1-14-4860/75 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-14-4860

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30.detsembril 2014. a Tallinn Kohtuasja number 1-14-4860 Kohtukoosseis Eesistuja Orvi Tali, liikmed Sten Lind ja Andres Parmas

Kohtuistungi

sekretär Liina Kaev Kohtuasi J.I süüdistuses KarS § 214 lg 2 p 4 järgi, Hermann

Juurik süüdistuses KarS § 214 lg 2 p 4 järgi, K.I

süüdistuses KarS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi ja E.O süüdistuses KarS § 121; § 214 lg 2 p 1, 4 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 14.oktoobri 2014.a otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitajad de Süüdistatav E.O Süüdistatava K.I kaitsja Matti Reinsalu

Prokurör Tiina Viru Süüdistatavad

K.I

isikukood XXX elukoht: ;

XXXXXXXX XXX XX, XXXXX, XXXXXXXX;

kodakondsus: EV kodanik; haridus: X XXXXXX;

õppeasutus: XXXX XXXXXX XXX; karistatud: varem

kriminaalkorras karistatud, viimati 02.10.2014 a Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja poolt mõisteti KarS § 199 lg 2

p 5,7,9, KarS § 201 lg 2 p 1 ja KarS § 203 järgi kuus 6 kuud 13 päeva vangistust. Kannab karistust alates 17.04.2014.

E.O

isikukood XXX elukoht: ; XXXXXX X- , XXXXXXX kodakondsus: EV kodanik, XX ; haridus: X XXXXXX

; töökoht: ei tööta; karistatus: varem kriminaalkorras karistatud 15.08.2012 Pärnu Maakohtu Paide kohtumaja poolt KarS § 199 lg 2 p 7 järgi karistusega 4

kuud vangistust 1 aasta 6 kuulise katseajaga, katseaja lõpp 14.02.2014. a.

2(12)

Kahtlustatavana kinni peetud 11.11.2013 kuni 13.11.2013.

Kohaldatud tõkend: elukohast lahkumise keeld alates 13.11.2013. Kaitsjad Matti Reinsalu ja Eve Jundas

RESOLUTSIOON

Pärnu Maakohtu 14.oktoobri 2014.a kohtuotsus jätta muutmata. Süüdistatava apellatsioon jätta rahuldamata. E.O

S aitsja Matti Reinsalu apellatsioon . üüdistatava K.I k jätta rahuldamata Välja mõista määratud kaitsjale makstud tasu katteks E.O-lt 134.16 eurot apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

Summa tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates

Rahandusministeerimui arvele EE891010220034796011 SEB Pank, viitenumber

2800049748 EE932200221023778606 Swedbank, või Rahandusministeerimui arvele

viitenumber 2800049748 Rahandusministeerimui arvele EE403300333416110002 või Danske Bank AS Eesti filiaal, viitenumber 2800049748 või Rahandusministeerimui arvele EE701700017001577198 Swedbank, viitenumber 2800049748. Selgitusse märkida „E.O 1-14- . 4860, menetluskulu“

Välja mõista määratud kaitsjale makstud tasu katteks K.I-lt 241.44 eurot apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

Summa tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates

Rahandusministeerimui arvele EE891010220034796011 SEB Pank, viitenumber

2800049748 EE932200221023778606 Swedbank, või Rahandusministeerimui arvele

viitenumber 2800049748 või Rahandusministeerimui arvele EE403300333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaal, viitenumber 2800049748 või Rahandusministeerimui arvele EE701700017001577198 Swedbank, viitenumber 2800049748. Selgitusse märkida „K.I 1-14-

4860, menetluskulu“.

Edasikaebe kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohtu Paide kohtumaja 14.oktoobri 2014.a otsusega lühimenetluses tunnistati K.I 214 lg 2 p 1, 4 vangistus 4 aastat. KrMS süüdi KarS § järgi ja mõisteti karistuseks § 238 lg 2 alusel vähendati 1/3 võrra, lõplik karistus karistust 2 aastat 8 kuud vangistust. KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1,3 alusel liideti 02.10.2014 a Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja poolt mõistetud vangistus 13 päeva, lugedes kergem karistus 6 kuud kaetuks raskema karistusega ja

liitkaristuseks mõisteti 2 aastat 8 kuud vangistust. Kohaldati K.I suhtes kuni kohtuotsuse jõustumiseni või karistusaja täitumiseni tõkendina vahistamist ning kandmise aja algust arvata alates 15.04.2014.a.

3(12) 1.1 Õigeks mõisteti E.O KarS § 121 järgi. Süüdi tunnistati E.O KarS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi ja mõisteti karistuseks vangistus 4 aastat. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati karistust aastat 8 kuud vangistust. KarS arvestati 1/3 võrra, lõplik karistus 2 § 68 lg 1 alusel

eelvangistuses viibitud aeg karistuse kandmise aja 11.11.2013 kuni 13.11.2013 s.o 3 päeva hulka. Kandmisele kuulub 2 aastat 7 kuud 27 päeva vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati

uue kuriteo eest mõistetud karistust 15.08.2012 a Pärnu Maakohtu Paide kohtumaja poolt

mõistetud karistuse ära kandmata osa s.o 4 kuu võrra ja lõplikuks liitkaristuseks mõisteti 2

aastat 11 kuud 27 päeva vangistust. Kohaldati E.O suhtes kuni kohtuotsuse jõustumiseni või karistusaja täitumiseni tõkendina vahistamist ning kandmise aja algust arvata alates 17.09.2014.a.

Sama otsusega tunnistati süüdi ka J.I ja Hermann Juurik, kuid nende osas ei ole apellatsiooni esitanud.

2. K.I tema alkoholijoobes olles 11.11.2013 kella 01:00- tunnistati süüdi selles, et

03:00 vahelisel ajal, isikute grupis koos E.O-ga, J.I-ga ja Hermann Juurikuga tungis Türi linnas XXXXXXXX XX-X korterisse, nõudis ’lt raha, kui annab 200 KS eurot, siis läheb hästi, kui annab 150 eurot siis jääb ellu, KS’l raha anda ei olnud, seejärel K.I lükkas mõlema käega ’i voodile pikali maha selja tagant KS . K.I isikuna, kes on varem toime pannud varguse, isikute grupis koos J.I’ga, Hermann Juurikuga ja E.O-ga nõudis vägivalda kasutades varalise kasu 200 ja 150 eurot üleandmist, pani sellega toime väljapressimise, mis on kuritegu KarS § 214 lg 2 p1, 4 järgi.

2.1 E.O tunnistati süüdi selles, et tema alkoholijoobes olles 11.11.2013 kella 01:00-

03:00 vahelisel ajal isikute grupis koos J.I-ga , Hermann Juurikuga ja K.I-ga tungis Türi linnas XXXXXXXX XX-X korterisse ja nõudis ’lt raha 120 eurot, KS KS- il raha anda ei olnud, seejärel E.O lõi parema käe rusikaga ja jalaga korduvalt vastu KS’i pea ja keha piirkonda, tekitades KS-ile vigastused; kolju- ja näoluude murd, ninaluu murd,

ülalõualuu murd, lahtine peahaav, huule ja suuõõne lahtine haav, roiete, rinnaku ja lülisambarinnaosa murd, roide murd ja füüsilist valu. E.O isikuna, kes on toime pannud varguse, isikute grupis koos J.I’ga,

Hermann Juurikuga ja K.I-ga nõudis vägivalda kasutades varalise kasu 120 eurot üleandmist ja pani sellega toime väljapressimise, mis on kuritegu KarS § 214 lg 2 p 1,4 järgi.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonid a K.I kaitsja Matti id süüdistatav Reinsalu . ja süüdistatav E.O

3.1 a K.I kaitsja t K.I Süüdistatav aotleb maakohtu otsuse tühistamist ja õigeksmõistmist. K.I ei ole ennast esitatud süüdistuses süüdi tunnistanud nii kohtueelses menetluses kui

ka kohtus. ulamisel 17.12.2014.a. on K.I Kahtlustatavana üleku rääkinud sellest, et

kõigepealt oldi korteris Türi. Kui tema kanna XXXXXXXX XXX XX-X tanu korterisse (XXXXXXXX XXX XX-X) sisenes avanes temale (E.O otsimise eesmärgil), siis selline vaatepilt. Tuba oli segamini ja haises, otse ees oli voodi, millel lamas üks vanem mees, voodi ääre peal istusid Silver ja kaks temale võõrast noormeest. Silver ütles Mariole kohe, et

nad peksid seda vanameest. Küsimusele miks, vastas Silver, et K(kannatanu) oli talle raha võlgu olnud, summat ei maininud. Vanamehe nägu, käed ja riided olid verised ning ei olnud aru saada, kus

-Colat otse pudelist. Silver kohast täpselt katki oli. Nad jõid seal rummi ja Coca rääkis ka seda, et nad olid koos K-

iga käinud pangaautomaadis, aga konto oli tühi olnud. Mario kutsus Silverit ära, kuid viimane keeldus, sest K pidi kohe kuskilt raha saama. Peale E.O

4(12)

poolvenna kutsumist RK lahkus Mario kannatanu korterist, teised poisid jäid sinna edasi. Kannatanu korteris Mario kannatanu suhtes vägivalda ei tarvitanud ning raha ei nõudnud. Mario kirjelduse järgi ei nõudnud ka keegi teine tema kannatanu korteris viibimise ajal kannatanult

raha.

Järgnevalt kirjeldab K.I ajaliselt hiljem toimunud situatsiooni korteris XXXXXXXX XXX XX-X . Korterisse Türi. Korteris toimunust on rääkinud ka tunnistaja RS (XXXXXXXX XXX XX-X) sisenedes ütles E.O Mariole kohe, et see on L, et annab meile kohe raha. Üks Mariole võõrastest noormeestest ütles L- , et kui annad 200, siis K le pääseb ja kui annad 150, siis jääb ellu. Mariole tundus, et see oli öeldud naljaga. Selle ütlemise ajal K istus koos noormeestega laua taga. K.I seisis nende juures umbes KS kümme minutit, seal käis kauplemine, mida võeti naljana. Lõpuks said noormehed aru, et L neile raha ei anna

ning seltskond lahkus korterist nr.X. RK juurde.

KS läks enda korterisse. RK juures joodi rummi ning kella 3.00 paiku läks Mario koos E.O-ga viimase ema juurde magama. E.O on Mariole teada lapsepõlvest. J.I, Herman Juurik ja KS on võõrad.

KS-ilt K.I raha 200 eurot ja 150 L eurot nõudnud ei ole. Oli ainult juures, kui korteris(XXXXXXXX XXX XX-X) selline asi noormeeste poolt L-le välja öeldi. Tema arvab, et see oli naljaga

öeldud.

Kannatanu

tegevust so raha KS on oma ütlustes kirjeldanud põhiliselt E.O küsimine ja peksmine. Teiste võimalike osalist on ütlused umbmäärased. Kes lõi, kes e puhul nõudis raha ja kui palju, ei selgu ütlustest. Süüdistatav Herman Juurik kirjeldab sündmusi seoses kannatanu iga. Tema ütluste põhjal n KS-

oli kõige aktiivsem ja agressiivsem tegutseja E.O . Tema nõudis

raha ja peksis kannatanut. Kirjeldab ka seda, et kannatanult s raha ja peksis kannatanut J.I. nõudi Süüdistatav äägib ka sellest, et K.I r olevat kannatanule öelnud, et kui annad 200 eurot, siis läheb hästi ning kui annad 150 eurot, siis jääd ellu. Võrreldes tõenditest nähtuvat sündmuste ajalist kronoloogiat, tundub, et süüdistatav eksib ajas ja kohas. Öeldud sõnad summade 200 ja

150 kohta on

ilmselt tõesti kõlanud, kuid tõendite põhjal siiski teises kohaselaine korter XXXXXXXX XXX XX-X nin

g on öeldud teiste isikute poolt.

Süüdistatav J.I naaberkorteris on kirjeldab, et kuulis E.O käest, et

mees, kes on talle võlgu. Kannatanu juure hakkas vihane ja purjus Silver vanamehe käest

küsima, kus mu võlg on, tahan raha. Kui mees ütles, et raha ei ole, siis hakkas Silver vanem teda peksma. Arvab, et Mario ja Herman võisid peksmist pealt näha. Raha 200 eurot ja 150 eurot küsimisest ei räägi süüdistatav midagi.

Süüdistatav E.O ütlustest nähtub, et kõigepealt joodi RK korteris so XXXXXXXX XXX XX-X. Räägib oma probleemist naabrimehega (kannatanu). Nõudis KS- 120 eurot ning ilt peksis K- teda. Mario, võõras noormees ja tüdruk t ei löönud ja raha ei nõudnud. 200 eurost ja 150 eurost ei räägi süüdistatav sõnagi. Kaitsja nõ on tõesti mingil hetkel kannatanu korteris ustub kohtuga selles osa, et K.I

viibinud, kuid korterisse sisenemine E.O otsimise eesmärgil ei moodusta iseenesest KarS § 214 lg 2 märgitud koosseisu. Äärmisel juhul käitumine

oleks K.I vaadeldav KarS § 266 järgi. Kohus ei nõustu kaitsja väitega nagu oleks sõnad "annad 100 eurot

jääd peksuta, annad 200 eurot siis jääd ellu" uhul, kui sellised sõnas üldse kõlasid, siis öeldi"

(j kui annad 200 eurot, siis läheb hästi ja kui a ad 150 eurot, siis jääd ellu") kõlanud korteris nn

XXXXXXXX XXX XX-X (L korteris L-le esitatud nõue). Samas konstateerib kohus, et sellised L juures (XXXXXXXX XXX XX-X), kuid siis mindi edasi sõnad olid tõesti öeldud kannatanu korterisse ja seal uuesti. Ainult nii on olevat need sõnad läbi Mario suu kõlanud võimalik seisukohta tõlgendada. Viimati mainitule tugineb ka kohtu seisukoht, et K.I kohtu

poolt võimendas oma kohalolekuga ja vastavate sõnade ütlemisega E.O kannatanule esitatud 214 lg 2 p rahanõuet, seega pani toime KarS § 1,4 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

kohalolekuga ja Kohtu selline järeldus tähendaks seda, et K.I võimendas oma

vastavate sõnade ütlemisega E.O poolt toimepandud kannatanu peksmist ja

5(12) esitatud XXXXXXXX XXX XX-X ja XXXXXXXX XXX rahanõuet kahes erinevas kohas ( XX-X) ning ajaliselt erinevatel aegadel. Kaitsja leiab, et kohtu selline järeldus ei põhine uuritud

tõenditel. Kui sõnad" kui annad 200 eurot, siis läheb hästi ja kui

annad 150 eurot, siis jääb vanam

ees ellu" üldse kõlasid kas siis K.I suu läbi või teiste noormeeste poolt öelduna, siis kõlasid nad ainult üks kord ja olid öeldud LK korterise XXXXXXXX XXX XX-X) ning olid suunatud L-le, mitte kannatanule. Kohtus uuritud tõenditest on ajaliselt jälgitav, et vägivald kannatu suhtes, samuti E.O poolt esitatud rahanõue, olid toimunud ajaliselt varem

ja kannatanu korteris XXXXXXXX XXX XX-X. Seega ei saanud K.I oma kohalolekuga kuidagi võimendada kannatanu suhtes toimepandut.

3.2 Süüdistatav E.O palub Pärnu Maakohtu 14.oktoobri 2014.a. ot us tühistada s

osaliselt temale mõistetud karistuse osas ja teha uus otsus. Vähendada KarS § 61 kohaselt

vangistuse näol mõistetud karistuse määra ning asendada liitkaristus üldkasuliku tööga

. Apellant asub seisukohale, et maakohtul olnuks alus kohaldada tema suhtes KarS § 61 sätteid ning asendada karistus KarS § 69 lg 1 alusel üldkasuliku tööga. Maakohtu otsuses puuduvad motiivid selle kohta miks ei asendatud tema karistust üldkasuliku tööga. Maakohus võinuks

arvestada tema noorust ja süü tunnistamist kohtuistungil. Karistust raskendavad asjaolud puudusid. Maakohus ei arvestanud kannatanu käitumist ning tema käitumises esinevad KarS § 57 lg 1 p 3, 9 ning karistust kergendavad asjaolud. lg 2 sätestatud

4. K.I toetas kaitsja poolt esitatud apellatsiooni. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav Kaitsja jäi apellatsioonis toodu juurde ja taotles kohtuotsuse tühistamist ning õigeksmõistva

kohtuotsuse tegemist.

Süüdistatav jäi apellatsioonis toodu juurde ja taotles kergema karistuse E.O mõistmist ning tema kaitsja toetas apellatsiooni. Prokurör taotles jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5. Kohtukolleegium, tutvunud kohtuasja materjalide ja apellatsioonide käesoleva väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse pooled leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. 5.1 Esitatud apellatsioonis taotleb a K.I kaitsja süüdistatav maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist õigeksmõistmist ja K.I . Kohtukolleegium ei nõustu apellatsiooni järeldus ega, et kohus on hinnanud tõendeid s toodud t valesti ja rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendu Apellatsioonis muse järgi. ei ole kajastatud tõendeid mida maakohus oleks jätnud tähelepanuta. Asjaolu, et kaitsja ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel

tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et KrMS § 61 lg 1 ei välista igasugust tõendite omavahelist

astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2

järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral

otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Vt RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-07). Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet

ning maakohtu otsusest nähtub, et kohtule esitatud tõendeid on kohus hinnanud kogumis, hinnanud esi ning otsuses toodud sellekohased tatud tõendite usaldusväärsust põhjendused on piisavad. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003.a

6(12)

otsuses nr 3-1-1-17- mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub 03 väljendanud seisukohale,

tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on

ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud

hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium 26. septembri otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud

hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu

poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või

puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega.

Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva

tõendite põhjaliku analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks ja õigeksmõistmiseks. K.I

5.2 Kohtukolleegium viitab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses nr 3-1- 1-19-05 ja 26. septembri 2005. a otsuses 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi

usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja

analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest (kd 2 lk 91-97) nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud ning ringkonnakohus nõustub maakohtu argumentidega ja ei pea vajalikuks neid korrata.

Kolleegium leiab, et käesolevas kriminaalasjas ei ole tegemist olukorraga, kus kuriteo

tõendamine taandub vaid n ö sõna sõna vastu olukorra hindamisele, kuna kohtueelses -

menetluses on kogutud süüdistuse sisuks olnud sündmuste kohta ka muid tõendeid peale

süüdistatava ütluste ning selleks on kaassüüdistatavate ja K.I ja kannatanu

KS tunnistajate ütlused.

Kohtukolleegium leiab, et K.I süüdistatava ütlused on ennast õigustavad ega ole

kooskõlas teiste kohtuistungil uuritud tõenditega, s kaassüüdistatavate h kannatanu KS, Hermann Juuriku, J.I kui ka tunnistajate , ja kohtueelsel uurimisel antud LK RS KS ütlustega. Kolleegium leiab, et ei ole veen

K.I kaitseversioon, et tema

ev süüdistatava läks AO palve peale Silverit korterist ära kutsuma ning tema kannatanuga korteris midagi ei teinud ja

temale avanes vaatepilt, mille kohaselt oli kannatanut juba pekstud. Samuti ei küsinud ega nõudnud kannatanu korteris keegi raha, vaid temale võõras noormees ütles teises korteris L- le sõnad, et kui annad 200, siis pääseb ja kui annad 150, siis jääb K K ellu. Hiljem on andnud ütlusi, et kannatanu korteris tegi lihtsalt Silveriga omavahel nalja, et kui saab 200 eurot läheb

hästi ja kui 150 eurot jääb ellu (kd 1 Kohtuistungil süüdistatava K.I lk 121-122).

ülekuulamisel kinnitas süüdistatav, et tema kordas L korteris S lauset, kui annad 200 eurot läheb hästi, aga kui annad 150 eurot jääd ellu, kuna see oli naljakas lause. Kannatanut siis seal ei olnud (kd 2 lk 32).

Lähtudes eelrefereeritud süüdistatava K.I ütlustest on need omavahel vastuolulised ning need on vastuolulised ka kannatanu,

kaassüüdistatavate ja tunnistajate ütlustega. Kohtuasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid süüdistatava K.I versiooni toimunust. Tunnistaja ei kinnita K.I versiooni, et palus K.I minna Silverit korterist AO ära kutsuma (kd 1 lk 60). Tunnistaja RS kinnitab, et korteris istus ka kannatanu , kelle LK KS nägu oli verine, lõhki ja paistes

(kd 1 lk 65). Seega ei kinnita tunnistaja

RS süüdistatava K.I

ütlusi, et kannatanut ütlusi, et sai L korteris ei olnud. Samuti andis tunnistaja

RS

noormeeste jutust aru, et Mario oli K- 1 lk 66). ilt (kannatanult) raha välja pressinud (kd Tunnistaja

RS annab ütlusi veel selle kohta, et Mario rääkis LK-ga, et kui annad 100, 150, 200

7(12) eurot, 50 eurot ja pangakaardid, siis jääd elama. Kellest käis konkreetselt jutt, ei tea (kd 1 lk 65). Tunnistaja LK ei kinnita süüdistatava K.I ütlusi, et XXXXXXXX XXX XX-X korteris temale võõras noormees ütles L- le sõnad, et kui annad 200, siis pääseb ja kui annad 150, siis K jääb b, et sõnad raha K ellu ning tema lihtsalt kordas S lauset. Vastupidi tunnistaja kinnita LK ja pangakaardi nõudmiseks esitas Mario (kd 1 lk 70), mitte keegi teine, nagu väidab süüdistatav K.I. Vastupidiselt apellandile, asub kolleegium seisukohale, et

käesoleval juhul ei oma tähtsust kas

K.I esitas

distatavale raha nõudmise LK korteris või mitte, kuna selles ei ole süü süüdistust esitatud. Asjaolu, et süüdistatav kasutas selliseid sõnu ka LK korteris, ei välista seda, et süüdistatav selliseid sõnu ei kasutanud kannatanu KS korteris. Kannatanu

kohta eraldi, kes mida KS ei ole andnud küll üksikasjalikke ütlusi iga süüdistatava tegi, kuid on läbi menetluse kinnitanud, et peale Silveri sisenes tema korterisse kolm noormeest, kes kõik küsisid raha ja lõid teda mingil määral (kd 1 lk 5 pöördel, 6 pöördel,

14). Tulenevalt kannatanu ütlustest sisenesid kõik süüdistatavad koos korterisse ning esitasid raha nõudmise kannatanule. . Kannatanu ütlusi kinnitab ka tunnistaja KS Tunnistaja KS kinnitab üheselt, et Silver ja Mario olid need, kes vanamehelt (kannatanult) raha küsisid ning Mari koos Silveriga ja Illar ning Hermann läksid kannatanu korterisse (kd 1 lk o

110). S kannatanu korterisse eega on ümberlükatud süüdistatava K.I versioon, et sisenemisel avanes temale vaatepilt, mille kohaselt oli kannatanut juba pekstud. Kannatanu korterisse sisenemist koos K.I-ga kinnitab ka kaassüüdistatav E.O (kd 1 lk

152, 156). Lisaks kinnitab tunnistaja KS, et tema kuulis kui Mario ütles vanamehele mingi summa, et kui annad niipalju jääd vigaseks ja teise summa puhul jääd elama, summade suurused ei ole meeles (kd 1 lk 195). K.I versiooni ei kinnita ka kaassüüdistatav Hermann Juurik. Kaassüüdistatav Hermann

Juurik on andnud ütlusi, et Silver, Mario ja Illar olid vanamehe ees püsti ja rääkisid, kõige

agressiivsema jutuga oli Silver, kes nõudis raha ja lõi vanameest (kd 1 lk 82). Seejärel lõi vanameest ka Illar ja Mario ütles vanamehele, et kui annad 200 eurot, siis läheb hästi, kui annad 150 eurot, siis jääd ellu. Samuti lükkas Mario vanameest nii, et vanamees kukkus voodile pikali (kd 1 lk 83). Ka kaassüüdistatav J.I on andnud ütlusi, et nii tema, Mario ja Hermann

läksid Silveriga kaasa vanema meesterahva juurde tuppa, kus Silver hakkas raha küsima ja vana , 95 meest lööma (kd 1 lk 92 ).

Kokkuvõtvalt on ümberlükatud asub kolleegium seisukohale, et K.I versioon eelrefereeritud kannatanu, kaassüüdistatavate ja tunnistajate ütlustega. Lisaks leiab kolleegium, et puudub igasugune loogiline seletus, miks oleks kannatanu, kaassüüdistatavad ja tunnistajad p K.I

idanud andma süüstavaid ütlusi süüdistatava suhtes, kui väidetavalt süüdistatav

sündmuses ei osalenud süüdistatav . Kolleegium leiab, et K.I on andnud ennast õigustavaid ütlusi eesmärgiga vabaneda süüst ja vastutusest. 5.3 Riigikohus on oma lahendites 3-1-1-43-06, 3-1-1-5-08 asunud seisukohale, et kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult, vastutab igaüks neist täideviijana (KarS § 2 ls 1). Kuigi KarS § 2 lause 1 näol on tegemist omistamisnormiga, mille 21 lg 21 lg alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu oleks ta seda ise teinud, ei

tähenda see, et kõigi teos osalejate käsitlemine täideviijana võtaks kohtult kohustuse teha

selgeks nende individuaalne teopanus tagajärje saavutamisse. Seejuures ei seisne teopanuse

olulisus automaatselt mingi objektiivsesse koosseisu kuuluva tunnuse realiseerimises. Individuaalse teopanuse kaalukus võib tuleneda ka süüteo ettevalmistavas staadiumis osutatud

teopanustest. Teovalitsemise teooriast lähtuvalt tuleb isiku käitumise kvalifitseerimisel kas

täideviimise või osavõtuna esmajoones tuvastada tema roll toimuvas (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr - RT III 2001, 8, 91), mis annab omakorda aluse 3-1-1-23-01 karistuste individualiseerimiseks täideviijate grupi raames. Võimaluse korral tuleb aga kindlaks

8(12)

teha, mil viisil ja millise intensiivsusega keegi kaastäideviijatest teos osales. Samuti on Riigikohus oma lahendis 3-1-1-60-07 eovalitsemise teooriast tulenevalt ei ole rõhutanud, et t

nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik realiseeriks ise kas tervikuna või osaliselt süüteo

objektiivse koosseisu. Objektiivsest küljest on oluline, et iga kaastäideviija lisaks tagajärje

saabumisse teoühtsust silmas pidades olulise teopanuse. Subjektiivses mõttes eeldab

kaastäideviimine kõnealusest teooriast lähtuvalt ühist teootsust. Kuna teovalitsemise teooria tähenduses ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik paneks toime süüteo objektiivsesse

koosseisu kuuluva teo, vaid hoiaks ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuste kulgemise enda kontrolli all, siis võib süüteo kaastäideviija olla ka teoplaani väljatöötaja, samuti ühise teopaani ja tööjaotuse alusel toimuva kaasvalitseja. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. jaanuari 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-97-04 - RT III 2005, 4, 36, p 21 ja 9. aprilli 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-108-06 - RT III 2007, 16, 127, p 8).

Teo toimepanemine grupis on võimalik nii eelneval kokkuleppe alusel- kus rollijaotus, iga täideviija poolt kuriteo objektiivse tunnuse täitmiseks vajalik tegevus lepitakse kokku eelnevalt enne kuriteo toimepanemist, kui ka mitte- eelneva, vahetu kokkuleppe alusel-

kus täideviijad

eelnevalt kokku leppimata asuvad vaikivalt tegutsema vahetult sündmuskohal, sünkroniseerides oma tegevusi selliselt, et need kogumis täidaksid kuriteo objektiivse tunnuse.

Siinjuures kooskõlastamine võib olla nii suuline, kirjalik kui ka vaikiv või saavutatav

konkludentsete tegudega. Kuriteo toimepanemine isikute grupis eeldab, et isikud on kokku leppinud (ka vaikivalt) kuriteo toimepanemises ning tegutsevad vastavalt sellele. Maakohus on kohtuotsuses kirjeldanud asjaolusid, mis annavad alust kvalifitseerida kuritegu grupi poolt toimepanduks (kd 2 lk 96) ning ringkonnakohus nõustub maakohtu motiividega. Kolleegium Juuriku, J.I, E.O ja leiab, et antud juhul on süütegu süüdistatavate

K.I poolt pandud toime läbi teadliku ja soovitud koostegutsemise. Tegemist on

kaassüüdistatavate vahel vahetu kokkuleppega, mis saavutati vaikimisi ning konkludentsete tegudega. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et K.I käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § järgi. 214 lg 2 p 1, 4

5.4 karistust pole eraldi apellatsioonis vaidlustatud. Mõistetud Vastavalt KrMS § 3211 lg 1

kohaselt on apellatsiooni muutmine ja täiendamine lubatud juhul, kui see toimub

apellatsioonitähtaja lõpuni, ringkonnakohtu istungi ajaks oli nimetatud tähtaeg möödunud. K.I taotles ringkonnakohtu istungil alternatiivselt asendada karistus üldkasuliku tööga

või kohaldada KarS § 74 sätteid. Taolist taotlust apellandi apellatsioonis esitatud ei ole. Vastavalt KrMS § 331 lg 2 alusel arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires, mistõttu on tegemist apellatsiooni piiridest väljumisega ja kolleegium jätab selle taotluse tähelepanuta. Käesoleval juhul ei tule kohaldamisel ka KrMS § 3211 lg 2 säte, kuna tegemist ei ole õiguse tõlgendamisega, vastuväitena teise apellantide väidetele ja tegemist ei ole ka uute asjaoludega, mis oleks saanud apellandile teatavaks pärast apellatsioonitähtaja lõppu. KarS § 214 lg 2 p 1, 4 sanktsioon näeb ette nelja- kuni kaheteistaastase vangistuse. Maakohus on K.I karistanud KarS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi 4 aastase vangistusega, mida vähendatud

1/3 võrra. Seega on mõistet määras. Kohus on põhjendanud ud karistus sanktsiooni alam

süüdlasele mõistetavat vangistust kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse selles osas otsuse tühistamiseks. Ka on maakohus õigesti KarS § 65 lg 1

alusel moodustanud liitkaristuse.

6. Apellant E.O palub kohaldada KarS § 61 sätteid ning liitkaristus asendada üldkasuliku tööga. Samuti leiab, et maakohus ei ole arvestanud KarS § 57 lg 1 p 3, 9 ning lg 2

sätteid.

Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks osundada, et süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus on lubatav, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt mõistetud

9(12) karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu poolt E.O-le mõistetud karistuse muutmiseks puudub alus.

6.1 Maakohus on põhjendanud süüdlasele mõistetavat vangistust kooskõlas KarS § 56

sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning süüdlasele uue karistuse mõistmiseks.

KarS § 214 lg 2 p 1, 4 näeb ette karistusena nelja kuni kaheteistaastase vangistuse, seega sanktsiooni keskmine määr on 8 aastat vangistust. Maakohus on mõistnud E.O-le KarS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi vangistuse 4 aastat, seega sanktsiooni alammääras. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava

süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

24. oktoobri 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, p 11 ja 17. mai 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1- -13, p 19). 52 Käesoleval juhul ei ole maakohus karistusmäära valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt põhjendatud karistusmäära valiku aluseks olevaid asjaolusid. Nii

on maakohus arvestanud karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist,

konkreetse süüdlase teopanust, süüdlase iseloomustavaid andmeid, samuti üld- kui ka eripreventiivseid eesmärke. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhistatud järeldustega ning

apellatsiooni väidete osas peab vajalikuks märkida vaid järgnevat.

Apellant leiab, et maakohus ei ole arvestanud kannatanu käitumist. Kolleegium asub seisukohale, et kriminaalasja materjalide pinnalt ei ole võimalik tuvastada, et kannatanu enda

käitumine oleks põhjustanud Mistõttu ei ole õige tema suhtes kuriteo toimepanemise. ringkonnakohtu poolt arvestada kannatanu käitumist süüdistatava süü suurust mõjutavaks ja karistust vähendavaks asjaoluks. Seoses apellatsioonis tooduga, et esinevad veel KarS § 57 lg 1 p 9 ja lg 2 karistust kergendavad

asjaolud, tuleb märkida järgimist. Kriminaalasja materjalidest ei tulene, et süüdistatav on kannatanuga leppinud, mistõttu ei saa seda asjaolu arvestada karistust kergendava asjaoluna. Ka ei nõustu kolleegium apellandiga, et esinevad muud karistust kergendavad asjaolud, mida ei ole apellatsioonis ei ole viidanud mingile seaduses loetletud. Süüdistatava E.O

erilisele asjaolule, mida saaks lugeda süüd oluliselt vähendavaks asjaoluks KarS § 5

7 lg 2 mõttes.

Maakohus ei ole tuvastanud karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamliku kahetsust.

Kohtueelsel uurimisel ei ole süüdistatav E.O end süüdi tunnistanud ning on märkinud, et kahetseb juhtunu pärast, soovib kergemat karistust (kd 1 lk 151-153). Maakohtus

toimunud istungil süüdistatav on märkinud, et kahetseb (kd 2 lk 42). Kahetsust avaldas süüdistatav ka ringkonnakohtu istungil. iiras kahetsus tähendab seda, et Kolleegium leiab, et s isik on oma teo taunitavust mõistnud ja püüab sarnast käitumist edaspidi vältida. Kuna karistust kergendav asjaolu ei ole mitte kahetsuse avaldamine, vaid just puhtsüdamlik kahetsus, peabki kohus alati hindama, kas avalda , kas on alust uskuda, et isik tud kahetsus on puhtsüdamlik, st siiralt kahetseb oma tegu. Kohtukolleegium leiab, et süüdistatav ei ole oma sõnades ega tegudes väljendanud kohtueelsel uurimisel ja maakohtus siirast kahetsust ning tehes seda alles, siis kui

taotleb kergema karistuse mõistmist, pole kahetsus usutav. Kolleegiumil ei kujunenud

veendumust, et E.O puhtsüdamlikult oma tegu kahetseb ja väljendatud kahetsus oleks olnud siiras. Lähtudes eeltoodust maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud.

6.2 Apellant E.O . palub kohaldada KarS § 61 sätet

10(12) Kolleegium viitab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile nr 3-1-1-29-04, mille kohaselt kaalumaks isiku karistuse kergendamist KarS 61 alusel peab seaduse rakendaja tuvastama §

erandlikud asjaolud, mis võivad olla seotud nii isikuga kui ka süüteo toimepanemisega.

Süüdistatav ei ole apellatsioonis viidanud mingile erandlikule asjaolule, mis oleks seotud

isikuga või süüteo toimepanemisega ja mida kolleegium saaks lugeda süüd oluliselt

vähendavaks asjaoluks. Süüdistatav ei ole põhjendanud miks tuleks apellatsioonis toodud

asjaolu (noorus Vajab ) lugeda karistusmäära vähendavaks ja just erandlikuks asjaoluks. märkimist, et tegemist on täisealise isikuga ning apellandi arusaam, et kuriteo toimepanemine

20 aastaselt tingib automaatselt KarS § 61 sätte kohaldamise on ekslik. Kolleegium leiab üksmeelselt, et kriminaalasjas ei esine isikust ega ka süüteo toimepanemisest E.O tulenevaid erandlikke asjaolusid, mis annaksid aluse mõista süüdistatavale KarS § 214 lg 2 p 1,

4 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest karistus alla sanktsioonis sätestatud alammäära. Süüdistatava isik ning teda iseloomustavad andmed kuuluvad tõepoolest karistuse mõistmise

temaatikasse, kuid seejuures ei saa unustada, et karistuse mõistmise aluseks olev isiku süü

suurus on lahutamatult seotud ka toimepandud kuriteoga ehk siis õiguslikult etteheidetava

käitumisega. Käesolevas asjas iseloomustab E.O süü suurust grupiviisilise teo

puhul tema teopanus

arvestada ka ning ka tagajärje raskus. Süü suuruse arvestamisel tuleb

objektiivseid asjaolusid, s.o. tegu ja tagajärge ning subjektiivseid asjaolusid, s.o. motiivi ja

eesmärki. üü suurus sõltub ka sellest mill S ise tahtluse liigiga on tegu toime pandud. Kriminaalkolleegium leiab kokkuvõtvalt, et maakohtu poolt mõistetud karistus vastab täielikult E.O teosüüle ning selle vähendamiseks puudub alus. Ka on maakohus õigesti KarS § 65 lg 2 alusel moodustanud liitkaristuse.

6.3 Ringkonnakohus ei nõustunud E.O karistusmäära vähendamisega, mistõttu puuduvad igasugused seaduslikud alused mõistetud karistuse asendamiseks üld suliku tööga

ka . KarS § 69 lg 1 määrab üheselt üldkasuliku töö kohaldamise formaalsed eeldused. KarS § 69 lg

1 kohaselt saab üldkasulikku tööd kohaldada, vaid juhul kui süüdlast on karistatud maksimaalselt kahe aastase vangistusega ja süüdlane on nõus selle üldkasuliku asendamisega

tööga. õiguslik alus kaaluda Seega puudus maakohtul ning puudub ka ringkonnakohtul vangistuse asendamist üldkasuliku tööga, kuna E.O-le on mõistetud karistuseks 4 aastat vangistust.

7. Apellatsiooni piiride väliselt peab kolleegium vajalikuks märkida, et käesolevas kriminaalasjas on maakohus ekslikult E.O poolt kriminaalasjas nr 14231500308/

1-14-7777 vahi all viibitud aja (kahtlustatavana kinnipidamise) (kd 1 lk8-12) lugenud käesolevas kriminaalasjas nr mõistetud karistusaja hulka, st lug 1-14-4860/ 13250102249 enud karistuse kandmise alguseks 17.09.2014.a.

Riigikohtu varasemas praktikas on leitud, et vahi all viibitud aega saab karistusaja hulka

arvestada vaid juhul, kui see seondub konkreetse kriminaalasjaga (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. septembri 1997. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-96-97 - RT III 1997, 30, 311 ja 7. detsembri 1999. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1- -99- RT III 2000, 80 3, 27). Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendist nr 3-1-1-25-09 p 10 tuleneb üheselt, et KrMS § 268 lg- 1 o st n kohtu pädevus kriminaalasja arutada rangelt piiratud vaid nende kuritegudega, mis

on süüdistusaktis konkreetse kriminaalmenetluse esemena kindlaks määratud. Kohus on

volitatud lahendama süüdistatava süüküsimust üksnes süüdistusaktis nimetatud kuritegude osas. Eeltoodust järeldub, et kohus on õigustatud ka süü üle otsustamisega kaasnevaid muid KrMS § 314 nimetatud küsimusi lahendama ainult nende kuritegude puhul, mis on -des 313- üksiku kohtuliku arutamise esemeks. KrMS § 8 ja § 313 lg 1 p 314 p 3 kohaselt on selliseks küsimuseks ka tõkendi kohaldamisega seonduv. Seega puuduvad kohtul volitused arvata vahi

11(12)

all viibitud aega sellise kuriteo eest mõistetud karistusaja hulka, mis ei ole seotud vastava

kohtuliku arutamisega. Kohus ei saa otsustada vahi all viibitud aja arvamise üle karistusaja hulka enda menetluseseme piiridest väljapoole jääva kuriteo puhul ka põhjusel, et teadmata ette teise kriminaalmenetluse tulemit - süüdistatava süüdi- või õigeksmõistmist - ei ole tal võimalik võtta seisukohta, kas eelvangistuses viibitud aeg tuleb lugeda karistusaja sisse või kuulub see näiteks hüvitamisele riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduses ette nähtud korras. KarS § 68 lg-s 1 sätestatut tuleb tõlgendada selliselt, et eelvangistus arvatakse karistusaja hulka üksnes kohtuliku arutamise esemeks olnud kuritegude puhul. Tulenevalt KrMS § 340 lg st 4 võib ringkonnakohus süüdistatava olukorda raskendada vaid - prokuröri või kannatanu apellatsiooni alusel. Kuna ringkonnakohus vaata riminaalasja läbi b k üksnes süüdistatava apellatsiooni alusel ning maakohtu otsuses eelmärgitud vea parandamine

oleks süüdistatava E.O olukorda raskendav, puudub kolleegiumil seadusest tulenev pädevus maakohtu minetust kõrvaldada. 8. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. KrMS § 45

lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. E.O kaitsja Eve Jundas taotles istungil osalemise eest

da temale koos ja tasu sõidule kulutatud aja eest hüvita

käibemaksuga, kokku summas 134.16 eurot. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus on

põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui

apellatsioonimenetluses tehakse KrMS ad § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jääv

menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud süüdistatava enda kanda. 9.

KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. K.I kaitsja Matti Reinsalu kohaselt esitas taotluse hüvitada temale õigusabi osutamisega seotud kulud. Taotluse kulus kaitsja kokku 2,5 tundi (0,5 tundi ettevalmistus apellatsioonimenetluseks ja kaitsealuse

külastus Tallinna Vanglas ja 1,5 tundi materjalidega täiendav tutvumine 17.12.2014.a, 0,5 tundi istung ringkonnakohtus) ja seega taotleb temale koos tasu sõidule kulutatud aja eest, hüvitada

käibemaksuga Kohtukolleegium peab põhjendatuks hüvitada kokku summas 313.44 eurot. kaitsjale kulud kokku summas 241.44 Kohtukolleegium eurot koos käibemaksuga. il jääb arusaamatuks

17.12.2014.a toimiku materjalidega täiendav tutvumine. Selline toiming ei ole

ilmselgelt vajalik, arvestades asjaolu, et tegemist oli kaitsja enda apellatsiooniga ja asja arutamisega lühimenetluses, milles täiendavate materjalide (tõendite) esitamine on välistatud.

Seega ei ole 1,5 tundi, s.o summa koos ilmselgelt põhjendatud taotluses märgitud ajakulu

kä Lähtudes eeltoodust r KrMS § 189 lg 4 alusel ibemaksuga 72 eurot. ahuldas kolleegium määratud kaitsjale tasu väljamaksmise taotluse apellatsioonimenetluses ja määras K.I

kaitsjale välja maksta koos käibemaksuga § 185 lg 2 sätestab 241.44 eurot . KrMS , et kui

apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad

menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud süüdistatava enda kanda.

10. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p st 1 jätab kohtukolleegium Pärnu - Maakohtu 14.oktoobri 2014.a otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

12(12)

Orvi Tali Sten Lind Andres Parmas