DEDeutsch FRFrançais ITItaliano ENEnglish

EE · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

3-13-70031/63

3-13-70031/63 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

2014-12-31

Source ↗ Markdown (.md)

Summary AI generated

1 K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 31. detsember 2014. a, Tallinn Haldusasja number 3-13-70031 Haldusasi A.L.i kaebus sotsiaalministri 10.10.2013 käskkirja nr 107- E õigusvastaseks tunnistamiseks, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ning hüvitise väljamõistmiseks. Asja läbivaatamise kuupäev 16. oktoober 2014. a...

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 31. detsember 2014. a, Tallinn Haldusasja number 3-13-70031

Haldusasi A.L.i kaebus sotsiaalministri 10.10.2013 käskkirja nr 107- E õigusvastaseks tunnistamiseks, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ning hüvitise väljamõistmiseks.

Asja läbivaatamise kuupäev 16. oktoober 2014. a Menetlusosalised Kaebuse esitaja A.L. esindaja vandeadvokaat Jaak Siim vastustaja sotsiaalminister esindajad Helen Tralla ja vandeadvokaat Marit Toom

RESOLUTSIOON 1. Jätta A.L.i kaebus täielikult rahuldamata. 2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 31.12.2014. a, esitada apellatsioon- kaebuse vahetult Tallinna ringkonnakohtule (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus (HKMS § 114, § 187 lg 4). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD

A.L. (edaspidi ka kaebuse esitaja või kaebaja) nimetati sotsiaalministri (edaspidi ka vastustaja) 30.10.2012 käskkirjaga nr 178-T Sotsiaalministeeriumi sotsiaalala asekantsleri ametisse alates 03.12.2012. a /I kd tl 30-31/.

29.08.2013. a sai kaebaja Sotsiaalministeeriumi kantsleri Marelle Erlenheimi käest allkirja vastu sotsiaalala asekantsleri töötulemuste arutelude kokkuvõtte, mille kohta anti kaebajale kirjalikus vormis arvamuse ja vastuväidete esitamiseks tähtaeg kuni 02.09.2013 kella 09.00-ks /I kd tl 32-39/.

Sotsiaalministri 04.09.2013. a käskkirjaga nr 97-E algatati A.L.i suhtes distsiplinaarmenetlus, mille läbiviijaks määrati personalijuht Jaana Taniberg ja läbi viimise tähtajaks 11.09.2013. a. Distsiplinaarmenetluse algatamisel on tuginetud kantsleri poolt 02.09.2013 ministrile esitatud sotsiaalala asekantsleri ametiajal 03.12.2012. a – 29.08.2013. a töötulemuste kokkuvõttele (edaspidi töötulemuste kokkuvõte) /I kd tl 40/.

10.09.2013. a esitas kaebaja distsiplinaarmenetluse raames oma arvamuse, milles väljendas seisukohta, et käskkirjas viidatud töötulemuste kokkuvõttes väljatoodud asjaolud ei anna alust järelduseks, et kaebaja on toime pannud mistahes süü vormis teenistuskohustuse rikkumise, mis seisneb ministeeriumi maine olulises kahjustamises ning teenistuskohustuse asjatundliku ja hoolsa täitmise nõude rikkumises /I kd tl 41-43/.

Sotsiaalministri 12.09.2013. a käskkirjaga nr 99-E

kõrvaldati A.L. distsiplinaarmenetluse ajaks teenistustest avaliku teenistuse seaduse (edaspidi ATS) § 78 lg-te 1 ja 3 ning § 83 p 6 alusel /I kd tl 44/.

20.09.2013. a dateeritud distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte (edaspidi DM kokkuvõte) sai kaebaja J. Tanibergi käest allkirja vastu kätte 23.09.2013. a. DM kokkuvõtte kohaselt on A.L. süüliselt rikkunud oma teenistuskohustusi vähemalt raskest hooletusest, mille tõttu tehti ministrile ettepanek karistada kaebajat teenistusest vabastamisega /I kd tl 45-52/.

30.09.2013. a esitas A.L. ministeeriumi personalijuhile oma arvamuse ja vastuväited DM kokkuvõtte kohta, asudes seisukohale, et puudub alus kaebaja karistamiseks mistahes ATS §-s 70 nimetatud distsiplinaarkaristusega /I kd tl 53-58/.

Sotsiaalministri 10.10.2013. a käskkirjaga nr 107-E (edaspidi Käskkiri või kaevatav haldusakt) määrati A.L.ile ATS § 70 p 3, § 76 lg 1 ja § 94 lg 1 alusel, kooskõlas ATS § 75 lg- ga 4 distsiplinaarkaristus ning vabastati ta

11.11.2013. a esitas A.L. Tallinna halduskohtule kaebuse Käskkirja õigusvastaseks tunnistamiseks, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ning hüvitise väljamõistmiseks: sõltuvalt vabastamise alusest teenistusest vabastamise etteteatamise tähtaja järgimata jätmise eest palk iga 15 kalendripäeva pikkusest etteteatamise tähtajast puudu jäänud tööpäeva eest

ning õigusvastaselt teenistusest vabastamise eest hüvitis ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses /I kd tl 1-29/.

10.

04.12.2013. a määrusega halduskohus võttis kaebuse menetlusse /II kd tl 1/.

11.

07.03.2014. a esitas vastustajaks tunnistatud sotsiaalminister kohtule kirjaliku seletuse (vastuse) kaebuse kohta /II kd tl 28-46/.

12.

Halduskohus vaatas A.L.i kaebuse läbi 16.10.2014. a kohtuistungil /III kd tl 1-9/. Kohtuvaidlused toimusid kirjalikus menetluses: 14.11.2014 esitasid pooled kohtule oma lõplikud seisukohad /III kd tl 11-15, 21-31/.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja A.L. peab Käskkirja õigusvastaseks järgmistel asjaoludel ja põhjendustel: Kaebajale anti 29.08.2013 kätte saadud töötulemuste kokkuvõtte kohta arvamuse ja vastuväidete esitamiseks tähtaeg 02.09.2013 kell 09.00 (üks tööpäev) ning tähtaega ei pikendatud vaatamata kaebaja viitele, et tegemist oli ebamõistlikult lühikese tähtajaga põhjaliku ja argumenteeritud vastuse esitamiseks. Distsiplinaarmenetluse algatamisel on tuginetud kantsleri poolt 02.09.2013 ministrile esitatud eelnimetatud töötulemuste kokkuvõttele. Distsiplinaarmenetluse aluseks on ministri järeldus, et kokkuvõttes toodud faktilised asjaolud viitavad ministeeriumi asekantsleri võimetusele täita Sotsiaalministeeriumi põhimääruse § 11 lg 2 alusel kaebajale seatud töökohustusi. Distsiplinaarmenetluse raames 10.09.2013 esitatud arvamuses väljendas kaebaja seisukohta, et töötulemuste kokkuvõttes väljatoodud asjaolud ei anna alust järelduseks, et kaebaja on toime pannud mistahes süü vormis teenistuskohustuse rikkumise, mis seisneb ministeeriumi maine olulises kahjustamises ning teenistuskohustuse asjatundliku ja hoolsa täitmise nõude rikkumises. Kuna kokkuvõttes kirjeldatud A.L.i tegevuse puhul ei saa rääkida kaebaja süülisest käitumisest, siis puudub faktiline ja õiguslik alus tema karistamiseks mõne ATS §-s 70 loetletud distsiplinaarkaristusega. Samuti teatas kaebaja Sotsiaalministeeriumile, et on valmis omalt poolt igati kaasa aitama, et kõiki menetluse käigus tuvastatavaid asjaolusid hinnataks täielikult, igakülgselt ja objektiivselt. 30.09.2013 esitatud arvamuses ja vastuväidetes DM kokkuvõtte kohta väljendas kaebaja järjekordselt seisukohta, et käesoleval juhul puudub alus tema karistamiseks mistahes ATS §-s 70 nimetatud distsiplinaarkaristusega. 14.10.2013 sai kaebaja allkirja vastu kätte Käskkirja. Käskkirjale oli lisatud dokument, millest ei nähtu selle koostaja. Samuti viidati Käskkirjas asjaolule, et selle andmise kaalutlused on esitatud DM kokkuvõttes, kuid kokkuvõtet ennast Käskkirjale ei lisatud. Viitega ATS § 70 p 3, § 74 lg 1 ja 2, § 76 lg 1, § 94 lg 1 ning haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 54 lg 1, § 55 lg 1 ja 4, § 56 lg 2 ja 3 sätetele kaebaja leiab, et vastustaja on otsuse tegemisel eiranud HMS § 4 lg-s 2 sätestatut. Kaebaja on veendunud, et vastustaja ei ole kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti andmisel järginud nõuetekohaselt kaalutlusreegleid, mistõttu on jõudnud lõppkokkuvõttes ebaõigele seisukohale, et kaebaja on rikkunud süüliselt oma teenistuskohustusi. A.L. vaidlustab Käskkirja täies ulatuses, kuivõrd see on tema hinnangul nii vormiliselt kui sisuliselt õigusvastane. Käskkiri ei vasta HMS §-st 55 tulenevatele vorminõuetele. Käskkirjas puuduvad põhjendused, millele tuginedes on kaebaja teenistusest vabastatud. Käskkirja lk-l 2 on viidatud, et distsiplinaarsüüteo toimepanemise asjaolud, neid kinnitavad tõendid, süü, rikkumise olulise ning distsiplinaarkaristuse määramise põhjendused ja kaalutlused on esitatud DM kokkuvõtte

punktides I-III ning Käskkirja lisas. Esiteks märgib kaebaja, et DM kokkuvõtet Käskkirjale lisatud ei ole. Teiseks rõhutab kaebaja, et Käskkirja lisana 1 esitatud dokumendist ei nähtu, kelle poolt ja millal on nimetatud dokument koostatud ning dokument on allkirjastamata. Dokumendi pealkiri „Asekantsleri vastuväited distsiplinaarmenetluse kohta“ viitab justkui sellele, et tegemist on A.L.i poolt tema suhtes algatatud distsiplinaarmenetluse raames esitatud vastuväidetega. Samas on nimetatud dokumendis üksnes refereeritud kaebaja 30.09.2013 seisukohtades esitatut, kusjuures seda on tehtud valikuliselt ning kaebaja seisukohti meelevaldselt kajastades. Kaebaja on seisukohal, et kuivõrd Käskkirjale ei ole lisatud ühtegi dokumenti, millest nähtuks, mil viisil on sotsiaalminister teostanud karistuse määramisel kaalutlusõigust, kuidas on arvestatud nende kaebaja vastuväidetega, mida kaebaja on oma 30.09.2013 dokumendis avaldanud, millises ulatuses on võetud arvesse DM kokkuvõttes esitatud seisukohti (need erinevad osaliselt Käskkirja lisas esitatud seisukohtadest) ning kelle poolt on koostatud ja allkirjastatud Käskkirja lisa 1, on tegemist olulise haldusmenetluse põhimõtte rikkumisega. Kuigi HMS § 56 lg 1 annab haldusorganile õiguse esitada haldusakti põhjendused menetlusosalisele eraldi kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud, peavad haldusaktis väljendatud otsustuse põhimotiivid olema siiski esitatud haldusaktis endas. Riigikohtu halduskolleegium (edaspidi RKHKo) on 14. oktoobril 2003. a kohtuasjas nr 3-3-1- 54-03 p-s 36 rõhutanud, et diskretsiooniotsuse põhikaalutlused, miks eelistati üht lahendust teisele, ei saa reeglina sisalduda üheski varasemas dokumendis, sest iga diskretsiooniotsus on eriline ja ainukordne. Kirjaliku motiveerimise eesmärk ei ole ainult tagantjärele otsuse kontrollimine, vaid ka haldusorgani enesekontrolli tagamine. Just kaalutlusotsuse tegemisel sunnib kirjaliku põhjendamise nõue haldusorganit otsuse positiivseid ja negatiivseid mõjusid ning tehtavat valikut põhjalikumalt läbi mõtlema. Viitamine menetluses kogutud teiste isikute koostatud dokumentidele ei võimalda ei menetlusosalistel ega kohtul üheselt aru saada, millised olid haldusakti andja kaalutlused, ega sunni haldusorganit kõiki poolt- ja vastuargumente läbi mõtlema. Kui mõne sekundaarse põhjenduse kordamise asemel tehakse motivatsioonis viide mõnele teiselt dokumendile, siis peab lõppkokkuvõttes olema arusaadav, milline selles dokumendis sisalduv informatsioon kujutab endast osa haldusakti põhjendusest. Viidatud lahendis leidis halduskolleegium kokkuvõtvalt, et haldusorgan oleks pidanud esitama vaidlustatud otsuses vähemalt kokkuvõtliku analüüsi oma kaalutlustest. Kõnealusel juhul ei selgu Käskkirjast need haldusorgani põhikaalutlused, millele viimane on otsustuse tegemisel tuginenud. Haldusorgan on loetlenud lihtsalt lakooniliselt üles need asjaolud, mille alusel on tema hinnangul teenistussuhte lõpetamine põhjendatud, kuid ei ole välja toonud mitte ühtegi sisulist kaalutlust. Samuti ei selgu Käskkirjast, kas ja mil viisil on arvestatud A.L.i 30.09.2013 arvamuses esitatud argumentide ning tõenditega. Seetõttu ei ole muuhulgas kaebajale olnud faktiliselt tagatud ka HMS § 40 lg-s 1 sätestatud õigus olla haldusmenetluse käigus ära kuulatud. RKHKo on aga korduvalt väljendanud seisukohta, mille kohaselt ärakuulamise õiguse kui hea halduse põhimõtte ühe komponendiga arvestamata jätmine on oluliseks menetlusveaks, seda eriti diskretsiooniotsuste puhul ning juhtudel, mil langetatav otsus on rangeim võimalikest (vt 19.12.2006 nr 3-3-1-80-06, p 20; 10.12.2010 nr 3-3-1-72-10, p 20 jt). RKHKo on leidnud, et ärakuulamise õiguse mittevõimaldamine on haldusmenetluse nõuete sedavõrd jäme rikkumine, mis haldusakti sisule antavast hinnangust sõltumata toob kaasa haldusakti kehtetuks tunnistamise (vt 10.12.2010 nr 3-3-1-72- 10, p 20; 29.05.2006 nr 3-3-1-23-06, p15 jt). HMS § 58 sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kaebaja on seisukohal, et olukorras, kus vaidlustatavast haldusaktist ei selgu üheselt, millistele kaalutlustele haldusorgani otsus tugineb ning mil määral on võetud arvesse kaebaja vastuväiteid (ehk kas kaebajale on ka

reaalselt olnud tagatud võimalus olla ära kuulatud), samuti kui haldusaktile on lisatud allkirjastamata ja tuvastamist mittevõimaldava isiku poolt koostatud õigusliku sisu poolest ebaselgeks jääv dokument, on ilmne, et vorminõuete rikkumine on ilmselt mõjutanud asja otsustamist. Ülaltoodust lähtuvalt on Käskkiri oluliste vormiliste puudustega ning seetõttu formaalselt õigusvastane. Käskkiri tuleb juba ainuüksi osundatud põhjusel õigusvastaseks tunnistada. Käskkiri on ka sisuliselt õigusvastane, kuivõrd selles nähtuvad kaalutlused ei võimalda asjaolusid ja tõendeid kogumis hinnates jõuda järeldusele, et A.L. rikkus süüliselt oma teenistuskohustusi. Kaebaja on seisukohal, et Käskkiri ei vasta HMS §-s 54 toodud tingimustele. Käskkiri ei sisalda haldusorgani kaalutlusi diskretsiooniotsuse tegemisel. Viidatud on küll Käskkirja lisale ja DM kokkuvõttele, kuid arusaamatuks jääb, mil määral on vastustaja arvestanud kaebaja 30.09.2013 arvamuses esitatud seisukohtadega. Kaebaja leiab, et kõiki talle süüks pandud asjaolusid kogumis kaaludes ning arvestades kaebaja 30.09.2013 arvamuses käsitletut, on vastustaja jõudnud kokkuvõttes ebaõigele seisukohale, et kaebaja on rikkunud sotsiaalala asekantsleri teenistuskohustusi. Haldusorgan ei ole sisuliselt kaalunud A.L.i poolt esitatud seisukohti, vaid on lakooniliselt märkinud, et need on asjakohatud ega õigusta distsiplinaarkaristuse määramata jätmist. Käskkirjas, samuti selle lisas ja selles viidatud DM kokkuvõttes esitatud järeldused on subjektiivsed, ilmselgelt otsitud ja täiesti alusetud. Vastustaja on rikkunud otsuse tegemisel kaalutlusnorme, mistõttu on Käskkiri ka sisuliselt õigusvastane. Käskkirja kohaselt jättis kaebaja ajaperioodil 18. aprill 2013. a - 29. august 2013. a Sotsiaalministeeriumis ning kõnesoleva ministeeriumi valitsemisala asutustes korduvalt ja jätkuvalt täitmata asekantsleri põhiülesande juhtida ning korraldada poliitikakujundamist koostöös ministeeriumiväliste institutsioonide ja huvirühmadega ja korraldamata lahenduste leidmise sotsiaalala küsimustes. Vastavalt Käskkirjale väljendus kaebaja teenistuskohustuste korduv ja jätkuv rikkumine neljas episoodis: 1) erihoolekandeteenuse korralduses ilmnenud probleemide lahendamata jätmine; 2) mittetulundusühingute finantseerimise korralduse välja töötamata jätmine; 3) välisrahastuse abikõlblikkuse järelevalve teostamata jätmine; 4) Sotsiaalministeeriumi kantsleri juhiste mittejälgimine ja korralduste täitmata jätmine. Kaebaja on seisukohal, et ükski viidatud episoodides kaebajale süüks arvatud asjaolu ei õigusta tema teenistusest vabastamist teenistuskohustuse rikkumise tõttu. Vastustaja on teostanud kaalutlusõigust ebaproportsionaalselt, täielikult on jäetud kaalumata kaebajat positiivselt iseloomustavad asjaolud. Käskkiri ei vasta sellele esitatavatele nõuetele HMS § 56 mõttes. Kaebaja ei ole jätnud lahendamata erihoolekandeteenuse korralduses ilmnenud probleeme. Kaebajale on põhjendamatult heidetud ette selliste probleemide lahendamata jätmist, mis ei kuulu kaebaja pädevusse või mida ei olegi võimalik pooleaastase perioodi jooksul lahendada. Käskkirja ja DM kokkuvõtte kohaselt ei ole kaebaja piisavalt aktiivselt tegelenud erihoolekandeteenust puudutavate küsimustega ega lahendanud valdkonnas ilmnenud probleeme. Käskkirjas on kaebajale heidetud ette järgmist: „Hoolimata korduvatest korraldustest ja meeldetuletustest vahetu juhi (kantsler) poolt ning asekantsleri valitsemisalasse kuuluvate asutuste juhtide ja partnerite pöördumistest jäid sotsiaalvaldkonnas tekkinud probleemid lahendamata.“ Kaebaja ei nõustu vastavasisuliste etteheidetega. Vastustaja ei ole vähimalgi määral arvestanud kaebaja 30.09.2013 seisukohas osundatuga, et erihoolekandeteenuse osutamine riigi poolt on olnud väga ebaefektiivne juba aastaid enne kaebaja Sotsiaalministeeriumisse tööle asumist 03.12.2012. a. Seda tõendab muuhulgas Riigikontrolli poolt 2008. a teostatud audit, milles on Riigikontroll leidnud, et hoolekandeteenused ei ole kättesaadavad, nende kvaliteeti ei suudeta tagada ning vastavate teenuste rahastamine on ebapiisav. Kaebaja rõhutab, et juba 2008. a välja toodud Riigikontrolli järeldused ei ole kaotanud oma aktuaalsust kahjuks ka täna, kuivõrd ministeeriumis ei ole

suudetud nimetatud kitsaskohti aastate jooksul lahendada. Seetõttu on mõeldamatu, et asekantsler suudaks leida aastaid kestnud probleemidele pisut rohkem kui pooleaastase töötamise järel kõiki osapooli rahuldavad lahendused. Vastavate etteheidete tegemine A.L.ile ning sellele tuginevalt kaebaja teenistusest vabastamine on põhjendamatu ja ilmselgelt otsitud põhjendustele tuginev. Kaebaja viitab tõsiasjale, et teadmistepõhise poliitika kujundamiseks eesmärgiga lahendada erihoolekandes aastaid kestnud probleeme ning tagada hoolekandeteenuste ja toetuste vajaduspõhist kättesaadavust näeb Sotsiaalministeeriumi 2013. aastaplaan ette erihoolekande valdkonna strateegia väljatöötamist (edaspidi strateegia). Strateegia valmimise tähtajaks oli määratud 31.10.2013 ning selle eest vastutav ametnik on hoolekande osakonna juhataja Uku Torjus (I kd tl 63; leitav ka riigiportaalis www.eesti.ee). Strateegia eesmärgiks on määratleda erihoolekandeteenuse arengusuunad aastateks 2014-2020 ning selle peaeesmärgiks on psüühilise erivajadusega isikutele vajaduspõhiste erihoolekandeteenuste kättesaadavamaks ja paindlikumaks muutmine, samuti ka erihoolekandeteenuse korralduses ilmnenud probleemide lahendamiseks meetmete väljatoomine. Strateegia peab panema paika meetmed, kuidas tagatakse erihoolekandeteenuste kättesaadavus ja ühtlasi ka selle, kuidas peab arendama vajaduspõhist teenusevõrgustikku ning muuta erihoolekandesüsteemi kvaliteetsemaks. Alles pärast strateegia kinnitamist Vabariigi Valitsuse poolt tagatakse sellega teadmistepõhine poliitika kujundamine erihoolekandeteenuste osutamises. Eeltoodust nähtuvalt ei olegi seega enne strateegia kinnitamist võimalik erihoolekandeteenuse osutamises sisulisi muudatusi ellu viia. Strateegia valmimise tähtaeg saabus aga alles pärast seda, kui teenistussuhe kaebajaga lõpetati. Põhjendamatu on kaebajale tehtud etteheide, et veel 02.08.2013 ei olnud strateegilise dokumendi projekt partneritele esitamiseks küps. Sotsiaalministeeriumi 2013. a tööplaanis ei olnud peale kindlaksmääratud strateegia valmimise kuupäeva selle ettevalmistamise etapid mingite tähtaegadega jäigalt reguleeritud. Samuti puudusid kantsleri või ministri korraldused tutvustada strateegia vaheetappe kas ministeeriumisiseselt või välispartneritele mingiks kindlaks kuupäevaks. Strateegia ettevalmistamine oli korraldatud lähtudes kaebaja ja tema alluvuses oleva hoolekande osakonna töögraafikust ning oluline oli strateegia valmimine 31. oktoobriks 2013. a. Enne kaebaja teenistusest kõrvaldamist (alates 13.09.2013) oli tal täielik veendumus, et strateegia valmib õigeks ajaks. Eeltoodust tulenevalt on põhjendamatu vastustaja etteheide, et strateegia tööversiooni ametlik tutvustamine Sotsiaalkindlustusametile (edaspidi SKA) ja AS-le Hoolekandeteenused (edaspidi Hoolekandeteenused) alles 09.09.2013. a tähendas asekantsleri teenistuskohustuste rikkumist. Seega on Käskkirjas viidatud distsiplinaarkaristuse esimene alus, s.o erihoolekandeteenuse korralduses ilmnenud probleemide lahendamata jätmine, rajatud haldusorgani paljasõnalistele oletustele. Kuivõrd etteheiteid kaebaja tegevusele tehti (vt töötulemuste kokkuvõte) ja karistus määrati (vt Käskkiri) enne strateegia valmimise tööplaani järgset kuupäeva, ei saanud vastustaja lähtuda Käskkirja andmisel kaalutlusest, nagu oleks kaebaja jätnud erihoolekande korralduses ilmnenud probleemid lahendamata. Kaebaja rõhutab, et kõnealune strateegia ongi dokument, mis pakub välja konkreetsed lahendused erihoolekande valdkonnas. Käskkirjast ei nähtu ka muuhulgas see, kas vastustaja on üleüldse arvestanud strateegia valmimise tähtajaga. Kaebaja arvates on tegemist sedavõrd olulise asjaoluga, et see on ilmselgelt võinud mõjutada asja otsustamist. Eeltoodust lähtuvalt on kaebaja hinnangul ilmne, et vastustaja ei ole järginud HMS-s sätestatud nõudeid ning on kaalutlusõigust ebaõigesti teostanud, lähtudes oletuslikest ja tõendamata asjaoludest ja lubamatutest kaalutlustest. Eeltoodu viitab üheselt tõsiasjale, et kaebajale tehtud etteheide on otsitud ja alusetu ning on kokkuvõttes viinud ebaõige ning kaalutlusvigadega haldusakti andmiseni, mis kahjustab olulisel määral kaebaja õigusi. Teiseks on Käskkirja lisas väidetud, et kaebaja suutis poole aasta töö tulemusena esitada erihoolekandeteenuste probleemide lahendusettepanekuna üksnes esitamise hetkel praktiliselt teostamatu rahaliste vahendite kohese suurendamise. Kaebaja ei saa ka selle etteheitega

nõustuda. Kuivõrd 2013. a alguses olid aset leidnud mitmed traagilised juhtumid (nn Võisiku ja Meegomäe hooldekodude juhtumid), pidi kaebaja valmistama Sotsiaalministeeriumi 22.04.2013 nõupidamiseks ette valdkonna ettepanekud selle kohta, kuidas ja mida on võimalik kiiremas korras ette võtta selleks, et tagada erihoolekandeteenusel olevate alaealiste turvalisust. Ettepanekute ettevalmistamiseks kutsus asekantsler kokku koosoleku, mis toimus 18.04.2013 ja kuhu olid kutsutud ka Hoolekandeteenuste ja SKA esindajad. Koosoleku kutses palus kaebaja Hoolekandeteenustel esitada oma ettepanekud selle kohta, kuidas ja mida on võimalik kiiremas korras ette võtta selleks, et tagada erihoolekandeteenusel olevate alaealiste turvalisus. Hoolekandeteenuste sõnastatud ettepanekud said ühiselt läbi arutatud ja kõik kohalviibinud osalejad jõudsid üksmeelele, et need on piisavalt põhjendatud ning neid tuleb kiiremas korras juhtkonnale tutvustada. Muid ettepanekuid ega olulisi märkuseid koosolekul ei esitatud. Kaebaja kandis need samad ühiselt väljatöötatud ettepanekud ette 22.04.2013 toimunud ministeeriumi juhtkonna nõupidamisel. A.L. andis juhtkonnale põhjalikke selgitusi selle kohta, et kiirete ja minimaalsete muudatuste tegemiseks on vaja lisavahendeid. Kaebaja selgitas juhtkonnale ka seda, et 350 000 euro suurune investeering kinnisvarasse ja 102 000 euro suurune investeering personalile koolituse korraldamiseks, samuti ligi 1 miljon eurot pearaha tõusuks on hädavajalik ja samas optimaalne lahendus. Muid realistlikke lahendusi olukorra muutmiseks ei olnudki kahjuks võimalik koheselt välja pakkuda. Paraku ei aktsepteerinud minister antud ettepanekut ja viimase soov oli, et valdkond jätkaks muude (s.t odavamate) lahenduste otsimisega. Minister leidis ka, et 350 000 euro suurune investeering kinnisvarasse on Hoolekandeteenustele endale taskukohane ning selleks ei ole vaja lisaeraldisi. Kaebaja informeeris antud ministri otsusest ka Hoolekandeteenuste juhatuse esimeest Maarja Mändmaad (vt väljavõte 18.04.2013 kalendrikandest; M. Mändmaa 18.04.2013 kiri koos lisatud ettepanekutega; kirjavahetus M. Mändmaaga pärast ettepanekute tutvustamist ministrile- I kd tl 64-71). Kuivõrd minister avaldas kohtumisel selget seisukohta, et lisaeraldisi vaja ei ole ning valdkonna probleemid tuleb lahendada muul viisil, puudus ka põhjus esitada sama ettepanek koheselt uuesti 2013. a lisaeelarvele või 2014. a riigieelarvele lisamiseks. Eelnevast tulenevalt on selgelt alusetu Käskkirjas teenistustest vabastamise põhjendusena välja toodud asjaolu, et väidetavalt ei tunne asekantsler riigieelarve arutelude ja planeerimise protsessi ning perioodi. Antud juhul on kaebaja lähtunud oma tegevuses ministri poolt konkreetselt ette antud suunistest, millist asjaolu ei ole aga Käskkirjas põhjendamatult arvesse võetud. Lisaks on tegemist uue väitega, mida distsiplinaarmenetluse käigus varasemalt esitatud ei ole. Seetõttu ei ole kaebaja saanud selle väite osas saanud eelnevalt esitada oma seisukohti ehk talle ei tagatud vastavas osas õigust olla ära kuulatud ja esitada omapoolseid seisukohti. Eeltoodust nähtuvalt lähtus kaebaja otseselt ministri poolt antud juhistest, mistõttu on põhjendamatu Käskkirjas tehtud etteheide ning selle lugemine üheks kaebajale distsiplinaarkaristuse määramist tingivaks minetuseks. Käskkirja lisas on muuhulgas väidetud, et asekantsler ei koordineerinud ja ei jälginud strateegia valmimise etappe ja ajakava ega teostanud asjakohast järelvalvet, mis tõi väidetavalt kaasa teiste oluliste sotsiaalvaldkonnaga seonduvate küsimuste lahendamise edasilükkumise. Samas on jäetud täpsustamata, millised need küsimused olid, mis väidetavalt edasi lükkusid ning millised olid sellega kaasnevad negatiivsed tagajärjed. Haldusakt on seega olulises osas jäetud motiveerimata ning esitatud kaalutlused on ebamäärased ja konkretiseerimata. Kaevatavas haldusaktis on esitatud info hoolekande osakonna töökoormuse vähendamisest oluliselt moonutatud kujul. Käskkirjas on proovitud jätta mulje, et hoolekande osakonna töökoormust lihtsalt vähendati ja kaebaja ettepaneku tõttu lükkus teiste oluliste sotsiaalvaldkonnaga seonduvate küsimuste ning probleemide lahendamine. Vastustaja on lähtunud otsuse tegemisel otseselt ebaõigest informatsioonist ning on jätnud täielikult arvestamata kaebaja 30.09.2013 arvamuses esitatud argumendid. Otseselt ebaõige on Käskkirjas esitatud väide, mille kohaselt olevat osakonna koosseisu suurendamine olnud

reaalselt võimalik ning tööplaani muutused toimusid kantsleri teadmiseta. Kaebaja selgitas juba oma 30.09.2013 arvamuses, et Sotsiaalministeeriumi kantsler M. Erlenheim rõhutas korduvalt isiklikult (nt ministeeriumi teenistujate töötasude ja koosseisu arutamistel 2013. a alguses), et ministeeriumi teenistujate koosseisu suurendamine (hoolekande osakond k.a) ei ole võimalik ning tegutsema peab olemasolevate ressurssidega. Arvestades seega ministeeriumi piiratud ressurssidega ja sellega, et täiendavate finantseeringute leidmine eelarveaasta jooksul pole võimalik, ei näinud kaebaja reaalset võimalust suurendada erihoolekande küsimustega tegelevat meeskonda. Antud olukorras ja asutuse spetsiifikat arvestades tegi kaebaja kantslerile ettepaneku vähendada just erihoolekande alal kompetentsi kogunud meeskonna vajadust tegeleda muude, oluliselt väiksemat pädevust vajavate ning mitte nii kiireloomuliste tegevustega ja seeläbi kindlustada erihoolekande strateegia õigeaegne valmimine. Sellest lähtuvalt ja tänu just kaebaja ettepanekule hoolekande osakonna töökoormuse vähendamise osas (mis oli liiga kõrge selleks, et kõikide küsimustega korraga tegeledes nendega õigeaegselt valmis jõuda) ning võimaldamaks teiste meeskonnaliikmete panustamist strateegia väljatöötamisse, võeti tööplaanist maha ainsa väiksema olulisusega tegevus – puuetega inimeste strateegia koostamine. Tänu kaebaja poolt tehtud ettepanekule muutus strateegia koostamise tempo kiiremaks, kuna hoolekande osakonna meeskond sai omalt poolt panustada strateegiaga tegeleva peaspetsialisti töösse. Kantsler M. Erlenhaim oli ettepanekuga kursis ja andis sellele oma nõusoleku. Kaebaja rõhutab, et kui ümberkorraldusi ei oleks tehtud, ei oleks ka strateegia valmimine 31. oktoobriks 2013. a olnud reaalne. Kaebaja jälgis ja koordineeris strateegia valmimist pidevalt, korraldades selleks järjepidevalt vastavasisulisi kohtumisi ja nõupidamisi, andes pidevalt suulisi juhiseid, korraldusi ja nõudis ka strateegia eest vastutavalt osakonnalt vastavat aru andmist. Antud üritused (kohtumised, nõupidamised jms) leidsid aset näiteks 07. jaanuaril 2013. a (kl 14.00-15.00), 17. jaanuaril 2013. a (kl 14.00-14.30), 28. jaanuaril 2013. a (kl 16.00-16.30); 29. jaanuaril 2013. a (terve tööpäeva vätel), 18. märtsil 2013. a (kl 13.00-14.30), 18. aprillil 2013. a (kl 9.00-12.00); 26. aprillil 2013. a (kl 12.00-13.00), 30. aprillil 2013. a (kl 11.30-13.00); 02. mail 2013. a (kl 14.30-15.30); 16. mail 2013. a (kl 10.00-10.30), 30. mail 2013. a (kl 10.00-11.00); 13-14. juunil 2013. a (välislähetus), 21. juunil 2013. a (kl 10.00-11.00), 21. juunil 2013. a (kl 15.00- 16.30); 27. juunil 2013. a (kl 10.00-11.00); 11. juulil 2013. a (kl 10.00-10.30); 23. juulil 2013. a (kl 11.00-13.00); 25. juulil 2013. a (kl 10.00-13.00); 10. septembril 2013. a (kl 13.30-14.30) (vt kalendri kanded vastavate kuupäevade osas – I kd tl 72-87). Samuti kinnitavad strateegia valmimise koordineerimist asekantsleri poolt ka järgnevad kirjavahetused: 1) Bärbel Vapperi 21. aprilli 2013. a kiri strateegia seisust ja täiendava personali osas (I kd tl 88-91); 2) B. Vapperi 05. juuli 2013. a kiri, milles ta nõustub ettepanekuga, et Euroopa Komisjoni juhis „Transition from Institutional to Community Based Care – guidelines and toolkit“ on väärtuslik sisend strateegiasse (I kd tl 92-93); 3) B. Vapperi 30. juuli 2013. a kiri strateegia valmimisest (I kd tl 94); 4) B. Vapperi 02. augusti 2013. a kiri strateegia eelnõuga (I kd tl 95-156); 5) kaebaja 18. juuli 2013. a kiri SKA peadirektorile Juta Saarevetile, milles on viidatud strateegia ettevalmistamisele (I kd tl 157); 6) A.L.i 02. augusti 2013. a kiri hoolekande osakonnale arvamusega strateegia tutvustamise võimalusest SKA ja Hoolekandeteenustele (I kd tl 158); 7) B. Vapperi 09. septembri 2013. a kiri ja strateegia tööversioon (I kd tl 159-184). Ülaltoodust lähtuvalt on vastustaja etteheited ilmselgelt otsitud ning täiesti alusetud ning haldusorgan on jätnud otsustuse tegemisel olulised asjaolud kaalumata. Haldusakt ei vasta seetõttu sellele esitatavatele nõuetele HMS § 56 mõttes. Käskkirjas on väidetud, et kaebaja väidetavalt süülist käitumist kinnitab asjaolu, et 02.08.2013 seisuga ei olnud strateegia projekt partneritele (s.o SKA-le ja Hoolekandeteenustele) esitamiseks küps. Vastustaja selline väide on otseselt ebaõige. Kaalutluse teostamisel ei ole vastustaja võtnud arvesse kaebaja 30.09.2013 vastuses DM kokkuvõttele lisas 3 viidatud hoolekande osakonna peaspetsialist B. Vapperi 02. augusti 2013. a kirja, mis tõendab üheselt,

et mainitud partnerite sisuinimesed on strateegia eelnõuga kursis. Samuti nagu eespool põhjendatud, ei ole strateegia vahetappide tähtajad Sotsiaalministeeriumi tööplaaniga määratletud. Lisaks nentis ministeeriumi kantsler M. Erlenheim 10.09.2013 hoolekande osakonnaga toimunud nõupidamisel, et strateegia valmimise tähtaeg 31.10.2013 ei ole poliitiliselt kriitiline ja seda on võimalik teatud tingimustel edasi lükata. Vastustaja on jätnud eeltoodud olulised asjaolud kaalutluse teostamisel arvestamata, mis on viinud ebaõige otsuse tegemiseni. Käskkirja lisas väidab vastustaja, et asekantsler ei näidanud üles initsiatiivi erihoolekande teemalise koosoleku korraldamises pärast SKA peadirektori 05.07.2013 kirja saamist, reageerides vastavale palvele alles 18.07.2013 peale ministri nõunikult saadud koosoleku kutset. Samuti on vastustaja seisukohal, et kuigi SKA peadirektor tegi oma 05.07.2013 e-kirjas selge ettepaneku kohtuda augusti alguses ja valmistada ette ministriga kohtumiseks, määras asekantsler sellegipoolest ebasobiva kohtumise aja 23. juuliks 2013. a. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja käsitleb asjaolusid moonutatult ning teadlikult kaebaja suhtes negatiivselt. Vastustajapoolne küsimuste valikuline käsitlemine viitab üheselt sellele, et vastustaja eesmärgiks oligi A.L.ist vabanemine ning selleks õigustuse otsimine. Konkreetse juhtumiga seonduvad asjaolud olid tegelikkuses hoopis teistsugused. Esiteks arutas kaebaja võimaliku selleteemalise koosoleku toimumisaega hoolekandeosakonnaga samal päeval pärast SKA peadirektori pöördumist 05.07.2013 (vt hoolekande osakonna peaspetsialist B. Vapperi 05.07.2013 kiri asekantslerile ja hoolekande osakonna juhataja U. Torjusele, I kd tl 185). Teiseks plaanis asekantsler kõnealuse erihoolekandeteenuste probleemidele pühendatud koosoleku viia algselt läbi 01.08.2013 (vt asekantsleri 18.07.2013 kiri J. Saarevetile). Alles siis, kui koosolekukutse oli juba välja saadetud, teatas ministri nõunik Anni Tooma kaebajale, et kohtumine ministriga on plaanitud 29. juuliks 2013. a ehk enne asekantsleri poolt esialgu planeeritud koosolekut. Kuna asekantsleri poolt kokku kutsutud koosolek pidi andma sisendid kohtumiseks ministriga, siis peale ministriga toimuva kohtumise aja määramist (nagu Käskkirja lisas viidatud, saatis ministri nõunik A. Tooma vastavasisulise kalendrikutse 18.07.2013) ei jäänud asekantsleril muud võimalust kui muuta oma koosoleku aega ning viia see läbi enne kohtumist ministriga. Lähtuvalt sellest oligi valitud ainus 18.07.2013 seisuga sobilik kuupäev – 23.07.2013 (vt asekantsleri 18.07.2013 kalendrikutse koos selgitustega). Algselt 29. juuliks 2013. a planeeritud kohtumise ministriga lükkas ministri nõunik hiljem siiski edasi, määrates kohtumisajaks 16.08.2013 (vt ministri nõuniku A. Tooma kalendrikutse muutmine, I kd tl 187). Vastustaja on ühtlasi ebaõigesti leidnud, et SKA peadirektor J. Saarevet väljendas oma 05.07.2013 pöördumises, et talle kohtumine 2013. a juulis ei sobi. Nimetatud kirjas viitas J. Saarevet üksnes sellele, et tema hinnangul oleks kokkusaamine enne 2013. a augustikuud tõenäoliselt problemaatiline puhkuste perioodide tõttu. Samuti palus ta võimalusel saata temale tutvumiseks strateegia eelnõu, mida ei olnud aga võimalik teha, kuivõrd eelnõu ei olnud selleks ajaks veel sellises vormis, et seda oleks saanud partneritele tutvumiseks edastada (vastavast asjaolust teavitas kaebaja ka koosolekul osalejaid). Teise partneri esindaja M. Mändmaa küll kirjutas, et ta ei ole 23.07.2013 Tallinnas, kuid tulenevalt sellest, et ta on üks kolmest Hoolekandeteenuste juhatuse liikmetest (vt väljavõte äriregistrist, I kd tl 189), siis M. Mändmaa asendaja määramine ning seeläbi Hoolekandeteenuste esindatuse tagamine 23.07.2013 kohtumisel oleks kahtlemata olnud võimalik. Vaatamata asjaolule, et strateegilised partnerid eirasid 23.07.2013 toimunud nõupidamist, viis asekantsler selle siiski läbi koos ülejäänud ekspertidega. Soovides kaasata teema arutelusse nii SKA kui ka Hoolekandeteenused, palus asekantsler koostada koosolekust memo, mis edastati 31.07.2013 koosolekul mitteosalenud partneritele, tehes neile ettepaneku esitada antud memo osas omapoolseid kommentaare. Mõlemad saatsid oma märkused ja ettepanekud 02.08.2013 (üks neist väljaspool tööaega), mis oli kahjuks asekantsleri viimane tööpäev enne ametlikku puhkust (kaebaja viibis puhkusel ajavahemikus 05.-19. august 2013. a; viimane tööpäev enne puhkust

oli 02.08.2013 ja esimene tööpäev pärast puhkust 21.08.2013, kusjuures samal perioodil viibis põhipuhkusel ka erihoolekande poliitika eest vastutava hoolekande osakonna juhataja U. Torjus). Tagasiside näitab, et väga paljudes aspektides on partneritel eriarvamused, mida oleks pidanud ja saanud arutada juba 23.07.2013 kohtumisel, kus aga Hoolekandeteenuste ja SKA esindajad paraku ei osalenud. Eeltoodust tulenevalt on täiesti alusetud ja otseselt ebaõiged ka vaidlustatava käskkirja lisas kaebaja suhtes esitatud etteheited, justkui ta ei oleks näidanud üles initsiatiivi koosoleku korraldamiseks pärast SKA peadirektori 05.07.2013 kirja saamist. Kaebaja tegi kõik endast oleneva, et koosolek SKA ja Hoolekandeteenuste osalusel toimuks, kuid ta ei saanud vastutada selle eest, et koosolekule kutsutud isikud otsustasid neile teadaolevatel kaalutlustel sellel mitte osaleda. Kaebajale on Käskkirja lisas ette heidetud mh ka seda, et 16.08.2013 sotsiaalministri osavõtul toimunud koosolek polnud tema poolt ette valmistatud ning ta ei suutnud seal vastata talle esitatud küsimustele. Kaebaja leiab, et tema vastu esitatud süüdistused on alusetud. Kaebaja tundis arutatava valdkonna teemade, eriti erihoolekande osas äärmiselt suurt vastutust ja otsustas viibida 16.08.2013 selle arutamisel vaatamata puhkusele. 16.08.2013 kohtumisel ministriga väljendas asekantsler valdkonna seisukohti ja ettepanekuid (mis olid fikseeritud pärast 23.07.2013 koosolekut koostatud memos). Muuhulgas tegi asekantsler ettepaneku, kuidas peaks vähendama hoolekandeteenusele suunatud isikute arvu. Selline ettepanek põhines nii hoolekande osakonna järeldustel, kui ka Hoolekandeteenuste 04.07.2013 ettepanekutel SKA-le (mida mh arutati 23.07.2013 nõupidamisel). Kaebajale arusaamatul põhjusel sekkusid kaebaja sõnavõttu nii J. Saarevet kui M. Mändmaa, kes nentisid, et erihoolekandeteenuse osas õigustatud sihtgrupi vähendamine puudutab vaid 5-10% sihtgrupist ning et sotsiaalvaldkonna poolt tehtud ettepanekud on valed (esitamata seejuures ühtegi omapoolset „õiget“ sihtgruppi puudutavat lahendust). Kaebaja nõustub, et 16.08.2013 koosolek ebaõnnestus, kuna koosolekul puudus sotsiaalvaldkonna ja mainitud partnerite ühine meel ning tahe antud teemat üheskoos arutada. Kaebaja on veendunud, et seda oleks võinud vältida elementaarse sõbralikkusega üksteise vastu ja koostööga. Seda eelkõige juhul, kui 23.07.2013 toimunud eelnõupidamisel oleks olnud võimalik kõik küsimused omavahel selgeks vaielda ning 16.08.2013 koosolekul tutvustada ministrile põhjalikult argumenteeritud seisukohti. Samas ei saa süüdistada asekantslerit oma teenistuskohustuste täitmata jätmises olukorras, kus kaebaja tegi kõik endast oleneva, et nõupidamine strateegiliste partnerite osavõtul toimuks enne ministriga kohtumist ning kõik olulised küsimused saaksid eelnevalt omavahel läbi arutatud. Isegi juhul, kui koosoleku nurjumise põhjuseks oli kaebaja autoriteedi puudumine, ei saa seda pidada teenistuskohustuse süüliseks rikkumiseks. Kokkuvõtvalt on kaebaja seisukohal, et vastustaja on oluliselt rikkunud haldusmenetluse üldisi põhimõtteid, tõlgendanud kaalutlusotsuse tegemise aluseks olevaid asjaolusid meelevaldselt ning jätnud suure osa faktilistest asjaoludest otsustuse tegemisel põhjendamatult arvestamata. Seetõttu on haldusorgan jõudnud kokkuvõttes ebaõigele järeldusele, justkui oleks A.L. ministeeriumi asekantslerina jätnud erihoolekande korralduses ilmnenud probleemid lahendamata. Põhjendamatud on vastustaja etteheited seoses mittetulundusühingute finantseerimise korralduse väidetava väljatöötamata jätmisega. Vastustaja on Käskkirja lisa p-s II väitnud, et kaebaja jättis välja töötamata mittetulundusühingute finantseerimise korralduse. DM kokkuvõttes on ühtlasi väidetud, et kaebaja jättis koostamata ühtsed alused hasartmängumaksust laekuvate rahade jagamiseks. Samas ei nähtu kummastki dokumendist, millistele tõenditele on vastustaja sellise väite esitamisel tuginenud. Kaebaja leiab, et sellised vastustaja seisukohad on otsitud ning täiesti põhjendamatud. Käskkirja lisas ei ole täpsemalt selgitatud, mille mittetegemist seonduvalt ülaltooduga konkreetselt kaebajale ette heidetakse. DM kokkuvõttes viitas vastustaja laste- ja perede osakonna peaspetsialist E. N. 05.07.2013 e- kirjale (I kd tl 190) ja selle lisaks olevale 03.07.2013 toimunud HMN-i ja MTÜ-de rahastamise teemalisele nõupidamise kokkuvõttele. Väidetavalt jättis asekantsler kokku kutsumata

03.07.2013 kokku lepitud koosoleku. Kaebaja sellise väitega ei nõustu ning leiab, et selline vastustaja seisukoht on meelevaldne. Kõnealuses protokollis on selgelt kirjas: „1. Püüame augusti lõpuks SOM-i siseselt panna paika teemade lõikes protsentuaalse jaotuse, mille alusel hasartmängumaksust laekuvat raha jagada. […] b) Aleksander kutsub kokku koosoleku kõigi sotsiaalvaldkonna osakondade esindajatega ning teiste valdkondade esindajatega sel teemal […]“. Eeltoodu pinnalt on ilmne, et 03.07.2013 koosoleku protokollis ei fikseeritud konkreetset kuupäeva, mis ajaks vastavad ettepanekud valmis pidid saama. Kuivõrd tegemist ei olnud kõrge prioriteediga tööülesandega, siis tegeles asekantsler selle küsimusega jooksvalt teiste kiiremaloomuliste tööde kõrvalt. Vastustaja ei ole ka vähimalgi määral arvestanud asjaoluga, et 2013. a juulis ja augustis viibisid enamus sotsiaalvaldkonna osakondade juhatajatest, sama ja teiste valdkondade spetsialistidest graafikujärgsel puhkusel, mistõttu ei olnud 03.07.2013 nõupidamisel kokkulepitud koosoleku kokkukutsumine antud perioodil objektiivselt võimalik. Samuti peab kaebaja vajalikuks rõhutada, et seda konkreetset asjaolu heideti talle ette alles töötulemuste kokkuvõttes ehk sisuliselt enne augustikuu viimast tööpäeva. Seega ei olnud ilmselgelt tegemist prioriteetse ning kantsleri jaoks väga olulise küsimusega. Samuti, kuivõrd augusti lõpuni oli jäänud veel üks tööpäev, puudus kantsleril tol hetkel veel kindel teadmine, et enne septembrikuu algust vastavaid ettepanekuid talle ei esitata. Kantsleri etteheited olid seega ennatlikud. Täiendavalt on Käskkirja lisas märgitud, et asekantsleri vastuväited kinnitavad tema suutmatust mõista oma teenistusülesandeid ning võimetust neid nõuetekohaselt täita. Selline vastustaja hinnang on täiesti alusetu ning meelevaldne. Nagu kaebaja eelnevalt märkis, siis ta ei ole antud juhul rikkunud oma töökohustusi, mistõttu on talle tehtud etteheited täiesti põhjendamatud. Arvestades tõsiasja, et mittetulundusühingute finantseerimise korralduse väljatöötamine ei olnud seotud konkreetse tähtajaga ega ka asekantsleri valdkonna kõige prioriteetsem küsimus, on vastustaja etteheited seoses kaebaja väidetavate töökohustuste rikkumisega täiesti alusetud. Antud juhul ei ilmne Käskkirjast, millised Sotsiaalministeeriumi eesmärgid ja ülesanded olid kaebaja tegevuse tõttu ohustatud ning mil viisil rikkus kaebaja oma teenistuskohustusi. Etteheite näol on tegemist haldusorgani subjektiivse hinnanguga, mida ei kinnita asjas kogutud tõendid. Vastustaja on põhjendamatult tuginenud Käskkirjas kaalutlusele, nagu oleks kaebaja jätnud teostamata välisrahade abikõlblikkuse järelevalve. Käskkirjas ning selle lisas on muuhulgas ka viidatud, et kaebaja rikkus oluliselt oma teenistuskohustusi välisraha abikõlblikkuse järelevalve suhtes, mis tõi kaasa usalduse kaotuse asekantsleri vastu. Samaaegselt on aga vastustaja nõustunud, et korraldus siiski muudeti tähtaegselt. Kaebaja on seisukohal, et väidetav riski tekitamine antud episoodi puhul on subjektiivne ja kunstlikult üle paisutatud, A.L.ile tehtud etteheited on põhjendamatud. Vabariigi Valitsuse 05. märtsi 2009. a korraldust nr 80 „„Elukeskkonna arendamise rakenduskava“ prioriteetse suuna „Tervishoiu ja hoolekande infrastruktuuri arendamine“ meetme „Riiklike hoolekandeasutuste reorganiseerimine“ investeeringute kava kinnitamine“ muudeti Vabariigi Valitsuse 29. augusti 2013. a korraldusega nr 388. Antud menetlus eeldas tõesti suurt kooskõlastusringi, kuid eesmärk tagada Vabariigi Valitsuse korralduse muutmine hiljemalt abikõlblikkuse perioodi lõpuks (s.o 31.08.2013) sai täidetud. Seega jääb arusaamatuks, milles siiski seisnes kaebajapoolne teenistuskohustuste süüline rikkumine. Paljasõnaline ja tõendamata on ka Käskkirja lisas esitatud väide, et korralduse muutmine toimus tänu sotsiaalvaldkonnast väljapool asuva tugiosakonna ametniku kiirele reageerimisele. Vastustaja ei ole seejuures nimetanud, kes oli see väidetav isik ning milles tema väidetav tegu seisnes. Lisaks on tegemist on täiesti uue väitega, millele ei tuginetud varem koostatud DM kokkuvõttes. Seega on tegemist ilmselgelt otsitud ning alusetu põhjendusega. Vastustaja on seeläbi rikkunud mh ka diskretsiooni kuritarvitamise keeldu ja jätnud andmata kaebajale võimaluse menetluse kestel nimetatud väite osas omapoolseid selgitusi anda. Eelnevast lähtuvalt on kaebaja seisukohal, et põhjendamatu

on talle süüks panna välisrahastuse abikõlblikkuse järelevalve teostamata jätmist. Kuna kõnealuste töödega jõuti õigeaegselt valmis, siis on ilmne, et kaebaja ei saanud rikkuda raskest hooletusest oma teenistusülesandeid. A.L. ei ole jätnud järgimata ega täitmata Sotsiaalministeeriumi kantsleri juhiseid. Käskkirja lisa p-s 4 on kaebajale ette heidetud kantsleri juhiste mittetäitmist ja korralduste täitmata jätmist. Vastustaja on tuginenud otsuse tegemisel kolmele episoodile, mis leidsid aset perioodil 18.04.- 29.08.2013. Ükski nendest episoodidest ei tõenda eraldiseisvalt ega kogumis kaebaja poolt teenistuskohustuste täitmata jätmist raskest hooletusest. Esmalt on vastustaja asunud seisukohale, et kaebaja pidanuks kaasama erihoolekande strateegia väljatöötamisse nõustajana Rahandusministeeriumi, kuid ei teinud seda. Vastustaja on jõudnud täiesti meelevaldsele seisukohale, et asekantsler ei olnud kursis strateegia ettevalmistamise etappidega. Kaebaja ei saa eeltoodud etteheidetega nõustuda. Erihoolekande strateegia valmimisega seotud küsimusi on kaebaja juba eespool käsitlenud. Kaevatavas haldusaktis ega ka varasema distsiplinaarmenetluse käigus on jäetud täpselt osundamata, millal ja millisel viisil oli kantsleri väidetav korraldus antud. Kuna asekantsleri teenistusest kõrvaldamise päevaks oli strateegia väljatöötamine veel pooleli ja selle valmimise tähtaeg oli alles 31.10.2013, siis on põhjendamatu heita kaebajale ette asjaolu, et ta ei olnud (veel) kaasanud menetlusse nõustajana Rahandusministeeriumi. Vastustaja on ise Käskkirja p-s 4.1. märkinud, et nimetatud episood ei ole eraldiseseivalt aluseks distsiplinaarkaristuse korras teenistusest vabastamiseks. Seega ei pea ka vastustaja ise antud küsimust distsiplinaarkaristuse määramise seisukohalt oluliseks. Teiseks on vastustaja viidanud, et kaebaja pidi korraldama asenduskodu hoone rajamiseks koostöökokkuleppe sõlmimise ilma, et oleks eelnevalt saanud Sotsiaalministeeriumi finants- ja varahalduse osakonnalt (edaspidi FVO) sisendit hoone tüübi ja maksumuse osas. Kostja arvates tõestab see asekantsleri suutmatust efektiivselt ja eesmärgipäraselt juhtida ressursse. Kaebaja ei saa mingil juhul nõustuda Käskkirjas toodud põhjendusega, et koostöökokkuleppe sõlmimist Valga asenduskodu hoone rajamiseks oleks kaebaja pidanud korraldama enne FVO sisendi saamist. Vastupidi, varaliste kohustuste võtmise soodustamine ilma kohustuste suuruse teadmata oleks näidanud riigiametniku ebapädevust ja riigi huvide vastu suunatud käitumist. Seetõttu jäävad vastustaja etteheited kaebajale arusaamatuks. Asekantslerina käitus kaebaja just Sotsiaalministeeriumi huvides ja ressurssidega arvestades ning seega on vastustaja etteheide põhjendamatu ning ilmselgelt otsitud. Täiendavalt on kaebajale heidetud ette seda, et ta ei olnud sotsiaalministri ja justiitsministri kohtumisel piisavalt aktiivne ega kaitsnud piisaval määral valdkonna huve ja eesmärke. Esiteks, Käskkirjas puudub täielikult põhjendus selle kohta, milles seisnes valdkonna huvide mittepiisav kaitsmine. Tegemist on vastustaja subjektiivse ning seetõttu kontrollimatu hinnanguga. Riigikohus on praktikas korduvalt väljendanud seisukohta, mille kohaselt peab kaalutlusotsuste puhul olema haldusakti motiveering igakülgne ja eriti põhjalik. Näiteks 28. oktoobril 2003. a kohtuasjas nr 3-3-1-66-03 tehtud otsuse p-s 18 märkis RKHKo, et: „Haldusakti motiveerimine on abinõu selleks, et isik, kellele on haldusakt adresseeritud, saaks aru, kas tema õigusi on kitsendatud seaduslikult, ja vajadusel oma õigusi kaitsta.” 29. novembri 2012. a otsuses nr 3-3-1-29-13 on RKHKo rõhutanud, et „kaalutlusotsuste puhul peab haldusakti motivatsioon olema eriti põhjalik. […] Kaalutluste väljatoomine haldusakti põhjendustes on oluline nii haldusakti kohtuliku kontrolli tagamiseks kui ka haldusakti legitimeerimiseks adressaatide ja puudutatud isikute silmis.” Eeltoodud kohtupraktikast tulenevalt ei saa kaalutlusotsuse tegemisel tugineda sellistele väidetele nagu huvide mittepiisav kaitsmine. Haldusakt peab olema igakülgselt motiveeritud ning adressaadile ja teistele sellega tutvujatele üheselt mõistetav. Käskkiri antud juhul nendele nõuetele ei vasta. Teiseks on põhjendamatu ka vastustaja seisukoht, et õigusala juhi H. Tralla sõnavõtt eestkosteteemadel ei olnud asekantsleri poolt eelnevalt korraldatud. Vastustaja etteheide jääb arusaamatuks, arvestades seda, et nimetatud isik oli ministeeriumis pikaajalisemalt töötanud

isikuna eestkostega seotud menetluse protsessiga palju põhjalikumalt kursis kui juhtkond. Käskkirjast ei selgu, miks arvab vastustaja, et asekantsler ei saanud olla veendunud, et tema valdkonna huvid saavad kohtumisel kaitstud olukorras, kus asekantsler viibis ka ise koosolekul ning oleks saanud seetõttu vajadusel koheselt H. Tralla sõnavõttu täiendada või täpsustada. Ministri etteheited viitavad üheselt sellele, et tegemist on otsitud seisukohtadega teenistussuhte lõpetamise põhjendamiseks. Kolmandaks heidetakse kaebajale ette, et viimane jättis ministrile edastamata info (seejuures ei selgu Käskkirja lisast, millal pidanuks kaebaja vastava teabe edastama), et Murtud Rukkilille märgi annetamise funktsiooni ülevõtmise osas oli Sotsiaalministeerium juba eelnevalt edastanud Justiitsministeeriumile funktsiooni ülevõtmist mittetoetava seisukoha. Samuti ei ole vastustaja selgitanud, kas vastava informatsiooni edastamine oli kaebaja pädevuses ning tema teenistusülesandeks. Lisaks on tegemist täiesti uue väitega, millele ei ole DM kokkuvõttes tähelepanu juhitud. Seetõttu on vastustaja rikkunud HMS § 40 lg-t 1. Samuti on antud süüdistus ilmselgelt alusetu, kuivõrd 11.06.2013 allkirjastas sotsiaalminister isiklikult kirja nr 15.1- 1/2739, mis oli adresseeritud Justiitsministeeriumile ning milles teavitati justiitsministrit järgnevast: „Murtud Rukkilille märgi andmine on Justiitsministeeriumi pädevuses. Murtud Rukkilille märgil ei ole represseeritule ettenähtud toetuste ja soodustuste taotlemisel tõendavat tähendust. Seetõttu oleme arvamusel, et Murtud Rukkilille märgi, mille patrooniks on Vabariigi President, väljastamine peaks jääma Justiitsministeeriumi pädevusse“ (I kd tl 191). Eeltoodut arvestades on ilmne, et vastustaja on lähtunud otsuse tegemisel otsitud ning lubamatutest kaalutlustest. Vastustaja on kaalutlusõigust teostades jätnud asjas tähtsust omavad faktilised asjaolud arvestamata ja kaalumata, jõudes selle tulemusena ebaõigele järeldusele A.L.i poolt teenistuskohustuste süülise täitmata jätmise küsimuses. Vastustaja on teostanud kaalutlusõigust tähtsust omavaid asjaolusid vaid valikuliselt arvestades ega ole pööranud mingisugust tähelepanu kaebajat positiivselt iseloomustavatele asjaoludele. Lisaks viitavad Käskkirjas ning selle lisas esitatud seisukohad üheselt sellele, et vastustaja on algatanud kaebaja suhtes distsiplinaarmenetluse otsitud alusel ning teenistussuhte lõpetamise tegelikud motiivid olid hoopis teised. Kaevatav haldusakt ei vasta seetõttu sellele esitatavatele nõuetele HMS § 56 mõttes. Kaebaja hinnangul on vastustaja jätnud Käskkirjast nähtuvalt välja selgitamata ja selles käsitlemata järgmised asjas olulise tähendusega asjaolud, rikkudes seeläbi nii HMS §-s 6 toodud haldusmenetluse ühte peamist printsiipi – uurimispõhimõtet kui ka sellest tulenevat kaalutlusreegliks olevat asjas oluliste asjaolude arvestamise põhimõtet. Käskkirjas, selle lisas ja DM kokkuvõttes puuduvad mistahes viited sellele, kas ja kuidas võeti arvesse asekantsler A.L.i üldist teenistuskohustuste täitmist ning kuidas ja kas üldse hinnati ja kaaluti otsuse tegemisel asekantsleri sama perioodi saavutusi ja edusamme. Samuti ei nähtu Käskkirjast, kas ja mil määral on hinnatud kaebaja tegevust eelneval perioodil (s.o ajavahemikus 03.12.2012 - 17.04.2013). Eeltoodu viitab kaebaja arvates ühemõtteliselt sellele, et tema distsiplinaarkorras karistamine põhineb selgelt otsitud ja valikulistel argumentidel. Kaebaja toob siinkohal ka mõned näited nõuetekohestest teenistuskohustuste täitmisest: 1) õigeaegselt ja nõuetekoheselt oli korraldatud Illuka varjupaigataotlejate vastuvõtukeskuse tegevuse reorganiseerimine; 2) asekantsleri juhendamisel jõuti oluliselt edasi soolise võrdõiguslikkuse nõukogu moodustamisega. Sotsiaalministeeriumis ei suudetud korraldada nõukogu moodustamist alates võrdõiguslikkuse seaduse jõustumisest 2004. a. Asekantsleri juhatusel ja isiklikul osalemisel peeti läbirääkimisi nõukogu esimehe kandidaadiga (nõukogu hakkab juhtima Ivi Anna Masso), koostati nõukogu võimalike liikmete nimekiri ning esindatus nõukogus räägiti läbi vastavate ametiasutustega (nõukogus asub tööle kokku 22 liiget, kes esindavad erinevaid organisatsioone) ning 2013. a septembri seisuga oli vastavasisuline eelnõu Vabariigi Valitsuse kooskõlastusringil;

3) Sotsiaalministeeriumi juhatusel ei olnud etteheiteid ka uue lastekaitse seaduse eelnõu väljatöötamise suhtes. Eeldatav seaduseelnõu Vabariigi Valitsusele esitamise aeg on 2013. a detsember ja asekantsler on saanud edukalt hakkama eelnõu väljatöötamise koordineerimisega. Suuresti tänu asekantsleri isiklikule panusele on paranenud ka eelnõuteemaline suhtlemine Haridus- ja Teadusministeeriumiga (edaspidi HTM), mida korduval nentisid nii laste ja perede osakonna ametnikud kui HTM-i asekantsler Madis Lepajõe; 4) Vaatamata kriitilisele ajakavale ja piiratud ressurssidele suutis kaebaja juhitud sotsiaalvaldkond korraldada vajaduspõhise peretoetuse väljamaksmise alates 01.07.2013 (taotluste vastuvõtmise võimalus on loodud alates 01.06.2013). Asekantslerina osales kaebaja aktiivselt isiklikult ka vajaduspõhise peretoetuse väljamaksmisega seotud infovahetuses meediaga; 5) Käskkirjas on viidatud sotsiaal- ja justiitsministri kohtumisele 15.07.2013 seoses sellega, et kaebaja ei võtnud väidetavalt kohtumisel piisavalt sõna. Samas on jäetud mainimata, et justiitsministri sooviks oli, et Sotsiaalministeerium leiaks omalt poolt võimaluse eraldada uue perioodi ettevalmistavate meetmete puhul 2,45 miljonit eurot, et katta tugiisiku teenuse rahastamist. Mainitud koosolekul lepiti ühiselt kokku, et mõlema ministeeriumi ametnikud jätkavad antud teemal läbirääkimisi. Täiendavate kulude arvestamine oli Sotsiaalministeeriumi jaoks väga problemaatiline, kuna selleks ajaks oli juba teada, et ministeeriumi meetmeteks planeeritud summasid vähendatakse Rahandusministeeriumi poolt oluliselt. Järgnenud, s.o 02.08.2013 toimunud kohtumisel Justiitsministeeriumi ametnikega leiti just tänu kaebaja seisukohtadele kompromisslahendus ja vähendati algselt nõutud summat oluliselt ehk 636 000 euroni. Lisaks tegi kaebaja tema juhitava valdkonna eest seistes ettepaneku jagada antud summa võrdselt sotsiaal- ja töövaldkonna ettevalmistatavate meetmete vahel. Ka nimetatud ettepanek võeti arvesse; 6) Kaebaja koordineeris töövõime toetamise süsteemi reformi etappe ning vastustajal ei olnud distsiplinaarmenetluse jooksul selles osas ühtegi pretensiooni seoses kaebaja teenistusülesannete täitmisega; 7) Kaebaja valmistas ette ja viis isiklikult 2013. aprillis läbi läbirääkimised Valgevene Vabariigiga pensionikindlustuse lepingu osas. Läbirääkimiste järel sai kaebaja enda tegevuse kohta väga head tagasisidet, s.t tema poolt läbirääkimiste juhtimist ja Eesti delegatsiooni esindamist peeti väga heaks ja ettekannet kõrgel tasemel olevaks. Kokkuvõttes saavutati tänu kaebaja tegevusele ilmselt kõige tulemuslikum esimene läbirääkimiste voor Sotsiaalministeeriumi ajaloos või vähemalt üks tulemuslikumaid (vt J. Saareveti 18.04.2013 e- kiri, I kd tl 192). 8) Alates 2013. a algusest osales asekantsler A.L. isiklikult Euroopa Liidu struktuurifondide uue perioodi meetmete väljatöötamisel. Pärast jooksvaid töökohtumisi Rahandusministeeriumis osales kaebaja mitmetel kohtumistel Euroopa Komisjoni peadirektoraatiga ning isiklikult kaitses sadade miljonite eurode ulatuses Sotsiaalministeeriumi ettekavandatud meetmeid. Kohtumiste järel sai kaebaja väga positiivset tagasisidet (nt arendusjuht Kristiina Hundilt). 9) Asekantsler tegi isiklikult uuendusi sotsiaalvaldkonna töökorralduses (nt regulaarsed infovahetused erinevatel teemadel – töövõime toetamise süsteemi reform, rehabilitatsiooni ja abivahendite eelnõu ning Euroopa Liidu asjaajamise infovahetused (I kd tl 193-195), mis soodustas valdkondadevaheliste teemade parimat koordineerimist ja asekantslerile alluvate osakondade tööd. Käskkirjast nähtuvalt ei ole vastustaja arvestanud mitte ühegi eeltoodud asjaoluga ning on võtnud otsuse tegemisel arvesse üksnes kaebaja tegevust vastustaja hinnangul negatiivselt iseloomustavad asjaolusid. Käskkirja kohaselt on teenistussuhe kaebajaga lõpetatud ATS § 70 p 3, § 76 lg 1 ja § 94 lg 1 alusel seoses A.L.i poolt teenistuskohustuste olulise rikkumisega raskest hooletusest. Käskkirja lisast nähtuvalt on aga põhilised etteheited, mis vastustaja on kaebaja tegevusega seoses teinud,

seotud hoopis A.L.i isikuomadustega. Nii on Käskkirja lisas tehtud kaebajale etteheide, et teda ei peeta autoriteediks ning tunnustatud partneriks, samuti et ta ei oska eristada eesmärgi suhtes olulist ja ebaolulist informatsiooni ega ole võimeline efektiivselt ning eesmärgipäraselt juhtima inimesi ja ressursse jne. Esiteks ei vasta need etteheited tõele ning teiseks ei ole osundatu näol tegemist teenistuskohustust rikkumisega. Autoriteedi mitteomamine ei tähenda automaatselt veel seda, et isik ei saa oma töökohustustega hakkama. Vaadeldaval juhul viitab Käskkirja lisas ning samuti DM kokkuvõttes esitatu üheselt sellele, et ministri hinnangul ei sobi A.L. asekantsleriks just oma isikuomaduste tõttu. Seda on sotsiaalminister ka 24.10.2013 toimunud valitsuse pressikonverentsil avalikult välja öelnud, märkides järgmist: „Kuigi välja on toodud erinevaid spekulatsioone, ei olnud seal midagi kuritegelikku või kriminaalses mõttes tegu ühegi kahtlustusega, [vallandamise põhjus oli] lihtsalt ebapiisavad isikuomadused ja vähene initsiatiivikus selle vastutusrikka töö tegemiseks“ (I kd tl 196-197). Seega on ilmne, et antud juhul ei olnud kaebaja teenistusest vabastamise tegelikuks põhjuseks asjaolu, et ta jättis oma teenistuskohustused raskest hooletusest täitmata, vaid vastustaja hinnangul ta lihtsalt ei sobinud sellele tööle. Samas on tegemist kahe täiesti erineva teenistussuhte lõpetamise alusega. Kui vastustaja jõudis järeldusele, et A.L. ei sobi asekantsleri teenistuskohustusi täitma oma isikuomadustest tulenevalt, oleks ta pidanud vabastama kaebaja teenistusest ATS § 92 lg 1 alusel. Seda ei saanud aga viivitamatult teha põhjusel, et ATS § 120 lg-st 1 tulenevalt võib ametniku ettenägematute asjaolude ilmnemise tõttu teenistusest vabastada mitte varem kui aasta pärast kõnesoleva seaduse jõustumist. Kuivõrd ATS jõustus valdavas osas 01.04.2013, saanuks A.L.i teenistusest vabastamine ATS § 92 lg 1 alusel kõne alla tulla kõige varem 01.04.2013. Vastustaja aga ei soovinud kaebaja teenistusest vabastamisega sedavõrd kaua oodata, mistõttu otsustati alustada viimase suhtes distsiplinaarmenetlust, leidmaks võimalusi tema vabastamiseks läbi talle omistatava süülise tegevuse. Eeltoodut arvestades on ilmne, et Käskkiri on õigusvastane, kuivõrd see ei vasta HMS § 54 nõuetele. Kaebaja vastas kõikidele Sotsiaalministeeriumi asekantsleri ametikohale esitavatele nõudmistele ning läbis edukalt kõik konkursi raames korraldatud testid. Seega oli vastustajal võimalus veenduda, et kaebaja oskused, võimed ja isikuomadused vastavad asekantslerile esitatavatele nõuetele. Eeltoodut arvestades on Käskkirja lisas esitatud väited asekantsleri teenistusülesannete mittetundmisest ning juhtimisoskuste puudumistest ilmselgelt otsitud, subjektiivsed ning täiesti põhjendamatud. Kaebaja seisukoha õigust kinnitab üheselt ka asjaolu, et töötulemuste kokkuvõttes avaldas kantsler, et teeb ministrile ettepaneku vabastada A.L. asekantsleri ametist ettenägematute asjaolude ilmnemise tõttu ATS § 92 lg 1 alusel. Seejuures ei viidanud kantsler konkreetsetele olulistele teenistuskohustuste rikkumistele või distsiplinaarsüütegudele, rääkimata sellest, et kaebaja oleks rikkunud mistahes töökohustusi just raskes hooletuses. Ka kantsleri hinnangul oli tegemist isikuomaduste mittesobivusega vastavale ametikohale. Kuna aga tõenäoliselt sai asjaosalistele selgeks, et A.L.i viivitamatu teenistusest vabastamine ei tule ATS § 120 lg 1 tõttu kõne alla, väljastas minister Käskkirja, milles märkis, et töötulemuste kokkuvõttes toodud faktilised asjaolud annavad aluse arvata, et tegemist on distsiplinaarsüüteoga, mille aluseks on oluline teenistuskohustuste rikkumine. Samas jättis vastustaja konkretiseerimata, milles täpselt seisnes väidetav oluline teenistuskohustuste rikkumine, millal see aset leidis ning millistes konkreetsetes tegudes väljendus kaebaja hooletus. Kuivõrd töötulemuste kokkuvõte, millele minister distsiplinaarmenetluse algatamisel toetus, ei sisaldanud mitte ühtegi viidet kaebaja poolsele olulisele teenistuskohustuste rikkumisele, olid ATS § 72 lg-s 2 sätestatud distsiplinaarmenetluse algatamise alused tegelikult nõuetekohaselt täitmata. Ülaltoodud asjaolusid arvestades on ilmne, et kaebajast sooviti iga hinna eest vabaneda subjektiivsetel kaalutlustel, mistõttu hakati alles sellel eesmärgil alustatud distsiplinaarmenetluse käigus otsima faktilisi aluseid, millele rajada teenistuskohustuste rikkumise süüdistus.

Seejuures on ka tähelepanuväärne, et vastustaja ei andnud kaebajale võimalust esitada töötulemuste kokkuvõttes sisalduva kohta omapoolseid seisukohti ja vastuväiteid, algatades kõigest nädal pärast nimetatud dokumendi koostamist distsiplinaarmenetluse. Esimesed vastuväited sai A.L. esitada alles 10.09.2013. Kaebaja andis korduvalt teada nii ministrile kui kantslerile, et soovib anda suulisi selgitusi seoses talle süüks pandud asjaoludega, kuid seda talle ei võimaldatud. Seetõttu on ilmne, et distsiplinaarmenetluse käigus ei ole olnud järjepidevalt tagatud kaebajale igakülgne ärakuulamisõigus ning Käskkiri on seetõttu antud vastuolus HMS § 40 lg-ga 1. Kaebaja tegevuses puudub süü. Vastustaja on kaalutlusõigust puudulikult teostades jõudnud kokkuvõttes ebaõigele järeldusele, et A.L. on pannud toime teenistuskohustuste rikkumise vähemalt raske hooletusega Kaebaja märgib, et ükski distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes ning Käskkirja lisas väljatoodud asjaolu ei võimalda järeldada, et ta on rikkunud oma teenistuskohustusi süüliselt. Kaebaja on nii 30.09.2013 arvamuses kui ka kaebuses lükanud ühemõtteliselt ümber tema tegevuse vastu suunatud etteheited ning tõendanud, et need ei ole vähimalgi määral õigustatud. Vastustaja on jätnud käsitlemata kaebaja saavutused ministeeriumi asekantslerina ning on mitmeid kaebajast mittesõltuvaid asjaolusid esitletud alusetult A.L.i tööalaste ebaõnnestumistena. Muuhulgas on kaebajale põhjendamatult ette heidetud probleemide lahendamata jätmist olukorras, kus vastavaid küsimusi ei ole ministeeriumis juba aastate jooksul enne tema teenistusse astumist lahendada suudetud. Ilmselgelt on täiesti mõeldamatu, et kaebaja saaks lahendada kõik sotsiaalvaldkonna probleemid kõigest üheksa kuu pikkuse tööperioodi jooksul. Siiski on kaebaja teinud maksimaalseid jõupingutusi selleks, et valdkonna kõige põletavamad probleemid leiaksid kiire ning kõiki osapooli rahuldava lahenduse, lähtudes oma tegevuses ministeeriumi ning tema poolt juhitud valdkonna huvidest. Kaebaja on püüdnud sõltumata tema poolt juhitava osakonna ülekoormatusest tegeleda jooksvalt kõikide aktuaalsete küsimustega, panustades selleks ka olulisel määral oma vaba aega. Mitte ükski oluline küsimus ei ole jäänud käsitlemata ega õigeaegselt lahendamata ning viited mingisuguste ebamääraste, konkretiseerimata riskide tekitamisele ei tõenda kaebaja poolt teenistuskohustuste olulist täitmata jätmist mitte üheski süü vormis. Kuivõrd ATS § 74 lg-st 1 tulenevalt saab ametnik vastutada distsiplinaarsüüteo eest üksnes süü olemasolul, on kaebaja distsiplinaarkorras karistamine antud juhul põhjendamatu ja õigusvastane. Isegi kui kaebaja teenistuskohustuste täitmisel oleks antud juhul ilmnenud mingisugused süüteo tunnused (millega kaebaja kindlasti ei nõustu), on ATS-s sätestatud kõige raskema distsiplinaarkaristuse määramine teenistusest vabastamise näol antud juhul ilmselgelt ebaproportsionaalselt raske karistus. Viitega ATS § 75 lg 1 ja 2 sätetele märgib kaebaja, et ka kohtupraktikas on rõhutatud, et teenistusest vabastamist kui rangeima distsiplinaarkaristuse määramist tuleb alati väga hoolikalt põhjendada ja see ei ole automaatne tagajärg isegi juhtudel, mil avaliku teenistuse seadus näeb ette põhimõttelise võimaluse distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamise (vt nt RKHKo 18.05.2011 nr 3-3-1-13-11, p 10). RKHKo on 10. aprillil 2013. a kohtuasjas nr 3-3- 1-14-13 tehtud otsuse p-s 12 selgitanud, et iga süütegu tuleb käsitada unikaalsena ning seejuures arvestada selle toime pannud isikut ja tema käitumist iseloomustavat informatsiooni (vt ka RKHKo 17.11.2003 nr 3-3-1-74-03, p 11). Seega peavad distsiplinaarkaristust määravast käskkirjast nähtuma lisaks süüteo kirjeldusele ka asjaolud ja kaalutlused, mida tööandja on karistamisel arvestanud, ning põhjendused karistuse määramise ja karistuse valiku kohta (vt ka RKHKo 22.10.2012 nr 3-3-1-46-12, p 22 jt). Riigikohus on eelviidatud otsuses leidnud, et kui mingi ametniku tegu määratletakse jämeda rikkumisena, ei vabasta see ikkagi distsiplinaarkaristuse määrajat igakordsest kaalumiskohustusest sellise teo eest karistamise otsustamisel ja karistuse valikul. Kaebaja on olnud oma teenistuskohustuste täitmisel piisavalt hoolas ning lähtunud tegevuses ministeeriumi eesmärkidest ning ülesannetest, lähenedes valdkonna probleemidele nende

aktuaalsuse ja tähtsuse järjekorras. Käskkirjas ei ole toodud välja mitte ühtegi episoodi, kus konkreetselt just kaebaja väidetavalt olulise rikkumise tagajärjeks oli tähtaegade ületamine, järelevalve või dokumentide koostamata jätmine vms selline asjaolu, mida saaks tõlgendada kui Sotsiaalministeeriumi eesmärkide ja ülesannete täitmise ohustamist ning töökohustuste rikkumist ja seeläbi avaliku huvi kahjustamist. Kõik Käskkirjas, selle lisas ning DM kokkuvõttes tehtud järeldused ja viited on üldsõnalised, kunstlikult tuletatud või ka otseselt tegelikele asjaoludele mittevastavad. Osundades ATS § 75 lg 4 ja 5 sätetele kaebaja on seisukohal, et Käskkirjas ning selle lisas, samuti DM kokkuvõttes toodud asjaoludest ei nähtu sellist teenistuskohustuste olulist rikkumist, mis õigustaks kaebaja teenistusest vabastamist. Antud juhul ei esine ka ATS § 75 lg- s 6 nimetatud asjaolusid, mille alusel saaks olulist rikkumist eeldada (I kd tl 198-199). Kaebaja hinnangul ei nähtu Käskkirjast eelnevalt viidatud kohtupraktikaga kooskõlas olevat üksikjuhtumi asjaolusid ning süüteo toime pannud isikut arvestavat kaalumist. Käskkirja põhjendustest ei selgu, kas ja kuidas kaebaja iseloomustavad asjaolud on mõjutanud karistuse valikut. Kaebaja leiab, et kirjeldatud kaalumisvea tõttu on kaevatav haldusakt õigusvastane ning tuleb tühistada. Kokkuvõtvalt on kaebaja seisukohal, et antud juhul puudus alus tema karistamiseks mistahes ATS §-s 70 nimetatud distsiplinaarkaristusega. Vastustaja on teostanud kaevatava haldusakti andmisel kaalutlusõigust proportsionaalsuse põhimõtet, uurimispõhimõtet ja sellest tulenevat asjas tähendust omavate oluliste asjaolude arvestamise ja kaalumise põhimõtet eirates, rikkunud asjakohatutest kaalutlustest lähtumise keeldu ja jätnud vähemalt osaliselt tagamata kaebaja õiguse olla ära kuulatud. Kuivõrd Käskkiri on antud oluliste kaalutlusvigade tulemusena ning see ei vasta haldusaktile esitatavatele nõuetele, tuleb see õigusvastaseks tunnistada. Eeltoodut arvestades ja ATS § 105 lg-st 1 tulenevalt on kaebajal tekkinud õigus nõuda tema vabastamise kohta antud haldusakti õigusvastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ja hüvitist ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses.

Vastustaja sotsiaalminister vaidleb A.L.i kaebusele vastu, leiab, et Käskkiri on õiguspärane, ning palub jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja oli teenistuses sotsiaalala asekantslerina. Sotsiaalministeeriumi sotsiaalala asekantsler täidab juhtimis-, koordineerimis-, poliitikakujundamis- ja järelvalvefunktsiooni sotsiaalala küsimustes. Sotsiaalala asekantsleri teenistuskohustuseks on sotsiaalkindlustuse, hoolekande, soolise võrdõiguslikkuse ning lastekaitse ja perepoliitika valdkondades teadmistepõhise poliitikakujundamise tagamine ja selle üle järelevalve teostamine nii Sotsiaalministeeriumi sees kui ka vastava valdkonna eest vastutava SKA tegevustes. Asekantsleri teenistuskohustuste nõuetekohane täitmine tagab omakorda Sotsiaalministeeriumi eesmärkide täitmise sotsiaalala küsimustes. Vaidlus puudub selles, et kaebaja teenistuskohustusteks oli muuhulgas: (1) valdkonna esindajana koordineerida juhitava valdkonna arengukavade ja kontseptsioonide (sh erihoolekande strateegia) väljatöötamist ja elluviimist; (2) korraldada temale alluvate osakondade ning ministeeriumiväliste institutsioonide (sh SKA ja AS Hoolekandeteenused) ja huvirühmade koostööd teadmistepõhise poliitika kujundamisel, valdkonna arengukavade ja kontseptsioonide koostamisel ja nende elluviimisel; (3) juhtima osakonnajuhatajate kaudu talle alluvate osakondade tööd; (4) tegema ettepanekuid ministeeriumi tulude ja kulude aastaeelarve eelnõu ning vajaduse korral lisaeelarve eelnõu koostamiseks ja eelarvevahendite kasutamise kohta; (5) täita ministri või kantsleri antud ülesandeid. Käskkirjas, selle lisas ning DM kokkuvõttes kirjeldatud ülesanded olid kaebaja pädevuses ning nende ülesannete täitmine oli kaebaja kohustuseks. Kaebaja teenistuskohustuste rikkumine väljendus järgmistes episoodides:

(1) erihoolekandeteenuse korralduses ilmnenud probleemide lahendamata jätmine (vt täpsemalt käesoleva vastuse p 3); (2) mittetulundusühingute finantseerimise korralduse väljatöötamata jätmine (käesoleva vastuse p 4); (3) välisrahastuse abikõlbulikkuse järelevalve teostamata jätmine (käesoleva vastuse p 5); (4) sotsiaalministeeriumi kantsleri juhiste mittejärgimine ja korralduste täitmata jätmine (käesoleva vastuse p 6). Iga nimetatud episood (selles kirjeldatud rikkumiste kaudu) on oma olemuselt selline, mis ka iseseisvalt andis aluse kaebaja teenistusest vabastamiseks. Käesolevas vaidluses peab kohus hindama, kas asjaolud, mida rikkumiseks loetakse, esinesid ning kas neid asjaolusid saab lugeda kaebaja teenistuskohustuste rikkumiseks. Vastustaja leiab, et rikkumise hindamisel tuleb arvestada seda, et sotsiaalala asekantsler on tippjuhi ametikoht, mistõttu tuleb tema teenistuskohustuste täitmise nõuetekohasust hinnata tippjuhi kompetentsimudeli kontekstis. Tippjuht peab olema võimeline iseseisvalt vastu võtma otsuseid ning tagama temale eesmärgiks seatud tulemuste saavutamise, st vastutama mitte lihtsalt töö ärategemise eest, vaid reaalsete tulemuste eest. Juhile seatakse alati kõrgendatud nõudmised võrreldes tavapäraste ametnikega. Samad põhimõtted tuleb aluseks võtta kaebaja süü ning kaebajale määratud karistuse proportsionaalsuse hindamisel. Lisaks tuleb karistuse proportsionaalsuse hindamisel arvestada seda, et haldusorganil on siinkohal ulatuslik kaalutlusruum, millesse kohus ei saa sekkuda. Karistuse määramise osas saab kohus hinnata eelkõige diskretsiooni nõuetekohast teostamist vastustaja poolt. Vaidlustatud Käskkirja andmisel ei ole rikutud menetlus- või vorminõudeid. Nagu kaebusest ning distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtub, on kaebajale tema teenistusest vabastamise motiivid olnud arusaadavad ning ta on oma seisukohti saanud nende osas väljendada. Seega ei ole alust üksnes vormi- või menetlusnõuete rikkumisele tuginedes Käskkirja õigusvastaseks tunnistada. Kaebaja taotlus teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ei ole selge ning seda on vaja konkretiseerida. Kaebaja ei ole täpsustanud, millisel ATS-s sätestatud alusel oleks tulnud temaga teenistussuhe lõpetada. Vastustaja ei nõustu kaebaja väidetega selle kohta, et Käskkiri ei vasta vorminõuetele. Isegi, kui selles osas esineks mingisuguseid minetusi (millega vastustaja ei nõustu), siis vastavalt HMS §-le 58 ei annaks need alust Käskkirja õigusvastaseks tunnistamiseks. Ebaõige on vastustaja väide, et Käskkiri ei ole nõuetekohaselt põhjendatud. Käskkirja põhilised motiivid (sh peamised kaalutlused) sisalduvad Käskkirja p-s 1. Samuti viidatakse Käskkirjas DM kokkuvõtte p-dele 1-3 ning Käskkirja lisale, kus sisalduvad täiendavad Käskkirja põhjendused. DM kokkuvõte p-des 1-3 on selgelt välja toodud distsiplinaarsüüteo toimepanemise asjaolud, neid asjaolusid kinnitavad tõendid, kaebaja süü, rikkumise olulisuse ning distsiplinaarkaristuse määramise põhjendused ja kaalutlused. DM kokkuvõte on kaebajale 30.09.2013 kätte toimetatud, selles asjaolus vaidlus puudub. Samuti puudub vaidlus selles, et kaebaja on kätte saanud Käskkirja ja selle lisa. Seega on kaebajale kättesaadavad kõik dokumendid, kus sisalduvad Käskkirja motiivid. Järelikult ei ole vastustaja Käskkirja põhjendamiskohustust rikkunud. Asjakohatud ja otsitud on kaebaja väited selle kohta, et talle on arusaamatu, mida kujutab endast Käskkirja lisa. Tegemist on haldusorgani seisukohtadega kaebaja enda poolt distsiplinaarmenetluse kohta esitatud vastuväidetele. Tegemist on Käskkirja lisaga, seega Käskkirja lahutamatu osaga, mis moodustab Käskkirjaga lahutamatu terviku, st Käskkirja lisal on Käskkirjaga samad „rekvisiidid“. Käskkirjas on tehtud viide lisale, kui Käskkirja motiive sisaldavale dokumendile. Käskkiri on ministri poolt allkirjastatud, seega vastab vorminõuetele ka Käskkirja lahutamatuks lisaks olev dokument. Muuhulgas nähtub sellest dokumendist, kuidas on vastustaja arvestanud kaebaja poolt distsiplinaarmenetluse käigus esitatud vastuväidetega. Isegi kui asuda seisukohale, et Käskkirja lisast ei nähtu selle koostaja ja

allkirjastaja, siis ei saanud nimetatud asjaolu kuidagi mõjutada asja otsustamist (HMS § 58) ega Käskkirja õiguspärasust. Ebaõige on kaebaja väide, et Käskkirjast ja selle lisast ei selgu kas ja mil viisil on arvestatud kaebaja 30.09.2013 arvamuses esitatud tõendite ja argumentidega. Nimetatud argumente ja tõendeid on käsitletud Käskkirja lisas, sealt nähtub, millises ulatuses ja mis põhjusel on nende argumentidega nõustutud või mitte nõustutud. Seega on olnud kaebajale faktiliselt tagatud ärakuulamisõiguse kasutamine. HMS § 40 lõiget 1 ei ole rikutud. Vastustaja märgib, et menetlusnõudeid ei ole rikutud ka tulenevalt kantsleri 29. augusti 2013 kirjast kaebajale. Nimetatud kiri ei olnud distsiplinaarmenetluse osa, vaid kantsleri vabas vormis tagasiside kaebajale tema teenistuskohustuste täitmise kohta. Seega ei saa asjaolu, kas ja mil määral võimaldati kaebajal avaldada seisukohta selle kirja osas või millised õiguslikud ja faktilised põhjendused kirjas olid, kuidagi mõjutada Käskkirja õiguspärasust. Eeltoodust tulenevalt ei ole Käskkirja andmisel eksitud menetlus- või vorminõuete järgimisel. Isegi, kui mingid minetused eksisteeriksid, siis ei ole need sellised, mis oleks võinud mõjutada asja otsustamist. Käskkirja õigusvastaseks tunnistamine ei ole seega põhjendatud. Kaebaja jättis lahendamata erihoolekandeteenuse korralduses ilmnenud probleemid ning rikkus sellega oma teenistuskohustusi. Nimetatud episoodis avaldusid kaebaja teenistuskohustuste rikkumised kokkuvõtvalt järgmistes asjaoludes: Rikkumine 1. Kaebaja ei reageerinud adekvaatsete lahendustega märtsis 2013 toimunud traagilistele sündmustele kahes erihooldekodus ning ei suutnud lahendada ööpäevaringse erihoolekandeteenuse rahastamise probleeme tulenevalt Tallinna halduskohtu 14. märtsi 2013 otsusest haldusasjas 3-12-2298: (a) 28. märtsi 2013 koosolekul püstitatud eesmärki panna paika tegevuste ajakava ning jagada ülesanded ei täidetud; (b) kaebaja poolt välja pakutud lahendus erihoolekande probleemidele (rahaliste vahendite suurendamine) ei olnud realistlik ega sobilik, muid lahendusi kaebaja välja ei pakkunud. Rikkumine 2. Kaebaja jättis esitamata erihoolekande teenuste osutamisega seonduva rahataotluse 2014. a riigieelarve menetluses ning taotluse 2013. a eelarve muutmise menetluses. Rikkumine 3. Eesmärgistamata koosolekute korraldamine, millel kulutatakse palju aega, kuid mis lõpevad enamasti tulemusteta. Initsiatiivi ja autoriteedi puudumine – seisukoha väljendamata jätmine olukordades, kus sellise seisukoha väljendamine oli kaebaja kohustuseks. Näiteks erihoolekandel viibivate laste teema käsitlemine. Kaebaja ei võtnud initsiatiivi erihoolekandel viibivate laste küsimuses koosoleku korraldamisel ning koosoleku toimumisel 16. augustil 2013 ei olnud selleks ette valmistunud. Samuti ei saatnud kaebaja koosolekul osalejatele ette materjale, kuigi seda eraldi paluti. Koosolek sisuliselt ebaõnnestus. Rikkumine 4. Kaebaja ei täitnud oma kohustusi seoses erihoolekande valdkonna strateegia koostamisega. Kaebaja ei koordineerinud strateegia koostamist vajalikul määral, ei järginud strateegia valmimise etappe ja ajakava ega teostanud vajalikku järelevalvet. Kaebaja ei kasutanud ära valdkonna tööplaanis ettenähtud rahalisi vahendeid, ega kasutanud ära võimalust teiste tegevuste vabanenud vahendite suunamist erihoolekande vajaduseks. Alljärgnevalt käsitleb vastustaja kaebuses toodud väiteid eelpool kirjeldatud rikkumiste kaupa. Rikkumine 1 – erihoolekande kiired probleemid. Kaebuses ei vaidlustata seda, et kaebaja ei täitnud 28. märtsi 2013 koosolekul püstitatud eesmärke – ei pannud paika tegevuste ajakava ega jaganud osapoolte vahel ülesandeid. Selle rikkumise on kaebaja omaks võtnud. Kaebuses esitatud väited tema poolt välja pakutud erihoolekande probleemide lahenduste kohta ei ole asjakohased ega lükka ümber järeldust, et ta selles aspektis oma teenistuskohustusi rikkus. Vaidlust ei saa olla selles, et kaebaja poolt välja pakutud lahendus täiendavate rahaliste vahendite kohese leidmise kohta ei olnud sobilik. Riigieelarve jooksvaks aastaks koostatakse eelneval eelarveaastal ja selle suurendamiseks puuduvad eelarve aasta sees paindlikud võimalused. Täiendavate rahaliste vahendite eraldamine on võimalik ainult juhul, kui selleks

algatatakse lisaeelarve koostamine seoses riigi tulude planeeritavast parema laekumisega, millest on tekkinud võimalusi täiendavate kulude katmiseks. Teine võimalus on muuta riigieelarvet ning suurendada teatud valdkonna eelarvet teiste, väiksemate kuludega valdkondade arvelt. Lisaeelarve ja riigieelarve muutmise algatajaks on Rahandusministeerium. Riigieelarve muudatusettepanekuid küsib Rahandusministeerium tavapäraselt septembris, mitte aprillis–mais (millal kõnealused kriitilised sündmused lahendust vajasid). Ka ei olnud 2013. aastal riigil olulist tulude ülelaekumist, mis oleks võimaldanud täiendavaid kulutusi katta. Seega ei olnud reaalselt võimalik teostada asekantsleri poolt tehtud ettepanekut suurendada koheselt valdkonna rahastust niivõrd suures ulatuses (350 000 eurot). Seda kaebajale ka ministri poolt selgitati ja anti asjakohane suunis leida võimalusi koheseks olukorra parandamiseks, sh sisemiste ressursside arvelt. Kaebaja tunnistab oma kaebuses, et tema poolt tehtud lahendusettepanek lükati tagasi kui ebasobiv ja anti talle juhis leida muid lahendusi. Samas kaebaja seda kohustust ei täitnud ning ühtegi täiendavat lahendust olukorra koheseks parandamiseks välja ei pakkunud. Kaebaja ülesanne oli välja pakkuda lahendus, mis oleks reaalselt teostatav ning mis tagaks soovitud tulemuse saavutamise. Kuna pakutud lahendust ei olnud võimalik kasutada, siis ei saa sellist lahendust hinnata optimaalseks, nagu kaebaja seda kaebuses teeb. Kaebaja ei saa oma tegematajätmisi õigustada sellega, et pakutud lahendusega olid nõus teised lahenduste leidmiseks korraldatud koosolekul osalenud isikud (Hoolekandeteenuste ja SKA esindajad). Kaebusest ei nähtu ühtegi selgitust ega põhjendust selle kohta, miks eelkirjeldatud asjaolusid ei saa pidada kaebaja teenistuskohustuste rikkumiseks. Seda, et ka olemasolevate ressursside raames oli võimalik olukorda parandada, näitavad edasised tegevused, mida on tehtud ministeeriumi ja AS Hoolekandeteenused poolt koostöös peale asekantsleri ametist vabastamist, kui valdkonna juhtimise võttis kooskõlas ministeeriumi põhimäärusega üle kantsler. Täiendavalt vaadati üle valdkonna kasutuses olevad rahalised vahendid. Selgus, et esmased investeeringud on võimalik teostada ilma riigieelarvest täiendavaid vahendeid eraldamata. Olemasolevate vahendite arvelt kohandati Imastu Koolkodu ruumid nõuetele vastavaks /II kd tl 55-57/ ning koolitati personali (aidates sellega kaasa kohtumääruse alusel erihoolekandeteenusele suunatud alaealistele turvalise keskkonna loomisele). Teisena vaadati ühiselt üle võimalused tõsta turvalisust ja teenuste kvaliteeti Valkla hooldekodu kohtumääruse alusel teenusele suunatud klientide osas /II kd tl 58-65/. Näiteks kuni turvalisuse tõstmiseks vajalike investeeringute teostamiseni peatati Valklas klientide arvu suurendamine. Koostöös Hoolekandeteenuste ja SKA-ga esitati olukorda parandavad kiired muudatusettepanekud Riigikogus menetluses olevasse sotsiaalhoolekande seadusesse. 2014. aasta riigieelarve menetluse käigus eraldatud vahendite osas tegi kantsler ministrile ettepaneku kasutada eraldatud vahendeid esmajärjekorras kohtumääruse alusel teenuse osutamise maksumuse tõstmiseks. Eeltoodu kinnitab selgelt, et oli vajalik ja võimalik astuda konkreetseid samme probleemide lahendamise suunas ka enne erihoolekande arengukava valmimist. Otsitud ning asjakohatud on kaebuse väited selle kohta, et arvestades valdkonna probleemide pikaaegsust ning seda, et uus strateegia oli alles koostamisjärgus, ei olnudki kaebajal reaalselt võimalik midagi erihoolekandeteenuste korraldamise probleemide lahendamiseks teha. Asjaolu, et probleemid on olnud pikaaegsed, hoopis kõrgendas nõudmisi vastava valdkonna juhile (kaebajale) ning seetõttu oli tema teenistuskohustuste nõuetekohaseks täimiseks vajalik reaalsete ja kiirete lahenduste leidmine ning uue strateegia õigeaegne, efektiivne ja tulemuslik väljatöötamine. Sellega kaebaja hakkama ei saanud. Vastustaja arvates on lausa küüniline kaebuse väide, et enne strateegia valmimist ei olnudki kaebajal võimalik erihoolekandeteenuste osutamises sisulisi muudatusi ellu viia. Valdkonna kui terviku arendamine peab tõepoolest tuginema läbimõeldud plaanidel, kuid see ei tähenda, et enne strateegia valmimist ja kinnitamist oleks õigustatud valdkonna jooksvalt teravaks muutunud probleemid tähelepanuta jätmine. Vastustaja märgib, et uue strateegia valmimiseni pidi kaebaja lähtuma eelmisest, tollel hetkel kehtivast arengukavast. Kaebaja ei saa tugineda sellele, et strateegia pidigi olema see

dokument, mis pakub välja konkreetsed lahendused erihoolekande valdkonnas. Kaebaja koordineerimisel koostatud erihoolekande arengukava (strateegia) projekt oli niivõrd puudulik, et seda ei saanud ühelgi juhul käsitleda erihoolekande valdkonnas reaalseid lahendusi pakkuva dokumendina. Rikkumine 2 – eelarvetaotlused. Asekantsleri teenistuskohustuseks oli muuhulgas teha ettepanekuid ministeeriumi tulude ja kulude aastaeelarve eelnõu ning vajaduse korral lisaeelarve eelnõu koostamiseks ja eelarvevahendite kasutamise kohta. Seoses erihoolekandeteenuse osutamisel kevadel 2013 aset leidnud probleemidega oleks kaebaja poolt oma teenistuskohustuste nõuetekohane täitmine eeldanud seda, et ta nimetatud probleemide lahendamiseks (a) algatab 2013. aasta eelarve muutmise selleks, et jagada ümber valdkonnale määratud raha (st selgitab välja, millistelt tegevustelt raha ära võtta ja millistele see äravõetud raha juurde panna) ja (b) esitab 2014. aasta eelarve menetlemisel lisataotluseid vastavate teemadele rahastuse leidmiseks. Kaebaja ei vaidlusta oma kaebuses seda, et mitte ühtegi nimetatud taotlust kaebaja kohtumääruse alusel erihoolekandeteenuse rahastamise tagamiseks ei esitanud. Vaidluse all ei ole ka küsimus, kas nimetatud tegematajätmine oli teenistuskohususte rikkumine või mitte. Vaidluse all on üksnes küsimus, kas selline rikkumine kaebaja poolt oli millegagi vabandatav. Seoses 2014. aasta eelarve menetlemisega selgitab vastustaja, et asekantsler oli teadlik riigieelarve lisataotluste esitamise võimalusest. Sotsiaalvaldkond esitas tema juhtimisel 2014. aastasse riigieelarve lisataotlusi erihoolekande töötajate palkadeks 2 237 208 euro ja erihoolekande järjekordade vähendamiseks 3 385 335 euro, kokku 5 622 543 euro ulatuses /II kd tl 67-69/. 2014. aasta riigieelarve taotluste koostamise käigus ei tõstatanud ta kordagi kohtumäärusel teenuse lisarahastuse küsimust, mille lahendamiseks talle oli ülesanne antud. Asekantsleri algatusel toimus 7. mail 2013 asekantsleri ja kantsleri kohtumine, kus asekantsler küsis nõu, mis ta peaks tegema 2014. riigieelarvega seonduvalt /II kd tl 71/. Kantsler selgitas talle muuhulgas vajadust vaadata üle eelarve lisataotlused, määratleda seal kõige kriitilisemalt katet vajavad kulud ja nende suurused. Kuna kohtumääruse alusel erihoolekandeteenusega seotud kulud olid kevadel 2013 toimunud sündmuste tõttu ilmselgelt kriitilised ning kabeaja ise oli soovinud neid probleeme lahendada lisarahastuse kaudu, siis jääb arusaamatuks, miks selles osas 2014. aasta eelarve planeerimisel ei arvestatud /II kd tl 72/. Samuti soovitas kantsler teha tihedat koostööd eelarve juhiga. Neid soovitusi asekantsler ei järginud, kuna kohtule esitatud argumentidest järeldub, et ta lähtus oma ettepanekute kujundamisel valedest eeldustest, nagu ei oleks võimalik eelarvemenetluse käigus ühele konkreetsele vajadusele lisataotlust esitada. Selle konkreetse vajaduse kohta ta ka nõustaval kohtumisel kantslerilt abi ega muid selgitusi ei küsinud. Eelarveläbirääkimised 2014. aastaks toimusid 19. augustil 2013, mil oleks olnud viimane aeg esitada kaebaja poolt ettepanekud riigieelarve lisataotluste jaoks selleks, et lahendada probleeme, mis olid tekkinud erihoolekande teenusega seonduvalt. Kaebaja eelarveläbirääkimiste jaoks sisendit vastava ettepanekuga ei teinud. Samuti tuleb märkida, et erihoolekande probleemide lahendamiseks kasutati hiljem (pärast seda, kui kaebaja oli teenistusest kõrvaldatud) ka võimalust muuta 2013. aasta riigieelarvet ja jagada valdkonna ressursse ümber. Septembris 2013 tõsteti ministri liigendusega SKA-le kindlaksmääratud vahenditest 51 000 eurot Imastu Koolkodule kohtumäärusega ööpäevaringsele erihoolekandeteenusele suunatud psüühilise erivajadusega alaealistele klientidele turvalise ja arendava teenuskeskkonna loomiseks /II kd tl 73-74/. Kaebaja õigustab oma tegematajätmist väitega, et sellise taotluse esitamiseks puudus põhjus ja vajadus, kuna minister leidis, et lisaeraldisi vaja ei ole. Niisugune väide on ebaõige, sellist korraldust minister kaebajale andnud ei ole. Kohest lisaraha ei olnud võimalik eraldada, see aga ei tähendanud, et seda lisaraha ei ole saanud või pidanud taotlema eelarve muutmise kaudu või 2014. aasta eelarvest lisataotluste kaudu. Eeltoodud vigadest nähtub, et kaebaja ei olnud kursis eelarve arutelude ning

planeerimise protsessi ja perioodiga, kuigi oma vastutusvaldkonnaga seotud taotluste esitamine eelarve koostamisel oli kaebaja teenistusülesandeks. Ebaõige on kaebuse väide, et seda rikkumist ei ole talle distsiplinaarmenetluses ette heidetud. Nimetatud rikkumisele on viidatud DM kokkuvõtte lk-l 11. Rikkumine 3 – erihoolekandel olevate laste küsimus. Kaebaja poolt oma kohustuste täitmata jätmine väljendus selles, et kaebaja ei suutnud koordineerida valdkonnas oluliste küsimuste lahendamist. Tal puudus ministeeriumis ning ministeeriumi partnerite seas autoriteet, tema ettevalmistus teemadeks oli nõrk, mistõttu ei võtnud ta sõna olukordades, kus see oli tema kohustuseks. Selliseid etteheited on kaebaja kohta teinud mitmed isikud, kes temaga tööalaselt kokku puutusid /II kd tl 75/. Konkreetsemalt väljenduvad need rikkumised asjaoludes, mis seonduvad erihoolekandel olevate lastega seotud küsimuste lahendamisega. 5. juulil 2013 saatis Sotsiaalkindlustusameti juht Juta Saarevet kaebajale e-kirja milles tegi ettepaneku korraldada augusti alguses kohtumine selleks, et arutada erihoolekandeteenusel olevate laste õiguste tagamist, turvalise keskkonna loomist ja piisava rahastuse tagamist. Juta Saarevet märkis oma e-kirjas, et vastavate küsimustega seonduvad ettepanekud on vaja formuleerida seoses 2014. aasta riigieelarvega /II kd tl 77/. Kaebaja sellele kirjale ei reageerinud. Seetõttu leppis SKA juht ise nõunike abiga ministritele koosoleku kokku /II kd tl 78-79/. Alles siis, kui nimetatud SKA juhi korraldatud koosoleku kutse jõudis kaebajani, esitas kaebaja kiiruga omapoolse kutse koosolekule erihoolekandeteenusel olevate laste küsimuses /I kd tl 186/. Seega reageeris kaebaja SKA juhi ettepanekule (mis ilmselgelt oli põhjendatud ja vajalik) ligi 2 nädalat hiljem ja alles seoses sellega, et 18. juulil 2013 sai ta ise kutse ministriga toimuvale koosolekule. Seega ei tulnud initsiatiiv nimetatud küsimuste lahendamiseks kaebajalt. Kaebuses ei vaidlustata seda, et kaebaja ei saatnud koosolekul osalejatele ette nende poolt palutud materjale. Selleks, et tagada koosoleku konstruktiivsus, soovisid Hoolekandeteenused ja SKA saada ette infot päevakorra kohta, samuti materjale ettepanekutega olukorra lahendamiseks ning ka erihoolekande strateegia kui olulise ja asjakohase raamdokumendi projekti. Kaebaja väidab, et strateegia ei olnud selleks ajaks piisavalt valmis, et seda Hoolekandeteenustele ja SKA-le tutvumiseks saata. Selline põhjendus ei ole aga adekvaatne, kuna kaebaja oli vastutav ka strateegia nõuetekohase valmimise eest. Seega põhjendab kaebaja oma tegematajätmisi (materjalide mitteedastamist) asjaoluga, mis oli samuti tema teenistuskohustuste nõuetekohase täitmata jätmise tõttu tegemata (strateegia polnud valmis). Sotsiaalministeeriumi tööplaani kohaselt pidi strateegia olema välja töötatud juba 31. maiks 2013 /II kd tl 82/. Kaebaja vaidlustab seda, et ta oli koosolekuks ettevalmistamata. Vastustaja sellega ei nõustu. Koosolekul osalenud isikud leidsid, et asekantsleri poolt oli teema täielikult ettevalmistamata ning asekantsleri esinemine valdkonna juhina nõrk. Osalejad leidsid, et kaebaja ei suutnud pakkuda sisulisi lahendusi, puudus valmisolek võtta valdkonna juhi rolliga kaasnevat vastutust ja teha partneritega koostööd. Minister küsis kaebajalt sellel koosolekul korduvalt kommentaare Hoolekandeteenuste poolt tõstatatud probleemidele, kuid ühtegi sisulist ning reaalselt lahendust pakkuvat kommentaari kaebajalt ei tulnud. Tegelikult on kaebaja ka oma 30.09.2013 vastuväidetes distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte kohta möönnud, et ta ei osanud ministri küsimustele vastata (vastuväidete lk 6). Kaebuses ei vaidlustata asjaolu, et 16. augustil 2013 erihoolekande teemal toimunud koosolek ebaõnnestus. Kaebuses süüdistatakse koosoleku nurjumises teisi koosolekul osalenud isikuid, kuid sellised väited (isegi, kui need oleksid tõesed, millega vastustaja ei nõustu) ei saa kaebajat vabandada. Sotsiaalvaldkonna juhina oli tema ülesandeks ja kohustuseks tagada tema valdkonda puudutavate küsimuste sisuline ja efektiivne ettevalmistamine ja käsitlemine. Koosoleku õnnestumise tagamiseks oleks kaebaja pidanud paremini ette valmistuma, samuti rakendama tema positsioonil nõutavaid juhiomadusi ja autoriteeti meeleolude parandamiseks ja konstruktiivsuse saavutamiseks. Kaebaja teenistuskohustuseks oli koordineerida ja korraldada kogu sotsiaalvaldkonna ning

ministeeriumiväliste institutsioonide (nagu seda on Hoolekandeteenused ja SKA) koostööd. Kui koosolekul ilmnesid osalejate vahel erimeelsused, siis kaebaja kui sotsiaalvaldkonna juhi ülesandeks oli leida moodused nende erimeelsuste ületamiseks. Koosoleku ebaõnnestumine kaebaja poolt esitatud põhjustel üksnes kinnitab, et kaebaja ei olnud võimeline tema teenistuskohustusega kaasnevat juhirolli nõuetekohaselt täitma ning Sotsiaalministeeriumi eesmärkide saavutamist tagama. Eeltoodust tulenevalt ei ole kaebuses välja toodud asjaolusid, millest võiks järeldada, et kaebaja nende asjaoludega seoses oma teenistuskohustusi nõuetekohaselt täitis või et toimunud rikkumiste eest teda vastutavaks pidada ei saa. Rikkumine 4 – erihoolekande valdkonna strateegia. Ebaõige on kaebuse väide, et Sotsiaalministeeriumi 2013. aasta tööplaanis ei olnud peale strateegia lõpliku valmimise kuupäeva kindlaks määratud selle ettevalmistamise etappide tähtaegu. Vastupidi, Sotsiaalministeeriumi tööplaanis oli erihoolekande strateegia koostamisele selgelt planeeritud järgmised alametapid: (1) erihoolekande valdkonna strateegia lõpptähtajaga 31. oktoober 2013; (2) strateegia koostamise töögrupi moodustamine ja ajakava koostamine tähtajaga 31. jaanuar 2013; (3) strateegia peateemades kokkuleppimine ja sõnastamine töögrupis tähtajaga 28. veebruar 2013; (4) strateegia väljatöötamine tähtajaga 31. mai 2013; (5) strateegia lõppversiooni valmimine ja kinnitamine ministri poolt tähtajaga 30. september 2013. Vastustaja selgitab, et 2013. aastal ei olnud tehnilistel põhjustel ministeeriumi tööplaani võimalik koostada ja jälgida riigiportaalis asuva töövahendi kaudu. Tööplaan koostati ja selle jälgimine toimus ühiskasutuses olevate Excel failidena. Seega on kaebaja toonud oma väidete selgituseks mittekehtiva tööplaani väljavõtte, kuigi valdkonna juhina pidi ta olema nimetatud asjaolust teadlik. Kaebaja kinnitas korduvalt kantsleri järelepärimistele, et kõik toimub plaanipäraselt ja arengukava valmib etteantud tähtajaks. Saamaks kindlust selle väite paikapidamisele palus kantsler 4. septembril 2013 hoolekande osakonna juhatajal saata endale arengukava tekst selles seisus, nagu see hetkel olemas oli /II kd tl 72/, pakkudes kohe omalt poolt välja ka võimaluse ühiselt tekkiv tagasiside läbi arutada, mida osakonna juhataja hiljem ka kasutas. Esmasel kiirel ülevaatamisel kantsleri poolt selgus, et arengukava on enam kui puudulik nii vormilises kui ka sisulises mõttes. Selleks hetkeks oli moodustamata arengukava koostamiseks vajalik meeskond, läbi mõtlemata arengukava struktuur ning koostamata oli terviklik hetkeolukorra kirjeldus, kuigi selle sisustamiseks vajalik info oli osaliselt esitatud eelnõu erinevates lõikudes. Planeeritud eesmärgid ja meetmed ei lähtunud seetõttu selgest probleemi püstitusest ja vajasid veel olulises osas läbimõtlemist. Seega oli selge, et arengukava kokku saamiseks oli vajalik uuesti alustada asjadest, mida oleks tulnud teha esimeste arengukava koostamise sammudena. Mis puudutab väidet, et kaebaja jälgis ja koordineeris strateegia valmimist pidevalt, korraldades selleks vastavasisulisi kohtumisi ja nõupidamisi, andes pidevalt suulisi juhiseid ja korraldusi, siis vastustaja hinnangul ei ole määrav mitte koosolekute arv ja neile kulunud tunnid, vaid toimunud arutelude sisu, koosolekute tulemusel toimunud konkreetsed tegevused ja mis kõige tähtsam, nende tulemus. Esitatud materjalidest nähtub muuhulgas, et asekantsler ootas lahenduste väljapakkumist eelkõige väljastpoolt ministeeriumit, mitte ei taganud lahenduste väljatöötamist ministeeriumi kui valdkonna eest põhivastutaja ja poliitikakujundaja poolt. Järelvalve ja koordineerimise nõrkust näitab ka asjaolu, et järelvalve strateegia koostamise üle ja selle koordineerimine ei olnud teostatud viisil, mis oleks taganud optimaalse tegevuse ja lahenduste leidmise ka asekantsleri poolt juhitud ametnike poolt. Nimetatud ebakvaliteetse töö tulemusena on Sotsiaalministeerium täna olukorras, kus oluline osa erihoolekande arengukava koostamise tööst on tulnud uuesti teha. Erihoolekande strateegia on senini kinnitamata. Esialgu planeeritud tähtajast 31. oktoober 2013 kinni pidamine oli väga oluline, kuna arengukava on muuhulgas sisendiks uue struktuuritoetuste perioodi vahendite planeerimisele. Ka nimetatud tegevused on arengukava puudumise tõttu takistatud. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja rikkunud oma teenistuskohustusi erihoolekandeteenuse korralduses

ilmnenud probleemide lahendamisel. Kaebuses toodud seisukohad ei võimalda teha teistsugust järeldust. Kaebaja jättis välja töötamata mittetulundusühingute finantseerimise korralduse ning rikkus sellega oma teenistuskohustusi. Kaebaja kui sotsiaalala asekantsleri ülesandeks oli augusti 2013 lõpuks Sotsiaalministeeriumi siseselt panna paika teemade lõikes protsentuaalne jaotus, mille alusel hasartmängumaksust tulenevat raha jagada. Kaebuses ei ole vaidlustatud seda, et nimetatud ülesandeid augusti lõpuks täidetud ei olnud ega seda, et nimetatud ülesande täitmine kaebaja teenistuskohustuseks oli. Kaebuses üritatakse tegematajätmist vabandada väitega, et seda ülesannet ei pidanud täitma tingimata augusti lõpuks. Isegi kui lähtuda rangelt koosoleku kokkuvõttes kasutatud sõnastusest „püüame augusti lõpuks paika panna /.../“, siis ei nähtu kaebaja tegevusest, et ta oleks seda isegi teha püüdnud. Näiteks hoolekande osakonna juhataja Uku Torjus ei olnud teemast augusti lõpuks kuulnudki kui kantsler selle kohta aru päris. Ilmselgelt ei olnud asekantsler talle rääkinud kantsleri juures toimunud kohtumisest ja kokkulepitud tegevustest. Samuti nähtub vastuväidetest, et asekantsler ei teadnud, miks tähtaeg just sellele ajale määrati (st ei olnud kursis oma vastutusvaldkonnaga). Hasartmängumaksust rahastatavad aastaprojektid esitatakse novembris ja nende hindamine teostatakse detsembri alguses. Seetõttu on vajalik, et laekuva raha jagamise ühtsed alused oleksid määratletud piisavalt varakult enne neid tähtaegu, et olulise mahuga analüüsi tegemisest tekkiv töökoormus ei kuhjuks väga lühikesele ajale. Kui ettevalmistus on tehtud kiiruga ja nõrgalt, siis kaasneb oht, et rahastamisotsuseid ei tehta parimal võimalikul teadmisel. Kaebaja põhjendab ülesannete täitmata jätmist muuhulgas asjaoluga, et juulis ja augustis viibisid enamus sotsiaalvaldkonna osakondade juhatajatest puhkusel, mistõttu ei oleks justkui olnud võimalik seda ülesannet täita. Vastustaja hinnangul on tegevusetuse põhjendused otsitud ja ebaveenvad, kuna ükski osakonnajuhataja ei ole aastal 2013 viibinud puhkusel 2 kuud järjest. Kõik osakonnajuhatajad ei olnud ka korraga puhkusel, mistõttu ei saanud see asjaolu kuidagi takistada kaebuse esitajat vastutava isiku ja tähtaja määramist või koosoleku korraldamist. Samuti ei vabanda ülesannete täitmata jätmist kaebaja väide, et tegemist ei saanud olla eriti tähtsa tegevusega, kuna seda heideti talle ette alles augustikuu eelviimasel tööpäeval. Sisuliselt leiab kaebaja, et kuna tema tegematajätmisi varem ei avastatud, siis järelikult ei olnudki see ülesanne väga tähtis. Samuti on ilmselgelt demagoogiline väita, et kaebaja oleks ehk augusti viimaseks tööpäevaks siiski jõudnud selle ülesande täita. Sellised valimatud õigustused kinnitavad hoopis vastustaja seisukohta, et kaebaja ei mõistnud enda teenistuskohustuste tegelikku sisu ja talle pandud ülesannete põhjust. Asekantsler ei ole tavaline ametnik, vaid valdkonna tippjuht, kellelt eeldatakse iseseisvat tegutsemist ja eesmärgipärast mõtlemist, sealjuures ülesannete täitmise seiret. Kui on teada, et 2012. detsembris tehtud hasartmängumaksu rahade jaotuse taustal olid väga teravalt ülesse kerkinud ühenduste rahastuse küsimused (ja seda kaebaja ei eita), siis ei ole tegemist mitte kantsleri isikliku prioriteediga, vaid nimetatud ülesande puhul oligi tegemist väga olulise tegevusega. Prioriteetide ja küsimuste olulisuse määratlemine iseseisvalt on tippjuhi puhul elementaarne teenistuskohustus, mis nimetatud episoodi puhul raskest hooletusest tegemata jäi. Juhul kui kaebajal tõepoolest tekkis kahtlus tähtaegade või prioriteedi osas, nõuaks hoolikas teenistuskohustuste täitmine nende küsimuste täpsustamist. Antud juhul kaebaja seda ei teinud. DM kokkuvõttest nähtub, et kaebaja ei olnud nimetatud ülesandeid täitnud ka 16. septembriks 2013, mil kantsler tema tööülesanded üle võttis. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja oma teenistuskohustusi rikkunud. Kaebaja jättis teostamata järelevalve välisrahastuse abikõlblikkuse üle ning rikkus sellega oma teenistuskohustusi. Riiklike hoolekandeasustuste reorganiseerimise investeeringute kava eesmärgiks on riigile kuuluvate asenduskodude reorganiseerimine, mis tähendab, et seniste hoonete asemel ehitatakse asendushoolduse tänapäevaste nõuetele vastavad peremajad ning antakse need üle vastavale kohalikule omavalitsusüksusele. Kokku reorganiseeritakse 7

asenduskodu, ehitatakse 42 uut peremaja kokku summas 9 196 886,22 eurot. Kuna tegemist on riiklike lastekodudega, on meetme raames toetuse saajaks Sotsiaalministeerium (vt sotsiaalministri 24. oktoobri 2008 määrust nr 67 „Meetme „Riiklike hoolekandeasutuste reorganiseerimine“ toetuse andmise tingimused ja investeeringute kava koostamise kord“ § 4 lg 2 p 1). Perioodi 2007-2013 struktuuritoetuse seaduse § 2 p 6 järgi on projekti abikõlblikkuse periood kas toetuse taotluse rahuldamise otsuses, investeeringute kavas, programmis, programmi elluviijaga sõlmitavas halduslepingus või meetme tingimustes sätestatud ajavahemik, millal projekti tegevused algavad ja lõpevad ning projekti teostamiseks vajalikud kulud tekivad. Seega on struktuurivahendite kasutamisel kesksel kohal abikõlblikkuse periood, mille jooksul tehtud kulutused hüvitatakse struktuurivahenditest. Vabariigi Valitsuse 5. märtsi 2009. a korralduse nr 80 „„Elukeskkonna arendamise rakenduskava” prioriteetse suuna „Tervishoiu ja hoolekande infrastruktuuri arendamine” meetme „Riiklike hoolekandeasutuste reorganiseerimine” investeeringute kava kinnitamine” (RT III, 22.12.2010, 4) kohaselt oli kõikide asenduskodude projektide abikõlblikkuse lõpptähtaeg 31. august 2013. 2013 juuniks oli selge, et kahe asenduskodu, Kuressaare Väikelastekodu ja Narva Lastekodu, reorganiseerimine on kas pooleli või pole veel alanud, mistõttu oli vajalik investeeringute kavas abikõlblikkuse tähtaega pikendada. Mõlemate asenduskodude toetuse määr on 100%, ehk mõlemat projekti finantseeritakse täies mahus struktuurivahenditest, mistõttu ei ole planeeritud finantseerida projekte riigieelarvelistest vahenditest ehk projekte finantseeritakse kas struktuurivahenditest või ei ehitata peremaju üldse. Eelkõige omab see tähtsust seetõttu, et olukorras, kus abikõlblikkuse perioodi tähtaeg on lõppenud, ei ole toetuse saajal ehk ministeeriumil võimalik tasuda talle projekti raames tehtud tööde ja teenuste eest arveid, mistõttu järgneb ministeeriumile nii lepingujärgsed finantsilised kahjulikud tagajärjed kui ka maine langus. Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna põhimääruse § 2 lg 2 p-de 12 ja 13 järgi täidab hoolekande osakond elukeskkonna arendamise rakenduskava prioriteetse suuna 6 „Tervishoiu ja hoolekande infrastruktuuri arendamine“ alasuuna „Riiklike hoolekandeasutuste reorganiseerimine“ osas rakendusasutuse, kui rakendusüksuse ülesandeid juhul kui toetuse saaja on Sotsiaalministeerium (väljamakse taotluste teisene kontroll, järelevalve toetuse saaja üle, tagasinõuete tegemine). Sama põhimääruse § 1 lg 1 kohaselt on hoolekande osakond Sotsiaalministeeriumi struktuuriüksus, mis allub sotsiaalala asekantslerile. Eespool toodust nähtub, et nii järelevalve investeeringute elluviimisel kui vajadusel õigusloome kujundamisel investeeringute kava osas lasus hoolekandeosakonnal, st nimetatud küsimus kuulus otseselt kaebaja vastusalasse. Arvestades seda, et projektide abikõlblikkuse perioodi lõpp oli 31. august 2013, alustati Vabariigi Valituse korralduse muutmisega juunis 2013. 26. juunil 2013, tulenevalt ametnike suvepuhkustest, leppisid hoolekande osakonna peaspetsialist Marek Atonen ja õigusosakonna nõunik Kadri Kurvits kokku tööjaotuse /II kd tl 90/. Kuna M. Atoneni puhkus oli 1. juuli – 26. juuli 2013 ja K. Kurvitsa puhkus 15. juuli -16. august 2013, lepiti kokku, et esimese kooskõlastusringi ministeeriumis ja eelnõude infosüsteemis EIS viib läbi K. Kurvits. Eelnõu esitati EIS-i 19. juulil 2013 ja selle kooskõlastamise tähtaeg oli 9. august 2013 /II kd tl 91/. K. Kurvits naasis tööle 19. august 2013 ning tegi järelpärimise nimetatud Vabariigi Valitsuse korralduse staatuse kohta M. Atonenile /II kd tl 92/. M. Atonen vastas, et nad täpsustavad investeeringute kava jäägi olukorda. Vabariigi Valitsuse reglemendi kohaselt tuleb Vabariigi Valitsusele esitatavad eelnõud ja muud küsimused esitada piisavalt varakult, et enne arutelu oleks võimalik need mõistliku aja jooksul sisuliselt läbi vaadata. Üldjuhul esitatakse dokumendid Riigikantseleile vähemalt seitse kalendripäeva enne Vabariigi Valitsuse istungi toimumise päeva (§ 11 lg 1). Vabariigi Valitsuse istungid toimuvad neljapäeviti (§ 15 lg 1). See tähendab, et üldjuhul peab Vabariigi Valitsusele kinnitamiseks esitatav eelnõu olema Riigikantseleis eelneva nädala neljapäeval. Seega arvestades, et abikõlblikkuse perioodi lõpp oli 31. august 2013 ning et Vabariigi

Valitsuse korraldused jõustuvad üldjuhul nende allkirjastamisest ning et viimane istung enne 31. augustit oli 29. august 2013, pidi ministri poolt allkirjastatud Vabariigi Valitsuse korralduse eelnõu olema Riigikantseleis 23. augustil 2013. 24. augusti 2013 küsis K. Kurvits kantsler M. Erlenheimi käest, et kas Vabariigi Valitsuse korralduse eelnõu on jõudnud tema kätte kooskõlastamiseks. Kantsler vastas eitavalt ning lubas uurida, misjärel selgus, et eelnõu ei ole isegi pandud veel ministeeriumisisesele kooskõlastusringile. Eelnõud asuti ministeeriumis kiireloomulisena kooskõlastama alles 26. augusti 2013 pärastlõunal /II kd tl 93-95/. Kuna ametlikud tähtajad eelnõu esitamiseks Vabariigi Valitsuse 29. augusti 2013 istungile olid ületatud, oli vajalik K. Kurvitsa suhtlemine Riigikantseleiga kiire eelnõu lisamise teemal, samuti põhjendada, miks on eelnõu kiireloomuline. Lisaks oli vaja eelnõu esitada kiireloomulisena 26. augusti 2013.a. kantslerite koosolekul. Seega isegi pärast K. Kurvitsa 19. augusti 2013 teist järelepärimist ei asunud hoolekande osakond menetlema korraldust, mistõttu sattus ohtu investeeringute kava elluviimine ning ministeeriumi finantsvõimekus. Eelnõud asuti menetlema alles pärast kantsleri otsest sekkumist. Eelnõu esitati Riigikantseleile kiireloomulisena 27. augustil 2013. Vaidlust ei ole selles, et õigusakti menetleti kiirustades. Ühtlasi oli kaebajal distsiplinaarmenetluse läbiviimise ajal võimalus nimetatud episoodi osas esitada oma tõendid selle kohta, kuidas kaebaja korraldusi jagas või mida tegi selleks, et määrust õigeaegselt ära menetleda jõuaks. Ühtegi sellist tõendit kaebaja edastanud ei ole, mis näitab, et selline olukord tuligi kaebaja jaoks üllatusena ning ta ei olnud nimetatud probleemist isegi teadlik. Kuigi tõepoolest probleem sai lahendatud, siis kaebaja ei aidanud sellele kuidagi kaasa. Probleem tekkis temapoolsete teenistuskohustuste täitmata jätmise tõttu ning selle pidid lahendama hoopis isikud, kelle ülesandeks ei olnud nimetatud küsimusi lahendada. Kaebuses ei ole välja toodud mitte ühtegi selgitust ega põhjendust, miks ei peaks eelkirjeldatud lugema kaebaja teenistuskohustuste süüliseks rikkumiseks. Kaebaja ei järginud sotsiaalministeeriumi kantsleri juhiseid ja jättis täitmata kantsleri korraldused ning rikkus sellega oma teenistuskohtususi. Nimetatud episoodis avaldusid kaebaja teenistuskohustuste rikkumised kokkuvõtvalt järgmistes asjaoludes: (1) Kaebaja ei kaasanud vaatamata kantsleri juhistele erihoolekande strateegia koostamisse nõustajana Rahandusministeeriumit; (2) Kaebaja ei korraldanud nõuetekohaselt koostöökokkuleppe sõlmimist Valka asenduskodu hoone rajamiseks; (3) Kaebaja ei olnud vaatamata temale antud korraldustele vajalikul määral ette valmistunud Sotsiaalministeeriumi ja Justiitsministeeriumi kohtumiseks ega suutnud sellel kohtumisel seista Sotsiaalministeeriumi huvide eest. Alljärgnevalt käsitleb vastustaja kaebuses toodud väiteid eelpool kirjeldatud rikkumiste kaupa. Rahandusministeeriumi kaasamine. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ei olnud kaasanud menetlusse nõustajana Rahandusministeeriumi. Kuna Rahandusministeeriumi eksperdi abi sai puudutada vormistusliku poole paikapanemist ja struktureerimist enne sisulise osa koostamisele asumist, siis oli selline tegevus osa töögrupi moodustamisest, mille moodustamise tähtaeg oli tulenevalt tööplaani erihoolekande strateegia alametapi kohaselt 31. jaanuar 2013. Kantsler oli andnud korralduse kaasata Rahandusministeerium hoolekande osakonna strateegiliste dokumentide ülevaatamisel 24. aprillil 2013. Selleks oli kantsleri palvel ministeeriumi arendusjuht Kristiina Hunt abistamise osas kokku leppinud Rahandusministeeriumi riigieelarve osakonna nõunikuga Urve Maistega. Pakutud abi ei olnud kahjuks kasutatud. Eeltoodust tulenevalt on asjakohatud kaebaja väited, et septembri alguseks ei olnud Rahandusministeeriumi veel jõutud kaasata. Ilmselgelt oli selle jaoks juba hilja, mida tõendab ka asjaolu, et 31. oktoobril 2013 strateegia valmis ei saanud, kuna kaebaja tegemata töö tõttu tuli strateegia koostamist alustada algusest st töögrupi moodustamisest. Nimetatud episood ei ole küll eraldiseisvalt aluseks distsiplinaarmenetluse korras teenistusest vabastamiseks, kuid ei tähenda, et vastustaja ei peaks seda episoodi distsiplinaarkaristuse

määramise seisukohast oluliseks. Vastustaja on jätkuvalt veendunud, et nimetatud episood kinnitab koosmõjus teiste rikkumisega karistuse valiku õigsust. Koostöökokkulepe. Vastustaja selgitab, et Valga peremajade ehitust rahastatakse Eesti-Šveitsi koostööprogrammist rahastatavate asenduskodu peremajade projekti kaudu. Nimetatud projekti raames esitas Sotsiaalministeerium aprillis 2013 lepingu muudatuse taotluse lisades projekti Valga peremaja ehituse. 30. mail 2013 sai teatavaks, et taotlus lisada projekti ka Valga peremaja ehitus, sai positiivse kinnituse. Šveitsi pool aktsepteeris ministeeriumi taotlust 30. mail 2013 ilma eriklausliteta. Projekti lepingut pikendati kuni 30. juunini 2015 ja Valga peremajale (eelistatult isegi paarismaja, kui eelarve lubab) eraldati 628 400 CHF + 235 271,56 CHF (reserv) ehk kokku 863 671,26 CHF, mis teeb orienteeruvalt ca 680 000 – 690 000 EUR (olenevalt CHF kursist EUR suhtes). Vastava info edastas Rahandusministeerium ametlikult Sotsiaalministeeriumile oma 4. juuni 2013 kirjaga /II kd tl 98-101/, varasemalt oli info laekunud ka e-kirja teel. Kuna rahastus sellise eelarvega saadi, siis oli selge, et peremaja saab kindlasti ehitada (taotlus esitatigi arvestusega peremaja ehitamiseks). Lahtiseks jäi vaid küsimus sellest, kas nimetatud rahast piisaks lausa paarisperemaja ehitamiseks. Sotsiaalministeeriumi finants- ja varahaldusosakond (FVO) tegi vastavad arvestused 18. juunil 2013 /II kd tl 102-107/. Koostöökokkulepe tuli sõlmida Sotsiaalministeeriumi ja kohaliku omavalitsuse vahel, et reguleerida seda, kuidas ja millistel tingimustel kohalik omavalitsus maja valmimise järel hakkab seda haldama ja selle kaudu asenduskoduteenust osutama. Ülesanne vastava kokkuleppe sõlmimine korraldada anti kaebajale 31. mail 2013, kui oli selgunud, et Šveitsi pool on rahastuse heaks kiitnud /II kd tl 96/. Pärast kantsleri järelepärimist 27. augustil 2013 selgus, et konkreetsemaid läbirääkimisi pole veel alustatudki. Koostöökokkuleppe sõlmimine ei eeldanud finants- ja varahalduse osakonnalt hoone tüübi ja maksumuse osas tagasiside saamist, sest kõik vajalikud andmed olid teada juba mais 2013. Lisaks oli vastav kalkulatsioon olemas juba 18. juunil 2013. 13. veebruaril 2014 sõlmitud kokkuleppest on näha, mida nimetatud koostöökokkuleppes reguleerida oli vaja /II kd tl 109-111/. Tegelikult sõlmitud kokkuleppest on näha, et ministeerium ei pidanud võtma selle kokkuleppega kontrollimatus suuruses rahalisi kohustusi (kohustuste võtmine on piiratud viitega sellele, kui palju ministeerium Eesti-Šveitsi koostööprogrammi kaudu vahendeid saab), mistõttu ei olnud kokkuleppe sõlmimiseks vajalik rajatava hoone rahalise maksumuse väljaselgitamine. Selline kokkulepe ei olnud esimene omataoline, mida ministeeriumil tuli sõlmida. Kõike eelnevat oleks kantsler saanud selgitada kohe, kui kaebaja oleks teda teavitanud, et on tekkinud viivitus või kui ta polnud kindel, mida tegema peab. Kaebaja on aga jätkuvalt seisukohal, et kõikides talle ette heidetud puudujääkides on süüdi hoopis keegi teine, mis iseloomustab kahjuks läbivalt kaebaja suhtumist oma teenistuskohustuste täitmisse. Sotsiaalministeeriumi ja Justiitsministeeriumi kohtumine. Ebaõige on kaebaja seisukoht, et Käskkirjast ei selgu, milles seisnes antud kohtumisel Sotsiaalministeeriumi huvide ebapiisav kaitsmine. Ministeeriumi huvid jäid vajalikul määral kaitsmata, kuna kaebaja ei võtnud tema valdkonda puudutavatel teemadel sõna, kuna ta ei olnud eestkosteteemadel sõna võtmiseks ette valmistunud ning kuna ta ei edastanud ministrile eelnevalt infot Murtud Rukkilille annetamise funktsiooni küsimustes (kaebaja ei eita, et tal selline info enne kohtumist oli) ega kaitsnud ministeeriumi seisukohti ka ise. Kaebaja ei vaidlusta seda, et ta kohtumisel Sotsiaalministeeriumi huvide kaitseks sõna ei võtnud. Eeltoodust järeldub, et kaebaja oli jätnud täitmata kantsleri korralduse kohtumiseks ette valmistuda. Kaebajast on väiklane tugineda sellele, et ministri allkirjaga oli juba varasemalt Justiitsministeeriumile edastatud Sotsiaalministeeriumi seisukoht Murtud Rukkilille annetamise funktsiooni küsimuses. Kaebaja ei vaidlusta seda, et ta teadis Sotsiaalministeeriumi huvi nimetatud teemas. Samas ei veendunud kaebaja, kas ka ülejäänud osalejad seda teavad ning ei sekkunud isegi siis, kui konkreetsel kohtumisel oli selgelt näha, et minister viidatud kirja ei mäletanud. Vastustaja

hinnangul oli ministeeriumi huvidest lähtuvalt vajalik, et just kaebaja oleks nimetatud aspekti pidanud välja tooma, mitte vaikides pealt vaatama nimetatud ülesande Sotsiaalministeeriumile üle andmist. Sotsiaalministeeriumi huvid on kaebaja poolt viidatud kirjas /I kd tl 191/ kenasti üles loetletud. Vastustaja hinnangul on elementaarne, et minister ei suuda nüanssidena meeles pidada kõiki kirju, mida ta on allkirjastanud, mistõttu on asekantslerite kui tippjuhtide ülesanne valdkonna huvisid meelde tuletada ja kokkuleppeid üle kinnitada. Samuti on ebaõige ja paljasõnaline kaebaja väide, justkui oleks tema korraldanud õigusala juhi H. Tralla sõnavõtu eestkoste teemadel. Korralduse ennast eestkosteteemadega igaks juhuks kurssi viia andis H. Trallale kantsler, kes kahtles juba siis kaebaja võimekuses Sotsiaalministeeriumi huvide eest seista. Asjaolu, et H. Tralla sõna võttis, oli tingitud sellest, et kaebaja seda ei teinud ning tekkis piinlik vaikus, mida ei saanud tekkida lasta. Sama oli ministriga, kes võttis sotsiaalteemadel sõna seepärast, et kaebaja põhiliselt lihtsalt vaikis. Eeltoodut arvestades ei ole kaebuses välja toodud seisukohti ja põhjendusi, millest võiks järeldada, et kaebaja on kantsleri juhiseid nõuetekohaselt järginud ja korraldusi täitnud. Kaebaja on oma teenistuskohustusi rikkunud süüliselt ning talle määratud karistus on proportsionaalne ning vastustaja ei ole karistuse määramisel kaalutlusõigust rikkunud. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja teenistuskohutuste rikkumine on toime pandud raske hooletusega. Kaebaja süüd ei saa välistada sellega, et samu probleeme ei ole suudetud aastate jooksul enne teda lahendada või et tema juhitud valdkonna ülekoormatusest tingitult ei ole tulemuste saavutamine võimalik. Niisugused väited ei saa olla asjakohased süü välistamiseks näiteks episoodi 1 rikkumiste 2, 3 või 4 puhul (erihoolekande korraldust puudutav episood: riigieelarve taotluste esitamata jätmine, erihoolekandel olevate laste probleemide lahendamiseks kokku kutsutud koosoleku nurjumine, strateegia nõuetekohane koostamata jätmine), samuti ülejäänud episoodide osas. Kaebaja väide, et ta on teinud kõik vajalikud jõupingutused oma teenistuskohustuste täitmiseks, ei ole õige. Näiteks episoodi 3 osas (välisrahastuse abikõlbulikkuse järelevalve) ei ole kaebaja välja toonud ühtegi asjaolu, millest võiks järeldada, et ta selles küsimuses üldse oma teenistuskohustusi üritas täita. Muid põhjendusi peale tema alluvate suure töökoormuse ja lahendamist vajavate probleemide pikaaegsuse ei ole kaebaja enda süü välistamiseks välja toonud. Vastustaja leiab, et arvestades kaebaja poolt toime pandud teenistuskohustuste rikkumisi, samuti kaebaja ametipostisooni ja – ülesandeid ning temale alluva valdkonna keerukust ja suurt tähtsust on kaebajale määratud karistus proportsionaalne ja põhjendatud. Kaalutlused, millest karistuse valikul on lähtutud, on põhjalikult esitatud DM kokkuvõtte p-s 3. Ebaõige on kaebaja seisukoht, et ta on teenistusest vabastatud hoopis ATS § 92 lg 1 alusel, mis Käskkirja andmise ajal veel ei kehtinud. Käskkirjas ei ole sellele sättele viidatud ega Käskkirja andmisel sellele tuginetud. Asjaolu, et nimetatud sättele on viidatud ministeeriumi kantsleri 29. augusti 2013 kirjas kaebajale, ei oma tähendust käesolevas vaidluses, kuna viidatud kirja saatmise hetkeks ei olnud distsiplinaarmenetlust veel alustatud. Tegemist on kantsleri hinnanguga kaebaja töötulemustele ja teenistuskohustuste täitmisele. Vastustaja leiab, et ametist vabastamise aluseks olnud rikkumised on kaebaja puhul põhjustatud kaebaja sobimatutest isikuomadustest. Isikuomadused on paratamatult tugevas seoses näiteks sooritusvõimega, sh võimega täita hoolikalt oma teenistusülesandeid. Kui ametnik on olemuselt hooletu, siis ilmselgelt on ka suurem risk teenistuskohustuste mittenõuetekohasele täitmisele raskest hooletusest. Kui asekantsleril pole tippjuhilt nõutavaid isikuomadusi, siis varem või hiljem jääb ta oma teenistuskohustuste nõuetekohasel täitmisel hätta. See ei tähenda, et sama isik ei võiks mõnel muul, vähem vastutust ja juhivõimeid eeldaval positsioonil väga hästi oma teenistuskohustustega hakkama saada. Samas süülise teenistuskohustuse rikkumise esinemisel ei ole lõppkokkuvõttes oluline, kas rikkumine oli põhjustatud sobimatutest isikuomadustest või millestki muust.

Kaebuse välja toodud näited nõuetekohasest teenistuskohustuse täitmisest ei puuduta kuidagi käesoleva vaidluse asjaolusid ning need ei ole asjakohased. Distsiplinaarmenetluse läbiviimisel ning ka käesoleva haldusvaidluse läbivaatamisel tuleb piirduda nende asjaoludega, mis seonduvad otsuselt Käskkirjas ette heidetud rikkumistega. Kaebaja poolt nimetatud tegevusi võib pidada igapäevatööks, mille eest kaebaja on saanud ka töötasu. Sotsiaalministeeriumi sotsiaalala juhtimisel ei piisa Eesti kirjandusest tuntud õpetaja Lauri loogikast, et kui tervet ei jõua, siis tee pool, aga tee hästi. Hästi sooritatud ülesanded ei tee rikkumisi olematuks ning nõuetekohaselt täidetud teenistuskohustused ei olnud kaebaja puhul sellised, mis oleks vastustajat veennud tema võimes edaspidi oma sooritust kõigis ülesannetes parandada. Pigem vastupidi – kaebajaga räägiti tema teenistuskohustuste täitmise probleemidest juba katseaja lõpus ning anti talle veel täiendav võimalus end parandada. Kahjuks täiendava aja andmine soovitud tulemust ei taganud. Vastustaja on seisukohal, et juhi töö (sh sotsiaalala asekantsleri töö) on loominguline, eeldab iseseisvat valikute tegemist ning eesmärgini jõudmiseks vajalike ülesannete püstitamist ning lahenduste leidmist. Juhi töökohustusi ei ole võimalik muul moel defineerida kui üldiste juhtimisülesannetena. Seetõttu ei mõõdeta ka juhi tööülesannete täitmise nõuetekohasust ning tema süüd mitte ainult selle kaudu, kas juht andis endast parima ja täitis „juhtimisrolli“, vaid selle kaudu, kas ta ka eesmärgi saavutas. Kui eesmärki ei saavutatud, siis järelikult tegi juht kuskil otsustusprotsessis vea. Selles avaldubki juhtimispositsiooniga kaasnev vastutus – vastutamine tulemuse saavutamise eest. Ka avalikus teenistuses ei ole ega saagi olla see põhimõte teistsugune. Avaliku teenistuse tippjuhi teenistuskohustuste nõuetekohast täitmist ei saa hinnata samade parameetrite alusel nagu seda tehakse tavalise ametniku puhul. Selles avaldubki süüteo käsitlemine unikaalsena ning süüteo toime pannud isiku ja tema käitumist iseloomustava informatsiooni arvestamine, millele kaebaja ka ise oma seisukohtades viitab. Vastustaja leiab, et ta on karistuse määramisel kaalutlusõigust teostanud nõuetekohaselt – vajalikke asjaolusid on kaalutud, lubamatuid asjaolusid ei ole arvesse võetud, diskretsiooni piire ei ole ületatud ning tehtud pole ka ühtegi muud diskretsiooniviga.

KOHTU PÕHJENDUSED

Antud asjas vaidlustatud sotsiaalministri 10.10.2013. a käskkirjaga nr 107-E määrati A.L.ile ATS § 70 p 3, § 76 lg 1 ja § 94 lg 1 alusel, kooskõlas ATS § 75 lg-ga 4 distsiplinaarkaristus ning vabastati ta

distsiplinaarkaristusena teenistusest Sotsiaalministeeriumi sotsiaalala asekantsleri ametikohalt teenistuskohustuste olulise rikkumise tõttu raskest hooletusest. Käskkirjas märgitu kohaselt A.L. jättis perioodil 18.04.-29.08.2013 Sotsiaalministeeriumis ja Sotsiaalministeeriumi valitsemisala asutustes korduvalt ja jätkuvalt täitmata asekantsleri põhiülesande juhtida ja korraldada poliitikakujundamist koostöös ministeeriumiväliste institutsioonide ja huvirühmadega ning korraldamata lahenduste leidmise sotsiaalala küsimustes. Hoolimata korduvatest korraldustest ja meeldetuletustest vahetu juhi (kantsler) poolt ning asekantsleri valitsemisalasse kuuluvate asutuste juhtide ja partnerite pöördumistest jäid sotsiaalvaldkonnas tekkinud probleemid lahendamata. Teenistuskohustuste korduv ja jätkuv rikkumine A.L.i poolt väljendus järgmistes episoodides: erihoolekandeteenuse korralduses ilmnenud probleemide lahendamata jätmine, mittetulundusühingute finantseerimise korralduse väljatöötamata jätmine, välisrahastuse abikõlblikkuse järelevalve teostamata jätmine, sotsiaalministeeriumi kantsleri juhiste mittejärgimine ja korralduste täitmata jätmine.

2. Kaebusest nähtuvalt A.L. peab enda teenistusest vabastamist seadusvastaseks kokkuvõtlikult järgmistel põhjustel: kaebaja ei ole talle ette heidetud distsiplinaarsüütegusid toime pannud (ei ole rikkunud süüliselt oma teenistuskohustusi); vastustaja on oluliselt rikkunud haldusmenetluse üldisi põhimõtteid ja Käskkirja andmisel on eiratud HMS § 4 lg-t 2, sh vastustaja etteheited on ilmselgelt otsitud ja täiesti alusetud ning haldusorgan on tõlgendanud kaalutlusotsuse tegemise aluseks olevaid asjaolusid meelevaldselt, samas on ta jätnud otsustuse tegemisel olulised asjaolud põhjendamatult kaalumata, mistõttu on ta jõudnud valedele järeldustele. Tegemist on otsitud seisukohtadega teenistussuhte lõpetamise põhjendamiseks, tegelikult on ta teenistusest vabastatud hoopis ATS § 92 lg 1 alusel, mis Käskkirja andmise ajal aga veel ei kehtinud. Samuti leiab kaebaja, et Käskkiri ei vasta HMS § 54 nõuetele ega HMS §-st 55 tulenevatele vorminõuetele: Käskkirjas puuduvad põhjendused, millele tuginedes on kaebaja teenistusest vabastatud, ning kaalutlused diskretsiooniotsuse tegemisel; arusaamatuks jääb, mil määral on vastustaja arvestanud kaebaja 30.09.2013 arvamuses esitatud seisukohtadega; Käskkirja lisana 1 esitatud dokumendist ei nähtu, kelle poolt ja millal on nimetatud dokument koostatud ning dokument on allkirjastamata.

Sotsiaalministri vastusest kaebusele ilmneb, et vastustaja omakorda ei nõustu ühegi kaebuses esitatud etteheitega A.L.i suhtes läbi viidud distsiplinaarmenetlusele ja selle tulemusena antud Käskkirjale. Vastustaja leiab, et on kaebaja oma teenistuskohustusi süüliselt rikkunud vähemalt raskest hooletusest, teenistuskohustuste rikkumine on tõendatud ning vastustaja on karistuse määramisel kaalutlusõigust teostanud nõuetekohaselt – vajalikke asjaolusid on kaalutud, lubamatuid asjaolusid ei ole arvesse võetud, diskretsiooni piire ei ole ületatud. Samuti leiab sotsiaalminister, et Käskkirja puhul on järgitud vorminõudeid sel määral, et kaebaja väited ei saa tulenevalt HMS §-st 58 tuua kaasa Käskkirja tühistamist.

Kohus, analüüsinud ja hinnanud DM kokkuvõttes, Käskkirjas ja selle lisas märgitut, ülalviidatud jm asjakohaseid õigusnorme, asjassepuutuvat kohtupraktikat, poolte suulisi ja kirjalikke seisukohti, tunnistajate Marelle Erlenheimi ja Anni Tooma ütlusi ning kõiki asjas kogutud muid tõendeid kogumis ja nende vastastikuses seoses, on kokkuvõtlikult seisukohal, et A.L.i kaebus on alusetu ja see ei kuulu ühegi nõude osas rahuldamisele. Sealjuures halduskohus nõustub põhimõtteliselt vastustaja põhjenduste ja järeldustega, mis on esitatud vaidlustatud haldusaktis (koos selle lahutamatute lisadega), ning vastustaja argumentatsiooniga kaebuse kohta esitatud vastuses ja kohtuistungil. HKMS § 165, mis käsitleb kohtuotsuse põhjendavat osa, lg-s 2 on sätestatud, et kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Kohtu hinnangul ei ole A.L. esitanud kohtumenetluses niisuguseid uusi väiteid, millele vastustaja ei oleks reageerinud/vastanud juba eelnevas menetluses või kohtumenetluses. Arvestades käesoleva haldusasja mahtu (3 köidet), eelkõige vaidlustatud haldusakti (koos selle lahutamatute lisadega), dokumentaalsete tõendite ja poolte kirjalike seisukohtade mahtu ning sealjuures poolte seisukohtade (sh tõendite analüüsi) üksikasjalikkust ja nende esitamist käesolevas kohtuotsuses praktiliselt terviklikult (kohtu poolt on need üksnes mõnevõrra lühemaks redigeeritud ja varustatud viidetega tõendite paiknemisele kohtutoimikus), siis olukorras, kus kohus jagab sotsiaalministri seisukohti (järgib tema põhjendust), puudub igasugune ratsionaalne mõte veel igale kaebaja väitele/seisukohale uuesti oma sõnadega vastata, nende ekslikkust näidata. Kohus rõhutab, et lisaks nõustumisele vastustaja argumentatsiooniga distsiplinaarmenetluses, kohus nõustub vastustaja poolsete vastuväidete ja

tunnistajate ütluste analüüsiga, mida vastustaja on esitanud ka kohtumenetluses. Neil asjaoludel kohus piirdub üksnes mõningate rõhutustega.

ATS § 72 lg-le 2 kohaselt distsiplinaarmenetluse algatab ametisse nimetamise õigust omav isik käskkirja või korraldusega, kui on teada piisavalt faktilisi asjaolusid distsiplinaarsüüteo toimepanemise kohta ja kui on põhjendatud alus arvata, et distsiplinaarsüüteo aluseks olev teenistuskohustuse rikkumine on oluline. Sama paragrahvi lg 3 nõuab, et distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirjas või korralduses määratakse distsiplinaarmenetluse läbiviija ja läbiviimise tähtaeg, kirjeldatakse teadaolevaid asjaolusid ning nimetatakse distsiplinaarsüüteo toimepanemises kahtlustatav ametnik. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt distsiplinaarmenetluse algatamise käskkiri või korraldus toimetatakse distsiplinaarsüüteo toimepanemises kahtlustatavale ametnikule kätte distsiplinaarmenetluse algatamise päevale järgneva viie tööpäeva jooksul. ATS §-st 73 tulenevad muu hulgas järgmised nõuded: distsiplinaarmenetluse läbiviimise õigus on distsiplinaarmenetluse algatajal või tema poolt selleks volitatud isikul (lg 1); distsiplinaarmenetluse läbiviija kogub distsiplinaarsüüteo kohta tõendeid (lg 2); ametnikule, keda kahtlustatakse distsiplinaarsüüteo toimepanemises, peab andma võimaluse esitada kirjalik seletus distsiplinaarsüüteo kohta. Selleks antakse ametnikule aega vähemalt viis tööpäeva käesoleva seaduse § 72 lõikes 3 nimetatud käskkirja või korralduse kättetoimetamise päevast arvates (lg 3); distsiplinaarmenetluse läbiviija koostab distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte, allkirjastab selle ja esitab distsiplinaarkaristuse määramise õigust omavale isikule otsustamiseks (lg 5); Distsiplinaarmenetluse kokkuvõte sisaldab vähemalt järgmisi andmeid: 1) distsiplinaarsüüteo toimepannud ametniku ees- ja perekonnanimi ning ametikoht; 2) distsiplinaarsüüteo aluseks olev rikutud teenistuskohustus; 3) asjas kogutud tõendid; 4) distsiplinaarsüüteo kirjeldus ning toimepanemise aeg ja koht; 5) ettepanek karistamise, sealhulgas karistuse liigi kohta, või karistamata jätmise kohta koos põhjendusega (lg 6); enne distsiplinaarkaristuse määramise otsustamist peab distsiplinaarmenetluse läbiviija või distsiplinaarkaristuse määraja andma distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte ametnikule kätte allkirja vastu või kui see ei ole võimalik, siis toimetama kokkuvõtte kätte posti teel tähtkirjaga ametniku elukoha aadressil või ametniku nõusolekul elektrooniliselt ning andma ametnikule võimaluse esitada viie tööpäeva jooksul kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis oma arvamus ja vastuväited distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte kohta (lg 7); ametnikul, keda distsiplinaarsüüteo toimepanemises kahtlustatakse, ja tema esindajal on õigus tutvuda distsiplinaarmenetluse materjalidega menetluse igas etapis ja esitada menetluse jooksul asjassepuutuvaid taotlusi (lg 9). ATS § 76 lg 1 näeb ette, et distsiplinaarkaristuse määrab ametisse nimetamise õigust omav isik haldusaktiga, hinnates kõiki distsiplinaarmenetluse raames kogutud tõendeid ja asjaolusid kogumina. ATS § 74 lg 1 kohaselt vastutab ametnik distsiplinaarsüüteo eest üksnes süü olemasolu korral. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on süü vormid hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Vastavalt ATS § 94 lg-le 1 ametniku võib teenistusest vabastada käesoleva seaduse § 70 punktis 3 sätestatud distsiplinaarkaristusena käesoleva seaduse § 75 lõikes 4 sätestatud tingimusel. ATS § 70 p 3 kohaselt distsiplinaarkaristuse üheks liigiks on teenistusest vabastamine. ATS § 75 lg 1 sätestab, et distsiplinaarkaristus määratakse proportsionaalselt distsiplinaarsüüteo raskusastmega. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt distsiplinaarkaristuse määramisel võetakse arvesse süü vormi, süüteo tagajärgede raskust, kas ametnikul on kehtiv distsiplinaarkaristus, ametniku eelnevat teenistusalast käitumist ning rikutud teenistuskohustuse eesmärki, sealhulgas seda, kas kohustus pidi vältima selliste tagajärgede saabumist, mis tekkisid teenistuskohustuse rikkumisel. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt distsiplinaarsüüteo

eest võib teenistusest vabastada juhul, kui rikkumine on oluline ning vastavalt lõikele 5 teenistuskohustuste rikkumine on oluline, kui see toob endaga kaasa usalduse kaotuse ametniku vastu põhjusel, et rikkumise laadist tulenevalt võib arvata, et ametnik ei suuda ka edaspidi tagada teenistuskohustuse täitmist.

Käesoleval juhul on sotsiaalministri 04.09.2013. a käskkirjaga nr 97-E A.L.i suhtes algatatud ja läbi viidud distsiplinaarmenetlus, ajendatuna sotsiaalala asekantsleri 03.12.2012. a – 29.08.2013. a töötulemuste kokkuvõttest. Distsiplinaarmenetluse algatamisel on täidetud ATS § 72 nõuded, menetluse läbiviimisel on täidetud ATS § 73 nõuded, sh on olnud kaebajale tagatud ärakuulamisõigus (vt ka HMS § 40) - 10.09.2013 on kaebaja esitanud distsiplinaarmenetluse raames oma arvamuse ning 30.09.2013 on A.L. esitanud ministeeriumi personalijuhile oma arvamuse ja vastuväited DM kokkuvõtte kohta, mis anti kaebajale allkirja vastu kätte 23.09.2013. Kohus leiab, et lisaks kaebaja formaalsele ärakuulamisele on kaebaja ära kuulatud ka sisuliselt – kaebaja selgitustele ja vastuväidetele on antud hinnang DM kokkuvõttes osas, kus menetleja on teinud ettepaneku karistuse määramiseks, ning neid on analüüsitud ja neile on vastatud põhjalikumalt Käskkirja lisas. Viimase osas kohus märgib, et asjaolu, et lisal puudub selle koostaja nimi ja Käskkirja andja allkiri, ei ole vaadeldav Käskkirja tühistamise alusena, tulenevalt HMS §-st 58. Samuti ei oma Käskkirja õiguspärasuse hindamisel mitte mingit tähtsust asjaolu, et kaebajale anti 29.08.2013 kätte saadud töötulemuste kokkuvõtte kohta arvamuse ja vastuväidete esitamiseks tähtaeg 02.09.2013 kell 09.00 (üks tööpäev) ning seda tähtaega ei pikendatud, kuna see ei toimunud distsiplinaarmenetluse raames. Et vastustaja on asunud seisukohale, et Sotsiaalministeeriumi sotsiaalala asekantsler on rikkunud oluliselt oma teenistuskohustusi tõttu raskest hooletusest, ning vabastas kaebaja distsiplinaarkaristusena teenistusest, siis on kohtu hinnangul Käskkirjas toetutud asjakohastele õigusnormidele.

HMS § 54 lg 1 kohaselt haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 55 lg 1 sätestab, et haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav. Sama paragrahvi lg 4 nõuab, et kirjalikus haldusaktis märgitakse selle andnud haldusorgani nimetus, haldusorgani juhi või tema volitatud isiku nimi ja allkiri, haldusakti väljaandmise aeg ning muud õigusaktiga ettenähtud andmed. HMS § 56 lg 1 kohaselt kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus ning lg 3 järgi kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. HMS § 4 lg 1 kohaselt kaalutlusõigus (diskretsioon) on haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel. Vastavalt sama paragrahvi lg- le 2 kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituste piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Tulenevalt ATS § 75 lg-st 2 distsiplinaarkaristuse määramisel võetakse arvesse: 1) süü vormi; 2) süüteo tagajärgede raskust; 3) kas ametnikul on kehtiv distsiplinaarkaristus; 4) ametniku eelnevat teenistusalast käitumist; 5) rikutud teenistuskohustuse eesmärki, sealhulgas seda, kas kohustus pidi vältima selliste tagajärgede saabumist, mis tekkisid teenistuskohustuse rikkumisel.

8. Kohus on seisukohal, et Käskkiri vastab formaalselt neile sisu- ja vorminõuetele. Käskkirjas on selgesõnaliselt märgitud, et distsiplinaarsüüteo toimepanemise asjaolud, neid kinnitavad tõendid, süü, rikkumise olulisuse ning distsiplinaarkaristuse määramise põhjendused ja kaalutlused on esitatud DM kokkuvõtte p-des I-III ning Käskkirja lisas. Kuivõrd DM kokkuvõte oli A.L.ile 23.09.2013 allkirja vastu teatavaks tehtud ja Käskkirja lisa sai kaebaja kätte koos Käskkirjaga, siis on ta sellega teadlik ka kõigist Käskkirja andmise faktilistest ja õiguslikest alustest ning kaalutlustest. Kohus rõhutab, et haldusakti motiveerimise nõue ei ole mingi asi iseeneses, vaid see peab tagama haldusakti adressaadile haldusaktist arusaadavuse ja haldusakti vaidlustamise võimaluse ning teisalt võimaldama kohtul kontrollida haldusakti õiguspärasust. Kuivõrd A.L. on saanud Käskkirja põhjalikult ja motiveeritult vaidlustada ning halduskohus selle seaduslikkust kontrollida, siis järelikult on kaebaja väited Käskkirja motiveerimispuudustest põhjendamatud. A.L.ile on distsiplinaarkaristus määratud seaduses ettenähtud tähtajal ja seaduses ettenähtud karistuste hulgast (ATS § 70) selleks pädeva isiku poolt. Kohus ei ole tuvastanud HMS §-s 6 toodud uurimispõhimõtte – haldusorgan on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel - rikkumist ega diskretsiooniviga. Kohus märgib, et kaebaja viidatud asjaolu, et ta on osasid oma teenistuskohustusi täitnud korralikult, ei tähenda midagi enneolematut positiivset asjaolu, mida tulnuks eriliselt karistuse valikul arvestada, vaid täiesti normaalset olukorda. Seega asjaolu, et kaebaja on teatud ülesandeid täitnud eeskujulikult, ei vabasta teda vastutusest muude ülesannete täitmata jätmise (distsiplinaarsüüteo toime panemise) eest ega tule seda käsitleda ka kergendava asjaoluna. Samuti kohus nendib, et isiku distsiplinaarvastutusele võtmine võimaldab haldusorganile väga laialdast ja mitmekülgset diskretsiooni, alates sellest, kas on üldse vaja distsiplinaarmenetlust alustada, kas tuvastatud distsiplinaarsüüteole on vaja reageerida karistamisega ja lõpetades sellega milline distsiplinaarkaristus valida. On selge, et mitte iga rikkumine ei pea vältimatult tooma kaasa isiku distsiplinaarkorras karistamist. Samas allub kaalutlusõiguse alusel tehtud otsus halduskohtu kontrollile üksnes piiratud ulatuses. Kohtu pädevuses ei ole hinnata isiku karistamise otstarbekust, vaid üksnes õiguspärasust. Eelmärgitut arvestades, nagu kohus on juba tõdenud, on Käskkirja näol tegemist formaalselt õiguspärase haldusaktiga. Samas halduskohus leiab, et Käskkiri on ka sisuliselt (materiaalselt) õiguspärane. Vastustaja on õigesti tuvastanud, et kaebaja on süüliselt raskest hooletusest rikkunud mitmeid oma teenistuskohustusi (sealjuures on kaebaja tegelikult mitmed rikkumised ka omaks võtnud), ning kohus nõustub vastustajaga, et selle eest, käesoleva asja tehiolusid arvestades, oli proportsionaalne kohaldada A.L.ile raskeimat distsiplinaarkaristust. Kaebaja väited ja eneseõigustused kohtumenetluses (nt püüd alusetult süüd veeretada oma abile 05. juuli 2013 e-kirja väidetava mittesaamise ja tähelepanuta jätmise osas, kuigi kaebaja ise oli kirja otseseks adressaadiks, III kd tl 4) kinnitavad vastustaja järeldust, et „puudub kindlus ja usaldus, et sotsiaalala asekantsler edaspidi suudab tajuda oma vastutusvaldkonna ülesannete täitmata jätmise mõju ja tunnetada vastutust“.

HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Samas tuleneb eelmärgitud sättest, et isikul, kelle kahjuks otsus tehti, tuleb üldjuhul kanda ka vastaspoole menetluskulud. HKMS § 109 lg-st 1 tulenevalt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid, kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid aga kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Nende esitamata jätmisel menetluskulusid välja ei mõisteta. Antud juhul jääb A.L.i kaebus rahuldamata. Sotsiaalminister ei ole omapoolset menetluskulude nõuet esitanud. Seega kohus vastavalt HKMS § 109 lg-le 2 ja § 158 lg-le 5 leiab, et poolte võimalikud menetluskulud peavad jääma nende enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Hurma Kiviloo Kohtunik