3-13-1200/77 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Kaire Pikamäe ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht 30. detsember 2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-1200 Haldusasi AL kaebus Tallinna Vangla toimingu õigus-vastasuse kindlakstegemiseks ja Justiitsministeeriumi 18.06.2013 otsuse nr 11-6/13-5399 tühistamiseks Menetlusosalised Kaebaja – AL Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Laura Kikas Vastustaja – Justiitsministeerium Vaidlustatud kohtulahendid Tallinna Halduskohtu 25. aprilli 2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus AL apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON 1. Jätta AL taotlus distsiplinaarmenetluse materjalide nõudmiseks asja juurde. 2. Jätta AL apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 25. aprilli 2014. a otsus haldusasjas nr 3-13-1200 muutmata. 3. Jätta poolte apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 29.01.2015 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-13-1200 2(6) menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. AL kandis perioodil 31.01.2011 kuni 01.08.2013 vangistust Tallinna Vanglas, kus talle teostati 04.05.2013 narkojoobe kiirtest, mis osutus positiivseks metadooni suhtes. 2. Tallinna Vangla 06.05.2013 käskkirjaga nr 209 kohaldati AL-i suhtes täiendavaid julgeolekumeetmeid: kinnipeetava vanglasisese liikumisja suhtlemisvabaduse piiramist, spordisaali kasutamise võimaluse keelamist ning eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist. 3. Tallinna Vangla esitas 27.05.2013 Justiitsministeeriumile taotluse nr 1-9/18275 kinnipeetav AL-i ümberpaigutamiseks Tartu Vanglasse. Justiitsministeerium rahuldas 18.06.2013 otsusega nr 11-6/13-5399 Tallinna Vangla 27.05.2013 taotluse ning otsustas paigutada kinnipeetav AL-i edasise karistuse kandmiseks Tartu Vanglasse. 4. AL-i esitas 03.06.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada õigusvastaseks Tallinna Vangla tegevus või tegevusetus, mille tõttu sattus tema organismi narkootiline aine metadoon, ning tühistada Justiitsministeeriumi 18.06.2013 otsus nr 11-6/13- 5399. 1) Kaebaja ei ole teadlikult tarvitanud keelatud ainet ning selle aine sisaldus tema organismis jääb arusaamatuks. Kuna metadoon omab samasugust sõltuvust tekitavat toimet nagu teised narkootilised ained, on see ohtlik elule ja tervisele. Tallinna Vangla ei ole suutnud kaitsta kaebaja elu ja tervist narkootilise aine sattumise eest tema organismi. Kaebaja kahtlustab, et vangla tegi tema suhtes meditsiinilise eksperimendi, mis on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-ga 18. Tallinna Vangla vastutustundetu tegevuse või tegevusetuse tõttu tekkis kahju kaebaja tervisele, mille taastamiseks võivad tekkida ravikulud. Tallinna Vangla vastutustundetu tegevus või tegevusetus on vastuolus PS § 28 esimese lausega. Kaebaja esitas 24.05.2013 Tallinna Vanglale kahjunõude 700 eurot kaebaja organismi metadooni sattumise eest, kuid soovib oma seisukoha kindlustamiseks ka kohtu hinnangut. Tuvastamiskaebuse esitamiseks on põhjendatud huvi – soov esitada hiljem hüvitamiskaebus riigivastutuse seaduse (RVastS) § 8 lg 1, lg 2 p 1 või § 9 lg 1 alusel. 2) Kaebuse esitaja ei ole nõus enda ümberpaigutamisega Tartu Vanglasse. Kaebaja ümberpaigutamine on otstarbetu riigi vahendite raiskamine. 5. Tallinna Vangla palus jätta AL-i kaebus rahuldamata. 1) Tallinna Vangla direktori 15.08.2012 käskkirjaga kinnitatud „Ravimite tellimise, käitlemise ja väljastamise kord“ (ravimite väljastamise kord) p 6.8 kohaselt jagab narkootilisi ja psühhotroopseid ravimeid kinnipeetavale õde purustatult või lahustatult vastavalt arsti poolt määratud raviskeemile. Korra p 6.9 kohaselt jagab narkootilisi ja psühhotroopseid ravimeid õde koos valvuriga läbi lahtise kambriukse, tuvastades isiku, kellele ravim(id) on määratud, veendudes sealjuures, et kinnipeetav manustab ravimi kohe. Kinnipeetavalt tuleb nõuda manustamiseks vajaliku joogi olemasolu, et tagada ravimi kohene manustamine (allaneelamine). Võimaliku vanglapoolse rikkumise tuvastamiseks viidi Tallinna Vanglas läbi distsiplinaarmenetlus AL-ile tema teadmata narkootilise aine manustamise asjaolude väljaselgitamiseks. Distsiplinaarmenetluses ei leidnud tuvastamist, et AL-ile oleks antud tema teadmata talle mitteettenähtud ravimit. Samuti ei leidnud tuvastamist asjaolu, et ravimite jagamine oleks olnud vastuolus kehtestatud korraga. Kaebajale väljastati talle arsti poolt

3-13-1200 3(6) määratud ravimid, enne ravimite väljastamist tuvastati kinnipeetava isik ning AL-i manustas ravimid valvuri ja spetsialist-õe juuresolekul. Distsiplinaarmenetluse ajendiks olnud pöördumises kahtlustab kaebaja, et talle võidi metadooni anda vanglateenistujate poolt 03.05.2013 õhtuse ravimite jagamise ajal. Tallinna Vangla Magasini üksuses ei ole metadooni tableti kujul. Kui vanglateenistujad oleksid ekslikult püüdnud väljastada metadooni, oleks kaebajal ravimite vastuvõtmisel pidanud tekkima kahtlus, kas talle antav ravim on ikka talle määratud, kuna metadooni antakse üksnes vedeliku kujul. 03.05.2013 kaebuse esitajale määratud ravimit võttis kinnipeetav aga tableti kujul. 03.05.2013 võttis kaebaja talle antud ravimid vastu ja manustas need. Vangla küll väljastab kinnipeetavatele määratud ravimid, kuid vangla ei saa sundida kinnipeetavaid ravimeid võtma. Olukorras, kus kaebajal tekkis kahtlus, et vanglateenistujad võivad talle anda mittemääratud ravimit, oli tal õigus ravimist keelduda, kuid kaebaja seda ei teinud, samuti ei avaldanud ta kahtlust, et talle antakse vale ravimit. Eeltoodust tulenevalt saab järeldada, et kaebaja kahtlustused seoses talle mittenäidustatud ravimi andmisega on alusetud ning kaebaja püüab üksnes tagantjärgi õigustada keelatud ainete tarvitamist, mille ta on saanud kehtivaid õigusakte rikkudes. Tallinna Vanglas on metadoon rangelt arvel, seda kantakse vastavast žurnaalist maha ning arvestust peetakse isikute nimede ja milliliitrite kaupa. Samuti on täpselt reguleeritud selle väljastamine kinnipeetavatele. Tallinna Vangla teeb kõik endast oleneva tagamaks, et ravimeid, sh metadooni, manustavad üksnes kinnipeetavad, kellele ravim on näidustatud ja määratud. Eeltoodust nähtub, et vangla ei ole kaebajale keelatud aineid väljastanud, samuti ei ole vangla olnud tegevusetu seoses keelatud ainete hankimise võimaldamisega. Seega on kaebuse esitaja hankinud metadooni õigusakte rikkudes ning manustanud seda vabatahtlikult, sellega ise oma elu ja tervist ohtu pannes. 6. Justiitsministeerium palus 23.08.2013 vastuses tagastada kaebus Justiitsministeeriumi 18.06.2013 otsuse tühistamiseks kaebeõiguse puudumise tõttu või kaebuse läbivaatamise korral jätta see rahuldamata. 7. Tallinna Halduskohtu 25.04.2014 otsusega jäeti AL-i kaebus rahuldamata. Kaebuse rahuldamata jätmist vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõude osas põhjendas halduskohus kokkuvõtlikult järgmiselt. Kohus möönis, et kaebajal on põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks, kuna kaebaja väitel on vangla põhjustanud talle metadooni manustamisega tervisekahju, mille edaspidist hüvitamist ta soovib. Et väidetav tervisekahju põhjustamine on tõsine asi, siis on tuvastamiskaebuse esitamine lubatav. Kaebaja on esitanud üksnes paljasõnalisi väiteid selle kohta, et metadoon sattus tema organismi vangla süül. Kohatu on ilma tõenditeta süüdistada vanglat kaebaja peal inimkatsete tegemises. Kaebaja ei ole esitanud oma väidete kinnituseks ühtki tõendit ega taotlenud neid ka kohtul välja nõuda. Vanglapoolse ravimite jagamise õiguspärasust on kontrollitud distsiplinaarmenetluse raames ja eksimusi ei ole leitud. Kaebaja ei ole toonud välja isegi seda, milliseid ravimite väljastamise korra punkte on vangla väidetavalt rikkunud. Kaebajale määratud ravimid on tableti kujul, kuid metadooni antakse Tallinna Vangla Magasini üksuse kinnipeetavatele üksnes vedeliku kujul. Seega ei oleks olnud võimalik kaebajale tema teadmata metadooni manustamine. Pole mõistlikku põhjust, miks peaks kinnipidamisasutusel olema huvi kinnipeetavale ilma arsti ettekirjutuseta narkootilist ainet manustada. Arvestades asjaolu, et kaebaja poolt narkootiliste ainete tarvitamist näitasid nii ekspresstest kui ka ekspertiis juba korduvalt, mistõttu tema suhtes on alustatud kahel korral (02.08.2012, 06.05.2013) Tallinna Vangla poolt karistusseadustiku § 331 tunnustel kriminaalmenetlust ning tal on diagnoositud

3-13-1200 4(6) narkosõltuvus, pidas kohus usutavaks vangla väidet, et kaebaja on ise võimeline hankima enda tarbeks narkootilisi ained. Eelmärgitut arvestades on variserlik ka kaebaja väide, et kuna metadoon omab samasugust sõltuvust tekitavat toimet nagu teised narkootilised ained, siis on see ohtlik elule ja tervisele. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 8. AL-i palub 02.05.2014 apellatsioonkaebuses (täiendatud 19.05.2014 ja 03.12.2014) halduskohtu otsus tühistada osas, millega jäeti rahuldamata Tallinna Vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõue, ja teha selles osas uus otsus, millega tunnistada õigusvastaseks Tallinna Vangla toiming seoses keelatud aine sattumisega AL-i organismi. 1) Õige ei ole halduskohtu seisukoht, et Tallinna Vangla süüteokoosseis metadooni sattumisel kaebaja organismi puudub. Süüteokoosseis on tõendatav ainuüksi asjaoluga, et keelatud aine sattus kaebaja organismi. Halduskohus ei ole piisavalt täitnud uurimiskohustust. Tallinna Vanglas viidi antud juhtumi puhul väidetavalt läbi distsiplinaarmenetlus, kuid see oli formaalse iseloomuga ning ei olnud objektiivne. Oluline on, kelle hoole all kaebaja viibis ja kes vastutas tema julgeoleku eest. Arvestades, et kaebaja viibis julgeolekuasutuses pideva järelevalve all, jääb selgusetuks, kas kaebaja organiseeris metadooni toimetamise vanglasse või kuidas ta selle hankis. Tallinna Vangla on kohustatud valvama kõiki vangla territooriumil viibivaid isikuid ning tõkestama võimalikud ohud elule ja tervisele. 2) Kaebaja palub nõuda Tallinna Vanglalt välja asjakohased distsiplinaarmenetluse materjalid ning pöörata tähelepanu asjaoludele, kas distsiplinaarmenetluse käigus on tuvastatud, kuidas aine sattus kaebaja organismi, kas kaebaja oleks saanud ainet mõne teise isiku käest, kas on uuritud videosalvestisi, kas narkojoobe kiirtesti anum oli steriilne. Kuna kaebajale manustati ravimeid, ei ole välistatud, et metadooni manustati kaebaja teadmata. 9. Tallinna Vangla palub jätta AL-i apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 1) AL-i arusaam süüteokoosseisu olemasolust vangla tegevuses on väär. Üksnes faktist, et apellant viibib Tallinna Vanglas ja vangistuse ajal tuvastati kaebaja organismis keelatud aine, ei saa järeldada vangla süüd. Halduskohtumenetluses on vangla tegevuse õiguspärasust kontrollitud ja vangla tegevuses õigusvastasust ei tuvastatud.

2) Kaebaja on oma arvamuse distsiplinaarmenetluse formaalsusest ja ebaobjektiivsusest kujundanud üksnes selle pinnalt, et distsiplinaarmenetluse tulemus ei olnud kaebajale meelepärane. Distsiplinaarmenetlused võimalike rikkumiste asjaolude väljaselgitamiseks on üks vangla ülesannetest ja vangla suhtub sellesse täie tõsidusega. Kui vanglateenistujate poolsed rikkumised tuvastatakse, on teenistujaid ka distsiplinaarkorras karistatud. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi väidet ega tõendit, mis seaks distsiplinaarmenetluse läbiviimise objektiivsuse kahtluse alla.

3) Asjakohatu on kaebaja märkus, et tal ei olnuks võimalik metadooni hankida, sest paiknes julgeolekuasutuses video ja visuaalse jälgimise all 24 tundi ööpäevas. Ehkki järelevalve ja julgeoleku tagamine on vangla seaduslik kohustus, ei suuda vangla täielikult tõkestada keelatud esemete ja ainete levikut väljastpoolt vanglasse ja vanglas sees. Ka lukustatud kambris paiknemise korral on õnnestunud kinnipeetavatel keelatud esemeid ja aineid hankida, nt jalutuskäigul, torustike kaudu vms. Seega ei ole välistatud, et AL-il õnnestus metadooni hankida.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-13-1200 5(6) 10. Halduskohtu otsus on apellatsioonimenetluses vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. 11. Kaebaja argumentatsioon tugineb sisuliselt seisukohale, et tuvastades kinnipeetava organismis keelatud aine, peab vangla tõendama, kuidas aine kinnipeetava organismi sattus, vastasel juhul tuleb eeldada, et see sattus sinna kinnipeetava teadmata ja vangla õigusvastase tegevuse või tegevusetuse tulemusena. Ringkonnakohus sellise järeldusega ei nõustu. Sellist vangla tõendamiskoormust ning vangla toimingu õigusvastasuse eeldust seadusest ei tulene. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 59 lg 1 sätestab, et menetlusosaline peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited. Kinnipeetavatel on vangla õigusvastaste toimingute tõendamisel muudest menetlusosalistest suuremad raskused ning seetõttu piiratum tõendamiskoormus – ja vanglal samast sättest tulenevalt laiem tõendamiskoormus, sest just temal on eelduslikult vastavatele tõenditele juurdepääs –, ent kaebaja peab looma vähemalt põhjendatud kahtluse vastustaja poolt õigusvastase toimingu toimepanemise osas. Käesoleval juhul kaebaja seda teinud ei ole, nagu halduskohus on õigesti tuvastanud. 12. Joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist, s.o metadooni tuvastamist kaebaja organismis, ei ole kaebaja senises menetluses kahtluse alla seadnud. Kaebaja kahtlus, et metadooni sattumine tema organismi on tingitud vangla poolt läbi viidud teaduslikust eksperimendist, mida vanglaametnikud hiljem kollektiivselt varjavad, ei ole eluliselt usutav ega põhistatud. Kaebaja kahtlustab, et keelatud ainet võidi talle anda 03.05.2013 toimunud õhtuse ravimite jagamise ajal määratud ravimi asemel. Samas ei ole selle oletuse aluseks ükski arvestatav argument. Vastustaja on selgitanud, et määratud ravimit anti kaebajale tableti kujul, metadoon on aga vedelal kujul (ka ravimite väljastamise kord näeb ette narkootiliste ja psühhotroopsete ravimite jagamise purustatult või lahustatult). Nimetatud asjaolu toetab järeldust, et kaebaja kahtlused on alusetud. Samuti on halduskohus õigesti esile toonud, et puudub igasugune mõistlik põhjus, miks peaks kinnipidamisasutusel olema huvi kinnipeetavale ilma arsti ettekirjutuseta narkootilist ainet manustada: see tooks kaasa kinnipeetava joobeseisundi tõttu suurenenud ohu vangla (sh kaebaja, vanglatöötajate ja teiste kinnipeetavate) julgeolekule, mille tekitamist vanglaametnike poolt ei saa pidada eluliselt usutavaks. 13. Pelgalt asjaolust, et keelatud aine kaebaja organismis tuvastati, ei saa järeldada, et välistatud on selle sattumine kaebaja organismi muul viisil kui vangla õigusvastase tegevuse tulemusena. Kinnise vangla üldtingimused (vangistusseaduse (VangS) § 8) ei näe üldreeglina ette vangla kohustust ega volitust korraldada kinnipeetavate viibimist vanglas viisil, mis välistaks vangla teadmata kinnipeetava kokkupuuted ümbritseva keskkonnaga. Puuduvad tõendid, et kaebaja suhtes oleks enne kõnealust joobeseisundi tuvastamist kohaldatud sellist liikumisvabaduse ning vanglavälise ja -sisese suhtlemise jälgimist ja piiramist, mis välistaks vangla tahte vastaselt keelatud aine jõudmise kaebaja organismi. Ei saa asuda seisukohale, et keelatud esemete ja ainete hankimine kinnipeetavate poolt oleks kinnipidamistingimusi arvestades välistatud või äärmiselt ebatõenäoline. Sellele viitab muu hulgas VangS regulatsioon nende avastamiseks (VangS § 671 ja § 68). 14. Vangla peab küll tagama kinnipeetava julgeoleku, ent sellest ei saa järeldada vangla õigusvastast tegevusetust metadooni kaebajani jõudmise ärahoidmisel. Kaebaja ei väida, et metadoon sattus tema organismi mõne teise kinnipeetava käitumise tulemusel. Puudub ka põhjendatud kahtlus, et metadooni manustati kaebajale vangla süül. 15. Lähtudes eeltoodust puudub vajadus distsiplinaarmenetluse materjalide nõudmiseks asja juurde kaebaja poolt esitatud põhjendustel. Esmalt ei ole kaebaja esile toonud, mis takistas vastava taotluse esitamist halduskohtus (HKMS § 198 lg 3), teiseks ei saa

3-13-1200 6(6) distsiplinaarmenetluse materjalid kinnitada või ümber lükata vangla tegevust või tegevusetust ja selle õiguspärasust käesolevas asjas esitatud nõude kontekstis. 16. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus jääb muutmata, jäävad kaebaja menetluskulud (apellatsioonimenetluses riigilõiv 15 eurot) tema enda kanda. Tallinna Vangla ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu tema võimalikke menetluskulusid HKMS § 109 lg 1 alusel välja ei mõisteta.

/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks