimisele kui hilisemas

9 ekspluatatsioonis (suurem kvaliteedirisk). Kulutused, mis tagasid ehitustöödeks paremad eeldused, vähendades kulusid ning projekti riske, on kahtlematult põhjendatud, mõistlikud ja vajalikud – abikõlblikud.

Kaebaja on seisukohal, et kulu põhjendatuse ja mõistlikkuse hindamisel tuleb arvestada ka projektiga seotud asjaolusid, sealhulgas alternatiive ja nende teostatavust. Jäätmete teisaldamine oli selles asukohas hädavajalik. Tallinna linna omandis oli olemas kinnistu kalmistu jäätmete taaskasutamiseks ja asukohaga kalmistu kõrval. Lisaks on selle platsi kõrval olemas kogumistiik, mis võimaldab edaspidi platsil jäätmete nõuetekohast kompostimist. Uue kinnistu otsimist ja ostmist toetuse saaja mõistlikuks ei pidanud taotluse esitamisel ega pea ka täna.

Konkreetses asukohas projekti realiseerimiseks oli olemas, muuhulgas: -vastav maa-ala koos sobiva asukohaga (arvestades jäätmejääma ülesandeid); -teatud ulatuses olemasolev infrastruktuur (mis vähendas jäätmejaama rajamise kulusid); -olemasolev kogumistiik; -teostatud projekteerimine ja saadud ehitusluba.

Need on kõik projekti teostatavust mõjutavad asjaolud. Kuivõrd just selles kohas oli projekt mõistlikult ja projekti ajakava raames teostatav, tuleb vastavalt suhtuda ka selles kohas vajalike ettevalmistuskulude mõistlikkusse ja põhjendatusse. Kõigi asjaolude igakülgsel arvestamisel ei ole alust seisukohaks, et vastavad kulud on ebamõistlikud või põhjendamatud.

Jäätmete platsil edasi-tagasi liigutamine ei oleks taganud hankelepingu nõuetekohast täitmist, kuna tehniliselt ei ole võimalik platsi aluspinda planeerida ja platsi asfalteerida vajalike kalletega, mis tagavad jäätmeplatsilt nõrgvee nõuetekohase ärajuhtimise. Oleg Baumi arvamusest nähtub, et platsi täielik vabastamine (i) avab tööfrondi täies ulatuses; (ii) töid saab planeerida ja teostada loogilises tehnoloogilises järjekorras; (iii) tagatud on tööde kvaliteet, eeskätt asfaltkatte kvaliteet ja nõuetekohane kallete andmine; (iv) ajaline võit (arvestades hankes nõutud lühiajalist ehituskestvust on ehitajal võimalik tööd tähtaegselt lõpetada); (v) rahaline võit (odavam lahendus). Asjatundja arvamus tõendab selgelt, et jäätmete teisaldamine edasi-tagasi platsi siseselt ei oleks olnud ehitustööde korraldamise seisukohalt mõistlik ning oleks võinud ohustada projekti teostatavust ning suurendanud realiseerimise riske.

Arvestades, et jäätmete äraveo töö kirjelduse korrigeerimine samas projekti kogumaksumust (vähemalt arvestatavalt) ei mõjutanud, saab vastavat tööd täies mahus pidada põhjendatuks ja vastavat kulu abikõlblikuks.

8.Kastmisveetrassi tööjoonised . Tööde teostamisel lähtuti tegelikust olukorrast. KIK-i väide, et veevõtukaevu asukoht vastab täpselt hanke aluseks olevale ehitusprojektile (10.2006 koostatud AS Kommunaalprojekt töö nr T-194-06 AS, joonis nr 2, Tehnovõrkude koondplaan) ,ei ole täpne ning sellest ei saa tuletada kastmisveetrassi tööjooniste koostamise ebavajalikkust. Kaebaja on oma 6. detsembri 2013 vastuskirjas selgitanud, et isegi kui lähtuda joonisel nr 2 näidatud trassi kohast, siis trassi pikendus teatavas pikkuses oleks ikkagi vajalik. Tegelikkuses tuli töö käigus olemasolev trass ja maakraan lammutada ning tõsta need teise kohta, mille kohta on koostatud ka joonis (15.07.2012 „Veevõtukaevu asendiplaan“) .Jooniselt nähtub veetrassi likvideeritud osa ning uue veevõtukaevu asukoht. KIK väidab, et kõnealusel asendiplaanil on kaev näidatud paiknema jäätmeplatsi aia taga. Tegelikkuses on jooniselt selgelt nähtav, et kaev paikneb aia sees. Samuti

10 on väidetud, et jooniselt ei nähtu trassi likvideeritud osa, mis on samuti joonisel selgelt märgitud.

KIK on ka ise tunnistanud, et isegi kui esines vajadus kastmisveetrassi tööjoonistel viidatud lahendusest lähtuvalt teatud osa uue trassi ehitamist või senise trassi likvideerimist, siis ei saanud olla tööjoonistele kulunud summa olla põhjendatud. Seega KIK ise tunnistab, et tegelikult võis eksisteerida vajadus senise veetrassi asukoha muutmiseks ning ümberehitamiseks. Lisaks märgib KIK umbmääraselt, justkui peaks 2006. aastal ehitatud trassi osas olemas olema teostusjoonis. KIK ei saanud eeldada, et kaebaja valduses oleks vastav teostusjoonis. Kaebaja märgib, et tema valduses joonist ei olnud, mistõttu oligi vajalik koostada uued tööjoonised kastmisveetrassi kohta. Tagamaks veetrasside osalise ehitustöö plaanipärane kulgemine, oli igati põhjendatud koostada kastmisveetrasside tööjoonised. KIK leiab ekslikult, et Pärnamäe riigihangete maksumustabelis viidatud kastmisveetrassi tööjooniste koostamine on käsitletav tööprojektina. Ühest küljest leiab KIK, et kastmisveetrassi teostusjoonis pidi „kuskil olemas olema“ ning teisalt jällegi, et kastmisveetrassi tööjooniseid saaks käsitleda kui tööprojekti, kuna väidetavalt praktikas nimetatakse tööprojekte ka tööjoonisteks. Vaidlusalused kastmisveetrassi tööjoonised ei saa korraga olla nii teostusjoonised kui ka tööprojekt, kuna tegemist on ehitusseaduse ( edaspidi EhS) mõttes erinevate dokumentidega. EhS § 31 lg 2 kohaselt on ehitamise tehnilised dokumendid muuhulgas ehitusprojekt ja selle muudatused (p 1) ning teostusjoonised (p 11). Ehitusprojekti üheks komponendiks on tööprojekt. Sellest tulenevalt ei saa samaaegselt tööprojekt olla teostusjoonis. Järelikult on Pärnamäe riigihanke maksumustabeli p-s 3.7 toodud töö „Kastmisveetrassi tööjooniste koostamine“ käsitletav teostusjoonistena ning seetõttu on KIK-i viited majandus-ja kommunikatsiooniministri 17. septembri 2010 määrusele nr 67 „Nõuded ehitusprojektile“ asjassepuutumatud, kuna kastmisveetrassi tööjoonised ei kujuta endast tööprojekti EhS § 18 lg 3 tähenduses. Seega on „Veevõtukaevu asendiplaani“ koostamiseks kulunud töö kulu 1 250 eurot abikõlblik ning KIK-i vastupidised argumendid tuleb jätta tähelepanuta.

9.KIK-i poolt esitatud arvutus veevõtukaevu ehitamiseks kulunud väidetava summa kohta on alusetu ning põhjendamata. Kaebaja on seisukohal, et maksumustabeli punkti 12 tööd „Välisveevõrgu koos veevõtupostiga jne kompleksne rajamine (kastmisvee toru)“ on tervikuna abikõlbulikud, mistõttu puudub igasugune õiguslik alus ja põhjendus asuda eraldi hindama veevõtukaevu rajamise kulusid. Kuna senise veevõtukaevu asukoht jäi asfaldi alla, siis oli vajalik uue kaevu rajamine ning olemasoleva veetrassi osaline likvideerimine. Lisaks vahetati trassil asuv maakraan, kuna olemasolev maakraan ei olnud töökorras. Nagu maksumustabeli p.12 kulureast saab järeldada, oli tegemist nn komplekstööga. Pakkujatel oli riigihankes võimalik sellele kulureale teha pakkumine ning pakkumusi hinnati kogumaksumuse alusel. Selle hind on pakkumuse kui terviku osa ning seda ei saa kogupakkumusest eraldada. Isegi juhul kui kaevu rajamise kulusid tuleks eraldi hinnata (millega kaebaja kindlasti ei nõustu), on KIK-i poolt esitatud hinnang meelevaldne ning toetub valedele alustele.

Esiteks on KIK leidnud, et kuna kaevu omahinna kohta kuludokumendid puuduvad, siis tuleks justkui võrrelda veevõtukaevule kulunud summat samatüübilise kaevu keskmise turuhinnaga 2005. aastal kehtinud hindadega. Kaebaja leiab, et KIK-i taoline meetod on väär. Riigikohus on märkinud, et asja soetamise hind on eeldatavasti sama, kui on asja väärtus ehk kohalik keskmine turuhind (Riigikohtu 5. novembri 2008 otsus asjas nr 3-2-1-86-08, p 23). Kuna Riigikohus on sidunud asja keskmise turuhinna vahetult asja soetamise hinnaga, siis tuleb veevõtukaevu turuhinda võrrelda 2012. aastal kehtivate hindadega, mil veevõtukaevu

11 ehitustöid teostati. Seega on asjakohatu KIK-i meetod, mille kohaselt tuleks lähtuda 2005. aastal kehtinud veevõtukaevude hindadest.

Teiseks on KIK põhjendanud 2005. aastal kehtinud veevõtukaevude hindade asjakohasust sellega, et 2005. aastal kehtinud veevõtukaevu hind tuleks läbi korrutada ehitushinnaindeksiga seisuga 1. jaanuar 2013. Kaebaja leiab, et KIK-i märgitud indeks 1,32 on ebaõige ning ei ole arusaadav, kuidas on KIK vastava koefitsiendini jõudnud. Statistikaameti kodulehelt nähtub, et iga-aastaselt alates 2005. aastast kuni 2013. aastani on ehitushinnaindeks varieerunud vahemikus -8,5 kuni 12,7. Kaebaja leiab, et KIK võis koefitsiendile 1,32 viidates silmas pidada 2013. aasta III kvartali ehitushinnaindeksit 1,3, mis aga ei ole kuidagi ülekantav ehitushinnaindeksi kujunemisele ajavahemikul 1. jaanuar 2005 kuni 1. jaanuar 2013. Võttes arvesse ainuüksi 2013. aasta ehitushinnaindeksit 5,2, mis käsitleb tööjõu, ehitusmasinate ning ehitusmaterjalide hindu võrreldes aastaga 2012, ei ole põhjendatud KIK-i väide, et ehitushinnaindeks arvestades ajavahemikku 2005-2013 saaks kuidagi olla 1,32. Seega on KIK-i meetod veevõtukaevu hinna ning sellega seonduva ehitustöökulu arvutamiseks väär ning välisveevõrgu rajamisele kulunud summa 8 500 eurot on vajalik ning põhjendatud.

10.KIK leiab, et toetuse saaja muutis töö „Välisvalgustuse rajamine“ lahendust pärast hankelepingu sõlmimist olulisel määral ja rikkus nii RHS § 69 kui ka välisvalgustusele kehtestatud nõudeid. Lisaks leiab KIK, et ei saa lugeda osaliselt põhjendatuks Pärnamäe riigihanke maksumustabeli p-s 3.8 tööle „Välisvalgustuse tööjooniste koostamine“ kulunud summat. Kaebaja leiab, et KIK-i vastavad argumendid on otsitud ning alusetud.

Esiteks leiab kaebaja, et KIK-i viited kaebaja poolt hankelepingu väidetavast omaalgatuslikust muutmisest on otsitud ning põhjendamatud. Välisvalgustuse lahenduse muudatus tulenes KIK-i poolt aktsepteeritud hankedokumentidest, kuna hanke pakkumustabelis oli muudetud lahendusena kirjas „Valgustuspunktid tulevad platsi piirde äärde. Platsi keskel olevad valgustuspunktid jäävad pakkumusest välja“. Nõudeid välisvalgustuse tihedusele ei olnud esitatud, mida kinnitab ka Pärnamäe EEB hinnang .Lisaks teostati välisvalgustuse lahenduse muudatus selliselt, et algse välisvalgustuse projekti koostaja AS Kommunaalprojekt kooskõlastas uue lahenduse otstarbekusest lähtuvalt. Välisvalgustuse muudetud lahendus OÜ Elekman poolt lähtus Pärnamäe platsi tegelikust olukorrast ning kuna muudetud lahendus sai heaks kiidetud algse välisvalgustuse projekti koostaja AS-i Kommunaalprojekt poolt, siis ei saa lugeda välisvalgustuse lahenduse muudatust mittekooskõlastatuks KIK-iga. Seega välisvalgustuse lahendus teostati aktsepteeritud muudatust ning Pärnamäe platsi tegelikke olusid silmas pidades, mistõttu ei ole käesoleval juhul tegemist RHS § 69 rikkumisega.

Teiseks leiab kaebaja, et KIK-i poolt väidetud välisvalgustusele kehtestatud nõuete rikkumine on ebaõige. KIK-i viide Vabariigi Valitsuse 14. juuni 2007 määruse nr 176 „Töökohale esitatavad tervishoiu ja tööohutuse nõuded“ § 8 lg-le 4 on eksitav. Vastava määruse § 8 lg 4 kohaselt peavad välistingimustes paiknevad töökohad ja liikumisteed olema varustatud tehisvalgustusega, kui päevavalgus ei ole piisav. Antud määrus ei täpsusta ega konkretiseeri nõutava tehisvalguse väärtust. Määruse § 8 lg 4 ei viita aga mingisugusele nõutavale standardile, mistõttu ei ole ka KIK-i viide standardile EVS-EN 12464-2:2007 „Töökohavalgustus Osa 2: Välistöökohad“ asjakohane ning siduv käesolevas vaidluses. KIK-i viidatud standardi EVS-EN 12464-2:2007 kohaldamisalas on selgelt märgitud, et käesolev standard ei näe ette konkreetseid lahendusi ega piira projekteerija vabadust uute tehniliste seadmete kasutamisel. Lisaks viitab vastav standard, et valgustusnõuded, mis on vajalikud töötajate tööohutuse ja töötervishoiu tagamiseks, sisalduvad hoopis Euroopa Ühenduse lepingu artiklil 137 põhinevates direktiivides, liikmesriikide seadusandlusel nende direktiivide

12 rakendamiseks või liikmesriikide muul rahvuslikul seadusandlusel. Seega ei oma KIK-i viidatud standard EVS-EN 12464-2:2007 imperatiivset mõju käesolevas vaidluses. Samuti ei ole vastava standardi EVS-EN 12464-2:2007 kohaldamises kokku lepitud ka hankelepingus. Ainsa kohustusliku viitena saab käsitleda Vabariigi Valitsuse määruse nr 176 § 8 lg-st 4 tulenevat kohustust tagada välistingimustes paiknevates töökohtades ja liikumisteedel tehisvalgustus juhul, kui päevavalgus ei ole piisav. Pärnamäe platsile on paigaldatud välisvalgustuse lahendus kooskõlas hankedokumentidega just sellest lähtuvalt, ehk määruse nr 176 § 8 lg-st 4 tulenev kohustus on täidetud. Seega ei ole kaebaja rikkunud välisvalgustusele kehtestatud nõudeid ning KIK-i vastupidine väide on väär. Sellest tulenevalt on ebaõige KIK-i arvutus, mille kohaselt tuleks abikõlblikuks lugeda vaid 40% välisvalgustuse töödest, kuna kaebaja ei ole rikkunud RHS §-i 69 seoses hankelepingu muutmisega ega välisvalgustuse nõudeid. Seega tuleb abikõlblikuks lugeda välisvalgustuse rajamisega seotud tööd tervikuna, s.o summas 68 553 eurot.

Kolmandaks märgib kaebaja, et välisvalgustuse elektri tööjooniste koostamine oli vajalik ning põhjendatud. Esialgses projektis puudusid välisvalgustuse elektri tööjoonised ning kuna hiljem muutus ka üldlahendus seoses välisvalgustuse rajamisega, siis oli vajalik töö korrektse täitmise eesmärgil koostada töövõtjal tööjoonised ning need kooskõlastada tellijaga. Tööjoonised koostati sellises mahus, mis oli vajalik töö lõplikuks valmimiseks. Elektri tööjoonised on olulised ning ilma nende koostamiseta ei saa elektritöid vastu võtta. Kuna puudus hanke alusena elektritööde täpsem tehniline kirjeldus (soovitud lahendusele vastav põhiprojekt), siis sellest tulenevalt oli juba vajalik välisvalgustuse tööjooniste koostamine. Kuna hankedokumentidesse oli juba märgitud, et välisvalgustuse lahendus muutub, millele on viidanud KIK ka ise oma Otsuses, siis seda enam oli uute välisvalgustuse tööjooniste vajadus mõistetav ning põhjendatud. Seega on alusetu välisvalgustuse tööjooniste koostamise kulu abikõlblikuks tunnistada vaid 40% ulatuses. Kaebaja leiab, et välisvalgustuse tööjooniste koostamise kulud summas 4 500 eurot on abikõlblikud täies ulatuses.

11.KIK leiab oma Otsuses, et Pärnamäe riigihanke maksutabeli p-s 3.9. toodud tööga „Autokaalude koos mõõtesüsteemidega tööjoonise koostamine“ seonduv kulu ei ole abikõlblik. Kaebaja leiab, et KIK-i seisukoht on eksitav ning ebaõige, kuna KIK-i argument põhineb vaid sellel, nagu oleks tegemist olnud vaid ja ainult autokaalude tööjoonistega. Kaebaja täpsustab, et ka maksumustabelis on kirjas töö peakirjana „Autokaalude koos mõõtesüsteemisega tööjoonise koostamine“, mitte ainult „autokaalude tööjoonise koostamine“.

Kuigi KIK on oma Otsuses pealkirjastanud vastuväite „Autokaalude koos mõõtesüsteemidega tööjooniste koostamine“, siis oma järelduses leiab KIK, et „autokaalude tööjooniseid“ tegelikkuses ei koostatud ning seetõttu ei saa vastava tööga seonduvat kulu summas 1 500 eurot lugeda abikõlblikuks. Taoline järeldus on väär, kuna ainult autokaalude tööjooniseid ei pidanud toetuse saaja kunagi koostama ning neid tööjooniseid ei ole kunagi ka Pärnamäe riigihanke maksumustabelis kajastatud. Kaebaja on kajastanud Pärnamäe riigihanke maksumustabelis „autokaalude koos mõõtesüsteemidega tööjooniste koostamise töid“, mis tähendab, et samades joonistes on integreerituna nii autokaalude asukohad kui ka vajalikud elektriühenduste, vee ärajuhtimise torude ning kaitsetorude joonised. Kuna kaebaja esitatud joonised kujutavadki endast mitme elemendi korraga kajastamist joonisel, mitte ainult autokaalude tööjooniseid, siis ei saa nõustuda kuidagi KIK-i väitega justkui „autokaalude koos mõõtesüsteemidega tööjooniste koostamisele“ kulunud summa 1 500 eurot oleks mitteabikõlblik.

Kaebaja on esitanud oma 6. detsembri 2013 vastuskirja lisadena lisad 5 ja 7, mis kujutavad täpselt tööjooniseid autokaalude asukohast koos mõõtesüsteemiga. Seega on vastavad kaebaja

13 6. detsembri 2013 vastuskirja lisad asjakohased ning KIK-i vastupidised väited on ebaõiged ja tuleb jätta tähelepanuta. Pärnamäe riigihanke maksumustabeli p-s 3.9. toodud tööga „Autokaalude koos mõõtesüsteemidega tööjooniste koostamine“ seonduv kulu 1 500 eurot on abikõlblik.

12.KIK leiab, et valvurihoone tööjoonised ei ole koostatud vastavalt ehitusprojekti nõuetele ning vastavad tööprojekti joonised ei saaks kuidagi olla teostusjoonised, kuna jooniselt puuduvad mõõdistamise aeg ning mõõdistamise teostaja andmed. Kaebaja leiab, et KIK-i vastavad järeldused on otsitud ning ebaõiged.

Esiteks -valvuri-operaatorihoone tööjoonise näol ei saa tegemist olla tööprojektiga EhS § 18 lg 3 mõttes. Seetõttu ei saa valvuri-operaatorihoone tööjoonisele kehtida ka majandus- ja kommunikatsiooniministri 17. septembri 2010 määrusest nr 67 „Nõuded ehitusprojektile“ tulenevad nõuded. Kaebaja leiab, et valvuri-operaatorihoone tööjoonise näol on tegemist teostusjoonisega EhS § 31 lg 2 p-i 11 mõttes.

Teiseks -isegi kui valvuri-operaatorihoone joonisel puuduvad mõõdistamise aeg ja mõõdistamise teostaja, siis ei tähenda see automaatselt, et tegemist ei saaks olla teostusjoonisega. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 27. augusti 2007 määruse nr 70 „Ehitusgeodeetiliste uurimistööde tegemise kord“ § 12 lg 2 sätestab teostusjoonisel esitatavate andmete loetelu, mitte teostusjoonisele sätestatud nõuded. Seega ei saa a priori väita, et mõõdistamise aja ning mõõdistamise teostaja andmete puudumisel ei saa valvurioperaatorihoone tööjoonise näol tegemist olla teostusjoonisega.

Kolmandaks -KIK-i väide, justkui saaks vajatavaid ruutmeetreid luua ka statsionaarse telgiga, on asjakohatu. Kuna tegemist on valvurihoonega, siis ei ole mõeldav, et olulise tähtsuse ning otstarbega hoone asuks platsi sissepääsu arvestades ükskõik millises kohas ning oleks osaliselt või tervikuna ajutine telk. Valvurihoone on mõeldud platsi valvefunktsiooni täitmiseks. Valvurihoone on lisaks vajalik selleks, et sealt toimub läbi arvuti autokaalu abil kaalu fikseerimine ning kaalu juhtimine. Seega ei oleks mõeldav ajutise valvurihoone püstitamine statsionaarse telgi näol ning valvuri- ja operaatorihoone tööjooniste koostamisega seonduv kulu summas 1 250 eurot on täielikult abikõlblik.

13. KIK on Otsuses leidnud, et Rahumäe riigihanke p-s 4.7. tööga „Asfaltbetoonist profiilikihi paigaldamine“ seonduvad kulud on abikõlbmatud. Toetuse saaja ning Tallinna Teede AS edaspidi TTAS) vahel oli 21.09.2012 sõlmitud töövõtuleping. Rahumäe riigihanke maksumustabeli punkti 2.3. kohaselt tuli juurdepääsutee vana asfaltbetoonkate lammutada ning olemasolev tee uuesti katta. TTAS pidi lisaks veel paigaldama asfaltbetoonist profiilikihi juurdepääsuteele. KIK leidis aga, et ei ole tõestatud ning kontrollitav säilitatud tee osale kahekihilise täiendava katendi ehitamine, mistõttu oleks vastava töö abikõlblikkus tuvastamatu. Samas aga leidis KIK, et olemasoleva profiilikihi maksumus peaks olema märgitust väiksem. Seega jääb kaebaja jaoks arusaamatuks, kas KIK kahtleb profiilikihi üleüldises olemasolus või vaidlustab hoopis juurdepääsuteele pandud profiilikihi maksumust. Mõlemal juhul leiab kaebaja, et KIK-i väited on valed ning lisaks ka vastuolulised.

Esiteks KIK ei ole välja toonud, millest tulenevalt ta leiab, et profiilikihi paigaldamist saaks põhjendatuks pidada vaid sellisel juhul, kui kaebajal eksisteerivad vastavad mõõdistusjoonised. Otsuse kohta paigaldada juurdepääsuteele profiilkiht ja üks kiht asfalti on fikseeritud 15. oktoobri 2012 tehnilise koosoleku protokolli punktis 3 .Nimetatud lahendus kooskõlastati ka projekteerijaga T-Model OÜ. Seega on leidnud tõendamist asjaolu, et juurdepääsuteele

14 paigaldati nii profiilikiht kui ka asfaldikiht. Jäävad mõistmatuks KIK-i viited mõõdistusjooniste vajalikkusele, kuna KIK ei ole välja toonud, mida vastavad joonised sellisel juhul ka tõendaks. Arusaamatuks jääb ka see, kuidas näeb KIK ette profiilkihi mõõdistusjoonise koostamine tehnilist võimalikkust, kuivõrd kiht ei ole ühtlase paksusega ja seetõttu saabki tegelikkuses fikseerida vaid sinna paigaldatud asfaldi mahu. Seega on KIK-i väited paljasõnalised osas, kus KIK väidab justkui kaebajal puuduvad mõõdistusjoonised, millest tulenevalt saaks järeldada, et juurdepääsuteele ei paigaldatud profiilikihti.

Teiseks jääb arusaamatuks KIK-i väide justkui peaks tehtud profiilikihi põhjendatud maksumus olema tegelikult väiksem kokkulepitud summast. Kaebaja jaoks ei ole mõistetav, kas KIK peab kogu profiilikihi paigaldamist põhjendamatuks või ainult teatud osas. Lisaks jääb arusaamatuks KIK-i viide EKE-Nora ehitustööde üksikhinnete kataloogile, mille kohaselt on teetööde osas katendite ehitamise üksikhinnad ruutmeetri kohta otseses korrelatsioonis katendikihi paksusega. Kaebaja leiab, et kolmanda ettevõtte hinnakiri ei saaks kuidagi olla siduv käesolevas vaidluses seoses profiilikihi paksuse ning maksumusega. Samuti jääb mõistmatuks, millist summat peab KIK põhjendamatuks ning abikõlbmatuks seoses profiilikihi maksumusega. Kaebaja leiab, et KIK-i argumentatsioon on vastuoluline ning tõendamata. Seega tuleks KIK-i väiteid seoses Asfaltbetoonist profiilikihi paigaldamise osas jätta tähelepanuta ning lugeda vastava töö eest abikõlblikuks kogu algselt kokkulepitud summa.

14.KIK on leidnud Otsuses justkui Rahumäe riigihanke mahutabeli p 3.2. tööga „Kaeviku kaevamine“ seonduvad kulud on osaliselt abikõlbmatud. Kaebaja ei nõustu vastava väitega. Platsil lisandunud väljakaevemahtude hulka (2718 m3) ei ole arvestatud kraavide kaevemahte. Need tööd on üksteisest lahus. Kraavide ja kaevikute töid ei ole tehtud üksteise mahtude arvelt. See, et kraave on akteeritud vähem, ei tähenda, et kaevikuid oleks akteeritud selle võrra rohkem, vaid, et kraavid jäeti osaliselt akteerimata. Mitteakteerimine oli tingitud ainult sellest, et kui kraave oleks suuremas mahus akteeritud, siis oleks toetuse saaja pidanud töövõtjale rohkem maksma, kuna lepingu maht oleks nn lõhki läinud. Tegelikult aga saadi sama raha eest rohkem töid, kuna kraavide maht teostati nõutud mahus, kuid osa sellest tööst jäeti lihtsalt akteerimata. Juhul kui töövõtja oleks akteerinud kraavide kaevamise kogu mahu, siis oleks toetuse saaja pidanud töövõtjale ka selle võrra rohkem tasuma. Ehk siis vähem akteerimine ei ole mõjutanud KIK-i ega toetuse saajat negatiivselt, vaid tegelikkuses teostati vajalik maht kraavide kaevamist, kuid toetuse saaja kasuks osa sellest ei akteeritud. Seega on KIK-i väide ebaõige, et tegelikkuses on vähendatud kraavide mahtu 860 m3 võrra ning sellest tulenevalt oleks osa kraavide kaevamise tööst abikõlbmatu. Kaebaja on seisukohal, et kraavide kaevamise tööd teostati vajalikus mahus ning kogu selleks läinud summa on abikõlblik.

15.Täiendavalt ülaltoodud konkreetsetele vastuväidetele KIK-i poolt toodud üksikute tööde ja kulutuste osas, soovib kaebaja rõhutada, et Otsuses on ekslikult jõutud järeldusele, et kaebaja on tahtlikult või lubamatu hooletuse tõttu muutnud projekti tegevust, võrreldes taotluses esitatuga sisuliselt ja olemuslikult. Tööde nimekirjas tehtud korrektuurid ei muutnud kuidagi projekti olemust ega lõppeesmärki ehitada välja jäätmejaamad. Kaebaja juhib tähelepanu, et taotluse eesmärk oli jäätmejaamade ehitamine koos tehnika soetamisega jäätmete taaskasutusse suunamise eesmärgil. Kuna seda ei ole muudetud, siis ei saa olemuslikust või sisulisest muutmisest rääkida. Kaebaja on realiseerinud just taotluse kohase projekti ning järginud projekti realiseerimisel projekti lõppeesmärki. Projekti lõppeesmärki oli võimalik saavutada ainult kõiki tehtud töid tehes.

15 Asjaolust, et üks töö läks projekti raames kallimaks või mahukamaks, ei saa teha järeldust, justkui oleks projekti lubamatult oluliselt muudetud. Kogumaksumuse kallinemine jäi üldise hinnatõusu piiresse.

Lisaks leiab kaebaja, et õigusaktidest ei tulene nõuet, et abikõlblikuks on ainult sellise töö kulu, mis on täpselt toetuse taotluses kirjeldatud. Küsimusele tuleb läheneda sisuliselt. Projekt kui selline, mille suhtes kulude põhjendatust, mõistlikkust ja vajalikkust hinnatakse, ei ole mitte üksik töölõik, vaid projektikohane tulemus. Kui üksik töölõik on selle tulemuse saavutamiseks põhjendatud mõistlik ja vajalik, on kulu abikõlblik ka vaatamata sellele, et seda täpselt sellisel kujul ei pruukinud algses taotluses olla nimetatud. Näiteks ei saa välistada töö käigus ettetulevaid ettenägematuid asjaolusid. Antud juhul on kaebaja ise võimalikud probleemkohad enne hanke väljakuulutamist avastanud ja neid korrigeerinud, mis vältis ka ettenägematute asjaolude reservi kasutuselevõtmist. Asjaolu, kas see kulu vastab abikõlblikkuse kriteeriumitele, on hinnatav ka käesoleval ajal. Kaebaja on veendumusel, et kõik kulud olid projekti realiseerimiseks põhjendatud, mõistlikud ja vajalikud.

16.Põhjendamatud on kahtlused nagu oleks vaide esitaja soovinud KIK-i eksitada või oleks jätnud KIK-i olulistest asjaoludest informeerimata. Ehkki kaebaja leiab, et küsimused teavitamisest ja selle konkreetsusest ei saa iseenesest mõjutada sisulistel alustel antavat hinnangut kulude abikõlblikkusele, käsitleb kaebaja ka seda aspekti. Hetkeks, mil hakati hanget korraldama, oli toetuse taotluse esitamisest möödunud pea aasta. Hanke ettevalmistamise käigus hindas kaebaja uuesti vajalikke töid ning täpsustas neid. Taotlusele lisatud prognooshinnapakkumises toodud tööde loetelu ja hankedokumentide lisas toodud tööde loetelu ei ole üks ühele sama ja ta ei saagi seda olla. Projekti teostamisel peab hankija vältima projekti elluviimist mõjutada võivaid riske ning lähtuma tegelikest ilmnenud vajadustest, mitte formaalselt prognooshinnapakkumise küsimisel näidatud tööde loetelust. Enne hankemenetluse alustamist oli vajalik konkretiseerida tööde loetelu vastavalt projekti realiseerimise käigus saadud täiendavale informatsioonile. Tööde nimekirjas tehtud korrektuurid ei muutnud kuidagi projekti olemust ega lõppeesmärki ehitada välja jäätmejaamad. See, kui palju vastavate kuluridade maksumus kujunes suuremaks, selgus ka kaebajale alles pärast pakkumuste avamist. Tegelikult ei mõjutanud muudatused põhimõtteliselt projekti kogumaksumust, mistõttu ei ole alust ka kaebajale ette heita teadlikult oluliselt projekti olemuse muutmist.

Pärnamäe osas edastas kaebaja 2.04.2012, st enne hankemenetluse alustamist toetuse andjale kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis elektronkirja teel hankedokumendid kooskõlastamiseks. Hankedokumentide Lisa 3 pakkumuse maksumuse esildise vorm sisaldas teostatavaid ehitustöid, sealhulgas ka näiteks prahi äravedu. Toetuse andja kooskõlastas Pärnamäe hankedokumendid peale täiendavate küsimuste esitamist ja paranduste sisseviimist kaebaja poolt 26. aprillil 2012 kirjaga nr 4-17/349-36 .Seega on KIK-iga kooskõlastatud ka pakkumuse maksumuse esildise vorm selliselt nagu seda ka hankemenetluses kasutati ning hiljem hankelepingu sõlmimisel aluseks võeti. Kaebaja leiab, et KIK-i poolt kooskõlastatud tööle kulunud summasid ei saa pidada mitteabikõlblikuks. Vahetult pärast Pärnamäe hankelepingu allkirjastamist 14. juunil 2012 saatis kaebaja KIK-ile ka hankelepingu koos eduka pakkuja hinnapakkumisega. Toetuse andja ei juhtinud kordagi toetuse saaja tähelepanu asjaolule, et hankedokumendid ja eduka pakkuja pakkumus oleksid vastuolus taotlusega, taotluse rahuldamise otsusega, struktuurfondi seadusega ja selle rakendusaktidega. KIK ei esitanud kordagi lisaküsimusi seoses jäätmetega. Samamoodi toimiti ka Rahumäe riigihanke puhul ning ka seal kooskõlastas KIK hankedokumendid ning sai kaebajalt hankelepingu koos eduka pakkuja hinnapakkumisega.

16

Seega on KIK pidevalt olnud projekti asjaoludest teadlik ning ei tõstatanud küsimusi enne, kui vastavad tööd oli juba tehtud ja väljamaksetaotlused esitatud. Kaebaja võis mõistlikult eeldada, et kooskõlastatud hankedokumentide järgselt hankelepingu sõlmimisel on tehtud kulud abikõlblikena aktsepteeritavad. Kaebaja leiab, et toetuse saajal peab olema võimalik mõistlikult eeldada, et kõik tegevused, mida ta on teinud projekti realiseerimiseks ja mis jäävad projekti eelarve piiresse, on toetuse andja poolt rahastatavad vastavalt taotluse rahastamise otsusele. Isegi juhul kui toetuse andja leiab projekti käigus, et teatud tegevused ei ole mõistlikud ja põhjendatud, siis toetuse saaja eeldab, et toetuse andja juhib sellele tähelepanu sellest teadasaamisel, mitte alles väljamaksetaotluse esitamisel. Taotluse rahuldamise otsuses oli võimalik välistada tegevused, mida toetuse andja kindlasti rahastada ei kavatsenud. KIK aga ei pidanud vajalikuks oma otsuses tuua eraldi välja tegevusi, millest kaebaja peab hoiduma.

Kulude abikõlblikkuse hindamisel tuleb vaadelda konkreetse kulu vajalikkust projekti jaoks ja seda mitte üksiklõikusid vaid projekti kui tervikut silmas pidades. Asjassepuutumatute aspektide käsitlemine kujutab endast kaalutlusviga. Näiteks ei saa hinnangut kulude abikõlblikkusele mõjutada asjaolud, kellel on ajalooliselt kõnealuste jäätmetega olnud seoseid või kohustusi. See, et jäätmed oli vaja projekti realiseerimiseks platsilt eemaldada, on fakt. Ükski teine isik ei olnud ettenähtavas tulevikus kõnealuseid jäätmeid ka platsilt eemaldamas. Samuti oli antud territoorium projekti realiseerimiseks kõige sobivam. Lisaks on esitatud tõenditega tõendatud, et jäätmete edasi-tagasi liigutamisega oleksid kaasnenud suuremad kulud ja riskid.

III VASTUSTAJA SEISUKOHAD

17. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ning märgib, et kaebus põhineb suures osas argumentidel, mis esitati juba menetluse kestel ametlikes kirjades ning kaebaja 27.03.2014.a. vaides, mis esitati vaidlustatud haldusakti peale. Vastustaja on neid väiteid käsitlenud põhjalikult juba vaidlustatud haldusaktis ning ei hakka põhjenduste suure mahu tõttu ning ökonoomsuse huvides kõiki vastuväiteid täies mahus käesolevas selgituses üle kordama.

18.Teisaldatud jäätmete kogus .Vaidlustatud haldusakti punktis 8 (lk-d 4-18) käsitles vastustaja Pärnamäe jäätmejaama ehitustööde käigus teisaldatud jäätmete koguse küsimust. Kaebaja oli projekti ellu viimise käigus sõlminud ehitustööde lepingu Lemminkäinen Eesti AS-ga, mis hõlmas tööd „Prahi (ladestatud jäätmete jne) äravedu“ mahus 12 600 m3. Vastav tööde maht 12 600 m3 tulenes juba lepingu sõlmimiseks korraldatud riigihanke hankedokumendist ning oli ilmselgelt keskne faktor vastava töö maksumuse kujunemisel. See tähendas ühtlasi ka olulist mõju kogu Pärnamäe jäätmejaama ehitustööde lepingu maksumusele, kuna jäätmete äravedu moodustas nimetatud lepingu mahust ca 40%. Vastustaja ei näinud projektitaotluse menetlemisel ning hiljem kõnealuse riigihanke kontrollimisel põhjust kahelda, et toetuse saaja poolt deklareeritav jäätmekogus vastab tegelikule olukorrale. Tehtud kulude abikõlblikkuse järelkontrolli raames tellis vastustaja OÜ-lt Ehitusekspertiisibüroo 29.05.2013 valminud „Pärnamäe kalmistu jäätmejaama ehitustööde ekspertiisi“ (edaspidi Pärnamäe Ekspertiis), mille põhjal on tuvastatav, et väide platsil asunud jäätme koguse kohta mahus 12 600 m3 ei vastanud siiski tegelikule olukorrale ega saanud seega ka vastata tegelikult tehtud tööle. Nimetatud Pärnamäe ekspertiisi abil tuvastas vastustaja vaidlustatud haldusaktis, et tegelikkuses sai kõnealuselt jäätmejaama ehitusplatsilt ära veetud jäätmete kogus olla vaid 3247 m3 ning mitte

17 12 600 m3 nagu oli märgitud kaebaja ning Lemminkäinen Eesti AS vahel sõlmitud lepingus. Vastavad arvutused põhinesid Maa-ameti ortofotodel, erineval ajal tehtud kohapealsetel fotodel jäätmetest ning kaebaja poolt seni esitatud ütlustel ja dokumentidel. Vastustaja lähtus eelkõige fotodelt selgelt näha olevatest jäätmeaunade ja -„laamade“ parameetritest, mille mahtu sai arvutada võttes arvesse ortofotodelt nähtuva jäätmeteaunade aluse territooriumi pindala. Teise metoodikana esimese metoodika kontrollimiseks kasutas vastustaja jäätmeaunade ja - „laamade“ parameetrite arvutamiseks ortofotodelt nähtuvaid päiksevarje. Mõlemad metoodika kasutamine viis samale tulemusele, et platsil olnud jäätmete maht ei saanud olla suurem kui 3247 m3. Arvutused on esitatud väga detailselt koos kõigi alusandmete ning asjakohaste põhjendustega vaidlustatud haldusakti lehekülgedel 5-18. Kaebaja leiab, et vastustaja hinnangud pole kontrollitavad ning nende järgi ei saa jäätmete kogust tagantjärele määrata. Kaebuses on sellega seoses avaldatud kõigepealt kahtlust, et nii suurt jäätmekoguste erinevust tegelikkuses ning kaebaja dokumentides (3247 m3 ning 12 600 m3) oleks vastustaja töötajad pidanud märkama kui nad juba enne tööde alustamist viisid jäätmejaama ehitusplatsil läbi paikvaatluse. Vastustaja ei nõustu nimetatud väitega ja leiab lisaks, et antud küsimus on nimetatud vaidluse seisukohalt ka väheoluline. KIK-i töötajad ei kontrollinud paikvaatlusel platsil olevate jäätmete mahtu, kuna ei osanud kahtlustada, et KIK-le esitatud sellekohased andmed võiksid olla ebaõiged. Nimetatud küsimust paikvaatlusel ei analüüsitud, kuigi tagantjärele on selge, et selleks oleks olnud põhjust. Kaebaja väide, et nii suurt erinevust oleks „igal juhul visuaalselt tuvastatud „ ei pea kindlasti paika. Tavaolukorras on äärmiselt keeruline märgata ja teadvustada niivõrd suurte ja ruumiliselt eraldi asetsevate jäätmeaunade tegelikku mahtu, kui vastav vaatlus ja hinnang pole omaette eesmärgiks. Ilma mõõtmisteta paneks sellist asjaolu visuaalselt kohe tähele ilmselt inimesed, kes igapäevases töös puutuvad kokku suurte jäätmekogustega, kuid KIK-i töötajate puhul see kaugeltki nii pole. Igal juhul ei ole asjaolu, et KIK-i töötajad paikvaatlusel koguste erinevust ei märganud, mingilgi moel alus vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. Kaebuses leitakse, et vastustaja poolt vaidlustatud haldusaktis esitatud arvutuskäik on väga üldistatud ning subjektiivselt hinnanguline, mistõttu ei saa sellele rahalise toetuse tagasinõudmise otsuse põhjendamisel tugineda. Kaebaja väidab, et on menetluse käigus korduvalt selgitanud, miks on vastustaja hinnangud valed ning kuidas jäätmete kogust arvestati. Vastustaja selle väitega ei nõustu. Kaebaja on nimetatud punktis toonud suvalisi näiteid, mis justkui tõendaks vastustaja poolt kasutatud metoodika ebausaldusväärsust. Vastustaja soovib rõhutada, et arvutuskäik on olnud ülidetailne ning kõikide algandmete kasutamine, kaasa- arvatud fotodelt tulenevate, on vaidlustatud haldusaktis põhjendatud. Fotodel asuvate objektide kõrgust ning pildistamise kaugust on referentsobjektide kaudu võimalik täpselt määrata ning vastustaja on seda ka teinud. Kaebaja ei üritagi lükata vastustaja konkreetset arvutuskäiku ümber, vaid nimetab seda lihtsalt subjektiivselt hinnanguliseks. Vastustaja arvutuskäik põhineb professionaalsele eksperthinnangule ning on empiiriliselt lõpuni kontrollitav. Kui kaebaja leiab, et vastustaja poolt on arvutuskäigus tehtud vigu, tuleks need konkreetselt välja tuua, mitte piirduda ebamääraste väidetega nagu „hinnanguline“, „üldistatud“ ja „ebareaalne“. Kaebaja leiab, et vastustaja arvutuskäigus kasutatud jäätmeaunade kõrgused ei ole korrektsed. Vastustaja leiab, et see väide on põhjendamata ning selgitab omalt poolt üle aunade kõrguse arvutamise metoodika. Aunade kõrgused on tuletatud päikese tõusunurga ja ortofotol nähtavate objektide varju alusel. Kasutatud ortofoto on tehtud 22.04.2012 ning sellel on näha varjude paiknemine suunal 350°, mis vastab piisavalt täpselt vööndiaja keskpäevale. Maa pöörlemise nurkkiiruse alusel (1° vastab 4 minutile) erineb olukord astronoomilisest e tõelisest keskpäevast 40 minuti võrra. Tõelisele keskpäevale vastavat Päikese kõrgust saab arvutada seosest: ho,max = 90° – φ + δ, kus φ tähistab vaatluskoha geograafilist laiust ja δ vaatluspäevale vastavat Päikese käänet ehk deklinatsiooni. 22.04.2012 deklinatsioon oli 12°16' ning Pärnamäe

18 jäätmeplatsi koordinaatide alusel on asukoht N59°28'. Seega oli 22.04.2012 päikese kõrgus keskpäeval 90° – 59°28' + 12°16' = 42°48'. Tulemus on väga lähedane 45°-le, mis tähendab, et saab kasutada ümardamist, mille kohaselt objekti aluseks olevale tasapinnale langeva varju pikkus võrdub objekti kõrgusega.Kui vastustaja arvutuskäik on olemasolevate tõendite alusel täielikult kontrollitav, siis kaebaja poolt kaebuse punktis 3.1.9 esitatud arvutuskäik on täiesti kontrollimatu, kuna selles esitatud jäätmeaunade parameetrid põhinevad kaebaja sõnul enne hanke teostamist toimunud mõõtmistel. Selliste mõõtmiste toimumise fakti ei tõenda aga mitte ükski kirjalik tõend ega muu jälg ning sellise mõõtmise toimumisest hakkas vastustaja rääkima esmakordselt alles oma 06.12.2013 kirjas. Olukorras, kus sellised hüpoteetilised mõõtmistulemused on vastuolus vastustaja poolt empiiriliselt kontrollitavate andmetega, ei saa vastustaja selle arvutuskäigu algandmeid usaldusväärseks lugeda. Kõrvale tuleb jätta kaebuse puntki 3.1.8 väide, et: „Seejuures hindas jäätmete mahtu platsil ka edukaks osutunud pakkuja Lemminkäinen Eesti AS-i alltöövõtja Ecocleaner Sillamäe OÜ, kes mõõtis mahud üle ja sõlmis peatöövõtjaga lepingu, mille kohaselt oli jäätmete maht 13 000 m3. Selle tõestuseks on Lemminkäinen Eesti AS kaebajale esitanud alltöövõtja hinnapakkumine“. Seoses Ecocleaner Sillamäe OÜ poolt osutatud alltöövõtuga tuleb märkida ka seda, et kuigi eelnimetatud pakkumises lubatakse jäätmeid utiliseerida mahus kuni 13 000 m3, on esitatud tõendeid jäätmete utiliseerimise kohta vaid mahus 826 m3. Tekib õigustatud küsimus, mida tegi Ecocleaner Sillamäe OÜ ülejäänud väidetavalt 11 774 m3 jäätmetega. Kaebuses öeldakse seoses vaidlustatud haldusaktis tehtud arvutustega, et „Auna laami arvestusel, kus asusid oksad, risu ja kivid, on mahu arvutuse aluseks v6etud valem V=abh. Seejuures tuleb tähelepanuta jätta KIK-i otsuses toodud paljasõnaline ja põhjendamata väide, et kive ja oksi pole võimalik ladustada vertikaalsete seintega kuhilatena. Tegemist ei ole väikeste osakestega nagu liiv ja vaiksem prügi, mille ristlõige võib kuhilas pigem võtta poolkaarja kuju“. Kõnealuse „jäätmelaama“ mahtu on vastustaja käsitlenud vaidlustatud haldusakti lehekülgedel 14-16. KIK leiab, et vastavad põhjendused on vaidlustatud haldusaktis korrektsed ning seda näitab ilmekalt juba vaidlustatud haldusakti lk-l 15 toodud jäätmelaama foto (foto nr 9). Seal on selgelt näha, et kõnealune laam koosneb okste ja kivide hunnikutest, mille puhul on näha, et kuhila serv ei ole vertikaalne st ei moodusta seina ning valem V=abh ei ole mingil juhul kasutatav. Samuti ei ole fotol kujutatud kuhilate puhul põhjendatud nende ristlõike võrdlemine poolringiga. Kaebuses selgitatakse veelkord, et kaebaja on ise teinud arvutused, mille aluseks on „enne hanget kontrollitud mõõtmed ja KIK-i poolt näidatud kaardirakenduselt saadud foto“. Nagu märkisime juba käesoleva vastuse punktis 8, on kaebaja väide enne hanget toimunud mõõtmiste kohta ebausutav. Lisaks tuleb märkida, et kui kaebaja väidet uskuda, oleks arusaamatu, miks viitab kaebaja aunadearvu tõestamisel alusena vastustaja poolt esitatud 22.04.2012 ortofotole - kaebaja peaks näitama teostatud mõõtmisi, kus ta ise jäätmete pindala kohapeal hindas. Samuti tundub kõnekas olevat asjaolu, et kuigi mõõtmised toimusid kaebaja sõnul vahetult enne hanke välja kuulutamist (27.04.2012), oli täpselt sama jäätmete kogus 12 600 m3 märgitud juba koos rahastustaotlusega esitatud 20.06.2011 AS Lemminkäinen Eesti AS hinnapakkumises. Fakt, et jäätmete kogus aasta jooksul jäi täiesti samaks, on vastuolus kaebuse punkti 3.1.7. väitega, et „enne hanke korraldamist on platsile ka jäätmeid juurde toodud“. Kaebaja ei ole ka mingil kujul selgitanud, millist metoodikat väidetava vahetult enne hanget toimunud mõõtmise juures kasutati. Eelnevast tulenevalt ning käesoleva kirja punktis 8 nimetatud põhjustel ei tundu vastustajale usutav, et kaebaja tegelikkuses enne projekti algust platsil jäätmekoguseid on mõõtnud. Kaebaja kritiseerib seda, et vastustaja on oma arvutuskäigus võtnud arvesse jäätmeaunade varje fotodel ja ortofotodel. Kaebaja väidab paljasõnaliselt, et seda tehes oleks vastustaja arvutused justkui oletuslikud ja ebatäpsed. Vastustaja kinnitab, et nii see pole, ning varje on

19 arvestatud täpselt. Ainuke konkreetne väide kaebaja poolt on, et arvestamata on jäetud „kasvõi näiteks see, et kas auna kõrgeim punkt võis asuda päiksepoolses küljes, jättes seetõttu lühema varju jne.“ Vastustaja kinnitab, et varjude kasutamisel on loomulikult arvestatud mõõdetud objektide suhet päikesega, väga otseselt tuleb see välja kasvõi vaidlustatud haldusakti lk-l 18. Täiendavalt ei oska vastustaja kaebaja etteheidet kommenteerida, kuna muid konkreetseid selgitusi sellele, kuidas on arvutuskäik oletuslik või ebatäpne, kaebaja ei esita.

19.Kaebuse esitaja leiab, et jäätmete teisaldamise kulu muutus ei omanud tähendust projekti kogumaksumusele. Vastustaja leiab, et kaebuse punktid 3.1.14- 3.1.30 ei lükka ümber vaidlustatud haldusakti punkte 9-10, mis tõendavad vastupidist. Vastustaja leiab, et kaebaja otsustas teadlikult muuta projektilahendust seoses jäätmete teisaldamisega viisil, mis tõi kaasa väga märkimisväärse tõusu jäätmete teisaldamise kuludes ning vastavalt ka projekti kogumaksumuses.13.06.2012 sõlmis kaebaja riigihankel edukaks osutunud pakkujaga Lemminkäinen Eesti AS ehituse töövõtulepingu Pärnamäe jäätmejaama ehituseks, mille kogumaksumuseks oli 1 076 647,64 eurot. Nimetatud kogumaksumusest 313 740 eurot moodustas „Prahi (ladestatud jäätmete jne) äravedu“, mis ilmselgelt pidi täitma sama eesmärki kui 20.06.2011 hinnapakkumises märgitud tegevus „Kompostimisala ladustatud jäätmete teisaldamine 50 m kaugusele“. Erinev sõnastus Lemminkäinen Eesti AS pakkumistes tulenes otseselt sõnastuse erinevusest algsete hinnapakkumiste küsimisel ning hilisemas HD lisas 3 („Riigihanke „Pärnamäe jäätmejaama ja selle juurdepääsutee ehitus“ pakkumuse maksumuse esildis“). Kaebaja on selgitanud vastustajale hiljem, et muutis jäätmete teisaldamisega seotud sõnastust seetõttu, et reaalsuses ta ei näinud võimalust jäätmete teisaldamiseks 50 m kaugusele. Eelnimetatud tööde osas on vastustajale esitatud ka väljamaksetaotlused, mille kuludokumentides on akteeritud sama töö „Prahi (ladestatud jäätmete jne) äravedu“. Vastustaja leiab, et sõnastades jäätmetega seotud tegevuse HD lisas 3 kui „Prahi (ladestatud jäätmete jne) äraveo“, muutis kaebaja projekti tegevust võrreldes taotluses esitatuga sisuliselt ja olemuslikult. Uues sõnastuses jäi jäätmete teisalduskoha leidmine selgelt töövõtja kohustuseks, kellel üsna loogiliselt ei olnud muid võimalusi jäätmete teisaldamiseks kui nende käitlemiseks üleandmine. Sellist jäätmete äravedu ja lõplikku käitlemist ei olnud aga mingil kujul taotluses ja selle lisades tegevusena välja toodud. Kaebaja pidi mõistlikult aru saama, et selline pakkumise kutse sõnastus pidi kaasa tooma olulise muudatuse potentsiaalsete pakkumiste hinnas võrreldes olukorraga, kus pakkuja võis arvestada ainult jäätmete teisaldamisega ehitusplatsi kõrvale. Selline muudatus võis ilmselgelt mõjutada konkreetse projektilahenduse valiku mõistlikkust ja põhjendatust ning vastavalt STS § 22 lg-le 6 oleks kaebaja pidanud vastustajale sellest otseselt teada andma ning taotlema vastustaja nõusolekut projektilahenduse muutmiseks koos vastavate põhjendustega. Tegemist ei olnud kaebaja poolt juhusliku või hooletusest tekkinud muudatusega – kaebaja on ise välja toonud oma 28.12.2012 kirja lk-del 4-5 asjaolud, millest lähtuvalt ta otsustas just sellise sõnastuse kasuks HD-s. Kaebaja väidab, et analüüsis erinevaid võimalusi jäätmejaama ehituse konkreetses aspektis ning otsustas teadlikult lahenduse kasuks, mis erines taotlusmaterjalidest nähtuvast. Olemasolevate dokumentide alusel ei saa kahtlust olla selles, et kõnealused 313 740 eurot oli otseselt jäätmete äraveo eest makstud kulu. Kaebaja viis RHS-st lähtuvalt läbi avatud hankemenetluse, avalikustades HD, mille osaks oli ka maksumuse esildis. Pakkujad pidid esitama selles konkreetsete tööde maksumused, mille põhjal kujuneski pakkumiste koguhind ning selgus madalaima hinnaga pakkuja. Vastavalt RHS § 43 lg 1 on kogu pakkumus pakkujale siduv ning tööde maksumuse esildisest pakkumuses saab sõlmitava lepingu siduv ja lahutamatu osa. Seetõttu ei saa pakkuja tahtes kaitsta oma „ärisaladust“ esitada pakkumuses meelevaldseid ja eksitavaid tööde maksumusi, millest ta tegelikult lähtuda ei kavatse. Kaebaja ja Lemminkäinen Eesti AS vahel sõlmitud lepingu lepingu p 2.1 sätestab, et lepingu objektiks on

20 „...Pärnamäe jäätmejaama ja selle juurdepääsutee ehitus (edaspidi ehitis)...kooskõlas riigihanke „Pärnamäe jäätmejaama ja selle juurdepääsutee ehitus“ (viitenumber 132845) hankedokumentide alusel esitatud pakkumusega (edaspidi Töö).“ Seega lepingu objektiks ei ole lihtsalt jäätmejaama ehitus ükskõik millisel moel, vaid lähtudes täpselt pakkumises esitatud tööde loendist. Loomulikult on siduvad ka tööde loendis esitatud tööde hinnad. Kogu lepingu 6. peatüki regulatsioon, mis puudutab tööde üleandmist-vastuvõtmist ning akteerimist, lähtub loogikast, et töövõtja poolt akteeritud tööd peavad oma mahult ning maksumuselt vastama lepingu lisas 3 sisalduvale tööde loendile ning tellija kontrollib seda tööde vastuvõtmisel. Ka jooksvate arvete esitamine toimub selliselt akteeritud tööde alusel. Igasugune muudatus tööde mahus ja maksumuses eeldaks hankelepingu muutmist, mis oleks lubatav ainult RHS §-s 69 toodud tingimustel. Antud juhul sellist muudatust ei nähtu ning Lemminkäinen Eesti AS on oma aktidel nr 1-2454p, nr 2-2454p ja nr 4-2454p näidanud „prahi äraveo“ töö tegemist kokkulepitud mahus ja maksumusega 313 740 eurot. Tellija on aktide alusel tööd vastu võtnud. Seega, kui uskuda kaebaja väidet, et „Vastav summa (313 740 eurot) ei peegelda konkreetse ettevalmistustöö tegelikku väärtust, mistõttu ei saa seda võrdlusalusena kasutada.“, tuleks asuda seisukohale, et Lemminkäinen Eesti AS on esitanud teadlikult eksitavat informatsiooni nii hankemenetluses kui hiljem lepingu täitmisel jatööde üleandmisel. Lemminkäinen Eesti AS on seega kaebaja väitel rikkunud hankelepingut ning kaebaja peab seda loomulikuks, kuna tegemist on justkui töövõtja tegutsemisvabadusega ning seda õigustaks ärisaladuse kaitse. Siiski leiab vastustaja, et tegemist on antud juhul kaebaja paljasõnaliste väidetega, mida ei kinnita tõendid. Hoolimata vastustaja varasematest sellekohastest päringutest, ei pakkunud kaebaja välja mitte mingit selgitust ja analüüsi selle kohta, milline võiks olla tema arvates tööde tegelik hind ning miks see ei ole 313 740 eurot. Loomulikult puuduvad ka dokumentaalsed tõendid selle kohta, et tegelik tööde kulu oleks teistsugune. Kaebaja esitas oma 28.12.2012 kirjas korduvalt hüpoteese selle kohta, kuidas töövõtja on „tõenäoliselt“ huvitatud kuluridade näitamisest ebaõigelt, kuid samas ei ole esitatud (jällegi hoolimata vastustaja vastavast päringust) selle kohta Lemminkäinen AS kinnitust. Sellisel kujul on kaebaja arvamus, et 313 740 ei ole jäätmete äraveo tegelik kulu, põhjendamatu ning tuleb jätta tähelepanuta. Eeltoodud põhjendusi ei muuda ka kaebuse punkti 3.1.15 argument, et kuna kogu jäätmejaama ehitushind võrreldes prognooshinnapakkumise ehitushinnaga märkimisväärselt ei suurenenud, siis järelikult ei olnud „ühe kululiigi maksumuse muutumisel arvestatavat mõju platsi ehituse kogumaksumusele“. Tegemist on täiesti paljasõnalise ning põhjendamata väitega. Kui jäätmete teisaldamise töö kallinemine 288 540 euro võrra „ei omanud mõju koguhinnale“, siis tähendab see, et muude tööde odavnemine pidi olema sellega põhjuslikus seoses. Sellist põhjuslikku seost aga tõendatud ei ole. Kaebuse punktis 3.1.16 viidatakse küll Oleg Baumi ekspertiisile, kes on väitnud, et tegemist oli „majanduslikult odavaima lahendusega“- väide, millel puuduvad igasugused põhjendused ning mis ei paista põhinevat mitte mingisugustele arvutustele, mistõttu tuleb see kõrvale jätta. Samuti viidatakse AS Lemminkäinen Eesti kirjale), kus väidetakse, et kui jäätmeid oleks tulnud platsil „mitmeid kordi teisaldada“, oleks see muutnud töö terviklikku teostamist keerukamaks ning tõstnud ehitustöö (kogu)maksumust. Ka see väide on üldsõnaline ning põhjendamata ning tuleb kõrvale jätta. Esiteks põhineb see ekslikul eeldusel, et jäätmeid oleks tulnud teisaldada „mitmeid kordi“- vastustaja on seisukohal, et jäätmeid tulnuks teisaldada üks kord ning seetõttu ei oleks see kindlasti töö terviklikku teostamist keerukamaks muutnud ega maksumust tõstnud. Teiseks puudub väites konkreetsus – kui palju oleks siis tulnud teisaldada ning kui palju aitas valitud lahendus teiste ehitustööde hindadelt kokku hoida? Selle analüüsimine oleks pidanud alternatiivide võrdluses olema kaebaja ülesanne, kuid seda tehtud pole. Tundub uskumatu, et töö kallinemise 288 540 euro võrra sai kompenseerida teiste tööde efektiivsem sujumine põhjendusel, et jäätmekogust oleks paralleelselt tulnud mõned korrad teisaldada. Mis puutub teisaldamisse endasse, siis oleks vastava summa eest –

21 288 540 eurot – saanud teisaldada AS Lemminkäinen Eesti enda poolt prognooshinnapakkumises pakutud hinna eest 12 korda. Seda isegi eeldusel, et jäätmete kogus oli kaebaja poolt väidetav 12 600 m3. Kui lähtuda tegelikust jäätmekogusest 3147 m3, siis oleks olnud võimalik jäätmeid 50 meetri kaugusele ümber tõsta eelnimetatud summa eest 48 korda. Tehnoloogiliste lahenduste kulude sellised mastaapsed erinevused näitavad ilmekalt, et kaebaja lihtsalt ei saa põhjendada oma valitud lahenduse otstarbekust umbmääraste väidetega stiilis, et see lahendus „annab ajavõidu ning säästu platsi- ja tööjõukuludelt jne“. Kaebaja pidanuks esitama selle kohta kontrollitava ning tõendatava konkreetse arvutuskäigu. Asjakohane ei ole ka kaebuse läbiv argument, justkui oleks sõlmitud ehituslepingus nimetatud töö „Jäätmete teisaldamine“ tegelik hind olnud mingil moel teistsuguneNagu vastustaja on juba selgitanud, oli tegemist konkreetse töö lepingus siduvalt kinnitatud maksumusega, mille alusel akteeriti ka vastavaid töid. Seejuures ei oma tegelikult tähendust, kas konkreetse töö puhul oli AS Lemminkäinen Eesti kasumimarginaal suurem või väiksem. Kaebuse punkti 3.1.24 viide AS Lemminkäinen Eesti kirjale (kaebuse lisa 19) tegelikult kinnitab seda. AS Lemminkäinen Eesti on loetlenud üles tegevused, mida kõnealune tasu hõlmas ning lisanud nendele üldkulu ja kasumimarginaali. See on tavapärane. AS Lemminkäinen Eesti ei väida isegi seda, et üldkulud ning kasumimarginaal oleks olnud proportsionaalselt suuremad kui teiste tööde puhul. Kaebaja sellised oletused on meelevaldsed ning neid ei tõenda mingid faktid ega asjaolud, sealhulgas ehitusettevõtja selgitused. Kaebaja peab selliseid väiteid tõendama, ning kui tõendamine ei ole võimalik, siis ei ole kohane selliseid paljasõnalisi spekulatsioone esitada. Sama võib öelda ka kaebuse punkti 3.1.29 kokkuvõtliku väite kohta, et „Vastav summa (313 740 eurot) ei pruugi peegeldada konkreetse ettevalmistustöö tegelikku väärtust, mistõttu ei saa seda sellisel viisil võrdlusalusena kasutada“. Kui lepingus kokku lepitud ning sellisel kujul vastu võetud akteeritud ning tasustatud töö maksumus ei ole „tegelik“, siis peab kaebaja seda konkreetselt ja üheselt tõendama. Seda ta teinud pole.

20.Jäätmete teisaldamise lahenduse muutmise põhjendatus.Vastustaja leiab, et kaebuse punktid 3.1.31- 3.1.36 ei lükka ümber vaidlustatud haldusakti punkte 9-10, mis tõendavad vastupidist.Ehitustöövõtu HD-s jäätmete äraveo osas konkreetset sõnastust kasutades muutis kaebaja teadlikult senist projektilahendust. Pakkumustest nähtus, et võrreldes taotlemisel planeeritud lahendusega osutus uus lahendus ca 12 korda kallimaks. Seejuures põhinesid nii algne kui riigihankes kasutatud lahenduse ca 4-kordselt üle-dimensioneeritud jäätmekogusel. Edukas hinnapakkumine taotlusmaterjalides nägi jäätmete teisaldamise kuluna ette 25 200 eurot, teine võrreldav pakkumine 29 600 eurot, edukas pakkumine läbiviidud hankemenetluses nägi jäätmete äraveo kuluna ette 313 740 eurot, teine võrreldav pakkumine 756 000 eurot. Ka uus lahendus tagas projekti eesmärkide täitmise (ehitusplats vabastati jäätmehunnikust), kuid kaebaja pidi kindlasti mõistlikult ette nägema, et see toob kaasa väga märkimisväärse tõusu konkreetse töö hinnas. Tagamaks sellise kulu abikõlblikkust, pidanuks kaebaja vastustajale õigeaegselt tõendama, et arvestades selle kõrget maksumust, on töö ka muudetud kujul eesmärgi saavutamiseks mõistlik, põhjendatud ja vajalik. Kui täpselt sama tulemust (puhas ehitusplats) oleks võimalik olnud saavutada odavamal viisil, ei oleks võimalik lugeda selle maksumust abikõlblikuks. Kaebaja vastavaid asjaolusid ei tõendanud ning ei ole seda ammendavalt teinud ka tänaseks. Lisada tuleks (kuigi vaidlustatud haldusakt ei ole sellele otseselt tuginenud), et küsitav on jäätmete utiliseerimiseks äravedamise tellimine ehituslepingu raames, kuna see ei ole oma olemuselt ehitustöö. Vaadeldav situatsioon on võrreldav olukorraga, kus laohoonesse on ladustatud kaup ning ehitaja peab enne selle tarbijatele kätte toimetama, et seejärel saaks hoones remonti teha Oma 28.12.2012 kirjas väidab kaebaja, et jäätmete teisaldamine oli selles asukohas hädavajalik. Kaebaja lisab, et ei pea uue kinnistu otsimist ja ostmist mõistlikuks, põhjendades, et konkreetsel asukohal on projekti

22 realiseerimiseks olemas järgmised eelised:- maa-ala koos sobiva asukohaga (arvestades jäätmejaama ülesandeid);- teatud ulatuses olemasolev infrastruktuur (mis vähendas jäätmejaama rajamise kulusid);- olemasolev kogumistiik;- teostatud projekteerimine ja saadud ehitusluba. Lisaks märgib kaebaja, et analüüsis hanke kavandamisel jäätmete kõrvaldamist 50 m kaugusele, st platsile endale, kuna platsi kõrval sellist vaba ruumi ei olnud. Kaebaja jõudis järeldusele, et algne kaebaja enda mõeldud lahendus ei olnud ehitustööde korraldamise seisukohalt mõistlik ning oleks võinud ohustada projekti teostatavust ning suurendanud realiseerimise riske. Jäätmete platsil edasi-tagasi liigutamine ei oleks taganud hankelepingu nõuetekohast täitmist, kuna tehniliselt ei ole võimalik platsi aluspinda planeerida ja platsi asfalteerida vajalike kalletega, mis tagavad jäätmeplatsilt nõrgvee nõuetekohase ärajuhtimise. 28.03.2013 esitatud Oleg Baumi eksperthinnangus märgitakse veel, et plats oli kaetud jäätmeaunadega ning nende välja vedamata jätmisel oleks tööde teostamiseks olnud vaja neid mitmeid kordi ringi paigutada. Vastustaja leiab, et kaebaja esitatud põhjendus ei ole piisav, tuvastamaks valitud lahenduse põhjendatust, vajalikkust ja mõistlikkust. Esiteks on vastustaja jaoks arusaamatu ja uskumatu, et kaebaja planeeris taotlusmenetluse ajal jäätmete teisaldamisest 50 m kaugusele, ilma et oleks analüüsinud sellise lahenduse võimalikkust. Kui taotlusmaterjalides esitati tõesti lahendus, mis oli algusest peale teostamatu (nagu kaebaja väidetest nähtub), tähendaks see, et kaebaja eksitas tahtlikult või lubamatust hooletusest vastustaja projektilahenduse väga olulist aspekti. Vastustaja ei nõustu siiski väitega, et tegemist oli võimatu lahendusega. Kaebaja on esitanud ainult lakoonilised ja tõendamata väited, et lahendus oleks kaasa toonud probleemi nõrgvee ärajuhtimisega ja jäätmehunniku ehituse ajal edasi-tagasi liigutamisega. Sellised paljasõnaliselt esitatud väited ei saa olla ammendav põhjendus uuele projektilahendusele, mis toob kaasa konkreetse töö hinna 12-kordse kasvu prognoositud 25 200 eurolt 313 740 eurole. Nii suure mõjuga muudatus eeldaks ammendavat ja igakülgset eksperthinnangut ja alternatiivide analüüsi. Lisaks tundub taotluse väide nõrgvee ärajuhtimise võimatuse kohta küsitav, kuna vastates hankedokumentide avalikustamisel pakkujate küsimusele riigihangete registris, deklareeris kaebaja, et vastavale platsile saab ladustada suures koguses pinnast. Lõpuks on nii kaebaja kui tema poolt esitatud eksperthinnangu järeldused täiesti asjakohatud ka seetõttu, et need lähtuvad ekslikult tegelikkusest 4 korda suuremast jäätmekogusest (12 600 m3 3 247 m3 asemel). Isegi kui kaebaja argumendid peaksid 12 600 m3 suuruse jäätmekoguse puhul paika, ei tõenda need veel kuidagi 3 247 m3 suuruse jäätmekoguse teisaldamise võimatust. Kaebaja pole analüüsinud ka muid võimalikke alternatiive projekti läbiviimisele, arvestades jäätmete äraveo kõrget hinda. Üks, kuid kindlasti mitte ainuke, alternatiiv, mida kaebaja oleks pidanud hindama, oli kindlasti põgusalt käsitletud võimalus viia projekt läbi teises asukohas. Kaebaja on selles osas välja toonud paar eelpool nimetatud konkreetse asukoha eelist ning nähtavasti teinud järelduse, et need kaaluvad üles asjaolu, et antud kinnistu puhul lisandub muudele töödele jäätmete äraveo kulu mahus 313 740 eurot. Kaebaja järeldus on sellisel kujul täiesti paljasõnaline ning mingit sisulist analüüsi ega alternatiivide võrdlust ei ole esitatud. Olemasoleva informatsiooni põhjal on selge, et jäätmete kõrvaldamine 50 m kaugusele (lahendus projektitaotluses) oli võimalik. Maa-ameti kaardiserver näitab, et kaebaja argument antud küsimuses- nagu oleks jäätmete utiliseerimata jätmine tekitanud vajaduse jäätmete edasi- tagasi paigutamiseks platsil toimuvate tööde ajal – ei pea paika (vt fotot vaidlustatud haldusakti punktis 11). Kompostimisplatsist põhjas asub tasane ala, mida oleks saanud soovi korral kasutada jäätmete ajutiseks ladustamiseks ehitustööde teostamise ajaks. Nimetatud fotol on kujutatud kompostimisplatsist põhjas asuv ca 1 950 m2 pindalaga piirkond, mis olnuks piisav enne tööde algust platsil olnud jäätmete ajutiseks ladustamiseks. Kui kaebaja ilmutas mõistlikku hoolsust jäätmete teisaldamise küsimuse lahendamisel, ei saanud võimalus jäätmed

23 vastavale alale ümber tõsta jääda talle märkamata. On iseenesestki mõistetav, et selline lahendus olnuks valitud lahendusest majanduslikult soodsam ning projekti eesmärkidega kooskõlas. Kaebuse punktis 3.1.35 loetakse Oleg Baumi ekspertiisist pärinevad paljasõnalised väited selle kohta, mis olid valitud tehnoloogilise lahenduse (jäätmete äravedu) eelised. Neid järeldusi ei ole põhjendatud ning need tuleb kõrvale jätta. Kuskilt ei nähtu, millistest andmetest on lähtutud, kuidas on lahendusi võrreldud, milliseid arvutusi tehtud. Neid väiteid ei saa lugeda ei „ekspertiisiks“ ega „alternatiivide võrdluseks“. Tallinna Linnaehituse AS nimel koostatud "PÄRNAMÄE KALMISTU jäätmeplatsi väljaehitamise lahenduste tehnilis/majanduslik eksperthinnang" ei vasta ei vormistuselt ega sisult majandus- ja kommunikatsiooniministri 20.02.2012 määruse mr 15 "Ehitise ekspertiisi tegemise kord" nõuetele. Liialdatud on ka töö autori Oleg Baumi „asjatundjaks“ nimetamine. Oleg Baum on elektriinsener, kes on MTR-is registreeritud Tallinna Linnaehituse AS vastutava spetsailistina, kelle ehitiste ekspertiiside tegemise pädevusvaldkonnaks on: ehitiste kontrollimis- ja juhtimissüsteemide automatiseerimise projektide ekspertiiside tegemine; telekommunikatsioonisüsteemide ja - võrkude (rajatised) ehitusprojektide ekspertiisi tegemine. Elektriinsener ei ole üldehitustööde asjatundja.

Kaebaja on oma 06.12.2013 vastuskirjas eelnevaga seoses märkinud, et „KIK on seisukohal, et jäätmete äraveole oli arvestatava alternatiivina võimalik need paigutada kompostimisplatsist põhjas asuvale jäätmete ajutiseks ladustamiseks sobivale tasasele alale. Hinnang põhineb väitel, et platsil asus jäätmeid mahus 3100 m3 ning ei ole seetõttu tõsiseltvõetav. Lisaks asusid pakutud asukohas freesasfaldi kuhilad. Ala väljub toetuse saaja kasutuses olevast isikliku kasutusõiguse alast ning sinna jäätmete paigutamine on jäätmeseadusega vastuolus.“ Vastustaja leiab, et on eelnevalt juba tõendanud, et korrektne jäätmete kogus oli maksimaalselt 3 247 m3 ning seega on vastustaja jätkuvalt seisukohal, et ülaltoodud piirkonda jäätmete ümberladustamine oli igati võimalik. Esiteks, kuigi 22.04.2012 ortofotolt on nähtav väheses koguses freesasfaldi kuhilate asumine vastaval alal, ei saa see kindlasti eeltoodud järeldust muuta. Kaebaja pole selgitanud, kes, mis põhjusel ning millal, on vastava freesasfaldi koguse alale ladustanud. 2010. aasta ortofotod näitavad, et siis freesasfalti territooriumil veel ei olnud. Samuti märkis kaebaja 2011. aastal projektitaotlusele lisaks olnud teostatavusuuringus, et: „Pärnamäe tee 36 asub käesoleval ajal kalmistujäätmete kogumisväljak. Jäätmete kogumisväljak on asfalteeritud ning olemas on elektriühendus ning niisutusvesi. Maa ala pindala on 21 800 m2, sellest asfalteeritud plats 11 590 m2.“ See läks kokku ka taotluses toodud lahendusega, et jäätmete ümbertõstmine 50 m kaugusele on võimalik. Seega luges kaebaja ka ülaltoodud ortofotol märgistatud ala selgelt jäätmete kogumisväljakuna kasutatavaks, mis viitab sellele, et freesasfalt ladustati territooriumile hiljem. Tegemist ei ole tõenäoliselt kaebajast sõltumatu olukorraga ning kuna ortofotolt nähtub, et asfaldikogus on marginaalne, oleks kindlasti olnud võimalik ka selle ladustamine mujal. Vastustaja pöörab tähelepanu, et freesasfaldi kogus on muutunud Maa-ameti kaardiserveri 25.04.2013 ortofoto alusel muutunud võrreldes 22.04.2013 ortofotoga väiksemaks. Kuigi kaebaja ei ole selgitanud, mis eesmärgil on nimetatud kinnistule freesasfalt toodud, kasutab kalmistu haldaja kasutab tõenäoliselt nimetatud materjali ning selle teisaldamine ei vaja eraldi hanget. Sellise koguse teisaldamine või ühte hunnikusse kokku kuhjamine ei ole selle väikse koguse tõttu tehniliselt keeruline. Kui kalmistu valdaja oleks sellest keeldunud, siis tulenevalt freesasfalti väikesest kogusest, oli võimalik see ka kokku kuhjata jäätmete teisaldamiseks kasutatava tehnikaga, mis samuti ei oleks suurendanud tööde maksumust. Maa-ameti juunis-juuli 2010 tehtud ortofotodelt on näha freesasfalti ladustamine platsi lähedal ja nende kuhilate puudumine 22.04.2012 tehtud ortofotol, mis tõendab, et selle teisaldamine ei ole tehniliselt keerukas ja kulukas ning seda on teinud kalmistu haldaja ilma hankeid korraldamata. Kui kaebaja eeltooduga ei nõustu ning

24 väidab, et kõnealune väike kogus freesasfalti kõnealusel kinnistul takistas vältimatult jäätmete ladustamist nimetatud alale, siis on ta järelikult freesasfaldi eemaldamise võimalusi uurinud (s h küsinud kalmistu valdajalt, kas asfalti on võimalik eemaldada) ning tal on selle kohta olemas kirjalikud tõendid. Vastasel korral ei saa väita, et freesasfaldi olemasolu kinnistul oli takistavaks asjaoluks jäätmete ümber tõstmisele või et see oleks tekitanud kaebajale lisakulutusi. Teiseks, asjaolu, et Tallinna linna poolt antud maa isikliku kasutusõiguse piiritlemisel ei hõlma kasutusõigus kogu ülaltoodud fotol piiritletud ala, on vastustaja arvates puhtalt formaalne ettekääne selles osas, miks jäätmeid alale ümber ei paigutatud. Tallinna linn on üks kaebaja liikmeid, kes ilmselgelt lähtus ja pidigi lähtuma isikliku kasutusõiguse andmisel jäätmete kogumisväljakuna projektitaotluses defineeritud alast ning projekti eesmärkidest, vajadustest ja kaebaja juhistest. Tegemist on kaebajaga seotud isikuga. Ei nähtu mingeid sisulisi põhjuseid, miks vastavale alale ei oleks saanud täies mahus isiklikku kasutusõigust kehtestada, mistõttu seda sai ja oleks pidanudki tegema. Tegemist on territooriumiga, mida hõlmab ka kõnealusele kinnistule väljastatud jäätmeluba, mistõttu olid olemas kõik võimalused õiguspäraselt jäätmed alale ladustada (sh kooskõlas jäätmeseadusega). Seega tuleb jätkuvalt lugeda mõistlikuks ja põhjendatud lahenduseks jäätmete teisaldamist 50 m kaugusele ehk lahendust, mille vastustaja juba taotluse rahuldamise otsusega on ka heaks kiitnud. Nimetatud tegevus oleks olnud piisav ja otseselt suunatud ainult ehitusplatsi vabastamisele jäätmetest, mis oligi ainuke põhjus, miks tegevus projekti eesmärgi seisukohalt tähendust omas. Nimetatud töö põhjendatud maksumuse tuvastamisel tuleb lähtuda praeguseks tuvastatud tegelikust jäätmekogusest (3 247 m3) ja AS Lemminkäinen Eesti poolt algses, taotluse menetlemisel esitatud, hinnapakkumises märgitud ühikhinnast 2 eurot/m3. See hind vastas ilmselgelt keskmisele turuhinnale, sest Pärnamäe jäätmejaama ehitustööde konkureerivas hinnapakkumises tegi TT AS sama töö puhul pakkumise ühikhinnaga2,35 eurot/m3, täpselt sama nimetuse ja sisuga töö on ka Rahumäe kalmistu toetuse taotluse ehitushinna pakkumistes. E-Baltrand OÜ on pakkunud sama töö hinnaks 2 eurot/m3 ja OÜ Vikingdigi 2,07 eurot/m3. Kui kaebaja oleks lähtunud hanke läbiviimisel tegelikust jäätmekogusest ning mõistlikust, põhjendatust ja vajalikust jäätmete kõrvaldamise lahendusest, oleks jäätmete kõrvaldamise hinnaks kujunenud seetõttu vastustaja hinnangul maksimaalselt 6 494 (3 247*2) eurot. Vastustaja leiab kokkuvõtlikult, et Pärnamäe jäätmejaama ehituse juures saab töörea „Prahi (ladustatud jäätmete jne) äravedu“ alusel tehtud kulusid seetõttu lugeda abikõlblikuks ainult 6 494 euro ulatuses. Vastavalt jõuti vaidlustatud haldusaktis õigustatud seisukohale, et VMT-de põhjal lugeda abikõlbmatuks nimetatud tööga seotud kulud summas 307 246 eurot. 23.Kaebaja on põhjendanud kaebuse punktides 3.2.1.-3.3.4., miks kastmisveetrassi tööjooniste maksumus on kaebaja hinnangul põhjendatud. Vastustaja ei nõustu nende seisukohtadega ning jääb vaidlustatud haldusakti punkti 12 põhjenduste juurde. 1250 eurot maksnud „Veevõtu asendiplaani“ ainukeseks oluliseks muudatuseks sai olla veevõtukraani uue asendi märkimine, kuid ka see on märgitud valesse kohta (hoolimata kaebuse punkti 3.2.2. vastupidistest väidetest). Kuigi kokku lepitud oli tööjooniste tegemine, siis ei vasta esitatu mingil kujul tööjoonise mõistele, kuna tööjoonise all mõistetakse ehitussektoris tööprojekti ning seega peaks see olema kooskõlas Majandus- ja kommunikatsiooniministri 17.09.2010 määrusega nr 67 „Nõuded ehitusprojektile“. Esitatud veevõtukaevu asendiplaan nendele nõuetega (vaata näiteks määruse § 12 lg-d 1, 2, 4, 6, 8 ja 10). Antud juhul on tegemist lihtsalt fragmendiga tavaliselt tööprojekti juurde käivast asendiplaanist. 24.Kaebuse punktis 3.1.4. on kaebaja proovinud väita nagu oleks vastustaja nimetanud tema poolt esitatud „Veevõtu asendiplaani“ samaaegselt nii teostusjooniseks kui tööprojektiks, mis

25 tähendaks, et vastustaja seisukoht on vastuoluline. Kaebaja ise arvab, et tegemist oli teostusjoonisega. Vastustaja ei nõustu sellise seisukohaga. Vastustaja on läbivalt väitnud, et lepingu järgi oleks tulnud koostada tööjoonis ehk tööprojekt. Tööjoonis ja teostusjoonis ei ole sünonüümid ja ükski ehitusala asjatundja ei käsitle neid kunagi analoogsete dokumentidena. Eesti Entsüklopeedia defineerib tööjoonise üheselt töö tegemiseks vajaliku dokumendina (vt http://entsyklopeedia.ee/artikkel/tööjoonis). Erisuse toob ilmekalt esile ka vastavate inglisekeelsete terminite võrdlemine - working drawing ja as built drawing. Lemminkäinen Eesti AS kui ehitusvaldkonnas pädev isik oskas kindlasti pakkumise esitamisel eristada kasutamise ja koostamise otstarbe poolest selgelt erinevaid töö- ja teostusjooniseid. Kaebaja on esitanud viitega EhS § 18 lg 3-le väites: "Seega ehitusprojekti üheks komponendiks on tööprojekt". Tööprojekt ei ole ehitusprojekti komponent, vaid ehitusprojekti viimane staadium, mis on vajalik ehitustööde teostamiseks. Vastav asjaolu on detailselt reguleeritud kaebaja poolt asjassepuutumatuks nimetatud majandus- ja kommunikatsiooniministri määruses nr 17.09.2010 määruses nr 67. Ilma tööjoonisteta puudus alus tööde tegemiseks. Teostusjoonised koostatakse vajadusel, kui tegelikult tehtu erineb ehitusprojekti tööjoonistest või on vajalik neile vastavuse tõestamine. Väidetav veevõtukaevu asendiplaan on Lemminkäinen Eesti AS poolt 15.07.2012 koostatud asendiplaani joonise TRT-02, töö nr TP- 014/12 fragment, mitte eraldi koostatud tööjoonis. Kaevu kohal on asfaltplats näidatud sirge servaga. Tegelikult ehitatud kaevu asukoht ja selle ümbrus on kujutatud vaidlustatud haldusakti punktis 12 oleval fotol (foto nr 13). Seega on kõik veetrassiga seotud tööd tehtud ilma vastavate joonisteta, sest tegelik kaevu asukoht ei vasta isegi korduvalt tööjoonisena esitletud asendiplaani fragmendil näidatud lahendusele. Tööd on tehtud ilma pakutud ja seaduses nõutud tööjoonisteta. Vastupidise väitmisel tuleks nimetada tööjoonise autor, töö number ning koostamise aeg. Samuti tuleks hetkel esitatud teise ehitusprojekti fragmendi ühe lehe kohta selgitada, kuidas seda on võimalik koostada „50% ulatuses“, sest vaadeldavat „tööjooniste“ koostamist on 31.08.2012 koostatud teostatud tööde aktis nr 2-2454p akteeritud 0,5 komplekti. 25.Kaebaja on põhjendanud punktides 3.3.1.-3.3.3., miks veevõtukaevu soetamise ja paigaldamise hind on kaebaja hinnangul põhjendatud. Vastustaja ei nõustu nende seisukohtadega ning jääb vaidlustatud haldusakti punkti 13 põhjenduste juurde. Lisaks tuleb välja tuua, et kaebuse punkti 3.3.2. seisukoht, nagu oleks ainuvõimalik olnud kaevu turuväärtust hinnates lähtuda 2012.a. tehtud hinnavõrdlusest, ei ole õige. Vastustaja meetod, kus kasutati baasaastana 2005.a., ei ole asjakohatu. Näiteks oluliseks rekonstrueerimiseks liigitamise puhul on majandus- ja kommunikatsiooniministri 11.01.2008 määruses nr 2 "Ehitamise oluliseks või muuks rekonstrueerimiseks liigitamise kord" kasutusel baasaastana 2007. aasta ehitustööde keskmised maksumused. Mingi kindla baasaasta kasutamine keskmiste hindade leidmisel on ehitusvaldkonna kohtuvaidlustes laialdaselt kasutusel. Punktis 3.1.3. paneb kaebaja kahtluse alla selle, et veevõtukaevu keskmise turuhinna arvutamisel on vastustaja kasutanud ehitushinna kallinemise indeksit 1,32, mis on arvestatud seisuga 1.01.2013. Kaebaja ei mõista, millest on indeks tekkinud. Vastustaja selgitab, et juhis ehitushinna kallinemise indeksi kallinemiseks on antud ülalnimetatud majandus- ja kommunikatsiooniministri määruse § 5 lg-s 4, mis ütleb, et: „Baasaastale järgnevatel aastatel arvutatakse ehitushinna aastase muutumise tegur iga järgneva aasta kohta. Kogu perioodi ehitushinna muutumise teguri arvutamiseks korrutatakse kõigi arvutamise hetke ja baasaasta vahele jäävate aastate ehitushinna aastase muutumise tegurid omavahel.“ Vastavat metoodikat kasutades on ehitustööde kallinemise indeks (01.01.2005 - 01.01.2013) 1,32. Seega on vaidlustatud haldusakti punkti 13 vastav arvutuskäik korrektne.

26.Kaebaja on põhjendanud punktides 3.4.1.-3.4.4., miks välisvalgustuse tööjoonised ja rajamine on kaebaja hinnangul põhjendatud. Vastustaja ei nõustu nende seisukohtadega ning

26 jääb vaidlustatud haldusakti punkti 14 põhjenduste juurde. Kaebuse punktides 3.4.2. ning 3.4.4. ei esita kaebaja sisuliselt uusi argumente ning KIK-i seisukoht püstitatud küsimustest tuleneb vaidlustatud haldusakti punktist 14. Kaebuse punktis 3.4.3. väidab kaebaja, et valitud valgustuslahenduse vastavus standardile EVS-EN 12464-2:2007 ei ole oluline, kuna nimetatud standard ei oma sisulist õiguslikku jõudu. Kaebaja leiab, et ainsa kohustusliku viitena saab käsitleda Vabariigi Valitsuse määruse nr 176 § 8 lg-st 4 tulenevat kohustust tagada välistingimustes paiknevates töökohtades ja liikumisteedel tehisvalgustus juhul, kui päevavalgus ei ole piisav. Vastustajal on ebaselge, millest tulenevalt kaebaja leiab, et ta nimetatud nõudele vastab. Vastustajale kättesaadava teabe põhjal, k.a. nimetatud standard (isegi kui tegemist pole õiguslikult siduvate nõuetega), ei vasta kaebaja poolt lahendus eelnimetatud määruse § 8 lg-le 4, kuna rajatav tehisvalgustus ei asenda liikumisteedel ning töökohtades päevavalgust piisavalt. Kaebaja ei ole vastupidist tõestanud. Seega on vastustaja punktis 14 kasutatud loogika olnud õige. 27.Kaebuse punktis 3.5. on kaebaja ainsaks sisuliseks väiteks, et vastustaja ei ole arvesse võtnud asjaolu, et hangitud tööks ei olnud mitte „autokaalude tööjoonised“, vaid „autokaalude koos mõõtesüsteemidega tööjoonised“. Vastustaja soovib märkida, et on nimetatud asjaolust olnud täiesti teadlik ja seda ka vaidlustatud haldusakti punktis 16 kajastanud. Vastustaja ei nõustu kaebuse punktiga 3.5. ning jääb vaidlustatud haldusakti punkti 16 põhjenduste juurde. 28.Kaebaja on põhjendanud kaebuse punktides 3.6.1.-3.6.4., miks valvuri-operaatorihoone tööjoonised ning nende hind on kaebaja hinnangul põhjendatud. Vastustaja ei nõustu nende seisukohtadega ning jääb vaidlustatud haldusakti punkti 17 põhjenduste juurde. Uue seisukohana on kaebaja leidnud kaebuse punktides 3.6.2, et nimetatud tööjoonise näol ei saa olla tegemist tööprojektiga ehitusseaduse § 18 lg 3 mõttes, vaid tegemist on teostusjoonisega ehitusseaduse § 31 lg 2 p 11 mõistes. Kaebuse punktis 3.6.3. leiab kaebaja, et asjaolu, et esitatud dokumendilt puuduvad mõõdistamise tegija ning aeg, ei tähenda, et tegemist ei võiks olla teostusjoonisega. Täiendavalt vastustaja oma seisukohta, et tegemist oli teostusjoonisega, ei põhjenda. Vastustaja kaebaja seisukohtadega ei nõustu. Ei saa olla kahtlust, et ehitustöövõtulepingu tööde loetelu kohaselt pidi tegemist olema tööprojektiga. Juba koos projektitaotlusega 20.06.2011 esitatud Lemminkäinen Eesti AS hinnapakkumises on real 2.2. pakutud tööna "Valvurihoone tööprojekti koostamine". Kuna tööprojekt ja tööjoonis on analoogsed mõisted (vt käesoleva kirja p 33) ning miski ei viita sellele, et poolte tahe oli enne ehitustöövõtulepingu sõlmimist kõnealuse tegevuse olemust muuta, siis on ilmselgelt lepingu lisaks oleva maksumustabeli real 3.6 "Valvuri-operaatorihoone tööjooniste koostamine" mõeldud tööprojekti. Tegelikkuses esitati aga ühel A 4-l paber pealkirjaga „Soojaku eskiis“ (kaebuse lisa 7 lisa 2). Tegemist ei ole ilmselgelt tööprojektiga, kuna see on nii sisult kui vormistuselt eskiis, mitte joonis. Lisaks ei vasta see dokument, hoolimata kaebaja väidetest, ka teostusjoonise tunnustele. Nii töö- kui ka teostusjoonisel peaks olema kirjanurk, mis eristab joonist joonistusest, kuid seda esitatud eskiisil ei ole. Esitatud eskiisile ei ole märgitud hoone konstruktsioonide gabariite (seinte, katuse ja põranda paksus) ja teadmata on kandekonstruktsioon ja soojustamine. Seega puudub nii töö- kui ka teostusjoonis. Esitatud ei ole ühtegi joonist, mis kujutaks paigaldatud soojaku kõrgusarvusid (kõrgust maapinnast ja ka akna kõrgust põrandast). Esitatud eskiisil on kujutatud jämejoonega ristkülik, mille ühes küljes on akna tingmärk ja teisel akna ja ukse tinglikud tähised ning nende mõõdud ja lisaks kaks mõõtketti. Seega on vaidlustatud haldusakti punkti 17 loogika olnud õige. 29.Kaebaja on põhjendanud kaebuse punktides 3.7.1.-3.7.3., miks asfaltbetoonist profiilkihi paigaldamine ning selle maksumus Rahumäe jäätmejaama ehitusel on kaebaja hinnangul põhjendatud. Vastustaja ei nõustu nende seisukohtadega ning jääb vaidlustatud haldusakti punkti 18 põhjenduste juurde. Lisaks püstitab kaebaja punktis 3.7.1, küsimuse, et kas vastustaja kahtleb profiilkihi üleüldises olemasolus. Tõepoolest, vastustaja leiab, et profiilkihi üleüldine

27 olemasolu ei ole korrektselt tõendatud. Kaebaja ei nõustu sellega ning viitab punktis 3.7.2., et profiilkihi lahendus on kooskõlastatud projekteerijaga. Kaebaja lisab, et „Seega on leidnud tõendamist asjaolu, et juurdepääsuteele paigaldati nii profiilikiht kui ka asfaldikiht. Jäävad mõistmatuks KIKi-i viited mõõdistusjooniste vajalikkusele, kuna KIK ei ole välja toonud, mida vastavad joonised sellisel juhul ka tõendaks. Arusaamatuks jääb ka see, kuidas näeb KIK ette profiilkihi mõõdistusjoonise koostamine tehnilist võimalikkust, kuivõrd kiht ei ole ühtlase paksusega ja seetõttu saabki tegelikkuses fikseerida vaid sinna paigaldatud asfaldi mahu.“ Vastustaja märgib selles osas, et projekteerija poolt muudatuse kooskõlastamine ei tõenda selle realiseerimist. Samuti ei ole kaetud töö tegemine ilma vastava akti ja teostusjooniseta (mõõdistamine) hiljem tõendatav. Nimetatud asjaolu on ehitusvaldkonnas üldteada ning iga kaetava töö kohta vormistatakse alati vajalikud dokumendid just hilisema tõendamise tarbeks. Käesoleval juhul seda tehtud pole. Kui täpsemalt selgitada, siis profiilkiht on ettenähtud ebatasase aluse planeerimiseks (loodimiseks), et saavutada projekteeritud kallete ja nõutava tasasusega alus kattekihi paigaldamiseks. Kattekiht peab olema projekteeritud paksusega ja seega tuleb profiilkihi pealmised kõrgused mõõdistada, et olla kindel kattekihi ehitamiseks vajaliku tasasuse, kallete ja aluse kõrguse olemasolus. Profiilkihi paksuse kõikumine ei ole selle tegemise eesmärgi saavutamise kontrollimisel oluline. Kuna puudub profiilkihi pealispinna kõrguse mõõdistus, siis saaks ka tõesti väita, et seda ei tehtud ja kõik ebatasasused täideti kohati paksemana või ka õhemana ehitatud kattekihiga. Vaidlustatud haldusaktis sellisest järeldusest siiski lähtutud ei ole ning vastustaja on kaebajale vastu tulnud ning arvutanud tegeliku profiilkihi mahu ja maksumuse välja kaebaja enda väidete ning esitatud asfaltkihi päeviku alusel. 30.Kaebaja on põhjendanud punktis 3.9. , miks kaeviku kaevamise maht ja maksumus on Rahumäe jäätmejaama ehitamisel kaebaja hinnangul põhjendatud. Kaebaja ei esita siinkohal põhjendusi, mida ta ei oleks varasemalt haldusmenetluses või vaidemenetluses esitanud. KIK kaebaja selgitustega ei nõustu ja viitab siinkohal vaidlustatud haldusakti punktile 19, mille vastavad põhjendused on piisavad ja asjakohased. 31.Kaebaja on põhjendanud kaebuse punktis 3.9., miks ta on seisukohal, et projekti ei ole oluliselt muudetud. Vastustaja nende põhjendustega ei nõustu ning jääb vaidlustatud haldusakti punktis 9 toodud asjakohaste põhjenduste juurde. Vastustaja on juba osaliselt ka käesoleva kirja punktis 15 selgitanud, miks oli jäätmete teisaldamise tehnoloogiline lahenduse muutmine kaebaja poolt kindlasti projekti tegevuste muutmine STS-i mõistes ning antud juhul tuleb seda lugeda olemuslikuks. Projekti muutmine ei tähenda ainult seda, et muutuvad projekti eesmärgid või väljundid. Projekti oluline muutmine võib tähendada ka tehnoloogilise lahenduse muutmist mingis projekti kitsamas etapis, ilma et lõpptulemus sellest muutukski. Antud juhul ongi sellise juhtumiga tegemist. Seejuures ei pea selline muudatus selleks, et olla „oluline“ tooma kaasa ülepea mingit eelarve muudatust, kuid loomulikult muudab sellega kaasnev niivõrd suur muudatus projekti eelarves selle veelgi olulisemaks. Vastustaja rõhutab, et projekti tegevuste muutmine on iseenesest võimalik ja lubatud ning loomulikult võib mõni üksik töölõik projekti kestel muutuda või võib tekkida ettenägematuid kulusid nagu viitab kaebaja punktis 3.9.3. See aga ei muuda asjaolu, et tegemist on siiski projekti muudatusega, millest tuleb KIK-i teavitada ning milleks tuleb saada KIK-i nõusolek. Jäätmete teisaldamise lahendust muutes seda aga ei tehtud, mistõttu kaebaja rikkus STS § 22 lg-t 6.

32.Kaebaja on kaebuse punktis 3.10 selgitanud, et vastustaja vaatas läbi Pärnamäe jäätmejaama ehitustööde hanke dokumendid ning eduka pakkujaga sõlmitud lepingu, mis juba sisaldasid jäätmete teisaldamise muudetud lahendust. Vastustaja on antud küsimust kommenteerinud vaidlustatud haldusakti punktis 9 ning ei soovi siinkohal midagi rohkem lisada. Kaebaja paistab kaebuse punktis 3.101. nõustuvat KIK-i seisukohaga, et asjaolu, et nimetatud dokumendid olid

28 KIK-le üle vaatamiseks esitatud, ei tõenda mingil moel kõnealusest tegevusest tekkinud kulude abikõlblikkust. Seetõttu ei ole nimetatud küsimus ka praeguse vaidluse seisukohalt oluline

IV KOHTU PÕHJENDUSED

33.KIK juhatuse 28.12.2011 otsusega rahuldati kaebaja taotlus ühtekuuluvusfondist toetuse saamiseks projektile „Ümberlaadimis- ja jäätmejaamade rajamine ning tehniline varustamine“ ( I kd tl 21-22 pöördel), mille kogumaksumus oli 2 839 038 eurot käibemaksuta, sh abikõlblikud kulud 2 839 038 eurot.Taotlus esitati keskkonnaministri 03.08.2009 määruse nr 47 „Meetme“ Jäätmete kogumise, sortimise ja taaskasutusse suunamise arendamine“ tingimused“ ( edaspidi meetme määrus) § 5 lg 2 p 1 nimetatud tegevuse toetamiseks. Viimatimärgitud sätte kohaselt antakse toetust jäätmejaama rajamiseks, mille abikõlblike kulude suurus on vähemalt 319 558 eurot. Taotluse rahuldamise otsuse kohaselt on taotleja ja taotluse nõuetele vastavust hinnanud hindamiskomisjon, kes on tuvastanud, et taotleja vastab meetme määruse § 10 ning taotlus meetme määruse § 11 ja perioodi 2007-2013 struktuuritoetuse seaduse ( edaspidi STS) § 15 lg 1 sätestatud nõuetele. STS § 16 lg 1 sätestab, et nõuetele vastavaid taotlusi hindavad kompetentsed, taotleja suhtes erapooletud ja meetme tingimustes sätestatud nõuetele vastavad isikud meetme tingimustes sätestatud korras ja hindamiskriteeriumide alusel. Meetme määruse § 13 lg 1 tuleneb, et nõuetele vastavaks tunnistatud taotluste järjestamiseks hinnatakse neid sama määruse § -s 14 esitatud hindamiskriteeriumide alusel , hindamiskriteeriumide alusel saadud punktid summeeritakse ning selle alusel moodustub taotluste paremusjärjestus hindepunktide kahanevas järjestuses. Käesoleval juhul nähtub taotluse rahuldamise otsusest, et taotlust on hinnatud vastavalt meetme määruse § 14 lg 1 ja lg 4 kehtestatud kriteeriumidele ja nende osatähtsusele koondhindes ning hindamiskomisjoni 8.12.2011 protokollile vastavalt on taotlus saanud 5 punkti, millega mahub taotlusvooru rahastamise eelarvesse. STS § 15 lg 1 tuleneb, et taotlus peab olema esitatud meetme tingimustes ettenähtud korras ja vormis. Meetme määruse § 11 lg 1 sätestab:“ Taotluse peab taotleja esitama korrektselt täidetud taotlusvormil, millele on lisatud käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud dokumendid ( edaspidi taotlus).“. Eeltoodust tuleneb, et rakendusüksus teeb otsuse toetuse taotluse kohta lähtuvalt kogu esitatud taotluse materjalidest, mitte üksnes taotlusvormil märgitust. KIK-i juhatuse 28.12.2011 otsusega rahuldati taotlus toetuse saamiseks projektile summas 2 313 193 eurot. STS § 21 lg 1 kohaselt peab toetuse saaja toetust kasutama sihtotstarbeliselt. Kõik toetusest hüvitatavad kulud peavad olema projektiga otseselt seotud ja abikõlblikud. STS § 2 lg 2 tulenevalt abikõlblik kulu on kulu, mis on põhjendatud, mõistlik ja projekti elluviimiseks vajalik, mis on tehtud kooskõlas õigusaktides või toetuse taotluse rahuldamise otsuses sätestatud nõuetega. STS § 22 sätestab toetuse saaja kohustusena p-s 2 muu hulgas kohustuse kasutada toetust ettenähtud tingimustel, p 6 sätestab kohustuse teavitada kirjalikult rakendusüksust taotluses esitatud või projektiga seotud andmete muutumisest, sama paragrahvi p-st 7 tulenevalt lasub toetuse saajal kohustus taotleda eelnevalt nõusolekut toetuse kasutamise tingimuste muutmiseks. Samasugused tingimused on põhimõtteliselt toetuse saajale pandud ka meetme määruses ( § 16). Toetuse eraldamise otsuses ( p.16) on rõhutatud, et toetuse saaja on kohustatud projekti elluviimisel järgima sedasama otsust, meetme määrust ja kõiki asjakohaseid toetuse kasutamist reguleerivaid siseriiklikke ja EL õigusakte. Samas punktis on lisaks juba nimetatud kohustustele loetletud ka meetme määruse p-st 16 tulenevad kohustused,

29 lisaks on viitega meetme määruse § 15 lg 5 p 6 ning riskide vältimiseks, mis võivad viia toetuse tagasinõudmiseni, kehtestatud toetuse saajale täiendavad eritingimused. MTÜ Keskkonnateenused on esitanud KIK-le kinnistuskirja, millega ta on kinnitanud, et ta on nõus KIK juhatuse otsusega taotluse rahuldamise kohta ja viib projekti ellu vastavalt taotlusele ja taotluse rahuldamise otsusele kasutades toetust sihipäraselt ( I kd tl 23). Seega tuleneb ülaltoodud regulatsioonist, et kuivõrd toetuse taotluse rahuldamise otsuse tegemisel hinnatakse taotlust ( mitte üksnes taotlusvormil olevat) tervikuna, siis juhul, kui taotluses näidatust toimuvad muudatused, tuleb sellest rakendusüksust teavitada, kes hindab taotlusega võrreldes muutunud asjaoludest tulenevalt projekti nõuetelevastavust. 34.Eeltoodust tulenevalt on vastustaja põhjendatult vaidlustatud otsuses märkinud, et taotluses nägi kaebaja ette Pärnamäe jäätmejaama ehitustööde ettevalmistamiseks ehitusplatsil asuvate jäätmete teisaldamise 50 m kaugusele ning et sellisel kujul oli nimetatud tegevus projektilahenduse osa ja toetuse saajale siduv. KIK pidas jäätmete teisaldamist 50 m kaugusele ehituse ettevalmistustööna mõistlikuks ja põhjendatuks, sest jäätmete paiknemine ehitusplatsil oleks takistanud Pärnamäe kalmistu jäätmejaama rajamist selles asukohas, samuti on rakendusüksus arvestanud asjaoluga, et AS Lemminkäinen Eesti poolt tehtud pakkumise kulureal moodustas selle hind 25 200 eurot vaid 2,8 % jäätmejaama ehituse kogukuludest. Hinnapakkumuses olid toodud välja Pärnamäe Jäätmejaama rajamise konkreetsete tööde loend koos hindadega. Kohtu hinnangul on KIK õigesti leidnud, et kõnealuse jäätmejaama rajamismaksumuse mõistlikkust ja põhjendatust hinnates tuli KIK-il lähtuda üksikute tööde täpsematest maksumustest. Vaidlus puudub selles, et 20.06.2011hinnapakkumises oli märgitud tegevuseks „Kompostimisala ladustatud jäätmete teisaldamine 50 m kaugusele“, riigihanke pakkumise maksumuse esildise vormil aga on ( lisa 3 , tl 32-32 pöördel) kulureal 3.2 märgitud „Prahi (ladustatud jäätmete jne) äravedu“ . Kui jäätmete teisaldamisel 50 m kaugusele oli maksumuseks 25 200 eurot, siis osundatud kulurea järgi oli prahi (ladustatud jäätmete jne) äraveo maksumuseks 313 740 eurot. Asjaolust, et jäätmete mahuga 12 600 m3 ehitusplatsilt teisaldamise kulu 25 200 eurot hinnaga 2eurot/m² , mis moodustas jäätmejaama ehituse kogukuludest 2,8 %, on KIK lugenud projekti eesmärkide saavutamiseks mõistlikuks ja vajalikuks, ei tulene automaatselt, et jäätmete äraveo kulu hinnaga 313 740 eurot, mis moodustab jäätmejaama ehituse kogukuludest ligikaudu 40 %, on samuti eesmärgi saavutamiseks mõistlik, põhjendatud ja vajalik , s.o. abikõlblik kulu. Kaebaja seisukoht, et pakkumisi näevad ka konkurendid, mistõttu võib eeldada, et püütakse pakkumiste koostamisel vältida ärisaladuste ilmsikstulekut, mistõttu asjaolu, milliseid kulusid milliste tööde osas näidati, ei olnud pakkujate jaoks oluline, on väheveenev. Kaebaja korraldas Pärnamäe jäätmejaama koos juurdepääsuteega ehitaja leidmiseks riigihanke, milles pakkujad konkureerisid omavahel küll lõpphinnaga, kuid pakkumuse maksumus tuli esitada vormikohasel esildisel,millel tuli näidata konkreetsete tööde maksumused, pakkumus on RHS § 43 lg 4 kohaselt konfidentsiaalne, RHS § 46 lg 2 kohaselt pakkumuste avamisel kantakse pakkumuste avamise protokolli esitatud pakkumuste maksumused , mitte pakkumuse maksumusse kuuluvate konkreetsete tööde maksumused. Seega ärisaladuste ilmsikstuleku vältimiseks on RHS-s sätestatud teised mehhanismid. Samuti leiab kohus, et kaebuse esitaja pidi olema ( kaebaja ei ole ka väitnud vastupidist) toetustaotluse esitamisel teadlik sellest, et toetus anti projektile sellisel kujul, mille osas oli see läbinud vastava hindamise, seega olid ka taotluse kooseisu kuuluvates teistes dokumentides näidatud kulutused tulenevalt toetuse saamiseks esitatud projektilahendusest toetuse saajale siduvad. Kuivõrd kaebaja on soovinud pakkumuse maksumuse esitamist vormikohasel esildisel, siis ei ole kaaluka argumendina

30 käsitletav ka kaebaja väide, et edukaks tunnistati riigihankes madalaima maksumusega pakkumus. 35.Vaidlust ei saa olla selles, et kaebuse esitaja on rikkunud kohustust teavitada KIK-i taotluses esitatud või projektiga seotud andmete muutumisest ning ei ole ka taotlenud nõusolekut toetuse kasutamise tingimuste muutmiseks. Kaebuse esitaja poolt hankedokumentide KIK-ile esitamisest ei saanud kaebajale tulla õiguspärast ootust sellele, et kaebuse esitaja poolt toetuse kasutamine on toimunud nõuetekohaselt ning toetuse kasutamise üle teostatava järelevalve tulemusel projekti raames tehtud kulud on abikõlblikud , mis välistavad kaebaja toetuse tagasinõudmise. 36.Vastustaja on enne vaidlustatud otsuse tegemist rakendanud põhjalikku uurimisprintsiipi ning on kaebuse esitajale andnud kõigi järelevalve käigus tõusetunud küsimuste osas esitada omapoolsed selgitused ja tõendid. KIK on igakülgselt analüüsinud mahukat kogutud teavet ja tõendeid ( käesolevas haldusasjas esitatud kohtutoimikutes ja CD plaadile salvestatuna) ning on esitanud oma seisukohad ja järeldused vaidlustatud haldusaktis. Kohus, hinnanud asjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses leiab, et SA Keskkonnainvesteeringute Keskus juhatuse 25.02.2014 otsus nr 1-25/23 on õiguspärane ning ka kohtumenetluses esitatud kaebuse väited ja tõendid vastustaja otsuse järeldusi ümber ei lükka. Kaebuse esitaja ei ole tõendanud vaidlusaluste projektikulude mõistlikkust, vajalikkust ja põhjendatust. Kohus, nõustudes vaidlustatud otsuse põhjendustega , ei pea vajalikuks neid siinkohal korrata. Samuti jagab kohus vastustaja kirjalikes seisukohtades toodud käsitlust kaebuse üksikute punktide osas ning tulenevalt selle detailsusest ei asu eeltoodut siinkohal kordama. 37.Täiendavalt märgib kohus järgmist. Seoses Pärnamäe jäätmejaama ehitusplatsil asuvate jäätmete koguse arvestamisega on kaebaja seisukohal, et vastustaja väited selle kohta, justkui polnuks teisaldatud jäätmeid tegelikkuses 12 600 m3 vaid ligikaudu neli korda vähem -3 247 m3, on tõendamata. OÜ Ehistusekspertiisibüroo „Pärnamäe kalmistujäätmejaama ehitustööde ekspertiis“ tulemused on kahtluse alla seatud muu hulgas põhjendusel, et vastustaja poolt teostatud paikvaatluse käigus oleks pidanud jäätmete koguse pea neljakordset vahet 06.11.2011 paikvaatluse teostajad märkama. Kohtu hinnangul on vastustaja esitanud veenvad selgitused, miks sellisele eeldusele tugineda ei saa ning kohus leiab, et eeltoodule tuginevalt ei ole kaebaja jäätmekoguste osas tehtud KIK-i järeldusi ümber lükanud. Kaebuse väitel mõõtis kaebaja jäätmete koguse üle enne rahastustaotluse esitamist 20.06.2011 ja enne hanke korraldamist ning sai tulemuseks, et jäätmeid on rohkem kui 12 600 m3. Tunnistaja H. K. poolt kohtuistungil antud ütlustest nähtuvalt ei ole säilinud andmeid 2011 aasta jäätmekoguste mõõtmise kohta kuid tunnistaja väitel mõõdeti siis jäätmekogused üle samuti nagu enne hanget 26.04.2012. Tunnistaja kirjeldus jäätmete mahu mõõtmiseks kasutatud meetodist ei veena kohut saadud tulemuste usaldusväärsusest, kohtule ei ole esitatud mõõtmistulemuste kohta usaldusväärset dokumenti. Ehkki vastustaja esindajale näitas tunnistaja väidetavalt kohapeal 26.04.2012 tehtud märkmeid, tuleb nõustuda sellega, et kaebuses toodud arvutuste aluseks pidanuks konkreetsete mõõtmiste tulemusena olema tehtud märkmeid suurema hulga mõõtude kohta ( näit.selgitas tunnistaja aunade kõrguste mõõtmise kohta, et seda tehti kahe lati abil vähemalt kolmest punktist ja siis leiti mõõdetud kõrguste keskmine). Kuivõrd tunnistaja kinnitusel hoidis ta ise kahte latti ning kalmistutöötaja vaatas kaugemalt, kas lati ülemine ots on auna tipuga ühel kõrgusel ning kalmistutöötaja vaatas eemalt, siis jagab kohus vastustaja seisukohta sellise mõõtmise tulemuste ebausaldusväärsuses. Kaebuse väitel hindas eduka pakkuja AS Lemminkäinen Eesti alltöövõtja Eccocleaner Sillamäe OÜ jäätmete mahu samaväärseks kaebaja mõõtmiste tulemustega, saades koguseks 13 000 m3,

31 kaebaja on oma väite kinnituseks viidanud sealjuures alltöövõtja hinnapakkumisele. Osundatud hinnapakkumisest ( I kd tl 169 ) ei nähtu Eccocleaner Sillamäe OÜ poolt jäätmekoguste mõõtmist ning mõõtmiste kohta ei ole ka esitatud muid tõendeid. Esitatud hinnapakkumise kohaselt sisaldab see kulusid kuni 13 000 m3 jäätmete töötlemiseks. Seega on kaebuse väited AS Lemminkäinen Eesti alltöövõtja Eccocleaner Sillamäe OÜ poolt jäätmete mahu hindamine samaväärseks kaebaja mõõtmise tulemusena saadud mahuga paljasõnaline, muu hulgas ei ole esitatud ka tõendeid jäätmete utiliseerimise kohta ülalnimetatud mahus ( esitatud tõendid 826 m3 kohta).Samamoodi ei ole esitatud haldus- ega ka kohtumenetluses ühtegi dokumenti, mis kinnitaks pakkuja AS Lemminkäinen Eesti poolt jäätmekoguste mõõtmist. OÜ-Ehistusekspertiisibüroo poolt KIK-i tellimusel teostatud „Pärnamäe kalmistujäätmejaama ehitustööde ekspertiis “ on läbi viidud vastavate erialaste teadmiste ja pädevusega asjatundja poolt , võttes aluseks ekspertarvamuses kajastatud andmed, mis eriala asjatundja poolt antud hinnangu kohaselt on olnud piisavad arvamuse andmiseks. Kaebuse esitaja on omaltpoolt esitanud AS Metrosert arvamuse, mille kohaselt on kasutatud metoodika mõõtemääramatus rohkem kui 50 %. Kohus peab siinkohal oluliseks märkida, võttes sealjuures arvesse nii „Pärnamäe kalmistujäätmejaama ehitustööde ekspertiisi “AS Metrosert „Jäätmekoguse arvutuse määramatuse hinnang“, poolte esitatud seisukohti seoses osundatud dokumentaalsete tõenditega, tunnistajate H. K. ja T. S. ütlusi ja kirjalikes kohtuvaidluse teesides toodud seisukohti, et AS Metrosert teostatud ekspertiisi tulemused ei kinnita kaebaja positsiooni, et aluseks tuleb võtta kaebaja teostatud jäätmete mahu mõõtmise tulemused. Isegi AS Metrosert välja arvutatud määramatuse 54% rakendamisel oleks jäätmekoguseks 4532 m3(„Pärnamäe kalmistujäätmejaama ehitustööde ekspertiisi “tulemustele toetused on vaidlustatud otsuses tuvastatud jäätmete koguseks 3 247 m3), mis lükkab ümber vastustaja seisukoha 12 600 m3-st. Seonduvalt teostatud arvutustega ( mida on koos alusandmetega kajastatud vaidlustatud otsuses lk 5-18) juhib kohus siinkohal lisaks tähelepanu ka sellele, et jäätmete koguse arvutuse tulemuse suhtes on AS-lt Metrosert palutud ka esitatud valemite korrektsuse kontrolli, millises osas on AS Metrosert märkinud KIK-i mõõtmisaruandes esitatud arvutuste korrektsust ( v.a. aun C).

38.Kaebuse väited vaidlustatud otsuses joonistega seotud etteheidete asjakohatusest ja paljasõnalisusest on alusetud. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt on vastustaja analüüsinud kõiki kaebaja esitatud tõendeid kulu abikõlblikkuse kinnituseks , tehtud järeldusi kaebaja kummutanud ei ole. Kaebuse läbiv positsioon, mille kohaselt eduka pakkuja konkreetsete kuluridade mõistlikkuse hindamine koondhinnaga hanke puhul võimalik ja asjakohane ei ole, on ekslik, vastavad põhjendused on kohus esitanud eespool.

„Kastmisveetrassi tööjooniste koostamine“ ja „Välisveevõrgu koos veevõtupostiga jne kompleksne rajamine (kastmisvee toru)“ seotud kulud . Kaebuse väitel oli joonis vajalik ning samuti leiab kaebaja, et vastustaja on paljasõnaliselt asunud seisukohale joonise ebavajalikkusest ehitustööde käigus. Vaidlust ei ole selles, et võrreldes algse taotlusega ( 20.06.2011 taotluse lisaks oleva LEAS pakkumusega) on muudetud tööde koosseisu ja tööde mahtusid. Nagu kohus on märkinud ka eespool, ei hankedokumentide KIK-ile esitamisest enne hanke läbiviimist ei saanud kaebajale tuleneda õiguskindlust temale eraldatud toetuse kasutamise õiguspärasuse suhtes. Kaebuse väited tööjooniste maksumuse põhjendatusest ja vastustaja väidetavast paljasõnalisusest kastmisvee trassi tööjooniste kulu mittevajalikkuse kohta ei ole kohtumenetluses kinnitust leidnud. Asjas esitatud dokumentidest nähtuvalt on kaebaja esitanud

32 rakendusüksusele veevõtukaevu asendiplaani ( 15.07.2012 „Veevõtukaevu asendiplaan“ I kd, tl 59) ). Majandus- ja kommunikatsiooniministri 17.09.2010 määrus nr 67“Nõuded ehitusprojektile“( edaspidi Määrus 67) ei tulene, et asendiplaani saaks käsitleda tööjoonisena. Kaebaja märgib õigesti, viidates sealjuures EhS § 18 lg-le 3 , et ehitusprojekt koostatakse kindlas ulatuses ja detailsuses ( eelprojekt, põhiprojekt ja tööprojekt), kuid ekslik on kaebuse järeldus tööprojektist kui ehitusprojekti ühest komponendist ning samuti vastustaja viidete Määrusele 67 ( mis on kehtestatud EhS sama paragrahvi lg 5 sisalduva volitusnormi alusel )asjassepuutumatusest. Eelprojekt, põhiprojekt ja tööprojekt on ehitusprojekti eri staadiumid ning vastavalt ehitusprojekti staadiumile on ka sätestatud nõuded ehitusprojekti koosseisu kuuluvatele dokumentidele. Kaebuse esitaja ei ole rakendusüksusele esitanud kastmisvee trassi tööjooniseid. Kaebaja ei ole ka ümber lükanud KIK-i poolt kaevu asendi valesti märkimist asendiplaanil. Kaebuse väide, et vastav joonis on koostatud paralleelselt ehitustöödega ja aitas kindlasti kaasa ehitustöödele, on jäänud paljasõnaliseks.. Seoses veevõtukaevu soetamise ja paigaldamisega puudub vaidlus osapoolte vahel selles, et uus veevõtukaev rajati. Vastustaja leidis vaidlustatud Otsuses :„Ainsaks vajalikuks maksumustabeli punkti 12 tööga „Välisveevõrgu koos veevõtupostiga jne kompleksne rajamine (kastmisvee toru)“ seotud tegevuseks sai olla uue veevõtukaevu rajamine Kaev paikneb algses ehitusprojektis ( AS Kommunaalprojekt töö T-194-06 AS, joonis nr 2, tehnovõrkude koondplaan) näidatud veetrassil .“ ( otsuse p.13, I kd, tl 159). Vaidlus puudub selles, et kaevu omahinna kohta kuludokumendid puuduvad. Kohus leiab, et iseenesest ei tingiks 2005.a. kehtinud samatüüpse veevõtukaevu hinna võrdlusena kasutamine , rakendades ehitushinnaindeksit tööde teostamise aja seisuga ( Käesoleval juhul rakendas KIK ehitushinnaindeksit seisuga 1.01.2013). Seonduvalt käesoleval juhul rakendatud ehitushinnaindeksiga1,32 , mille suuruse arvestamise õigsuse on kaebaja seadnud kahtluse alla, rõhutades, et tegemist on perioodi 01.01.2005-01.01.2013 ehitushinnaindeksiga, on vastustaja kummutanud , viidates sealjuures Majandus- ja kommunikatsiooniministri 11.01.2008 määruse nr 2 „Ehitsmise oluliseks või muuks rekonstrueerimiseks liigitamise kord“ § 5 lg-le 4.

Kohus nõustub kaebajaga, et Vabariigi Valitsuse 14.06.2007 määruse nr 176 „Töökohale esitatavad tervishoiu ja tööohustuse nõuded“ § 8 lg 1 viitab standardile EVS-EN 12464-1:2003 «Valgus ja valgustus. Töökohavalgustus» 1. osast «Sisetöökohad», sama määruse § 8 lg 4 standardile EVS-EN 12464-2:2007 „Töökohavalgustus Osa 2: Välistöökohad“ ei viita . Vabariigi Valitsuse 14.06.2007 määruse nr 176 § 8 lg 4 sätestab, et kui päevavalgus ei ole piisav, peavad välistingimustes paiknevad töökohad ja liikumisteed olema varustatud tehisvalgustusega. Seega teevalgustuse standardi kasutamine ei ole põhjendatud, kuivõrd jäätmeplatsil töötatakse ka neil aastaaegadel, kui tööpäeva vältel piisavat päevavalgust ei ole. OÜ Elkmani poolt 17.08.2012 koostatud tööprojektist ( töö nr 12-TA-30) selle kooskõlastamine AS-ga Kommunaalprojekt ei nähtu.

39.Kuivõrd vaidlustatud otsuse aluseks võetud asjaolud on nõuetekohaselt tõendatud ning kulude abikõlblikkuse hindamisel ei ole KIK teinud kaalutlusvigu, on vaidlustatud otsus õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus, mistõttu ei kuulu rahuldamisele ka kaebuse nõue vaideotsuse tühistamiseks.

40.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohtuotsus on tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulu

33 väljamõistmist kaebuse esitajalt. Eeltoodust tulenevalt menetluskulude jaotamise küsimust ei tõusetu ja kaebaja kanda jäävad tema enese menetluskulud .

/allkirjastatud digitaalselt/ Lea Kuuse kohtunik