3-14-245/38 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Elle Kask Otsuse kuulutamise aeg ja koht 30.12.2014, Tallinn Haldusasja number 3-14-245 Haldusasi J.S. kaebus Politseija Piirivalveameti peadirektori 04.02.2014 käskkirja nr 1.3-3/14d tühistamiseks, kaebaja teenistusse ennistamiseks ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmiseks. Alternatiivse nõudena Politseija Piirivalveameti peadirektori 04.02.2014 käskkirja nr 1.3-3/14d õigusvastaseks tunnistamiseks, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ja ametniku 3 kuu keskmise palga ulatuses hüvitise väljamõistmiseks. Lisaks kohustada Politseija Piirivalveametit avaldama vastava vabanduse ametliku teksti J.S. kohta politsei intranetis. Menetlusvorm Suuline, kirjalik. Menetlusosalised Kaebuse esitaja J.S., tema lepinguline esindaja vandeadvaokaadi vanemabi Martin Kirsipuu ning vastustaja Politseija Piirivalveamet, volitatud esindajad Aare Hõbe ja Anne Abel.

Resolutsioon

1. Jätta J.S. kaebus rahuldamata.

2. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul selle avalikult teatavaks tegemisest arvates esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1, § 182 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

J.S. suhtes algatati 27.09.2013 käskkirjaga nr 135-d distsiplinaarmenetlus käskkirjas kirjeldatud juhtumi asjaolude kontrollimiseks ja igakülgseks väljaselgitamiseks. Distsiplinaarmenetluse käigus tuvastati J.S. poolt viie vääritu teona kvalifitseeritud distsiplinaarsüüteo toimepanemine. 27.12.2013 koostatud distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes on põhjalikult kirjeldatud faktilisi asjaolusid ning antud neile hinnangud, sh õiguslikud. Politseija Piirivalveameti (PPA) peadirektori 04.02.2014 käskkirjaga nr 1.3-3/14d määrati PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo Ida politseijaoskonna Lasnamäe konstaablijaoskonna piirkonnapolitseinik vanemkomissar J.S.le distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine väljaspool politseiteenistust korduvalt vääritu teo toimepanemise eest. Kaebuse esitaja distsiplinaarsüüteod kaevatava korralduse kohaselt on järgnevad: -kaebaja võttis tema poolt juhitud sõidukisse lubatust rohkem kaasreisijaid (2 reisijat rohkem), mistõttu kaks reisijat ei saanud turvavööd kinnitada (kaebaja seda ei vaidlusta); -kaebaja sõitis omavoliliselt sõiduki peatamise kohalt ära; -kaebaja tarvitas alkoholi enne sõiduki juhtima asumist; - kaebaja pani toime põgenemiskatse, hakkas vastu ning ei allunud politseitöötajate korraldustele; -kaebaja osutas füüsilist vastuhakku teenistuskohustusi täitvatele politseiametnikele ning takistas endal alkoholijoobe tuvastamist. 06.03.2014 esitas J.S. kaebuse halduskohtule kaevatava käskkirja tühistamiseks, kaebaja teenistusse ennistamiseks ja teenistusest sunnitud puudutud aja eest tasu väljamõistmiseks. Alternatiivse nõudena esitas kaebaja Politseija Piirivalveameti peadirektori 04.02.2014 käskkirja nr 1.3-3/14d õigusvastaseks tunnistamiseks, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ja ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses hüvitise väljamõistmiseks. Lisaks palub kaebaja kohtul kohustada Politseija Piirivalveametit avaldama vastava vabanduse ametliku teksti J.S. kohta politsei intranetis. Samuti palub kaebaja algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 105 lg 1 suhtes selle vastuolu tõttu Põhiseaduse (PS) § 29 lg-ga 1.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja: Alused sõiduki peatamiseks tulenesid juhtumi hetkel Politsei ja Piirivalve seadus (PPVS) § 732 lg 1 kui ka Liiklusseadus (LS) § 200 lg 3. Mõlema seaduse paragrahvis on määratletud täpsed juhud, millal politseiametnik tohib sõidukit peatada. PPVS sätestab politsei järelevalve üldpõhimõtted ja normid, Liiklusseadus aga sätestab eriseadusena liiklusjärelevalve teostamise korra, selle meetodid ja vormid. Seega tuleb politsei käitumise õiguspärasuse hindamiseks esmalt selgitada, kas politsei tegutses sõidukit peatades üldise politsei järelevalve või liiklusjärelevalve raames - sellest sõltub, kas sõiduki peatamise õiguslik alus tulenes Politsei ja piirivalve seadusest või Liiklusseadusest. Kuna Juri Bobõkin peatas kaebaja sõiduki väidetavalt põhjusel, et viimane tegi sõidukiga veidraid manöövreid, siis peeti sõiduauto kinni liiklusjärelevalve teostamiseks (LS § 200). Samas aga on olemas sisekontrollibüroo vanemkomissari Irja Juhkami 01.10.2013 ettekanne, sisekontrollibüroo üleminspektori Rainer Odari ning sisekontrollibüroo I talituse vanemkomissari Aimar Loegi ettekanded, kus on välja toodud, et PPA sisekontrollibüroo plaanis 26.-27.09.2013 teostada teenistuslikku järelevalvet korrakaitse patrullide osas nii Ida, Ida-Harju, Kesklinna, Lõuna kui Lääne- Harju piirkonnas. Samuti on ettekandes mainitud, et sisekontrollibüroole laekus informatsioon, et 26.09.2013 võib olla seltskond Ida politseijaoskonna töötajaid pidutsemas Lasnamäel, aadressil

Linnamäe tee 91, tarvitades seal alkoholi. Pidutsemise järgselt pidi seltskonda tavaliselt lahkuma autoga, mis tähendab, et ka sõiduki juht võib olla joobes. Kaebuse esitaja oli Põhja prefektuuri töötaja, kes koos sõidukis viibinud isikutega veetis vaba aega aadressil Linnamäe tee 91, Tallinn. Juri Bobõkin on ise 10.09.2014 toimunud kohtuistungil tunnistajana andnud ütlusi, mille kohaselt ta väitis, et ta viibis eelnevalt nimetatud piirkonnas, kuna oli info, et seal võidakse panna toime selliseid rikkumisi nagu alkoholijoobes auto juhtimine.

Samuti väitis tunnistaja istungil, et ta teadis, milline on kaebaja isiklik sõiduauto ning selle numbrimärk. Samas aga väitis tunnistaja istungil, et tema jaoks oli üllatavaks asjaolu, kes viibis kinnipidamise hetkel roolis. Kuna kaebaja isikliku sõiduauto roolis viibis kinnipidamise hetkel kaebaja ise, siis tekib siinkohal põhjendatult küsimus, miks antud asjaolu tuli tunnistajale üllatusena või miks ta sellise väite üldse esitas. Kaebuse esitaja on seisukohal, et antud ütlusega püüab tunnistaja varjata asjaolu, et tal tegelikkuses on kaebajaga halvad suhted.

Nimelt on antud juhul tunnistaja esitanud sellise ebausutava ning äärmusliku väite, millega ta üritas luua olukorda nagu tal ei oleks kaebajaga kokkupuuteid ning et ta üksnes üritas kinni pidada sõiduautot, millega tehti väidetavalt kahtlaseid manöövreid. Veelgi enam kõlab veidralt, et Juri Bobõkin, kes väitis kohtus, et tal puuduvad kaebajaga isiklikult pinnalt igasugused suhted, teab täpselt milline sõiduauto ning milline numbrimärk kuulub kaebuse esitaja autole. Kinnipidamise põhjuseks on Juri Bobõkin toonud välja sõiduki veidrad manöövrid.

Antud manöövrite all pidas tunnistaja silmas kiirendamist ning äkilist pidurdamist. Samas aga väidab tunnistaja istungil antud ütlustes, et ta märkas kaebaja sõidukit esmalt siis, kui ta oma sõiduautos lugedes mingeid pabereid, tõstis pilgu ning vaatas auto esiaknast välja. Kusjuures kaebaja auto oli mõnesaja meetri kaugusel sellel hetkel. Järgnevalt kirjeldab tunnistaja, et nägi seejärel auto kiirendamist ning järele sõites nägi äkilist pidurdamist. Antud väited kõlavad ebausutavalt kuna sõiduauto hakkas äkki kiirendama, siis pidi ka politsei oma autoga kiirendama, et kaebajale järele jõuda.

Veelgi enam on sõiduautos viibinud tunnistajad (V.V. ja O.R.) andnud kohtule väärteomenetluse raames ütlusi, mille kohaselt ei ole tuvastatud, et sõiduauto oleks mingil hetkel kiirendanud ja siis järsult pidurdanud. Kaebaja kaitsja esitas käesoleva asjaga seotud väärteomenetluses sellel hetkel autos viibinud O. R.le küsimuse kas kaebaja enne kinnipidamist kiirendas autoga või tegi muid veidraid manöövreid, millele tunnistaja vastas eitavalt. Samuti vastas antud väärteoasjas samale küsimusele tunnistaja V. V., kes samuti viibis sõiduki kinnipidamise hetkel autos, et kaebaja sõitis rahulikult ega ületanud kiirust.

Antud ütlused on aga vaidlusaluse käskkirja koostamisel jäetud tähelepanuta. Seega saab eelnevalt nimetatud tõendite põhjal väita, et politseiametnik Juri Bobõkin kui SKB töötaja eesmärk oli võimalusel pidada kinni Põhja prefektuuri töötajaid, kes ei teostanud antud hetkel tööülesandeid, vaid veetsid vaba aega. SKB-l oli sellekohane info, mida Juri Bobõkin on korduvalt ka kinnitanud. Teades, et piduliste seas viibib ka kaebaja, kellega tal on juba ammu suur tüli, soovis Juri Bobõkin võimalusel provotseerida kaebajat, peatades tema sõiduki selleks alust omamata.

Antud asjaolu Juri Bobõkin ei varja, öeldes, et mis vahet sellel on, mis on kaebaja sõiduki peatamise põhjuseks. Siinkohal on ka ebausutav, et Juri Bobõkin SKB töötajana, kes eelneva info põhjal pidi teostama menetluslikku järelevalvet kaebaja ja tema kolleegide üle, peatas juhuslikult samas piirkonnas kaebaja sõiduki väidetavalt hoopis muul alusel, kui seda oli nende isikute üle kontrolli teostamine. Pigem oli Juri Bobõkin veendunud, et kaebaja on joobes ning sellest tulenevalt otsustas ta tema sõiduki peatada. Paraku aga selgus menetluse käigus, et kaebajal puudus joove kui selline.

Kaebuse esitaja on võtnud omaks asjaolu, et ta sõidutas vaidlusaluse kinnipidamise hetkel lubatust rohkem reisijaid. Kaebuse esitaja on üksnes heitnud vastustajale ette asjaolu, et viimane ei ole distsiplinaarkui ka väärteomenetluses tuvastanud antud teoga seonduvaid kõiki olulisi asjaolusid (nt millised isikud viibisid sõidukis ilma turvavööta). Samuti peab kaebaja oluliseks tuua välja ka asjaolu, et ta ei ole menetluse jooksul eelnevalt nimetatud asjaolusid varjanud. Samuti on väärteoasja otsuses välja toodud, et kaebaja väljendas antud episoodi suhtes puhtsüdmalikku kahetsust, mida aga distsiplinaarmenetluse raames pole üldse arvesse võetud.

Seega pole käskkirja koostamisel arvestatud kõiki olulisi asjaolusid. Oluline on ka asjaolu, et käskkirja kohaselt ei saa kaebaja positiivset iseloomustust karistuse määramisel arvestada. Samas aga ATS § 75 lg 2 p 4 kohaselt tuleb menetlejal arvestada distsiplinaarkaristuse määramisel muuhulgas ametniku eelnevat teenistusalast käitumist. Seega diskretsiooniotsust tehes ei ole võetud arvesse kõiki ATS § 75 sätestatud asjaolusid, mis on kaasa toonud väära otsuse. Kaebaja ei sõitnud omavoliliselt ära sõiduki peatumise kohast. Nimelt on vastustaja osutanud oma kaebuse vastuses LS § 38 lg-le 3.

Antud paragrahvis on sätestatud, et kontrollimiseks vajalikud dokumendid peab mootorsõidukijuht andma kontrollijale juhi kohalt lahkumata, autost läbi avatud küljeakna. Juht ja sõitja peavad jääma oma kohale ja võivad sõidukist lahkuda ainult kontrollija loal või korraldusel. Vastustaja väidab seega, et kaebaja lahkumisega sõiduki peatamise kohast on viimane rikkunud LS § 38 lg 3. Antud sätte mõte on reguleerida sõiduki sees toimuvat ning tagada kontrollija turvalisus, mitte vältida juhi ärasõitu sõidukiga. Seega ei saa loata ärasõitu tõlgendada LS § 38 lg 3 rikkumisena.

Sellest tulenevalt on juba distsiplinaarkaristuse määramisel lähtutud valedest alustest. Veelgi enam, Juri Bobõkin palus kaebajal väljuda oma sõidukist. Antud asjaolu on tuvastatav Juri Bobõkini enda ütlustega, millised viimane andis väärteoasja nr 4-14-1381 menetluse raames. Antud asjaolu on kinnitanud Juri Bobõkin tunnistajana ka 10.09.2014 toimunud istungil. Tuvastatud ei ole asjaolu, et Juri Bobõkin andis kaebajale korralduse sõidukiga kohapealt mitte lahkuda. Kui vaadata väärteomenetluses nr 4-14-1381 antud tunnistajate protokollitud ütlusi, siis ei ole üheselt ning arusaadavalt tuvastamist leidnud asjaolu, et Juri Bobõkin andis kaebajale vastava korralduse.

Sõidukis viibinud isikud on kõik üheselt kinnitanud, et nende jaoks oli kontroll lõppenud kui kaebuse esitaja sõitis sõidukiga peatumise kohast edasi. Kaebuse esitaja küsis Juri Bobõkinilt enne sõidukiga sündmuskohalt lahkumist kas ta võib edasi sõita või ta on kinni peetud. Antud asjaolu on kinnitanud samuti ka sõidukis viibinud isikud. Samuti kinnitas Juri Bobõkin tunnistajana istungil, et enne ära sõitu käratas kaebaja talle midagi. Väärteo istungil väitis Juri Bobõkin, et kaebuse esitaja küsis, kas ta võib lahkuda. Samas ei ole tõestust leidnud väide, et Juri Bobõkin keelas kaebajal lahkuda sõidukiga sündmuskohalt.

Tunnistajad, kes sõidukis viibisid ei kuulnud, et Juri Bobõkin oleks keelanud kaebajal edasi sõita. Siinkohal ei tundu eluliselt usutav ka asjaolu, et kui kaebaja oleks tahtnud sündmuskohalt põgeneda, siis ta oleks politsei eest ära sõitnud, mida viimane aga ei teinud. Kaebaja aga hoopis peatas auto paari saja meetri kaugusel sündmuskohast. Kaebuse esitajale on politseiametnike korralduste eiramise eest määratud distsiplinaarmenetluse raames karistusena ametist vabastamine. Käesoleval juhul ei ole tuvastamist leidnud asjaolu, et kaebuse esitaja oleks eiranud politseiametnike korraldusi, mille tulemusena ei ole kaebuse esitaja toime pannud vääritut tegu ega diskrediteerinud ennast kui ametnikku.

Karistuse määramisel on menetleja käskkirjas selgitanud, et ametniku kohta antud positiivset iseloomustust ei ole võimalik süüd kergendava asjaoluna käsitleda. Ka juhul, kui kaebaja on antud teo toimepannud, siis ei ole menetleja jällegi arvestanud ATS § 75 lg 2 p 4 kohaselt distsiplinaarkaristuse määramisel muu hulgas ametniku eelnevat teenistusalast käitumist. Kaebuse esitajal ei tuvastatud joovet. Esmalt on siinkohal oluline märkida, et kaebaja suhtes ei ole alustatud kriminaalmenetlust ega ka väärtoemenetlust joobeseisundis juhtimise koosseisu alusel.

Seega ei ole tänase päeva seisuga isikut süüdi mõistetud joobes juhtimise eest. Põhiseaduse § 22 lg 1 on sätestatud, et kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Antud põhiseaduse sättes sisaldub süütuse presumptsiooni põhimõte. Antud sätte toimeala laieneb oma olemuselt üleüldiselt süütegudele ning põhiseaduse kommentaaride kohaselt laieneb see veel ka distsiplinaarsüütegude menetlemisele. Süütuse presumptsiooni põhimõttega peetakse seotuks ka nn in dubio pro reo (kahtluse korral süüdistatava kasuks) põhimõtet.

Käesoleval juhul ei ole tuvastamist leidnud asjaolu, et kaebuse esitajal esines seaduse mõttes ning tähenduses joove. Seega tuleb sellist asjaolu tõlgendada süüdistatava ehk kaebaja kasuks. Vastustaja on aga spekuleerinud, et kuivõrd tõendusliku alkomeetri tulemuseks oli 0,06 mg/l kohta, siis pidid tal järelikult joove enne seda olema. Sellisele pahatahtlikule ning meelevaldsele järeldusele ei saa jõuda menetluses esitatud tõendeid ning asjaolusid arvestades. Kaebuse esitaja leiab, et ta ei olnud sõidukit juhtides joobes ning sellest tulenevalt ei pannud viimane toime selles kontekstis vääritut tegu, millega ta oleks ennast ametnikuna diskrediteerinud.

Vastustaja väidab, et kuivõrd kaebaja

indikaatorvahendisse ei puhunud, otsustati ta viia politseijaoskonda, et PPVS § 724 lg 4 kohaselt kasutada seal tõenduslikku alkomeetrit. Tegelikkuses kaebaja puhus korduvalt indikaatorvahendisse, kuid see ei fikseerinud tulemust. Ka distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes on toodud välja asjaolu, et kaebaja puhus korduvalt indikaatorvahendisse, kuid arusaamatul põhjusel ei fikseerinud see näitu. Veelgi enam oli eelnevalt nimetatud vahendil kleebis, mille kohaselt oli vahend kalibreeritud kuni märts 2009. See võib olla põhjuseks, miks antud indikaatorvahend ei näidanud korrektset näitu.

Samuti ei oleks saanud antud näitu võtta aluseks joobe tuvastamisel. Kokkuvõttes ei ole tuvastatud kaebuse esitajal joovet. Sellest tulenevalt ei saa vastustaja spekuleerida ning väita, et kaebuse esitajal oli tingimata juhtimise hetkel joove, kuivõrd alkoholi tase veres ajaga väheneb. Joobe fakt peab olema konkreetselt tuvastatud selleks, et esitada isikule vastav süüdistus või määrata talle distsiplinaarkaristus. Igasuguse karistuse määramise aluseks on teo olemasolu tuvastamine, mida käesoleval hetkel tehtud ei ole. Vastustaja on pelgalt arvanud, et kaebuse esitajal võis mingil hetkel joove esineda.

Arvamusest aga ei piisa distsiplinaarkaristuse määramisel. Kaebuse esitaja ei osutanud füüsilist vastupanu. Vastustaja püüab väita, et kaebuse esitaja osutas füüsilist vastupanu. Samuti väidab vastustaja, et kaebaja püüdis põgeneda ja ei allunud korraldustele. Käesoleval juhul ei ole ühtegi sellist asjaolu üheselt ja selgelt tuvastatud. Kaebuse esitaja puhul on tegemist naisterahvaga. Seega kui viimane osutas vastupanud SKB töötajatele ning püüdis kohapealt põgeneda, siis miks ei arreteerinud antud isikud koheselt kaebajat. Veelgi enam oli valdav enamus SKB töötajatest meessoost isikud, kes oleksid saanud hõlpsasti kaebuse esitaja antud olukorras vajaduse korral arreteerida.

Kaebuse esitaja füüsiline vastuhakk ei ole leidnud tuvastamist. Pigem helistas kaebuse esitaja oma telefoniga alguses oma paarimehele V. B.le ning palus teda appi, kuivõrd mõned SKB töötajad oli erariietes, mis jättis kaebajale mulje, et tegemist ei ole politseiametnikega. Kaebuse esitajale heidetakse ka ette seda, et ta osutas justkui vastupanu tema toimetamisel jaoskonda. Antud juhul on oluline mõista kogu sündmuste käiku tervikuna. Nimelt algas kõik kaebaja sõiduki ebaseadusliku kinnipidamisega Juri Bobõkini poolt, kellega on kaebuse esitajal konflikt.

Konflikti olemasolu on tõendanud muuhulgas ka politseiametnik Kristian Jaani. Seda asjaolu on kinnitanud ka sõidukis viibinud V. V. (väärteomenetluses antud ütlused). Kuna konfliktne situatsioon sai alguse kaebaja ebaseaduslikust kinnipidamisest, siis eskaleerus ning lõppes see selliselt nagu seda on näha sündmuskoha videosalvestistelt. Teatud korralduste kuulmine või mittekuulmine on problemaatiline olukorras, kus isik on viidud endast välja ning talle on jäänud mulje, et talle tahetakse igal viisil ära teha. Haldusasjas toimunud kohtuistungil heideti kaebuse esitajale ette, et ta ei kahetsenud menetluse jooksul oma tegu ning õigustas oma käitumist kui sellist.

Seega ei ole distsiplinaarkaristuse määramisel arvestatud kaebaja kahetsust. Kaebaja on esitanud kohtule 05.09.2014 täiendavate tõenditena tema enda kirjad A. Abelile (26.11.2013) ja Politseija Piirivalveameti peadirekotrile Elmar Vaherile. Antud kirjades on kaebaja selgelt väljendanud oma kahetsust juhtunu suhtes. Eelnevalt tulenevat asjaolu aga ei ole distsiplinaarkaristuste määramise arvesse võetud. Menetleja peab arvestama nii süüstavate kui isikut kaitsvate tõenditega ka distsiplinaarmenetluses. Kaebuse esitaja ja Juri Bobõkini vahel on konflikt.

Kõiki asjaolusid arvestades on selge see, et Juri Bobõkin ei tunnista konflikti olemasolu, kuivõrd see diskrediteeriks Sisekontrollibürood ja nende tegevust järelevalve menetluses üldse. Samas on Juri Bobõkin’i tunnistused vastuolulised, millised omakorda ei kõrvalda konflikti olemasolu tervikuna. Juri Bobõkin on väärteomenetluse 27.03.2014 istungi protokolli kohaselt väitnud, et tal on kaebajaga neutraalsed suhted. Kaebaja on seisukohal, et nendevahelised suhted ei ole neutraalsed ja seda järgmistel põhjustel: näiteks teab Juri Bobõkin kaebaja sõidukit ja selle numbrimärki olenemata asjaolust, et ta väitis, et tal ei ole kaebajaga mingisugust isiklikku laadi suhet ega ka konflikti.

Siinkohal tekib küsimus, miks peaks Sisekontrolli ametnik J. Bobõkin teadma, millise auto ja numbrimärgiga sõidab kaebaja. Sellise asjaolu teadmine tundub antud kaasuse kontekstis enam kui kahtlustäratav. Teades, millise sõiduautoga kaebaja sõidab väitis Juri Bobõkin istungil, et tema jaoks oli üllatav see, et kes viibis kinnipidamise hetkel roolis. Kuna kaebaja enda isikliku sõiduauto roolis viibis kinnipidamise hetkel kaebaja ise, siis on selline ütlus vastuoluline ja väga kummaline. Kaebuse esitaja on seisukohal, et antud ütlusega püüab tunnistaja varjata asjaolu, et tal tegelikkuses on kaebajaga halvad suhted.

Nimelt on antud juhul tunnistaja esitanud sellise ebausutava ning äärmusliku väite selleks, et üritada kohtu jaoks ennast distantseerida kaebajast selliselt, et jääks mulje nagu ta ei tunneks kaebajat üldse, hoolimata asjaolust, et ta teab millise sõiduautoga viimane sõidab ning ta on tema suhtes viinud läbi kriminaalmenetluse. Samuti küsis kaebaja istungil Juri Bobõkinilt, miks ta tema kinnipidamisel kasutas väljendit „Jackpot“. Antud sõna viitab hasartmängumaailmas peaauhinnale. Selle küsimuse peale hakkas Juri Bobõkin närviliselt naerma ning ütles, et ta ei mäleta, miks ta seda ütles.

Järgnevalt ütles ta istungil, et midagi ta mõtles selle all, aga täpselt ei tea, mida. Veelgi hiljem aga ütleb tunnistaja, et ta ei mäleta, et ta seda ütles. Kohtuistungil selgitas Juri Bobõkin veel, et kaebaja valis kahe halva asja vahel, kas nõustuda protokolliga või skandaaliga. Juri Bobõkini seisukohalt valis kaebaja skandaali. Hiljem selgub, et protokolli all peab tunnistaja silmas väärteoprotokolli. Siinkohal tekib küsimus, miks Juri Bobõkin ütles, et kaebajal oli võimalik valida just kahe halva valiku vahel. Käesoleva menetluse jooksul ei ole tuvastatud kaebajal joovet.

Seega tekib õigustatult küsimus, miks Juri Bobõkin oli veendunult seisukohal, et kaebajal oli kinnipidamise hetkel võimalik valida just nimelt kahe halva valiku vahel. Antud juhul viitab tunnistaja otseselt sellele, et kaebajal oli võimalik valida kas skandaali vahel või väärteoprotokolli vahel. Samas ei olnud kaebajal joovet tuvastatud, mis viitab asjaolule, et tunnistaja oli kindel, et ta koostab kaebaja suhtes kõigest hoolimata väärteoprotokolli, et kaebajale järgneks negatiivne tagajärg. Antud asjaolude kirjeldus viitab selgelt konflikti olemasolule ning Juri Bobõkini poolsele pahatahtlikule suhtumisele kaebuse esitajasse.

Märkimist väärib ka asjaolu, et kõik autos viibinud isikud on tunnistanud, et Juri Bobõkin käitus sõiduki kinnipidamise episoodi ajal kaebajaga

familiaarselt ning suisa ebaväärikalt (ütles kaebajale: „Не придуривайся, давай дуй!“ - Ära mängi

lolli, puhu!). Samas kui Juri Bobõkinil olid tema väidete kohaselt kaebajaga neutraalsed suhted ning nad ei olnud sõbrad, siis puudus Juri Bobõkinil põhjus käituda kaebajaga nii jämedalt ning ka familiaarselt. See viitab asjaolule, et poolte suhted olid tegelikkuses konfliktsed ja Juri Bobõkin on üritanud seda varjata esitades selle kohta vastuolulisi väiteid. Lisaks kõigele on kaebaja arreteerimise hetkel näha, kuidas ühes videosalvestise kaadris Juri Bobõkin naerab parastavalt kaebaja üle. Samuti on K. F. iseloomustanud Juri Bobõkinit kui matsliku käitumisega üleolevat isikut. Seejuures väidab K. F., et selliseid väited on esitanud peale kaebaja veel mitmed teised ametnikud, kellel on Juri Bobõkiniga olnud kokkupuuteid. Veelgi enam tuleb arvestada ka asjaoluga, et 10.09.2014 toimunud istungil, kui kohus tegi vaheaja pärast K. J. tunnistajana ülekuulamist, kiirustas vastustaja esindaja teise tunnistaja Juri Bobõkini juurde saali ukse taha ning hakkas temaga vaiksel häälel kiiresti vestlema. Tunnistajate ülekuulamise menetluses on oluline asjaolu, et ühe tunnistaja poolt antud info ei jõuaks teiste tunnistajateni enne ütluste andmist. Käesoleval juhul on vastustaja esindaja vestelnud pärast ühe tunnistaja ära kuulamist teise tunnistajaga, kes oma ütlusi selleks hetkeks ei olnud jõudnud veel anda. Seega leiab kaebaja, et Juri Bobõkini tunnistajana antud ütlused on tõendina rikutud ning neid tuleb hinnata kriitiliselt. Kaebaja leiab, et vastustaja on vaidlusalust käskkirja tehes hinnanud tõendeid ühekülgselt ning väga subjektiivselt, mille tulemusena on jõudnud valele järeldusele. Kaebuse esitaja on seisukohal, et menetlusest kumab selgelt läbi Sisekontrollibüroo ametniku kius kaebaja suhtes, mida nüüd üritatakse tagantjärgi õigustada ning varjata. Kaebuse esitaja leiab, et kaebus tuleb täies ulatuses rahuldada. Samuti peab kaebaja vajalikuks märkida, et ATS § 105 lg 1 sätestatud hüvitise suurust võib kohus muuta selliselt, et see ületab paragrahvis sätestatud 3 kuu hüvitise määra. Seega palub kaebaja, et kohus kaebuse rahuldamise korral määraks kaebuse esitajale kohtu äranägemise järgi õiglase hüvitise.

Vastustaja: Vastustaja on seisukohal, et kaebus on põhjendamatu ning vaidleb sellele vastu täies ulatuses. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja pani toime järgnevalt analüüsitud süüteod: Kaebaja võttis sõidukisse lubatust rohkem kaasreisijaid. LS § 34 lg 2 sätestab, et sõitjaid tohib vedada ainult valmistaja poolt sõidukis ettenähtud kohtadel ja viisil. Kaebaja juhtis mootorsõidukit VW

Passat, milles viibis koos juhiga 6 inimest, samas oli selles valmistaja poolt ettenähtud 4 kohta. Sellega rikkus kaebaja ka LS § 33 lg 11 p 4 sätestatud kohustust mitte sõidutada sõitjat, kes ei ole turvavööga kinnitatud. Arvestades seda, et sõidukis oli kohti vaid neljale, siis sai ka turvavöö olla kinnitatud vaid neljal. Järelikult pidi vähemalt kahel kaasreisijal olema turvavöö kinnitamata. Kaebaja tunnistab nimetatud rikkumist. Kõnealuse teo pani ta toime tahtlikult. Sellega pani kaebaja toime PPVS § 86 punktis 3 sätestatud distsiplinaarsüüteo, vääritu teo.

Nimetatud rikkumise eest pidas vastustaja kohaseks karistuseks PPVS § 88 lg 4 toodud karistust – teenistusastme alandamine ühe teenistusastme võrra üheks aastaks. Kaebaja sõitis omavoliliselt sõiduki peatamise kohalt ära. LS § 38 lg 3 kohaselt peavad juht ja sõitja jääma oma kohale ja võivad sõidukist lahkuda ainult kontrollija loal või korraldusel. Sellele vaatamata väljus J.S. omavoliliselt sõidukist, naases seejärel sõidukisse ning sõitis sündmuskohast minema, omamata selleks kontrollija luba. Tunnistajate J. Bobõkini ja D.

Poljakovi ütlustega on üheselt tõendamist leidnud, et kaebaja sai aru enda allutamisest joobekontrollile, samuti sellest, et talle ei antud luba sündmuskohalt lahkuda. Ka kaebaja ise ei ole kordagi väitnud, et J. Bobõkin oleks andnud talle loa lahkumiseks. Olles ise politseiametnikuna töötanud ja teades, kuidas joobekontroll toimub, ei saanud kaebaja pidada enda suhtes teostatud kontrolli lõppenuks. Kaebaja ise võttis meelevaldselt vastu otsuse peatumiskohalt lahkuda. Selleks kaebajal õigust ei olnud. Antud juhul ei saa arvestada nende isikute ütlustega, kes olid kaebaja kaasreisijad ja asusid sel ajal autos.

Nimetatud isikud olid tarvitanud alkoholi, mis mõjutab arusaamisja tajumisvõimet, samuti tähelepanu ja mälu. Samuti rääkisid kaebaja ja autos olnud ise sedavõrd intensiivselt, et nad ei saanudki objektiivselt kuulda, kas ja mida J. Bobõkin kaebajale ütles. Joobekahtlusega juhi poolt peatumiskohalt omavolilisele ärasõidule/lahkumisele reageerib politsei äärmiselt tõsiselt, tegemist on väga raske rikkumisega. Asjaolusid arvestades pidas vastustaja nimetatud rikkumise eest vajalikuks J.S. suhtes rakendada raskeimat distsiplinaarkaristuse liiki ehk kohaldada karistuseks PPVS § 88 p 5 - teenistusest vabastamine Avaliku teenistuse seaduse § 94 alusel.

Kaebaja tarvitas alkoholi enne sõiduki juhtima asumist. Indikaatorvahendiga tuvastati, et kaebaja väljahingatavas õhus oli alkoholi 0,12 mg/l, mis liiklusolus vastaks sõidukijuhi jaoks üle lubatud piirmäära alkoholi sisaldumisele väljahingatavas õhus. Sõidukit oli kaebaja asunud juhtima umbes üks tund varem, seega oli joove siis veelgi suurem. Distsiplinaarmenetluses ei pea joobe tuvastamiseks kasutama tingimata samu vahendeid, mis väärteomenetluses. Antud juhul kasutati selleks indikaatorvahendi näitu ja kontrollija poolset alkoholi tarbimise tajutavat kirjeldust (alkoholi lõhn suust).

Indikaatorvahend oli nõuetekohaselt justeeritud ja kalibreeritud. Joobe kontrollimiseks kasutati indikaatorvahendit AlcoQuant 6020 (inventari nr 207004547, seeria nr A107224). 27.09.2013 oli see nõuetekohaselt ehk kuni 06.10.2013 justeeritud ja kalibreeritud. Seda kinnitas veelkord kohtumenetluse käigus ka seadme hooldaja. Seega oli indikaatorvahendiga teostatud puhumise tulemus jälgitav ehk õiguspärane. Kahtluse korral oleks kaebajal olnud sündmuse järgselt õigus vaidlustada järelevalvemeetme rakendamise protokolli - indikaatorvahendi kasutamist väidetava kalibreerimistähtaja rikkumise tõttu (seda selgitati kaebajale).

Nimetatud õigust kaebaja ei kasutanud. Veelgi enam, kaebaja oli nõus teel politseijaoskonda samasse indikaatorvahendisse puhuma. Tõendeid kogumis hinnates on selge, et kaebaja asus sõidukit juhtima olles alkoholi tarvitanud määral, mis viitab liiklusoludes vähemalt jääknähtudele, s.t kaebaja oli seisundis, milles ta ei oleks tohtinud autot juhtida. Võttes arvesse seda, kuidas kaebaja iga hinna eest üritas leida võimalusi ja ettekäändeid joobe kontrollimise edasilükkamiseks, võib eeldada, et kaebaja teadis, et ta võib olla seisundis, milles ei tohi sõidukit juhtida.

Politseiametniku rollist tulenevalt on avalikkuse, sh ka teiste politseiametnikest kolleegide poolt ametnikule esitatud kõrgendatud ootused õiglustunde, kuid ka sellega kaasneva vastutusning kohusetunde järgimise osas. Politseiametnik ei saa suhtuda enda tegevuste ja nendega kaasneda võivatesse võimalikesse tagajärgedesse pealiskaudselt ning ta peab arvestama, et politseiametniku poolt toime pandud rikkumised, sh eksimused ühiskonnas kehtivate moraalija kõlblusväärtuste osas saavad range hukkamõistu osaliseks.

Arvestades kõiki asjaolusid pidas vastustaja nimetatud distsiplinaarsüüteo eest kohaseks karistuseks PPVS § 88 p 5 kohaselt teenistusest vabastamist Avaliku teenistuse seaduse § 94 alusel. Kaebaja pani toime põgenemiskatse, hakkas vastu ning ei allunud korraldustele. Linnamäe tee 25 hoovis ei allunud kaebaja J. Bobõkini korraldustele, kes soovis viia lõpuni joobe kontrolli indikaatorvahendiga, vaid üritas selle asemel põgeneda. Kui J. Bobõkin ja teine sisekontrollitöötaja A. Loeg üritasid teda kinni pidada, rebis ta ennast lahti ja üritas eest ära joosta.

Taaskordsel kinnipidamisel osutas kaebaja rabelemisega aktiivselt füüsilist vastupanu ja kutsus karjudes põhjuseta appi oma elukaaslast V. B. Kaebaja taoline käitumine on tõendatud lisaks J. Bobõkini ja A. Loegi seletustele ka sündmusi pealt näinud sisekontrolliametnik E. Pajula ütlustega. Selline käitumine oli kaebaja poolt täiesti põhjendamatu ja kohatu, kuna ta pidi aru saama, et teda on sõiduki juhina allutatud politsei poolsele kontrollile alkoholijoobe tuvastamise eesmärgil ning temast hoitakse politseivormis ametnike poolt kinni seetõttu, et takistada tal uuesti põgenemist.

Vastustaja on seisukohal, et taolise käitumisega pani kaebaja tahtlikult toime PPVS § 86 p 3 nimetatud vääritu teo. Teo laadi ja raskust arvestades pidas vastustaja põhjendatuks reageerida nimetatud rikkumisele distsiplinaarvastutusele võtmisega ja kohaldada karistuseks PPVS § 88 p 5 kohaselt teenistusest vabastamine Avaliku teenistuse seaduse § 94 alusel. Kaebaja osutas füüsilist vastuhakku teenistuskohustusi täitvatele politseiametnikele ning takistas alkoholijoobe tuvastamist. Kaebaja ei olnud nõus joobe tuvastamiseks indikaatorvahendisse puhuma, seetõttu otsustati ta viia politseijaoskonda, et kasutada seal tõenduslikku alkomeetrit.

Selleks anti kaebajale korraldus istuda sõidukisse. Kaebaja muutus agressiivseks, mistõttu oldi sunnitud talle peale panema käerauad. Kaebaja ei taltunud ka siis ning tegi kõik endast oleneva, et raskendada enda sõidukisse paigutamist. Kaebaja vastuhakk on nähtav kohtule esitatud videosalvestustelt. Kaebaja juhitud sõiduki peatamisest alates tegi kaebaja kõik endast oleneva, et võimalikult kaua venitada joobe tuvastamist. Kaebajal oli õigus nõuda endale õiguste selgitamist. Samas, arvestades seda, et ametist tulenevalt olid tal need hästi teada, oli tegemist oma õiguste pahatahtliku kasutamisega.

Veelgi enam, kuigi kaebaja nõudis korduvalt, et talle selgitataks tema õigusi, siis tegelikult ta selgitusi kuulama ei jäänud ning rääkis menetlejale pidevalt vahele ja üle. Enne joobe tuvastamist keelati kaebajal juua. Kaebaja nimetatud korraldust ei täitnud, väites, et taolise korralduse andmiseks puudub õiguslik alus. Õigus taolise korralduse andmiseks tuleneb VVm 16.06.2011 nr 79 , mille § 4 lg 1 sätestab, et mõõtmisel peab olema tagatud, et mõõtmisele allutatud isik puhumise ajal või vahetult enne seda ei sööks (sh ei näriks närimiskummi jms), ei jooks, ei tarvitaks tubakatooteid või ravimeid ega hingeõhu värskendajaid ja et ei esineks muid mõõtmist mõjutada võivaid kõrvaltegureid.

Kaebaja on nimetatud asjaolust väga hästi teadlik, kuna teenistuskohustuste täitmise tõttu on ta läbinud pädeva mõõtja ehk tõendusliku alkomeetri kasutamise koolituse 15.06.2009. Eeltooduga pani kaebaja toime vääritu teo, mille eest pidas vastustaja põhjendatuks määrata kaebajale karistuseks PPVS § 88 p 5 kohaselt teenistusest vabastamine Avaliku teenistuse seaduse § 94 alusel. Karistuse määramisel hindas vastustaja iga kaebaja tegu eraldi. Vastustaja võttis arvesse ka kaebaja positiivset iseloomustust, kuid ei pidanud antud juhul võimalikuks rakendada kergemat karistust ning otsustas kõiki tegusid ja asjaolusid kogumis hinnates karistada kaebajat ka kogumis kõige raskema distsiplinaarkaristusega, s.o teenistusest vabastamisega.

Eelkõige sai otsustavaks, et kaebaja poolt toime pandud viiest neli vääritut tegu olid eraldiseisvatena oma olemuselt niivõrd tõsised, et juba ainuüksi neist ühe sooritamine oleks endaga kaasa toonud teenistusest vabastamise. Vastustaja ei pea põhjendatuks kaebaja taotlust põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks Kaebaja poolt esitatud vastuväited on sellised, mida seadusandja kaalus ka seaduse vastuvõtmisel (nähtub eelnõu seletuskirjast), kuid ei pidanud piisavalt kaalukateks, leides, et ametniku teenistusse ennistamist ei saa õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamise meetmena pidada avaliku huvi seisukohalt mõistlikuks vahendiks õigusvastase kahju hüvitamise tagamisel.

Kooskõlas RVastS § 11 lg 2 on õigusvastaselt teenistusest vabastamise tõttu tekkinud kahju hüvitamise õiguspäraseks abinõuks ametniku teenistusse ennistamise asemel rahalise hüvitise maksmine avaliku võimu kandja poolt. Hetkel kehtiv ATS ei anna õiguslikku alust kaebaja teenistusse ennistamiseks. Karistuse määramisel tuleb arvestada ka kaebaja enese suhtumist toimepandusse. Kõik J.S. poolt antud ütlused on ennast õigustavad ja teisi süüdistavad. Mitte kordagi ei näidanud kaebaja üles vähimatki kahetsust toimepandu osas. Enne karistuse määramist vestles kaebajaga ka PPA peadirektor ning ka selle vestluse käigus ei jõudnud asutuse juht veendumusele, et kaebaja saab aru oma tegude raskusest ning on võimeline edaspidi rikkumistest hoiduma.

Kaebaja selgitustest nähtub, et ta ei adu endal kui politseiametnikul ka väljaspool teenistust lasuva kõrgendatud kohuseja vastutustunde olemasolu ja järgimiskohustust, mistõttu oli vastustajal teo laadi ja raskust arvestades võimalik reageerida vaid kaebaja teenistusest vabastamisega. J.Bobõkin ei olnud kaebaja suhtes negatiivselt meelestatud. Distsiplinaarmenetluse ja käesoleva kohtumenetluse käigus seostas kaebaja kogu juhtunut J. Bobõkini negatiivse suhtumisega temasse ning oli veendunud, et J. Bobõkin soovib talle kätte maksta. Mille eest täpselt, sellest ei olnud võimalik lõpuni aru saada.

Kaebaja tegi vaid ähmaseid vihjeid kümne aasta tagustele isiklikele kontaktidele, samuti viitas ta varasemale tema osas toimunud kriminaalasjale, milles J. Bobõkin oli menetleja. Sisekontrollibüroo töötaja tegevusega kaasneb paratamatult osade politseiametnike negatiivne suhtumine nende töösse. Sellest võib otsida ka kaebaja ja tema kaasreisijate negatiivse suhtumise põhjust, kuna enne sisekontrollibüroosse tööle astumist töötas J. Bobõkin mitmega neist koos sama prefektuuri Ida politseijaoskonnas. See aga ei tähenda, et taoline suhtumine peaks olema vastastikune.

J. Bobõkin eitab negatiivset suhtumist J.S.sse, vastupidist kinnitavad tõendid puuduvad. Kaebaja taotlusel kuulati tunnistajatena ära Põhja prefekt K. Jaani ja kaebaja endine otsene juht K. Fesjuk. Tunnistajate ütlustest selgus kogumis, et kõik andmed J.Bobõkini väidetava negatiivse suhtumise kohta kaebajasse pärinevad vaid kaebajalt endalt. Ükski kolmas isik neid kinnitanud ei ole. Vastustaja on seisukohal, et distsiplinaarmenetlus on põhjalikult läbi viidud ning asjaolusid igakülgselt uuritud. Kaebaja süü on üheselt tuvastamist leidnud ning talle määratud karistus on vastavuses toimepandud tegude olemuse ja raskusega.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega, vastustaja kirjaliku seletusega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi ja tunnistajate ütlusi, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata järgnevatel kohtu põhjendustel:

Käesolevas teenistusvaidluses pooled vaidlevad selle üle, kas kaebuse esitajale raskeima seaduses ettenähtud distsiplinaarkaristuse määramine, s.o teenistusest vabastamine, oli põhjendatud või mitte. Lisaks on kaebuse esitaja tõstatanud põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamise küsimuse, kuna leiab, et Avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 105 on vastuolus Põhiseaduse (PS) § 29 lg-ga 1 (õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta). Kaebaja leiab, et tema teenistusse ennistamise võimalusest ilmajätmine on põhiseadusevastane. Kaebuse esitaja on seisukohal, et kuna kehtiv ATS §-s 105 ei ole enam ette nähtud võimalust esitada ennistamise taotlus, siis rikub see kaebaja põhiõigusi ja vabadusi. Vastustaja kaebajaga ei nõustu nii distsiplinaarvastutusele võtmise, distsiplinaarkorras karistamise, sh karistuse valiku, ning põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamise taotlusega. Vastustaja on oma seisukohti kohtule põhjendanud, millega on tutvunud ka kaebaja pool, seega kohus ei hakka neid siinkohal üle kordama.

ATS § 75 lg 1 kohaselt distsiplinaarkaristus määratakse proportsionaalselt distsiplinaarsüüteo raskusastmega. Distsiplinaarkaristuse määramisel võetakse arvesse süü vormi; süüteo tagajärgede raskust; kas ametnikul on kehtiv distsiplinaarkaristus; ametniku eelnevat teenistusalast käitumist jne (lg 2).

ATS § 75 lg 4 kohaselt distsiplinaarsüüteo eest võib teenistusest vabastada juhul, kui rikkumine on oluline. Teenistuskohustuste rikkumine on oluline, kui see toob endaga kaasa usalduse kaotuse ametniku vastu põhjusel, et rikkumise laadist tulenevalt võib arvata, et ametnik ei suuda ka edaspidi tagada teenistuskohustuse täitmist (lg 5). Politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) §-s 86 on sätestatud politseiametniku distsiplinaarsüüteod, milles märgitakse, et politseiametniku distsiplinaarsüütegudeks on: teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine; ametiasutusele süüline varalise kahju tekitamine või niisuguse kahju tekkimise ohu süüline loomine; vääritu tegu – süüline tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või diskrediteerib ametnikku või ametiasutust, sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime teenistuses või väljaspool teenistust. PPVS § 87 lg 1 kohaselt politseiametnik kannab toimepandud distsiplinaarsüüteo eest distsiplinaarvastutust, mis seisneb tema suhtes distsiplinaarkaristuse kohaldamises vastavalt tema poolt toimepandud süüteo laadile ja raskusele. Politseiametnikule võib distsiplinaarsüüteo eest määrata üksnes käesolevas seaduses sätestatud distsiplinaarkaristuse (lg 2). PPVS §-s 88 on loetletud politseiametnikele määratavad distsiplinaarkaristused, milleks on noomitus; rahatrahv kuni tema kümnekordse päevapalga ulatuses; ametipalga vähendamine kuni 30 protsenti kuni kuueks kuuks; teenistusastme alandamine ühe teenistusastme võrra üheks aastaks; teenistusest vabastamine Avaliku teenistuse seaduse § 94 alusel. ATS § 94 näeb ette teenistusest vabastamise distsiplinaarsüüteo eest, mille lg 1 ütleb, et ametniku võib teenistusest vabastada käesoleva seaduse §

70 punktis 3 (teenistusest vabastamine) sätestatud distsiplinaarkaristusena käesoleva seaduse § 75 lõikes 4 sätestatud tingimusel. Ametniku teenistussuhte viimane päev on teenistusest vabastamise haldusaktis märgitud päev (lg 2). Kohus leiab, et vastustaja on distsiplinaarmenetlust läbi viies ja karistust määrates lähtunud seaduse nõuetest.

Käesolevas teenistusvaidluses kohus uuris ja analüüsis nii suulisi kui kirjalikke tõendeid kogumis. Kohus on lisaks kogutud kirjalikele tõenditele kuulanud kohtus vande all üle kolm tunnistajat, kelle ütlused on suulised tõendid. Tunnistaja, Põhja prefekt Kristian Jaani, ütluste kohaselt konfliktist J.S. ja J.Bobõkini vahel sai ta teada juurdluskokkuvõttest ja vestlusest kaebaja vahetu juhi K. Fesjukiga. K. Jaanile endale teadaolevalt mingeid konflikte kaebuse esitaja ja J. Bobõkini vahel ei olnud. K. Jaani ei viibinud vaidlusaluse sündmuse juures. K. Fesjukiga oli temal juttu sellest, et sisekontrolli uurija J. Bobõkin on kunagi töötanud samas Ida politseijaoskonnas, K. Fesjuk mainis talle ka seda, et kunagi J. Bobõkin uurijana viis läbi kriminaalmenetlust J.S. suhtes. Tunnistaja arvas, et sõna „konflikt“ ei ole täpne väljend, ta võis kasutanda vale väljendit. Tunnistaja ütluste kohaselt K. Fesjuk vestluses temaga tõi välja kaebaja eelnevad kokkupuuted sisekontrolli uurija J. Bobõkiniga ja K. Jaani väitel kasutas ta valet terminit ”konflikt” oma kirjalikus menetlusdokumendis. Tunnistaja ei mäletanud, kas K. Fesjuk kasutas sõna „konflikt“ nendevahelises vestluses. K. Jaani kinnitas kohtule, et tema isiklikult nende kahe isiku vahelistest konfliktidest ei tea midagi ning et tema kasutas sõna „konflikt“, tugines juurdluskokkuvõttele ja vestlusele K. Fesjukiga. Tunnistaja kinnitas, et ta ei lase ennast kellelgi mõjutada ning et teda ei ole mõjutatud, mis kehtib ka kohtuistungi kohta. K. Jaanile ei meenunud vestlus kaebuse esitajaga suvel 2012. Tunnistaja väitel praktiliselt iga teine ametnik, kelle suhtes viiakse läbi juurdlust, leiab, et sisekontroll teeb midagi valesti, aga nii see ei ole. Tunnistaja kordas, et oma arvamuses ta väljendas ennast valesti sõna „konflikt“ kasutamises, ta nimetas seda ametnikevaheliseks suhtlemiseks, mis saab olla kas positiivne või negatiivne ja tekitada emotsioone.

K. Jaani väitel fakt on see, et kaebajal tuvastati 0,06 mg/l väljalastavas õhus ning ei oma tähtsust, kuidas seda nimetatkse, kas jääknähud vm, oluline on see näit. Eestis on lubatud juhtida autot, kui on joove 0,0. Näit 0,06 ütleb, et isik on tarvitanud alkoholi. Näit 0,06 on fakt ning politseiametnikule ei ole kohane sellise näiduga autot juhtida.

Tunnistaja, PPA sisekontrolli juhtivametniku Juri Bobõkini, ütluste kohaselt neil kaebajaga on tööalased suhted, isiklikke suhteid ei ole olnud. Tunnistaja ei mäletanud, et tema ja kaebuse esitaja vahel oleks mingi konflikt olnud. Tunnistaja kinnitas, et käitus kaebuse esitjaga ametnikule kohaselt ja üle piiri ei läinud. Enne seda sündmust on tal olnud kokkkupuude kaebuse esitajaga tööalaselt seoses 2009. aastal tema menetluses olnud kriminaalasjaga, mis otseselt puudutas kaebuse esitajat. J. Bobõkin lõpetas kriminaalmenetluse kaebaja suhtes positiivselt, kriminaalasja prokuratuuri ei saatnud.

Selle kriminaalmenetluse raames esitas J.S. J. Bobõkini peale kaebuse, tahtis teda taandada, põhjust tunnistaja ei mäletanud. Kui J. Bobõkin töötas kaebajaga Ida politseijaoskonnas 2004-2007, siis mingeid kokkupuuteid temaga ei olnud. Vaidlusaluse sündmuse osas selgitas tunnistaja, et peatas auto, kuna see tundus kahtlane, ta pani tähele paari kahtlast manöövritjärsk kiiruse suurendamine ja siis pidurdus. Ta teadis numbri järgi, kelle auto see on, aga ta ei teadnud, kes autot juhtis ja kes autos olid. Ta poleks autot peatanud, kui ei oleks olnud seda kahtlast manöövrit.

J. Bobõkinil oli kaasas indikaartorvahend ja ta palusin sinna juhil puhuda, kuid J.S. ei nõustunud puhkuma. Ta leidis, et J. Bobõkinil ei ole õigust seda nõuda, rääkis palju. Kaebuse esitaja käis vahepeal autost väljas, vaatas, kas tunnistaja autol on videokaamera ning läks siis autosse tagasi. Kaebuse esitaja tahtis, et J. Bobõkin tsiteeriks talle seadust. Tunnistaja läks autost seadustikku tooma ja sel hetkel sõitis kaebaja ära. J.S. sõitis paarsada meetrit ja pööras hoovi, seal saadi ta kätte. Kaebaja tuli autost välja, ta ei soovinud indikaatorvahendisse puhuda.

Lõpuks tulid teised politseiametnikud kohale, kellega J. Bobõkin oli ühendust võtnud, ning võtsid asja üle, umbes 8-10 politseiametnikku oli kohal. Vahepeal kaebaja kõndis üle tee ja J. Bobõkin läks temaga kaasa. Ta rääkisin talle, et nii ei ole ilus käituda. Hiljem tegeles J.S.ga E. Pajula. Mis edasi toimus kaebuse esitaja ja menetleja vahel, tunnistaja ei tea, sest ta ei viibinud selles ruumis. Tunnistajale tundus tol ajal, et kaebajal oli valida, kas väärteoprotokoll või skandaal ja ta valis viimase. J. Bobõkin kinnitas, et ta kohapeal väärteoprotokolli ei koostanud, seda tegi menetleja E. Pajula.

Tunnistaja kinnitas, et ei käitunud kaebajaga ülbelt. Tunnistaja kinnitas, et tal ei olnud soovi kaebuse esitajale n-ö ”ära teha”, kuna ta ei teinud tunnistajale midagi sellist, mille pärast ta oleks tahtnud ”ära teha”. Tunnistaja kinnitas, et mingit isiklikku konflikti pole eelnevalt kaebajaga olnud. Tunnistaja väitel kaebaja üritas teda provotseerida, tahtis konflikti, kuna ei soovinud puhuda. Küsimusele miks ta ei taha puhuda indikaatorisse, ta ei tahtnud vastata. Neil ei ole varem sarnast juhtumit olnud. Tunnistaja püüdis jääda rahumeelseks.

Tunnistaja ütluste kohaselt viibis ta selles piirkonnas põhjusel, et tal oli informatsioon, et politseiametnikud peale pidu kusagil saunas võivad rooli istuda alkoholijoobes, talle öeldi, et Ida PJ piirkonnapolitseinikud peavad saunas pidu. Auto numbrit nägi J. Bobõkin siis, kui see järsult pidurdas. Tunnistaja kinnitas, et ei läinud kaebaja provotseerimisega kaasa. Tunnistaja ütluste kohaselt kaebuse esitaja käitumine oli väga ebaadekvaatnekorralduste mittetäitmine, ülbe ja agressiivne olek. Korraldus oli temale antud seisma jääda ja indikaatorisse puhuda.

Kui tunnistaja esimest korda ütles kaebajale, et tuleb indikaatorisse puhuda, siis oli põhivaidluseks see, miks sõiduk kinni peeti ja mis alusel. Tunnistaja kinnitas, et sellist asja ei ole olnud, et ta oleks kaebajale teinud ettepaneku isiklikeks suheteks, ta ei ole kunagi kaebajale nn lähenemiskatseid teinud. Tunnistaja, Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonnast Karina Fesjuki (kaebaja endine ülemus), ütluste kohaselt tunneb ta kaebajat umbes 2002. aastast. Tunnistaja väitel politseiametnikuna oli kaebaja kohusetundlik, töö osas oli kõik korras.

Inimesena on J.S. emotsionaalne ja impulsiivne. K. Fesjuki käest küsiti J.S. iseloomustust, ta koostas iseloomustuse kirjalikult. Tunnistaja ütluste kohaselt on nad omavahel arutanud seda sündmust, K. Fesjuki väitel ütles ta kohe J.S.le, et too käitus valesti. Tunnistaja väitel isiklikult ei ole ta J. Bobõkiniga kokku puutunud. Tunnistaja on kuulnud, et nii kaebaja kui teiste Ida politseiosakonna töötajate hinnangul olevat J. Bobõkin üleolev ja matslik, ta kuulis seda menetlusalustelt isikutelt, kes puutusid kokku J. Bobõkiniga. J.S. sõnade järgi J.

Bobõkin pakkus oma kadetiks olemise ajal kaebajale end meessõbraks, kuid ta keeldus. J. Bobõkini endaga ta rääkinud ei ole. K. Fesjuk kinnitas, et tema isiklikult ei hinda J. Bobõkini käitumist matslikuks. Tunnistaja väitel sisekontrolli töötajad peavad käima jaoskonnas, J. Bobõkini pädevuses olid Ida politseijaoskonna asjad, ta kureeris Ida jaoskonda, seetõttu pidi ta seal käima, see oli tema töö.

Tunnistaja sisekontrolli ametnikega ei tegelenud, seega ta ei pidanud teadma, millal sisekontrolli töötajad nende politseiosakonnas käivad, teda sellest ei informeeritud. Kokkuvõtvalt võib tunnistajate ütlustest järeldada, et väidetav konflikt J.S. ja J. Bobõkini vahel ei ole kinnitamist leidnud. J. Bobõkin ei kinnitanud konflikti olemasolu, mida väidab J.S.. Samuti ei kinnitanud seda asjaolu kaebajapoolsed tunnistajad K. Jaani ja K. Fesjuk, kes olid selle kohta kuulnud kaebaja enda käest, samas J. Bobõkiniga nad sellest rääkinud ei ole. Tunnistaja ütlustel ei ole tõenduslikku kaalu, kui tunnistaja edastab kellegi kolmana isiku juttu. Mõlemad tunnistajad (K. Jaani ja K. Fesjuk) kinnitasid, et nemad isiklikult mingist konfliktist kaebaja ja J. Bobõkini vahel ei tea midagi, on sellest vaid kaebajalt endalt kuulnud.

Käesolevas teenistusvaidluses ei ole tõendamist leidnud, et kaebaja sõiduki kinnipidamiseks olid J. Bobõkinil mingid isiklikud motiivid või negatiivne suhtumine kaebajasse või tagakiusamise/kättemaksu eesmärk vms. Tunnistaja J. Bobõkin kinnitas kohtule, et peatas sõiduki, kuna too tegi ootamatu manööverduse, mis tundus kahtlasena (kiirendus ja seejärel järsk pidurdus) ning kui seda manöövrit poleks olnud, siis ta autot ei oleks peatanud. Kaebaja sõiduki numbrit J. Bobõkin teadis ning nägi seda siis, kui auto pidurdas. J. Bobõkin väitis, et ta ei teadnud kinnipidamisel, kes on auto roolis. Selline väide on kohtu jaoks usutav, sest roolis ei pea tingimata istuma selle omanik. Autot võib juhtida ka mõni tuttav/sõber vms, näit. seltskonna kaine juht. Seega ei saanud sõidukit kinni pidav politseiametnik eeldada, seda enam teada, et autot juhib selle omanik J.S.. Auto jäi politseiametnikule silma kahtlase manööverdamise tõttu. Kaebaja ei ole tõendanud, et sõiduk, mille roolis ta istus, peeti kinni mingil muul põhjusel. Kohtumenetluses ei ole tõendamist leidnud kaebaja väide Juri Bobõkini pahatahtliku suhtumise kohta kaebuse esitajasse.

Ilmselgelt peab politseiametnik teadma, et peale alkoholi tarbimist sõiduki juhtimine on välistatud. Küsimus ei ole politseiametniku töövälisel ajal pidutsemises ja alkoholi tarbimises jms, vaid asjaolus, et sõidukit juhtis politseiametnik, kes enne rooli taha istumist oli tarbinud alkohoolseid jooke ning kelle väljahingatavas õhus oli 0,06 mg/l (lõpptulem). Sellisel juhul tuleb otsida kaine juht või kasutada taksoteenust. Kohtu jaoks ei ole eluliselt usutav, et kogenud politseiametnik ei olnud teadlik, et peale alkoholi tarbimist ei tohi sõidukit juhtida, vaidlust ei ole selles, et kaebaja saunapeol üldse alkoholi ei tarvitanud. Kohtu hinnangul politseiametnik peab adekvaatselt hindama oma seisundit ja sellest tulenevalt mõistlikult käituma.

Kehtiva Avaliku teenistuse seaduse § 51 lg 4 ütleb, et ametnik peab käituma väärikalt nii teenistuses olles kui ka väljaspool teenistust, sealhulgas hoiduma tegevusest, mis diskrediteeriks teda ametnikuna või kahjustaks ametiasutuse mainet. Politseiametnike suhtes kohalduvad kõrgendatud moraalija eetikanormid. Eetikakoodeks ütleb, et ametnik peab käituma igas olukorras väärikalt. Politseiametnik peab oskama ka konfliktsituatsioone ära hoida või neid rahumeelselt lahendada, mitte aga ise neid tekitada või provotseerida nende teket. Antud juhul J.S. ei käitunud politseiametnikule kohaselt rahumeelselt, tasakaalukalt ja mõistlikult vältimaks konflikti teket. Kogenud politseiametniku kohta oli kaebaja selline ebamõistlik käitumine, mida ei saa pidada väärikaks, kummastav (politsetöötajad pidid kasutama kaebaja jaoskonda toimetamiseks isegi käeraudu). Kaebuse esitaja käitumine on fikseeritud videosalvestusel, mis on esitatud kohtule. Kohus nõustub vastustajaga, et selline kaebaja käitumine võis olla ajendatud soovist võimalikult kaua venitada aega joobe tuvastamisega, mis oli tema huvides. Seejuures kohus märgib, et enne joobe tuvastamist keelati kaebajal juua, kaebaja aga seda korraldust ei täitnud ning jõi vett. 11.06.2014 toimunud kohtuistungil kaebuse esitaja väitis, et jõi

2 klaasi vett politseosakonnas, kuhu ta sündmuskohalt toimetati joobe tuvastamiseks, veidi hiljem kaebaja väitis, et ei mäleta, kas ta jõi 1 või 2 klaasi vett enne alkomeetrisse puhumist. Samas kaebaja oli väga hästi teadlik mõõtmise tingimustest, kuna teenistuskohustuste täitmisest tulenevalt oli ta läbinud pädeva mõõtja ehk tõendusliku alkomeetri kasutamise koolituse juba 2009. aastal ning teadis täpselt, mis võib mõjutada näidu tulemust. Samuti oli kaebuse esitaja teadlik sellest, et kui ta ei nõustu indikaatorvahendi/alkomeetri näiduga kohapeal, siis on tal õigus taotleda joobe osas ekspertiisi läbiviimist vastavas meditsiiniasutuses. Sellist võimalust kaebaja kohapeal ei kasutanud, vaid piirdus puhumisega indikaatorvahendisse, mis oli nõuetekohaselt justeeritud ja kalibreeritud, mida kinnitas ka seadme hooldaja. Kohus nõustub vastustajaga, et distsiplinaarmenetluses joobe kontrollimiseks/tuvastamiseks ei pea tingimata kasutama samu vahendeid, mis kriminaalvõi väärteomenetluses. Käesoleval juhul kasutati selleks indikaatorvahendi näitu ja kontrollijapoolset alkoholi tarbimise tajutavat kirjeldust, s.o alkoholilõhn suust. Kella 01:34 paiku indikaatorvahendiga joobeseisundi tuvastamise tulemus oli 0,12 mg/l, mis liiklusoludes vastab sõidukijuhi jaoks üle lubatud piirmäära alkoholi sisaldumisele organismis (sel hetkel oli sõiduki juhtimisest möödunud ca 1 tund). Vastustaja tegi kindlaks, et sõidu alustamise hetkest ca 3 tundi hiljem tõendusliku alkomeetri juures saadud puhumise tulem oli 0,11+/-0,5 mg/l. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja oli seisundis, milles ta ei oleks tohtinud autot juhtida. Kohus nõustub samuti vastustaja väitega, et võttes arvesse seda, kuidas kaebaja üritas leida võimalusi ja ettekäändeid joobe kontrollimise edasilükkamiseks ning sõiduki peatamisest alates tegi kõik endast oleneva, et võimalikult kaua venitada joobe tuvastamist, võib eeldada, et kaebaja teadis, et ta võib olla seisundis, milles ei tohi sõidukit juhtida. Muud mõistlikku põhjendust kaebaja käitumisele ei ole kohus antud asjas tuvastanud.

Vastustaja on koostanud põhjaliku distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte, mille sisu ei hakka kohus üle kordama. Selle menetlusdokumendiga on tutvunud ka kaebaja pool. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttest on näha kõik läbi viidud distsiplinaarmenetlustoimingud ja distsiplinaarsüütegudele antud hinnangud, samuti tõendid, mida menetluse käigus hinnati, ning millistest õigusnormidest lähtuti.

Kohus ei nõustu kaebuse esitajaga, et diskretsiooniotsust tehes ei ole vastustaja võtnud arvesse kõiki ATS § 75 sätestatud asjaolusid, mis on kaasa toonud väära otsuse. Kohus leiab, et kaevatav teenistusest vabastamise käskkiri on piisavalt põhjendatud, sh distsiplinaarkaristuse valiku osas, ning selles toodud asjaolud on leidnud tõendamist kaebuse esitaja suhtes läbi viidud distsiplinaarmenetluses ning kinnitust leidnud käesolevas kohtumenetluses.

Kohus nõustub nii distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes kui ka distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas toodud põhjenduste ja järeldustega, samuti distsiplinaarkaristuse valikuga, mille kohta vastustaja esitas oma kaalutlused kaevatavas käskkirjas ning millega nõustub ka kohus.

Kohus põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamise taotluse osas asub seisukohale, et see ei ole põhjendatud. Seadusandja on juba kaalunud neid seisukohti, mida kaebaja on taotluses välja toonud, ATS eelnõu seletuskirjas, kus muuhulgas selgitab, et ametniku teenistusse ennistamist ei saa õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamise meetmena pidada avaliku huvi seisukohalt mõistlikuks vahendiks õigusvastase kahju hüvitamise tagamisel. Kohus nõustub seadusandja selgitustega.

Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-le 108 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Elle Kask Kohtunik