3-12-2610/355 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

Haldusasi 3-12-2610

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Indrek Andreas Paukštys (eesistuja), Kristina Maimann ja Kadri Sullin Otsuse tegemise aeg ja koht 31.12.2014.a, Tallinn Haldusasja number 3-12-2610 Haldusasi M.A., M.J., R.K., R.K.i, A.M., S.M., E.M., E.M.u, M.P.i, Ü.R.i, H.S.a, P.T., E.V.i ja A.T.a kaebus perioodil 01.01.2010.a kuni 30.06.2013.a saamata jäänud lisatasu ja viivise nõudes

M.K. kaebus perioodil 01.01.2010.a kuni 04.10.2012.a saamata jäänud lisatasu ja viivise nõudes

T.L.e kaebus perioodil 01.01.2010.a kuni 30.06.2013.a saamata jäänud lisatasu nõudes

Z.N. kaebus perioodil 01.04.2011.a kuni 04.10.2012.a saamata jäänud lisatasu ja viivise nõudes

R.S. kaebus perioodil 08.04.2010.a kuni 30.06.2013.a saamata jäänud lisatasu ja viivise nõudes Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebajad M.A., M.J., R.K., R.K., M.K., T.L., A.M., S.M., E.M., E.M., M.P., Z.N., Ü.R., H.S., R.S., P.T., E.V. ja A.T.

Vastustaja Justiitsministeerium, esindaja Gunnar Vaikmaa RESOLUTSIOON Jätta M.A., M.J., R.K., R.K.i, M.K., T.L.e, A.M., S.M., E.M., E.M.u, M.P.i, Z.N., Ü.R.i, H.S.a, R.S., P.T., E.V.i ja A.T.a kaebused rahuldamata.

2

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 19.06.2002.a vastuvõetud ja 25.07.2002.a jõustunud kohtukorralduse ja kohtuteenistuse õiguslikud alused sätestava kohtute seaduse (KS) kuni 30.06.2013.a kehtinud § 76 lg 1 p 3 nägi ette, et kohtunikule makstakse lisaks ametipalgale teenistusaastate eest lisatasu alates kohtunikuna töötamise viieteistkümnendast aastast 15% ametipalgast; seejuures ei tohtinud sama paragrahvi lõike 5 esimese lause kohaselt kohtuniku palk koos sama paragrahvi lõikes 1 ettenähtud lisatasuga ületada kõrgema astme kohtu kohtuniku ametipalka.

2. 04.10.2012.a pöördusid Tartu Halduskohtu kohtunikud M.A., R.K., E.M. ja M.P. ning Tartu Maakohtu kohtunikud L. A., A.M., E.M., Z.N., H.S., A.T., P.T. ja E.V. justiitsministri poole taotlusega hüvitada riigipoolse tegevusetusega saamata jäänud lisatasu. Taotlejad leiavad, et KS § 76 lg 5 ls 1 muutmiseks ei ole astutud vajalikke samme, mistõttu rikutakse nende esimese astme kohtunike põhiseaduslikku õigust võrdsele kohtlemisele, kellel on tekkinud õigus 15 %-le lisatasule. Justiitsminister vastas neile 18.12.2012.a (kiri nr 13-2/9080), et alates 01.07.2013.a jõustuvad KS muudatused, mille tulemusena tõusevad kohtunike ametipalgad ja kaob võimalus lisatasude maksmiseks teenistusaastate eest.

3. 17.12.2012.a esitasid M.A., M.J., R.K., R.K., M.K., T.L., A.M., S.M., E.M., E.M., Z.N., M.P., Ü.R., H.S., R.S., A.T., P.T. ja E.V. Tallinna Halduskohtule ühise kaebuse, milles on esitatud järgmised taotlused: tunnistada PS-ga vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata KS § 76 lg 5 ls 1 ning teha justiitsministrile ettekirjutus väljamaksmisele kuuluva rahasumma kindlaksmääramiseks ja kohustada justiitsministrit maksma kaebajatele välja ettenähtud lisatasu, s.o 15% ametipalgast viimase kolme aasta eest.

4. Tallinna Halduskohtu 18.01.2013.a määrusega võeti M.A., M.J., R.K., R.K.i, M.K., T.L.e, A.M., S.M., E.M., E.M.u, Z.N., M.P.i, Ü.R.i, H.S.a, R.S., A.T.a, P.T. ja E.V.i ühiskaebus menetlusse ning määrati vastustajaks Justiitsministeerium (JM).

5. 10.02.2014.a määrusega luges kohus M.A., M.J., R.K., R.K.i, M.K., T.L.e, A.M., S.M., E.M., E.M.u, M.P.i, Ü.R.i, H.S.a, A.T.a, P.T. ja E.V.i nõude saamata jäänud lisatasu väljamaksmiseks mittetähtaegseks perioodi 04.10-31.12.2009.a osas ning andis kaebajatele võimaluse esitada kaebetähtaja ennistamise taotlus; M.A., M.J., R.K., R.K.i, M.K., T.L.e, A.M., S.M., E.M., E.M.u, M.P.i, Ü.R.i, H.S.a, A.T.a, P.T. ja E.V.i nõude saamata jäänud lisatasu väljamaksmiseks luges kohus tähtaegseks osas, mis hõlmab perioodi 01.01.2010.a kuni 04.10.2012.a ning võttis vastu Z.N. ja R.S. muudetud kaebused, lugedes Z.N. kaebuse esitatuks saamata jäänud lisatasu nõudes perioodi 01.04.2011.a kuni 04.10.2012.a eest ja R.S. kaebuse esitatuks saamata jäänud lisatasu nõudes perioodi 08.04.2010.a kuni 30.06.2013.a eest.

6. A.M., S.M., M. A., M.P., R.K., H.S., P.T., T.L., Ü.R. esitasid 27.02.2014.a; E.M., E.M. ja M.J. 28.02.2014.a ning E.V. 02.03.2014.a kohtule avalduse, milles teatasid, et ei soovi esitada kaebetähtaja ennistamise taotlust. Ühtlasi muutsid kaebajad nõuet: kaebajad taotlevad justiitsministri kohustamist mõista neile välja ettenähtud lisatasu, s.o 15% ametipalgast, mis hõlmab perioodi 01.01.2010.a kuni 30.06.2013.a.

7. Tallinna Halduskohtu 23.04.2014.a määrusega lõpetati haldusasja nr 3-12-2610 menetlus nõude – saamata jäänud lisatasu väljamaksmiseks perioodi 04.10.2009.a kuni 31.12.2009.a – osas. Ühtlasi võttis kohus vastu M.A., M.J., R.K., T.L.e, A.M., S.M., E.M., E.M.u, M.P.i, Ü.R.i, H.S.a, P.T. ja

3

E.V.i muudetud kaebused lugedes need esitatuks saamata jäänud lisatasu nõudes perioodi 01.01.2010.a kuni 30.06.2013.a eest.

8. A.T. esitas 17.04.2014.a kohtule avalduse kaebuse muutmiseks. Kaebaja taotleb justiitsministri kohustamist mõista välja ettenähtud lisatasu, s.o 15% ametipalgast, mis hõlmab perioodi 01.01.2010.a kuni 30.06.2013.a. Kohus võttis 23.04.2014.a määrusega A.T.a muudetud kaebuse vastu.

9. M.A., R.K., R.K., M.K., A.M., S.M., E.M., M.P., Z.N., Ü.R., H.S., R.S., P.T., E.V. ja A.T. täiendasid 12.11.2014.a, E.M. 14.11.2014.a ning M.J. 18.11.2014.a kaebust viivisenõudega. Ühtlasi muutis R.K. nõuet, taotledes vastustaja kohustamist välja maksma saamata jäänud lisatasu perioodi 01.01.2010.a kuni 30.06.2013.a eest ning arvutama ja maksma kaebajale viivist saamata jäänud lisatasu võlgnevuselt.

10. Kohus võttis 10.12.2014.a M.A., M.J., R.K., R.K.i, M.K., A.M., S.M., E.M., E.M.u, M.P.i, Z.N., Ü.R.i, H.S.a, R.S., P.T., E.V.i ja A.T. muudetud kaebused vastu.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

11. Kaebuste põhjendus.

11.1 KS § 75 alusel sätestatakse kohtuniku ametipalk Riigikogu ja Vabariigi Presidendi poolt nimetatavate riigiametnike ametipalkade seadusega (NRAPS). Kohtuniku lisatasude maksmine on fikseeritud KS § 76 lg-s 1. Sama paragrahvi lõikes 5 sätestatakse aga piirang, mille kohaselt kohtuniku palk koos ettenähtud lisatasuga ei tohi ületada kõrgema astme kohtu kohtuniku ametipalka. Nimetatud säte jõustus 01.01.2006.a. Praeguseks on Eesti kohtusüsteemis oluline arv kohtunikke, kellel on täitunud 15 teenistusaastat ning on tekkinud õigus lisatasule 15 %. Õigus 15 %-se lisatasu saamiseks on tekkinud ka kõigil kaebajatel. Kaebajad on esimese astme kohtunikena olukorras, kus neile KS § 76 lg-s 5 sätestatud põhiseadusvastase piirangu tõttu seadusega ettenähtud ulatuses lisatasu ei maksta, võrreldes teiste teenistusaastate eest lisatasu saavate kohtunikega (KS § 76 lg 1), sealhulgas 15 %-st lisatasu saavate teise astme kohtunikega. Nimetatud piirang on põhiseadusvastane võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise tõttu. Kaebajate õigust seaduses ettenähtud lisatasule on alusetult piiratud.

11.2 2008.a. pöördus Eesti Kohtunike Ühing (EKoÜ) KS § 76 lg 5 põhiseadusele vastavuse kohta arvamuse saamiseks õiguskantsleri poole. Õiguskantsler Allar Jõks asus vastuses EKoÜ pöördumisele seisukohale, et KS § 76 lg 5 on vastuolus PS-s sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega. Selle seisukohaga on nõustunud ka tollane justiitsminister ning lubanud astuda samme põhiseadusvastase olukorra muutmiseks. Õiguskantsler pöördus koguni kahel korral justiitsministri poole, et JM astuks samme põhiseadusevastase seadusesätte muutmiseks. Vajalikke samme astutud ei ole. Põhiseadusvastane seadusesäte (KS § 76 lg 5) on jätkuvalt kehtiv. Seega rikutakse jätkuvalt ka esimese astme kohtunike, kellel on tekkinud õigus 15%-le lisatasule, põhiseaduslikku õigust võrdsele kohtlemisele. 04.10.2012.a pöördusid kaebajad justiitsministri poole taotlusega jätkuv ebaõiglus heastada ja tasuda meile ettenähtud lisatasu s.o 15 % ametipalgast. Kuna justiitsminister ei pidanud vajalikuks vastata, on kaebajad sunnitud pöörduma kaebusega halduskohtusse neile riigipoolse tegevusetuse tõttu saamata jäänud lisatasu nõudes.

11.3 Seoses vastustaja jätkuva tegevusetusega taotlevad kaebajad lisaks saamatajäänud lisatasule teha JM-le ettekirjutus võlgnevuselt viivise summa väljaarvutamiseks ja väljamaksmiseks võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras alates taotluse esitamisest JM 04.10.2012.a kuni võlgnevuse tasumiseni.

12. Vastustaja palub jätta kaebused rahuldamata ja esitab järgmised vastuväited.

4

12.1 Kehtiv õiguskord ei võimalda kaebajatele täiendavat lisatasu maksta ka sõltumata KS § 76 lg 5 ls 1 piirangu põhiseadusele vastavusest või mittevastavusest. Alates 01.01.2013.a arvestamisele ja väljamaksmisele kuuluvad esimese ja teise astme kohtunike ametipalgad ja lisatasud on kindlaks määratud justiitsministri 31.12.2012.a käskkirjaga nr 421-k „Esimese ja teise astme kohtunike ametipalga ning lisatasude kinnitamine alates 01.01.2013“. Antud käskkiri ei näe ette võimalust maksta kaebajatele, kes on kõik esimese astme kohtu kohtunikud, tagant järele täiendavat lisatasu, so tasu ringkonnakohtu kohtuniku ametipalka ületavas osas. Täiendavat lisatasu ajavahemiku 2009-2012.a perioodi eest ei ole võimalik kaebajatele maksta ka vastava perioodi kohtunike palkade kinnitamise käskkirjade alusel ning vastustajal ei ole võimalik anda ka uut vastavasisulist haldusakti, kuivõrd see oleks vastuolus kõnealustes käskkirjades kehtestatud lisatasu arvestamise aluseks olevate nõuetega. Eeltoodust nähtuvalt on selge, et kaebajatel ei ole alust nõuda neile täiendava lisatasu maksmist, kuivõrd nii alates 01.01.2013.a kehtiv kui 2009-2012 palkade osas kehtiv lisatasude maksmise kord seda ei võimalda. 12.2 KS § 76 lg 5 ls 1 on vastustaja hinnangul PS-ga kooskõlas. Tõele ei vasta kaebuses esitatud väide, mille kohaselt on justiitsminister nõustunud õiguskantsler Allar Jõksi seisukohaga, et KS § 76 lg 5 on vastuolus PS-s sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega ning on lubanud astuda samme põhiseadusvastase olukorra muutmiseks. Justiitsministri 28.09.2007.a kirjas nr 3-2-04/7936 on üksnes nõustutud, et KS-s sätestatud lisatasu maksmise regulatsioon ei võimalda kõigile kohtunikele täies ulatuses väljateenitud aastate eest lisatasu maksta ning 25.02.2008.a kirjas nr 10.1-6/2186 on märgitud, et JM analüüsib lisatasude maksmise regulatsiooni ning kujundab selle pinnalt enda seisukoha.

12.3 Kaebajate arvates on KS § 76 lg 5 ls 1 vastuolus PS-s sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega. Kaebajad on märkinud, et esimese astme kohtunikena on nad olukorras, kus neile KS § 76 lg-s 5 sätestatud põhiseadusvastase piirangu tõttu seadusega ettenähtud ulatuses lisatasu ei maksta, võrreldes teiste teenistusaastate eest lisatasu saavate kohtunikega (KS § 76 lg 1), sealhulgas 15 %-list lisatasu saavate teise astme kohtunikega. Lähtuvalt kaebuses toodust võib pidada võrreldavateks gruppideks kohtunikke, kes saavad KS § 76 lg 1 alusel teenistusaastate eest 15 %-list lisatasu, ja kohtunikke, kes ei saa KS § 76 lg 1 alusel teenistusaastate eest 15%-list lisatasu piirangu tõttu, mis ei luba maksta kohtunikele ametipalka ja lisatasu teenistusaastate eest kokku suuremas summas kui kõrgema astme kohtu kohtuniku ametipalk. Seega on gruppide ühiseks tunnuseks kohtunikuna töötades lisatasu saamine teenistusaastate eest, erinevuseks lisatasu suurus alates viieteistkümnendast teenistusaastast maksimaalses ulatuses 15% või alla selle sõltuvalt kõrgema astme kohtuniku ametipalgast. Kaebuses märgitu kohaselt ei maksta kaebuse esitanud kohtunikele erinevalt teistest kohtunikest lisatasu teenistusaastate eest maksimaalses ulatuses ehk 15%. Madalam lisatasu teenistusaastate eest paneb kaebuse esitanud kohtunikud halvemasse olukorda võrreldes kohtunikega, kes saavad lisatasu teenistusaastate eest KS § 76 lg 1 sätestatud määras. Seega riivab KS § 76 lg 5 ls 1 võrdsuspõhiõigust.

12.4 PS riive formaalne õiguspärasus tähendab, et riive vastab kõigile PS pädevus-, menetlusja vormieeskirjadele. Puuduvad andmed selle kohta, et KS vastuvõtmisel oleks rikutud seaduste vastuvõtmiseks ettenähtud menetlusnorme, mistõttu puudub alus kahelda riive formaalses õiguspärasuses. Riive materiaalse õiguspärasuse kontrollimise osas ei ole Riigikohtu 07.06.2011.a otsuse asjas nr 3-4-1-12-10 kohaselt üldkogu arvates mõistlikku põhjust kontrollida PS § 12 lg 1 võrdsuspõhiõiguse riive proportsionaalsust teisiti kui vabadusõiguste riive proportsionaalsust. Nii meelevaldsuse ehk asjakohase ja mõistliku põhjuse kui ka proportsionaalsuse ehk legitiimse eesmärgi saavutamiseks sobivuse, vajalikkuse ja mõõdukuse kontrolli tulemus on põhiseaduslikkuse mõttes sama. Seega tuleb põhiõiguste kontrolliskeemi ühetaolise rakendamise huvides PS § 12 lg-s 1 sätestatud õiguse rikkumise tuvastamiseks teha PS § 11 kohane proportsionaalsuse kontroll.

PS § 12 lg-st 1 tuleneva võrdsuspõhiõiguse riive legitiimseks eesmärgiks on iga põhjus, mis ei ole PS- ga keelatud. NRAPS 29.07.2002.a kehtiva redaktsiooni kohaselt oli Riigikohtu esimehe ametipalga koefitsient 6,0; Riigikohtu liikme ametipalga koefitsient 5,5; ringkonnakohtuniku ametipalga koefitsient 4,5; maa-, linnaja halduskohtu kohtuniku ametipalga koefitsient 4,0. Seega järgis palgasüsteem loogikat, et madalama astme kohtuniku ametipalk ei tohi olla kõrgem kõrgema astme kohtuniku ametipalgast.

5

Ametipalga koefitsiendi määramise aluseks on ajalooliselt olnud teenistusülesannete iseloom ning vastutuse aste. Samast põhimõttest tulenevalt on üles ehitatud kogu kohtunike palgasüsteem, sealhulgas võimalus lisatasude saamiseks. KS eelnõu (607 SE) seletuskirja kohaselt on eelnõus kohtunike ametipalga koefitsientide kindaksmääramisel lähtutud põhimõttest, et kohtuniku ametipalk iseenesest peab olema piisavalt kõrge selleks, et mitte suurendada seda muude erinevate lisatasude ja soodustustega. Palgasüsteemi kujundamisel tuleb alati arvesse võtta ka riigieelarveliste vahendite efektiivset ja otstarbekast kasutamist. Seega seavad palga maksmisele alati piirid eraldatud vahendid, kuid olemasoleva eelarve piirides tuleks kujundada palgasüsteem, mis oleks vastavuses isikule pandud teenistusülesannetega ja vastutuse astmega.

Kohtunikele teenistusstaaži eest lisatasu maksmise piirangu eesmärgiks on tagada kohtunike palgasüsteemi hierarhiline ja edasipürgimist soodustav ülesehitus ning kindlustada riigieelarveliste vahendite efektiivne ja ökonoomne kasutamine. Kõrgema astme kohtuniku ametikoht on vastutusrikkam ja kõrgema astme kohtunikule kehtivad kõrgendatud nõuded, mistõttu on põhjendatud kõrgema astme kohtunike parem tasustamine. Samuti on teenistusstaaži eest lisatasu maksmise piirang seletatav kohtunike karjäärimudeliga, mille kohaselt tuleb kõrgema astme kohtunikuks pürgivatele alama astme kohtunikele tagada piisav motivatsioon suurema vastutuse võtmiseks ja karjääriredelil edasiliikumiseks paremate sotsiaalsete tagatiste näol. Olukorras, kus alama astme kohtuniku lisatasu ületab kõrgema astme kohtuniku ametipalka, kaotab lisatasu maksmine oma esialgse mõtte ja õigustuse.

12.5 PS § 11 kohaselt peavad õiguste ja vabaduste piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud. Proportsionaalsuse põhimõttele vastavust kontrollitakse järjestikku kolmel astmel – kõigepealt abinõu sobivust, siis vajalikkust ja siis proportsionaalsust kitsamas tähenduses ehk mõõdukust.

Vaieldamatult ebaproportsionaalne on sobivuse mõttes abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta eesmärgi saavutamist. Eraldatud eelarveliste vahendite otstarbeka kasutamise eesmärgil madalama astme kohtunike palga maksmisele piiri seadmine tulenevalt sellest, et palk ei ületaks kõrgema astme kohtuniku ametipalka on sobiv meede selleks, et kohtunike palgasüsteem lähtuks hierarhilisest ja edasipürgimist soodustavast ülesehitusest (teenistusülesannetest ja vastutuse astmest) ning riigieelarveliste vahendite efektiivse ja ökonoomse kasutamise kindlustamisest.

Vajalikkus tähendab, et määratletud eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Kohtunike palk moodustub ametipalgast ja lisatasudest teenistusaastate eest. NRAPS järgib põhimõtet, et alama astme kohtuniku ametipalk on madalam kõrgema astme kohtuniku ametipalgast. Vaatamata sellele, et NRAPS näeb ette kindlad astmed kohtunike palkade määramisele on võimalik kohtunikel saada juurde ka lisatasusid – teenistusaastate eest (KS § 76 lg 1), juhendamise eest (KS § 76 lg 4) ning lisaks võib KS § 76 lg 2 alusel maksta esimese ja teise astme kohtu esimehele lisatasu esimehe ülesannete täitmise eest ja KS § 76 lg 3 alusel maksta kohtumaja juhile lisatasu sõltuvalt sellest, kui palju on kohtumajas alalises teenistuses kohtunikke. Lisatasu maksmine juhendamise eest KS § 76 lg 4 alusel ei ole regulaarne lisatasu. Lisatasu sõltuvalt sellest, kui palju on kohtumajas alalises teenistuses kohtunikke, on ette nähtud üksnes kohtumaja juhile ning lisatasu esimehe ülesannete täitmise eest makstakse üksnes esimese ja teise astme kohtu esimehele. Üksnes lisatasu teenistusaastate eest on selline regulaarne lisatasu, mis on ette nähtud kõigile kohtunikele. Seega ei ole muud alternatiivset ja sama tõhusat meedet, kui ametipalgale ja teenistusaastate eest makstavale lisatasule piiri seadmine, saavutamaks eesmärki, et kohtunike palgasüsteem oleks kujundatud hierarhilisest ja edasipürgimist soodustavast ülesehitusest (teenistusülesannetest ja vastutuse astmest) ning riigieelarveliste vahendite efektiivse ja ökonoomse kasutamise kindlustamisest.

Järgnevalt tuleb hinnata mõõdukust ehk proportsionaalsust kitsamas mõttes. Kaaluda tuleb ühelt poolt erineva kohtlemise kaudu sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt eesmärgi tähtsust. Seejuures kehtib põhimõte: mida intensiivsem on põhiõiguse riive, seda mõjuvamad peavad olema riivet õigustavad põhjused. PS § 12 lõikes 1 sisalduva võrdsuspõhiõiguse diskrimineerimiskeeldude loetelu on

6

lahtine ja seepärast näitlik. Loetelu näitlikkusele viitab ka see, et loetelus nimetatud tunnused on erineva kaaluga. Kui ebavõrdne kohtlemine põhineb isiku tahtest sõltumatutel tunnustel, tuleb üldjuhul õigustuseks leida kaalukamad põhjendused. Käesoleval juhul ei ole tegemist isikute erineva kohtlemisega eelpoolloetletud isiku tahtest sõltumatute tunnuste alusel.

Ebavõrdne kohtlemine kohtunike osas, kes saavad KS § 76 lg 1 alusel teenistusaastate eest 15 %-list lisatasu ja kohtunike osas, kes ei saa KS § 76 lg 1 alusel teenistusaastate eest 15%-list lisatasu põhjusel, et see ületaks muidu kõrgema astme kohtu kohtuniku ametipalka, on vastustaja hinnangul põhjendatud ja proportsionaalne. Kohtunike palgasüsteemi kujundamise eesmärgiks on juba alates kohtute seaduse vastuvõtmisest olnud eraldatud eelarveliste vahendite kasutamine efektiivselt, otstarbekalt ja lähtuvalt sellest, mis on isiku teenistusülesanded ja vastutuse aste. See motiveerib ka kohtunikke parema sissetuleku saamise nimel võtma suuremat vastutust ja liikuma karjääriredelil edasi. Seega on madalama astme kohtunikul võimalik saada maksimaalselt palka kuni kõrgema astme kohtuniku ametipalga piirini. Juhul kui vastavat piiri ei oleks seatud, tekiks ebaproportsionaalne ja ebavõrdne kohtlemine madalama astme ja kõrgema astme kohtunike osas, kus keerukamaid teenistusülesandeid ja suuremat vastutust omav kohtunik saaks madalamat palka võrreldes kohtunikuga, kellel on vähemkeerukamad teenistusülesanded ja väiksem vastutus. Vastustaja hinnangul on kohtunike ametipalk ka ilma lisatasudeta piisavalt kõrge ning tagab piisavalt hea elustandardi, mistõttu seadusega ettenähtud piirang lisatasude maksmisele ei ole intensiivselt põhiõigusi riivav.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

13. Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebused tuleb jätta rahuldamata järgmistel põhjendustel. Esmalt käsitleb kohus kaebajate palganõuet (p-d 14-18), seejärel viivisenõuet (p 19).

14. Kaebajate arvates on KS § 76 lg 5 ls 1 vastuolus PS-s sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega. PS § 12 lg 1 sätestab, et „Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.“

15. KS § 76 lg 1 ja lg 5 ls 1 kehtis 25.07.2002.a kuni 30.06.2013.a järgmises sõnastuses: „(1) Kohtunikule makstakse lisaks ametipalgale teenistusaastate eest lisatasu alates kohtunikuna töötamise: 1) viiendast aastast 5% ametipalgast; 2) kümnendast aastast 10% ametipalgast; 3) viieteistkümnendast aastast 15% ametipalgast. [---] (5) Kohtuniku palk koos käesoleva paragrahvi lõikes 1 ettenähtud lisatasuga ei tohi ületada kõrgema astme kohtu kohtuniku ametipalka.“

Seega seab KS § 76 lg 5 ls 1 piirangu sama paragrahvi lõikes 1 ettenähtud lisatasu saamisele olukorras, kus alama-astme kohtuniku ametipalk koos lisatasuga teenistusaastate eest ületab kõrgema astme kohtuniku ametipalka. Erinevalt koheldakse sama kaua teenistuses olevaid kohtunikke, seda juhul, kui kohtuniku palk võiks lisatasu kohaldamisel olla suurem kõrgema astme kohtu kohtuniku ametipalgast. Selline olukord avaldus KS kuni 30.06.2013 kehtinud § 76 ning NRAPS §-de 10 ja 12 koosmõjus, kuna esimese astme kohtuniku ametipalgale 15% lisatasu lisamist takistab ringkonnakohtuniku ametipalga suurus (NRAPS § 12 kohaselt on maaja halduskohtuniku ametipalga koefitsient 4,0, millele 15%- lise lisatasu rakendamisel oleks ametipalga lõplikuks suuruseks 4,6 koefitsienti (4*1,15). Samas on NRAPS § 10 kohaselt ringkonnakohtuniku ametipalga koefitsient 4,5. Kuna ringkonnakohtuniku ametipalgale 15%-lise lisatasu rakendamisel oleks ametipalga lõplikuks suuruseks 5,175 koefitsienti (4,5*1,15) ja NRAPS § 8 kohaselt on Riigikohtu liikme ametipalga koefitsiendiks 5,5, siis ringkonnakohtuniku palka kõrgema astme kohtuniku palgamääraga ei piirata). Kuna kaebajate lisatasu on väiksem, kui võrreldaval grupil (ringkonnakohtunikud, kes saavad KS § 76 lg 1 alusel

7

teenistusaastate eest 15 %-list lisatasu), siis on tegu võrduspõhiõiguse riivega.

16. Võrdsuspõhiõigus on piiratav igal PS-ga kooskõlas oleval põhjusel (vt RKÜKo 07.06.2011, nr 3-4-1- 12-10, p 31). Seega tuleb tuvastada riive eesmärk ja kontrollida selle legitiimsust. On tõsi, et andmed KS § 76 lg 5 ls-s 1 sisalduva piirangu põhjenduse ja eesmärgi kohta KS eelnõu seletuskirjas (vaidlusalune säte lisati eelnõusse Riigikogu menetluse käigus) ja stenogrammis puuduvad (vt http://www.riigikogu.ee). Eeltoodust ei saa aga järeldada, et eelnõumuudatus oli eesmärgitu. Vastustaja väitel oli KS § 76 lg 5 ls-s 1 sisalduva piirangu eesmärkideks „tagada kohtunike palgasüsteemi hierarhiline ja edasipürgimist soodustav ülesehitus ning kindlustada riigieelarveliste vahendite efektiivne ja ökonoomne kasutamine“ (I kd, tl 44- 44p; III kd, tl 98-99, 133p). Kohus märgib, et nimetatutest esimene eesmärk koorub välja ka Riigikogu põhiseaduskomisjonis KS eelnõu § 76 muutmise ümber toimunud aruteludest (vt 26.03.2002.a istungi protokoll nr 177/246 ja 13.06.2002.a istungi protokoll nr 201/273; III kd, tl 143, 159). Kohtu hinnangul on mõlemad nimetatud eesmärgid PS-ga kooskõlas (vt ka RKÜKo 22.04.2014, nr 3-3-1-51-13, p 77).

17. Järgnevalt kaalub kohus kaebajate võrdsuspõhiõiguse riive proportsionaalsust. Seadusandjal on lai kaalutlusõigus lisatasude süsteemi kujundamisel. Ametnikel, sh kohtunikel kõrgemate riigiametnikena puudub põhiõigus nõuda lisatasu staaži eest, sh ka täiendavalt 20 või 25 aasta täitumisel vastava protsendina oma ametipalgast. Sellise laia kaalutlusõiguse korral on seadusandjal õigus seada lisatasudele ka piiranguid, nt seada lisatasude osakaalule ülempiir või piirata lisatasu määra kõrgema astme ametniku sissetuleku määraga. Kohtunike palgale piirangu seadmine on kohtu hinnangul kohtunike palgasüsteemi hierarhilise ja edasipürgimist soodustava ülesehituse tagamiseks sobiv (võimaldab eesmärgi saavutada) ja vajalik (sama eesmärki samas ulatuses ei ole võimalik saavutada teiste, vähem isikute õigusi riivavate meetmetega) abinõu. Võrdsuspõhiõiguse riive mõõdukuse väljaselgitamiseks tuleb kaaluda ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust (vt RKPJKo 30.09.2008, nr 3-4-1-8-08, p 32). Kohus nõustub vastustajaga, et kohtunike palk tagab ka lisatasudetagi piisavalt hea elustandardi, mistõttu kõnealune piirang lisatasude maksmisele ei ole iseenesest intensiivne. Samas on kohtunikke suuremat vastutust võtma motiveeriv palgasüsteem piisavalt kaalukas eesmärk. Abinõu proportsionaalsuse kasuks räägib ka asjaolu, et kirjeldatud palgasüsteem oli Riigikogu materjalidest nähtuvalt kohtunikkonna enda soov (vt põhiseaduskomisjoni 26.03.2002.a istungi protokoll nr 177/246; III kd, tl 143). Kuna võrdsuspõhiõiguse riiveks on kohtunike palgasüsteemi hierarhilise ja edasipürgimist soodustava ülesehituse tagamise eesmärgi näol mõistlik ja asjakohane põhjendus, puudub vajadus hinnata teise eesmärgi proportsionaalsust.

18. Seega ei ole kaebajate võrdsuspõhiõigust ebaproportsionaalselt ja seega põhiseadusevastaselt riivatud, mistõttu puudub alus KS kuni 30.06.2013 kehtinud § 76 kohaldamata jätmiseks ning vastustaja kohustamiseks lisatasu väljaarvutamiseks ja väljamaksmiseks.

19. Viivisenõude rahuldamiseks puuduks aga alus isegi siis, kui kohus kaebajate palganõuded rahuldaks. Viivise tasumise kohustust kohustamisnõude täitmisel vastustajale kehtivast õigusest, sh riigivastutuse seadusest, ei tulene. Kaebuses nõude alusena märgitud VÕS § 113 ei ole käesolevas vaidluses kohaldatav, kuna nimetatud seadus reguleerib eraõigusliku iseloomuga võlasuhteid. 20. Menetluskulude väljamõistmist taotletud ei ole.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Kristina Maimann Indrek Andreas Paukštys Kardi Sullin